—

U. K. Festersen, esindaja: advokaat K. Berning,

—

Taani valitsus, esindaja: J. Molde, keda abistas advokaat P. Biering,

—

Norra valitsus, esindajad: K. Moen ja I. Holten,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: H. Støvlbæk,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artiklite 43 ja 56 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati kriminaalmenetluse raames, mis algatati U. K. Festerseni suhtes, kuna ta ei täitnud kohustust asuda alaliselt elama talumajapidamisse, mille ta omandas Bovi kohalikus omavalitsusüksuses Lõuna-Jüütimaal (Taani).

3

Taani põllumajandusseaduse (landbrugsloven) 15. juuli 1999. aasta kodifitseerimismäärusega (lovbekendtgørelse nr. 598) kehtestatud versiooni (edaspidi „põllumajandusseadus”) artikli 2 kohaselt:

„1.   Kõigis talumajapidamistes tuleb tegeleda põllumajandustegevusega käesoleva seaduse sätete kohaselt.

2.   Talumajapidamine on maakatastris talumajapidamisena arvele võetud majapidamine.

[…]”

4

Põllumajandusseaduse artikli 4 lõike 6 kohaselt:

„Põllumajandustegevusega tegelemise kohustus lõpeb, kui talumajapidamine on jagatud osadeks või selle pindala on muul viisil muudetud väiksemaks kui 2 hektarit, v.a juhul, kui omanik soovib seda jätkata […]”

5

Sama seaduse artikli 7 kohaselt:

„1.   Kui artikli 8 lõigetest 4 ja 6, artikli 9 lõigetest 1 ja 2 ning artiklist 10 ei tulene teisiti, siis tuleb talumajapidamist majandada iseseisva ettevõttena ja seal peavad olema inimeste jaoks sobivad elamud, mis võimaldavad elanikel maad harida.

2.   Talumajapidamist tuleb majandada vastavalt nõuetele, arvestades võimalusega saada sellest majanduslikku tulu, samuti koduloomade tervisekaitsenõuete ning loodus- ja keskkonnakaitsenõuetega.

[…]”.

6

Kõnesoleva seaduse artikkel 16 sätestab:

„1.   Igal füüsilisel isikul on õigus omandada hajaasustusalal asuvat talumajapidamist, mille pindala on suurem kui 30 hektarit, kui:

[…]

[…]

2.   Väiksema kui 30-hektarilise talumajapidamise omandamiseks peab omandaja täitma lõike 1 punktides 1–4 sätestatud tingimused.

[…]”.

7

Põllumajandusseaduse artikli 18 kohaselt:

„1.   Hajaasustusalal asuvat talumajapidamist võib omandada toiduainetööstuse, põllumajandus- ja kalandusministri loal, välja arvatud artiklites 16, 17 ja 17a loetletud juhtudel.

[…]

4.   Minister võib isikule anda loa talumajapidamise omandamiseks ühel järgnevatest juhtudest:

[…]”.

8

Põllumajandusseaduse artikli 27 lõige 2 sätestab:

„Kui talumajapidamise omandamise või rentimise loa saamise taotlust ei esitata õigeaegselt, siis võib […] pädev minister nõuda omanikult omandi loovutamist kuue kuu kuni ühe aasta jooksul või rentnikult lepinguliste suhete lõpetamist sama tähtaja jooksul. Sama kehtib ka siis, kui loa andmisest keelduti, luba on aegunud või loa andmise tingimused ei ole täidetud. […]”.

9

Selle seaduse artikli 33 kohaselt:

„1.   Trahvi võib määrata isikule, kes

[…]

[…]”.

10

Põllumajandusseadust käsitleva 22. veebruari 2000. aasta ringkirja nr 26 artikli 62 kohaselt:

„Loa talumajapidamise omandamiseks koos erandi tegemisega artikli 16 lõike 1 punktis 4 sätestatud tähtajatust elukohakohustusest võib [põllumajandus]seaduse artikli 18 alusel anda üksnes väga erandlikes olukordades. Niisuguse olukorraga on tegemist näiteks siis, kui tulenevalt majapidamise asukohast on elukohakohustust suuremal osal aastast võimatu täita. Sätet tuleb kohaldada kitsalt.”

11

26. juuli 1999. aasta määruse nr 627, mis käsitleb põllumajandusseadusest tulenevaid haridus- ja elukohanõudeid (bekendtgørelse nr. 627 af 26. juli 1999 om uddannelseskrav og bopælskrav m.v. i henhold til landbrugsloven), artikli 4 lõike 1 kohaselt eeldab talumajapidamises alalise elamise kohustus, et isik elaks seal stabiilselt ja pidevalt ning veedaks seal öid, v.a ajaliselt kindlapiiriliste erandlike olukordade korral. Mainitud isik peab olema kantud kohaliku omavalitsusüksuse rahvastikuregistrisse selles majapidamises elavana nii, et maksustamise seisukohast on selle näol tegemist tema peamise elukohaga.

12

Sama määruse artikli 4 lõige 2 sätestab, et omandaja peab elukohakohustust täitma kaheksa aasta jooksul alates talumajapidamise omandamisest.

13

Saksamaa kodanik U. K. Festersen omandas 1998. aastal Lõuna-Jüütimaa maakonnas maakatastris talumajapidamisena arvel oleva kinnisasja. Mainitud talumajapidamine koosneb kahest lahustükist: esimene, suurusega 24 aari, asub tiheasustusalal ja on ehitusmaa ning teine, suurusega 3,29 hektarit, asub hajaasustusalal ja on rohumaa.

14

Kuna U. K. Festersen ei täitnud kohustust asuda elama sellele maale, siis tegi Lõuna-Jüütimaa põllumajanduskomisjon talle ettekirjutuse viia oma tegevus õigusaktidega kooskõlla, nõudes temalt 8. septembril 2000 oma majapidamise loovutamist kuue kuu jooksul, kui ta ei ole selle aja sees oma omandiõigust legitimeerinud kas maaharimise kohustusest erandi saamisega või elukohanõude täitmisega.

15

Mainitud komisjon andis 16. juulil 2001 U. K. Festersenile uue tähtaja oma maaomandi loovutamiseks, kui ta enne selle möödumist ei astu vajalikke samme, et vähendada selle maaomandi suurust alla 2 hektari ja samal ajal taotleda erandit maaharimise kohutusest või asuda sinna elama.

16

Gråsteni kohus määras U. K. Festersenile 18. augustil 2003 põllumajandusseaduse artikli 33 lõike 1 punkti 3 ja artikli 27 lõike 2 rikkumise eest 5000 Taani krooni trahvi, kuna ta ei täitnud Lõuna-Jüütimaa maakonna põllumajanduskomisjoni ettekirjutust. Lisaks määrati talle karistusmakseks 5000 Taani krooni kuus, kui ta ei täida seda ettekirjutust enne 1. detsembrit 2003.

17

U. K. Festersen, kes asus sellesse majapidamisse elama 12. juunil 2003, on antud aadressil Bovi kohalikus omavalitsusüksuses rahvastikuregistrisse kantud alates 12. septembrist 2003.

18

Ta esitas oma süüdimõistmise peale apellatsioonkaebuse Vestre Landsretile ja palus selle tühistamist. Prokuratuur nõudis esimeses astmes tehtud otsuse kinnitamist.

19

U. K. Festersen ja prokuratuur olid erineval arvamusel küsimuses, kas põllumajandusseaduses ette nähtud elukohakohustus on kooskõlas EÜ artikleis 43 ja 56 sätestatud asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumise põhimõtetega.

20

Neil asjaoludel otsustas Vestre Landsret menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Esimese küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas EÜ asutamislepingu asutamisvabadust (EÜ artikkel 43) ja kapitali vaba liikumist (EÜ artikkel 56) reguleerivate sätetega on vastuolus olukord, kus niisugused liikmesriigi õigusaktid, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, seavad talumajapidamise omandamise tingimuseks, et omandaja asub sinna alaliselt elama.

22

Esmalt tuleb meelde tuletada, et õigusega omandada, kasutada ja võõrandada teise liikmesriigi territooriumil kinnisvara, mis, nagu tuleneb EÜ artikli 44 lõike 2 punktist e, on vajalik täiendamaks asutamisvabadust (30. mai 1989. aasta otsus kohtuasjas 305/87: komisjon vs. Kreeka, EKL 1989, lk 1461, punkt 22), kaasneb selle kasutamisel kapitali liikumine (5 märtsi 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-515/99, C-519/99–C-524/99 ja C-526/99–C-540/99: Reisch jt, EKL 2002, lk I-2157, punkt 29).

23

Nagu nähtub nõukogu 24. juuni 1988. aasta direktiivi 88/361/EMÜ asutamislepingu artikli 67 rakendamise kohta (artikkel tühistati Amsterdami lepinguga) (EÜT L 178, lk 5; ELT eriväljaanne 10/01, lk 10) I lisas esitatud kapitali liikumise nomenklatuurist, mis on kapitali liikumise mõiste defineerimisel endiselt kasutatav juhisena, hõlmab kapitali liikumine mitteresidentide tehinguid, millega need teevad liikmesriigi territooriumil kinnisvarainvesteeringuid (vt 16. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C-222/97: Trummer ja Mayer, EKL 1999, lk I-1661, punkt 21; 11. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C-464/98: Stefan, EKL 2001, lk I-173, punkt 5; eespool viidatud kohtuotsus Reisch jt, punkt 30, ja 14. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-386/04: Centro di Musicologia Walter Stauffer, EKL 2006, lk I-8203, punkt 22).

24

Järelikult tuleb kaaluda, kas sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, kujutavad endast kapitali vaba liikumise piirangut. Selle kohta tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et EÜ artikli 57 lõikega 1 keelatud kapitali liikumist piiravad meetmed on sellised, et nende tõttu võivad liikmesriigi mitteresidendid hoiduda investeeringute tegemisest selles liikmesriigis või residendid investeeringute tegemisest teises liikmesriigis (vt selle kohta 23. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-513/03: Van Hilten-Van der Heijden, EKL 2006, lk I-1957, punkt 44).

25

Kuigi Taani põllumajandust reguleerivad õigusnormid ei diskrimineeri teiste liikmesriikide ja Euroopa Majanduspiirkonna riikide kodanikke võrreldes Taani kodanikega, takistab neis sisalduv elukohanõue, mida võib tühistada üksnes põllumajandusministri loal, siiski kapitali vaba liikumist.

26

Niisugust meedet võib siiski lubada tingimusel, et selle eesmärk on seotud üldiste huvidega, seda kohaldatakse diskrimineerimata ja proportsionaalsuse põhimõtet järgides, st et see meede on taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv ega lähe kaugemale sellest, mis on vajalik eesmärgi saavutamiseks (1. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-302/97: Konle, EKL 1999, lk I-3099, punkt 40; eespool viidatud kohtuotsus Reisch jt, punkt 33, ja 23. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-452/01: Ospelt ja Schlössle Weissenberg, EKL 2003, lk I-9743, punkt 34).

27

Üldiste huvidega seotud eesmärki puudutava tingimuse kohta märgib Taani valitsus, et siseriiklike õigusnormide eesmärk on esiteks säilitada põllumajandusliku maa kasutamine omaniku poolt, mis on üks Taani traditsioonilistest maakasutusviisidest, ja tagada, et talumajapidamistes elaksid ja neid majandaksid üldjuhul nende omanikud ning teiseks säilitada maapiirkondades püsielanikkond ja kolmandaks soodustada olemasolevate maade mõistlikku kasutust, seistes vastu kinnisvaraarendajate survele.

28

Niisugused eesmärgid kujutavad endast üldist huvi ning nendega on võimalik õigustada kapitali vabale liikumisele seatud piiranguid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Konle, punkt 40; Reisch, punkt 34, ning Ospelt ja Schlössle Weissenberg, punktid 38 ja 39). Nagu väidavad ka Taani valitsus ja Euroopa Ühenduste Komisjon, on need eesmärgid kooskõlas ka ühise põllumajanduspoliitikaga, mille eesmärk on EÜ artikli 33 lõike 1 punkti b kohaselt „kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase” ning mille väljatöötamisel tuleb sama artikli lõike 2 punkti a kohaselt arvesse võtta „põllumajandusliku tegevuse eripära, mis tuleneb põllumajanduse sotsiaalsest struktuurist ning põllumajanduspiirkondade struktuurilistest ja looduslikest erinevustest” (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Ospelt ja Schlössle Weissenberg, punkt 40).

29

Proportsionaalsuse tingimuse kohta tuleb kindlaks teha, kas omandaja kohustus asuda alaliselt elama omandatud talumajapidamisse on eespool käesoleva kohtuotsuse punktis 27 nimetatud eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik meede, nagu väidavad Taani ja Norra valitsus.

30

Põhikohtuasjas vaidluse all oleva meetme sobivuse kohta tuleb märkida, et see seab vaid elukohakohustuse ning sellega ei ole väiksema kui 30-hektarilise talumajapidamise omandaja jaoks kohustust seda isiklikult majandada. Niisugune meede ei taga seega iseenesest selle väidetava eesmärgi saavutamist, mis on suunatud traditsioonilise omanikupoolse maakasutuse säilitamisele.

31

Mis puudutab aga põllumajandusseaduse kolmandat eesmärki, siis selle kohta tuleb esile tuua, et elukohakohustus aitab juba oma nime poolest kaasa elanikkonna säilitamisele maapiirkonnas ja seda eesmärki aitavad veelgi paremini täita põllumajandustootjad, kes vastavalt ühele põllumajandusseaduse üldistest eesmärkidest, milleks on soodustada omanikupoolset maakasutust, majandavad isiklikult oma tootmisvahendeid.

32

Siiski tuleb märkida, et arvestades üheaegset talumajapidamiste arvu vähenemist ja nende ümberkorraldamist, nagu nähtub Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest märkustest, mida kohtuistungil kahtluse alla ei seatud, ei kahjusta see maapiirkondades elanikkonna säilitamise eesmärki, kui omandaja on põllumajandustootja, kes elab juba mõnes teises talumajapidamises. Niisuguses olukorras ei taga elukohakohustus selle eesmärgi saavutamist ja seetõttu ei sobi see kohustus tegelikkuses niisuguse eesmärgi saavutamiseks.

33

Kolmanda eesmärgi kohta, mida põllumajandusseadusega soovitakse saavutada, tuleb tõdeda, et elukohakohustus tingib talumajapidamiste võimalike omandajate hulga vähenemise ja sellest tulenevalt võib see leevendada ka kinnisvaraarendajate survet nendele aladele. Järelikult võib nõustuda, et liikmesriigi õigusnormid, mis sisaldavad kohustust, mille eesmärk on hoida ära põllumajandusmaa omandamine pelgalt spekulatiivsetel eesmärkidel ja soodustada nende maade omandamist eelkõige isikute poolt, kes soovivad neid ise harida, taotlevad üldiste huvidega seotud eesmärki liikmesriigis, kus põllumajandusmaa on vaieldamatult piiratud loodusressurss, millele ei ole vastu vaieldud.

34

Järelikult tuleb kindlaks teha, kas elukohakohustus ei kujuta endast meedet, mis läheb kaugemale sellest, mis on vajalik kõnesoleva eesmärgi saavutamiseks.

35

Sellise analüüsi käigus tuleb arvestada asjaolu, et kõnesolev kohustus piirab mitte üksnes kapitali vaba liikumist, vaid ka omandaja õigust valida vabalt oma elukohta, õigus, mis on pealegi talle tagatud 4. novembril 1950. aastal Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 4 artikli 2 lõikega 1 (edaspidi „EIÕK”).

36

EL artikli 6 lõike 2 kohaselt „[austab liit] põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud [EIÕK-ga] ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest” (27. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-540/03: parlament vs. nõukogu, EKL 2006, lk I-5769, punkt 36).

37

Elukohakohustus, mis riivab EIÕK-ga tagatud põhiõigust, on seega erakordselt piirav. Järelikult kerkib küsimus, kas oli võimalik vastu võtta vähem piiravaid meetmeid kui see kohustus.

38

Taani valitsus väidab selle kohta, et vaidlusalust kohustust ei ole võimalik asendada vähem piiravate meetmetega, millega oleks sama tõhusalt võimalik takistada põllumajandustootmiseks mõeldud põllumajandusmaa hindade muutumist nõudluse tõttu, mille taga on üksnes soov teha professionaalseid põllumehi kahjustavaid investeeringuid.

39

Kuigi see valitsus väidab, et ainus muu moodus hoida hindu soovitud tasemel on neid riiklikult reguleerida, ei täpsusta ta ometi, mil viisil on see meede piiravam kui kasutusele võetud elukohakohustus. Niisamuti ei ole ta põhjendanud ka seda, millisel moel on üks teine toimikus esitatud meede ehk talumajapidamise territooriumil omandatud eluasemete üürile andmise soodustamine piiravam kui kõnesolev kohustus. Mainitud valitsuse märkustes ei ole ette nähtud ega hinnatud ka muid meetmeid, mis kahjustaksid vähem kapitali vaba liikumist, näiteks vähese aja möödumisel pärast omandamist toimuvate maa edasimüügitehingute kõrgem maksustamine või põllumajandusmaade rendilepingute puhul märkimisväärse minimaalse kehtivusaja nõudmine.

40

Järelikult ei võimalda miski eespool esitatust Euroopa Kohtul sedastada, et elukohakohustus on taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalik.

41

Isegi kui oletada, et mainitud kohustus tunnistatakse taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalikuks meetmeks, kuna see mõjutab kinnisvaraturgu positiivses suunas (arvestades kitsendusi, mille toob kaasa igasugune elukohavahetus koos sellest tulenevate kinnisvaraspekulatsioonide takistamisega), tuleb esile tõsta, et selle kohustusega liidetud lisatingimus, mille kohaselt tuleb selles elukohas elada vähemalt kaheksa aastat, läheb ilmselgelt kaugemale vajalikust, ja seda eelkõige seetõttu, et sellega peatatakse märkimisväärseks ajaks võimalus kasutada põhiõigust valida vabalt oma elukohta.

42

Põllumajandusseaduse artikkel 18 võimaldab tõepoolest toiduainetööstuse, põllumajandus- ja kalandusministril lubada talumajapidamise omandamist koos tähtajatu erandi tegemisega elukohakohustusest, nagu väidab Taani valitsus. Ringkirja nr 26 kohaselt on selle pädevuse kasutamine võimalik üksnes „erandlikes olukordades” ning seda tuleb „kohaldada kitsalt”.

43

Lisaks esitab see ringkiri vaid ühe näite niisugustest olukordadest ega näita võimalikele omandajatele, millised on täpselt need olukorrad, mille esinemisel elukohakohustusest erand tehakse või selle tegemisest keeldutakse. Selline määramatus ei võimalda üksikisikutel teada neile EÜ artiklist 56 tulenevate õiguste ja kohustuste ulatust, mistõttu selline kord on vastuolus õiguskindluse põhimõttega (vt selle kohta 4. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C-483/99: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2002, lk I-4781, punkt 50, ja 13. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-463/00: komisjon vs. Hispaania, EKL 2003, lk I-4581, punktid 74 ja 75). Igal juhul ei nähtu, et see kord oleks diskrimineeriva kohaldamise vältimiseks võtnud arvesse nende liidu kodanike olukorda, kes ei ela Taanis.

44

Elukohakohustus, millega on lisaks seotud ka tingimus täita seda kaheksa aastat ning mille järgimist põhikohtuasjas vaidluse all olevad liikmesriigi õigusaktid nõuavad väiksemate kui 30-hektariliste talumajapidamiste omandamisel, ei ole neil asjaoludel taotletud eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne meede ja kujutab endast seega EÜ artikliga 56 vastuolus olevat kapitali vaba liikumise piirangut.

45

Lisaks tuleb võtta seisukoht, et Taani valitsus väidab ka seda, et põhikohtuasjas vaidlusalust elukohakohustust tuleb pidada lubatavaks tulenevalt asutamislepingule lisatud protokollis nr 16 sätestatud erandist, mille kohaselt „[o]lenemata käesoleva lepingu sätetest võib Taani säilitada senised õigusaktid suvemaja omandamise kohta”.

46

Selle kohta tuleb siiski nentida, et kohustus asuda elama omandatud talumajapidamisse kehtib sõltumata sellest, kas see on peamine elukoht või suvemaja. Protokollile nr 16 ei saa seega niisuguse kohustuse õigustamisel tugineda.

47

Kõike eelnevat arvestades ei ole EÜ artikli 43 tõlgendamisega seonduvaid küsimusi vaja analüüsida.

48

Esimesele küsimusele tuleb seega vastata, et EÜ artikliga 56 on vastuolus niisugused õigusaktid, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas ja mis kehtestavad talumajapidamise omandamise tingimuseks, et omandaja asub sinna alaliselt elama.

49

Teise küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas esimese küsimuse vastuses EÜ artiklile 56 antud tõlgendus oleks erinev, kui omandatav talumajapidamine ei ole majanduslikult elujõuline ja selle eluhoone asub tiheasustusalal.

50

Esimesele küsimusele antud vastusest järeldub, et vaidlusalune elukohakohustus on EÜ artikliga 56 vastuolus, sõltumata erilistest asjaoludest, mis on seotud konkreetse talumajapidamise tunnusjoontega. Niisugused asjaolud, mille eelotsusetaotlus on esitanud oma teises küsimuses, seega kõnesoleva artikli tõlgendamist ei mõjuta.

51

Teisele küsimusele tuleb järelikult vastata, et EÜ artiklit 56 ei tule tõlgendada teisiti, kui omandatav talumajapidamine ei ole majanduslikult elujõuline ja selle eluhoone asub tiheasustusalal.

52

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: