Kohtuasi C-356/05

Elaine Farrell

versus

Alan Whitty jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court (Iirimaa))

„Kohustuslik liikluskindlustus — Direktiivid 72/166/EMÜ, 84/5/EMÜ ja 90/232/EMÜ — Sõiduki kaassõitjatele tekitatud kahju — Sõiduki osa, mis ei ole kohandatud istuvate kaassõitjate veoks”

Kohtujurist C. Stix-Hackli ettepanek, esitatud 5. oktoobril 2006   I - 3070

Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 19. aprill 2007   I - 3093

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Õigusaktide ühtlustamine – Liikluskindlustus – Direktiiv 90/232

   (Nõukogu direktiiv 90/232, artikkel 1)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Liikluskindlustus – Direktiivid 72/166, 84/5 ja 90/232

   (Nõukogu direktiivid 72/166, 84/5 ja 90/232, artikkel 1)

3. Institutsioonide aktid – Direktiivid – Vahetu õigusmõju

   (EÜ artikli 249 kolmas lõik; nõukogu direktiiv 90/232, artikkel 1)

1.  Mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist puudutava kolmanda direktiivi 90/232 artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt mootorsõidukite kohustuslik tsiviilvastutuskindlustus ei hõlma vastutust isikukahju eest, mis tekitati isikutele, kes sõidavad mootorsõiduki sellisel osal, kuhu ei ole kaassõitjaistet kavandatud ega ehitatud.

   Võttes arvesse esiteks seda, et õigus teha erandeid kohustusest kaitsta õnnetustes kannatanuid on määratletud ja piiritletud ühenduse õiguses, ja teiseks seda, et ühenduse regulatsiooni eesmärkide saavutamiseks on vaja kaassõitjate kindlustuskaitsele ühtset lähenemist ühenduse tasandil, ei saa liikmesriigid sätestada täiendavaid piiranguid kaassõitjate kohustusliku kindlustuse osas.

   (vt punktid 29 ja 36, resolutiivosa punkt 1)

2.  Mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist puudutavate direktiivide 72/166, 84/5 ja 90/232 eesmärk ei ole liikmesriikide tsiviilvastutussüsteemide ühtlustamine ning kehtiva ühenduse õiguse kohaselt on liikmesriikidel õigus liiklusõnnetuses tekkinud kahjudele kohaldatav tsiviilvastutussüsteem ise kindlaks määrata. Siiski on liikmesriikidel kohustus tagada, et siseriikliku õiguse alusel kohaldatav tsiviilvastutus oleks kaetud kindlustusega, mille tingimused vastavad kolme eespool mainitud direktiivi nõuetele.

   Liikmesriigid peavad oma pädevust selles valdkonnas kasutama ühenduse õigust ja eeskätt kolmanda direktiivi artiklit 1 järgides ning liiklusõnnetuses tekkinud kahjude hüvitamist reguleerivad siseriiklikud sätted ei või võtta sellelt artiklilt tema kasulikku mõju.

   Järelikult ei saa üldiste ja abstraktsete kriteeriumide põhjal määratletud siseriiklikud õigusnormid võtta kaassõitjalt õigust saada hüvitist või piirata seda õigust ebaproportsionaalselt, lähtudes üksnes tema enese vastutusest kahju tekkimisel. Tegelikult võib kannatanu hüvitist juhtumipõhise hindamise põhjal ja ühenduse õigust järgides vähendada vaid erandlike asjaolude puhul.

   (vt punktid 33–35)

3.  Mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist puudutava kolmanda direktiivi 90/232 artikkel 1 vastab kõigile tingimustele, et sellel oleks vahetu mõju, ja annab seega õigusi, millele eraõiguslikud isikud võivad siseriiklikes kohtutes vahetult tugineda. Siseriiklik kohus peab siiski kontrollima, kas sellele sättele võib tugineda sellise asutuse vastu nagu Motor Insurers Bureau of Ireland.

   Direktiivile ei saa tugineda eraõigusliku isiku vastu, kuid sellele saab tugineda riigi vastu, sõltumata sellest, kellena riik toimib – kas tööandja või avaliku võimuna. Vahetut mõju omada võiva direktiivi sätetele saab tugineda näiteks üksuse vastu, kelle ülesandeks on olenemata juriidilisest vormist ametiasutuste korraldusel ja nende kontrolli all avalikust huvist tulenevate teenuste osutamine, ja kellel on laiemad volitused võrreldes nendega, mis tulenevad eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatavatest eeskirjadest.

   (vt punktid 40 ja 44, resolutiivosa punkt 2)