—

Vonk Dairy Products BV, esindaja: advocaat J. H. Peek,

—

Madalmaade Kuningriik, esindajad H. G. Sevenster ja M. de Mol,

—

Kreeka Vabariik, esindajad: I. Chalkias ja S. Papaioannou,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: C. Cattabriga ja M. van Heezik,

1

Eelotsusetaotlus puudutab komisjoni 27. novembri 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 3665/87, milles sätestatakse põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi kohaldamise üksikasjalikud ühiseeskirjad (EÜT L 351, lk 1), artiklite 16–18 ning nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 03/25, lk 129) artikli 3 lõike 1 teise lõigu tõlgendamist.

2

See taotlus esitati Vonk Dairy Products BV ja Productschap Zuiveli (piimatootjate kutseliit) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb põhikohtuasja hageja saadud diferentseeritud eksporditoetuse tühistamist ning 15% võrra suurendatud summas tagasinõudmist.

3

Määruse nr 3665/87 artikkel 1 sätestab:

„Ilma et see piiraks teatud tooteid käsitlevates ühenduse õigusnormides ette nähtud erandite kohaldamist, kehtestab käesolev määrus ühised üksikasjalikud rakenduseeskirjad eksporditoetuste (edaspidi „toetus”) süsteemile, mis kehtestatakse või nähakse ette:

[…]

[…]” [Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

4

Sama määruse artiklid 4–6 näevad ette:

„Artikkel 4

1.   Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 16 kohaldamist, sõltub toetuse maksmine tõenditest selle kohta, et vastuvõetud ekspordideklaratsiooniga hõlmatud tooted on muutmata kujul välja viidud ühenduse tolliterritooriumilt 60 päeva jooksul alates kõnealusest vastuvõtmisest.

[…]

Artikkel 5

1.   Diferentseeritud või diferentseerimata toetuse maksmise tingimuseks on see, et lisaks ühenduse tolliterritooriumilt väljaviimisele on tooted […] imporditud kolmandasse riiki ja võimaluse korral konkreetsesse kolmandasse riiki 12 kuu jooksul alates ekspordideklaratsiooni vastuvõtmise päevast:

[…]

Artikli 17 lõiget 3 ja artiklit 18 kohaldatakse esimeses lõigus nimetatud juhtudel.

Peale selle võivad liikmesriikide pädevad teenistused nõuda kõikide toetuste suhtes täiendavaid tõendeid, mis tõendaksid neile, et toode on importivas kolmandas riigis muutmata kujul tegelikult turule viidud.

[…]

Kui on tõsiseid kahtlusi toote tegeliku sihtkoha suhtes, võib komisjon nõuda, et liikmesriigid kohaldaksid lõiget 1.

[…]

Artikkel 6

Kui enne ühenduse tolliterritooriumilt väljaviimist ületab toode, mille tollideklaratsioon on vastu võetud, ühenduse muud territooriumi kui see liikmesriik, kus deklaratsioon vastu võeti, tuleb selle kohta, et toode on ühenduse tolliterritooriumilt välja viidud, esitada tõendid määruse (EMÜ) nr 2823/87 artiklis 1 viidatud T5 kontrolleksemplari originaali kujul.

[…]”

5

Määruse nr 3665/87 artiklid 16 ja 17 sätestavad:

„Artikkel 16

1.   Kui toetuse määr on diferentseeritud sihtkoha järgi, kohaldatakse toetuse maksmisel artiklites 17 ja 18 kehtestatud lisatingimusi.

[…]

Artikkel 17

1.   Toode imporditakse muutmata kujul kolmandasse riiki või ühte kolmandatest riikidest, millele kohaldatakse toetust, 12 kuu jooksul alates ekspordideklaratsiooni vastuvõtmise kuupäevast;

[…]

3.   Toodet peetakse impordituks, kui on täidetud kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamist puudutavad tolliformaalsused.”

6

Nimetatud määruse artikkel 18 annab ammendava loetelu kõikidest dokumentaalsetest tõenditest, mis eksportijatel tuleb esitada tõendamaks, et toote puhul on täidetud kõik tarbimiseks ringlusse lubamist puudutavad tolliformaalsused. Paljude selles sättes nõutud dokumentide hulka kuulub veokirja koopia.

7

Artiklit 18 muudeti põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal mitmel korral, kuid need muudatused ei oma põhikohtuasja seisukohast tähtsust.

8

Määruse nr 3665/87 artikkel 23 sätestab:

„1.   Kui ettemaksena makstud summa on suurem kui kõnealuselt või samaväärselt ekspordilt tegelikult võlgnetav, maksab eksportija tagasi kahe summa vahe, mida suurendatakse 15% võrra.

[…]”

9

Määruse nr 2988/95 artikkel 1 sätestab:

„1.   Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks võetakse käesolevaga vastu üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja -karistuste kohta.

2.   „Eeskirjade eiramine” tähendab ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu.”

10

Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kohaselt:

„Aegumistähtaeg menetluste algatamiseks on neli aastat, alates artikli 1 lõikes 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Valdkondade eeskirjades võib sätestada lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat.

Jätkuva või korduva eeskirjade eiramise korral hakatakse aegumistähtaega arvestama päevast, mil eiramine lõpeb. Mitmeaastaste programmide korral ei aegu asi mingil juhul enne programmi täielikku lõpetamist.

[…]”

11

15. juuli 1962. aasta Wet houdende een regeling op het gebied van de invoer en de uitvoer van goedereni (kaupade importi ja eksporti reguleerivaid sätteid sisaldav seadus) (Stb. 1962, nr 295), muudetud 4. juuni 1992. aasta seadusega (Stb. 1992, nr 422), artikkel 9 sätestab:

„1.   Pädev minister võib tühistada iga loa, toetuse, abiraha või maksuvabastuse, kui selle saamiseks talle esitatud andmed osutuvad niivõrd ebatäpseks või ebatäielikuks, et taotluse alusel oleks tehtud teistsugune otsus, kui täpsed andmed oleksid taotluse läbivaatamise ajal olnud täielikult teada.

2.   Ka Euroopa ühenduste institutsiooni poolt vastu võetud määruse rakendamisel antud abiraha või toetuse võib tühistada, kui niisuguse institutsiooni poolt vastu võetud kohaldatavast sättest selgub, et abi saajal ei olnud selleks õigust.”

12

Vastavalt 9. märtsi 1981. aasta Regeling in- en uitvoer landbouwgoedereni (määrus põllumajandustoodete impordi ja ekspordi kohta, Stcrt. 1981, nr 50) artiklitele 1, 85 ja 118 ning I lisale, mis on käesoleva otsuse eelmises punktis mainitud seaduse artikli 11 alusel vastu võetud sätted, on Productschap Zuivel pädev andma ja tühistama toetusi juustule.

13

Ajavahemikul 1988–1994 eksportis põhikohtuasja hageja igal aastal Ameerika Ühendriikidesse 300 partiid itaalia juustu pecorino ehk kokku 2100 partiid.

14

Nende ekspordiks sai ta põhikohtuasja kostjalt määruse nr 3665/87 alusel antud diferentseeritud toetust, mis muutus lõplikuks pärast seda, kui antud tagatised vabastati, kui põhikohtuasja kostja sai kätte dokumendid, mis osutasid sellele, et nimetatud partiid olid lastud vabasse ringlusse Ühendriikides.

15

Kõnealuse juustu toetuste summa oli kõrgem Ühendriikidesse ekspordi puhul kui Kanadasse ekspordi puhul.

16

Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et Ministerie van Landbouw, Natuurbeheer en Visserij (põllumajandus-, loodus- ja kalandusministeerium) Algemene Inspectiedienst (üldine uurimisasutus, edaspidi „AID”) viis läbi esimese uurimise põhikohtuasjas käsitlusel oleva juustu ekspordi kohta.

17

Kuna see uurimine paljastas põhikohtuasja hageja rikkumised, nõudis AID, et US Customs (Ühendriikide toll) New Yorgis alustaks halduslikku uurimist nimetatud ekspordi osas ajavahemikul 1988–1994.

18

See teine uurimine näitas, et nimetatud ajavahemikul reeksportis Orlando Food Corporation, kes on põhikohtuasja hageja vahendaja Ühendriikides, 75 partiid juustu (s.o umbes 1,47 miljonit kilogrammi) peaaegu kohe Kanadasse, peamiselt National Cheese & Food Companyle, mis on Ontarios asuv äriühing. Sama uurimine näitas ka seda, et põhikohtuasja hageja roll ei piirdunud asjaomaste juustupartiide ekspordiga Ühendriikidesse, kuna hageja oli teadlik nende edasiviimisest Kanadasse ning ta oli ka osaline nende partiide müügil selles riigis. Lisaks toimus põhikohtuasja hageja ja äriühingu National Cheese & Food Company vahel selleteemaline kirjavahetus.

19

Selle teise uurimise tulemusena algatas Roermondi (Madalmaad) Officier van Justitie (prokurör) dokumentide võltsimise osas kuriteo uurimise põhikohtuasja hageja ja tema vastutavate isikute vastu, sest diferentseeritud eksporditoetuste taotlustes oli väidetavalt valeandmeid, kuna seal mainiti Ühendriike tarbimise sihtkohana, samas kui teatud juustupartiid saadeti Kanadasse, kus need turule viidi. AID avaldas esimese uurimise tulemused 5. märtsi 1997. aasta protokollis.

20

18. septembri 1997. aasta kirjas tegi põhikohtuasja kostja põhikohtuasja hagejale teatavaks, et ta oli saanud kätte käesoleva otsuse eelmises punktis mainitud protokolli, millest ühe koopia lisas ta kirjale.

21

18. aprilli 2001. aasta otsusega teatas põhikohtuasja kostja oma otsustest toetuste andmise kohta seoses 75 vaidlusaluse partiiga ning nõudis, et tagastataks 2795841,72 Madalmaade kuldna suurune summa, mis vastab ühelt poolt Ameerika Ühendriikidele ja teiselt poolt Kanadale kohaldatavate diferentseeritud toetuste vahele, mida on suurendatud 15% võrra.

22

Kuna põhikohtuasja kostja jättis põhikohtuasja hageja poolt selle otsuse peale esitatud vaide põhjendamatuse tõttu rahuldamata, esitas viimane kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Oma kaebuse toetuseks väitis põhikohtuasja hageja, et ta vastas kõikidele määruse nr 3665/87 artiklis 4, artikli 17 lõikes 3 ja artiklis 18 sätestatud tingimustele, et saada diferentseeritud eksporditoetust asjaomastele juustupartiidele, ning et teatud partiide hilisemal reekspordil Kanadasse ei olnud mingeid tagajärgi nende toetuste saamisele. Ta viitab siinkohal 14. detsembri 2000. aasta otsusele kohtuasjas C-110/99: Emsland-Stärke (EKL 2000, lk I-11569), leides, et põhikohtuasja kostja ei olnud tema puhul tõendanud kuritarvituse esinemist nimetatud otsuse tähenduses. Seega leiab põhikohtuasja hageja, et põhikohtuasjas käsitletavat toetust ei antud talle alusetult ning see muutus lõplikuks pärast seda, kui ta esitas tõendid impordi ja tarbimiseks ringlusse lubamise kohta Ühendriikides.

23

Põhikohtuasja hageja väidab ka seda, et talle etteheidetav rikkumine ei ole ei jätkuv ega korduv, kuna suuremat osa neist partiidest, mida ta Ühendriikidesse eksportis, ei ole reeksporditud, ning järeldab sellest, et aegumistähtaeg ei olnud katkenud. Tegelikult oli kuriteo uurimine seotud dokumentide võltsimisega, mitte aga toetuste tühistamise või tagasimaksmisnõudega. Pealegi viis selle uurimise läbi muu ametkond kui põhikohtuasja kostja, mistõttu ei saa seda käsitleda tähtaega katkestava asjaoluna. Põhikohtuasja hageja lisab, et ei 5. märtsi 1997. aasta protokoll ega põhikohtuasja kostja 18. septembri 1997. aasta kiri täpsusta asjaolusid, millele kahtlustused tuginesid.

24

Lõpuks leiab põhikohtuasja hageja, et põhikohtuasja kostja ei saanud põhjendada oma otsust suurendada tagastatavat summat 15% võrra määruse nr 3665/87 alusel, kuna diferentseeritud tagasinõudmine kehtestati üksnes poliitilistel põhjustel.

25

Põhikohtuasja kostja peab hagi põhjendamatuks. Tema arvates on diferentseeritud toetuste maksmisel oluline, et sellega kaetud kaubad ka tegelikult oma sihtkoha turule jõuaksid. Siit teeb ta järelduse, et asjaolu, et teatud kogus asjaomast juustu reeksporditi Kanadasse, tähendab seda, et põhikohtuasjas käsitletavad diferentseeritud toetused tuleb tagasi maksta. Tuginedes 31. märtsi 1993. aasta otsusele kohtuasjas C-27/92: Möllmann-Fleisch (EKL 1993, lk I-1701), väidab ta, et impordidokumendid kujutavad endast üksnes ümberlükkamatut tõendit diferentseeritud toetuste andmise kohta määruse nr 3665/87 tähenduses. Seega leiab ta, et nimetatud toetusi on makstud alusetult.

26

Mis puudutab aegumist, siis väidab põhikohtuasja kostja, et 18. aprilli 2001. aasta otsus, milles ta nõudis tagasimaksmist, võeti vastu määruses nr 2988/95 ette nähtud tähtaja jooksul. Tegelikult ei alanud selle tähtaja kulgemine enne viimast eksporditehingut, mis ekspordideklaratsiooni kohaselt leidis aset 28. detsembril 1994. Aegumistähtaeg katkes seejärel juulis 1997 tulenevalt sel ajal kuriteo uurimise käigus läbi viidud läbiotsimistest, ning 18. septembril 1997, kui põhikohtuasja hagejale saadeti 5. märtsi 1997. aasta protokoll.

27

Neil asjaoludel otsustas College van Beroep voor het bedrijfsleven menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

28

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 3665/87 alusel lõplikult makstud diferentseeritud toetuste äravõtmise või tagasinõudmise menetluse raames tähendab järeldus, et need toetused on makstud alusetult, seda, et esitada tuleb tõendid eksportija kuritarvituste kohta.

29

Oluline on esile tuua, et diferentseeritud toetuste maksmise suhtes kehtivad kõik määruses nr 3665/87 sätestatud tingimused, mis sisalduvad artiklites 4–6 ja16–18. Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et põhikohtuasja hageja vastas formaalselt kõikidele selles määruses ette nähtud tingimustele, millest tuleneb, et asjaomased toetused maksti talle lõplikult. Täpsemalt, eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasja kostja ei olnud kasutanud määruse nr 3665/87 artikli 5 lõike 1 punkti a neljandas lõigus ja artikli 18 lõikes 2 ette nähtud võimalust nõuda enne asjaomaste toetuste lõplikuks muutumist, et esitataks täiendavad tõendid selle kohta, et kõnealused kaubad olid importivas kolmandas riigis muutmata kujul tegelikult turule viidud.

30

Tuleb märkida, et vastavalt eelotsusetaotlusele ei olnud otsus, millega nõuti nimetatud toetuste tagasimaksmist, rajatud põhikohtuasja hageja esitatud impordidokumentide ebaõigsusele, vaid asjaolule, et teatud juustupartiid reeksporditi pärast nende Ühendriikidesse importimist peaaegu kohe muusse kolmandasse riiki.

31

Siinkohal tuleb meeles pidada, et ühenduse õigusnormide kohaldamisala ei saa laiendada nii kaugele, et see kataks ettevõtjate kuritarvitusi (11. oktoobri 1977. aasta otsus kohtuasjas 125/76: Cremer, EKL 1977, lk 1593, punkt 21, ja eespool viidatud kohtuotsus Emsland-Stärke, punkt 51).

32

Järeldus, et määruse nr 3665/87 tähenduses lõplikult makstud diferentseeritud toetused on makstud alusetult, eeldab seda, et kui osa asjaomastest kaupadest reeksporditi peaaegu kohe muusse kolmandasse riiki, tuleb esitada tõendid eksportija kuritarvituste kohta.

33

Kuritarvituse tõendamiseks on nõutav esiteks objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud, ning teiseks subjektiivne element, mis seisneb tahtes saavutada eelist, mis tuleneb ühenduse õigusnormidest, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (21. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-515/03: Eichsfelder Schlachtbetrieb, EKL 2005, lk I-7355, punkt 39 ja osundatud kohtupraktika). Selle subjektiivse elemendi esinemist saab kindlaks teha eelkõige tõenditega salajase kokkuleppe kohta eksportija, toetuse saaja ja kaupa importivast riigist erinevasse kolmandasse riiki importija vahel.

34

Kooskõlas siseriikliku õiguse tõendamisreeglitega, niivõrd kui see ei kahjusta ühenduse õiguse tõhusust, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas põhikohtuasjas on kuritarvituse koosseis täidetud (eespool viidatud kohtuotsus Emsland-Stärke, punkt 54 ja osundatud kohtupraktika, ja eespool viidatud kohtuotsus Eichsfelder Schlachtbetrieb, punkt 40).

35

Madalmaade valitsus väidab siinkohal, et eespool viidatud kohtuotsuse Emsland-Stärke tähenduses võib tõendeid eksportija kuritarvituste kohta esitada üksnes neil juhtudel, kui kõik formaalsed tingimused toetuste saamiseks on täidetud, mis põhikohtuasja puhul nii ei ole, sest kuna Kanadasse reeksporditud juustupartiisid ei lubatud tarbimiseks ringlusse Ühendriikides, ei olnud täidetud ka kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamist puudutavad tingimused määruse nr 3665/87 artikli 17 lõike 3 tähenduses.

36

Selle argumendiga ei saa nõustuda. Tegelikult tuleneb esiteks käesoleva otsuse punktist 28, et põhikohtuasja hageja täitis formaalselt kõik määruses nr 3665/87 ette nähtud tingimused, et saada põhikohtuasjas käsitletavaid diferentseeritud toetusi, sh neid, mis on sätestatud nimetatud määruse artikli 17 lõikes 3, mille tulemusena maksti need toetused talle lõplikult välja ilma, et asjaomase liikmesriigi pädevad teenistused oleksid eelnevalt pidanud vajalikuks nõuda selle määruse artikli 5 lõike 1 punkti a neljanda lõigu alusel täiendavaid tõendeid selle kohta, et kaup on importivas kolmandas riigis muutmata kujul tegelikult turule viidud. Teisalt, nagu ka käesoleva otsuse punktis 32 on täpsustatud, ei ole põhikohtuasjaga seotud liikmesriik õigustatud lõplikult makstud toetuste tagasimaksmist nõudma, kui eksportijapoolset kuritarvitust ei ole tõendatud.

37

Madalmaade valitsusega samal moel väidab Kreeka valitsus, et asjaolu, et importiva kolmanda riigi tarbimiseks ringlusse lubamisega seotud tingimus ei olnud põhikohtuasja puhul täidetud, viitab sellele, et alusetult makstud diferentseeritud toetuste tagasimaksmist võib nõuda määruse nr 2988/95 sätete alusel, ilma et tuleks esitada tõendeid eksportija kuritarvituste kohta. Selle argumendiga ei saa nõustuda, kuna — nagu ka käesoleva otsuse punktis 32 on märgitud — põhikohtuasjas käsitletavate ajavahemikul 1988-1994 aset leidnud tehingutega seoses alusetult makstud diferentseeritud toetuste tagasimaksmine eeldab tõendeid eksportija kuritarvituste kohta. Järelikult ei saa mõistet „eeskirjade eiramine” määruse nr 2988/95 artikli 1 tähenduses siinkohal arvesse võtta.

38

Eelnenud järelduste pinnalt tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 3665/87 alusel lõplikult makstud diferentseeritud toetuste äravõtmise või tagasinõudmise menetluse raames tuleb järeldus, et need toetused on makstud alusetult, rajada eksportija kuritarvituste kohta vastavalt siseriiklikele õigusnormidele esitatud tõenditele.

39

Arvestades esimesele küsimusele antud jaatavat vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

40

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada neid kriteeriume, mis võimaldavad hinnata, kas eeskirjade eiramist tuleb käsitleda jätkuva või korduvana määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses. Nimetatud kohus esitab küsimuse nimelt seoses olukorraga, kui eeskirjade eiramine on seotud vaid suhteliselt vähese hulgaga kindlaksmääratud ajavahemiku tehingutest, mis puudutavad alati erinevaid partiisid.

41

Nagu ka kohtujurist on oma ettepaneku punktis 82 sisuliselt väitnud, on eeskirjade eiramine jätkuv või korduv määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses siis, kui selle paneb toime ühenduse eksportija, kes saab majanduslikku kasu sarnaste tehingute kogumilt, mis rikuvad ühenduse õiguse sama sätet.

42

Siinkohal ei avalda mõju asjaolu, et nagu käesolevas asjas puudutab eeskirjade eiramine suhteliselt vähest hulka kindlaksmääratud ajavahemiku tehingutest ja et tehingud, mille puhul eeskirjade eiramine on tuvastatud, puudutavad alati erinevaid partiisid. Tegelikult need asjaolud ei saa olla jätkuva või korduva eiramise tuvastamisel määravaks, kuna vastasel juhul võiksid ettevõtjad oma tehinguid kunstlikult jagades otsida võimalusi määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teisest lõigust kõrvalehoidmiseks.

43

Kooskõlas siseriikliku õiguse tõendamisreeglitega, niivõrd kui see ei kahjusta ühenduse õiguse tõhusust, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas põhikohtuasjas on jätkuva või korduva eiramise koosseis täidetud.

44

Kõike eeltoodut arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses on eeskirjade eiramine jätkuv või korduv, kui see on toime pandud ühenduse ettevõtja poolt, kes saab majanduslikku kasu sarnaste tehingute kogumilt, mis rikuvad ühenduse õiguse sama sätet. Asjaolu, et eeskirjade eiramine puudutab suhteliselt vähest hulka kindlaksmääratud ajavahemiku tehingutest ja et tehingud, mille puhul eeskirjade eiramine on tuvastatud, puudutavad alati erinevaid partiisid, ei avalda siinkohal mõju.

45

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: