—

M. Jouini jt, esindajad: Rechtsanwalt E. Frischenschlager ja Rechtsanwalt D. Gallistl,

—

Princess Personal Service GmbH (PPS), esindaja: Rechtsanwalt G. Minichmayr,

—

Austria valitsus, esindajad: C. Pesendorfer ja G. Hesse,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja J. Enegren,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 82, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98) artikli 1 tõlgendamist.

2

Taotlus esitati M. Jouini ja 24 muu hageja ning äriühingu Princess Personal Service GmbH (PPS) (edaspidi „PPS”) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb töötasunõuete rahuldamist ja töösuhete PPS-ile ülemineku tuvastamist nendest tulenevate nõuete arvestamiseks.

3

Direktiiviga 2001/23 kodifitseeritakse nõukogu 14. veebruari 1977. aasta direktiiv 77/187/EMÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 61, lk 26), mida on muudetud nõukogu 29. juuni 1998. aasta direktiiviga 98/50/EÜ (EÜT L 201, lk 88; edaspidi „direktiiv 77/187”).

4

Direktiivi 2001/23 põhjenduse 8 kohaselt:

„Õiguskindluse ja läbipaistvusega seotud kaalutlused nõudsid ülemineku õigusliku määratluse selgitamist Euroopa Kohtu kohtupraktikat silmas pidades. Kõnealune selgitamine ei ole muutnud direktiivi 77/187/EMÜ reguleerimisala sellisena, nagu Euroopa Kohus seda tõlgendab.”

5

Direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punktid a ja b sätestavad:

6

Direktiivi 2001/23 artikli 2 lõige 2 näeb ette:

„Käesolev direktiiv ei piira siseriiklike õigusaktide kohaldamist töölepingu või töösuhte määratluse osas.

Liikmesriigid ei või jätta käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja töölepingut või töösuhet ainult järgmiste asjaolude põhjal:

[…]

7

Direktiivi 2001/23 artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Võõrandaja töölepingust või töösuhtest tulenevad õigused ja kohustused, mis kehtivad ülemineku kuupäeval, lähevad sellise ülemineku tagajärjel üle omandajale.

[…]”

8

Direktiivi 2001/23 eespool viidatud artikli 1 lõike 1, artikli 2 lõike 2 ja artikli 3 lõike 1 sätete redaktsioon on sisuliselt identne direktiivi 77/187 artikli 1 lõike 1, artikli 2 lõike 2 ja artikli 3 lõike 1 sätetega.

9

Töölepinguõiguse rakendusseaduse (Arbeitsvertragsrechts-Anpassungsgesetz, BGBl 459/1993) artiklis 3 on sätestatud, et ettevõtte osa üleminekul teisele ettevõtjale võtab teine ettevõtja asjaomaste ettevõtte osade töölepingud üle ning talle lähevad üle kõik ülemineku ajal kehtivatest töösuhetest tulenevad õigused ja kohustused.

10

Ajutist tööjõudu vahendavat ettevõtjat Mayer & Co GmbH (edaspidi „Mayer”), mis rajati aastal 1976, juhtis viimasena PPS-i praegune tööstusjuht, kes tegutses selle tegevjuhina. Ta on abielus PPS-i turundusjuhiga, kes oli samuti ettevõtja Mayer töötaja ja korraldas büroo tööd.

11

Mayeri ühe peamise kliendi taotlusel koostas viimatinimetatu – st Mayeri büroojuht, hilisem PPS-i turundusjuht – 2001. aastal tööstusplaani, mida tema abikaasa toetas. Kõnealuse ettevõtja rahalised raskused olid juba teada. Kuna klient kiitis väljatöötatud plaani heaks, leppisid abikaasad temaga kokku, et viivad selle ellu uue loodava ettevõtja raames, kelle majandustegevus jäi samaks, kuna endises ettevõtjas Mayer oli strukturaalseid muudatusi keeruline läbi viia.

12

Kõnealune uus ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja PPS loodi 2002. aasta alguses. Abikaasad asusid seal vastavalt tööstusjuhi ja turundusjuhi kohale. Lähtudes eespool mainitud peamise kliendi vajadustest andsid nad Mayeri tütarettevõtja juhatajale, kes omas selleks pädevust, korralduse teha neile 40-le töötajale, kes olid vahendatud eelnimetatud peamisele kliendile, ettepanek minna võimalikult kiiresti üle PPS-i, mida nad ka tegid.

13

Ülemineku tagajärjel ei toimunud töötajate tegevuses kõnealuse kliendi juures mingeid muutusi. Seevastu lõppes nende töösuhe Mayeriga 30. novembril 2002 ja töösuhe PPS-iga algas 1. detsembril 2002. Võeti üle ka teisi kliente, kusjuures iga kliendiga seotud töötajate arv varieerus vastavalt kolmest või neljast isikust üheksa isikuni. PPS võttis üle ka ühe osakonnajuhataja ja mõned kliendinõustajad. Kokku võttis PPS üle ühe kolmandiku Mayeri töötajatest, enne kui alustati viimatinimetatu tervendamismenetlust.

14

Põhikohtuasja hagejad, kelle PPS üle võttis, esitasid talle nõude Mayeri poolt välja maksmata jäänud töötasu osas ning palusid ühtlasi nentida, et võlgnevuste arvestamise aluseks on töösuhete üleminek PPS-ile. Tegemist on ajutiste töötajatega, kes töötasid klientide alluvuses tööliste, tõstekraana juhtide ja montööridena. Põhikohtuasja hagejad tuginesid oma nõuetes asjaolule, et toimus ettevõtte üleminek ja seega peab PPS „ettevõtte ülevõtjana” tagama varasemate nõuete tasumise ning võtma arvesse varasemaid töötamisperioode.

15

PPS lükkas need taotlused tagasi, väites, et ettevõtte üleminekut ei ole toimunud ning et ta ei ole sõlminud Mayeriga ühtegi lepingut. Põhikohtuasja hagejad viidi tema ettevõttesse üle viisil, mis on ajutist tööjõudu vahendavaid ettevõtjaid hõlmavas sektoris tavapärane. PPS-i poolt ülevõetud ettevõtet või „ettevõtte osa” ei olnud tema väitel võimalik kindlaks teha.

16

Kuna Landesgericht Wels, kellele esitati hagi esimeses astmes, ja Oberlandesgericht Linz, kellele esitati apellatsioonkaebus, tegid otsuse põhikohtuasja hagejate kasuks, esitas PPS kassatsioonkaebuse Oberster Gerichtshofile. Eelkõige vaidlustab ta selle, et viidatud kohtud on vaidlusaluse toimingu kvalifitseerinud „ettevõtte üleminekuna”.

17

Oberster Gerichtshof märgib, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt võetakse selle hindamisel, kas toimus ettevõtte üleminek, põhimõtteliselt kõigepealt arvesse seda, kas esineb inimeste ja vara organiseeritud kogum, mis võimaldab konkreetse eesmärgiga majandustegevuse elluviimist. Seejärel tuleb otsustada, kas sellise majandusüksuse uuele kasutajale ülemineku tingimused on täidetud, arvestades kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid (vt selle kohta 11. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C-13/95: Süzen, EKL 1997, lk I-1259, punktid 13 ja 14).

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on käesolevas asjas tegemist ettevõtte ülemineku toimumise kontrolli erijuhtumiga, kuna see hõlmab ajutist tööjõudu vahendavat ettevõtjat. Ta rõhutab nimelt, et sellistel ettevõtjatel on nende olemusest tulenevalt organisatsioonilises mõttes vähe „oma töötajaid”, sest töötajad suunatakse just teiste tööandjate, ajutist tööjõudu kasutavate ettevõtjate alluvusse. Viimased kaasavad asjaomased töötajad oma struktuuri vastavalt vajadustele. Enamik ajutist tööjõudu vahendavate ettevõtjate töötajaid ei tööta seega mitte nende ettevõtjate endi, vaid teiste tööandjate heaks.

19

Seetõttu tekkis eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas teiste ettevõtjate suhtes väljakujundatud käsitlust, mis arvestab olulisel määral organisatsioonilise üksuse olemasolu „ettevõtte” või „ettevõtte osa” näol, saab üle kanda ka ajutist tööjõudu vahendavatele ettevõtjatele. Viimased erinevad oluliselt ka puhastus- või valveteenuseid pakkuvatest ettevõtetest selle poolest, et nende alluvusse suunatud töötajaid ei palgata tööandja ettevõttesse kindlaksmääratud eesmärgil (puhastus- või valveülesanded), mis võiks olla aluseks ettevõtte osa tuvastamisel, vaid mitmesuguste ülesannete täitmiseks vastavalt tööjõu kasutaja otsusele.

20

Neil asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas tegemist on ettevõtte või selle osa üleminekuga [direktiivi 2001/23] artikli 1 tähenduses, kui kahe ajutist tööjõudu vahendava ettevõtja koostöö raames, kusjuures esimesel neist puudub kindlaksmääratav organisatsiooniline struktuur, lähevad bürootöötaja, tütarettevõtja juhataja, kliendinõustajad ja tegevjuht esimesest ettevõtjast üle teise ja teevad samaväärset tööd ning koos nendega lähevad samuti kahe ettevõtja koostöö raames üle kas osaliselt või täielikult umbes kolmandik renditud tööjõust ja vastavad kliendid (erineva mahuga lepingud, mis puudutavad 3–50 renditud töövõtjat)?”

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada seda, kas direktiivi 2001/23 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et seda kohaldatakse sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletu, kus toimus töötajate üleminek ühest ajutist tööjõudu vahendavast ettevõtjast teise.

22

Direktiivi 2001/23 kohaldatakse vastavalt selle artikli 1 lõikele 1 ettevõtja, ettevõtte või selle osa ülemineku suhtes teisele tööandjale lepingu alusel toimuva ülemineku või ühinemise tulemusena.

23

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on direktiivi 2001/23 eesmärk tagada majandusüksusega seotud töösuhete jätkumine sõltumata omaniku muutumisest. Selle direktiivi mõttes on ülemineku toimumise tõendamise otsustav kriteerium see, kas kõnealune üksus säilitab oma identiteedi, mis tuleneb eelkõige sellest, kas tema tegevus jätkub reaalselt või alustatakse seda uuesti (vt eelkõige 18. märtsi 1986. aasta otsus kohtuasjas 24/85: Spijkers, EKL 1986, lk 1119, punktid 11 ja 12, ning 15. detsembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-232/04 ja C-233/04: Güney-Görres ja Demir, EKL 2005, lk I-11237, punkt 31 ja viidatud kohtupraktika).

24

Lepingu alusel toimuva ülemineku tingimuste kindlaksmääramise osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 ulatuse hindamisel ei saa lähtuda üksnes grammatilisest tõlgendusest (vt direktiivi 77/187 artikli 1 lõike 1 tõlgendamise kohta 7. veebruari 1985. aasta otsus kohtuasjas 135/83: Abels, EKL 1985, lk 469, punktid 11–13, ning 19. mai 1992. aasta otsus kohtuasjas C-29/91: Redmond Stichting, EKL 1992, lk I-3189, punkt 10). Kuna nii direktiivi erinevate keeleversioonide kui ka lepingulise ülemineku mõistet käsitlevate siseriiklike õigusaktide vahel esineb erinevusi, tõlgendas Euroopa Kohus seda mõistet piisavalt paindlikult selleks, et see vastaks direktiivi eesmärgile kaitsta töötajaid ettevõtte ülemineku korral (eespool viidatud kohtuotsus Redmond Stichting, punkt 11, ja 7. märtsi 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-171/94 ja C-172/94: Merckx ja Neuhuys, EKL 1996, lk I-1253, punkt 28).

25

Kõnealune paindlik tõlgendus hõlmab ka selle „lepingu” vormi, mille alusel üleminek toimub. Nii võib lepingulise ülemineku mõiste alla kuuluda vastavalt juhtumile võõrandaja ja omandaja vaheline kirjalik või suuline kokkulepe, mis puudutab asjaomase majandusüksuse toimimise eest vastutava isiku muutmist, või nendevaheline vaikiv kokkulepe, mis tuleneb praktilise koostöö asjaoludest, mis viitavad nende ühisele tahtele sellist muutust ellu viia.

26

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlusest, et töötajad võeti üle Mayeri ja PPS-i koostöö tulemusena ning et neil ettevõtjatel oli sisuliselt sama juhtkond, mis võimaldas PPS-il alustada samalaadset tegevust. Lisaks nähtub toimikust, et koostöö tõttu sai PPS pakkuda teenuseid samadele klientidele, kasutades enamjaolt töötajaid, kes olid varem töötanud Mayeri alluvuses. Neil asjaoludel näib olevat ilmne, et kõnealuse koostöö taotlus ja eesmärk oli viia Mayeri tootmistegurid üle PPS-i.

27

Järelikult ei takista lepingulise ülemineku mõiste sellisena, nagu seda tõlgendab Euroopa Kohus, selle tuvastamist, et Mayeri ja PPS-i vahel toimus ettevõtja üleminek, isegi kui – nagu PPS kohtuistungil kinnitas – asjassepuutuvad ettevõtjad ei olnud sõlminud kirjalikku ega suulist kokkulepet.

28

Sellises olukorras nagu käesoleval juhul põhikohtuasjas tuleb tuvastada, kas kvalifitseeritav toiming hõlmab kogu ettevõtjat või üksnes selle ühte osa, kuna viimatinimetatud juhul tuleb piiritleda vastav osa ettevõtjast.

29

Sellega seoses näib, et sellist töötajate ülevõtmist nagu põhikohtuasjas ei saa samastada ettevõtja tervikliku üleminekuga. Nimelt ilmneb toimikust, et PPS võttis üle vaid teatava osa administratiivtoiminguid teostavatest juhtivtöötajatest ja kolmandiku ajutistest töötajatest ning et Mayer jätkas seda majandustegevust kuni tervendamismenetluse kohaldamiseni. Seejärel ostis üks PPS-i konkurent tervendamismenetluse raames Mayeri pankrotivara ning jätkas nimetatud ettevõtja majandustegevust, kasutades osaliselt tema töötajaid ja vara.

30

Seega sai põhikohtuasjas käsitletav tootmistegurite üleminek – st asjassepuutuvate töötajate ülevõtmine – Mayerist PPS-i hõlmata vaid ühte osa sellest ettevõtjast.

31

Selleks et direktiiv 2001/23 kuuluks kohaldamisele, peab üleminek puudutama stabiilset majandusüksust, mille tegevus ei piirdu vaid ühe kindla lepingu täitmisega. Üksuse mõiste tähendab seega inimeste ja vara organiseeritud kogumit, mis võimaldab konkreetse eesmärgiga majandustegevuse elluviimist (10. detsembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-127/96, C-229/96 ja C-74/97: Hernández Vidal jt, EKL 1998, lk I-8179, punkt 26, ja eespool viidatud kohtuotsus Güney-Görres ja Demir, punkt 32) ning mis on piisavalt struktureeritud ja autonoomne (eespool viidatud kohtuotsus Hernández Vidal jt, punkt 27).

32

Selline üksus ei pea tingimata hõlmama olulist materiaalset või mittemateriaalset vara. Nimelt esineb see vara teatavates majandussektorites tihti kõige lihtsamal kujul ning tegevus tugineb põhiliselt tööjõule. Nii võib töötajate organiseeritud üksus, kes on konkreetselt ja püsivalt seotud ühise ülesandega, olla teiste tootmistegurite puudumisel samastatav majandusüksusega (eespool viidatud kohtuotsus Hernández Vidal jt, punkt 27).

33

Eeltoodu kehtib veelgi enam ajutist tööjõudu vahendavate ettevõtjate kohta, kui võtta arvesse direktiivi 2001/23 artikli 2 lõike 2 teise lõigu punkti c. Sellest sättest tuleneb, et töösuhted nende ettevõtjatega kuuluvad põhimõtteliselt direktiivi 2001/23 kohaldamisalasse, mis tähendab, et nende ülevõtmise uurimisel tuleb arvesse võtta nende eripära. Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, iseloomustab neid ettevõtjaid üldiselt sellise ettevõtjasisese struktuuri puudumine, mis võimaldaks vastavalt võõrandaja organisatsioonilisele struktuurile eristada erinevaid majandusüksusi.

34

Järelikult, kui kõnealusel ajutist tööjõudu vahendaval ettevõtjal puudub kindlaksmääratav organisatsiooniline struktuur, tuleb ettevõtja kontrollimisel arvestada selle eripära, mitte lähtuda analüüsimisel soovist tuvastada majandusüksuse olemasolu. Neil asjaoludel tuleb juhul, kui hinnatakse majandusüksuse olemasolu direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 tähenduses, kontrollida seda, kas võõrandaja poolt üleantud tootmistegurid moodustasid tema koosseisus piisavalt iseseisva kogumi, et võimaldada ettevõtja majandustegevuse alla kuuluvate teenuste osutamist ilma, et olnuks vajalik kasutada teisi olulisi tootmiselemente või ettevõtja teisi osi.

35

Sellega seoses tuleb rõhutada, et ajutist tööjõudu vahendavate ettevõtjate tegevust iseloomustab töötajate ajutine suunamine ajutist tööjõudu kasutavate ettevõtjate alluvusse erinevate tööülesannete täitmiseks vastavalt viimatinimetatute vajadustele ja korraldustele. Selle tegevuse elluviimiseks on eelkõige vajalikud oskused, administratiivne ülesehitus, mis on sobiv töötajate vahendamise korraldamiseks, ning ajutised töötajad, keda saab kaasata ajutist tööjõudu kasutavatesse ettevõtjatesse ja kes saavad seal täita nõutud tööülesandeid. Seevastu muud olulised tootmistegurid ei ole sedalaadi majandustegevuse elluviimiseks tingimata vajalikud.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esiletoodud asjaolu, et ajutised töötajad kaasatakse selle kliendi organisatsioonilisse struktuuri, kellele vahendusteenust osutatakse, ei takista iseenesest majandusüksuse ülemineku tuvastamist. Nimelt kujutavad kõnealused töötajad endast siiski olulist osa, kelleta ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja ei saaks oma majandustegevust selle olemusest tulenevalt ellu viia. Lisaks kinnitab asjaolu, et neil on võõrandajaga töösuhe ja et viimane maksab neile otse töötasu – nagu on ka ette nähtud direktiivi 91/383 artikli 1 punktis 2, millele viitab direktiivi 2001/23 artikli 2 lõike 2 teise lõigu punkt c –, nende seotust võõrandaja ettevõttega ning järelikult ka nende panust majandusüksuse olemasolule selles.

37

Eeltoodust tuleneb, et vaid juhtivtöötajatest, ajutistest töötajatest ning oskustest koosneval kogumil võib olla iseseisev eesmärk, st sellise teenuse osutamine, mis seisneb tasu eest ajutise tööjõu vahendamises seda kasutavatele ettevõtjatele, ja et selline kogum võib kujutada endast majandusüksust, mis toimib ilma võõrandaja muude oluliste tootmistegurite või osade kasutamiseta. Nii võib see olla käesoleval juhul, kus kogum hõlmab bürootöötajat, tütarettevõtte juhatajat, kliendinõustajaid, kolmandikku ajutistest töötajatest ja vajalike oskustega juhte – mida tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida.

38

Järelikult tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2001/23 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see kuulub kohaldamisele juhul, kui osa administratiivtöötajatest ja osa ajutistest töötajatest läksid üle teise ajutist tööjõudu vahendavasse ettevõtjasse, jätkates seal sama tegevust teenuste osutamisel samadele klientidele, ning kui vahendid, mida üleminek hõlmas, on iseenesest piisavad kõnealuse majandustegevuse jätkamiseks ilma ettevõtja muude oluliste tootmistegurite või osade kasutamiseta – mida tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et seda kohaldatakse juhul, kui osa administratiivtöötajatest ja osa ajutistest töötajatest läksid üle teise ajutist tööjõudu vahendavasse ettevõtjasse, jätkates seal sama tegevust teenuste osutamisel samadele klientidele, ning kui vahendid, mida üleminek hõlmas, on iseenesest piisavad kõnealuse majandustegevuse jätkamiseks ilma ettevõtja muude oluliste tootmistegurite või osade kasutamiseta – mida tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida.