—

F. Granberg, esindaja: advokat L. Lindström,

—

Rootsi valitsus, esindajad: K. Norman ja A. Kruse,

—

Kreeka valitsus, esindajad: S. Spiropoulos, N. Dafniou, Z. Chatzipavlou ja S. Trekli,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato G. Albenzio,

—

Poola valitsus, esindaja: J. Pietras,

—

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: E. Karlsson ja M.-M. Josephides

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Mölls ja L. Ström van Lier,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/12/EMÜ aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta (EÜT L 76, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 179), muudetud . aasta direktiiviga 92/108/EMÜ (EÜT L 390, lk 124; ELT eriväljaanne 09/01, lk 235), (edaspidi „direktiiv”) artikli 7 lõike 4 ja artikli 9 lõike 3 tõlgendamist ning teisena mainitud sätte kehtivust.

2

Eelotsustaotlus esitati kriminaalasjas F. Granberg’i süüdistuses selles, et ta toimetas Rootsi ebaseaduslikult kütteõli, st mineraalõli direktiivi artikli 9 lõike 3 tähenduses.

3

Direktiivi viies kuni seitsmes, kaheteistkümnes ja kolmeteistkümnes põhjendus näevad ette:

„mis tahes kättetoimetamise, kättetoimetamiseks oma valduses hoidmise või tarnimise puhul kas iseseisvalt või avalik-õigusliku isiku heaks majandustegevust teostavale ettevõtjale teistes liikmesriikides kui see, kus kaup tarbimiseks ringlusse lubatakse, tuleb aktsiis tasuda nimetatud teises liikmesriigis;

juhul kui eraisikud on aktsiisiga maksustatava kauba omandanud enda tarbeks ja veavad seda ise, tuleb aktsiis tasuda riigis, kus kaup omandati;

tegemaks kindlaks, et aktsiisiga maksustatavat kaupa ei hoita enda tarbeks, vaid kaubanduslikul eesmärgil, peavad liikmesriigid arvesse võtma mitmeid kriteeriume;

[…]

tagamaks maksude laekumist liikmesriikide kehtestatavate määrade kohaselt, tuleks ette näha menetlus nimetatud kauba liikumiseks tollimaksude peatamise tingimustes;

selleks tuleks esmalt sätestada, et iga kaubasaadetis oleks hõlpsasti kindlaks tehtav; tuleks sätestada, et kaubasaadetise maksustaatus oleks viivitamata kindlaks tehtav; seepärast on tarvis ette näha nendele vajadustele vastav saatedokument, mis võib olla haldus- või äridokument; kasutatav äridokument peab sisaldama haldusdokumendis sisalduvaid olulisi andmeid”.

4

Vastavalt artikli 3 lõikele 1 kohaldatakse direktiivi ühenduse tasandil mineraalõlide, alkoholi ja alkohoolsete jookide ning tubakatoodete suhtes.

5

Direktiivi artikli 6 lõige 1 sätestab:

„Aktsiis tuleb tasuda tarbimiseks ringlusse lubamise hetkest […]

Aktsiisiga maksustatava kauba tarbimiseks ringlusse lubamine on:

6

Direktiivi artikkel 7 sätestab:

„1.   Kui aktsiisiga maksustatavat ning ühes liikmesriigis juba tarbimiseks ringlusse lubatud kaupa [vallatakse] teises liikmesriigis kaubanduslikul eesmärgil, [tuleb aktsiis tasuda] liikmesriigis, kus kaupa hoitakse.

[…]

4.   Lõikes 1 nimetatud kaup liigub liikmesriikide territooriumide vahel saatedokumendi alusel, milles on [esitatud] artikli 18 lõikes 1 osutatud dokumendi peamised andmed. Nimetatud dokumendi vorm ja sisu määratakse kindlaks käesoleva direktiivi artiklis 24 sätestatud korras.

[…]” [Siin ja edaspidi on direktiivi tsiteeritud täpsustatud tõlkes.]

7

Direktiivi artikkel 8 sätestab:

„Kauba suhtes, mille füüsilised isikud on oma tarbeks soetanud ning mida nad veavad, näeb siseturgu reguleeriv põhimõte ette, et aktsiis tuleb tasuda liikmesriigis, kus kaup soetati.”

8

Artikli 9 lõige 3 sätestab:

„Liikmesriigid võivad ka sätestada, et teises liikmesriigis juba tarbimiseks ringlusse lubatud mineraalõlide omandamise puhul tuleb aktsiis tasuda liikmesriigis, kus seda tarbitakse, kui nimetatud kaupa veavad füüsilised isikud või nende esindajad ebaharilikke veoliike kasutades. Ebaharilik vedu on kütuste vedu muul viisil kui sõidukite kütusepaakides või nõuetekohastes varukütusekanistrites ning vedelkütuste vedu muul viisil kui professionaalsete [vedajate] nimel kasutatavate paakautodega.”

9

Direktiivi artikkel 18 sätestab:

„1.   Olenemata võimalikust elektroonilise andmetöötluse kasutamisest, peab kõikide liikmesriikide vahel aktsiisi peatamise korra alusel liikuvate aktsiisiga maksustavate toodetega, sealhulgas meritsi või otse ühest ühenduse sadamast või lennujaamast teise liikuvate toodetega kaasas olema kaubasaatja poolt täidetud saatedokument. See dokument võib olla haldusdokument või äridokument. Dokumendi vorm ja sisu ning protseduurid juhuks, kui selle kasutamine on objektiivselt sobimatu, kehtestatakse artikliga 24 ettenähtud korras.

2.   Kauba identifitseerimiseks ja kontrollimiseks tuleks pakendid nummerdada ning kaupa lõikes 1 nimetatud dokumendis kirjeldada. Vajaduse korral peaks kaubasaatja pitseerima kõik konteinerid, kui lähteliikmesriik on veovahendi tunnistanud pitseerimiskõlblikuks, või pitseerima pakendid.

3.   Juhul kui kaubasaaja ei ole volitatud laopidaja ega registreeritud ettevõtja ning olenemata artiklist 17 tuleb koos lõikes 1 osutatud dokumendiga esitada dokument, mis tõendab aktsiisi tasumist sihtliikmesriigis või aktsiisi [sissenõudmisega] seotud muu menetluse järgimist kooskõlas sihtliikmesriigi pädeva asutuse kehtestatud tingimustega.

Kõnealuses dokumendis esitatakse:

[…]”.

10

Seaduse aktsiisijärelevalve kohta m.h alkoholi-, tubaka- ja mineraalõlitoodete vedude puhul (lag (1998:506) om punktskattekontroll av transporter m.m. av alkoholvaror, tobaksvaror och mineraloljeprodukter, edaspidi „LPK”) peatüki 1 paragrahv 4 sätestab:

„Maksukohustuslane on isik, kes on kohustatud tasuma aktsiisi vastavalt

[…]

11

LSE peatüki 4 paragrahv 1 sätestab:

„Energiamaksu on kohustatud tasuma […]:

[…]

[…]”

12

LSE peatüki 4 paragrahv 1a sätestab:

„Maksu ei pea vastavalt paragrahvi 1 punktile 5 tasuma

[…]

13

LPK peatüki 1 paragrahv 6 sätestab:

„Aktsiisiga maksustatavat kaupa võib vedada ainult siis, kui on täidetud paragrahvis 2 viidatud õigusaktidest või paragrahvis 5a viidatud sätetest tulenevad tingimused seoses saatedokumendiga, [maksu tasumise] tagatisega, tagatise kohta esitatava tõendiga ja teatamiskohustusega.”

14

Vastavalt LPK peatüki 5 paragrahvile 1 karistatakse isikut, kes selle seaduse peatüki 1 paragrahvi 6 rikkudes tahtlikult toob aktsiisiga maksustatavaid kaupu Rootsi Euroopa Ühenduse aktsiisiterritooriumilt ja kes raskendab seega tõsiselt maksujärelevalvet kaupade veol, aktsiisiga maksustatava kauba ebaseadusliku vedamise eest vangistusega kuni kaks aastat. Kui rikkumist võib pidada väheoluliseks, karistatakse toimepanijat trahviga.

15

7. detsembril 2003 peatati Rootsi Övertorneå tollipunktis F. Granberg, kes tuli kaubikuga Soomest. Toll tuvastas, et sõidukis oli 3000 l Soomes kütteõlina müüdavat kütust. Kütust veeti kinnises veoseruumis kolmes mahutis, mida üldiselt tuntakse (suurte) mahtlastikonteineritena (edaspidi „IBC-konteiner”). Kõnealused IBC-konteinereid olid seda tüüpi, mida kasutavad professionaalsed vedajad eelkõige hüdroõlide transportimisel. Kõnealune kütus oli mõeldud F. Granbergi eluaseme kütmiseks ja oli seega mõeldud tema enda tarbeks. Vastavalt LSE peatüki 4 paragrahvile 1 koostoimes LPK peatüki 1 paragrahviga 4 otsustati, et asjaomaselt kaubalt tuleb sisse nõuda aktsiis.

16

Prokurör esitas F. Granbergile süüdistuse selles, et ta raskendas tõsiselt maksujärelevalvet, kuna ta ei teatanud pädevale maksuhaldurile eelnevalt kütuse veost, ei andnud tasumisele kuuluva maksu tasumise tagatist ning tal ei olnud kaasas tõendit tagatise kohta ega lihtsustatud saatedokumenti. Haparanda tingsrätt’i (Haparanda kohalik kohus) 4. mai 2004. aasta otsusega määrati F. Granbergile aktsiisiga maksustatava kauba ebaseadusliku vedamise eest karistuseks trahv.

17

F. Granberg esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Hovrätten för Övre Norrland’i (Ülem-Norrland’i apellatsioonikohus). F. Granberg möönis faktiliste asjaolude paikapidavust, kuid vaidlustas selle, et nende asjaolude puhul on tegemist õigusrikkumise koosseisuga. Ta väitis, et kuna aktsiisi tasumist nõutakse kütteõli mis tahes impordilt, ilma et oleks ette nähtud erand muul viisil kui direktiivi artikli 9 lõike 3 tähenduses „ebaharilikku veoliiki” kasutades toimuva impordi korral, siis ei ole Rootsi seadusandja üle võtnud selle direktiivi sätteid või vähemalt ei ole neid üle võtnud nõuetekohaselt.

18

Neil asjaoludel otsustas Hovrätten för Övre Norrland menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

19

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi artikli 9 lõige 3 võimaldab üldiselt nõuda aktsiisi tasumist liikmesriigis, kus tarbitakse kütteõli, mille teisest liikmesriigist on soetanud füüsiline isik enda tarbeks ja mille see isik ise veab mainitud liikmesriiki, kus kütteõli tarbitakse, olenemata kasutatud veoviisist.

20

Poola valitsus, nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjon teevad ettepaneku vastata sellele küsimusele eitavalt.

21

Nimetatud valitsused märgivad, et direktiivi artikli 9 lõige 3 annab liikmesriigile võimaluse jätta direktiivi artikli 8 kohaldamisalast välja kütteõli, mille toob selle liikmesriigi territooriumile füüsiline isik üksnes enda tarbeks, tingimusel et see isik kasutab selleks „ebaharilikku veoliiki” kõnealuse direktiivi artikli 9 lõike 3 tähenduses.

22

Poola valitsus ja nõukogu leiavad, et viimati mainitud sätet, mis kujutab endast erandit direktiivi artiklis 8 ette nähtud üldreeglist, tuleb tõlgendada kitsalt. Nõukogu täpsustab, et kui ühenduse seadusandja oleks soovinud anda liikmesriikidele võimaluse välistada kõnealuse artikli 8 kohaldamisalast igasuguse vedamise füüsilise isiku poolt, oleks ta selle sõnaselgelt sätestanud.

23

Vastupidisel arvamusel olevad Rootsi, Kreeka ja Itaalia valitsused leiavad, et liikmesriigid võivad välistada direktiivi artikli 8 kohaldamisalast füüsilise isiku poolt veetavad vedelad kütteained ja seega nõuda sellelt kaubalt aktsiisi tasumist liikmesriigis, kus seda tarbitakse, olenemata kasutatud veoviisist.

24

Rootsi valitsuse peamine väide on, et direktiivi artikli 9 lõike 3 sõnastusest endast tuleneb, et kütteõli puhul puudub igasugune võimalus, et füüsiline isik saaks seda vedada „harilikke” veoliike kasutades ja et ta võiks seega olla vabastatud aktsiisi tasumisest liikmesriigis, kus kaupa tarbitakse. Nimelt on selle sätte eesmärgiks võimaldada liikmesriigil üldiselt takistada füüsilisi isikuid kütteõli vedamast.

25

Kreeka ja Itaalia valitsused omalt poolt märgivad, et ühenduse seadusandja on direktiivi artikli 8 kohaldamisalast välistanud kütteõlid nende erilise olemuse tõttu. Erinevalt teistest aktsiisiga maksustatavatest kaupadest nagu tubakas ja alkohoolsed joogid, ei vea füüsiline isik vedelkütust tavaliselt enda tarbeks. Seega võib oletada, et seda liiki kaupa veetakse üksnes kaubanduslikul eesmärgil.

26

Nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, on direktiivi eesmärk kehtestada rida eeskirju aktsiisiga maksustatava kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta ja seda eelkõige selleks, et tagada kõikides liikmesriikides ühesugune aktsiiside sissenõudmine (2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-296/95: EMU Tabac jt, EKL 1998, lk I-1605, punkt 22; . aasta otsus kohtuasjas C-325/99: van de Water, EKL 2001, lk I-2729, punkt 39; . aasta otsus kohtuasjas C-395/00: Cipriani, EKL 2002, lk I-11877, punkt 41, ja . aasta otsus kohtuasjas C-5/05: Joustra, EKL 2006, lk I-11075, punkt 27).

27

Sellega seoses näeb direktiivi artikkel 8 ette üldpõhimõtte, et aktsiis kaubalt, mille on soetanud füüsiline isik enda tarbeks ja mida see isik ise veab, tuleb tasuda liikmesriigis, kus see kaup soetati (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Joustra, punktid 31 ja 33).

28

Kui aga on tegemist sellise mineraalõli soetamisega, mis on juba ühes liikmesriigis tarbimiseks ringlusse lubatud, lubab direktiivi artikli 9 lõige 3 teha erandi selle direktiivi artiklis 8 ette nähtud üldreeglist ja seega võimaldab sätestada, et aktsiisi tasumist võib nõuda ka teises liikmesriigis, kuhu selline kütteõli tarbimiseks veetakse.

29

Liikmesriigid võivad seda võimalust kasutada siiski ainult siis, kui on täidetud teatavad tingimused. Nimelt peab selle artikli 9 lõike 3 alusel aktsiisiga maksustatavat mineraalõli vedama kas füüsiline isik või tema esindaja selliseid „ebaharilikke veoliike kasutades”, mis on selles sättes määratletud kui „kütuste vedu muul viisil kui sõidukite kütusepaakides või nõuetekohastes varukütusekanistrites ning vedelkütuste vedu muul viisil kui professionaalsete vedajate nimel kasutatavate paakautodega”.

30

Samuti tuleb märkida, et asjaomast sätet kui erandit üldreeglist tuleb tõlgendada kitsalt (vt selle kohta eelkõige 18. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C-83/99: komisjon vs. Hispaania, EKL 2001, lk I-445, punkt 19; . aasta otsus kohtuasjas C-5/01: Belgia vs. komisjon, EKL 2002, lk I-11991, punkt 56, ja . aasta otsus kohtuasjas C-43/04: Stadt Sundern, EKL 2005, lk I-4491, punkt 27).

31

Vastupidi sellele, mida väidab Rootsi valitsus, ei saa seetõttu direktiivi artikli 9 lõiget 3 tõlgendada nii, et see võimaldab aktsiisiga maksustada kütteõli mis tahes impordi füüsilise isiku poolt enda tarbeks, olenemata kasutatud veoviisist, ka selles liikmesriigis, kus kaupa tarbitakse. Nimelt ei saa liikmesriik kasutada selles sättes ette nähtud võimalust siis, kui asjaomane füüsiline isik veab kaupa, kasutades veoviisi, mis ei ole hõlmatud terminiga „ebaharilik veoliik” vastavalt määratlusele selles sättes, millele on viidatud käesoleva otsuse punktis 29.

32

Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi artikli 9 lõige 3 ei võimaldada liikmesriigis, kus kaupa tarbitakse, üldiselt maksustada aktsiisiga kütteõli, mille füüsiline isik on enda tarbeks soetanud teises liikmesriigis ja mille ta ise veab sellesse liikmesriiki, kus kaupa tarbitakse, olenemata kasutatud veoviisist.

33

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

34

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas füüsilise isiku poolt 3000 liitri kütteõli vedamine kaubikus asuvates kolmes IBC-konteineris kujutab endast „ebaharilikku veoliiki” direktiivi artikli 9 lõike 3 tähenduses.

35

Komisjon märgib, et direktiivi artikli 9 lõike 3 erinevad keeleversioonid ei kattu selles osas täielikult. Seega väidab komisjon, et seda sätet tuleb tõlgendada, lähtudes selle sisust ja kehtestamise kontekstist ning erandite kitsalt tõlgendamise põhimõtte kohaselt. Komisjoni seisukoht on, et järelikult on „ebahariliku veoliigi” mõistega hõlmamata ainult kütteõli vedamine paakautos füüsilise isiku esindajana tegutseva professionaalse vedaja poolt. Seevastu on kõnealuse mõistega ilmselgelt hõlmatud sellise kauba vedamine füüsilise isiku poolt IBC-konteineris.

36

Itaalia ja Poola valitsused, kes jõuavad komisjoniga samale järeldusele, rõhutavad, et artikli 9 lõige 3 on täpne ja selge ning et selle sätte tõlgendamisel ei teki mingeid kahtlusi.

37

Nagu käesoleva otsuse punktis 29 juba meenutati, tuleb vastavalt direktiivi artikli 9 lõikes 3 olevale määratlusele „ebahariliku veoliigi” all mõista „kütuste vedu muul viisil kui sõidukite kütusepaakides või nõuetekohastes varukütusekanistrites ning vedelkütuste vedu muul viisil kui professionaalsete ettevõtjate nimel kasutatavate paakautodega”.

38

Selle sätte sõnastusest endast nähtub, et vedelkütuse vedu mis tahes muul viisil kui paakautodega tuleb pidada ebaharilikuks veoviisiks.

39

Sellist käsitust toetavad muu hulgas selle sätte erinevad keeleversioonid. Nii on nimelt seoses ingliskeelses versioonis oleva terminiga „tankers”, itaaliakeelses versioonis oleva terminiga „autocisterne” ja poolakeelses versioonis oleva terminiga „cystern”.

40

Seega tuleb tõdeda, et kui, nii nagu põhikohtuasjas, kütteõli veab füüsiline isik, kes ei kasuta paakautot, vaid lihtsat kaubikut, on tegemist „ebahariliku veoliigiga” direktiivi artikli 9 lõike 3 tähenduses. Seda järeldust ei mõjuta see, et kõnealuse juhtumi puhul oli asjaomane kütteõli kolmes IBC-konteineris.

41

Järelikult tuleb kolmandale küsimusele vastata, et kui füüsiline isik veab 3000 l kütteõli kaubikus asuvates kolmes IBC-konteineris, on tegemist „ebahariliku veoliigiga” direktiivi artikli 9 lõike 3 tähenduses.

42

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi artikli 7 lõike 4 alusel võib liikmesriik nõuda füüsiliselt isikult, kes veab ebaharilikku veoviisi kasutades enda tarbeks kütteõli, et ta annaks aktsiisi tasumise tagatise, ning et tal oleks vedamise ajal kaasas tõend sellise tagatise andmise kohta ning saatedokument.

43

Komisjon märgib, et direktiivi artikli 7 lõige 1, mis kirjeldab sama artikli lõikega 4 hõlmatud kaupa, viitab üksnes kaubale, mida „vallatakse […] kaubanduslikul eesmärgil”. Komisjon leiab seega, et viimasena mainitud säte ei hõlma kaupa, mille on soetanud füüsiline isik enda tarbeks ja järelikult ei ole see säte käesolevas asjas kohaldatav. Komisjon rõhutab, et direktiivi kolmandast, viiendast, kuuendast ja üheteistkümnendast põhjendusest nähtub, et direktiiv teeb selget vahet ühelt poolt sellisel kaubal, mida vallatakse kaubanduslikul eesmärgil ja mille vedamisel peavad kaasas olema dokumendid, ning teiselt poolt sellisel kaubal, mida vallatakse enda tarbeks ning mille puhul ei ole selle vedamisel teise liikmesriiki dokumendid nõutavad.

44

Komisjon lisab, et ükski direktiivi säte ei näe ette, et direktiivi artikli 9 lõikes 3 viidatud kaup peab liikuma mingi dokumendi alusel või et sellega seoses tuleb anda tagatis.

45

Rootsi ja Poola valitsused rõhutavad vastupidi, et direktiivi artiklist 9 tuleneb, et mis tahes vedamine „ebaharilikku veoliiki” kasutades toimub kaubanduslikul eesmärgil. Rootsi valitsus lisab, et see säte rajaneb põhimõttele, mille kohaselt ei pea füüsilistel isikutel olema võimalust vedada mineraalõli. Seetõttu tuleb sellise kauba mis tahes vedamist – isegi füüsilise isiku poolt enda tarbeks – pidada kaubanduslikul eesmärgil toimuvaks ja seega kehtivad selle suhtes direktiivi artikli 7 lõikes 4 ette nähtud kohustused.

46

Kõigepealt tuleb märkida, et direktiivi artikli 7 lõige 4, mis käsitleb aktsiisiga maksustava kauba liikumist saatedokumendi alusel, viitab sama direktiivi artikli 18 lõikele 1, mille kohaselt peab kõigi liikmesriikide vahel aktsiisi peatamise korra alusel liikuvate aktsiisiga maksustava kaupadega kaasas olema kaubasaatja poolt täidetud haldusdokument või äridokument.

47

Direktiivi artikli 18 lõige 3 sätestab võimaluse, et koos kõnealuse dokumendiga esitatakse dokument, mis tõendab aktsiisi tasumist sihtliikmesriigis või aktsiisi sissenõudmisega seotud muu menetluse järgimist kooskõlas sihtliikmesriigi pädeva asutuse kehtestatud tingimustega. Sama sätte kohaselt peab kõnealuses dokumendis olema esitatud maksu tasumise kuupäev ja viide või kuupäev ning viide, mil sihtliikmesriigi maksuhaldur on maksu tasumise tagatise heaks kiitnud.

48

Pärast seda täpsustust tuleb tõdeda, et direktiivi artikli 7 lõige 1, mis mainib kaupa, mis peab liikuma sama artikli lõikes 4 ette nähtud saatedokumendi alusel, viitab üksnes kaubale, mida „vallatakse […] kaubanduslikul eesmärgil”.

49

Nagu Euroopa Kohus on varem otsustanud, eristab direktiiv selles osas ühelt poolt sellist kaupa ja teiselt poolt enda tarbeks vallatavat kaupa, mille vedamisel dokumente ei nõuta (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus EMU Tabac jt, punkt 23, ja eespool viidatud kohtuotsus Joustra, punkt 28).

50

Kuna direktiivi artikkel 8 sätestab, et enda tarbeks vallatavalt kaubalt tuleb aktsiis tasuda liikmesriigis, kus see soetatakse, ei ole selle sätte kohaselt asjaomase kauba vedamisel teise liikmesriiki dokumendid nõutavad (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus EMU Tabac jt, punkt 24).

51

Tuleb tõdeda, et füüsilise isiku poolt enda tarbeks soetatud kütteõli, mida ta ise veab ebaharilikku veoliiki kasutades, on enda tarbeks vallatav kaup. Eespool toodut arvestades ei ole direktiivi artikli 7 lõikes 4 seega nõuet, et neil asjaoludel peab asjaomane kaup liikuma saatedokumendi alusel.

52

Siiski ei saa sellest sedastusest järeldada, et liikmesriigil ei ole võimalik kehtestada nõuet, et enda tarbeks vallatava kütteõli vedamine peab toimuma seda laadi dokumendi alusel.

53

Selline kohustus võib osutuda vajalikuks mineraalõli veo korral ebaharilikke veoliike kasutades, kui liikmesriik, kus kaupa tarbitakse, nõuab direktiivi artikli 9 lõikes 3 ette nähtud võimalust kasutades aktsiisi tasumist, kusjuures liikmesriigil peab olema võimalus kontrollida selle kauba maksustaatust.

54

Nagu nähtub direktiivi kolmeteistkümnendast põhjendusest ja artiklist 18, on saatedokumendi eesmärk eelkõige veetava kauba identifitseerimine ning selle kauba maksustaatuse tuvastamine.

55

Seega ei saa välistada sihtliikmesriigi võimalust kehtestada nõue, et kui füüsiline isik veab ebatüüpilist veoviisi kasutades kütteõli, peab sellel füüsilisel isikul olema kaasas saatedokument ning dokument, mis tõendab, et on antud aktsiisi tasumise tagatis.

56

Arvestades eespool esitatud kaalutlusi tuleb neljandale küsimusele vastata, et direktiivi artikli 7 lõikega 4 ei ole vastuolus see, kui selle sihtliikmesriigi õigusnormidega, kus tuleb aktsiis tasuda ja nagu võimaldab ka selle direktiivi artikli 9 lõige 3, on kehtestatud nõue, et kõik füüsilised isikud, kes on isiklikult ja enda tarbeks soetanud kütteõli teises liikmesriigis, kus kõnealune kaup oli tarbimiseks ringlusse lubatud, ja kes ise veavad asjaomase kütteõli sihtliikmesriiki, kasutades „ebaharilikku veoliiki” kõnealuse artikli 9 lõike 3 tähenduses, peavad andma aktsiisi tasumise tagatise ja neil peab olema kaasas saatedokument ning tõend kõnealuse tagatise andmise kohta.

57

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: