—

City Motors Groep NV, esindajad: advocat A. Tallon ja advocat Y. Lemense,

—

Citroën Belux NV, esindajad: advocat J. Verbist ja advocat B. Van de Walle de Ghelcke,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: A. Bouquet ja A. Whelan,

1

Eelotsusetaotlus puudutab komisjoni 31. juuli 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1400/2002 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes mootorsõidukisektoris (EÜT L 203, lk 30; ELT eriväljaanne 08/02, lk 158) artikli 3 lõike 6 tõlgendamist.

2

Käesolev taotlus esitati City Motors Groep NV (edaspidi „CMG”) ja Citroën Belux NV (edaspidi „Citroën”) vahelise kohtuvaidluse raames, mille esemeks on küsimus, kas Belgias Citroën marki mootorsõidukite turustamist käsitleva CMG-ga sõlmitud kokkuleppe lõpetamine Citroëni poolt on kehtiv.

3

Komisjoni 28. juuni 1995. aasta määruse (EÜ) nr 1475/95 asutamislepingu artikli [81] lõike 3 kohaldamise kohta mootorsõidukite turustamist ja teenindust käsitlevate teatavate kokkuleppeliikide suhtes (EÜT L 145, lk 25) artikli 5 lõikes 3 oli sätestatud:

„Lõigetes 1 ja 2 ette nähtud erandi tingimused ei mõjuta:

[…]

Igal juhul peavad kokkuleppepooled vaidluste puhul nõustuma vaidluse kiiret lahendamist võimaldava korraga, nt õigus pöörduda taotlusega sõltumatu eksperdi või vahekohtuniku poole, ilma et see piiraks kõigi kokkuleppepoolte õigust pöörduda asjas kohaldatava siseriikliku õiguse järgselt pädeva kohtu poole.” [mitteametlik tõlge]

4

Alates 1. oktoobrist 2002 asendati määrus nr 1475/95 määrusega nr 1400/2002.

5

Määruse nr 1400/2002 põhjendustes 9 ja 11 on sätestatud:

[…]

6

Määruse nr 1400/2002 artikkel 2 pealkirjaga „Kohaldamisala” sätestab lõike 1 esimeses lõigus:

„Vastavalt asutamislepingu artikli 81 lõikele 3 ja kui käesoleva määruse sätetest ei tulene teisiti, deklareeritakse käesolevaga, et asutamislepingu artikli 81 lõiget 1 ei kohaldata vertikaalsete kokkulepete suhtes, mis käsitlevad tingimusi, mille alusel kokkuleppepooled võivad osta, müüa või edasi müüa uusi mootorsõidukeid, mootorsõidukite varuosi ning nende remondi- ja hooldusteenuseid.”

7

Määruse nr 1400/2002 artikkel 3 pealkirjaga „Üldtingimused” sätestab lõigetes 4 ja 6:

„4.   Erandit kohaldatakse tingimusel, et turustaja või remonditöökojaga sõlmitud vertikaalses kokkuleppes nähakse ette, et kokkuleppe lõpetamisest teatada sooviv tarnija peab esitama kirjaliku teatise ning lõpetamist üksikasjalikult, objektiivselt ja arusaadavalt põhjendama, et tarnija ei saaks turustaja või remonditöökojaga sõlmitud vertikaalset kokkulepet lõpetada tegevuse tõttu, mida käesolev määrus ei pruugi piirata.

[…]

6.   Erandit kohaldatakse tingimusel, et vertikaalsete kokkulepete kohaselt on mõlemal kokkuleppepoolel õigus pöörduda lepingujärgsete kohustuste täitmist käsitlevates vaidlustes sõltumatu eksperdi või vahekohtuniku poole. Sellised vaidlused võivad muu hulgas käsitleda järgmist:

[…]

Esimeses lauses nimetatud õigus ei piira kõigi kokkuleppepoolte õigust pöörduda taotlusega siseriikliku kohtu poole.”

8

Määruse nr 1400/2002 artikkel 4 pealkirjaga „Põhilised piirangud” sätestab lõikes 1, et erandit ei kohaldata vertikaalsete kokkulepete suhtes, mille esemeks on selles sättes esitatud piirangud.

9

Sama määruse artiklis 5 pealkirjaga „Eritingimused” on sätestatud, et erandit ei kohaldata selles artiklis loetletud kohustustele, mis sisalduvad vertikaalsetes kokkulepetes.

10

Belgia tsiviilseadustiku artiklis 1184 on sätestatud:

„Vastastikustes lepingutes sisaldub alati vaikimisi lepingu lõpetamise tingimus juhuks, kui üks kahest poolest jätab oma kohustused täitmata.

Selles olukorras ei lõpe leping veel automaatselt. Pool, kelle suhtes kohustused jäeti täitmata, võib kohustada teist poolt täitma lepingut, kui see on võimalik, või nõuda lepingu lõpetamist koos kahju hüvitamise ja viivisega.

Lepingu lõpetamist tuleb nõuda kohtus ning kostjale võib asjaoludest sõltuvalt anda tähtaja.”

11

Kui aga pooled näevad ette sõnaselge lõpetamise klausli, võivad nad siiski ühisel kokkuleppel välistada artikli 1184 kohaldamise ja sätestada tingimused, mille esinemisel on lepingu rikkumine piisavalt oluline, et õigustada lepingu automaatset lõpetamist ilma kohtu sekkumiseta.

12

CMG turustab alates 1992. aastast Belgias Citroën marki autosid Citroëniga sõlmitud edasimüügilepingute alusel. Viimane nendest edasimüügilepingutest, mis käsitles uute mootorsõidukite müüki, sõlmiti 13. mail 2003 määramata ajaks ning see jõustus 1. oktoobril 2003 (edaspidi „edasimüügileping”).

13

Edasimüügilepingu artikli XVIII kohaselt võib Citroën selle kohe automaatselt lõpetada ilma ette teatamata, eeskätt „kui artikleid V ja XIV-9 rikkudes müüakse edasi üks või enam [Citroën marki] autot, mis on uued või registreeritud vähem kui kolm kuud tagasi, ja/või varustust ja tagavaraosi sellisele edasimüüjale, kes ei ole [Citroëni] turustusvõrgu liige, keda on edasimüüjana heaks kiidetud ja kelle asukoht on Euroopa majanduspiirkonnas või Šveitsis”.

14

Lisaks on edasimüügilepingu artiklis XXI sätestatud:

„[…] Kui lepingu täitmise üle tekib vaidlus, siis selle lahendamiseks kokkuleppel võib kumbki pool kutsuda eksperdi, kelle määrab Rechtbank van Koophandel te Brussel’i president selle poole nõudel, kes esimesena kohtu poole pöördus.

See säte ei mõjuta mingil moel kummagi poole õigust pöörduda lepingu täitmise vaidlustamise korral kohtusse […]”.

15

Citroën lõpetas 1. juunil 2004 edasimüügilepingu vastavalt selle artiklile XVIII, kuna CMG müüs autosid äriühingule Interlease NV.

16

CMG esitas Citroëni vastu hagi Rechtbank van koophandel te Brussel’isse (Brüsseli kaubanduskohus) edasimüügilepingu ebaseadusliku lõpetamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Sellega seoses väidab ta eeskätt, et selles lepingus ette nähtud sõnaselge lõpetamise klausel on vastuolus määrusega nr 1400/2002.

17

Otsustades esialgse õiguskaitse kohaldamise üle, määras selle kohtu president, et Citroën peab trahvi ähvardusel jätkama oma suhteid CMG-ga kuni vaidluse põhiküsimuses on otsus tehtud. Hof van beroep te Brussel (Brüsseli apellatsioonikohus) jättis Citroëni poolt selle määruse peale esitatud kaebuse rahuldamata.

18

Põhiküsimuses nõustus eelotsusetaotluse esitanud kohus Hof van beroep te Brussel’i kaalutlustega ja leidis, et määruse nr 1400/2002 artikli 3 lõike 6 punkti g tuleb tõlgendada nii, et leping peab jääma jõusse kuni vaidluse lahendamiseni. Sellest tuleneb, et sõnaselge lepingu lõpetamise klausel, mis võimaldab kõrvale jätta eksperdi, vahekohtuniku või kohtuniku eelneva sekkumise, ei saa kehtida mõne nimetatud artiklis 6 loetletud juhtumi esinemise korral. Edasimüügilepingu artikkel XVIII on seega esmapilgul vastuolus määrusega nr 1400/2002.

19

Neil asjaoludel otsustas Rechtbank van koophandel te Brussel menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] määruse […] nr 1400/2002 […] artikli 3 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et see säte välistab sõnaselge lepingu lõpetamise klausli, mis sisaldub mootorsõidukite turustuslepingus, mille suhtes soovitakse kohaldada [sama määruse artikli 2 lõikes 1 sätestatud] erandit?”

20

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1400/2002 artikli 3 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et selle määruse artikli 2 lõikes 1 sätestatud grupierandit ei kohaldata selle määruse kohaldamisalas olevatele kokkulepetele, milles on sõnaselge lõpetamise klausel nagu põhikohtuasjas, mille kohaselt võib tarnija kokkuleppe automaatselt lõpetada ilma ette teatamata, kui turustaja rikub mõnda selles klauslis märgitud lepingulist kohustust.

21

CMG sõnul tuleb sõnaselget lõpetamise klauslit lugeda konkurentsi kahjustavaks, kui sellega pannakse tarnija jõupositsioonile, piirates vaidluse korral siseriikliku kohtu kaalutlusõigust. Tegelikult peaks kohtunik sellise klausli olemasolu korral üksnes kontrollima, kas selle kohaldamise tingimused on täidetud ja ega lõpetamisega ei ole õigust kuritarvitatud. Selle klausli konkurentsi piiravat laadi kinnitab ka asjaolu, et erinevalt määrusest nr 1475/95 ei näe määrus nr 1400/2002 enam ette võimalust lepingut erakorraliselt lõpetada, kui rikutakse ühte lepingu olulist tingimust.

22

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, nagu seda Citroën õigustatult teeb, et sõnaselget lõpetamise klauslit ei mainita määruse nr 1400/2002 artiklis 4 ega artiklis 5, mis sätestavad ammendavalt põhilised piirangud ja teatud eritingimused, mis takistavad selles määruses ette nähtud grupierandi kohaldamist.

23

On küll tõsi, nagu märgib CMG oma kirjalikes märkustes, et erinevalt määruse nr 1475/95 artikli 5 lõikest 3 ei märgi määrus nr 1400/2002 enam sõnaselgelt, et grupierandi tingimused „ei mõjuta […] ühe poole õigust kokkulepe erakorraliselt lõpetada, kui teine pool on rikkunud ühte oma olulist kohustust”.

24

Siiski ei saa sellest vaikimisest tuletada, et sõnaselged lõpetamise klauslid on nüüdsest keelatud, kui nad piiravad konkurentsi EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses. Määruse nr 1475/95 artikli 5 lõike 3 eesmärk ei olnud mingil juhul anda grupierand teatud konkurentsipiirangutele EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, vaid see nägi üksnes ette võimaluse, mis ei piira poolte lepinguvabadust, mida need asjas kohaldatava siseriikliku õiguse raames teostavad (vt selle kohta 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-125/05: Vulcan Silkeborg, EKL 2006, lk I-7637, punkt 47).

25

Eelotsusetaotluses uurib Rechtbank van koophandel te Brussel siiski, kas sõnaselge lõpetamise klausel, mis võimaldab kõrvale jätta sõltumatu eksperdi, vahekohtuniku või kohtuniku eelneva sekkumise, ei ole vastuolus määruse nr 1400/2002 artikli 3 lõikega 6. Selle sätte järgimine näib tegelikult nõudvat, et lõpetatav kokkulepe jääks jõusse, kuni selle lõpetamise kehtivust käsitlev kohtuvaidlus on lahendatud.

26

Siiski tuleb sedastada, et määruse nr 1400/2002 artikli 3 lõige 6 ei keela ühtegi lepingu klauslit, vaid nõuab üksnes grupierandi kohaldamise tingimusena, et turustajaga sõlmitav kokkulepe sätestaks mõlema poole lepingulise õiguse pöörduda sõltumatu eksperdi või vahekohtuniku poole — ilma et see mõjutaks tema õigust pöörduda siseriikliku kohtu poole — lepingulise vaidluse korral, mis käsitleb eeskätt selle sätte punkti g kohaselt küsimust, kas kokkuleppe lõpetamine teatises esitatud põhjendustel on õigustatud.

27

Et seega järgida grupierandi kohaldamise tingimust, piisab määruse nr 1400/2002 artikli 3 lõike 6 ja sama määruse põhjenduse 11 kohaselt, kui selles kokkuleppes on sellist lepingulist õigust sätestav klausel. Kuna selles sättes esinev lepinguliste vaidluste loetelu ei ole ammendav, siis on olukord niisugune sõltumata sellest, kas lõpetamine toimus etteteatamisega või ilma selleta. Seevastu ei nõua see säte ega ka nimetatud määruse ükski teine säte, et grupierandi kohaldamiseks peaks sõltumatu eksperdi, vahekohtuniku või kohtuniku sekkumine toimuma enne lepingu lõpetamist või et see sekkumine peataks lõpetamise mõju ajani, kuni lõpetamise kehtivuse kohta on otsus tehtud.

28

Seega ilmneb eelnevast, et ükski määruse nr 1400/2002 säte ei keela selle määruse kohaldamisalasse kuuluva kokkuleppe pooltel sätestada niisugust sõnaselget lõpetamise klauslit nagu põhikohtuasjas käsitlusel (vt selle kohta 30. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-230/96: Cabour, EKL 1998, lk I-2055, punkt 37). Seetõttu sõltub niisuguse klausli kehtivus mitte nimetatud määrusest, vaid siseriiklikust õigusest.

29

Mis puudutab siiski määruse nr 1400/2002 kohaldamisalasse kuuluva kokkuleppe kehtivust, siis tuleb arvestada, et selle määruse artikli 3 lõike 4 kohaselt kohaldatakse grupierandit üksnes tingimusel, et kokkuleppes nähakse ette, et selle kokkuleppe lõpetamisest teatada sooviv tarnija peab esitama kirjaliku teatise ning lõpetamist üksikasjalikult, objektiivselt ja arusaadavalt põhjendama ja tegema seda sama sätte sõnastuse kohaselt, et tarnija ei saaks kokkulepet lõpetada tegevuse tõttu, mida see määrus ei pruugi piirata. Sama määruse põhjenduse 9 kohaselt on olukord selline, kui tarnija lõpetab kokkuleppe, kuna turustaja tegevus soodustab konkurentsi teket, näiteks aktiivse või passiivse müügi kaudu välistarbijatele.

30

Sellest tuleneb, nagu väidavad nii CMG kui ka Euroopa Ühenduste Komisjon ja nagu ka Citroën ise tunnistab, et kui tarnija lõpetab kokkuleppe sõnaselge lõpetamise klausli alusel, siis nõuab määruses nr 1400/2002 sätestatud grupierandi tingimuste järgimine mitte üksnes seda, et tarnija märgiks kirjalikult selle lõpetamise põhjendused, vaid ka seda, et sõltumatu ekspert, vahekohtunik või siseriiklik kohtunik, kelle poole turustajal on õigus määruse artikli 3 lõike 6 alusel pöörduda, et vaidlustada selle lõpetamise kehtivust, saaksid selle lõpetamise põhjendusi tõhusalt kontrollida.

31

Eelotsuse esitanud kohtu kohustus on välja selgitada, kas kohaldatav siseriiklik õigus tagab sellise tõhusa kontrolli, kui tarnija lõpetab kokkuleppe niisuguse sõnaselge lõpetamise klausli alusel.

32

Võttes sellega seoses arvesse määruse nr 1400/2002 artikli 3 lõikega 4 taotletavat eesmärki, siis nõuab sellise kontrolli tõhusus vähemalt seda, et sõltumatu ekspert, vahekohtunik või kohtunik saaksid kontrollida, kas tarnija poolt lepingu lõpetamine ei ole tingitud turustaja tegevusest, mida hõlmavad selles määruses mainitud põhilised piirangud.

33

Lisaks, juhul kui tarnija rikub määruse nr 1400/2002 artikli 3 lõikes 4 sätestatud grupierandi kohaldamise tingimust, peab siseriiklik kohus saama võtta meetmeid vastavalt oma siseriiklikule õigusele nii seoses asjaomase kokkuleppe kehtivusega EÜ artikli 81 alusel kui ka seoses turustaja poolt tekitada võidud kahju hüvitamisega, kui kahju ja EÜ artikliga 81 vastuolus oleva keelatud kokkuleppe või tegevuse vahel on põhjuslik seos (vt selle kohta 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-453/99: Courage ja Crehan, EKL 2001, lk I-6297, punkt 26, ja 13. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-295/04–C-298/04: Manfredi jt, EKL 2006, lk I-6619, punktid 60, 61 ja 90).

34

Mis puudutab küsimust, kas sõltumatu eksperdi, vahekohtuniku või siseriikliku kohtuniku sekkumine peab toimuma enne lepingu lõpetamist või tuleb lõpetamise mõju peatada, kuni lõpetamise kehtivuse kohta on otsus tehtud, siis tuleb meenutada, et asjakohase ühenduse regulatsiooni puudumisel — nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 27, ei sisalda ükski määruse nr 1400/2002 säte sellist nõuet — tuleb iga liikmesriigi õiguskorras määrata pädevad kohtud ja kehtestada menetlusnormid hagidele, mille esitamise võimalus tagab isikutele ühenduse õiguse vahetust õigusmõjust tulenevate õiguste kaitse, kusjuures need normid ei tohi olla ebasoodsamad kui need, mis on kehtestatud siseriiklikul õigusel põhinevatele analoogilistele hagidele (samaväärsuse põhimõte) ning need ei tohi muuta ühenduse õiguskorrast tulenevate õiguste teostamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Courage ja Crehan, punkt 29, ja eespool viidatud kohtuotsus Manfredi jt, punktid 62 ja 71).

35

Samaväärsuse põhimõtte alusel ei saa sõltumatu ekspert, vahekohtunik või siseriiklik kohtunik, kes ühenduse konkurentsiõiguse alusel hindab, kas lepingu lõpetamine sõnaselge lõpetamise klausli alusel on kehtiv, olla kohustatud eelnevalt sekkuma sellesse lõpetamisse, kui — nagu ilmneb eelotsusetaotlusest, ja nagu põhikohtuasja pooled kohtuistungil vastuseks Euroopa Kohtu küsimustele sisuliselt väitsid — selline eelnev sekkumine ei ole nõutav ka siis, kui lõpetamist kontrollitakse sarnaste siseriikliku õiguse sätete alusel. Ühtlasi ei ilmne, et ajutiste meetmete üle otsustava kohtuniku sekkumise tingimused ühenduse konkurentsiõiguse normidele tuginevate hagide läbivaatamisel oleksid ebasoodsamad kui need tingimused, mida kohaldatakse sarnaste siseriiklikule õigusele tuginevate hagide raames, kuid seda küsimust tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul veel kontrollida.

36

Mis puudutab tõhususe põhimõtet, siis kui sõnaselge lõpetamise klausli alusel lõpetamise põhjenduste kehtivust määruse nr 1400/2002 tähenduses tuleb kontrollida vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 29–33 märgitud tingimustele, ei saa asjaolu, et sellise klausli mõjul välistatakse sõltumatu eksperdi, vahekohtuniku või siseriikliku kohtuniku eelnev sekkumine ja et lõpetamise mõju ei peatata, kuni selle lõpetamise kehtivuse kohta on otsus tehtud, pidada selliseks, mis muudaks nimetatud määrusega antud õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.

37

Seetõttu tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1400/2002 artikli 3 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et ainuüksi asjaolu, et selle määruse kohaldamisalas olev kokkulepe näeb ette sõnaselge lõpetamise klausli nagu põhikohtuasjas, mille kohaselt võib tarnija kokkuleppe automaatselt lõpetada ilma ette teatamata, kui turustaja rikub mõnda selles klauslis märgitud lepingulist kohustust, ei tähenda, et selle määruse artikli 2 lõikes 1 sätestatud grupierand sellele kokkuleppele ei kehti.

38

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Komisjoni 31. juuli 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1400/2002 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes mootorsõidukisektoris artikli 3 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et ainuüksi asjaolu, et selle määruse kohaldamisalas olev kokkulepe näeb ette sõnaselge lõpetamise klausli nagu põhikohtuasjas, mille kohaselt võib tarnija kokkuleppe automaatselt lõpetada ilma ette teatamata, kui turustaja rikub mõnda selles klauslis märgitud lepingulist kohustust, ei tähenda, et selle määruse artikli 2 lõikes 1 sätestatud grupierand sellele kokkuleppele ei kehti.