Kohtuasi C-456/05

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Saksamaa Liitvabariik

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — EÜ artikkel 43 — Ravi rahastamise lepingu alusel tegutsevad psühhoterapeudid — Kvootide süsteem — Üleminekusätted, mis näevad ette erandi — Proportsionaalsus — Vastuvõetavus”

Kohtujurist P. Mengozzi ettepanek, esitatud 28. juunil 2007   I ‐ 10519

Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 6. detsember 2007   I ‐ 10548

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Vaidlusese

   (EÜ artikkel 226)

2. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Piirangud – Tervishoiu erialal tegutsemist käsitlevad liikmesriigi õigusnormid

   (EÜ artiklid 12 ja 43)

1.  Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, mis on esitatud selle vastu, et üleminekusätetega antakse võimalus tegutseda ravi rahastamise lepingute korra alusel üksnes neile psühhoterapeutidele, kes tegutsesid viiteperioodil vastava liikmesriigi haigekassa rahastamisel mõnes selle riigi piirkonnas, ning keelavad sama võimaluse psühhoterapeutidele, kes tegutsesid kõnesoleval ajavahemikul väljaspool seda liikmesriiki mõne teise liikmesriigi haigekassa rahastamisel, on vastuvõetav, sest võimatus kohaldada üleminekusätteid viimati mainitud psühhoterapeutidele ei ole ajas piiratud, vaid on olemuselt püsiv ning kestis edasi pärast põhjendatud arvamuses kinnitatud tähtaja möödumist.

   (vt punktid 17–20)

2.  Liikmesriik, kes piirab üleminekusätete või täpsemalt „omandatud õiguste” kohaldamist, võimaldades üksnes selle riigi haigekassa rahastamisel mõnes selle riigi piirkonnas tegutsenud psühhoterapeutidel saada loa või täpsemalt tegevusloa sõltumata kehtivast ravi rahastamise lepingute korrast, ega arvesta teistes liikmesriikides tegutsenud psühhoterapeutide võrreldavat või sarnast kutsetegevust, rikub EÜ artiklist 43 tulenevaid kohustusi. Tingimus, mille kohaselt psühhoterapeut peab olema tegutsenud mõnes asjassepuutuva liikmesriigi piirkonnas selle riigi ravi rahastamise lepingute korra alusel, seab – ka juhul, kui see on eranditeta kohaldatav – mingi õiguse saamise sõltuvusse kõnealuse liikmesriigi kindlas piirkonnas elamisest ja paneb selle riigi kodanikud nii teiste liikmesriikide kodanikega võrreldes soodsamasse olukorda, mis on vastuolus EÜ artiklis 12 sätestatud mittediskrimineerimise põhimõttega.

   Niisugust füüsiliste isikute asutamisvabaduse piirangut ei saa õigustada eesmärgiga kaitsta omandatud õigust, st õigust mitmete kutsetegevuse aastate jooksul saadud patsientidest koosneva klientuuri säilitamisele, sest see läheb kaugemale, kui on nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalik.

   (vt punktid 56, 57, 63, 65, 73, 76 ning resolutiivosa)