—

KVZ retec GmbH, esindajad: Rechtsanwalt H. Zanier ja Rechtsanwalt M. Firle,

—

Republik Österreich, esindaja: E. Hofbauer,

—

Austria valitsus, esindaja: E. Riedl,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: G. de Bergues ja R. Loosli-Surrans,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: C. White, keda abistas barrister J. Maurici,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. Konstantinidis ja F. Erlbacher,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 1. veebruari 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral (EÜT L 30, lk 1; ELT eriväljaanne 15/02, lk 176), mida on muudetud komisjoni 28. detsembri 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 2557/2001 (EÜT L 349, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 378; edaspidi „määrus nr 259/93”), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. oktoobri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1774/2002, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirjad (EÜT L 273, lk 1; ELT eriväljaanne 03/37, lk 92), mida on muudetud komisjoni 12. mai 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 808/2003 (ELT L 117, lk 1; ELT eriväljaanne 03/38, lk 513; edaspidi „määrus nr 1774/2002”), tõlgendamist.

2

Nimetatud eelotsusetaotlus esitati KVZ retec GmbH (edaspidi „KVZ”) ja Austria Vabariigi vahelises vaidluses esiteks selliste ühenduse jäätme-alaste eeskirjade kohaldamise üle, mis reguleerivad soojuselektrijaamas küttematerjalina kasutamiseks ettenähtud kondijahu vedu, ja teiseks nende eeskirjade ja määruse nr 1774/2002 vahelise suhte üle.

3

Nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23), mida on muudetud komisjoni 24. mai 1996. aasta otsusega 96/350/EÜ (EÜT L 135, lk 32; ELT eriväljaanne 15/03, lk 59; edaspidi „direktiiv 75/442”), artikli 1 punkti a esimene lõik määratleb jäätmetena „I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvad mis tahes ained või esemed, mille valdaja ära viskab, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama”.

4

Kõnealuse direktiivi 75/442 artikkel 1 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]”.

5

Direktiivi 75/442 I lisas loetletud jäätmekategooriate hulgas asub kategooria Q16, mis on määratletud kui „[k]õik materjalid, ained või tooted, mis ei kuulu eespool loetletud kategooriatesse”.

6

Direktiivi 75/442 IIB lisa eesmärk on loetleda jäätmete taaskasutamistoimingud nii, nagu neid praktikas kasutatakse. Nende hulka kuulub muu hulgas ka järgmine toiming:

7

Direktiivi 75/442 artikli 2 lõige 1 sätestab:

„Käesoleva direktiivi reguleerimisalasse ei kuulu

[…]

[…]”.

8

Määruse nr 259/93 artikkel 1 on sõnastatud järgnevalt:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse jäätmesaadetiste suhtes ühenduse piires, ühendusse sisseveo ja ühendusest väljaveo korral.

2.   Käesoleva määruse reguleerimisalasse ei kuulu:

[…]

[…]

9

Määruse nr 259/93 artikli 2 punkti a kohaselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

10

Kõnealuse määruse artikkel 11 sätestab, et sama määruse II lisas loetletud taaskasutatavate jäätmete saadetistega peab kaasas olema teatav teave.

11

Määruse nr 259/93 artikli 17 lõigetes 1–3 on kehtestatud eeskirjad, mida kohaldatakse nimetatud määruse II lisas loetletud jäätmesaadetistele maades, kus Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) nõukogu 30. märtsi 1992. aasta otsus järelevalve kohta taaskasutusse minevate jäätmete üle piiri toimetamisel ei ole kohaldatav.

12

Määruse nr 259/93 II lisa pealkirjaga „Rohelisse nimekirja kantud jäätmed” (edaspidi „roheline nimekiri”) sisaldab järgmist sissejuhatavat osa:

„Sõltumata nende nimekirja kandmisest ei tohi jäätmeid transportida rohelisse nimekirja kantutena, kui need jäätmed on teiste materjalidega sel määral saastunud, et a) jäätmetega seotud võimalik oht kasvab piisavalt, et õigustada nende kandmist kollasesse või punasesse nimekirja, või b) neid jäätmeid ei ole võimalik mõistlikul viisil keskkonnale ohutult taaskasutada.”

13

Nimetatud II lisas asuv kategooria GM 130 pealkirjaga „GM. Toiduaine- ja loomasöödatööstuse jäätmed” hõlmab „põllumajandus- ja toiduainetööstuse jäätme[i]d, välja arvatud inimeste ja loomade tarbeks mõeldud kõrvalsaadus[i], mis vastavad riiklikele ja rahvusvahelistele nõuetele ja standarditele”.

14

Määruse nr 259/93 artikli 26 lõike 1 punktid a ja b sätestavad:

„1.   Igasugust jäätmete vedu, mis toimub:

15

Vastavalt määruse nr 1774/2002 artiklile 1 sätestatakse selle määrusega loomade ja inimeste tervishoiu eeskirjad loomsete kõrvalsaaduste kogumiseks, transpordiks, ladustamiseks, käitlemiseks, töötlemiseks ja kasutamiseks või kõrvaldamiseks, et välistada kõnealustest toodetest tekkivat ohtu loomade või inimeste tervisele, samuti eeskirjad loomsete kõrvalsaaduste ning nendest saadud, sama määruse VII ja VIII lisas osutatud toodete turustamiseks ning teatavateks määratletud ekspordi ja transiidi erijuhtudeks.

16

Määruse nr 1774/2002 artikli 2 lõige 1 määratleb „loomsete kõrvalsaadustena” loomade terveid kehasid või nende osasid või viidatud määruse artiklites 4–6 osutatud loomse päritoluga saadusi, mis ei ole ette nähtud inimtoiduks.

17

Määruse nr 1774/2002 artikkel 4 pealkirjaga „1. kategooria materjal” sätestab:

„1.   1. kategooria materjal hõlmab järgmisi loomseid kõrvalsaadusi või kõnealuseid kõrvalsaadusi sisaldavaid mis tahes materjale:

[…]

[…]

18

Määruse nr 1774/2002 artikkel 6 pealkirjaga „3. kategooria materjal” sätestab:

„1.   3. kategooria materjal hõlmab järgmisi loomseid kõrvalsaadusi või kõnealuseid kõrvalsaadusi sisaldavaid mis tahes materjale:

[…]

[…]

2.   3. kategooria materjal kogutakse, transporditakse ja identifitseeritakse asjatu viivituseta vastavalt artiklile 7 ning, kui artiklites 23 ja 24 ei ole sätestatud teisiti, kõrvaldatakse järgmiselt:

[…]”.

19

Saksa insener Krenski, kes tegutseb ärinime PGI Umwelttechnik all, lõi kondijahu baasil kütteaine, mis oli ette nähtud soojustöötluse (põletamise) teel kasutamiseks selleks eraldi loa saanud soojuselektrijaamas Bulgaarias.

20

24. aprillil 2003 laaditi Straubing’i sadamas (Saksamaa) kaubalaeva MS Euroca (edaspidi „kaubalaev”) pardale umbes 1111 tonni Krenski omandis olevat kondijahu (edaspidi „kondijahu”), et transportida see jõeteed pidi Saksamaalt Bulgaariasse lasti saajale, st äriühingule New-Energy-GmbH. Olles läbinud Austria ja Ungari, jõudis kaubalaev Serbiasse, kus siseriiklik toll peatas kaubalaeva edasiliikumise, kuna kondijahu transiit on vastuolus Serbia õigusega, mis sätestab, et kondijahu kujutab endast jäätmeid.

21

Krenski keeldus laevalasti vabatahtlikult liigitamast jäätmeteks, kuna sel juhul ei lubatud lasti importida Bulgaaria territooriumile, kus asus kauba lõplik sihtkoht. Selleks et tuvastada, kas veetava kondijahu puhul on tegemist jäätmetega, suunati last tagasi Straubingi sadamasse. Tagasiteel pidas Austria toll kaubalaeva siiski 1. juunil 2003 Viin/Hainburg’i jõesadamas kinni.

22

Bundesminister für Land und Forstwirtschaft, Umwelt und Wasserwirtschaft’i poolt (liidu põllu- ja metsamajanduse, keskkonna ja veemajanduse minister) Abfallwirtschaftsgesetz 2002 (2002. aasta föderaalseadus jäätmekäitluse kohta) § 69 ning määruse nr 259/93 artikli 26 lõike 1 punktide a ja b alusel 6. juunil 2003 vastu võetud otsusega lubati Krenskil teatavate tingimuste ja kohustuste järgimisel viia kondijahu tagasi Straubingi sadamasse. Eelotsusetaotlusest tuleneb, et 6. juuni 2003. aasta kõnealuses otsuses liigitati kondijahu „loomsete kudede jäätmeteks”, mille saatmine on vastavalt määruse nr 259/93 sätetele allutatud teatamiskohustusele.

23

Kui need tingimused ja kohustused olid täidetud, teatas minister 19. septembril 2003, et kondijahu Straubingi sadamasse tagasi viimist ei takista enam miski, ning selle tulemusel lahkus kaubalaev Viin/Hainburgi jõesadamast Saksamaa suunas.

24

Verwaltungsgerichtshof jättis 16. oktoobri 2003. aasta määrusega rahuldamata Krenski kaebuse 6. juuni 2003. aasta otsuse peale, millega kondijahu liigitati „loomsete kudede jäätmeteks”.

25

Pärast seda määrust esitas KVZ, kellele Krenski oli loovutanud oma nõuded, eelotsusetaotluse esitanud kohtule Austria Vabariigi vastu riigivastutuse hagi, nõudes kaubalaeva kinnipidamise tõttu tekkinud kahju hüvitamist summas 306984,63 eurot ning viiviste tasumist.

26

Neil asjaoludel otsustas Landesgericht für Zivilrechtssachen Wien menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

vedu (transiit või täpsemalt tagasivedu) ilma asjaomastele ametiasutustele teatamise ning nende nõusolekuta on ebaseaduslik vastavalt määruse nr 259/93 artikli 26 lõike 1 punktidele a ja b, kuna kondijahu kujutab endast jäätmeid määruse nr 259/93 tähenduses?”

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused, mida tuleb uurida koos, tõstatavad sisuliselt kolm peamist punkti. Kõigepealt tuleb kontrollida, kas kondijahu veole – juhul kui kondijahu loetakse mõiste „loomakorjused” alla kuuluvaks – on määruse nr 259/93 kohaldamine selle määruse artikli 1 lõike 2 punkti d alusel algusest peale välistatud. Kui võimalus sellise erandi tegemiseks on välistatud, tuleb edasi uurida kondijahu kui direktiivi 75/442 ja järelikult määruse nr 259/93 tähenduses „jäätmete” liigitamise küsimust. Lõpuks on vajalik analüüsida nimetatud kondijahu veost teatamise võimalikku kohustust.

28

Enne nende kolme punkti järjestikust uurimist tuleb esitada mõned esialgsed märkused.

29

Kondijahu veo tõttu tekkinud õiguslikud küsimused puudutavad nende ühenduse õigusnormide tõlgendamist, mis käsitlevad esiteks jäätmeid ja teiseks inimeste ja loomade tervise kaitset. Seega tuleb põhikohtuasja kahekordset ulatust eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastamisel arvesse võtta.

30

Kondijahu on üks jäätmekäitlusprotsessi toodetest. Austria valitsuse kirjalikes märkustes esitatud selgituste kohaselt toodetakse nimetatud jahu pidevalt rõhu all töödeldavate loomakorjuste jahvatamisel. Saadud aine peenestatakse uuesti, sellest eemaldatakse rasv ning valgurikas jääk kuivatatakse, mille tulemusel saadakse pulber, mis osaliselt pressitakse ka graanuliteks.

31

Üldine praktika kasutada loomseid valke loomasöödana katkestati nõukogu 4. detsembri 2000. aasta otsusega 2000/766/EÜ, mis käsitleb teatavaid transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vastaseid kaitsemeetmeid ja loomse söödavalgu kasutamist (EÜT L 306, lk 32). Nagu nähtub selle otsuse põhjendusest 6, on asjakohane keelata ettevaatusabinõuna ajutiselt loomse valgu kasutamine loomade söötmiseks ning kuna see keeld võib nõuetekohase kontrolli puudumise korral avaldada mõju keskkonnale, on vaja tagada, et loomsed jäätmed kogutakse, transporditakse, töödeldakse, ladustatakse ja realiseeritakse ohutult.

32

Otsuse 2000/766 artikli 2 lõige 1 sätestab, et liikmesriigid keelavad töödeldud loomse valgu söötmise põllumajandusloomadele, keda peetakse, nuumatakse või aretatakse toidu tootmiseks.

33

22. mail 2001 võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu määruse (EÜ) nr 999/2001, millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad (EÜT L 147, lk 1; ELT eriväljaanne 03/32, lk 289). Selle määruse artikli 7 lõige 1 keelas imetajatelt pärit valkude kasutamise mäletsejaliste söödas. Sama artikli lõike 2 kohaselt laiendatakse seda keeldu loomadele ja loomsetele saadustele.

34

Eelnevas kolmes punktis kirjeldatud õiguslik areng ning sellest tulenevad piirangud loomse valgu kasutamisel loomade söötmiseks võimaldavad aru saada kontekstist, milles määrus nr 1774/2002 vastu võeti. Nimetatud määruse põhjendus 3 sätestab, et piirata tuleks teatud loomsete toorainete võimalikku kasutamist ning sätestada tuleks eeskirjad loomsete kõrvalsaaduste kasutamiseks muul otstarbel kui söödaks ning eeskirjad nende kõrvalsaaduste kõrvaldamiseks. Seda eesmärki järgides sätestab nimetatud määrus loomade ja inimeste tervishoiu eeskirjad loomsete kõrvalsaaduste kogumiseks, transpordiks, ladustamiseks, käitlemiseks, töötlemiseks ja kasutamiseks või kõrvaldamiseks.

35

Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes märkustes väidavad Austria ja Ühendkuningriigi valitsus, et sellised ained nagu kondijahu võib määruse nr 1774/2002 sätetega loomsetele kõrvalsaadustele kehtestatud nõuetest tulenevalt lugeda jäätmeteks. Siseriiklik kohus viitab oma eelotsusetaotluses samuti sellele määrusele, sedastamata siiski, et nimetatud määrus on kohaldatav põhikohtuasja asjaoludele. Tegelikult kehtib kõnealune määrus alates 1. maist 2003, samas kui kondijahu vedu Bulgaariasse leidis aset aprillis 2003.

36

Selles osas tuleb märkida, et põhikohtuasi on seotud ministri 6. juuni 2003. aasta otsusega, milles – nagu nähtub Euroopa Kohtule esitatud dokumentidest – liigitati kondijahu sisuliselt jäätmeteks ning väideti, et kondijahu tagasiviimine Saksamaale oli ebaseaduslik, kuna Austria pädevad ametivõimud jäeti teavitamata. Esitatud küsimuste sõnastusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu tähelepanu on suunatud eeskätt võimalikule teavitamiskohustusele, nimelt seoses kondijahu toomisega tagasi Straubingi sadamasse. Kuna kondijahu tagasitoomine, nagu nähtub eelotsusetaotlusest, toimus pärast määruse nr 1774/2002 jõustumist 1. mail 2003, tuleb järeldada, et nimetatud määrus on põhikohtuasjas kohaldatav.

37

Direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti iii kohaselt ei kuulu loomakorjused selle direktiivi reguleerimisalasse, kui need on hõlmatud juba muude õigusaktidega. Mis puudutab määruse nr 259/93 artikli 1 lõike 2 punkti d, siis jätab see kõnealuses direktiivi 75/442 sättes viidatud jäätmesaadetised oma reguleerimisalast välja.

38

Eelotsusetaotluse põhjendustest tuleneb, et siseriiklik kohus käsitleb mõistet „loomakorjused” üldmõistena, mis ei hõlma üksnes jäätmekäitluseks ettenähtud korjuseid, vaid ka selle tooteid, sh kondijahu.

39

Komisjon leiab vastupidi, et nimetatud mõiste hõlmab vaid põllumajandusliku tootmise käigus surnud loomade terveid kehasid. Kondijahu on aga jäätmed, mis ei teki põllumajandusliku tootmise kui sellise, vaid tapmise ja jäätmekäitluse tulemusel.

40

Austria, Prantsuse ja Ühendkuningriigi valitsus on seisukohal, et loomakorjuseid puudutav erand ei hõlma kondijahu ning et järelikult ei ole kondijahusaadetised enam määruse nr 259/93 reguleerimisalast välja jäetud. Nende korjuste ümbertöötamisel ja töötlemisel tekkivad kõrvalsaadused, millel on pulbri omadused, ei saa kuuluda mõiste „loomakorjused” alla.

41

Selles osas tuleb märkida, et loomakorjuste ja teatavate muude jäätmete väljajätmine direktiivi 75/442 reguleerimisalast on sõnaselgelt sätestatud selle direktiivi põhjenduses 6 ning tuleneb ühenduse seadusandja tahtest jätta välja kõik ained, mida reguleerivad ühenduse erinormid.

42

Selge on asjaolu, et loomakorjused on tõepoolest reguleeritud ühenduse erinormidega, st määrusega nr 1774/2002. Nimelt tuleneb kõnealuse määruse artikli 2 lõike 1 punktist a, et loomsete kõrvalsaaduste määratlus hõlmab „loomade terveid kehasid või nende osasid”. Seda järeldust ei tohi siiski tõlgendada nii, et see tähendab, et kõik nimetatud määrusega kaetu tuleks automaatselt direktiivi 75/442 materiaalsest reguleerimisalast välistada. Asjaolu, et kõrvalsaadused nagu kondijahu kuuluvad muu hulgas määruse nr 1774/2002 alla, ei tähenda seda, et nimetatud direktiivis ja määruses nr 259/93 sätestatud erand loomakorjuste osas peaks kehtima ka nende kõrvalsaaduste suhtes.

43

Tuleb sedastada, et ühenduse seadusandja valis selle erandi jaoks täpse sõnastuse. Mõiste „loomakorjused” viitab oma loomupärase sõnatähenduse poolest surnud loomadele, st ümbertöötamata alustoorainele. Asjaolu, et need korjused on terved kehad või nende osad, ei muuda midagi selles suhtes, et neid ei ole ümber töötatud, mis võiks muuta nende eriomast olemust. Käesolevas põhikohtuasjas on seevastu vaatluse all kondijahu, st tooraine, millel on täielikult teistsugune olemus, võrreldes sellega, millest see valmistatud on, kuna sellele kohaldatakse käesoleva kohtuotsuse punktis 30 kirjeldatud eriomast menetlust.

44

Arvestades loomsete kõrvalsaaduste mõistet, seisneb põhiline erinevus nende kahe tooraine liigi vahel asjaolus, et määruse nr 1774/2002 artikli 2 lõike 1 punkt a eristab selgelt ühelt poolt „loomade terveid kehasid või nende osasid” ning teiselt poolt „loomseid saadusi”.

45

Lisaks sellele räägib mõiste „loomakorjused” kontekst selle kitsa tõlgenduse kasuks. Lisaks loomakorjustele jätab direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkt iii oma reguleerimisalast välja teatavad eraldi loetletud põllumajandusjäätmed. Mõlema mõiste, st loomakorjuste ning eraldi loetletud põllumajandusjäätmete nimetamine samas sättes viitab nendevahelisele seosele nende päritolu osas. Analoogiliselt võiks mõiste „loomakorjused” hõlmata neid loomakorjuseid, mis on seotud põllumajandusliku tootmisega, mitte aga tapmise või jäätmekäitluse erilise protsessiga, mille tulemusel saadakse kondijahu.

46

Mõiste „loomakorjused” kitsas tõlgendamine on ka kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt mõistet „jäätmed” ei saa tõlgendada kitsalt (vt 15. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-418/97 ja C-419/97: ARCO Chemie Nederland jt, EKL 2000, lk I-4475, punktid 37–40, ning 18. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-9/00: Palin Granit ja Vehmassalon kansanterveystyön kuntayhtymän hallitus, EKL 2002, lk I-3533; edaspidi „Palin Granit’i kohtuotsus”, punkt 23), mis viitab mõistest „jäätmed” tehtavate erandite kitsale tõlgendamisele.

47

Siiski tuleb märkida, et selles valdkonnas leidis oluline seadusemuudatus aset Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta (ELT L 190, lk 1) jõustumisega. Nimetatud määruse põhjendus 11 täpsustab, et tuleb vältida määruse nr 1774/2002 dubleerimist, kuna see juba sisaldab sätteid loomsete kõrvalsaaduste lähetamise, suunamise ja liikumise (kogumine, vedu, käitlemine, töötlemine, kasutamine, taaskasutamine või kõrvaldamine, arvestussüsteem, saatedokumendid ja jälgitavus) kohta ühenduse piires ning ühendusse sisseveo ja ühendusest väljaveo korral.

48

Määruse nr 1013/2006 artikli 1 lõike 3 punkt d jätab oma reguleerimisalast välja need jäätmesaadetised, mille suhtes kohaldatakse määruses nr 1774/2002 sisalduvaid heakskiidunõudeid. Kuna määrus nr 1013/2006 kehtib alles alates 12. juulist 2007, ei saa seda põhikohtuasja raames arvesse võtta.

49

Kuna kondijahu ei kuulu direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti iii tähenduses mõiste „loomakorjused” alla ning kuna kondijahusaadetised ei ole järelikult määruse nr 259/93 reguleerimisalast enam välja jäetud, tuleb uurida nimetatud jahu võimalikku liigitamist direktiivi 75/442 ja sellest tulenevalt määruse nr 259/93 tähenduses „jäätmetena”.

50

Mõiste „jäätmed” määratlemisel viitab määruse nr 259/93 artikli 2 punkt a direktiivi 75/442 artikli 1 punktile a. „Jäätmed” on viimati nimetatud sätte esimese lõigu kohaselt „I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvad mis tahes ained või esemed, mille valdaja ära viskab, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama”. Selge on see, et vaidlusalune kondijahu kuulub sellesse lisasse, eeskätt selle kategooriasse Q16.

51

Mõiste „jäätmed” reguleerimisala direktiivi 75/442 mõttes sõltub selle direktiivi artikli 1 punkti a esimeses lõigus sisalduva mõiste „kasutuselt kõrvaldama” tähendusest (vt 18. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-129/96: Inter-Environnement Wallonie, EKL 1997, lk I-7411, punkt 26).

52

Tooraine töötlemise meetod või kasutamise viis ei ole määravad tooraine jäätmeteks liigitamisel. Tulevikus eseme või ainega toimuv ei mõjuta jäätmete omadust, mis on vastavalt direktiivi 75/442 artikli 1 punkti a esimesele lõigule seotud eseme või ainega, mille valdaja ära viskab, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama (eespool viidatud kohtuotsus ARCO Chemie Nederland jt, punkt 64).

53

Nagu on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 35, kinnitatakse Euroopa Kohtule esitatud märkustes, et arvestades loomsete kõrvalsaaduste suhtes määrusega nr 1774/2002 sätestatud nõudeid, võib selliseid aineid nagu kondijahu liigitada jäätmeteks. Seega tuleb uurida, kas need sätted on asjakohased, ning muu hulgas kaaluda, kas sellest saab tuletada kondijahu „äraviskamise” kohustust. Arvesse tuleb võtta asjaolu, et nagu tuleneb Euroopa Kohtu esitatud küsimuste sõnastusest, jättis siseriiklik kohus lahtiseks küsimuse, kas kondijahu sisaldab määratletud riskiteguriga materjali.

54

Juhul kui nimetatud kondijahu sisaldab määratletud riskiteguriga materjali, tuleb kondijahu liigitada määruse nr 1774/2002 artikli 4 lõike 1 punkti b alapunkti i tähenduses „1. kategooria materjali” hulka. Vastavalt sellele sättele hõlmab 1. kategooria materjal määratletud riskiteguriga materjali või kõnealuseid materjale sisaldavaid mis tahes aineid.

55

Viidatud artikli 4 lõike 2 kohaselt hävitatakse 1. kategooria materjal kas kohe „jäätmetena”, põletades need heakskiidetud põletusrajatises, või töödeldakse heakskiidetud töötlemisettevõttes, et hävitada lõpuks jäätmetena, põletades või koospõletades või ladustades need heakskiidetud jäätmeladestuskohta.

56

Määruse nr 1774/2002 artikli 4 lõikest 2, mis peab silmas selle määruse põhjenduses 7 väljendatud vajadust vältida haiguste leviku ohtu, kui loomi toidetakse valkudega, mis on saadud sama loomaliigi kehadest või kehaosadest, tuleneb kohustus kõrvaldada sellised tooted nagu kondijahu, kui need sisaldavad määratletud riskiteguriga materjali.

57

Järelikult tuleb kondijahu, kui see sisaldab sellist materjali, käsitleda ainena, mille valdaja on kohustatud direktiivi 75/442 artikli 1 punkti a tähenduses „ära viskama”, ning järelikult jäätmetena.

58

Kui kondijahu ei ole aga määratletud riskiteguriga materjalist, võib see kuuluda määruse nr 1774/2002 artikli 6 tähenduses „3. kategooria materjali hulka” ehk olla sama määruse artikli 6 lõike 1 punktis e viidatud „loomsed kõrvalsaadused, mis on saadud inimtoiduks ettenähtud toodete tootmisel”.

59

Määruse nr 1774/2002 artikli 6 lõike 2 punktide a ja b kohaselt hävitatakse selle kategooria materjal „jäätmetena”, põletades need heakskiidetud põletusrajatises. Vastupidi 1. kategooria materjalile ei ole 3. kategooria materjal mõeldud ainult hävitamiseks. Selle sätte lõike 2 punktid c–f sätestavad nimelt, et see materjal töödeldakse kas majanduslikku väärtust omavaks tooteks või kasutatakse toormaterjalina heakskiidetud lemmikloomatoitu tootvas ettevõttes. Kuna selliste kõrvalsaaduste hävitamine jäätmetena on seega vabatahtlik, ei saa järelikult määrusest nr 1774/2002 tuletada absoluutset kohustust visata ära sellised ained nagu kondijahu, kui need ei sisalda määratletud riskiteguriga materjali.

60

Järelikult tuleb uurida, kas kõrvalsaadusi nagu kondijahu, mis ei sisalda määratletud riskiteguriga materjali, võib liigitada jäätmeteks põhjusel, et nende valdaja need ära viskab või kavatseb ära visata. Nagu väidab KVZ, võib vastasel korral kondijahu liigitada mitte jäätmeteks, vaid toormaterjaliks, mis ei kuulu direktiivi 75/442 reguleerimisalasse. Sellise liigitamise kontrollimiseks asjaomane aeg on 6. juuni 2003, st ministri selle otsuse kuupäev, millega kondijahu liigitati jäätmeteks.

61

Selles osas tuleb meenutada, et direktiivi 75/442 tähenduses ei saa mõistet „jäätmed” tõlgendada kitsalt (vt eespool viidatud kohtuotsus ARCO Chemie Nederland jt, punktid 37–40, ning kohtuotsus Palin Granit, punkt 23). Seda mõistet ei saa mõista ka nii, et see ei hõlma aineid ja esemeid, mis on ette nähtud majanduslikuks korduvkasutamiseks. Direktiiviga 75/442 kehtestatud järelevalve ning käitlemise süsteem peab nimelt hõlmama kõiki esemeid ja aineid, mida nende valdaja kasutuselt kõrvaldab, seda isegi siis, kui neil on turuväärtus ning neid kogutakse kaubanduslikul eesmärgil, et neid taaskasutada, ringlusse võtta või korduskasutada (vt kohtuotsus Palin Granit, punkt 29).

62

Vara, materjal või toormaterjal võib endast kujutada mitte jääki, vaid kõrvalsaadust, mida ettevõtja ei püüa direktiivi 75/442 artikli 1 punkti a esimese lõigu mõttes „kasutuselt kõrvaldada”, vaid mida ta kavatseb hiljem talle soodsatel tingimustel kasutada või turustada. Lisaks kriteeriumile, mille kohaselt aine kas on või ei ole tootmisjääk, on selle aine eelneva ümbertöötamiseta korduskasutamise tõenäosus seega asjakohane kriteerium hindamaks, kas aine on „jäätmed” direktiivi 75/442 tähenduses. Kui peale lihtsa korduskasutamise võimaluse on valdajal ka majanduslikult soodus seda teha, on niisuguse korduskasutamise tõenäosus suur. Sellisel juhul ei saa kõnealust ainet käsitleda mitte koormana, mida valdaja üritab kõrvaldada, vaid ehtsa tootena (kohtuotsus Palin Granit, punkt 37).

63

Selleks et kontrollida, kas tegelikult on tegemist „jäätmetega” direktiivi 75/442 tähenduses, tuleb siiski arvesse võtta kõiki asjaolusid, seejuures peab arvestama selle direktiivi eesmärki ning jälgima, et selle mõju ei piirataks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus ARCO Chemie Nederland jt, punkt 88).

64

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on vastavalt eelnevas kolmes punktis mainitud kohtupraktikale kontrollida, kas kondijahu valdaja kavatses 6. juunil 2003 kondijahu ära visata.

65

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et kondijahu valdaja kavatses põhikohtuasjas tõepoolest kondijahu ära visata, seda isegi siis, kui kondijahu ei sisalda määratletud riskiteguriga materjali, tuleb kondijahu liigitada jäätmeteks.

66

Jääb üle kontrollida, kas juhul, kui kondijahu liigitatakse direktiivi 75/442 tähenduses „jäätmeteks”, kuna valdaja kavatseb selle ära visata või on kohustatud selle ära viskama, kehtib kondijahusaadetise suhtes vastavalt määrusele nr 259/93 teatamiskohustus.

67

Oma kirjalikes märkustes väidab Prantsuse valitsus, et kondijahu kui liha töötleva põllumajandus- ja toiduainetööstuse jääde kuulub rohelisse nimekirja. Järelikult puudub kondijahusaadetisest teatamise kohustus.

68

Selles osas tuleb sedastada, et kõnealune roheline nimekiri pealkirjaga „GM. Toiduaine- ja loomasöödatööstuse jäätmed” asub kategoorias GM 130, mis hõlmab „põllumajandus- ja toiduainetööstuse jäätme[i]d, välja arvatud inimeste ja loomade tarbeks mõeldud kõrvalsaadus[i], mis vastavad riiklikele ja rahvusvahelistele nõuetele ja standarditele”. Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 114 märkis, on kirjeldus „põllumajandus- ja toiduainetööstuse jäätmed” piisavalt lai, et hõlmata samuti kondijahu. Määruse nr 259/93 artikli 1 lõike 3 punkti a kohaselt ei kehti see määrus – erandina nimetatud lõike 3 punktidest b–e ning sama määruse artiklist 11 ja artikli 17 lõigetest 1–3 – selliste jäätmete saadetiste suhtes, mis on ette nähtud taaskasutamiseks ning mis asuvad nimetatud määruse II lisas. Teatamiskohustust ei saa seega kehtestada sellise kondijahu saadetise suhtes, mis oli tagasiteel Saksamaale ja ette nähtud taaskasutamiseks ning kuulus järelikult määruse nr 259/93 II lisasse.

69

Siiski tuleb märkida, et nimetatud II lisa sissejuhatav osa sätestab, et jäätmeid ei tohi transportida rohelisse nimekirja kantutena, kui need jäätmed on teiste materjalidega sel määral saastunud, et a) jäätmetega seotud võimalik oht kasvab piisavalt, et õigustada nende kandmist kollasesse või punasesse nimekirja, või b) neid jäätmeid ei ole võimalik mõistlikul viisil keskkonnale ohutult taaskasutada. Seega tuleb kontrollida, kas see, kui kondijahu sisaldab määratletud riskiteguriga materjali, on takistuseks kondijahu käsitlemisel rohelisse nimekirja kuuluvana.

70

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 122, tuleneb määruse nr 259/93 põhjendusest 14, et jäätmete liigitamine rohelisse nimekirja põhineb kaalutlusel, et sellised sihtriigis korralikult ümbertöötatud jäätmed ei tohiks üldjuhul kujutada endast ohtu keskkonnale. Kui on vähetõenäoline, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 123, et kondijahu kütusena taaskasutamise käigus toob nimetatud kondijahu saastumine määratletud riskiteguriga materjaliga – võrreldes saastumata kondijahuga – endaga kaasa kõrgendatud ohu keskkonnale, siis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vajaduse korral tuvastama, kas sellise saastumise tagajärg põhikohtuasjas on jätta nimetatud kondijahu välja rohelisest nimekirjast.

71

Üksnes siis, kui kondijahu ei kuulu rohelisse nimekirja või kui kondijahu ei ole mõeldud ainult taaskasutamiseks, kehtib kondijahu saadetise suhtes määrusega nr 259/93 kehtestatud teatamiskohustus.

72

Tuleb lisada, et vastavalt määruse nr 259/93 artikli 1 lõike 3 punktile a tuleb kondijahu puhul, mis on liigitatud ainult taaskasutamiseks mõeldud ja rohelisse nimekirja kuuluvateks jäätmeteks, igal juhul järgida viidatud lõike 3 punkte b–e ning sama määruse artiklit 11 ja artikli 17 lõikeid 1–3.

73

Lõpuks tuleb mainida, et määruse nr 259/93 kohaldamine ei tähenda seda, et määruse nr 1774/2002 sätted on täiesti asjakohatud. Tuleb märkida, et keskkonnaga seotud ohtude kõrval kätkeb kondijahu eneses ka haiguste levimise ohtu. Nakkusetekitajate levikuohu vältimiseks kehtestavad määruse nr 1774/2002 sätted rea nõudeid, mille eesmärk on tagada, nagu komisjon oma kirjalikes märkustes väidab, et loomseid kõrvalsaadusi ei kasutataks ega veetaks keelatud eesmärkidel. Selle määruse kasuliku mõju säilitamiseks tuleb seega neid õigusakte kohaldada paralleelselt, nii et nende vastavad sätted teineteist täiendaksid.

74

Seda, et neid määrusi rakendatakse paralleelselt, võetakse eeskätt kindlasti arvesse määruse nr 1774/2002 põhjenduses 4, kus nimelt täpsustatakse, et käesolev määrus ei tohiks mõjutada olemasolevate keskkonnaalaste õigusaktide kohaldamist.

75

Nii nagu seda leidis Austria valitsus Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes märkustes, viitab määruse nr 1774/2002 VII lisa pealkirjaga „Spetsiifilised hügieeninõuded töödeldud loomse valgu ja muude söödatoorainena kasutatavate töödeldud toodete töötlemisel ja turustamisel” oma II peatükis „[e]rinõuded töödeldud loomsele valgule” imetajatelt saadud töödeldud loomse valgu kui jäätmete kõrvaldamisele „[asjakohaste] ühenduse õigusaktide kohaselt”, mille hulka kuulub vaieldamatult ka määrus nr 259/93 (viidatud lisa II peatüki A osa punkt 1).

76

Seetõttu tuleb määruste nr 259/93 ning nr 1774/2002 paralleelse kohaldamise raames märkida, et kuigi määruse nr 259/93 artikli 1 lõike 3 punktist a tulenevalt ei ole selliste jäätmete nagu kondijahu saadetisest teatamine selle määruse alusel kohustuslik, kui need jäätmed on mõeldud ainult taaskasutamiseks ja kuuluvad rohelisse nimekirja, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski kontrollima, et järgitaks määruse nr 1774/2002 sätteid. Selles osas võivad asjakohasteks osutuda viimati nimetatud määruse artikkel 7, mis reguleerib loomsete kõrvalsaaduste kogumist, transporti ja ladustamist, selle määruse artikkel 8, mis reguleerib loomsete kõrvalsaaduste ja töödeldud toodete lähetamist teistesse liikmesriikidesse, ning sama määruse artikkel 9, mis käsitleb loomsete kõrvalsaaduste partiide registrit. Samuti tuleb arvesse võtta hügieeninõudeid loomsete kõrvalsaaduste ja töödeldud toodete kogumiseks ja transpordiks, mis on sätestatud määruse nr 1774/2002 II lisas.

77

Arvestades eespool toodud põhjendusi, tuleb esitatud küsimustele vastata, et vastavalt määruse nr 259/93 artikli 1 lõike 3 alapunktile a ei kuulu selle määruse reguleerimisalasse, välja arvatud lõike 3 alapunktides b–e ning sama määruse artiklis 11 ja artikli 17 lõigetes 1–3 ette nähtud juhud, sellise kondijahu saadetis, mis liigitatakse jäätmeteks, kuna valdaja kavatseb selle ära visata või on kohustatud selle ära viskama, ning mis on mõeldud ainult taaskasutamiseks ning mis kuulub selle määruse II lisasse. Siiski peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, et nimetatud saadetis toimuks kooskõlas määruses nr 1774/2002 sätestatud nõuetega, mille hulgas võivad asjakohasteks osutuda nimetatud määruse artiklites 7, 8 ja 9 ning II lisas sätestatud nõuded.

78

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Vastavalt nõukogu 1. veebruari 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral, mida on muudetud komisjoni 28. detsembri 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 2557/2001, artikli 1 lõike 3 alapunktile a ei kuulu selle määruse reguleerimisalasse, välja arvatud lõike 3 alapunktides b–e ning sama määruse artiklis 11 ja artikli 17 lõigetes 1–3 ette nähtud juhud, sellise kondijahu saadetis, mis liigitatakse jäätmeteks, kuna valdaja kavatseb selle ära visata või on kohustatud selle ära viskama, ning mis on mõeldud ainult taaskasutamiseks ning mis kuulub selle määruse II lisasse. Siiski peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, et nimetatud saadetis toimuks kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. oktoobri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1774/2002, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirjad, mida on muudetud komisjoni 12. mai 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 808/2003, sätestatud nõuetega, mille hulgas võivad asjakohasteks osutuda nimetatud määruse artiklites 7, 8 ja 9 ning II lisas sätestatud nõuded.