Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa
Kohtuasjas C‑154/05,
mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Rechtbank te Amsterdam’i (Madalmaad) 4. aprilli 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 6. aprillil 2005, menetluses
J. J. Kersbergen-Lap,
D. Dams-Schipper
versus
Raad van Bestuur van het Uitvoeringsinstituut Werknemersverzekeringen,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees A. Rosas ning kohtunikud J. Malenovský, J.‑P. Puissochet (ettekandja), A. Borg Barthet ja A. Ó Caoimh,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: R. Grass,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– J. J. Kersbergen-Lap,
– Raad van Bestuur van het Uitvoeringsinstituut Werknemersverzekeringen, esindaja: I. F. Pardaan,
– Hollandi valitsus, esindaja: H. G. Sevenster,
– Soome valitsus, esindaja: A. Guimaraes-Purokoski,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: S. Nwaokolo, keda abistas E. Sharpston, QC ,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad. D. Martin ja P. van Nuffel,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1. Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3), mida on muudetud nõukogu 8. veebruari 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 307/1999 (EÜT L 38, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 335; edaspidi „määrus nr 1408/71”) artikli 4 lõike 2a, artikli 10a ning IIa lisa tõlgendamist.
2. Taotlus esitati kahe vaidluse raames, mille poolteks olid ühelt poolt vastavalt J. J. Kersbergen-Lap ja D. Dams-Schipper ning teiselt poolt Raad van Bestuur van het Uitvoeringsinstituut Werknemersverzekeringen (töötajate kindlustamist korraldava asutuse (edaspidi „UWV”) juhatus), tulenevalt viimatinimetatu keeldumisest maksta hagejatele Hollandi 24. aprilli 1997. aasta seaduses invaliididest noorte töövõimetuskindlustuse kohta (Wet arbeidsongeschiktheidsvoorziening jonggehandicapten, Stb 1997, nr 177; edaspidi „Wajong”) ette nähtud toetust väljaspool Madalmaid.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigusnormid
3. Määruse nr 1408/71 artikkel 1 sätestab:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) töötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja:
i) isik, kes on kohustuslikult või vabatahtlikult jätkuvalt kindlustatud ühe või mitme riski suhtes, mida hõlmavad töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusskeemide liigid või avalike teenistujate eriskeem;
[…] ”
4. Määruse nr 1408/71 artikli 2, kus on määratletud isikud, kelle suhtes määrust kohaldatakse, lõikes 1 on öeldud:
„Käesolevat määrust kohaldatakse töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja õpilaste suhtes, kelle suhtes kehtivad või on kehtinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid ning kes on mõne liikmesriigi kodanikud […], samuti nende pereliikmete ja nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes.”
5. Määruse nr 1408/71 artikkel 4 pealkirjaga „Reguleerimisala” sätestab:
„1. Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:
a) hüvitised haiguse ning raseduse ja sünnituse korral;
b) invaliidsushüvitised, sealhulgas hüvitised, mis on mõeldud töövõime säilitamiseks või parandamiseks;
[…]
2. Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi sotsiaalkindlustuse üld- ja eriskeemide suhtes, olenemata sellest, kas need on osamakselised või mitteosamakselised, samuti kindlustusskeemide suhtes, mis on seotud tööandja või laevaomaniku vastutusega lõikes 1 osutatud hüvitiste suhtes.
2a. Käesolevat määrust kohaldatakse ka mitteosamakseliste erihüvitiste suhtes, mida antakse õigusaktide või kindlustusskeemide alusel, mis ei kuulu lõikes 1 loetletute hulka või on lõike 4 alusel reguleerimisalast välja jäetud, juhul kui sellised hüvitised on mõeldud:
a) tagama täiendavat, asendavat või lisakaitset lõike 1 punktides a–h loetletud sotsiaalkindlustusliikidega hõlmatud riskide suhtes või
b) üksnes invaliidide erikaitseks.
[…]
4. Käesolevat määrust ei kohaldata sotsiaalabi […] suhtes […].
[…]”
6. Määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 2a viidatud mitteosamakseliste erihüvitiste osas näeb määruse artikli 10a lõige 1 ette:
„Olenemata artikli 10 ja III jaotise sätetest antakse isikutele, kelle suhtes on käesolev määrus kohaldatav, artikli 4 lõikes 2a osutatud rahalisi mitteosamakselisi erihüvitisi üksnes nende elukohajärgse liikmesriigi territooriumil vastavalt selle liikmesriigi õigusaktidele tingimusel, et sellised hüvitised on loetletud IIa lisas. Selliseid hüvitisi annab elukohajärgne asutus oma kulul.”
7. IIa lisa punktis J on hüvitised, mida Madalmaades Wajongi alusel töövõimetusest tulenevalt invaliididest noortele makstakse, liigitatud mitteosamakselisteks erihüvitisteks.
Siseriiklikud õigusnormid
8. Madalmaades kehtib mitu erinevat töövõimetuskindlustuse liiki.
9. 18. veebruari 1966. aasta seadus töövõimetuskindlustuse kohta (Wet op de arbeidsongeschiktheidsverzerkering, Stb. 1996, nr 84, edaspidi „WAO”) näeb ette töötajate kindlustamise pikaajalisest töövõimetusest tuleneva sissetulekukaotuse vastu. Viidatud kindlustust finantseeritakse tööandjate poolt töötajatele makstava palga pealt makstavatest osamaksetest. Et saada WAO alusel hüvitist, peab töötaja olema kindlustatud töövõimetuse tekkimise ajal.
10. Lisaks oli kuni 1. jaanuarini 1998 11. detsembri 1975. aasta seadusega üldise töövõimetuskindlustuse kohta (Algemene Arbeidsongeschiktheidswet, Stb nr 674; edaspidi „AAW”) ette nähtud kogu elanikkonna suhtes kehtiv kohustuslik üldine kindlustus pikaajalise töövõimetuse majanduslike tagajärgede vastu.
11. AAW asendati alates 1. jaanuarist 1998 esiteks füüsilisest isikust ettevõtjaid puudutavad osas 24. aprilli 1997. aasta seadusega füüsilisest isikust ettevõtjate töövõimetuskindlustuse kohta (Wet arbeidsongeschiktheids-verzekering zelfstandigen, Stb. 1997, nr 176) ning teiseks Wajong’iga, mille eesmärk oli invaliididest noorte kaitsmine pikaajalise töövõimetuse majanduslike tagajärgede vastu.
12. Wajong näeb ette minimaalse hüvitise maksmise neile noortele, kes on juba enne tööturule tulekut täielikult või osaliselt pikaajaliselt töövõimetud. Invaliididest noortena käsitletakse riigi elanikke, kes olid töövõimetud seitsmeteistkümneaastaseks saamisel või kes on töövõimetuks muutunud hiljem ja on õppinud vähemalt kuue kuu jooksul aastas, mis eelnes vahetult päevale, mil ilmnes nende töövõimetus. Hüvitist ei ole võimalik saada enne kaheksateistkümneaastaseks saamist.
13. Wajongi alusel makstava hüvitise suurus sõltub töövõimetuse määrast ning on täieliku töövõimetuse korral kuni 70% ametlikust miinimumpalgast. Selle hüvitise saamise õigus ei sõltu kindlustus- või osamaksete tasumisest. Samuti ei ole see sõltuvuses hüvitisesaaja omavahenditega seotud tingimustest, kuid viidatud hüvitist võidakse siiski vähendada juhul, kui hüvitise saaja teeb palgalist tööd või juhul, kui kõnealune hüvitis kumuleerub muude töövõimetushüvitistega.
14. Wajongis ette nähtud hüvitist maksab Arbeidsongeschiktheidsfonds jonggehandicapten (invaliididest noorte töövõimetusfond) ning selle seaduse artikli 64 punkti a kohaselt finantseerib seda riigikassa.
15. Erinevalt AAW-st, mis piiranguid ei sätesta, on Wajongi alusel antava toetuse maksmine välisriigis elavatele isikutele piiratud. Wajongi artikli 17 lõige 1 sätestab, et „õigus töövõimetushüvitise saamiseks lõpeb […] selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kuule, mille kestel invaliidistunud noor asus elama väljapoole Madalmaid”.
16. Wajongi artikli 17 lõige 7 lubab UWV-l teha sellest sättest erandeid juhul, kui hüvitise saamise õiguse lõppemine toob kaasa „suurema ebaõigluse”. UWV Raad van Bestuur on 2. mail 2003 jõustunud otsuses, mis käsitles juhiseid Wajongis ette nähtud hüvitiste maksmise säilitamiseks juhul, kui hüvitise saaja asub elama välisriiki (Beleidsregels voortzetting Wajong-uitkering buiten Nederland, Stcrt, 2003, nr 84), täpsustanud, et „suurema ebaõigluse” mõiste on mõeldud juhtudeks, mil esiteks on invaliidist noorel väljapoole Madalmaid elama asumiseks kaalukad põhjused ning teiseks on alust arvata, et hüvitise maksmise lõpetamine paneb ta märkimisväärselt raskemasse olukorda. Kaalukate põhjustena käsitletakse eelkõige kindlaksmääratud pikkusega meditsiinilise ravi saamist, teatavaid reintegratsioonivõimalusi pakkuvale töökohale tööleasumist või vajadust lahkuda riigist koos isikutega, kellest invaliidist noor sõltub, kuna viidatud isikud on sunnitud Madalmaadest lahkuma.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
17. J. J. Kersbergen-Lap, kes on sündinud 15. jaanuaril 1964, ja D. Dams-Schipper, sündinud 19. jaanuaril 1970, kannatavad pikaajalise töövõimetuse all, mille määr on hinnanguliselt 80 – 100%. Neile määrati töövõimetushüvitis enne aastat 1998 AAW alusel. 1. jaanuarist 1998 muudeti see hüvitis Wajongi alusel makstavaks hüvitiseks. J. J. Kersbergen-Lap asus aastal 2002 elama Prantsusmaale ning D. Dams-Schipper Saksamaale. UWV lõpetas neile hüvitise maksmise pärast elukohamuutust.
18. J. J. Kersbergen-Lap ja D. Dams-Schipper esitasid nende otsuste peale kaebuse. UWV Raad van Bestuur tunnistas kaebuse mõlemal juhul põhjendamatuks ning täpsustas, et kumbki huvitatud isikutest ei saa tugineda „suuremale ebaõiglusele”.
19. J. J. Kersbergen-Lap ja D. Dams-Schipper esitasid kumbki otsuste peale hagi Rechtbank Amsterdami.
20. Rechtbank Amsterdam otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse.
„Kas määruse nr 1408/71 IIa lisas esineva Wajong-seaduse alusel makstavat hüvitist tuleb käsitleda mitteosamakselise erihüvitisena selle määruse artikli 4 lõike 2a mõttes, nii et selliste isikute suhtes nagu põhikohtuasja hagejad tuleb eranditult kohaldada määruse artiklis 10a sisalduvat kooskõlastavat sätet ning seetõttu ei saa kõnealust hüvitist maksta isikutele, kes ei ela Madalmaades?”
Eelotsuse küsimus
21. Euroopa Kohtule esitatava eelotsuse küsimuse eseme määratlemine kuulub siseriikliku kohtu ainupädevusse. Vaid see liikmesriigi kohus, kuhu hagi esitatakse ja kes peab asjas otsuse tegema, peab iga konkreetse asja eripärast lähtudes otsustama, kas otsuse tegemiseks on vaja eelotsust küsida ja kas tema poolt Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimustel on asja otsustamisel tähtsust (vt eelkõige 27. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑220/95: Van den Boogaard, EKL 1997, lk I‑1147, punkt 16; 20. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑295/95: Farrell, EKL 1997, lk I‑1683, punkt 11; 16. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑158/97: Castelletti, EKL 1999, lk I‑1597, punkt 14, ja 8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑111/01: Gantner Electronic, EKL 2003, lk I‑4207, punkt 34).
22. J. J. Kersbergen-Lap esitas omapoolsete märkuste lõpus Euroopa Kohtule muid küsimusi lisaks sellele, mis sisaldus siseriikliku kohtu eelotsusetaotluses, ning soovis täiendavates märkustes teada veel muid üksikasju. Eelmises punktis esitatut arvestades neid küsimusi uurida ei tule, kuna need väljuvad siseriikliku kohtu poolt esitatud küsimuse raamest.
23. Siseriiklik kohus soovib eelotsuse küsimusega teada sisuliselt seda, kas Wajongis ette nähtud hüvitist invaliididest noortele, st määruse nr 1408771 IIa lisas nimetatud hüvitist tuleb käsitleda mitteosamakselise erihüvitisena selle määruse artikli 4 lõike 2a mõttes, nii et selliste isikute olukorras suhtes nagu põhikohtuasja hagejad tuleb eranditult kohaldada sama määruse artiklis 10a sisalduvat kooskõlastussätet ning seetõttu saab hüvitist maksta vaid alaliselt Madalmaades elavatele isikutele.
24. Põhikohtuasja hagejad kuuluvad määruse nr 1408/71 isikulisse kohaldamisalasse, kuna nad on olnud kaetud Madalmaades kehtiva sotsiaalkindlustusskeemiga ning kindlustatud isikutena on neil õigus töövõimetushüvitisele juhul, kui nad elavad viidatud liikmesriigi territooriumil (vt eelkõige analoogilised 31. mai 1979. aasta otsus kohtuasjas 182/78: Pierik, EKL 1979, lk 1977, punkt 4, ja 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑215/90: Twomey, EKL 1992, lk I‑1823, punkt 13).
25. Sätted, millega tehakse erandeid määruse nr 1408/71 artiklis 10b ette nähtud sotsiaalkindlustushüvitiste eksporditavast iseloomust, tuleb tõlgendada kitsalt. See säte saab hõlmata üksnes hüvitisi, mis vastavad sama määruse artikli 4 lõikes 2a nimetatud tingimustele, st tegemist peab olema hüvitisega, mis on ühtaegu erihüvitis ja mitteosamakseline, ning mis on ära toodud selle määruse IIa lisas (vt selle kohta 8. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑215/99: Jauch, EKL 2001, lk I‑1901, punkt 21).
26. Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 7 märgitud, kuulub Wajongi alusel makstav hüvitis selliste mitteosamakseliste erihüvitiste hulka määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a mõttes, mis on ära toodud sama määruse IIa lisas.
27. Seega tuleb jõuda selgusele, kas – esiteks – kõnealune hüvitis on erihüvitis ja on mõeldud täiendavalt, asendavalt või lisakaitsena katma juhtumeid, mis vastavad ühele või mitmele määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 1 nimetatud sotsiaalkindlustusharule, ning teiseks, kas tegemist on mitteosamakselise hüvitisega.
Wajongi alusel makstav hüvitis kui erihüvitis
Poolte argumendid
28. UWV, kõik märkusi esitanud valitsused ja Euroopa Ühenduste Komisjon käsitlevad määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 2a nimetatud erihüvitisi nn segatüüpi hüvitistena.
29. Eelnimetatud menetlusse astujad, v.a Ühendkuningriigi valitsus, kes pole esitanud täpset ettepanekut, millena seda käsitleda, on seisukohal, et Wajongi alusel makstavat toetust iseloomustavad segatüüpi hüvitisele iseloomulikud jooned. Ühest küljest sarnaneb viidatud toetus sotsiaalkindlustusele, st õigus sellele toetusele tekib selle suhtes kehtivate kriteeriumide alusel isikutel, kes on sattunud teatavasse olukorda (töövõimetus), mis on tavaliselt kaetud sotsiaalkindlustushüvitisega, ning teisest küljest sotsiaalabile, kuna selle aluseks pole töötatud ajavahemik ega osamaksete tasumine teatud aja vältel, ning et selle eesmärk on invaliididest noorte vajaduste rahuldamine, tagades neile minimaalse sissetuleku. Seesugune hüvitis on alati tihedalt seotud asjassepuutuva riigi sotsiaalmajandusliku olukorraga ning kuna hüvitist arvestatakse Madalmaades kehtiva miinimumpalga alusel, sõltub selle suurus viidatud liikmesriigi elatustasemest.
Euroopa Kohtu hinnang
30. Erihüvitist määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a mõttes saab määratleda hüvitise eesmärgi kaudu. See peab olema mõeldud mõne sotsiaalkindlustushüvitise asendamiseks või täiendamiseks ning selle olemus peab vastama sotsiaalabile, mida antakse majanduslikel ja sotsiaalsetel põhjustel ning objektiivseid kriteeriume sisaldava õigusakti alusel (vt 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑160/02: Skalka, EKL 2004, lk I‑5613, punkt 25, ja viidatud kohtupraktika).
31. Nagu Hollandi valitsus on rõhutanud, kujutab Wajongis ette nähtud hüvitis endast asendavat toetust, mis on mõeldud isikutele, kelle puhul ei ole täidetud kindlustustingimused, et saada invaliidsushüvitist määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punktis b mõttes. Kuna Wajongi alusel antav toetus tagab sotsiaalselt nõrgale rühmale (invaliididest noored) minimaalse sissetuleku, on see olemuselt sotsiaalabi, mida antakse majanduslikel ja sotsiaalsetel põhjustel. Pealegi tugineb selle hüvitise maksmine seaduses määratletud objektiivsetele kriteeriumitele.
32. Mis puudutab asjaolu, et põhikohtuasjas käsitletavat hüvitist makstakse ilma, et eelnevalt oleks uuritud huvitatud isikute vajadusi või varalist olukorda, siis komisjon on öelnud, et ilma kõnealuse hüvitiseta puuduksid suuremal osal invaliididest noortel piisavad elatusvahendid.
33. Pealegi on nimetatud hüvitis tihedalt seotud Madalmaade sotsiaalmajandusliku olukorraga, kuna see sõltub viidatud liikmesriigi miinimumpalgast ja elatustasemest. Euroopa Kohus on juba varem nentinud, et sotsiaalse keskkonnaga tihedalt seotud hüvitisi võib maksta tingimusel, et isikul on elukoht riigis, kus asub vastav pädev ametiasutus (vt selle kohta 27. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 313/86: Lenoir, EKL 1988, lk 5391, punkt 16; 4. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑20/96: Snares, EKL 1997, lk I-6057, punkt 42, ja 31. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑43/99: Leclere ja Deaconescu, EKL 2001, lk I‑4256, punkt 32).
34. Siit järeldub, et Wajongi alusel makstavat hüvitist tuleb pidada erihüvitiseks määruse nr 1408/71 mõttes.
Wajongi alusel makstava hüvitise mitteosamakseline iseloom
35. UWV, kõik märkusi esitanud valitsused ja komisjon leiavad, et Wajong-toetus ei ole osamakseline.
36. Määrava tähtsusega kriteeriumiks käesoleval juhul on see, kuidas kõnealust hüvitist tegelikult finantseeritakse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Jauch, punktid 32 ja 33). Euroopa Kohus uurib, kas rahastamine toimub otseselt või kaudselt sotsiaalkindlustusmaksetest või riigi ressurssidest.
37. Wajongi alusel makstava hüvitise finantseerimiseks vajalikud ressursid pärinevad riigikassast, seega riigieelarvest. Pealegi ei sõltu selle toetuse maksmine sellest, kas hüvitise saajal on ühtlasi õigus mõnele muule osamakselisele sotsiaalkindlustushüvitisele. Arvestades elanikekategooriat, kuhu selle hüvitise saajad kuuluvad, ei saa rääkida ka osamaksete teel toimuvast kaudsest finantseerimisest.
38. Järelikult on tõendatud, et Wajongi alusel makstavat hüvitist tuleb käsitleda mitteosamakselise hüvitisena määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a mõttes.
Omandatud õiguse rikkumine
Poolte argumendid
39. J. J. Kersbergen-Lap väidab, et määruse nr 1408/71 artiklis 10a viidatud hüvitiste mitte-eksporditavat iseloomu ei saa pöörata nende isikute vastu, kellel tekkis õigus hüvitise saamiseks AAW alusel enne aastat 1998. Sellega rikutakse omandatud õigust.
40. Wajongi jõustumise ajal aastal 1998 ja ühtlasi ajal, mil see hüvitis kanti mitteosamakselise erihüvitisena määruse nr 1408/71 IIa lisasse, maksti põhikohtuasja hagejatele AAW alusel invaliididest noortele mõeldud hüvitist, mille suhtes ei olnud ette nähtud mitte mingisuguseid piiranguid selle eksporditavuse osas.
Euroopa Kohtu hinnang
41. Käesoleval juhul puudub vajadus kontrollida, kas Wajongis ette nähtud hüvitise eesmärk on uue nimetuse all tagada AAW alusel makstava hüvitise jätkuv maksmine, kuna isik, kes on sellises olukorras nagu põhikohtuasja hagejad, ei saa vastupidiselt sellele, mida väidab J. J. Kersbergen-Lap, põhikohtuasjas käsitletava hüvitise saamiseks toetuda omandatud õiguste säilitamise põhimõttele, sõltumata asjaolust, et tema elukoht on väljaspool Madalmaid.
42. Kuigi õiguskindluse põhimõttega on vastuolus see, et määrust kohaldatakse tagasiulatuvalt, sõltumata sellest, kas tagasiulatuv kohaldamine on huvitatud isikule soodne või ebasoodne, on sama põhimõtte kohaselt nõutav ka see, et kõiki faktilisi olukordi tuleb tavaliselt, välja arvatud juhul, kui ei ole selgelt öeldud vastupidist, hinnata nende tekkimise ajal kehtivaid õigusnorme arvestades (12. oktoobri 1978. aasta otsus kohtuasjas 10/78: Belbouab, EKL 1978, lk 1915, punkt 7). Kuigi uus seadus kehtib vaid edaspidise suhtes, kohaldatakse seda, v.a. erandite korral, ka varasema seaduse kehtivusajal tekkinud olukordade tagajärgede suhtes (vt selle kohta 15. veebruari 1978. aasta otsus kohtuasjas 96/77: Bauche ja Delquignies, EKL 1978, lk 383, punkt 48; 25. oktoobri 1978. aasta otsus kohtuasjas 125/77: Koninklijke Scholten-Honig ja de Bijenkorf, EKL 1978, lk 1991, punkt 37; 5. veebruari 1981. aasta otsus kohtuasjas 40/79: P. vs. komisjon, EKL 1981, lk 361, punkt 12; 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 270/84: Licata vs. sotsiaal- ja majanduskomitee, EKL 1984, lk 2305, punkt 31, ja 7. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑28/00: Kauer, EKL 2002, lk I‑1343, punkt 20).
43. Põhikohtuasja puhul jõustus Wajong ja see kanti määruse nr 1408/71 IIa lisasse enne, kui põhikohtuasja hagejad asusid elama väljaspoole Madalmaid. Kuna puudub vastupidine üleminekusäte, eelõige nõukogu 4. juuni 1998. aasta määruses nr 1223/98, millega muudetakse määrust nr 1408/71 ja määrust (EMÜ) nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse nr 1408/71 rakendamise kord (EÜT L 168, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 292), tuleb kõnealuse faktilise olukorra (elamaasumine väljapoole Madalmaid) õiguslikke tagajärgi (Wajongi alusel makstava hüvitise eksporditavus või mitte-eksporditavus) uurida selle faktilise olukorra tekkimise ajal kehtinud eeskirjade, seega uute sätete alusel.
44. Seega tuleb esitatud küsimusele vastata, et Wajongi alusel makstavat hüvitist tuleb käsitleda mitteosamakselise erihüvitisena määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a mõttes, nii et kohaldada tuleb vaid määruse artikli 10a kooskõlastavat sätet ning et seda hüvitist ei saa maksta isikutele, kes ei ela Madalmaades.
Kohtukulud
45. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Hüvitist, mida makstakse 24. aprilli 1997. aasta seaduse alusel, mis käsitleb invaliididest noorte töövõimetuskindlustust (Wet arbeidsongeschiktheidsvoorziening jonggehandicapten), tuleb käsitleda mitteosamakselise erihüvitisena nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97, mida on muudetud nõukogu 8. veebruari 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 307/1999, artikli 4 lõike 2a mõttes, nii et kohaldada tuleb üksnes selle määruse artikli 10a kooskõlastavat sätet ning et seda hüvitist ei saa maksta isikutele, kes ei ela Madalmaades.