1. Euroopa ühenduste omavahendid — Imporditollimaksude tagasimaksmine või vähendamine
(Nõukogu määrus nr 1430/79, artikli 1 lõike 2 punktid a ja b ning artikkel 13; komisjoni määrus nr 2670/81, artikkel 3)
2. Apellatsioonkaebus – Väited — Esimest korda apellatsioonkaebuse raames esitatud väide
1. Määruse nr 1430/79 impordi‑ või eksporditollimaksude tagasimaksmise või vähendamise kohta artiklile 13, mille kohaselt imporditollimakse võib tagasi maksta või vähendada erandjuhtudel, mille on põhjustanud asjaolud, mille puhul asjaomast isikut ei saa süüdistada pettuses ega ilmses hooletuses, ei saa siseturul müüdava C‑suhkru eest määruse nr 2670/81, milles sätestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad kvooti ületava suhkrutoodangu kohta, artikli 3 alusel tasumisele kuuluva summa tagasimaksmisel või vähendamisel tugineda.
Esiteks ei kuulu niisugune summa tasumisele mitte seetõttu, et C‑suhkru kogus ületab ühenduse välispiiri, vaid vastupidi – kuna kõnealune kogus ei ole ühendusest välja eksporditud või kuna selle eksportimisel ei ole kinni peetud määruses nr 2670/81 kehtestatud tähtaegadest. Kõnealust maksu tuleb maksta, kui kindlaksmääratud kuupäeval puuduvad tõendid selle kohta, et teatav C‑suhkru kogus on eksporditud nõutava tähtaja jooksul. Seega ei vasta niisugune summa ühelegi määruse nr 1430/79 artikli 1 lõike 2 punktides a ja b loetletud kolmest kategooriast.
Teiseks ei näita miski seda, et ühenduse seadusandja oleks soovinud siseturul müüdava C‑suhkru tootjaid samastada suhkru importijatega.
Esiteks, mitteliikmesriikidest pärit suhkru impordimaksud ja siseturul müüdava C‑suhkru eest määruse nr 2670/81 artikli 3 alusel tasumisele kuuluvad summad ei vasta samadele eesmärkidele.
Teiseks ei tulene ei määruse nr 2645/70 maksimumkvooti ületava suhkrutoodangu suhtes kohaldatavate sätete kohta põhjendusest 3, ega ka seda asendavast määruse nr 2670/81 põhjendusest 3 (mis on sisuliselt samas sõnastuses), et ühenduse seadusandja oleks soovinud, et mitteliikmesriikidest pärit suhkru importijad ja siseturul müüdava C‑suhkru tootjad oleksid asetatud samasse olukorda. Tegelikult nähtub nendest põhjendustest ja määruse nr 2670/81 artiklist 3 selgelt, et viide mitteliikmesriikidest imporditud suhkrule piirdub selles artiklis sätestatud summa arvutusmeetodiga.
Kolmandaks, määruse nr 1785/81 suhkrusektori ühise turukorralduse kohta artikli 26 sõnastusest ei ole kuidagi võimalik välja lugeda ühenduse seadusandja tahet anda siseturul müüdavale C‑suhkrule mitteliikmesriigist imporditud kauba staatus ning samastada C‑suhkru tootja suhkru importijaga, kuna see artikkel sätestab üksnes C‑suhkru müügikeelu siseturul.
Neljandaks, asjaolu, et nii impordimaksud kui määruse nr 2670/81 artikli 3 alusel tasumisele kuuluv summa moodustavad osa ühenduse omavahenditest, ei suuda tõestada, et mitteliikmesriikidest pärit suhkru importijad ja C‑suhkru tootjad oleksid võrreldavas olukorras. Tegelikult koosnevad ühenduse omavahendid väga erinevatest tuludest, mis sõltuvad sama erinevatest süsteemidest.
(vt punktid 39, 41, 43, 63–65 ja 101–102)
2. Kui poolel oleks õigus esitada esimest korda Euroopa Kohtus väiteid, mida ta ei esitanud Esimese Astme Kohtus, oleks tal õigus võrreldes Esimese Astme Kohtus arutatud asjaga laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus. Apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu pädevus Esimese Astme Kohtus arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega.
Seega on vastuvõetamatu väide, millega Esimese Astme Kohtule heidetakse ette apellatsioonkaebuse esitaja ja teatava kategooria ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, sest kui apellatsioonkaebuse esitaja väitiski esimeses kohtuastmes, et rikutud on võrdsuse põhimõtet, vaidlustas ta üksnes erineva kohtlemise, mis sai talle osaks võrreldes muu kategooria ettevõtjatega.
(vt punktid 95–97)