Kohtuasi C-208/05

ITC Innovative Technology Center GmbH

versus

Bundesagentur für Arbeit

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sozialgericht Berlin)

„Töötajate vaba liikumine — Teenuste osutamise vabadus — Siseriiklikud õigusnormid — Liikmesriigi poolt eraõiguslikule töövahendusbüroole sellise tasu maksmine, mis võlgnetakse töövahenduse eest — Töö, mille puhul on sotsiaalkindlustus nimetatud liikmesriigis kohustuslik — Piirang — Õigustatus — Proportsionaalsus”

Kohtujurist P. Léger’ ettepanek, esitatud 5. oktoobril 2006   I - 184

Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 11. jaanuar 2007   I - 213

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Isikute vaba liikumine – Töötajad – Asutamislepingu sätted – Isikuline kohaldamisala

   (EÜ artikkel 39)

2. Isikute vaba liikumine – Töötajad – Võrdne kohtlemine – Teenuste osutamise vabadus – Piirangud

   (EÜ artikkel 39, 49 ja 50)

3. Ühenduse õigus – Vahetu õigusmõju – Vahetult kohaldatav asutamislepingu säte – Siseriiklike kohtute kohustused

1.  Ei saa välistada, et eraõiguslik töövahendusbüroo võib teatavatel tingimustel tugineda õigustele, mis on EÜ artikliga 39 antud otse ühenduse töötajatele, kui see büroo tegeleb tööjõu nõudluse ja pakkumise vahendamisega ja kui tööotsijaga sõlmitud töövahendusleping omistab sellisele büroole vahendaja rolli, kuivõrd ta esindab nimetatud tööotsijat ja püüab talle töökohta hankida.

   Selleks et töötajate õigus asuda tööle ja töötada teise liikmesriigi territooriumil diskrimineerimiseta oleks tõhus ja kasulik, peab sellega samuti kaasnema vahendajate, nagu eraõigusliku töövahendusbüroo õigus aidata neil hankida töökoht, järgides töötajate vaba liikumist käsitlevaid õigusnorme.

   (vt punktid 24–26)

2.  EÜ artiklitega 39, 49 ja 50 on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et liikmesriik maksab eraõiguslikule töövahendusbüroole tasu, mis tööotsija võlgneb büroole talle töö vahendamise eest, üksnes tingimusel, et vahendaja leitud töökoha puhul on sotsiaalkindlustus nimetatud riigi territooriumil kohustuslik.

   Tööotsija, kellele nimetatud büroo hankis töökoha, mille puhul on sotsiaalkindlustus kohustuslik teises liikmesriigis, on ebasoodsamas olukorras kui juhul, kui kõnealune büroo oleks hankinud töökoha selles liikmesriigis, kuna sel juhul ei oleks tööotsija pidanud vahendusbüroole töövahenduse eest võlgnetavat tasu maksma. Sellised õigusnormid loovad seega töötajate vabale liikumisele takistuse, mis võib tööotsijad — eriti need, kelle rahalised vahendid on piiratud — ja seetõttu ka eraõiguslikud töövahendusbürood panna loobuma otsimast tööd teises liikmesriigis, kuna tööotsija päritoluliikmesriik ei maksa töövahendustasu.

   Selline õigusnorm sisaldab teenuste osutamise vabaduse piirangut, mis põhineb teenuse osutamise kohal, kuna see norm võib mõjutada teenuste tarbijat, st tööotsijat, kes juhul, kui eraõigusliku töövahendusbüroo hangitud töökoht asub teises liikmesriigis, peab ise nimetatud büroole võlgnetava tasu maksma. Mis puudutab eraõiguslikku töövahendusbürood, kes on teenuse osutaja, siis tema võimalus oma tegevust teistesse liikmesriikidesse laiendada on piiratud, kuna palju tööotsijaid kasutab selle büroo teenuseid suuresti just töövahenduskupongide süsteemi tõttu ja tänu samale süsteemile võib büroo vahendada tööotsijale töökoha teises liikmesriigis, ilma et ta riskiks tasust ilmajäämisega.

   Asjaoluga, et sellise süsteemi eesmärk on parandada tööhõivet ning vähendada tööpuudust, kaitsta siseriiklikku sotsiaalkindlustussüsteemi või kaitsta siseriiklikku tööturgu kvalifitseeritud tööjõu kaotamise eest, ei saa sellist takistust õigustada. Keeldudes teistes liikmesriikides töökoha saanud tööotsijatele süstemaatiliselt sellest süsteemist tulenevaid soodustusi andmast, ületab kõnealune õigusnorm igal juhul taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalikku.

   (vt punktid 35, 36, 38, 42, 44, 45, 57–59, 61, 62 ja resolutiivosa punkt 1)

3.  Siseriiklike õigusnormide tõlgendamine ja rakendamine kooskõlas ühenduse õiguse nõuetega on liikmesriigi kohtu ülesanne talle siseriikliku õigusega selles osas jäetud kaalutlusõiguse ulatuses ning juhul, kui selline kooskõlaline tõlgendamine ei ole võimalik asutamislepingu sätete osas, mis annavad üksikisikutele õigusi, mille tagamist nad võivad kohtus nõuda ning mida liikmesriikide kohtud peavad kaitsma, siis on liikmesriigi kohtu ülesanne jätta kohaldamata iga siseriiklik õigusnorm, mis on nimetatud sätetega vastuolus.

   (vt punkt 70, resolutiivosa punkt 2)