ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kolmas koda)
25. oktoober 2007
Kohtuasi T‑154/05
Carmela Lo Giudice
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Avalik teenistus – Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Tühistamishagi – Abistamiskohustus – Põhjendamiskohustus – Õiguspärane ootus – Personalieeskirjade artikkel 24 – Hoolitsemiskohustus – Kahju hüvitamise nõue
Ese: Hagi, mille ese on esiteks nõue tühistada komisjoni otsus, milles leiti, et tegemist ei ole psühholoogilise ahistamisega, ja teiseks väidetavalt kantud mittevaralise kahju hüvitamise nõue.
Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Kumbki menetluspool kannab oma kohtukulud ise.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste
2. Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Kaebuse ja hagi vastavus
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
3. Ametnikud – Haldusorgani abistamiskohustus – Ulatus
(Personalieeskirjad, artikkel 24)
4. Ametnikud – Huve kahjustav otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus
(Personalieeskirjad, artikkel 25)
1. Ametnikul, kes väidab end olevat psühholoogilise ahistamise ohver, tuleb sõltumata sellest subjektiivsest käsitlusest, mis tal väidetavatest asjaoludest võis tekkida, esitada tõendid, mille alusel saab tuvastada, et tema suhtes rakendati käitumist, mille eesmärk oli – objektiivselt võttes – tema alandamine või tema töötingimuste halvendamine.
Sellest tuleneb, et psühholoogilise ahistamise tuvastamiseks peab asjaomane käitumine olema objektiivselt võttes tahtlik.
Teenistuse tõhusa toimimise eesmärgil puhkuse andmisest keeldumist ei saa põhimõtteliselt pidada ahistamiseks. Lisaks ei saa asjaomane isik õiguspäraselt heita oma ülemusele ette puhkusetaotluse tagasilükkamist, kui ta ei täitnud haldusformaalsusi, mis on ette nähtud puhkusetaotlusi puudutavas juhises.
(vt punktid 82, 83 ja 107)
Viited: 23. veebruar 2001, liidetud kohtuasjad T‑7/87, T‑208/98 ja T‑109/99: De Nicola vs. EIP (EKL AT 2001, lk I‑A‑49 ja II‑185, punkt 286); 8. juuli 2004, kohtuasi T‑136/03: Schochaert vs. nõukogu (EKL AT 2004, lk I‑A‑215 ja II‑957, punkt 41), ja 4. mai 2005, kohtuasi T‑144/03: Schmit vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑101 ja II‑465, punktid 64, 65 ja 78).
2. Halduskaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses ja sellele järgneva hagi vastavuse reegel nõuab vastuvõetamatuse ähvardusel, et ühenduse kohtus esitatud väide peab olema esitatud juba kohtueelses menetluses, nii et ametisse nimetaval asutusel oleks võimalus tutvuda piisava põhjalikkusega asjaomase isiku etteheidetega vaidlustatud otsusele.
(vt punkt 122)
Viited: 1. juuli 1976, kohtuasi 58/75: Sergy vs. komisjon (EKL 1976, lk 1139, punkt 32); 14. oktoober 2003, kohtuasi T‑174/02: Wieme vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑241 ja II‑1165, punkt 18), ja 25. oktoober 2005, kohtuasi T‑96/04: Cwik vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑343 ja II‑1523, punkt 32).
3. Personalieeskirjade artikli 24 eesmärk on kaitsta Euroopa Ühenduste ametnikke mitte ainult kolmandate isikute, vaid ka ülemuste või kolleegide poolse ahistamise või mis tahes alandava kohtlemise eest.
Selles artiklis ette nähtud hoolitsuskohustuse kohaselt peab haldusorgan teenistuses toimunud korra- ja rahurikkumise puhul piisavalt jõuliselt sekkuma ning reageerima vastavalt juhtumi asjaoludele nõutava kiiruse ja hoolega, et tuvastada faktilised asjaolud, ning võtma olukorraga tutvumise järel kasutusele sobivad meetmed. Selleks piisab, kui ametnik, kes palub institutsioonilt kaitset, esitab rünnakute kohta, mis olid väidetavalt suunatud tema vastu, esialgse informatsiooni. Nimetatud informatsiooni olemasolul on asjaomasel institutsioonil kohustus võtta tarvitusele sobivad abinõud, eelkõige algatada koostöös kaebuse esitajaga kaebuse aluseks oleva sündmuse asjaolude uurimine.
Mis puudutab meetmete võtmist personalieeskirjade artikli 24 kohaldamisalasse kuuluva juhtumi puhul, siis nimetatud artikli 24 rakendusmeetmete valikul kuulub administratsioonile ulatuslik kaalutlusõigus, mille üle teostab kontrolli ühenduse kohus. Ühenduse kohtu kontroll piirdub küsimusega, kas asjassepuutuv institutsioon on toiminud mõistlikkuse piires ega ole kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt vääralt.
(vt punktid 135–137)
Viited: 14. juuni 1979, kohtuasi 18/78: V vs. komisjon (EKL 1979, lk 2093, punkt 15); 26. jaanuar 1989, kohtuasi 224/87: Koutchoumoff vs. komisjon (EKL 1989, lk 99, punktid 15 ja 16); 21. aprill 1993, kohtuasi T‑5/92: Tallarico vs. parlament (EKL 1993, lk II‑477, punkt 31); 11. oktoober 1995, liidetud kohtuasjad T‑39/93 ja T‑553/93: Baltsavias vs. komisjon (EKL AT 1995, lk I‑A‑233 ja II‑695, punkt 58); 15. september 1998, kohtuasi T‑3/96: Haas jt vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑475 ja II‑1395, punkt 54); 5. detsember 2000, kohtuasi T‑136/98: Campogrande vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑267 ja II‑1225, punkt 42); eespool viidatud kohtuasi Schochaert vs. nõukogu, punktid 48 ja 49, ja eespool viidatud kohtuasi Schmit vs. komisjon, punktid 96 ja 98.
4. Kahjustava otsuse põhjendamiskohustuse eesmärk on pakkuda huvitatud isikule piisav selgitus võimaldamaks isikul teada, kas otsus on piisavalt põhjendatud või sisaldab see viga, mis võimaldab otsuse õiguspärasuse vaidlustada ning ühenduse kohtul kontrollida vaidlustatud otsuse õiguspärasust.
Põhjendamiskohustuse ulatust tuleb igal üksikjuhtumil hinnata, võttes lisaks vaidlustatud otsusele arvesse ka nimetatud otsusega seotud konkreetseid asjaolusid.
Nii on otsus piisavalt põhjendatud, kui hagi esemeks olev akt on antud asjaomasele ametnikule teadaolevatel asjaoludel, mis võimaldab viimasel mõista tema suhtes võetud meetme ulatust.
(vt punktid 160–162)
Viited: 29. oktoober 1981, kohtuasi 125/80: Arning vs. komisjon (EKL 1981, lk 2539, punkt 13); 26. november 1981, kohtuasi 195/80: Michel vs. parlament (EKL 1981, lk 2861, punkt 22); 21. juuni 1984, kohtuasi 69/83: Lux vs. kontrollikoda (EKL 1984, lk 2447, punkt 36); 13. detsember 1989, kohtuasi C‑169/88: Prelle vs. komisjon (EKL 1989, lk 4335, punkt 9); 16. detsember 1993, kohtuasi T‑80/92: Turner vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑1465, punkt 62); 15. veebruar 1996, kohtuasi T‑589/93: Ryan-Sheridan vs. Dublini Fond (EKL AT, lk I‑A‑27 ja II‑77, punkt 95); 2. aprill 1998, kohtuasi T‑86/97: Apostolidis vs. Euroopa Kohus (EKL AT, lk I‑A‑167 ja II‑521, punktid 73–77); 6. märts 2001, kohtuasi T‑100/00: Campoli vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑71 ja II‑347, punkt 53); 20. juuli 2001, kohtuasi T‑351/99: Brumter vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑165 ja II‑757, punkt 28), ja eespool viidatud kohtuasi Schmit vs. komisjon, punktid 115 ja 116.