EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

18. juuli 2007 ( *1 )

„Schengeni lepingu rakendamise konventsioon — Artikkel 54 — Ne bis in idem põhimõte — Mõiste „sama tegu” — Sigarettide salakaubavedu — Import mitmesse osalisriiki — Vastutusele võtmine erinevates osalisriikides — Mõiste „kriminaalkaristuste täideviimine” — Karistusest tingimisi vabastamine — Lühiajaliste eelvangistuse aegade arvestamine — Euroopa vahistamismäärus”

Kohtuasjas C-288/05,

mille ese on EL artikli 35 alusel Bundesgerichtshofi (Saksamaa) 30. juuni 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. juulil 2005, kriminaalmenetluses

Jürgen Kretzingeri süüdistuses,

menetluses osales:

Hauptzollamt Augsburg,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud J. Klučka, R. Silva de Lapuerta, J. Makarczyk ja L. Bay Larsen (ettekandja),

kohtujurist: E. Sharpston,

kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,

arvestades kirjalikus menetluses ja 4. juuli 2006. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

—	J. Kretzinger, esindajad: esialgu J. Kretzinger ise, hiljem Rechtsanwalt G. Dannecker,

—	Saksamaa Liitvabariik, esindajad: A. Dittrich ja M. Lumma,

—	Tšehhi Vabariik, esindaja: T. Boček,

—	Hispaania Kuningriik, esindaja: M. Muñoz Pérez,

—	Madalmaade Kuningriik, esindajad: H. G. Sevenster ja C. A. H. M. ten Dam,

—	Austria Vabariik, esindaja: C. Pesendorfer,

—	Poola Vabariik, esindaja: T. Nowakowski,

—	Rootsi Kuningriik, esindaja: K. Petkovska,

—	Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Bogensberger ja S. Grünheid,

olles 5. detsembri 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb 19. juunil 1990 Schengenis (Luksemburg) allkirjastatud konventsiooni (millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta, EÜT 2000, L 239, lk 19; ELT eriväljaanne 19/02, lk 9; edaspidi „Schengeni lepingu rakenduskonventsioon”) artikli 54 tõlgendamist.

2	Taotlus esitati Saksamaal alustatud kriminaalmenetluses, milles J. Kretzingeri süüdistatakse oma majandustegevuse käigus niisuguste kaupade varjamises, mille pealt on maksud maksmata.

Õiguslik raamistik

Ühenduse õigus

Vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule Amsterdami lepinguga lisatud protokolli Schengeni acquis’ Euroopa Liitu integreerimise kohta (edaspidi „protokoll”) artiklile 1 on kolmteist Euroopa Liidu liikmesriiki, sh Saksamaa Liitvabariik ja Itaalia Vabariik, volitatud omavahel sisse seadma tihedama koostöö Schengeni acquis’ kehtivusalas, mis on määratletud selle protokolli lisas.

Sedasi määratletud Schengeni acquis’ osaks on eelkõige Schengenis 14. juunil 1985 Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi poolt allkirjastatud leping ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT 2000, L 239, lk 13; ELT eriväljaanne 19/02, lk 3; edaspidi „Schengeni leping”) ning Schengeni lepingu rakenduskonventsioon.

5	Vastavalt protokolli artikli 2 lõike 1 esimesele lõigule kohaldatakse alates Amsterdami lepingu jõustumise kuupäevast, s.o 1. maist 1999, selle protokolli artiklis 1 nimetatud kolmeteistkümne liikmesriigi suhtes Schengeni acquis’d.

Euroopa Liidu Nõukogu võttis protokolli artikli 2 lõike 1 teise lõigu teise lause alusel 20. mail 1999 vastu otsuse 1999/436/EÜ, millega määratakse kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja Euroopa Liidu lepingu asjakohaste sätetega kindlaks iga Schengeni acquis’ hulka kuuluva sätte või otsuse õiguslik alus (EÜT L 176, lk 17). Selle otsuse artiklist 2 koostoimes selle A lisaga nähtub, et nõukogu määras EL artiklid 34 ja 31, mis sisalduvad Euroopa Liidu lepingu VI jaotises pealkirjaga „Sätted politseikoostöö ja õigusalase koostöö kohta kriminaalasjades”, Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklite 54–58 õiguslikuks aluseks.

Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni III jaotisesse pealkirjaga „Politsei ja julgeolek” kuuluvas 3. peatükis pealkirjaga „Ne bis in idem põhimõtte rakendamine” sisalduv artikkel 54 sätestab:

„Isikut, kelle suhtes üks lepinguosaline on langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või teine lepinguosaline sama teo eest vastutusele võtta, tingimusel et isik on pärast kohtuotsust karistuse ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud lepinguosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata.”

Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JAI Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34; edaspidi „raamotsus”) artikli 1 lõike 1 kohaselt on Euroopa vahistamismäärus liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, mis on ette nähtud selleks, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle eelkõige karistuse täitmisele pööramiseks.

Raamotsuse artikkel 3 pealkirjaga „Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud alused” näeb ette:

„Vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus […] kohustub keelduma Euroopa vahistamismääruse täitmisest järgmistel juhtudel:

[…]

kui vahistamismäärust täit[va õigusasutuse käsutuses olevast teabest tuleneb], et tagaotsitava suhtes on samade tegude eest teises liikmesriigis langetatud lõplik kohtuotsus ning kui sellega on määratud karistus, on see karistus kantud või on see sel ajal kandmisel või ei saa seda enam karistuse määranud liikmesriigi õiguse alusel täita;

[…]” [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna raamotsuse eestikeelne tõlge on ekslik.]

Raamotsuse artikkel 5 pealkirjaga „Vahistamismääruse teinud liikmesriigis teatavatel juhtudel antavad tagatised” sätestab:

„Euroopa vahistamismääruse täitmise suhtes täitva õigusasutuse poolt võib vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel kohaldada järgmisi tingimusi: [Euroopa vahistamismääruse täitmise täitva õigusasutuse poolt võib allutada vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele ühel järgmistest tingimustest]:

kui Euroopa vahistamismäärus on tehtud karistuse […] täitmiseks, mis on määratud tagaseljaotsusega ja asjaomasele isikule ei ole teatatud isiklikult ega teda muul viisil teavitatud, millal ja kus toimub istung, mille tulemusel tehti tagaseljaotsus, võib üleandmise suhtes kohaldada tingimust, et vahistamismääruse teinud õigusasutus annab piisava tagatise, et isikul, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa vahistamismäärust, on võimalus esitada taotlus asja uueks läbivaatamiseks vahistamismääruse teinud liikmesriigis ning olla otsuse tegemise juures;

[…]” [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna raamotsuse eestikeelne tõlge on ekslik.]

Amsterdami lepingu jõustumise kuupäeva käsitlevast teadaandest, mis on avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas 1. mail 1999 (EÜT L 114, lk 56), nähtub, et Saksamaa Liitvabariik aktsepteeris EL artikli 35 lõike 2 alusel tehtud deklaratsiooniga Euroopa Kohtu pädevuse teha EL artikli 35 lõike 3 punktis b sätestatud korras otsuseid.

Siseriiklik õigus

12	Vastavalt maksuseadustiku (Abgabenordnung) artiklile 374 võib isikut karistada imporditollimaksu maksmisest kõrvalehoidumise eest muus liikmesriigis kui Saksamaa Liitvabariik juhul, kui see varjamine leidis aset sellesse teise liikmesriiki importimise hetkel.

Et viia oma õigus kooskõlla raamotsuse normidega, võttis Saksamaa Liitvabariik pärast seda, kui Bundesverfassungsgericht oli Saksamaa esimese ülevõtmisseaduse 18. juuli 2005. aasta kohtuotsusega tühistanud, vastu 20. juuli 2006. aasta seaduse Euroopa vahistamismääruse kohta (Europäisches Haftbefehlsgesetz, 20.7.2006, BGBl. 2006 I, lk 1721).

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

J. Kretzinger vedas kahel korral – mais 1999 ja aprillis 2000 – veoautoga Kreekast Itaalia ja Saksamaa kaudu Ühendkuningriiki sigarette, mis pärinesid Euroopa Liidu välistest riikidest ja mille kolmandad isikud olid eelnevalt salakaubana Kreekasse toimetanud. Sigarette ei deklareeritud üheski tollis.

15	Esimese veo ajal oli veoautos laadung 34500 ploki sigarettidega, mille Guardia di Finanza (finantspolitsei) arestis Itaalias 3. mail 1999. Ülekuulamise järel vabastati J. Kretzinger vahi alt 4. mail 1999.

Esimese astme õigeksmõistva otsuse peale esitatud prokuröri apellatsioonkaebust lahendades rahuldas Corte d’appello di Venezia selle oma 22. veebruari 2001. aasta otsusega ja mõistis J. Kretzingerile ühe aasta ja kaheksa kuu pikkuse vangistuse tingimisi. See kohus rajas süüdimõistva kohtuotsuse kuriteole, mis seisnes 6900 kg välismaiste tubakatoodete salakaubana importimises Itaaliasse ja selle Itaalias valdamises, ning kuriteole, mis seisnes kaasnevate tollimaksude maksmata jätmises. Itaalia õiguse kohaselt on see kohtuotsus lõplik. Karistus kanti süüdimõistetu karistusregistrisse.

17	Teise veo ajal oli veoautos laadung 14927 ploki salakaubana veetavate sigarettidega. 12. aprillil 2000 pidas Guardia di Finanza J. Kretzingeri taas kinni. Ta jäeti Itaalias lühikeseks ajaks vahi alla ja/või eelvangistusse; seejärel suundus ta Saksamaale.

18	Tribunale di Ancona mõistis J. Kretzingerile 25. jaanuari 2001. aasta tagaseljaotsusega uuesti samade Itaalia õigusnormide alusel ärakandmisele kuuluva kaheaastase vangistuse. Ka see otsus oli lõplik. Vangistus, mida ei pööratud täitmisele, kanti samuti süüdimõistetu karistusregistrisse.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et vaatamata mitmetele katsetele neid kohtuotsuseid selgitada ei suutnud ta siiski kindlaks teha, millist tollimaksu need täpsemalt puudutasid, ega isegi seda, kas vähemalt ühes neist tehti otsus süü kohta tollieeskirjade rikkumises või mõisteti selle eest karistusi.

Olles Itaalias tehtud otsustest teadlik, mõistis Landgericht Augsburg J. Kretzingerile esimese veo eest ühe aasta ja kümnekuulise ning teise veo eest üheaastase vangistuse. Seda tehes põhjendas Landgericht J. Kretzingeri süüd Kreekasse salakaubana imporditud kaupade imporditollimaksude maksmisest kõrvalehoidmisega, mida maksuseadustiku artikkel 374 käsitleb kuriteona.

Kuigi Landgericht Augsburg märkis, et Itaalias mõistetud kaks lõplikku karistust ei olnud veel täitmisele pööratud, ei võtnud ta arvesse Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklis 54 sätestatud menetlustakistuse olemasolu. Ta oli seisukohal, et nimetatud artiklit ei ole vaja kohaldada, kuigi kaks sigarettide vedu olid ühtaegu Itaalias mõistetud karistuste kui ka tema enese otsuste esemeks.

22	J. Kretzinger pöördus Bundesgerichtshofi poole, kellel tekkisid kahtlused Landgericht Augsburgi põhjenduse kooskõla osas Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikliga 54.

23	Kõigepealt tekkis Bundesgerichtshofil küsimus seoses sama teo mõiste tõlgendamisega Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses.

Seejärel tahab Bundesgerichtshof teada – olles a priori seisukohal, et esimese veo eest mõistetud vangistuse sarnane karistus, millest J. Kretzinger tingimisi vabastati, jääb Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 mõjualasse –, kas lühiajaline eelvangistus on piisav selleks, et hilisemat menetlust takistada.

Mis puudutab Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklis 54 sätestatud menetlustakistuse olemasolu, siis tahab Bundesgerichtshof teada – ise sealjuures märkides, et Itaalia ametiasutused ei ole raamotsuse alusel midagi ette võtnud selleks, et J. Kretzingerile teise veo eest mõistetud karistust täitmisele pöörata –, kas ja mil määral mõjutavad raamotsuse normid nimetatud artikli tõlgendamist.

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas tegemist on „sama teo” eest vastutusele võtmisega Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses, kui isik on välismaiste tubakatoodete salakaubana Itaaliasse toomise, nende Itaalias valdamise ning tubakatoodete importimisel tollimaksu maksmata jätmise eest Itaalia kohtus süüdi mõistetud ning kui ta mõistetakse seejärel Saksamaa kohtus süüdi – seoses kõnealuse kauba varasema oma valdusesse võtmisega Kreekas – kolmandate isikute poolt eelnevalt sooritatud impordist tulenevatest (vormiliselt Kreeka) imporditollimaksudest kõrvalehoidmise eest, kui isikul oli algusest peale kavatsus vedada kaup pärast selle oma valdusesse võtmist Kreekas läbi Itaalia Ühendkuningriiki?

Kas Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses on karistus „ära kantud” või karistust „kantakse”,

a)	kui isikule mõisteti vangistus, mille kandmisest ta kohtuotsuse teinud riigi õiguse kohaselt tingimisi vabastati?

b)	kui isik võeti lühikeseks ajaks vahi alla ja/või eelvangistusse ning kohtuotsuse teinud riigi õiguse kohaselt arvestatakse see vabaduse piiramise aeg hiljem täitmisele pööratava vangistuse hulka?

Kas karistuse täideviimise mõistet Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses mõjutab see,

a)	et (esimese) kohtuotsuse teinud riigil on […] raamotsuse […] siseriiklikku õigusse ülevõtmise tulemusena õigus siseriiklike õigusnormide kohaselt jõustunud kohtuotsust igal ajal täitmisele pöörata,

b)	et kohtuotsuse teinud riigi õigusabitaotlust süüdimõistetud isiku väljaandmiseks või otsuse täitmisele pööramiseks taotluse saanud riigis ei saa automaatselt rahuldada seetõttu, et tehti tagaseljaotsus?”

Euroopa Kohtu pädevus

27	Käesoleva kohtuotsuse punktist 11 selgub, et antud juhul on Euroopa Kohus pädev tegema EL artikli 35 alusel otsust Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tõlgendamise küsimuses, ja juhul, kui see osutub käesoleval juhul asjakohaseks, siis ka raamotsuse tõlgendamise küsimuses.

Eelotsuse küsimused

Esimene küsimus

Selle küsimusega küsib Bundesgerichtshof sisuliselt seda, milline on sobiv kriteerium mõiste „sama tegu” kohaldamiseks Schengeni rakenduskonventsiooni tähenduses, ja täpsemalt seda, kas salakaubana ühte osalisriiki toodud välismaiste tubakatoodete oma valdusesse võtmine, nende import teise osalisriiki ja selles teises riigis valdamine jäävad selle mõiste kohaldamisalasse juhul, kui isikul, kelle suhtes on mõlemas osalisriigis alustatud kriminaalmenetlust, oli algusest peale kavatsus vedada tubakatooted pärast esmast oma valdusesse võtmist sihtkohta läbi mitme osalisriigi.

Euroopa Kohus on sellega seoses juba otsustanud, esiteks 9. märtsi 2006. aasta otsuse kohtuasjas C-436/04: Van Esbroeck (EKL 2006, lk I-2333) punktis 36, et ainus sobiv kriteerium Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 kohaldamiseks on tegude sisuline samasus, mida tuleb mõista konkreetsete omavahel lahutamatult seotud asjaolude kogumi esinemisena, ja teiseks sama kohtuotsuse punktis 42, et seda kriteeriumi kohaldatakse sõltumata nende tegude õiguslikust kvalifikatsioonist või kaitstud õiguslikust huvist (vt ka 28. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-150/05: Van Straaten, EKL 2006, lk I-9327, punktid 48 ja 53).

Sellest tuleneb esiteks, et tähtis ei ole see, et J. Kretzingeri süüdistus esimeses osalisriigis (Itaalia) põhines sigarettide deklareerimata jätmisel ja/või tollimaksu maksmata jätmisel sellesse riiki importimise eest, samas kui teises osalisriigis (Saksamaa) põhines süüdistus salakaubana sissetoodud tubakatoodete esmasel oma valdusesse võtmisel Kreekas.

31	Teiseks peab tegude sisulist samasust – mida tuleb mõista konkreetsete omavahel lahutamatult seotud asjaolude kogumi esinemisena – tuvastama sõltumata kaitstavast õiguslikust huvist, kuna see võib osalisriigiti varieeruda.

Samas kinnitasid Saksa ja Hispaania valitsused kohtuistungil, mis toimus hiljem kui eespool nimetatud kohtuotsuse Van Esbroeck kuulutamine, et tegude sisulisel samasusel põhinevat kriteeriumi tuleb kohaldada nii, et see võimaldaks siseriiklikel pädevatel asutustel võtta arvesse ka konkreetsete asjaolude kogumi hindamisel kaitstavat õigushuvi.

Sellega seoses on oluline rõhutada, et siseriiklike karistusõiguse normide ühtlustamise puudumise tõttu võivad kaitstud õigushuvil põhinevad kaalutlused luua Schengeni alal liikumisvabadusele sama palju takistusi, kui palju esineb lepinguosalistes riikides karistussüsteeme (eespool viidatud kohtuotsus Van Esbroeck, punkt 35).

Järelikult tuleb kinnitada, et pädevad siseriiklikud asutused, kellel tuleb kindlaks teha, kas teod on sisuliselt samad, peavad piirduma vaid selle uurimisega, kas need teod moodustavad konkreetsete tegevuste kogumi, mis on ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Van Esbroeck, punkt 38), kusjuures kaitstavatel õigushuvidel põhinevatel kaalutlustel ei ole tähtsust.

Mis puudutab konkreetsemalt niisugust olukorda nagu põhikohtuasjas, siis tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et karistatavad teod, mis seisnevad samade ebaseaduslike kaupade ekspordis ja impordis ning mille suhtes on erinevates Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni osalisriikides alustatud kriminaalmenetlust, kujutavad endast tegevust, mis jäävad sama teo mõiste alla Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Van Esbroeck, punkt 42, eespool viidatud kohtuotsus Van Straaten, punkt 51, ja 28. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-467/04: Gasparini jt, EKL 2006, lk I-9199, punkt 57).

Selline sigarettide salakaubavedu nagu põhikohtuasjas, mis ületab mitu järjestikust Schengeni ala sisepiiri, võib seetõttu kujutada endast tegevuste kogumit, mis vastab mõistele „sama tegu”. Siiski peavad lõpliku hinnangu selles osas andma pädevad siseriiklikud asutused, kellel tuleb kindlaks teha, kas kõnealused teod moodustavad konkreetsete tegevuste kogumi, mis on ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud.

Nendest kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklit 54 tuleb tõlgendada järgmiselt:

—	sobiv kriteerium nimetatud artikli kohaldamiseks on tegude sisuline samasus, mida tuleb mõista konkreetsete omavahel lahutamatult seotud tegude kogumi esinemisena sõltumata nende tegude õiguslikust kvalifikatsioonist või kaitstud õigushuvist;

—

mõiste „sama tegu” alla nimetatud artikli tähenduses võivad jääda teod, mis seisnevad salakaubana ühte osalisriiki toodud välismaiste tubakatoodete oma valdusesse võtmises, nende impordis teise osalisriiki ja selles teises riigis valdamises ning mida iseloomustab asjaolu, et isikul, kelle suhtes on mõlemas osalisriigis alustatud kriminaalmenetlust, oli algusest peale kavatsus vedada tubakatooted pärast esmast oma valdusesse võtmist sihtkohta läbi mitme osalisriigi. Lõpliku hinnangu peavad selles osas andma pädevad siseriiklikud asutused.

Teise küsimuse punkt a

Selle küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses tuleb mõista nii, et ühes osalisriigis mõistetud karistus on „ära kantud” või et seda karistust „kantakse”, kui isikule mõisteti nimetatud osalisriigi õiguse kohaselt vangistus, mille kandmisest ta tingimisi vabastati.

Esiteks tuleb meelde tuletada, et vastavalt Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklile 54 kohaldatakse sama teo eest vastutusele võtmise keeldu põhikohtuasjaga sarnastel süüdimõistmise juhtudel vaid tingimusel, et „isik on […] karistuse ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud lepinguosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata” (edaspidi „täidetuse tingimus”).

40	Teiseks tuleb sarnaselt kohtujuristi poolt tema ettepaneku punktides 44 ja 45 mainituga rõhutada, et kord, mis võimaldab siseriiklikul kohtul teatud õiguslike tingimuste täitmise korral vabastada süüdimõistetu karistusest tingimisi, on osalisriikide karistussüsteemides tuntud.

J. Kretzinger, käesolevas kohtuasjas märkusi esitanud valitsused ja Euroopa Ühenduste Komisjon leiavad kõik, et isikut, kellele on mõistetud vangistus, millest ta on tingimisi vabastatud, tuleb käsitada isikuna, kes on vastutusele võetud, süüdi tunnistatud ja kellele on mõistetud karistus koos kõigi asjaomases õigussüsteemis kaasnevate tagajärgedega.

Sellega seoses tuleb märkida, et vangistus, millest on tingimisi vabastatud, kujutab endast osas, milles sellega karistatakse süüdimõistetut tema kuritegeliku käitumise eest, karistust Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses. Nimetatud karistust tuleb käsitada „kandmisel olevana” ajahetkest, kui see on muutunud täidetavaks, ja katseaja jooksul. Kui katseaeg on möödas, tuleb karistust käsitada nimetatud normi tähenduses „kantuna”.

Seda tõlgendust – mille kohaselt vangistus, millest on tingimisi vabastatud, vastab samuti täidetuse tingimusele – toetab eelkõige Tšehhi valitsuse ja komisjoni poolt väljatoodud asjaolu, et oleks vastuoluline ühelt poolt käsitada kõiki tegelikult toimunud vabaduse piiramisi karistuse kandmisena Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses ja teiselt poolt välistada see, et tingimisi karistused, mida mõistetakse enamasti kergemate kuritegude puhul, võiksid vastata nimetatud artiklis sisalduvale täidetuse tingimusele ja võimaldaksid niimoodi välistada uued kriminaalmenetlused.

Nendel tingimustel tuleb teise küsimuse punktile a vastata, et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses on ühes osalisriigis mõistetud karistus „ära kantud” või seda karistust „kantakse”, kui isikule mõisteti nimetatud osalisriigi õiguse kohaselt vangistus, mille kandmisest ta tingimisi vabastati.

Teise küsimuse punkt b

Selle küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses tuleb käsitada ühes osalisriigis mõistetud karistust kui „ära kantut” või kui karistust, mida „kantakse”, kui isik võeti lühikeseks ajaks vahi alla ja/või eelvangistusse ning kohtuotsuse teinud riigi õiguse kohaselt arvestatakse see vabaduse piiramise aeg hiljem täideviidava vangistuse hulka.

Sellega seoses tuleb uurida, kas juhul, kui teised Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklis 54 nõutud tingimused on täidetud, võib niisugune lühiajaline vabaduse piiramise aeg nagu vahi alla võtmine ja/või eelvangistus, mida kohaldati enne esimeses osalisriigis tehtud kohtuotsuse jõustumist ja mis arvestatakse lõplikult mõistetud karistusaja hulka, vastata juba ennetavalt täidetuse tingimusele ning välistada uued kriminaalmenetlused teises osalisriigis.

Kohtuistungil märkis J. Kretzinger muu hulgas, et niisugustel juhtudel nagu põhikohtuasjas, kus kohtuotsuse teinud osalisriik ei pööra vangistust täitmisele, ilma et selleks oleks olnud õiguslikke takistusi, ei ole täidetuse tingimus üldiselt pärast Schengeni acquis’ ühenduse õigusesse toomist enam kohaldatav.

48	Seevastu seitse Euroopa Kohtule kirjalikke märkusi esitanud valitsust ja komisjon väidavad, et vahi all viibimise aega ja eelvangistust ei tohi automaatselt käsitada kui karistuse täideviimist Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses.

49	Sellega seoses tuleb märkida, et nimetatud artikli sõnastusest tuleneb, et seda artiklit ei saa kohaldada enne, kui isiku suhtes „on langetatud lõplik kohtuotsus”. Tuleb tõdeda, et kriminaalmenetluses kohaldatakse nii vahi alla võtmist kui ka eelvangistust enne lõpliku kohtuotsuse tegemist.

Sellest järeldub – nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 59 – et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklit 54 ei saa niisuguste vabaduse piiramise aegade suhtes kohaldada vaatamata sellele, et siseriikliku õiguse kohaselt tuleb need arvestada võimaliku hilisema vangistusaja hulka.

Nagu märkisid ka Saksamaa, Hispaania ja Austria valitsus ning komisjon, toetab seda tõlgendust asjaolu, et eelvangistuse eesmärk on väga erinev Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklis 54 ettenähtud täidetuse tingimuse eesmärgist. Kui esimese eesmärk on pigem preventiivne, siis viimase eesmärk on vältida seda, et isikut, kelle suhtes on tehtud lõplik kohtuotsus esimeses osalisriigis, ei saaks sama teo eest enam vastutusele võtta ja et ta jääks seega karistamata, juhul kui esimene otsuse teinud osalisriik ei ole mõistetud karistust täitmisele pööranud.

Järelikult tuleb teise küsimuse punktile b vastata, et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses ei tule ühes osalisriigis mõistetud karistust käsitada kui „ära kantut” või kui karistust, mida „kantakse”, kui isik võeti lühikeseks ajaks vahi alla ja/või eelvangistusse ning kohtuotsuse langetanud riigi õiguse kohaselt arvestatakse see vabaduse piiramise aeg hiljem täideviidava vangistuse hulka.

Kolmas küsimus

53	Kolmanda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas ja millisel määral mõjutavad raamotsuse normid Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses mõistet „täideviimine”.

54	Sellele küsimusele vastamiseks on oluline kõigepealt täpsustada, et kuna raamotsus on Saksa õigusesse üle võetud kehtivusega alates 2. augustist 2006, on Euroopa vahistamismääruse täitmine võimalik ja seega ei saa kohe välistada, et raamotsuse normid ei võiks põhikohtuasjas mõju avaldada.

Pealegi tuleneb raamotsuse artiklist 32, et põhikohtuasjaga sarnaste tegude puhul, mis on toime pandud enne raamotsuse ülevõtmistähtaja (1. jaanuar 2004) möödumist, esitatavate taotluste suhtes kohaldatakse raamotsust juhul, kui täitev liikmesriik ei ole teinud avaldust, et ta jätkab nende taotluste läbivaatamist enne seda kuupäeva kohaldatava väljaandmissüsteemi kohaselt. Selgub, et Saksamaa Liitvabariik ei ole niisugust avaldust teinud.

Kolmanda küsimuse punkt a

Selle küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas mõiste „täideviimine” tõlgendamist Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses mõjutab asjaolu, et liikmesriik võib raamotsuse alusel anda Euroopa vahistamismääruse, mille eesmärk on sellise isiku vahi alla võtmine, kelle suhtes on selle liikmesriigi õiguse alusel tehtud lõplik süüdimõistev kohtuotsus, ja selle kohtuotsuse täideviimine.

Kohtuistungil kinnitas J. Kretzinger, et süüdimõistva kohtuotsuse teinud riigile raamotsusega antud õigus anda Euroopa vahistamismäärus lõpliku kohtuotsuse täitmisele pööramiseks toob endaga kaasa selle, et täidetuse tingimust tuleb vaadelda täidetuna, mistõttu Saksamaa pädevad kohtud ei saa teda enam vastutusele võtta.

Seevastu kirjalikke märkusi esitanud valitsused ja komisjon on seisukohal, et raamotsus ei mõjuta sugugi Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tõlgendamist, ja vaidlustavad selle, et süüdimõistva kohtuotsuse teinud riigile antud õigus anda Euroopa vahistamismäärus iseenesest võiks olla piisav, et täita täidetuse tingimus, mis eeldab, et karistused oleksid tegelikult kantud.

59	Sellega seoses tuleb märkida, et J. Kretzingeri pakutud Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tõlgendus on vastuolus isegi selle sätte sõnastusega, mis peale sama teo eest lõpliku süüdismõistmise olemasolu nõuab sõnaselgelt, et täidetuse tingimus oleks samuti täidetud.

See täidetuse tingimus ei saagi täidetud olla, kui pärast süüdimõistvat kohtuotsust – nagu põhikohtuasjas – võib esimene liikmesriik anda Euroopa vahistamismääruse just selleks, et tagada vangistuse täitmisele pööramine, mida ei ole Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses veel täidetud.

Seda järeldust kinnitab ka raamotsus, mille artikli 3 punkt 2 kohustab liikmesriiki keelduma Euroopa vahistamismääruse täitmisest juhul, kui vahistamismäärust täitvale õigusasutusele esitatud teabest tuleneb, et tagaotsitava suhtes on samade tegude eest teises liikmesriigis langetatud lõplik kohtuotsus ning et karistamise korral on täidetuse tingimus täidetud.

Nagu märkisid Hispaania ja Austria valitsused ning komisjon, toetab sellist järeldust ka asjaolu, et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tõlgendus ei saa sõltuda raamotsuse normidest, andmata alust õiguslikuks ebakindluseks, mis tuleneks ühelt poolt sellest, et kõigile liikmesriikidele, kelle raamotsus on siduv, ei ole alati siduv Schengeni lepingu rakenduskonventsioon, mis pealegi seob ka mõningaid kolmandaid riike, ning teiselt poolt sellest, et Euroopa vahistamismääruse kohaldamisala on piiratud – mida ei saa aga öelda Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 kohta, mis kehtib kõigi süütegude suhtes, mille eest konventsiooniga liitunud riigid on karistuse mõistnud.

63	Seetõttu ei saa mõiste „täideviimine” tõlgendamist Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses mõjutada asjaolu, et süüdismõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigis võidakse pärast seda, kui teine riik on süüdimõistetud isiku üle andnud, lõplik vanglakaristus täitmisele pöörata.

Seega tuleb kolmanda küsimuse punktile a vastata, et mõiste „täideviimine” tõlgendamist Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses ei saa mõjutada asjaolu, et liikmesriik, kus isiku suhtes on siseriikliku õiguse alusel tehtud lõplik süüdimõistev kohtuotsus, võib anda raamotsuse alusel Euroopa vahistamismääruse, mille eesmärk on selle isiku vahi alla võtmine ja nimetatud kohtuotsuse täideviimine.

Kolmanda küsimuse punkt b

Kolmanda küsimuse punktis b küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas mõiste „täideviimine” tõlgendamist Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni tähenduses mõjutab asjaolu, et raamotsuse artikli 5 punktiga 1 kehtestatud korra kohaselt ei ole taotluse saanud riik kohustatud automaatselt täitma Euroopa vahistamismäärust, mis on antud selleks, et pöörata täitmisele tagaseljaotsus.

Sellega seoses on oluline täpsustada, et nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 59–64, ei mõjuta Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tõlgendamist kohtuotsuse teinud riigile antud õigus anda Euroopa vahistamismäärus. Nagu Hispaania valitsus ja komisjon õigesti märgivad, ei lükka seda tõdemust põhikohtuasjas kirjeldatud olukorras ümber ka asjaolu, et võimaliku Euroopa vahistamismääruse aluseks toodud kohtuotsus tehti tagaselja.

Sellest tuleneb, et käesolevas kohtuasjas ei ole vaja uurida küsimust, kas tagaseljaotsust, mille täitmisele pööramine võib sõltuda raamotsuse artikli 5 punktis 1 sätestatud tingimustest, tuleb käsitada isiku suhtes „langetatud lõpliku kohtuotsusena” Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses.

68	Seetõttu ei ole kolmanda küsimuse punktile b vaja vastata.

Kohtukulud

69	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

19. juunil 1990 Schengenis (Luksemburg) allkirjastatud konventsiooni (millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta) artiklit 54 tuleb tõlgendada järgmiselt:

—	sobiv kriteerium nimetatud artikli kohaldamiseks on tegude sisuline samasus, mida tuleb mõista konkreetsete omavahel lahutamatult seotud tegude kogumi esinemisena sõltumata nende tegude õiguslikust kvalifikatsioonist või kaitstud õigushuvist;

—

2.	Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses on ühes osalisriigis mõistetud karistus „ära kantud” või seda karistust „kantakse”, kui isikule mõisteti nimetatud osalisriigi õiguse kohaselt vangistus, mille kandmisest ta tingimisi vabastati.

Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses ei tule käsitada ühes osalisriigis mõistetud karistust kui „ära kantut” või kui karistust, mida „kantakse”, kui isik võeti lühikeseks ajaks vahi alla ja/või eelvangistusse ning selle osalisriigi õiguse kohaselt arvestatakse see vabaduse piiramise aeg hiljem täideviidava vangistuse hulka.

Mõiste „täideviimine” tõlgendamist Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses ei saa mõjutada asjaolu, et liikmesriik, kus isiku suhtes on siseriikliku õiguse alusel tehtud lõplik süüdimõistev kohtuotsus, võib nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JAI Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta alusel anda Euroopa vahistamismääruse, mille eesmärk on selle isiku vahi alla võtmine ja nimetatud kohtuotsuse täideviimine.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.