1

Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 23. novembri 2004. aasta otsuse kohtuasjas T-166/98: Cantina sociale di Dolianova jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II-3991; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), kuna Esimese Astme Kohus kohustas selle kohtuotsusega komisjoni hüvitama kahju, mis tekkis Cantina sociale di Dolianova Soc. coop. Arl-ile, Cantina Trexenta Soc. coop. Arl-ile, Cantina sociale Marmilla — Unione viticoltori associati Soc. coop. Arl-ile, Cantina sociale S. Maria La Palma Soc. coop. Arl-ile ja Cantina sociale del Vermentino Soc. coop. arl Monti-Sassarile (edaspidi koos „Cantine”) pärast Distilleria Agricola Industriale de Terralba (edaspidi „DAI”) pankrotti, kuna puudus mehhanism, mis tagaks asjaomastele tootjatele komisjoni 15. septembri 1982. aasta määruse (EMÜ) nr 2499/82 veiniaasta 1982/1983 eeldestilleerimist käsitlevate sätete kehtestamise kohta (EÜT L 267, lk 16) artikliga 9 kehtestatud korra raames selles määruses ettenähtud ühenduse abi maksmise.

2

Määruse nr 2499/82 artikli 5 lõikes 1 kehtestatakse destilleerimiseks tarnitud veini minimaalne ostuhind.

3

Määruse nr 2499/82 põhjenduse 8 kohaselt ei võimalda see hind tavaliselt destilleerimisel saadud toodete turustamist turutingimustes. Seetõttu nägi määrus ette hüvitusmehhanismi, mille alusel sekkumisamet tasub abi, mille summa määratletakse sama määruse artiklis 6.

4

Määruse nr 2499/82 artiklis 9 on sätestatud:

„1.   Destilleerija maksab artikli 5 lõike 1 esimeses lõigus ettenähtud minimaalse ostuhinna tootjale hiljemalt 90 päeva pärast seda, kui [kogu veinikogus või olenevalt olukorrast iga veinipartii] on piiritusetehasesse saabunud.

2.   Sekkumisamet tasub artikli 6 lõikes 1 märgitud abi ning vajaduse korral artikli 5 lõike 1 teises lõigus märgitud minimaalse ostuhinna suurendamise destilleerijale hiljemalt 90 päeva pärast tõendi esitamist selle kohta, et kogu lepingus märgitud veinikogus on destilleeritud

[…]

Destilleerija peab sekkumisametile esitama tõendi selle kohta, et ta on tasunud artikli 5 lõike 1 esimeses lõigus märgitud minimaalse ostuhinna lõikes 1 märgitud tähtajal ning vajaduse korral selle ostuhinna suurendamise neljandas lõigus märgitud tähtajal. Kui seda tõendit ei esitata 120 päeva jooksul esimeses lõigus märgitud tõendi esitamisest, nõuab sekkumisamet tasutud summad tagasi. […]”

[Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

5

Määruse nr 2499/82 artiklis 11 on sätestatud:

„1.   Artiklis 9 märgitud juhul võib destilleerija […] taotleda, et talle tasutaks ettemakse korras artikli 6 esimeses lõigus märgitud abiga võrdne summa, tingimusel et sekkumisameti nimele seatakse garantii, mis vastab 110%-le sellest summast.

2.   See garantii seatakse tagatise vormis, mille annab välja asutus, mis vastab selle liikmesriigi kehtestatud kriteeriumidele, kus asub sekkumisamet.

3.   Ettemakse tasutakse hiljemalt 90 päeva pärast tõendi esitamist selle kohta, et garantii on seatud, ja igal juhul pärast kuupäeva, kui lepingut või deklaratsiooni tunnustati.

[…]”

6

Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 on sätestatud:

„Ühenduste lepinguvälise vastutusega seotud asjade aegumistähtaeg on viis aastat vastutuse aluseks olevast sündmusest. Aegumistähtaeg katkeb, kui Euroopa Kohtus algatatakse menetlus või kui enne sellist menetlust esitab kannatanud pool avalduse asjakohasele ühenduste institutsioonile. Viimasel juhul tuleb menetlus algatada kahe kuu jooksul, nagu on sätestatud EÜ asutamislepingu artiklis 230 ja EURATOMi asutamislepingu artiklis 146; vajaduse korral kohaldatakse vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 232 teise lõigu või EURATOMi asutamislepingu artikli 148 teise lõigu sätteid.”

7

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 16–44 esitatud vaidluse aluseks olevad asjaolud võib kokku võtta järgmiselt.

8

Cantine koosneb mitmest Sardiinia (Itaalia) veinitootjate kooperatiivist. Veiniaasta 1982/1983 eeldestilleerimise raames tarnis ta DAI-le 1983. aasta jaanuarist märtsini veini, mis destilleeriti määruse nr 2499/82 artiklis 4 märgitud tähtajal. Selle määruse artikli 9 lõikes 1 DAI-le antud 90-päevane tähtaeg Cantinele maksmiseks lõppes 1983. aasta juunis.

9

DAI taotles 22. juunil 1983, et Azienda di Stato per gli interventi nel mercato agricolo (edaspidi „AIMA”) tasuks määruse nr 2499/82 artikli 11 alusel ettemakse korras ühenduse abi tarnitud veini eest, mis oli destilleeritud. DAI seadis selleks otstarbeks nõutud garantii, mis vastas 110%-le abi summast; selle garantii esitas Assicuratrice Edile SpA (edaspidi „Assedile”) AIMA nimele väljastatud kindlustuspoliisi vormis. AIMA tasus 10. augustil 1983 selle artikli 11 alusel DAI-le ettemakse.

10

Rahaliste raskuste tõttu jättis DAI olenevalt olukorrast kas tervikuna või osaliselt tasumata tootjatele, sh Cantinele, kes olid tarninud veini destilleerimiseks. DAI esitas oktoobris 1983 taotluse erilise saneerimismenetluse kohaldamiseks, mis on ette nähtud Itaalia pankrotialastes õigusnormides. Pärast seda, kui Tribunale d’Oristano (Itaalia) selle taotluse rahuldas, peatas DAI kõik maksed, sh talle veini tarninud tootjatele seni väljamaksmata summade osas.

11

AIMA taotles, et DAI maksaks tagasi ühenduse abi, millest on maha arvatud eespool märgitud tootjatele nõuetekohaselt tasutud summad, ja seda põhjusel, et DAI ei esitanud talle määruse nr 2499/82 artikli 9 lõikes 2 märgitud tähtajal tõendit selle kohta, et ta on teistele tootjatele tasunud minimaalse ostuhinna 90 päeva jooksul pärast selle määruse artikli 9 lõikes 1 märgitud veini jõudmist piiritusetehasesse. Kuna DAI ei maksnud seda abi tagasi, palus AIMA Assedilel tasuda talle garantii summa.

12

DAI taotlusel andis Pretore di Terralba (Itaalia) 26. juulil 1984 ajutiste meetmete kohaldamise määruse, milles keelati Assedilel tasuda AIMA-le garantiid. DAI-le anti 60 päeva põhikohtuasja algatamiseks.

13

DAI algatas 1984. aasta septembris põhikohtuasja Tribunale civile di Roma’s (Itaalia). Ta taotles eeskätt seda, et nimetatud kohus tuvastaks, et tootjad olid Assedile seatud garantii lõplikeks saajateks summade osas, mis neile tuli tasuda. Ta väitis, et selle garantii eesmärk oli tagada tootjatele minimaalse ostuhinna maksmine proportsionaalselt tarnitud toodanguga, kui destilleerija ei täida oma kohustusi. Ta soovitas pöörduda Euroopa Kohtu poole eelotsuse küsimustega kohaldatavate ühenduse määruste tõlgendamise kohta.

14

Cantine, üks teine veinitootjate kooperatiiv ja üks veinitootjate kooperatiivide konsortsium astusid menetlusse, toetades DAI väidet. Nad sedastasid, et Assedile seatud garantii esemeks olnud summad kuulusid neile proportsionaalselt nende tarnitud veiniga ning palusid seejärel Tribunale civile di Romal otsustada, et Assedilel oli kohustus maksta neile summa, mis vastab nende rahuldamata nõuetele DAI suhtes, ja teise võimalusena otsustada, et AIMA on kohustatud neile need summad tasuma.

15

Vahepealsel ajal kuulutas Tribunale d’Oristano 27. veebruari 1986. aasta otsusega välja DAI pankroti.

16

Tribunale civile di Roma leidis oma 27. jaanuari 1989. aasta otsuses sisuliselt, et DAI toetuseks menetlusse astujate väited on alusetud, sedastades eeskätt, et nii määrust nr 2499/82 kui ka Assedile poolt AIMA-le seatud garantiid käsitlevaid lepingutingimusi oli kerge tõlgendada ning et seega ei olnud vaja esitada eelotsuse küsimust Euroopa Kohtule. Olles välistanud nende kooperatiivide igasuguse väidetava õiguse saada Assedile seatud tagatise summat, leidis Tribunale civile di Roma, et DAI pankrotimenetlus oli sobilik raamistik nende kooperatiivide nõuete rahuldamiseks.

17

Cantine, välja arvatud Cantina sociale del Vermentino Soc. coop. arl Monti-Sassari, esitas 27. septembril 1989 Corte d’appello di Roma’sse (Rooma apellatsioonikohus; Itaalia) apellatsioonkaebuse selle kohtuotsuse peale. See kohus leidis 19. novembri 1991. aasta otsusega, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, kuna apellatsioonkaebuse esitajad ei olnud DAI pankrotihaldurile apellatsioonkaebuse esitamisest nõuetekohaselt teatanud, vaid teinud seda üksnes sellel ajal juba pankrotis olnud DAI-le, ega olnud oma apellatsioonkaebusest seejärel nõuetekohaselt uuesti teatanud kehtestatud tähtaja jooksul.

18

Vahepealsel ajal, st 16. jaanuaril 1990, maksis Assedile AIMA-le tasumata summad.

19

Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) lükkas Cantine (v.a Cantina sociale del Vermentino Soc. coop. arl Monti-Sassari) poolt Corte d’appello di Roma otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse 28. novembril 1994 tagasi.

20

Cantine registreeris nõuetekohaselt oma nõuded DAI põhivara suhtes viimase vastu algatatud pankrotimenetluse raames ja selle menetluse lõppedes 2000. aastal osales ta pankrotivara jagamises eelistatud võlausaldajana. Selle jagamise käigus rahuldati tema vastuvõetud nõuetest DAI suhtes 39%.

21

Cantine palus 22. jaanuari 1996. aasta kirjas AIMA-l täita oma nõuded DAI suhtes, väites, et AIMA oli Assedile seatud garantii omandamisega alusetult rikastunud. AIMA jättis selle kaebuse rahuldamata, märkides, et garantii kuulus talle ja et tootjad ei saa tema vastu esitada mingit otsest hagi, et rahuldataks nende nõudeid DAI vastu. Cantine esitas 16. veebruaril 1996 Tribunale civile di Cagliari’le (Itaalia) alusetu rikastumise tuvastamise hagi AIMA vastu; siiski peatati see menetlus hiljem, et lahendada vaidlus poolte vahel kohtuväliselt.

22

Cantine esitas 13. novembril 1996 kaebuse komisjonile, milles ta väitis, et AIMA rikkus väidetavalt ühenduse õigusnorme, eeskätt määrust nr 2499/82, ja palus komisjonilt eelkõige nõuda AIMA-lt ja Itaalia Vabariigilt nende summade hüvitamist Cantinele, mida ta ei olnud ühenduse abina veiniaasta 1982/1983 eest saanud.

23

Komisjon märkis 25. juuni 1997. aasta kirjas Cantinele, et Assedile tasus garantii summa koos intressidega AIMA-le 16. jaanuaril 1990. Seejärel teatas komisjon Cantinele 8. detsembri 1997. aasta kirjas, et AIMA oli saanud selle garantii summa 1991. aasta veebruaris ja et ta oli kandnud selle summa raamatupidamisse Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (edaspidi „EPATF”) kasuks eelarveaastal 1991.

24

23. jaanuari 1998. aasta kirjas, mis laekus komisjonile 5. veebruaril 1998, taotles Cantine, et see institutsioon tasuks talle summa, mis vastab tema nõuetele DAI suhtes, kuna AIMA saadud garantii tagastati EPATF-ile. Ta väitis, et veinitootjate toetuseks vastuvõetud määruse nr 2499/82 eesmärgist ilmneb, et veinitootjad tuleb lugeda tegelikeks ja ainsateks selles määruses sätestatud abi saajateks.

25

Komisjon jättis selle taotluse rahuldamata komisjoni põllumajanduse peadirektoraadi peadirektori allkirja kandvas 31. juuli 1998. aasta kirjas, mille Cantine sai kätte 14. augustil 1998. Ta väitis, et käesoleval juhul on abi esmaseks saajaks destilleerija, kellele hüvitatakse veini kõrge ostuhind. Garantii seati Assediles AIMA kasuks ja tootjad ei saa pretendeerida mingile osale sellest summast.

26

Samas kirjas märgib komisjon lisaks, et Cantine ja DAI vahel sõlmitud lepingute tunnustamine AIMA poolt ei muuda nende lepingute eraõiguslikku laadi, nii et komisjoni väidetavad kohustused Cantine suhtes on lepinguvälist laadi. Seetõttu on igasugune hagi Euroopa Ühenduse vastu Euroopa Kohtu põhikirja artikli 46 alusel aegunud, kuna Assedile seatud garantii tasuti AIMA-le 16. jaanuaril 1990 ja tagastati EPATF-ile eelarveaastal 1991.

27

Cantine esitas 12. oktoobril 1998 Esimese Astme Kohtu kantseleisse hagi, milles ta palus esiteks komisjoni tühistada 31. juuli 1998. aasta kiri EÜ asutamislepingu artikli 173 (muudetuna EÜ artikkel 230) ( 1 ) alusel; teiseks tuvastada, et see institutsioon on toime pannud EÜ asutamislepingu artiklit 175 (nüüd EÜ artikkel 232) rikkuva tegevusetuse, mis seisnes selles, et see institutsioon ei võtnud vastu otsust seoses Cantinele antava ühenduse abiga, mille DAI oleks pidanud talle tasuma, ja kolmandaks tuvastada, et komisjon on alusetult rikastunud, ja/või kohustada komisjoni EÜ asutamislepingu artikli 178 (nüüd EÜ artikkel 235) alusel maksma talle hüvitist summas, mis vastab tema rahuldamata nõuetele DAI suhtes.

28

Komisjon palus jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

29

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 jättis Esimese Astme Kohus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata Cantine taotluse komisjoni 31. juuli 1998. aasta kirja tühistamiseks ja punktis 83 taotluse institutsiooni tegevusetuse tuvastamiseks. Selle kohtuotsuse punktis 84 lükkas Esimese Astme Kohus vastuvõetamatuse tõttu tagasi taotluse mõista komisjonilt välja alusetu rikastumise alusel saadu.

30

Seevastu leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150, et EÜ artikli 235 alusel esitatud kahju hüvitamise taotlus on vastuvõetav, ja kuulutas selle kohtuotsuse resolutiivosa punktis 1, et „[k]omisjon peab hüvitama [Cantinele] kahju, mis tekkis pärast [DAI] pankrotti, kuna määruse […] nr 2499/82 […] artikli 9 alusel kehtestatud korra alusel ei nähtud ette mehhanismi, mis tagaks asjaomastele tootjatele selles määruses sätestatud ühenduse abi maksmise”.

31

Mis puudutab EÜ artikli 235 alusel esitatud taotluse vastuvõetamatust, siis meenutas Esimese Astme Kohus esmalt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 129 seoses komisjoni väitega, mis tulenes ühenduse lepinguvälise kahju hüvitamise hagi aegumisest, et Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 46 sätestatud aegumistähtaeg saab hakata kulgema üksnes siis, kui on täidetud kõik kahju hüvitamise kohustuse tingimused, milleks on ühenduse institutsioonide õigusvastane käitumine, kahju olemasolu ning selle käitumise ja kahju vahelise põhjusliku seose olemasolu.

32

Esimese Astme Kohus täpsustas seejärel nimetatud kohtuotsuse punktis 130, et sellistes olukordades nagu käesolevas asjas, kus ühenduse vastutus tuleneb õigustloovast aktist, hakkab aegumistähtaeg kulgema üksnes siis, kui selle akti kahju tekitavad tagajärjed on tekkinud, ja seega hetkest, kui huvitatud isikutele on tekkinud konkreetne kahju.

33

Siis leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 131, et käesolevas asjas hakkas aegumistähtaeg kulgema hetkest, kui hagejad kogesid ühenduse abi täieliku või osalise maksmatajätmise tagajärgi konkreetselt. Ta märkis selle kohtuotsuse punktis 132, et käesolevas asjas ei olnud vaidlust selles, et Cantine viimased veinitarned toimusid 1983. aasta märtsis ja et DAI oleks pidanud selle määruse nr 2499/82 artikli 9 lõike 1 alusel maksma neile veini minimaalse ostuhinna hiljemalt 90 päeva pärast veini jõudmist piiritusetehasesse, st hiljemalt 1983. aasta juuni lõpuks.

34

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 133 leidis Esimese Astme Kohus siiski, et selle vaidluse asjaolude juures ei saa hagejatele 1983. aasta juuni lõpus tekkinud kahju, mis tulenes minimaalse ostuhinna täielikust või osalisest maksmatajätmisest ettenähtud tähtajal, lugeda sellel kuupäeval konkreetseks, st vahetuks ja ootuspäraseks.

35

Esimese Astme Kohus lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136 ja 145, et kahju konkreetsuse hindamisel tuleb arvesse võtta menetlusi, mis DAI algatas Itaalia kohtutes ja mis käsitlevad täpsemalt Assedile seatud garantii saatust, võttes arvesse määrusega nr 2499/82 kehtestatud süsteemi keerukust ja käesoleva juhtumi erakorralisi asjaolusid, mille puhul oli ettevaatlikul ja mõistlikul ettevõtjal väga raske enne nende menetluste lõppemist saada teadlikuks sellest, et talle ei maksta siseriiklikus kohtus garantii vahendusel kõnealust abi.

36

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 146 leidis Esimese Astme Kohus, et käesolevas asjas tuvastasid siseriiklikud kohtud lõplikult garantii saaja alles pärast Corte suprema di cassazione 28. novembri 1994. aasta otsust ja et seega muutus Cantinele tekkinud kahju konkreetseks alles pärast seda kuupäeva.

37

Esimese Astme Kohus leidis selle kohtuotsuse punktis 147, et Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 kehtestatud viieaastane aegumistähtaeg ei saanud hakata kulgema enne 28. novembrit 1994, seega ei saanud EÜ artikli 235 alusel 1998. aastal esitatud taotlust lugeda hilinenult esitatuks. Seetõttu leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148, et komisjoni esitatud väide hagi aegumisest tuleb tagasi lükata, ja selle kohtuotsuse punktis 150, et kahju hüvitamise taotlus on vastuvõetav.

38

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

39

Cantine palub Euroopa Kohtul:

40

Oma apellatsioonkaebuse toetuseks esitab komisjon ühe väite, mis käsitleb seda, et vaidlustatud otsuse punktides 129–150 rikuti Euroopa Kohtu põhikirja artiklit 46 ja õiguskindluse põhimõtet.

41

Komisjon märgib, et Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb põhimõte, mille kohaselt Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 46 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg ühenduse lepinguvälise vastutusega seotud asjades hakkab kulgema alates hetkest, kui hüvitatav kahju on konkreetne. Kui sellise vastutuse allikas on õigusakt, siis saab see aegumistähtaeg hakata kulgema üksnes hetkest, kui huvitatud isikutel tekkis konkreetne kahju.

42

Eeskätt heidab komisjon Esimese Astme Kohtule ette seda, et ta ei võtnud vaidlustatud kohtuotsuses arvesse asjaolu, et alates 1983. aastast oli määrus nr 2499/82 tekitanud konkreetselt kahju Cantinele, kuna seal ei olnud ette nähtud võimalust maksta destilleerija maksejõuetuse korral ühenduse abi vahetult tootjale. Selle aegumistähtaja algus oleks seega pidanud olema päev, kui DAI maksejõuetuse tõttu jäi tootjatele maksmata nimetatud abi 90 päeva jooksul pärast veini jõudmist piiritusetehasesse, nagu on märgitud kõnealuses määruses.

43

Komisjoni sõnul tugines Esimese Astme Kohus oma otsuses seevastu sellele, kuidas Cantine tajus määruse nr 2499/82 kahjulikke tagajärgi. Sellega seoses väidab ta, et kuna Esimese Astme Kohus luges ebapiisavaks asjaolu, et Cantine teadis, et tal tekkis selle määruse kohaldamise tagajärjel kahju, pidas see kohus vajalikuks täiesti subjektiivse asjaolu esinemist — Cantine teadlikukssaamist sellest, et ta saab nõuda kahju hüvitamist üksnes lepinguvälise vastutuse hagi esitamisega komisjoni vastu, kui käesolevas asjas olid läbi kukkunud tema katsed taotleda ühenduse abi maksmist siseriiklikes kohtutes nii, et tema kasuks määratakse Assedile seatud garantii.

44

Komisjon väidab ühtlasi, et vaidlustatud kohtuotsus ei vasta isegi Euroopa Kohtu 7. novembri 1985. aasta otsuses 145/83: Adams vs. komisjon (EKL 1985, lk 3539) märgitud põhimõtetele. Ta leiab, et Cantine ei saanud tugineda sellele kohtuotsusele, kuna seal võetakse arvesse kahju tekitamise aluseks olnud asjaolu tahtmatut eiramist. Nagu märgitakse vaidlustatud kohtuotsuse punktides 139 ja 140, ei olnud mingit kahtlust, et Cantine oli teadlik määruse nr 2499/82 rakendamise korrast.

45

Komisjon heidab Esimese Astme Kohtule ette ka seda, et ta ei arvestanud vaidlustatud kohtuotsuses aegumistähtaegade kohaldamisel vajalikku õiguskindluse nõuet. Kui Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 märgitud viieaastase aegumistähtaja alguspunkt siduda subjektiivse arusaamaga, mis võib huvitatud isikul olla tekkinud kahju konkreetsusest, siis on kahju kannatanud isiku meelevallas otsustada hetke üle, kui lepinguvälise vastutuse hagi lõpuks aegub. Komisjon lisab sellega seoses, et Cantine algatatud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetlused ei saanud muu hulgas kuidagi mõjutada käesolevas asjas Cantine veendumust kahju konkreetsuse kohta.

46

Lisaks märgib komisjon, et Esimese Astme Kohus on kohtuotsuses esitanud vastuolulised põhjendused. Ühelt poolt keeldus Esimese Astme Kohus käsitlemast siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamist kui Cantine poolt komisjoni vastu algatatud lepinguvälise vastutuse hagi vastuvõetavuse ühte tingimust ja teiselt poolt sidus sellele hagile kohaldatava aegumistähtaja alguspunkti siseriiklikul tasemel tehtud lõpliku kohtuotsuse kuupäevaga, käesolevas asjas Corte suprema di cassazione 28. novembri 1994. aasta otsusega.

47

Cantine omakorda väidab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja et Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuses õigesti, et komisjoni vastu esitatud lepinguvälise vastutuse hagi esitamise tingimused ei olnud täidetud, kuni siseriiklikes kohtutes algatatud menetlus ei olnud Corte suprema di cassazione otsusega lahendatud.

48

Cantine leiab, et ta pidi ootama siseriiklike kohtuvaidluste lahendust enne ühenduse institutsioonide poole pöördumist, võttes eeskätt arvesse, et käesolevas asjas puudus igasugune norm, mis reguleeris maksejõuetu destilleerija olukorda. Sellega seoses lisab ta, et Esimese Astme Kohus oleks jätnud tingimata tema lepinguvälise vastutuse hagi läbi vaatamata, kuna siseriiklikud õiguskaitsevahendid ei olnud ammendatud. Cantine sõnul ei ole hagi seetõttu aegunud, kuna komisjoni vastu esitatud lepinguvälise vastutuse hagi aegumistähtaeg hakkas kulgema alles siis, kui Corte suprema di cassazione jättis tema kaebuse rahuldamata, mille tagajärjel jõustus Tribunale civile di Roma kohtuotsus.

49

Lisaks märgib Cantine, et komisjoni argumendid, mille kohaselt vaidlustatud kohtuotsuses esineb vastuolu ühelt poolt komisjoni vastu esitatud lepinguvälise vastutuse hagi vastuvõetavuse ja teiselt poolt sellele hagile kohalduva aegumistähtaja kulgemahakkamise kuupäeva vahel, on igal juhul põhjendamata, kuna neis kõrvutatakse selle kohtuotsuse kaht osa, mis käsitlevad erinevaid õigusmõisteid ja fakte.

50

Juhul kui Euroopa Kohus on nõus komisjoni argumentidega, mis käsitlevad komisjoni vastu esitatud lepinguvälise vastutuse hagi aegumist, ja kui ta määrab selle hagi aegumistähtaja uue lähtepunkti, siis väidab Cantine, et see tähtaeg ei saa hakata kulgema enne, kui toimus ühenduse alusetu rikastumine tema arvelt Assedile seatud garantii ülekandmisega 1991. aastal AIMA poolt EPATF-ile. Cantine väidab, et ta sai garantii ülekandmisest EPATF-ile ja seega ka ühenduse alusetust rikastumisest teada alles komisjoni 8. detsembri 1997. aasta kirjast. Seega peaks nimetatud hagi aegumistähtaeg hakkama kulgema sellest kuupäevast.

51

Cantine tugineb sellega seoses Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ja eeskätt eespool viidatud kohtuotsusele Adams vs. komisjon, mille kohaselt ei saa aegumist kohaldada kahju kannatanud isikule, kes sai kahju tekitavast asjaolust palju hiljem teada ja kellel ei olnud seega mõistlikku tähtaega hagi esitamiseks. Cantine rõhutab samuti, et ta ei lõpetanud oma õiguste kaitsmist, pöördudes AIMA poole, et tema nõuded DAI suhtes makstaks Assedile seatud garantii kaudu, ja pöördudes seejärel komisjoni poole, et kaevata AIMA toimepandud rikkumise peale. Seega ei saa talle süüks panna mingit tahtlikku viivitust.

52

Kõigepealt tuleb meenutada, et õigust esitada ühenduse kohtusse hagi saab kasutada üksnes tingimustel, mis on märgitud iga konkreetset hagitüüpi reguleerivates õigusnormides, käesolevas asjas EÜ artiklis 235, mis käsitleb kahju hüvitamise hagi. Järelikult sai seda õigust Esimese Astme Kohtus kehtivalt kasutada üksnes siis, kui see kohus kohaldas õigesti eeskätt selle hagiliigi aegumist reguleerivaid sätted (vt selle kohta 18. juuli 2002. aasta määrus kohtuasjas C-136/01 P: Autosalone Ispra dei Fratelli Rossi vs. komisjon, EKL 2002, lk I-6565, punkt 26).

53

Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 46 vastavalt on ühenduse lepinguvälise vastutusega seotud asjade aegumistähtaeg viis aastat vastutuse aluseks olevast sündmusest.

54

Selles sättes märgitud viieaastane aegumistähtaeg hakkab kulgema siis, kui on täidetud kõik hüvitamiskohustuse eelduseks olevad tingimused ja eriti kui hüvitamisele kuuluv kahju on muutunud konkreetseks. Seega juhtudel, kui ühenduse vastutuse aluseks on õigustloov akt, hakkab aegumistähtaeg kulgema siis, kui on tekkinud selle akti kahjulikud tagajärjed ja seega kui huvitatud isikutel tekkis kindel kahju (vt eeskätt 27. jaanuari 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 256/80, 257/80, 265/80, 267/80, 5/81: Birra Wührer jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1982, lk 85, punkt 10, ning 19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-282/05 P: Holcim (Deutchland) vs. komisjon, EKL 2007, lk I-2941, punkt 29).

55

Käesolevas asjas leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 131, et aegumistähtaeg hakkas kulgema hetkest, kui Cantine koges ühenduse abi täieliku või osalise maksmatajätmise tagajärgi konkreetselt. Lisaks märkis ta selle kohtuotsuse punktis 132, et vaidlust ei olnud selles, et DAI oleks pidanud määruse nr 2499/82 artikli 9 lõike 1 alusel maksma Cantinele veini minimaalse ostuhinna hiljemalt 1983. aasta juuni lõpuks. Siiski leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 133, et vaidluse asjaolude juures ei saa Cantinele 1983. aasta juuni lõpus tekkinud kahju lugeda sellel kuupäeval konkreetseks, st vahetuks ja ootuspäraseks.

56

Esimese Astme Kohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136 ja 145, et kahju konkreetsuse hindamisel tuleb arvesse võtta menetlusi, mis DAI algatas Itaalia kohtutes ja mis käsitlevad täpsemalt Assedile seatud garantii saatust, võttes arvesse määrusega nr 2499/82 kehtestatud süsteemi keerukust ja käesoleva juhtumi erakorralisi asjaolusid, mille puhul oli ettevaatlikul ja mõistlikul ettevõtjal väga raske enne nende menetluste lõppemist saada teadlikuks sellest, et talle ei maksta siseriiklikus kohtus garantii vahendusel kõnealust abi.

57

Seetõttu järeldas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 145–147, et Cantine sai alles pärast Corte suprema di cassazione 28. novembri 1994. aasta otsust teadlikuks sellest, et talle ei maksta garantii vahendusel kõnealust abi, ja seega muutus Cantinele tekkinud kahju konkreetseks alles pärast seda kuupäeva, nii et Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 kehtestatud viieaastane aegumistähtaeg ei saanud hakata kulgema enne seda kuupäeva.

58

Sellega seoses tuleb sedastada, et nii toimides kasutas Esimese Astme Kohus ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimuste esinemise tuvastamisel subjektiivset lähenemisviisi, mille kohaselt ei saa õigusvastase õigusaktiga tekitatud kahju lugeda konkreetseks, kuni väidetavalt kahju kannatanud pool ei taju kahju sellisena. Esimese Astme Kohus seadis vaidlustatud kohtuotsuses Cantinele tekitatud kahju konkreetsuse hindamise sõltuvusse sellest, millal Cantine sai teadlikuks, et tema kahju siseriiklikes kohtutes ei hüvitata.

59

EÜ artikli 288 teises lõigus märgitud kahju hüvitamise kohustuse tingimused ja seega selle kahju hüvitamise nõuete aegumist käsitlevad eeskirjad saavad tugineda üksnes objektiivsetele tingimustele. Vastupidisel juhul rikutaks nende eeskirjade aluseks olevat õiguskindluse põhimõtet, mis nõuab, et ühenduse õigusnormid oleksid selged ja täpsed, selleks et huvitatud isikud saaksid ühenduse õiguskorda kuuluvates olukordades ja õigussuhetes nendest juhinduda (vt eeskätt 15. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-63/93: Duff jt, EKL 1996, lk I-569, punkt 20).

60

Lisaks tuleb märkida, et ühenduse lepinguvälise vastutuse hagi aegumistähtaja kulgemise takistamine kuni hetkeni, kui väidetavalt kahju kannatanud isik on isiklikult veendunud, et talle on kahju tekkinud, muudab selle hagi aegumise hetke sõltuvaks iga poole isiklikust teadlikukssaamisest kahju konkreetsusest; see on aga vastuolus õiguskindluse nõudega, mis on vajalik nende aegumistähtaegade kohaldamiseks.

61

Sellega seoses tuleb ka märkida, et Euroopa Kohus on tagasi lükanud väite, et Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 märgitud aegumistähtaeg hakkab kulgema alles hetkest, kui ohvril on täpne ja üksikasjaline arusaam kõnealustest asjaoludest, sest arusaam asjaoludest ei ole nende asjaolude hulgas, mis peavad esinema aegumistähtaja kulgemiseks (vt eespool viidatud kohtumäärus Autosalone Ispra dei Fratelli Rossi vs. komisjon, punkt 31). Kahju tegelikkuse subjektiivset hindamist ei saa seega arvesse võtta ühenduse lepinguvälise vastutuse hagi aegumistähtaja alguse kindlaksmääramisel.

62

Sellest tuleneb, et Esimese Astme Kohus ei saanud vaidlustatud kohtuotsuses tuvastada Cantinele tekkinud kahju konkreetsust ja seega lepinguvälise vastutuse hagi aegumistähtaja algust, tuginedes Cantine tajule määruse nr 2499/82 kahju tekitavatest tagajärgedest. Esimese Astme Kohus oleks pidanud hoopis tuginema täiesti objektiivsetele kriteeriumidele.

63

Neile kriteeriumidele ongi Euroopa Kohus juba tuginenud, et kindlaks määrata Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 märgitud aegumistähtaja algust. Euroopa Kohus leidis eespool viidatud kohtuotsuse Holcim (Deutschland) vs. komisjon punktis 33, et see tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui ohvrile tekkis tegelikult varaline kahju. Seega tuleneb sellest, et see tähtaeg on seotud väidetavalt kahju kannatanud poole varale konkreetselt tekitatud objektiivse kahjuga.

64

Käesolevas asjas oleks Esimese Astme Kohus seega pidanud hakkama lugema vaidlustatud kohtuotsuses EÜ artikli 235 alusel Cantine esitatud lepinguvälise kahju hagi aegumistähtaega kuupäevast, kui määrusega nr 2499/82 tekitatud kahju objektiivselt materialiseerus, tekitades Cantine varale kahju.

65

Eeskätt oleks Esimese Astme Kohus pidanud leidma, et see aegumistähtaeg hakkas kulgema hetkest, kui määruse nr 2499/82 artiklis 9 sätestatud ühenduse abi tasumise õigusvastane kord oli tekitanud Cantinele tegelikult ja objektiivselt kahju, jättes talle tagamata ühenduse abi otsese maksmise DAI maksejõuetuse korral. Seega oleks tulnud selleks hetkeks määrata päev, kui Cantinele ei makstud seda abi 90 päeva jooksul pärast selles artiklis märgitud veini jõudmist piiritusetehasesse, st 1983. aasta juuni lõpus, nagu ilmneb eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktist 132.

66

Kuna Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147, et Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 kehtestatud aegumistähtaeg ei saanud hakata kulgema enne 28. novembrit 1994, ja tunnistas seetõttu viidatud kohtuotsuse punktis 150 sellesse kohtusse esitatud lepinguvälise vastutuse hagi vastuvõetavaks, kuna see oli tähtaegselt esitatud 12. oktoobril 1998 — teisisõnu enam kui 15 aastat pärast kahju tegelikku tekkimist —, siis on Esimese Astme Kohus ekslikult kohaldanud nimetatud artiklis esitatud aegumisnorme.

67

Lisaks tuleb jätta kõrvale Cantine argumendid, mis tuginevad eespool viidatud kohtuotsusele Adams vs. komisjon, milles Euroopa Kohus leidis, et aegumist ei saa kohaldada kahju kannatanu suhtes, kes sai kahju tekitavast asjaolust palju hiljem teada. Vastupidi nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud juhtumile ei saa Cantine käesolevas asjas väita, et ta ei olnud teadlik 1983. aasta juuni lõpus talle kahju tekitanud asjaolust, kuna talle oli tollel ajal hästi teada, et määruse nr 2499/82 artikkel 9 ei taga talle kõnealuse ühenduse abi otsest maksmist destilleerija maksejõuetuse korral.

68

Tuleb veel lisada, et asjaolu, et Cantine astus DAI poolt Itaalia kohtutes garantii osas algatanud menetlusse, ei takistanud tal esitada paralleelselt lepinguvälise vastutuse hagi Euroopa Kohtusse EÜ artikli 235 alusel. Nimetatud artikkel annab ühenduse kohtutele ainupädevuse läbi vaadata EÜ artikli 288 teise lõigu alusel ühenduse vastu esitatud kahju hüvitamise hagisid (vt eeskätt 27. septembri 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 106/87–120/87: Asteris jt, EKL 1988, lk 5515, punkt 15).

69

Lõpuks tuleb märkida — nagu ilmneb Euroopa Kohtu põhikirja artikli 46 sõnastusest —, et siseriiklikusse kohtusse esitatud hagi ei saa katkestada EÜ artikli 235 alusel esitatud kahju hüvitamise hagi aegumistähtaega (vt selle kohta eespool viidatud kohtumäärus Autosalone Ispra dei Fratelli Rossi vs. komisjon, punkt 56). Sellest tuleneb samuti, et hagi esitamine siseriiklikusse kohtusse ei saa katkestada sellise hagi aegumistähtaega.

70

Kõigist eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles kuulutatakse vastuvõetavaks Cantine lepinguvälise vastutuse hagi ja kohustatakse komisjoni hüvitama kahju, mis tekkis Cantinele pärast DAI pankrotti, kuna puudus mehhanism, mis tagaks määruse nr 2499/82 artikliga 9 kehtestatud korra raames asjaomastele tootjatele selles määruses ettenähtud ühenduse abi maksmise.

71

Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teisele lausele võib Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse tühistamise korral teha asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab. Tuleb märkida, et käesoleval juhul on see nii.

72

Mis puudutab Cantine taotlust kohustada komisjoni tasuma talle EÜ artikli 235 alusel hüvitist summas, mis vastab tema rahuldamata nõuetele DAI suhtes, siis ei saa seda käesoleva kohtuotsuse punktides 63–66 esitatud põhjendustel rahuldada.

73

Nagu ilmneb eeskätt käesoleva kohtuotsuse punktist 65, hakkas Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 märgitud viieaastane aegumistähtaeg kulgema 1983. aasta juuni lõpust, nii et 1998. aastal EÜ artikli 235 alusel esitatud kahju hüvitamise taotlus on aegunud ja tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

74

Seega, kuna Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuses juba vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükanud Cantine taotlused komisjoni 31. juuli 1998. aasta kirja tühistamiseks ja selle institutsiooni tegevusetuse tuvastamiseks nagu ka komisjoni alusetu rikastumise tuvastamiseks, siis tuleb Cantine hagi kohtuasjas T-166/98 tervikuna tagasi lükata.

75

Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 122 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Cantine on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse mõlema astme kohtukulud välja Cantinelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: