—

Maatschap J. en G.P. en A.C. Schouten, esindaja: accountant adviseur S. Dul,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: H. G. Sevenster ja C. Ten Dam,

—

Kreeka valitsus, esindaja: G. Kanellopoulos,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: G. de Bergues ja A. Colomb,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: F. Erlbacher ja T. van Rijn,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1254/1999 veise- ja vasikalihaturu ühise korralduse kohta (EÜT L 160, lk 21; ELT eriväljaanne 03/25, lk 339) artikli 12 lõike 2 punkti b ja nõukogu 23. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3887/92, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad ühenduse teatavate toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi kohaldamiseks (EÜT L 391, lk 36), artikli 2 lõike 1 punkti c tõlgendamist.

2

Käesolev eelotsusetaotlus on esitatud põllumajandusettevõtja Maatschap J. en G.P. en A.C. Schouten’i (edaspidi „Schouten”) ja Minister van Landbouw, Natuur en Voedselkwaliteit’i (Madalmaade põllumajanduse, looduse ja toidukvaliteedi ministeerium, edaspidi „ministeerium”) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab viimase keeldumist määrata nimetatud ettevõtjale isasveiste pidamise eest erilisatasu, mida too oli eelnevalt taotlenud.

3

Määrus nr 1254/1999 kehtestab veise- ja vasikalihatootjatele makstavate otsetoetuste kava. Üks otsetoetusi seisneb erilisatasu maksmises isasveiste pidamise eest.

4

Selle kohta sätestab nimetatud määruse artikkel 4:

„1.   Tootjal, kes peab oma talumajapidamises isasveiseid, on taotluse korral õigus saada erilisatasu. See määratakse iga-aastaste lisatasudena kalendriaasta ja talumajapidamise kohta piirkondlike ülemmäärade piires maksimaalselt 90 looma eest igas lõikes 2 osutatud vanuseklassis.

2.   […]

3.   Erilisatasu saamiseks:

[…]”

5

Määruse nr 1254/1999 5. alamjao, mille pealkiri on „Loomkoormus”, artikli 12 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Erilisatasu ja ammlehmade eest makstava lisatasu saamiseks kõlblike loomade koguarvu piiratakse talumajapidamises loomkoormuse abil, mis on kaks loomühikut (lü) hektari ja kalendriaasta kohta. Loomkoormust väljendatakse loomühikutes talumajapidamises loomade pidamiseks kasutatava söödamaa ühiku kohta. Loomkoormust ei kohaldata siiski selliste tootjate suhtes, kelle talumajapidamises peetavate ja loomkoormuse määramisel arvesse võetavate loomade arv ei ole üle 15 lü.

2.   Talumajapidamise loomkoormuse määramisel võetakse arvesse:

Söödamaa hõlmab segakasutus- ja segakultuurialasid.”

6

Selle kohta sätestab määruse nr 1254/1999 kolmeteistkümnes põhjendus:

„[…] veise- ja vasikalihatootmise intensiivistumist silmas pidades tuleks loomakasvatuse eest makstavaid lisatasusid piirata, võttes arvesse iga talumajapidamise söödatootmise võimalusi võrreldes peetavate loomade arvu ja liikidega; liiga intensiivsete tootmisliikide vältimiseks tuleks kõnesolevate lisatasude määramisel järgida talumajapidamise maksimaalset loomkoormust; tuleb siiski arvesse võtta väiketootjate olukorda.”

7

Nõukogu 27. novembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3508/92, millega kehtestatakse ühenduse teatavate toetuskavade ühtne haldus- ja kontrollisüsteem (EÜT L 355, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 223), mida on muudetud nõukogu 17. juuli 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 1593/2000 (EÜT L 182, lk 4; ELT eriväljaanne 03/30, lk 94) artikli 1 kohaselt loob iga liikmesriik ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi, kohaldades seda loomakasvatussektoris määruse (EÜ) nr 1254/1999 1. jaotise 1. peatükiga veiselihatootjatele kehtestatud lisatasude ja toetuste maksmise korra suhtes.

8

Määrus nr 3887/92 sisaldab nimetatud haldus- ja kontrollisüsteemi rakendussätteid. Määruse artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesoleva määruse kohaldamisel:

[…]

9

Määruse nr 3887/92 artikli 9 lõike 2 kohaselt:

„Kui selgub, et tegelikult kindlaksmääratud ala on väiksem kui pindalatoetuse taotluses deklareeritud pindala, lähtutakse abi arvutamisel kontrollimisel kindlaksmääratud tegelikust pindalast. […]

[…]

Pindalatoetust ei anta juhul, kui leitud vahe on üle 20% kindlaksmääratud pindalast.

[…]”

10

Vaatamata sellele, et komisjoni 11. detsembri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 2419/2001, millega sätestatakse nõukogu määrusega (EMÜ) nr 3508/92 kehtestatud teatavate ühenduse toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 327, lk 11; ELT eriväljaanne 03/34, lk 308) tunnistas määruse nr 3887/92 kehtetuks, kohaldatakse viimast jätkuvalt toetusetaotluste suhtes, mis puudutavad enne 1. jaanuari 2002 lõppevaid turustusaastaid või lisatasuperioode.”

11

Schouten esitas veise- ja loomalihaturul ühenduse abi saamiseks 9. mail 2001 ministeeriumile taotluse registreerida 2001. aastaks söödamaadena maatükid, mille kogupindala vastas 70,29 hektarile kultuurkarjamaale.

12

Mõned maatükid koosnesid luhtadest. Luht on teisel pool tammi asuv enamasti rohuga kaetud ala, st maa-ala, mis jääb sisemaad üleujutuste eest kaitsva tammi ja jõesängi vahele. Luhad on lühema või pikema ajavahemiku jooksul osaliselt üleujutatud.

13

10. ja 11. mail 2001 tehti piirkonnast satelliitkujutis ja aerofoto. Neilt oli näha, et osa Schoutenile kuuluvatest maatükkidest oli üleujutatud.

14

Vastavalt määruse nr 1254/1999 artikli 4 lõikele 1 esitas Schouten 1. augustil 2001 taotluse erilisatasu saamiseks 26 isasveise pidamise eest käesoleva kohtuotsuse punktis 11 nimetatud maatükkidel.

15

Ministeerium teatas 17. detsembri 2001. aasta kirjas Schoutenile, et mõne maatüki pindala, mis määrati kindlaks kaugseire abil, oli väiksem kui taotluses märgitud söödamaade pindala. Kuna erinevus oli suurem kui 20 %, vähendati Schouteni registreeritud söödamaade pindala määruse nr 3887/92 artikli 9 lõike 2 alusel nullini.

16

Ministeerium jättis 27. mai 2002. aasta otsusega Schouten’i erilisatasu taotluse seoses 26 isasveise pidamisega rahuldamata põhjusel, et söödamaid vähendati nullini ning et seetõttu ei ole järgitud määruse nr 1254/1999 artiklis 12 märgitud loomkoormust.

17

Selle otsuse peale esitas Schouten 3. juuli 2002. aasta kirjaga kaebuse. Oma kaebuse toetuseks märkis ta 22. juuli 2002. aasta kirjas, et ta mõõtis 2. juulil 2002 ise luhtadel asuvad maatükid ära ning et nende pindala oli ligikaudu sama suur kui taotluses märgitud pindala.

18

Ministeerium jättis 8. augusti 2003. aasta otsusega kaebuse rahuldamata põhjusel, et Schouten’i poolt söödamaadena deklareeritud maa-alad ei olnud seitsme kuu jooksul, s.o ajavahemikul 31. märtsist31. oktoobrini 2001, pidevalt kasutatavad veiste, lammaste või kitsede kasvatamiseks. Ta leidis, et Schouten oleks pidanud arvestama sellega, et kaugseire teostamise ajal võib olla üleujutuse oht ning seetõttu on kindlaksmääratud ala deklareeritust väiksem.

19

Schouten esitas 17. septembri 2003. aasta kirjaga ministeeriumi otsuse peale hagi College van Beroep voor het bedrijfsleven’ile. Schouten väidab põhikohtuasjas, et kaugseire teostamise kuupäeval valitsesid erakorralised asjaolud ning et tema ei peaks sellise riski eest vastutama. Lisaks kinnitab ta, et kolm päeva pärast 11. maid 2001 vesi alanes ning et kümne päeva pärast naasesid veised karjamaale.

20

Ministeerium leiab omakorda, et määruse nr 1254/1999 artikli 12 lõike 2 punkti b koostoimes määruse nr 3887/92 artikli 2 lõike 1 punktiga c tuleb tõlgendada nii, et söödamaana deklareeritud maatükke peab olema võimalik kasutada loomade toitmiseks pidevalt vähemalt seitse kuud ning igal juhul ajavahemikul 31. märtsist31. oktoobrini. Ta väidab, et juhul, kui sel ajavahemikul tuvastatakse kaugseire abil, et üks maatükk on täielikult või osaliselt üleujutatud, ei ole üleujutatud maatükk enam söödamaana kasutatav.

21

College van Beroep voor het bedrijfsleven’i arvates ei ole see, kas sõnastust „veise- ning lamba- ja/või kitsekasvatuseks kasutatav” tuleb tõlgendada kitsendavalt, nii selge, et selles osas puuduks kahtlus.

22

Neil asjaoludel otsustas College van Beroep voor het bedrijfsleven menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib esimese ja kolmanda küsimusega, mida tuleks uurida koos, sisuliselt seda, kas, ja kui, siis millistel tingimustel võib söödamaana deklareeritud maatükki, mis on asjaomasel ajavahemikul ajutiselt üleujutatud, käsitada „kasutatavana” määruse nr 1254/1999 artikli 12 lõike 2 punkti b ja määruse nr 3887/92 artikli 2 lõike 1 punkti c mõttes.

24

Kõigepealt tuleb märkida, et need määrused ei täpsusta, mida tuleb mõista „kasutatava” söödamaana.

25

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ühenduse õiguse sätte tõlgendamisel arvestama mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks see säte on (vt eelkõige 13. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-294/01: Granarolo, EKL 2003, lk I-13429, punkt 34, ja 7. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-306/05: SGAE, EKL 2006, lk I-11519, punkt 34).

26

Määruse nr 1254/1999 artikli 12 lõike 2 punkt b sisaldab loetelu maa-aladest, mida ei peeta söödamaaks talumajapidamises kogu kalendriaasta jooksul veise- ning lamba- ja/või kitsekasvatuseks kasutatava ala tähenduses. Selles loetelus on sõnaselgelt maa-alad, mida ei saa kasutada talumajapidamises söödamaadena nagu hooned, mets, tiigid ja teed, ning maa-alad, mida kasutatakse teiste ühenduse abiks kõlblike kultuuride kasvatamiseks, välja arvatud pikaajalised kultuurkarjamaad, mille eest määratakse pindalatoetusi.

27

Sellest järeldub, et maa-ala võib käsitada „kasutatava” söödamaana nimetatud sätte mõttes siis, kui see on mõeldud üksnes loomade toitmiseks.

28

Seda tõlgendust toetavad määruse nr 1254/1999 eesmärgid. Tegelikult, nagu tuleneb määruse nr 1254/1999 kolmeteistkümnendast põhjendusest, on üks määruse eesmärk piirata veise- ja vasikalihatootmise intensiivistumist, st selliste tootjate tegevust, kes peavad oma talumajapidamises pidevalt suurenevat arvu veiseid, ilma et sealjuures suureneks maa-ala ja seega oleks piisav loomade toitmiseks.

29

Selle eesmärgi saavutamiseks seab määruse nr 1254/1999 artikkel 4 erilisatasu saamise tingimuseks kinni pidamise selle määruse artiklis 12 ette nähtud loomkoormusest, mis väljendab talumajapidamises peetavate loomade arvu ja nende loomade toitmiseks talumajapidamises mõeldud söödamaa vahelist suhet, kindlustades niiviisi, et nimetatud ala on nende loomade toitumisvajadusteks piisav. Seega ei või tootja, kes soovib saada erilisatasu, kasutada kõnealust maa-ala muul otstarbel kui nimetatud loomade toitmiseks.

30

Sellest järeldub vastupidiselt Madalmaade valitsuse väidetule, et asjaolu, et maa-ala oli asjaomasel ajavahemikul ajutiselt üleujutatud, põhimõtteliselt ei välista, et see on mõeldud üksnes seal peetavate loomade toitmiseks ning järelikult, et seda saab käsitada söödamaana, mis on määruse nr 1254/1999 artikli 12 lõike 2 punkti b mõttes „kasutatav”. Lisaks tuleb selle kohta sedastada, et viimati nimetatud sättes ei ole loetletud üleujutatud või ajutiselt üleujutatud alasid nagu luhad, küll aga sisaldab see loetelu alaliselt veega kaetud alasid nagu tiigid.

31

Peale selle täpsustab määruse nr 3887/92 artikli 2 lõige 1, et „söödamaad peab saama kasutada loomakasvatuseks vähemalt seitsme kuu jooksul alates liikmesriikide poolt määratavast kuupäevast ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 31. märtsini”.

32

Sellest sättest koostoimes määruse nr 1254/1999 artikliga 12, mis kehtestab loomkoormuse, mille eesmärk on, nagu meenutati käesoleva kohtuotsuse punktis 29, anda erilisatasu üksnes loomade puhul, mida peetakse sellises talumajapidamises, mille pindala on piisav nende toitmiseks, tuleneb, et söödamaad saab käsitada „kasutatavana” siis, kui seda oli tegelikult võimalik kasutada kõnealuses talumajapidamises peetavate loomade toitmiseks vähemalt seitsme kuu jooksul kalendriaastas alates siseriiklike õigusnormidega sätestatud kuupäevast, mis jääb ajavahemikku 1. jaanuarist31. märtsini.

33

Vastupidiselt Madalmaade valitsuse väidetele ei tähenda nimetatud seitsmekuulise miinimumajavahemiku kindlaksmääramine seda, et loomad peavad söödamaal asuma pidevalt, selleks, et söödamaad saaks käsitada „kasutatavana”.

34

Nii nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 51 on märkinud, ei või siis, kui kalendriaasta jooksul on seitsmekuulise miinimumajavahemiku tingimus täidetud, asjaomase ala ajutine kasutamata jätmine sellisel põhjusel nagu kõnealuse ala lühiajaline üleujutus tõepoolest mõjutada seda, kas ala on mõeldud üksnes seal peetavate loomade toitmiseks. Niisamuti, nagu Schouten on põhjendatult väitnud, ei saa antud ajavahemiku jooksul mõni päev kestev alade osaline üleujutus tingimata mõjutada nende kasutusotstarvet söödamaana.

35

Muu hulgas tuleb märkida, et põhikohtuasjas kõnealuste sätete sõnastuses ei ole üldse mainitud, et loomad peavad asjaomasel ajavahemikul asuma söödamaadel pidevalt. Just selliste kliimanähtuste esinemise oht nagu üleujutused, hall või lumi, mille tõttu on alad ajutiselt juurdepääsmatud võis ühenduse seadusandja viia otsusele mitte nõuda, et kasutamine peab ajavahemikul olema pidev.

36

Antud juhul on teada, et vaidlusalused alad olid mõne päeva jooksul üleujutatud. Taoline ajutine üleujutus, mis tõi kaasa nende alade kasutamata jätmise, põhimõtteliselt ei välista, et need maa-alad vastavad määruse nr 3887/92 artikli 2 lõike 1 punktis c ette nähtud tähtaja tingimusele.

37

Sellega seoses on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas vaatamata põhikohtuasjas kõnealuste alade lühiajalisele kasutamata jätmisele oli neid tegelikult võimalik kasutada loomade toitmiseks vähemalt seitsme kuu jooksul kalendriaastas alates siseriiklike õigusnormidega sätestatud kuupäevast, mis jääb ajavahemikku 1. jaanuarist 31. märtsini.

38

Kõigist eespool esitatud põhjendustest lähtuvalt tuleb esimesele ja kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 1254/1999 artikli 12 lõike 2 punkti b ja määruse nr 3887/92 artikli 2 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et söödamaana deklareeritud maatükki saab käsitada „kasutatavana”, kui esiteks on see mõeldud üksnes seal peetavate loomade toitmiseks kogu kalendriaasta jooksul ja kui teiseks oli seda tegelikult võimalik kasutada vähemalt seitsme kuu jooksul selles kalendriaastas alates siseriiklike õigusnormidega sätestatud kuupäevast, mis jääb ajavahemikku 1. jaanuarist31. märtsini, ning isegi siis, kui eelkõige ajutise üleujutuse tõttu ei asunud loomad sel maatükil pidevalt.

39

Arvestades esimesele ja kolmandale küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

40

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1254/1999 veise- ja vasikalihaturu ühise korralduse kohta artikli 12 lõike 2 punkti b ja nõukogu 23. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3887/92, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad ühenduse teatavate toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi kohaldamiseks, artikli 2 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et söödamaana deklareeritud maatükki saab käsitada „kasutatavana”, kui esiteks on see mõeldud üksnes seal peetavate loomade toitmiseks kogu kalendriaasta jooksul ja kui teiseks oli seda tegelikult võimalik kasutada vähemalt seitsme kuu jooksul selles kalendriaastas alates siseriiklike õigusnormidega sätestatud kuupäevast, mis jääb ajavahemikku 1. jaanuarist31. märtsini, ning isegi siis, kui eelkõige ajutise üleujutuse tõttu ei asunud loomad sel maatükil pidevalt.