Kohtuasi C-461/05

Euroopa Komisjon

versus

Taani Kuningriik

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Sõjavarustuse tollimaksuvaba import”

Kohtujurist D. Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek, esitatud 10. veebruaril 2009   I ‐ 11890

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 15. detsember 2009   I ‐ 11891

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Ühenduse õigus – Kohaldamisala – Niisuguse üldise erandi puudumine, millega välistatakse riigi julgeoleku kaalutlustel võetavad meetmed

   (EÜ artiklid 30, 39, 46, 58, 64, 296 ja 297)

2. Euroopa ühenduste omavahendid – Liikmesriikide poolt kindlaksmääramine ja kasutatavaks tegemine – Sõjavarustuse tollimaksuvaba import liikmesriigi poolt

   (Nõukogu määrus nr 1552/89 (muudetud määrusega nr 1355/96), artikkel 2 ja artiklid 9–11 ning määrus nr 1150/2000, artikkel 2 ja artiklid 9–11)

1.  Kuigi liikmesriikide ülesanne on kehtestada asjakohased meetmed riigi sise- ja välisjulgeoleku tagamiseks, ei järeldu sellest siiski, et niisugused meetmed ei kuulu üldse ühenduse õiguse kohaldamisalasse. Sõnaselged erandid, mida saab kohaldada riigi julgeolekut mõjutada võivates olukordades, on nähtud ette üksnes EÜ artiklites 30, 39, 46, 58, 64, 296 ja 297, mis käsitlevad selgelt määratletud erandjuhtusid. Sellest ei saa tuletada seda, et asutamisleping kätkeb endas üldist erandit, millega välistatakse ühenduse õiguse kohaldamisalast kõik riigi julgeolekuga seotud põhjustel võetavad meetmed. Kui nõustuda, et niisugune erand on olemas, olenemata asutamislepingus sätestatud erinõuetest, võib see kahjustada ühenduse õiguse siduvat laadi ja selle ühetaolist kohaldamist.

   Pealegi tuleb EÜ artiklites 296 ja 297 ette nähtud erandeid tõlgendada kitsalt, nii nagu tuleb tõlgendada erandeid põhivabadusest. Täpsemalt tuleb EÜ artikli 296 osas märkida, et kuigi selles artiklis on mainitud meetmeid, mida liikmesriik võib pidada vajalikuks, et kaitsta riigi olulisi julgeolekuhuve või teavet, mille avalikuks saamine on tema hinnangul vastuolus riigi huvidega, ei tule seda artiklit siiski tõlgendada nii, et sellega on antud liikmesriikidele õigus lihtsalt nimetatud huvidele viidates asutamislepingu sätetest kõrvale kalduda. Järelikult peab EÜ artiklile 296 tugineda sooviv liikmesriik tõendama, et riigi oluliste julgeolekuhuvide kaitsmiseks on vajalik kasutada selles artiklis ette nähtud erandit

   (vt punktid 51–53, 55)

2.  Liikmesriik, mis esiteks keeldus arvutamast ja Euroopa Komisjonile üle kandmast ajavahemikul 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2002 sissenõudmata jäänud omavahendeid seoses tollimaksuvabalt imporditud sõjavarustusega ning teiseks keeldus maksmast viivitusintressi kõnesolevate omavahendite Euroopa Komisjonile kättesaadavaks tegemata jätmise eest, on rikkunud kohustusi, mis kuni 31. maini 2000 tulenevad määruse nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduse omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376 (muudetud määrusega nr 1355/96), artiklitest 2 ja 9–11 ning alates 31. maist 2000 määruse nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduse omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728 artiklitest 2 ja 9–11.

   Seetõttu ei saa pidada vastuvõetavaks, et liikmesriik, soovides vabaneda ühenduse eelarve solidaarse rahastamisega seotud kohustusest – kahjustades seega teisi liikmesriike, kes omalt poolt selliselt impordilt tollimaksu sisse nõuavad ning kes selle maksu üle kannavad –, tugineb selle põhjendamiseks sõjavarustusega seotud kulutuste suurenemisele selle tagajärjel, et imporditollimaksu kohaldatakse kolmandatest riikidest pärinevale varustusele.

   (vt punktid 56, 61 ja resolutsioon)