—

Thomson Multimedia Sales Europe, esindaja: advokaat F. Goguel,

—

Vestel France, esindajad: advokaat F. Goguel ja advocaat P. de Baere,

—

Prantsusmaa valitsus, esindajad: G. De Bergues ja G. Le Bras,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistab avvocato dello Stato G. Albenzio,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: C. White ja K. Beal,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: X. Lewis ja J. Hottiaux,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3), lisas 11 toodud kombineeritud nomenklatuuri rubriigi nr 8528 3. veergu kuuluvate sätete (edaspidi „määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlustatud sätted”) kehtivust.

2

Taotlused esitati menetlustes, mis puudutavad televisiooni vastuvõtuseadmete päritolu, nagu selle määras Prantsuse tolli- ja kaudsete maksude amet (edaspidi „tolliamet”) siduvas mittesooduspäritolu informatsioonis (edaspidi „siduv informatsioon”), mis väljastati 2003. aastal äriühingute Thomson Sales Europe, varem Thomson Multimedia Sales Europe (edaspidi „Thomson”) ja Vestel France (edaspidi „Vestel”) taotlusel.

3

Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi„ühenduse tolliseadustik”) II jaotise peatüki 2 1. jao, pealkirjaga „Mittesooduspäritolu”, artikkel 24 sätestab:

„Kaupa, mille tootmine on toimunud rohkem kui ühes riigis, loetakse pärinevaks riigist, kus toimus selle viimane oluline majanduslikult põhjendatud töötlemine või toiming selleks seadmestatud ettevõttes, mille tulemusena valmis uus toode või mis oli tähtis valmistamisetapp.”

4

Ühenduse tolliseadustiku artikkel 249 näeb ette, et Euroopa Ühenduste Komisjon võtab seadustiku rakendamiseks vajalikud sätted.

5

Määruse nr 2454/93 artikli 39 esimese lõigu kohaselt:

„Lisas 11 loetletud valmistatud toodete puhul on lisa kolmandas veerus nimetatud töö või töötlus see, mis annab [ühenduse tolli-] seadustiku artikli 24 järgi päritolu.”

6

Määruse nr 2454/93 lisas 11 on sätestatud:

7

Thomson turustab Prantsusmaal televisiooni vastuvõtuseadmeid, mis on valmistatud Poolas osadest, mis pärinevad Poolast ja teistest riikidest. Elektronkiiretoru, mis pärineb Koreast, moodustab 42,43% televisiooni vastuvõtuseadme tehasehinnast. Televisiooni vastuvõtuseadmete osad, mis pärinevad Poolast ning selles riigis teostatud valmistamistoimingud moodustavad 31,49% tehasehinnast.

8

Thomsoni taotlusel väljastas tolliamet 11. juulil 2003 tolliseadustiku artikli 24 ja määruse nr 2454/93 artikli 34 ning selle määruse lisa 11 alusel siduva informatsiooni, mille kohaselt on nimetatud televisiooni vastuvõtuseadmete päritoluriik Korea.

9

Thomson esitas seejärel Tribunal d’instance du 7 arrondissement de Paris’le siduva informatsiooni tühistamiseks kaebuse, vaidlustades ühenduse määruse nr 2454/93 lisa 11 viidatud sätete kehtivuse tolliseadustiku artikli 24 suhtes ja taotledes, et see kohus sedastaks, et kõnealuste televisiooni vastuvõtuseadmete päritoluriik on Poola.

10

Tribunal d’instance jättis 8. juuni 2004. aasta otsusega kaebuse rahuldamata, mille peale Thomson esitas Cour d’appel de Paris’le apellatsioonkaebuse. Evides kahtlusi määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlustatud sätete kehtivuse kohta, otsustas viimati nimetatud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] määruse […] nr 2454/93 lisa 11 on kehtetu vastuolu tõttu nõukogu […] ühenduse tolliseadustik[uga], kuna selle lisa alusel võib Poolas valmistatud televisiooni vastuvõtuseadet kohtuasja asjaolude põhjal pidada Koreast pärinevaks?”

11

Vestel turustab Prantsusmaal televisiooni vastuvõtuseadmeid, mis on valmistatud Türgis osadest, mis pärinevad Türgist ja teistest riikidest. Elektronkiiretoru, mis pärineb Hiinast, moodustab 43,1141% televisiooni vastuvõtuseadme tehasehinnast. Televisiooni vastuvõtuseadmete osad, mis pärinevad Türgist ning selles riigis teostatud valmistamistoimingud moodustavad 38,47% tehasehinnast.

12

Vesteli taotlusel väljastas tolliamet 24. märtsil 2003 tolliseadustiku artikli 24 ja määruse nr 2454/93 artikli 34 ning selle määruse lisa 11 alusel siduva informatsiooni, mille kohaselt on nimetatud televisiooni vastuvõtuseadmete päritoluriik Hiina.

13

Vestel esitas seejärel Tribunal d’instance du 7 arrondissement de Paris’le siduva informatsiooni tühistamiseks kaebuse, vaidlustades ühenduse määruse nr 2454/93 lisa 11 viidatud sätete kehtivuse tolliseadustiku artikli 24 suhtes ja taotledes, et see kohus sedastaks, et kõnealuste televisiooni vastuvõtuseadmete päritoluriik on Türgi.

14

Tribunal d’instance jättis 8. juuni 2004. aasta otsusega kaebuse rahuldamata, mille peale Vestel esitas Cour d’appel de Paris’le apellatsioonkaebuse. Evides kahtlusi määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlustatud sätete kehtivuse kohta, otsustas viimati nimetatud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] määruse […] nr 2454/93 lisa 11 on kehtetu vastuolu tõttu […] ühenduse tolliseadustik[uga], kuna selle lisa alusel võib Türgis valmistatud televisiooni vastuvõtuseadet kohtuasja asjaolude põhjal pidada Hiinast pärinevaks?”

15

Euroopa Kohtu 7. märtsi 2006. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-447/05 ja C-448/05 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ja kohtuotsuse tegemiseks.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustega teada, kas määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlustatud sätted on kehtetud osas, milles need kehtestavad nõude, mille kohaselt on selleks, et televisiooni vastuvõtuseadmete valmistamine annaks neile selle riigi päritolustaatuse, kus need monteeriti, vajalik, et monteerimise ja vastavalt vajadusele monteerimist teostavast riigist pärinevate osade lisamise tulemusena suureneb väärtus vähemalt 45% nende tehasehinnaga võrreldes.

17

Põhikohtuasja hagejad väidavad sisuliselt, et kasutades lisandväärtusele tuginevat kriteeriumi, mida nad määratlevad kui „kvantitatiivset” ning mis ei ole nende sõnul kooskõlas ühenduse tolliseadustiku artiklis 24 kehtestatud „kvalitatiivsete” kriteeriumidega, ületas komisjon talle Euroopa Liidu Nõukogu poolt selle seadustiku eeskirjade rakendamiseks antud volituste piire.

18

Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlustatud sätete kehtivuse küsimus tõstatati põhikohtuasjades, milles vaidlustati vastavalt Poolas ja Türgis monteeritud televisiooni vastuvõtuseadmete kohta väljastatud siduvate informatsioonide õiguspärasus. Taotlused, mille alusel nimetatud siduvad informatsioonid väljastati, olid 2003. aastal esitatud äriühingute poolt, kelle asukoht on Prantsusmaal ning kes soovisid saada teada nende seadmete ühenduse tolliseadustiku artiklites 22–26 sätestatud eeskirjade kohaselt määratletud mittesooduspäritolu.

19

Nende taotluste esitamise eesmärk ei olnud teada saada kaupade sooduspäritolu, nagu see on määratletud ühenduse tolliseadustiku artiklis 27, seega ei soovitud nende abil uurida, kas nimetatud kaupadele kehtivad tariifsed soodusmeetmed, mis on ette nähtud lepingutes, mille Euroopa Ühendus on sõlminud teatavate riikide või riikide rühmaga.

20

Seetõttu, kuigi Poola Vabariigil ja Türgi Vabariigil oli kõnealuste siduvate informatsioonide väljastamise kuupäeval tollisuhetes Euroopa ühendustega eristaatus, ei sea see asjaolu iseenesest kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste asjakohasust.

21

Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et ühenduse tolliseadustiku artikli 24 kohaselt loetakse kaupa, mille tootmine on toimunud rohkem kui ühes riigis, pärinevaks riigist, kus toimus selle viimane oluline majanduslikult põhjendatud töötlemine või toiming selleks seadmestatud ettevõttes, mille tulemusena valmis uus toode või mis oli tähtis valmistamisetapp.

22

Viidatud artikkel võtab üle enne nimetatud seadustiku jõustumist kohaldatud nõukogu 27. juuni 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 802/68 kaupade päritolu mõiste ühise määratluse kohta (ELT L 148, lk 1) artikli 5 sõnastuse. Selle määruse tõlgendamiseks sedastas Euroopa Kohus, et artiklist 5 nähtub, et otsustav kriteerium on viimane oluline töötlemine või toiming (13. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C-26/88: Brother International, EKL 1989, lk 4253, punkt 15).

23

Teiseks tuleb meenutada, et ühenduse tolliseadustiku artikkel 249 on piisav õiguslik alus selleks, et komisjon saaks vastu võtta selle seadustiku rakenduskorra (11. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-48/98: Söhl & Söhlke, EKL 1999, lk I-7877, punkt 35).

24

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et komisjon võib vastu võtta kõik algmääruse rakendamiseks vajalikud ja kasulikud rakendusmeetmed eeldusel, et need ei ole vastuolus algmääruse või nõukogu rakendusmäärusega (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Söhl & Söhlke, punkt 36).

25

Lisaks on komisjonil talle nõukogu poolt ühenduse tolliseadustiku artikli 24 alusel antud volituste kasutamiseks hindamisruum, mis võimaldab tal konkreetset töötlemist või toimingut arvesse võttes täpsustada selle sätte abstraktseid mõisteid (vt 23. märtsi 1983. aasta otsus kohtuasjas 162/82: Cousin jt, EKL 1983, lk 1101, punkt 17).

26

Selle kohta, kas erinevate osade kokkupanemine kujutab endast olulist töötlemist või toimingut, on Euroopa Kohus juba sedastanud, et sellist toimingut võib käsitleda päritolu määravana, kui see moodustab tehnilisest küljest vaadatuna ja asjaomase kauba määratlust arvesse võttes otsustava tootmisetapi, mille käigus selgub kasutatavate osade otstarve ning asjaomane kaup omandab seda iseloomustavad konkreetsed omadused (31. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 114/78: Yoshida, EKL 1979, lk 151, ja eespool viidatud kohtuotsus Brother International, punkt 19).

27

Euroopa Kohus on siiski sedastanud, et arvestades kokkupanemise mõiste alla kuuluvate toimingute mitmekesisust, leidub olukordi, kus tehniliste kriteeriumide alusel teostatud hindamine võib olla ebapiisav kauba päritolu määramiseks. Sellisel juhul tuleb teisese kriteeriumina arvesse võtta kauba väärtuse suurenemine kokkupanemise tagajärjel (eespool viidatud kohtuotsus Brother International, punkt 20).

28

Euroopa Kohus lisas, et selle kriteeriumi asjakohasust kinnitab muu hulgas rahvusvaheline tolliprotseduuride lihtsustamise ja kooskõlastamise konventsioon (Kyoto konventsioon), mille mitu lisa kiideti ühenduse nimel heaks nõukogu 3. juuni 1977. aasta otsusega 77/415/EMÜ (EÜT L 166, lk 1 ja 3; ELT eriväljaanne 02/01, lk 119) ning mille lisa D.1 3. standardi märkustes on täpsustatud, et praktikas on olulise töötluse kriteeriumi võimalik väljendada väärtuselise protsendireeglina, mille puhul kas kasutatud materjalide protsendiline väärtus või lisatud väärtuse protsent ulatub teatud tasemeni (eespool viidatud kohtuotsus Brother International, punkt 21).

29

Samuti tuleb märkida, et nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), kiideti heaks eelkõige Marrakešis 15. aprillil 1994 allakirjutatud lõppaktile lisatud päritolureeglite leping (EÜT L 336, lk 144; ELT eriväljaanne 11/21, lk 231), mille kohaselt võib nende reeglite koostamisel kasutada väärtuse protsendikriteeriumi.

30

Sellega seoses on oluline meenutada, et rahvusvahelised lepingud moodustavad alates nende jõustumisest ühenduse õiguskorra lahutamatu osa (vt eelkõige 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-344/04: IATA ja ELFAA, EKL 2006, lk I-403, punkt 36). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ühenduse teiseseid õigusakte tõlgendada võimalikul määral kooskõlas nende lepingutega (vt eelkõige 9. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-76/00 P: Petrotub ja Republica vs. nõukogu, EKL 2003, lk I-79, punkt 57).

31

Eespool toodud järeldustest tuleneb, et lisandväärtuse kriteeriumi valimine ei ole iseenesest vastuolus ühenduse tolliseadustiku artikliga 24 ning et selle kriteeriumi aluseks võtmine ei tähenda iseenesest, et komisjon ületas nimetatud seadustiku artiklist 249 tulenevate volituste piire.

32

Põhikohtuasja hagejaid tuleb mõista nii, et nad väidavad samuti, et televisiooni vastuvõtuseadmete valmistamise tööstussektoris on selline olukord, mille puhul võib nende seadmete monteerimistoimingute uurimine tehnilistest kriteeriumidest lähtudes olla piisav selleks, et määrata kindlaks kauba päritolu, ning sellega on niisiis vastuolus, et komisjon võtab arvesse lisandväärtuse kriteeriumi, millel on vaid teisene tähtsus, nagu ta teeb määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlustatud sätetes.

33

Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 802/68 rakendamiseks oli komisjon vastu võtnud 23. detsembri 1970. aasta määruse (EMÜ) nr 2632/70, millega määratakse kindlaks raadiovastuvõtjate ja televiisorite päritolu (EÜT L 279, lk 35), mille sätted, mis viitasid lisandväärtuse kriteeriumile, võeti sisuliselt üle määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlustatud sätetes.

34

Määruse nr 2632/70 põhjenduse 2 kohaselt võib raadio ja televisiooni vastuvõtuseadmete monteerimine hõlmata vähem või rohkem keerulisi protsesse sõltuvalt monteeritavate seadmete tüübist ning vastavalt kasutatavatele vahenditele ja tingimustele, milles seda teostatakse. Nimetatud määruse põhjenduses 3 on samuti märgitud, et üldiselt ei moodusta monteerimine „selle tööstusharu käesoleva hetke tehnoloogiataseme puhul” iseenesest olulist valmistamisetappi määruse nr 802/68 artikli 5 mõttes, kuid teatud juhtudel võib see nii olla, näiteks juhul, kui monteeritakse kõrgtehnoloogilisi seadmeid või selliseid seadmeid, mille puhul tuleb kasutatavaid osi rangelt kontrollida, või kui monteeritakse ka seadmete põhiosi. Määruse nr 2632/70 põhjenduses 4 on lisaks sätestatud, et monteerimise mõiste alla kuuluvate toimingute mitmekesisus ei võimalda tehnilisest kriteeriumist lähtudes määrata kindlaks juhtusid, mil monteerimine moodustab olulise valmistamisetapi, ning sel puhul tuleb lähtuda selle tagajärjel lisandunud väärtusest.

35

Need põhjendused õigustavad määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlustatud sätetes lisandväärtuse kriteeriumi säilitamist.

36

Nimelt tuleb komisjonil hindamisruumi raames, mis tal on ühenduse tolliseadustiku rakendamiseks vajalike ja eelkõige kaupade päritoluga seotud meetmete vastuvõtmiseks, vastu võtta üldiseid sätteid, mis võtaksid õiguskindlust silmas pidades kestvalt arvesse kogu tööstusharu olukorda ja mida ei mõjutaks seega sellesse harusse kuuluva ühe või teise ettevõtja konkreetne olukord teatud ajahetkel.

37

Neil asjaoludel õigustas lisandväärtuse kriteeriumist lähtumist see, et komisjon arvestas kokkupanemise mõiste alla kuuluvate toimingute suure mitmekesisusega.

38

Muu hulgas tuleb märkida, et põhikohtuasja hagejad ise rõhutavad oma kirjalikes märkustes, et põhikohtuasjas vaatluse all olevate seadmete erinevate koostisosade kokkupanemine on osa keerulisest tööstusprotsessist. Lisaks ei võimalda Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalid tuvastada, et see protsess oleks kõikide televisiooni vastuvõtuseadmete valmistajate puhul samane. Igal juhul ei ole neist võimalik järeldada, et kogu kõnealuses tööstusharus ei saaks kõnelda kokkupanemise mõiste alla kuuluvate toimingute suurest mitmekesisusest.

39

Sellisel juhul tuleneb ühenduse kogu tolliterritooriumil tollieeskirjade ühtse kohaldamise nõudest, et viimase olulise töötlemise või toimingu abstraktseid mõisteid, millele viitab kõikide kaupade osas ühenduse tolliseadustiku artikkel 24, täpsustataks konkreetsete kaupade nagu televisiooni vastuvõtuseadmete jaoks erisätetega, mis võivad võtta arvesse nende seadmete valmistamisprotsessi mitmekülgsust. Järelikult, sellise selge ja objektiivse kriteeriumi nagu lisandväärtuse kriteeriumi kasutamine, mis võimaldab selliste keerulise ülesehitusega kaupade puhul väljendada, milles seisneb neile päritolustaatuse andev oluline töötlemine, ei ole õigusnormi rikkumine.

40

Asjaolu, et komisjon oli sunnitud eespool mainitud põhjustel niimoodi lisandväärtuse kriteeriumi kasutades televisiooni vastuvõtuseadmete päritolu määramise reegleid täpsustama, ei tähenda mingil juhul, et nimetatud kriteerium oleks iseenesest üldiselt rangem kui ühenduse tolliseadustiku artiklis 24 sätestatud üldkriteeriumid ja et see asetaks need tooted tingimata ebasoodsamasse olukorda toodetest, isegi sarnastest, millele kohaldatakse üldkriteeriume või teisi kriteeriume. Põhikohtuasja hagejad ei saa seega edukalt vaidlustada määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlustatud sätete kehtivust, tuginedes eespool viidatud kohtuotsuses Cousin jt Euroopa Kohtu poolt sellise määruse sätetele antud hinnangule, mille diskrimineeriv iseloom tulenes toote päritolu määramiseks oluliselt rangemate kriteeriumide kasutamisest kui sellega sarnase toote puhul.

41

Lisaks ei nähtu Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalidest, et lisandväärtuse kriteeriumi rakendamine oleks raskem kui nende üldiste mõistete kohaldamine, millele viitab ühenduse tolliseadustiku artikkel 24, nagu väidavad põhikohtuasja hagejad. Selles osas ei ole tõendatud ühegi takistuse tekkimist tolliameti töös, kelle ülesanne on huvitatud isikute esitatud siduva informatsiooni taotluste läbivaatamine, kui see amet rakendas käesolevas asjas määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlustatud sätetes toodud lisandväärtuse kriteeriumi.

42

Tõepoolest, kui elektronkiiretoru moodustab edaspidi alati vähemalt 35% televisiooni vastuvõtuseadmete tehasehinnast, on oht, et nende seadmete päritolustaatus tuleneb kõige sagedamini sellest osast, nagu põhikohtuasja hagejad samuti väidavad. Siiski, vaid siis, kui elektronkiiretoru moodustaks vähemalt 55% tehasehinnast, ei saaks eespool meenutatud tingimus olla ühelgi juhul täidetud. Seevastu ei tulene eelotsusetaotluse esitanud kohtus viidatud juhtudest, et see tingimus ei oleks ühelgi juhul täidetud. Määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlustatud sätete kohaldamise tagajärjel ei samastataks seega televisiooni vastuvõtuseadmete päritolu elektronkiiretoru päritoluga.

43

Kõnealuste sätete sõnastus on üldine ja see ei anna asjaomase toote päritolu määramisel otsustavat jõudu selle konkreetsele koostisosale nagu näiteks elektronkiiretoru. Vastupidi põhikohtuasja hagejate väidetele ei ole need sätted seega võrreldavad kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Yoshida, vaatluse all olnud sätetega, mis andsid just sellise tähtsuse nimetatud kohtuasjas kõnealuse toote ühele koostisosale.

44

Lisaks tuleb märkida, et kui olukord, millele viitavad põhikohtuasja hagejad, on tekkinud televisiooni vastuvõtuseadmete valmistamise tehnilise arengu tõttu, näib, et neil tingimustel on see olukord juhuslik, arvestades, et näiteks plasmaekraanide valmistamise kaasaegse tehnoloogia areng võib seda olukorda teatud juhul oluliselt muuta, nagu nähtub kohtuistungil esitatud märkustest. Järelikult ei saa nimetatud olukorrale lisandväärtuse kriteeriumi kasutamise vaidlustamiseks edukalt tugineda.

45

Lõpuks tuleb tõdeda, et kehtestades nõudmise, et monteerimise ja vastavalt vajadusele monteerimist teostavast riigist pärinevate osade lisamise tulemusena suureneks väärtus vähemalt 45% seadmete tehasehinnast selleks, et valmistamine annaks neile selle riigi päritolustaatuse, kus toimus erinevatest riikidest pärinevate materjalide monteerimine, näevad määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlustatud sätted ette piisava protsendimäära, et nende toimingutega kaasneks lõpptoote turuväärtuse tuntav tõus (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Brother International, punkt 22). Seega ei näi sellise protsendimäära puhul esinevat ilmset hindamisviga.

46

Eespool toodud põhjendustest lähtudes tuleb esitatud küsimustele vastata, et nende analüüsi tulemusel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis mõjutaks määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlustatud sätete kehtivust.

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotamise siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: