1

J. Wunenburger palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 5. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas T-370/03: Wunenburger vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I-A-189 ja II-853; edaspidi „edasikaevatud kohtuotsus”), milles kohus jättis rahuldamata tema hagi kolme Euroopa Ühenduste Komisjoni ametisse nimetamise menetluse raames tehtud otsuse tühistamiseks (edaspidi koos„vaidlustatud otsused”). Neis otsustes nimetas komisjon kui ametisse nimetav asutus (edaspidi „ametisse nimetav asutus”), ametisse ühe teise kandidaadi ning lükkas apellandi kandidatuuri ja tema kaebuse tagasi.

2

Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade artikli 7 lõike 1 käesolevas asjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „personalieeskirjad”) on sätestatud:

„[Ametisse nimetav asutus] määrab üksnes teenistusüksuse huvides tegutsedes ja kodakondsust arvestamata iga ametniku ametissenimetamise või üleviimise teel selle tegevusüksuse ametikohale, mis vastab selle ametniku palgaastmele.

[…]”

3

Personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus on sätestatud:

„Igast käesolevate personalieeskirjade kohaselt tehtud konkreetsest otsusest teatatakse kohe kirjalikult asjaomasele töötajale. Igas ametniku kahjuks tehtud otsuses peab sisalduma põhjendus.”

4

Personalieeskirjade artikli 29 lõikes 1 on sätestatud:

„Enne vaba ametikoha täitmist mõnes institutsioonis kaalub [ametisse nimetav asutus] kõigepealt:

[…]

ning rakendab siis konkursimenetlust kas kvalifikatsioonide või katsete või nii kvalifikatsioonide kui ka katsete põhjal […]”.

5

Personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 on ette nähtud:

„Ametialane edutamine toimub [ametisse nimetava asutuse] otsusega. Selleks nimetatakse ametnik tema kategooria järgmisele kõrgemale palgaastmele või palgajärku. Edutamiseks valitakse välja eranditult need ametnikud, kes on oma palgaastmele vastaval ametikohal töötanud teatava minimaalse aja, võrreldes enne seda edutamiseks kõlblike ametnike teeneid ja aruandeid nende kohta.

[…]”.

6

Komisjon avaldas 19. septembril 2002 vaba ametikoha teadaande COM/138/02 (edaspidi „vaba ametikoha teadaanne”), eesmärgiga täita palgaastme A 2 direktori ametikoht koostöötalituse EuropeAid C direktoraadis „Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkond”. Vaba ametikoha teadaandes olid nimetatud järgmised ametiülesanded: projektide ja programmide tõhusa juhtimise tagamine kogu perioodi jooksul nende algusest kuni lõpphinnangu andmiseni ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide delegatsioonidele juhtimise üleandmise protsessi ettevalmistamine ja järelevalve. Nõutud oli pikaajaline personalijuhtimise kogemus, tõendatud juhtimise, suurte üksuste mobiliseerimise ja järelevalve kogemus ning prioriteetide kindlakstegemise ja avalike suhete juhtimise võime.

7

Apellant, kes oli sel ajal palgaastme A 3 ametnik välissuhete peadirektoraadis ning komisjoni delegatsiooni juht Horvaatias, kandideeris 27. septembril 2002 koos üheksa ülejäänud kandidaadiga asjaomasele ametikohale.

8

Pärast kohtumisi iga kandidaadiga teatas koostöötalituse EuropeAid peadirektor (edaspidi „peadirektor”) 18. novembri 2002. aasta teatises (edaspidi „peadirektori teatis”) komisjoni personali ja halduse peadirektoraadile, et ta oli jaganud kandidaadid kahte rühma. Esimesse rühma kuulusid kuus kandidaati, keda ta pidas „võimeliseks asjaomase ametikoha ülesannete täitmiseks ja kes […] vasta[sid] nii asjaomase ametikoha nõuetele kui ka vajadustele”, samas kui teine rühm koosnes neljast kandidaadist, kes „ei vasta[nud] kõikidele nõuetele ning kelle asjaomase ametikoha täitmiseks vajalikud oskused ja võimed olid puudulikud”. Apellant kuulus teise rühma.

9

Seejärel koostas ametisse nimetamise konsultatiivkomitee (edaspidi „ametisse nimetamise konsultatiivkomitee”) kuuest kandidaadist koosneva nimekirja, mis vastas peadirektori teatises esitatud esimesele rühmale. Ametisse nimetamise konsultatiivkomitee leidis 12. detsembri 2002. aasta arvamuses, et valikumenetluses sai edaspidi arvesse võtta nelja kandidaati, kelle hulgas oli ka A. Naqvi. Komisjon kui ametisse nimetav asutus otsustas 8. jaanuaril 2003 A. Naqvi asjaomasele ametikohale ametisse nimetada (edaspidi „ametisse nimetamise otsus”).

10

Apellandile teatati 11. märtsi 2003. aasta kirjas, et tema kandidatuuri ei peetud asjaomase ametikoha jaoks sobivaks (edaspidi „kandidatuuri tagasilükkamise otsus”). Ta esitas 2. aprillil 2003 ametisse nimetamise otsuse peale kaebuse. See kaebus jäeti 14. juulil 2003 rahuldamata (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus”).

11

Komisjon koondas 11. märtsi 2004. aasta otsusega, mis jõustus 1. aprillil 2004, personalieeskirjade artikli 50 alusel A. Naqvi ametikoha. Pärast seda otsust algatati uus valikumenetlus (edaspidi „teine valikumenetlus”), milles apellant kandideeris. Tema kandidatuur lükati tagasi ning apellant teise valikumenetluse tulemusi ei vaidlustanud.

12

Apellant esitas vaidlustatud otsuste tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 5. novembril 2003.

13

Komisjon nõudis asjas kohtuotsuse tegemata jätmist ja teise võimalusena apellandi nõuete rahuldamata jätmist.

14

Komisjon väitis, et hagi ese oli ära langenud A. Naqvi ametikoha koondamise ning teise valikumenetluse algatamise tõttu, milles apellant osales ning mille tõttu apellandil puudus huvi asja jätkamiseks.

15

Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata komisjoni nõude asjas kohtuotsuse tegemata jätmiseks.

16

Esimese Astme Kohus leidis esiteks, et hagi ese oli säilinud, kuna ametisse nimetamise otsus oli jõus kuni 1. aprillini 2004 ning kuna kandidatuuri tagasilükkamise otsus oli endiselt jõus.

17

Esimese Astme Kohus leidis teiseks, viidates Euroopa Kohtu 26. aprilli 1988. aasta otsusele kohtuasjas 207/86: Apesco vs. komisjon (EKL 1988, lk 2151, punkt 16) ja Esimese Astme Kohtu 24. septembri 1996. aasta otsusele kohtuasjas T-182/94: Marx Esser ja Del Amo Martinez vs. parlament (EKL AT 1996, lk I-A-411 ja II-1197, punkt 41), et apellandil oli säilinud huvi kohtuotsuse tegemiseks asjaomase valikumenetluse õiguspärasuse kohta, selleks et väidetav õigusvastasus ei esineks tulevikus analoogilises menetluses.

18

Apellant väitis oma tühistamishagi toetuseks esiteks, et komisjon oli rikkunud personalieeskirjade artikli 25 teist lõiku, jättes kaebuse rahuldamata jätmise otsuse põhjendamata.

19

Esimese Astme Kohus lükkas selle esimese väite tagasi, leides edasikaevatud kohtuotsuse punktides 28–35, et kaebuse rahuldamata jätmise otsuses sisalduvate põhjenduste alusel on võimalik selgitada nimetatud otsuse peamisi põhjuseid ning kontrollida, kas personalieeskirjade tingimustest, mis on valikumenetluse õiguspärasuse eelduseks, on kinni peetud.

20

Apellant väitis teiseks, et on rikutud personalieeskirjade artiklit 7, artikli 29 lõike 1 punkti a ja artikli 45 lõiget 1 ning õiguspärase ootuse kaitse, võrdse kohtlemise ja ametikohal edasijõudmise õiguse põhimõtteid.

21

Esimese Astme Kohus lükkas ka teise väite tagasi, leides esiteks edasikaevatud kohtuotsuse punktides 51–60, et peadirektori osalemine valikumenetluses ei rikkunud iseenesest õigusnormi ega mõjutanud ametisse nimetamise konsultatiivkomitee sõltumatust. Seega ei mõjunud menetlus apellandile kahju tekitavalt ja diskrimineerivalt. Esimese Astme Kohus märkis, et kaebuse rahuldamata jätmise otsuses kohaldatud tingimused olid esitatud vaba ametikoha teadaandes ning et igal juhul kuulusid need nõuded iga palgaastme A 2 ametikoha juurde. Neil asjaoludel leidis Esimese Astme Kohus, et peadirektori teatises esinenud mõiste „ametikoha vajadused” ulatust ei tohi üle tähtsustada.

22

Esimese Astme Kohus leidis teiseks edasikaevatud kohtuotsuse punktides 61–83, et A. Naqvi vastas vaba ametikoha teadaandes nõutud kõikidele tingimustele ning et ametisse nimetav asutus ei olnud tema kandidatuuri heakskiitmisel teinud ilmset hindamisviga.

23

J. Wunenburger palub Euroopa Kohtul:

24

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

25

Kuna Euroopa Kohus saab teha otsuse esmase apellatsioonkaebuse kohta ainult siis, kui ta jätab rahuldamata komisjoni esitatud vastuapellatsioonkaebuse, tuleb esmalt teha otsus nimetatud vastuapellatsioonkaebuse kohta.

26

Komisjon märgib oma vastuapellatsioonkaebuse toetuseks esiteks, et Esimese Astme Kohus pidi apellandi põhjendatud huvi kindlakstegemisel tuginema puhtoletuslikule kaalutlusele muude võimalike analoogiliste õigusrikkumiste vältimise kohta tulevikus.

27

Komisjon tuletab selles osas meelde, et apellant vaidlustas peadirektori rolli kandidaatide eelvalikus. Käesoleval juhul on nii tegemist puhtfaktilise asjaoluga, mis mõnes teises asjas ei kordu. Esimese Astme Kohus laiendas peale selle liiga ulatuslikult Euroopa Kohtu argumentatsiooni eespool viidatud kohtuasjas Apesco vs. komisjon, kuna käesoleva asja, s.o ametisse nimetamise puhul ei esine nõutud mehaanilist kordumist.

28

Komisjon väidab teiseks, et kuigi apellandil oli vaieldamatu õigus vaidlustada otsust, mille adressaat ta oli teises valikumenetluses, ei esitanud ta hagi, eelistades jätkata hagiga kohtuasjas, mis oli aluseks edasikaevatud kohtuotsusele. Komisjoni arvates oli käesolevas asjas tegemist menetluse kuritarvitamisega, mille Esimese Astme Kohus oleks pidanud tuvastama ja asjas kohtuotsust mitte tegema.

29

Komisjon tunnistas siiski oma vastuapellatsioonkaebuse täiendavas kirjalikus selgituses, et ta eksis, kui väitis, et apellant oleks pidanud nõudma teises valikumenetluses tehtud ametisse nimetamise otsuste tühistamist, sest komisjon oli direktorite arvu juba vähendanud ja üle viinud teise sama peadirektoraadi direktori A. Naqvi vabaks jäänud ametikohale, kohaldades ulatuslikku kaalutlusõigust, mis tal oma teenistuste ümberkorraldamisel on. Komisjon väidab siiski, et need asjaolud toetavad väidet, mille kohaselt apellandi kasuks tehtud Esimese Astme Kohtu otsusel ei oleks saanud olla praktilist mõju, nii et tema hagi oli täielikult kaotanud oma eseme.

30

Apellant leiab, et komisjoni vastuapellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, sest edasikaevatud kohtuotsus ei ole komisjonile kahjulik, kuna hagi jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

31

Apellant väidab sisuliselt esiteks, et vastuapellatsioonkaebust ei saa vastu võtta, kuna komisjon ei ole selles tõendanud, et vaidlus on kaotanud oma eseme.

32

Ta leiab, et erinevalt komisjoni väidetest ei ole ta pärast A. Naqvi ametikoha koondamist saavutanud seda, mida ta oleks saanud kandidatuuri tagasilükkamise otsuse ja ametisse nimetamise otsuse tühistamise tagajärjel.

33

Peale selle, isegi kui ta sai teises valikumenetluses kandideerida, ei muutnud see vaidlustatud otsuste õigusvastasust olematuks.

34

Teiseks leiab apellant, et komisjon kitsendab ülemäära põhjendatud huvi mõistet, hoidudes kõrvale küsimusest apellandi huvist kohtuotsuse tegemise suhtes ühelt poolt menetluse õigusvastasuse ja teiselt poolt kandidatuuri tagasilükkamise otsuse õigusvastasuse kohta, et see õigusvastasus ei korduks tulevikus.

35

Apellant väidab, et Esimese Astme Kohus kohaldas ainult väljakujunenud kohtupraktikat, leides edasikaevatud kohtuotsuse punktis 19, et vaidluse ese on säilinud.

36

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 teise lõigu kohaselt võib otsuse edasi kaevata iga pool, kelle nõue on osaliselt või tervikuna rahuldamata jäetud.

37

Selles osas tuleneb kohtupraktikast, et Euroopa Kohus on vastu võtnud apellatsioonkaebuse Esimese Astme Kohtu otsuse peale, millega oli jäetud rahuldamata vastuvõetamatuse vastuväide, kuigi Esimese Astme Kohus oli hiljem sama asja jätnud põhjendamatuse tõttu rahuldamata (26. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-23/00 P: nõukogu vs. Boehringer, EKL 2002, lk I-1873, punkt 50, ja 22. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-141/02 P: komisjon vs. max.mobil, EKL 2005, lk I-1283, punktid 50 ja 51).

38

Käesolevas asjas on selge, et komisjon esitas Esimese Astme Kohtus vastuväite asjas kohtuotsuse tegemata jätmiseks, nagu nähtub edasikaevatud kohtuotsuse punktist 12, et see vastuväide lükati selle kohtuotsuse punktis 21 tagasi ja et Esimese Astme Kohus jättis hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

39

Selleks et hinnata sellise kohtuotsuse peale esitatud vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetavust, millega jäeti hagi sisuliselt rahuldamata, ei tohi teha vahet vastavalt sellele, kas Esimese Astme Kohtule esitatud ja tema poolt tagasi lükatud vastuväide on suunatud hagi läbivaatamata jätmisele vastuvõetamatuse tõttu või asjas kohtuotsuse tegemata jätmisele. Tegelikult on tegemist kahe menetlusküsimusega, mille rahuldamise korral Esimese Astme Kohus sisulist otsust ei tee.

40

Järelikult on komisjoni esitatud vastuapellatsioonkaebus vastuvõetav.

41

Esimese Astme Kohus otsustas komisjoni esitatud asjas kohtuotsuse tegemata jätmise vastuväite tagasilükkamisel esiteks edasikaevatud kohtuotsuse punktis 19, et vaidluse ese oli säilinud selles osas, et ametisse nimetamise otsus oli avaldanud mõju ja kandidatuuri tagasilükkamise otsus avaldas jätkuvalt mõju. Esimese Astme Kohus otsustas teiseks edasikaevatud kohtuotsuse punktis 20, et hagejal oli säilinud põhjendatud huvi, et tulevikus vältida väidetava õigusvastasuse kordumist kõnesoleva asjaga analoogilises menetluses.

42

Esmalt tuleb meelde tuletada, et hageja põhjendatud huvi peab hagi eseme seisukohalt esinema selle esitamise hetkel, vastasel juhul võib tegu olla vastuvõetamatusega. See vaidluse ese, nagu ka põhjendatud huvi peavad säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul võidakse asjas kohtuotsust mitte teha, mis eeldab, et hagi peab selle esitajale tooma selle lõpptulemuse kaudu mingit kasu (vt selle kohta 24. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 53/85: AKZO Chemie vs. komisjon, EKL 1986, lk 1965, punkt 21, ning analoogilised 19. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-19/93 P: Rendo jt vs. komisjon, EKL 1995, lk I-3319, punkt 13, ja 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-174/99 P: parlament vs. Richard, EKL 2000, lk I-6189, punkt 33).

43

Kui hagejal kaob põhjendatud huvi menetluse käigus, ei tulene Esimese Astme Kohtu otsusest tema jaoks mingit kasu.

44

Käesolevas asjas on selge, et oma hagi esitamise ajal oli apellandil põhjendatud huvi, kuna vaidlustatud otsused olid talle kahjulikud (vt selle kohta 27. novembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 50/84: Bensider jt vs. komisjon, EKL 1984, lk 3991, punkt 8, ning 18. aprilli 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-61/96, C-132/97, C-45/98, C-27/99, C-81/00 ja C-22/01, Hispaania vs. nõukogu, EKL 2002, lk I-3439, punkt 23). Tema hagi oli seega vastuvõetav.

45

On selge, et teise valikumenetluse järel, mis korraldati pärast A. Naqvi ametikoha koondamist, olid vaidlustatud otsused kaotanud Esimese Astme Kohtu otsuse tegemise päevaks mõju.

46

Nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 41, kaotas teine valikumenetlus ametisse nimetamise otsuse mõju hageja seisukohalt. Kuna see on kandidatuuri tagasilükkamise otsusest ja kaebuse rahuldamata jätmise otsusest lahutamatu, siis teine valikumenetlus, milles ainult kinnitati kahte esimest otsust, kaotas apellandi seisukohalt kõikide vaidlustatud otsuste mõju.

47

Ometi ei toonud vaidlustatud otsuste kehtetus, mis ilmnes pärast hagi esitamist, iseenesest kaasa Esimese Astme Kohtu kohustust asjas kohtuotsust mitte teha seetõttu, et kohtuotsuse kuulutamise päeval puudus ese ja põhjendatud huvi.

48

Esiteks tuleb sedastada, et Esimese Astme Kohtu otsuse tegemise ajal oli vaidluse ese säilinud, sest komisjon ei olnud vaidlustatud otsuseid ametlikult tühistanud.

49

Esimese Astme Kohus otsustas seega õigesti edasikaevatud kohtuotsuse punktis 19, et vaidluse ese oli säilinud.

50

Teiseks tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et hagejal võib säilida ühenduse institutsiooni akti tühistamise nõudmise huvi ka selleks, et ta saaks vältida sellele etteheidetava väidetava õigusvastasuse kordumist tulevikus (vt selle kohta 6. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 92/78: Simmenthal vs. komisjon, EKL 1979, lk 777, punkt 32; eespool viidatud otsus kohtuasjas AKZO Chemie vs. komisjon, punkt 21, ja eespool viidatud otsus kohtuasjas Apesco vs. komisjon, punkt 16).

51

Selline põhjendatud huvi tuleneb EÜ artikli 233 esimesest lõigust, mille kohaselt institutsioonilt, mille õigusakt on tunnistatud tühiseks, nõutakse Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Simmenthal vs. komisjon, punkt 32, ja 5. märtsi 1980. aasta otsus kohtuasjas 76/79: Könecke vs. komisjon, EKL 1980, lk 665, punkt 9).

52

See põhjendatud huvi esineb siiski ainult siis, kui väidetav õigusvastasus võib korduda tulevikus, sõltumata selle juhtumi asjaoludest, mis olid aluseks esitatud hagile.

53

Esimese Astme Kohus leidis edasikaevatud kohtuotsuse punktis 20, et apellandil oli säilinud põhjendatud huvi otsuse tegemiseks asjaomase valikumenetluse seaduslikkuse kohta, et väidetav õigusvastasus ei korduks tulevikus käesoleva asjaga analoogilises menetluses.

54

Selles osas põhines Esimese Astme Kohtu otsus apellandi esitatud väitel, mis tugines valikumenetluse õigusvastasusele seoses kandidaatide eelvalikuga, mis tuleneb peadirektori teatisest. Esimese Astme Kohus leidis, et ei saa välistada, et peadirektor võib mängida samasugust rolli hilisemas ja analoogilises valikumenetluses.

55

Seega tuleb kontrollida, kas käesolevas asjas hageja poolt väidetud õigusvastasus, mille võimalikkust Esimese Astme Kohus põhjendatud huvi olemasolu tuvastamisel tunnistas, võib korduda tulevikus, sõltumata selle juhtumi asjaoludest, milles tehti edasikaevatud kohtuotsus.

56

Tõepoolest, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 45, ei korda ametnike ametikohtade täitmise otsused üksteist kunagi mehaaniliselt ühtemoodi selles mõttes, et igaüks neist on üksikotsus ning sõltub kandidaatide vastavate oskuste hindamisest ja täidetava ametikoha nõuetest, mis võivad juhtumite kaupa väga oluliselt erineda.

57

Apellant vaidlustab käesolevas asjas siiski mitte ainult vaidlustatud otsuste õiguspärasuse, vaid ka otsuste vastuvõtmise menetluse. Apellant väidab, et menetlus oli diskrimineeriv ja seega iseenesest õigusvastane, s.o vaidlustatud otsuste sisust sõltumata. Apellandi väitel oli peadirektori teatis ametisse nimetamise konsultatiivkomitee ja ametisse nimetava asutuse jaoks kohustuslik, ilma et nad oleksid saanud hinnata nimetatud teatises eelvalikust välja jäetud kandidaatide vastavaid oskusi ja sobivust.

58

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 47, siis erinevalt teatud ametikoha täitmiseks esitatud erinevatele kandidaatidele sisulise hinnangu andmisest on võimalik, et valikumenetluse tingimusi, mis näevad sarnaselt käesolevale asjale apellandi väitel ette eelvaliku tegemise peadirektori poolt ning on ametisse nimetamise konsultatiivkomiteele ja ametisse nimetavale asutusele kohustuslikud, kohaldatakse sarnastes menetlustes ka tulevikus.

59

Hageja seisukohalt on asjaomase ametikoha valikumenetluse tingimuste küsimus seega asjakohane, arvestades kandideerimist tulevikus sellistele ametikohtadele nagu käesolevas asjas.

60

Esimese Astme Kohus otsustas seega õigesti edasikaevatud kohtuotsuse punktis 20, et apellandil oli säilinud põhjendatud huvi.

61

Eespool esitatud põhjendusi arvestades tuleb otsustada, et Esimese Astme Kohus ei ole õigusnormi rikkunud, lükates edasikaevatud kohtuotsuse punktis 21 tagasi asjas kohtuotsuse tegemata jätmisega seotud vastuväite.

62

Seega tuleb komisjoni esitatud vastuapellatsioonkaebus jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja teha otsus esmase apellatsioonkaebuse kohta.

63

Hageja esimese väite esimene osa tugineb faktiliste asjaolude moonutamisele ning selle teine osa tugineb õigusnormi rikkumisele ning põhjenduste vasturääkivusele ja puudulikkusele.

64

Apellant leiab, et Esimese Astme Kohus on moonutanud peadirektori teatises sisalduvaid faktilisi asjaolusid.

65

Apellant tuletab nimetatud teatises sisalduvast kommentaarist, mille kohaselt „tundub lisaks, et [A. Naqvi] on võimeline täitma pigem kontseptsiooni, mõtlemist ja analüüsi puudutavaid ametiülesandeid, kui ümber kujundama ja juhtima suurt operatiivüksust”, et viimati nimetatul puudus võime juhtida ja motiveerida suurt üksust. Apellandi väitel oli selline võime asjaomase ametikoha jaoks olulise tähtsusega.

66

Selles osas tuleneb EÜ artiklist 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et apellatsioonkaebus võib puudutada üksnes õigusküsimust ning et järelikult on ainult Esimese Astme Kohus pädev faktilisi asjaolusid tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb talle esitatud toimiku materjalidest, ja teiselt poolt faktilisi asjaolusid hindama. Seni, kuni pole tegemist Esimese Astme Kohtule esitatud tõendite moonutamisega, ei kujuta faktiliste asjaolude hindamine endast Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust kui sellist (vt eelkõige 2. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-449/99 P: kontrollikoda vs. Hautem, EKL 2001, lk I-6733, punkt 44, ning 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-105/04 P: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, EKL 2006, lk I-8725, punktid 69 ja 70, ning otsus kohtuasjas C-113/04 P: Technische Unie vs. komisjon, EKL 2006, lk I-8831, punktid 82 ja 83).

67

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab väidetav faktiliste asjaolude moonutamine olema toimiku materjalidest tulenevalt ilmne, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hindama asuda (vt 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-551/03 P: General Motors vs. komisjon, EKL 2006, lk I-3173, punkt 54; 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I-8935, punkt 108, ning 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu, EKL 2006, lk I-439, punkt 37).

68

Peadirektori teatise kontrollimisest ei nähtu siiski, et Esimese Astme Kohus oleks faktilisi asjaolusid moonutanud. Selles on üheselt kinnitatud, et A. Naqvi vastas ametikoha kirjelduses väljendatud tingimustele, mistõttu peadirektor võis teda lugeda nende kandidaatide rühma kuuluvaks, kes on võimelised täitma direktori ülesandeid asjaomasel ametikohal. Järelikult ei nähtu peadirektori teatisest ühtegi tõendit selle kohta, et A. Naqvil puudusid nimetatud ametikoha täitmiseks vajalikud oskused.

69

Esimese Astme Kohus võis seega edasikaevatud kohtuotsuse punktides 63–68 sedastada, moonutamata peadirektori teatises sisalduvaid faktilisi asjaolusid, et A. Naqvi vastas tõepoolest vaba ametikoha teadaandes nõutud kõikidele tingimustele ning eelkõige, et tal olid vajalikud oskused suure üksuse juhtimiseks.

70

Selles osas on peadirektori teatise kohaselt kindel, et suurte üksuste juhtimise, mobiliseerimise ja järelevalve oskus oli oluline tingimus ning sõna „lisaks” kasutamisest nimetatud teatises tuleb aru saada selliselt, et sellega väljendatakse A. Naqvi erinevate oskuste kaalumist. Sellest ei saa järeldada, et tal puudusid asjaomase ametikoha jaoks nõutud oskused.

71

Järelikult ei nähtu peadirektori teatise kontrollimisest, et Esimese Astme Kohus oleks selles sisalduvaid faktilisi asjaolusid ilmselgelt moonutanud.

72

Esimese väite esimene osa on seega vastuvõetamatu.

73

Apellant kinnitab oma esimese väite teises osas esiteks, et vastupidi sellele, mida Esimese Astme Kohus leidis peadirektori teatise kohta edasikaevatud kohtuotsuse punktis 32, ei võimalda kaebuse rahuldamata jätmise otsuse põhjendused selgitada selle peamisi põhjuseid. Seega on Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, kui ta lükkas edasikaevatud kohtuotsuse punktides 28–35 tagasi personalieeskirjade artikli 25 teisele lõigule tugineva väite.

74

Tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb EÜ artiklist 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c, et apellatsioonkaebus peab täpselt välja tooma selle, millises osas vaidlustatakse kohtuotsus, mille tühistamist soovitakse, ning ka õiguslikud argumendid, mis seda nõuet konkreetsel viisil toetavad. Nendest sätetest tulenevale põhjendamiskohustusele ei vasta apellatsioonkaebus, mis piirdub Esimese Astme Kohtus esitatud väidete ja argumentide, sealhulgas otseselt selle kohtu poolt tagasi lükatud asjaoludel põhinevate väidete ja argumentide kordamisega või sõnasõnalise ülevõtmisega (vt eelkõige 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C-41/00 P: Interporc vs. komisjon, EKL 2003, lk I-2125, punktid 15 ja 16, ning 22. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas C-353/01 P: Mattila vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2004, lk I-1073, punktid 25 ja 26).

75

Vaidlustades käesolevas asjas seda, et Esimese Astme Kohtu hinnangul ei rikutud personalieeskirjade artikli 25 teist lõiku, piirdub apellant oma apellatsioonkaebuses nende argumentide ülevõtmisega, mis ta oli esitanud selles osas oma hagiavalduse esimese väite toetuseks Esimese Astme Kohtus. Viimati nimetatu lükkas edasikaevatud kohtuotsuse punktides 28–35 selle väite tagasi. Sellises apellatsioonkaebuses on tegelikult taotletud ainult Esimese Astme Kohtule esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamist, mis ei kuulu Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 kohaselt Euroopa Kohtu pädevusse (vt eelkõige 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I-5291, punkt 35, ning 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-338/00 P: Volkswagen vs. komisjon, EKL 2003, lk I-9189, punkt 47).

76

See väide tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

77

Teiseks heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et ta on oma otsust vasturääkivalt ja puudulikult põhjendanud, kui ta lükkas edasikaevatud kohtuotsuse punktides 28–35 tagasi apellandi esimese väite.

78

Selles osas tuleneb Euroopa Kohtu põhikirja artikli 36 esimesest lausest koostoimes selle artikli 53 esimese lõiguga, et Esimese Astme Kohtu otsused peavad olema põhjendatud, selleks et ühelt poolt võimaldada kohtuotsusest puudutatud isikul teada saada Esimese Astme Kohtu otsuse põhjendustest ja teiselt poolt anda Euroopa Kohtule piisavalt tõendeid oma kohtuliku kontrolli teostamiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, punkt 85 ja viidatud kohtupraktika).

79

Nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 66, kontrollis Esimese Astme Kohus käesolevas asjas põhjalikult edasikaevatud kohtuotsuse punktides 28–35 kaebuse rahuldamata jätmise otsust ning selgitas detailselt ja vasturääkivusteta, miks komisjon oli tema arvates täitnud temal lasuvat põhjendamiskohustust.

80

Asjaolu, et Esimese Astme Kohus jõudis sisuliselt teistsuguse järelduseni kui apellant, ei saa iseenesest olla aluseks edasikaevatud kohtuotsuse põhjenduste puudulikkusele.

81

Esimese väite teine osa tuleb seega osaliselt põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata jätta ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

82

Esimene väide tuleb seega tagasi lükata.

83

Apellant heidab oma teises väites Esimese Astme Kohtule ette, et ta oli moonutanud teatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid ning rikkunud menetlusnorme, kui ta jättis vaidlustatud otsused personalieeskirjade artikli 7, artikli 29 lõike 1 punktis a ja artikli 45 lõike 1 rikkumise tõttu tühistamata.

84

Apellant väidab oma teise väite esimeses osas, et peadirektori teatises tema ja A. Naqvi kandidatuurile antud hinnang on identne, välja arvatud selles osas, mis puudutab „reformi pooldamist”. Kuna A. Naqvi arvati peadirektori teatises kandidaatide esimesse rühma eelkõige „ametikoha vajaduste” alusel, siis on selge, et nimetatud vajadused tähendavad tegelikult „reformi pooldamist”. Leides, et mõiste „vajadused” tähendust ei ole vaja üle tähtsustada, kitsendas Esimese Astme Kohus seega kandidaatide valiku menetluse ühe peamise elemendi ulatust. Apellant märgib ka, et otsustav tingimus, mis on seotud „ametikoha vajadustega”, ei esine mingil kujul vaba ametikoha teadaandes.

85

Nii oli Esimese Astme Kohus, leides, et mõiste „vajadused” tähendust ei ole vaja üle tähtsustada ning jättes kontrollimata menetluse vastavuse vaba ametikoha teadaandele, moonutanud talle esitatud tõendeid.

86

Selles osas, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 74 ja nagu väidab õigesti komisjon, tuleb leida, et apellant palub Euroopa Kohtul kontrollida Esimese Astme Kohtus neile faktilistele asjaoludele antud hinnangut, mis käesoleva kohtuotsuse punktis 66 viidatud väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub ainult Esimese Astme Kohtu pädevusse, välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb talle esitatud toimiku materjalidest ja juhul, kui Esimese Astme Kohtule esitatud tõendeid on moonutatud.

87

Apellant ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et toimiku materjalidest tuleneb Esimese Astme Kohtu poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus või et see on tõendeid moonutanud.

88

Esimese Astme Kohus on igal juhul leidnud edasikaevatud kohtuotsuse punktis 55, et mõiste „vajadused” tulenes peadirektori teatisest ning et selle mõiste ulatust ei ole vaja üle tähtsustada, kuna see väljendab üksnes peadirektori arvamust kandidaatide isikuomaduste kohta, mitte aga uue tingimuse kehtestamist võrreldes vaba ametikoha teadaandega. Sellise puhtfaktilise hinnangu andmine kuulub ainult Esimese Astme Kohtu pädevusse, kes ei ole käesoleval juhul ületanud oma faktiliste asjaolude ja tõendite hindamise pädevust.

89

Reformi pooldamise tingimuse kohta tuleb lisada, et Esimese Astme Kohus sedastas edasikaevatud kohtuotsuse punktides 57 ja 58, et nõue, mille kohaselt kandidaadid peavad olema võimelised reformi edukalt läbi viima, tuleneb selgelt vaba ametikoha teadaandes esitatud ülesannete kirjelduse vastavast osast. Apellant ei ole selles osas kuidagi tõendanud, et see järeldus on toimiku materjalidest tulenevalt sisuliselt ebaõige või et Esimese Astme Kohus on faktilisi asjaolusid moonutanud.

90

Teise väite esimene osa on seega vastuvõetamatu.

91

Apellant vaidlustab oma teise väite teises osas edasikaevatud kohtuotsuse punktis 54 esitatud Esimese Astme Kohtu hinnangu, mille kohaselt peadirektori volitamine kandidaatide eelvaliku tegemiseks ei mõjutanud ametisse nimetamise konsultatiivkomitee sõltumatust. Apellant leiab, et ametisse nimetamise konsultatiivkomitee oli de facto seotud peadirektori arvamusega, kuna ükski faktiline asjaolu ei võimaldanud tal viimati nimetatu hinnangu juurde tagasi tulla ja teha eelvalik teiste kandidaatide seast. Esimese Astme Kohus oli nii valesti hinnanud peadirektori läbiviidud eelvaliku mõju valikumenetluse edasisele käigule ametisse nimetamise konsultatiivkomitees. Seda mõju iseloomustab käesoleval juhul asjaolu, et ametisse nimetamise konsultatiivkomitee nägi ette vestluse ainult peadirektori teatises esimesse rühma kuuluvate kandidaatidega.

92

Kuigi selles suhtes võib apellatsioonkaebuses kindlasti viidata uuesti sellistele õiguslikele küsimustele, mida esimeses kohtuastmes on juba kontrollitud (vt 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-68/05 P: Koninklijke Coöperatie Cosun vs. komisjon, EKL 2006, lk I-10367, punkt 55 ja viidatud kohtupraktika), nagu valikumenetluse läbiviimine käesolevas asjas, tuleb sel juhul apellatsioonkaebust toetavad õiguslikud argumendid siiski esitada konkreetsel viisil. Sellele kohustusele ei vasta apellatsioonkaebus, mis piirdub Esimese Astme Kohtus esitatud väidete ja argumentide kordamisega või sõnasõnalise ülevõtmisega, ilma et selles oleks esitatud argumente, mis näitaksid üksikasjalikult, milles seisneb õigusnormi rikkumine edasikaevatud kohtuotsuses (vt eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus Koninklijke Coöperatie Cosun vs. komisjon).

93

Käesolevas asjas tuleb sedastada, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 78, et apellant kordab ainult Esimese Astme Kohtus juba käsitletud argumenti – nagu nähtub edasikaevatud kohtuotsuse punktist 39 –, ilma et ta esitaks argumente, mis näitaksid konkreetselt, milles seisneb õigusnormi rikkumine edasikaevatud kohtuotsuses.

94

Teise väite teine osa on seega vastuvõetamatu.

95

Teine väide tuleb seega täies ulatuses tagasi lükata.

96

Eespool esitatud põhjendustest tulenevalt tuleb J. Wunenburgeri apellatsioonkaebus seega täies ulatuses rahuldamata jätta.

97

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõike 2 esimesele lõigule, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Vastavalt kodukorra artiklile 70 kannavad institutsioonid ühenduste ja nende teenistujate vahelistes vaidlustes ise oma kohtukulud. Nimetatud kodukorra artikli 122 teisest lõigust tuleneb siiski, et artikkel 70 ei ole kohaldatav institutsiooni vastu esitatud apellatsioonkaebuste suhtes selle ametnike või teiste teenistujate poolt.

98

Kuna komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist J. Wunenburgerilt ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb temalt välja mõista esmase apellatsioonkaebusega seotud kohtukulud. Kuna J. Wunenburger on nõudnud vastuapellatsioonkaebusega seotud kohtukulude väljamõistmist komisjonilt ja viimase väited on tagasi lükatud, tuleb temalt välja mõista selle vastuapellatsiooniga seotud kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: