1

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 10. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T-164/02: Kaul vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bayer (ARCOL) (EKL 2004, lk II-3807; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega tühistati ühtlustamisameti kolmanda apellatsioonikoja 4. märtsi 2002. aasta otsus (asi R 782/2000-3) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), millega jäeti rahuldamata Kaul GmbH (edaspidi „Kaul”) vastulause sõnamärgi ARCOL registreerimisele ühenduse kaubamärgina.

2

Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 29 ja 30, et vaidlustatud otsuses leidis apellatsioonikoda ekslikult, et faktilisi asjaolusid, mida ei esitatud ühtlustamisameti vastulausete osakonnale, kes tegi esimese astme otsuse, ei saa hageja esitada oma kaebuse toetuseks esimest korda apellatsioonikojas. Nimetatud kohtuotsuse kohaselt on apellatsioonikoda vastupidi kohustatud neid asjaolusid talle lahendada antud kaebuse kohta otsuse tegemisel arvesse võtma.

3

Ühtlustamisamet väidab oma apellatsioonkaebuses, et Esimese Astme Kohus tõlgendas sellega vääralt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) ja komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189; edaspidi „rakendusmäärus”), sätteid.

4

Määruse nr 40/94 artikli 8 pealkirjaga „Suhtelised keeldumispõhjused” lõike 1 punktis b on sätestatud:

„Varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui:

[…]

5

Nimetatud määruse artikli 42 lõikes 3 on ette nähtud:

„Vastulause tuleb esitada kirjalikult ja see peab olema põhjendatud. Vastulause loetakse nõuetekohaselt esitatuks alles pärast vastulause esitamise lõivu tasumist. Ameti määratud aja jooksul võib vastulause esitaja esitada oma vastulause toetuseks fakte, tõendeid ja seisukohti.”

6

Määruse nr 40/94 artikli 52 pealkirjaga „Suhtelised kehtetuks tunnistamise põhjused” lõike 1 punktis a on ette nähtud:

„Ühenduse kaubamärk tunnistatakse kehtetuks ametile esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:

7

Määruse nr 40/94 apellatsioonimenetlust käsitleva VII jaotise artikli 57 lõikes 1 on nimelt sätestatud, et „kaebuse võib esitada kontrollijate, vastulausete osakonna, kaubamärkide haldus- ja õigusosakonna ning tühistamisosakonna otsuste peale.”

8

Nimetatud määruse artikli 59 kohaselt:

„Teade kaebuse esitamise kohta tuleb ametile esitada kirjalikult kahe kuu jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest, mille peale kaevatakse. […] Nelja kuu jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest tuleb esitada kirjalik selgitus edasikaebuse aluste kohta.”

9

Sama määruse artiklis 61 pealkirjaga „Kaebuste menetlemine” on sätestatud:

„1.   Kui kaebus on vastuvõetav, kontrollib apellatsioonikoda, kas kaebus on põhjendatud.

2.   Kaebuse menetlemise käigus kutsub apellatsioonikoda pooli nii sageli kui vajalik ning nõukogu määratud tähtaja jooksul esitama märkusi teate kohta, mille on esitanud teine osapool või apellatsioonikoda.”

10

Määruse nr 40/94 artiklis 62 pealkirjaga „Kaebuste kohta tehtavad otsused” on sätestatud:

„1.   Pärast kaebuse põhjendatuse kontrollimist teeb apellatsioonikoda kaebuse kohta otsuse. Apellatsioonikoda kas tegutseb edasikaevatud otsuse teinud talituse pädevuse piires või saadab asja nimetatud talitusele edasiseks menetlemiseks.

2.   Kui apellatsioonikoda tagastab asja edasikaevatud otsuse teinud talitusele edasiseks menetlemiseks, on kõnealune talitus seotud apellatsioonikoja õigusliku otsusega, kui faktid on samad.

[…]”

11

Nimetatud määruse artiklis 63 pealkirjaga „Euroopa Kohtusse kaebamine” on ette nähtud:

„1.   Kaebusi käsitlevate apellatsioonikodade otsuste peale võib Euroopa Kohtule esitada kaebuse.

2.   Kaebuse aluseks võib olla pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, asutamislepingu, käesoleva määruse või nende rakendusnormide rikkumine või võimu kuritarvitamine.

3.   Euroopa Kohus on pädev vaidlustatud otsust tühistama või seda muutma.

[…]”

12

Määruse nr 40/94 menetlusnorme hõlmava IX jaotise esimeses jaos pealkirjaga „Üldsätted” sisalduvas artiklis 74 pealkirjaga „Faktide kontrollimine ameti omal algatusel” on sätestatud:

„1.   Asju menetledes kontrollib amet fakte omal algatusel; registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes piirdub amet siiski kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega.

2.   Amet võib mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.”

13

Nimetatud määruse artikli 76 lõike 1 alusel:

„Ametis toimuvate menetluste puhul kuuluvad tõendite esitamise või saamise viiside hulka:

14

Rakendusmääruse eeskirja 16 lõikes 3 on sätestatud:

„Lõikes 1 osutatud faktide, tõendite ja argumentide ning muude tõendavate dokumentide üksikasjad ja lõikes 2 mainitud tõendid võib, kui neid ei esitata koos vastulausega või pärast seda, esitada pärast vastulausemenetluse alustamist tähtaja jooksul, mille amet määrab eeskirja 20 lõike 2 kohaselt.”

15

Nimetatud määruse eeskirja 20 lõikes 2 on ette nähtud:

„Kui vastulause ei sisalda eeskirja 16 lõigetes 1 ja 2 nimetatud faktide, tõendite ja argumentide üksikasju, teeb amet vastulause esitajale ettepaneku esitada need ameti määratud tähtaja jooksul. Kõik vastulause esitaja esitatud andmed edastatakse taotlejale, kellele antakse võimalus vastata ameti määratud tähtaja jooksul.”

16

Esimese Astme Kohtule lahendada antud vaidluse tausta võib vaidlustatud kohtuotsuse alusel kokku võtta järgmiselt.

17

Atlantic Richfield Co. taotles 3. aprillil 1996 ühtlustamisametilt sõnamärgi ARCOL registreerimist ühenduse kaubamärgina eelkõige „keemiliste toidukonservantide” jaoks.

18

Kaul esitas 20. oktoobril 1998 sellele taotlusele vastulause, viidates segiajamise tõenäosusele määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1punkti b mõttes. Sellega seoses tugines Kaul varasemale ühenduse kaubamärgile, mille omanik ta on, nimelt sõnamärgile CAPOL, mis on registreeritud järgmistele kaupadele: „keemilised toidukonservandid, s.o toorained valmistoodete, eelkõige maiustuste, tarretamiseks ja konserveerimiseks”.

19

Olles tõdenud, et segiajamise tõenäosus puudub, lükkas ühtlustamisameti vastulausete osakond 30. juunil 2000 selle vastulause tagasi.

20

Viidatud otsuse peale esitatud kaebuse toetuseks väitis Kaul eelkõige, nagu ta oli vastulausete osakonnas esile toonud, et tema kaubamärgil on tugev eristusvõime, nii et sellele peaks vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tagama ulatuslikuma kaitse. Selles osas kinnitas Kaul samas, et see tugev eristusvõime ei tulene vaid asjaolust, et sõnamärk CAPOL ei kirjelda asjaomaseid kaupu, nagu ta juba vastulausete osakonnas väitis, vaid ka sellest, et nimetatud kaubamärk on muutunud kasutamise käigus üldtuntuks. Kaubamärgi üldtuntuse tõendamiseks esitas Kaul apellatsioonikojale esitatud avalduse lisas oma peadirektori vande all tehtud avalduse ning oma klientide nimekirja.

21

Ühtlustamisameti apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuses, et ta ei saa arvesse võtta varasema kaubamärgi üldtuntusest tulenevat väidetavat tugevat eristusvõimet, kuna see faktiline asjaolu ja tõendid esitati esimest korda alles temale esitatud kaebuse toetuseks.

22

Hageja esitas hagiavaldusega, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 24. mail 2002, hagi vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Nimetatud hagi toetuseks esitas ta neli väidet, mis tulenevad esiteks Kauli poolt apellatsioonikojale esitatud tõendite kontrollimise kohustuse rikkumisest, teiseks määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumisest, kolmandaks liikmesriikide menetlusõiguse põhimõtete ja ühtlustamisametis kohaldatavate menetlusreeglite rikkumisest ning neljandaks põhjendamiskohustuse rikkumisest.

23

Esimese Astme Kohus rahuldas esimese väite ja tühistas selles osas vaidlustatud otsuse, tegemata otsust hagi teiste väidete kohta. Sellega seoses sedastas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 25–30 järgmist:

24

Nimetatud kohtuotsuse punktis 34 järeldas Esimese Astme Kohus, et „apellatsioonikoda ei oleks saanud määruse nr 40/94 artiklit 74 rikkumata keelduda faktilise teabe kontrollimisest, mis oli esitatud hageja 30. oktoobri 2000. aasta kirjalikus selgituses, tõendamaks varasema kaubamärgi tugevat eristusvõimet, mis tuleneb hageja väitel selle kaubamärgi kasutamisest turul.”

25

Apellatsioonkaebuses palub ühtlustamisamet Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja saata asi Esimese Astme Kohtusse teiste hagi väidete kohta otsuse tegemiseks. Ta palub samuti mõista kohtukulud välja teistelt menetlusosalistelt.

26

Kaul palub jätta hagi rahuldamata ning mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

27

Ühtlustamisamet väidab oma kahest osast koosnevas ainsas väites, et sedastades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 29 ja 30, et ühtlustamisameti apellatsioonikoda oli kohustatud vastulausemenetluses arvesse võtma faktilisi asjaolusid ja tõendeid, mis esitati esimest korda määruse nr 40/94 artiklis 59 ettenähtud avalduse toetuseks, rikkus Esimese Astme Kohus mitut nimetatud määruse ja rakendusmääruse sätet.

28

Nimetatud väite esimeses osas väidab ühtlustamisamet, et sedastades viidatud punktides, et apellatsioonikoda on kohustatud neid asjaolusid arvesse võtma tulenevalt funktsionaalse järjepidevuse põhimõttest, kohaldas Esimese Astme Kohus vääralt määruse nr 40/94 artikli 42 lõiget 3 koostoimes rakendusmääruse eeskirja 16 lõikega 3 ja eeskirja 20 lõikega 2 ning määruse nr 40/94 artikli 62 lõiget 1.

29

Nimetatud sätetest esimese kolme sätte alusel vastuväite esitajale ühtlustamisameti määratud tähtaeg vastulause toetuseks faktiliste asjaolude ja tõendite esitamiseks on ühtlustamisameti väitel lõplik tähtaeg, mille möödumisel on nende vastulausete osakonnale esitamine välistatud, välja arvatud siis, kui ühtlustamisamet seda tähtaega pikendab.

30

Mainitud tähtaja jooksul esitamata jäetud faktilisi asjaolusid ja tõendeid ei saa esitada ka apellatsioonikojas ning need ei saa põhjustada vastulausete osakonna tehtud otsuse tühistamist. Vastupidi Esimese Astme Kohtu sedastatule on määruse nr 40/94 artikli 62 lõikest 1 tulenev vastulausete osakondade ja apellatsioonikodade vaheline funktsionaalne järjepidevus seotud nende talituste otsustuspädevusega, kuid see ei saa muuta kehtetuks ühenduse õigusnormides vastulausemenetluse kulgemise suunamiseks ette nähtud konkreetseid tähtaegu.

31

Selline tõlgendus tuleneb ka sellise vastulausemenetluse ratio legis’est, mille eesmärk on võimaldada varakult tuvastada kaubamärkidevaheline vastuolu ja teha selle kohta kiire haldusotsus. Otsus, millega lükatakse vastulause tagasi, ei ole pealegi lõplik, kuna see ei takista vastavalt määruse nr 40/94 artikli 52 lõikele 1 hiljem samadele väidetele, mis esitati vastulause toetuseks, tugineva tühistamishagi või rikkumise suhtes algatatud menetluses vastuhagi esitamist.

32

Väite teises osas märgib ühtlustamisamet, et sedastades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 29 ja 30, et kui faktilised asjaolud või tõendid esitatakse määruse nr 40/94 artiklis 59 ette nähtud neljakuulise tähtaja jooksul, siis ei ole nende esitamine apellatsioonimenetluses toimunud „hilinenult” nimetatud määruse artikli 74 lõike 2 mõttes, mistõttu apellatsioonikoda peab neid asjaolusid arvesse võtma, rikkus Esimese Astme Kohus viimati nimetatud sätet.

33

Selles osas väidab ühtlustamisamet esimese võimalusena, et artikli 74 lõige 2 ole mõeldud kohaldamiseks juhul, kui esimese astme otsust tegevas talituses on faktiliste asjaolude või tõendite esitamisele kehtestatud lõplik tähtaeg, nagu käesolevas asjas. Kasutades sõnu nagu „hilinenult”, „not in due time” või „verspätet”, kajastab kõnealune säte just soovi vältida õigustamatuid hilinemisi juhul, kui sellised lõplikud tähtajad puuduvad.

34

Teise võimalusena väidab ühtlustamisamet, et Esimese Astme Kohus piiras õigustamatult artikli 74 lõike 2 ulatust, kui ta sedastas, et nimetatud säte on apellatsioonimenetluses kohaldatav vaid siis, kui faktilised asjaolud või tõendid esitatakse pärast määruse nr 40/94 artiklis 59 toodud neljakuulise tähtaja möödumist. Nimelt peaks selle määruse artikli 74 lõiget 2 olema võimalik kohaldada ka teistel juhtudel, näiteks sellepärast, et neid tõendeid oleks saanud ja need oleks pidanud esitama juba vastulausete osakonnas.

35

Kaul, kes käsitleb kogu esitatud väidet korraga, leiab, et Esimese Astme Kohus sedastas õigesti, et apellatsioonikojad peavad võtma uusi tõendeid arvesse, kui need ei ole esitatud hilinenult määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 2 mõttes, kaasa arvatud nendes kodades. Nii on see käesolevas asjas, kuna vaidlusalune esitamine toimus määruse nr 40/94 artiklis 59 määratud tähtaja jooksul.

36

Apellatsioonikoda on teine aste, mis on ette nähtud asja uueks sisuliseks läbivaatamiseks ilma igasuguste piiranguteta ja eelneb Esimese Astme Kohtu ja Euroopa Kohtu teostatavale kohtulikule kontrollile, mis piirdub omakorda õiguslike küsimustega.

37

Kauli sõnul kinnitavad määruse nr 40/94 artikli 61 lõige 2 ja artikkel 76, et apellatsioonikojal on samasugune pädevus kui esimese astme otsuse teinud talitusel, nimelt kutsuda pooli üles esitama märkusi või määrata tõendite kogumist. Nende sätete lugemisest koostoimes nimetatud määruse artikli 62 lõikega 1 ilmneb, et apellatsioonikoda on kohustatud otsustama kõigi talle esitatud faktiliste asjaolude põhjal, kas ta saab teha otsuse, mille resolutiivosa on samane talle suunatud otsusega.

38

Määruse nr 40/94 artikli 74 lõikest 1 tuleneb tema väitel, et inter partes menetluses esitavad faktilisi asjaolusid ja tõendeid vaid pooled. Seetõttu peaks pooltele jääma võimalus vaidlust apellatsioonimenetluses just esimeses astmes tehtud otsust arvestades täiendada.

39

Lisaks oleks ühtlustamisameti otsuse tegemine võimalikult paljude faktiliste asjaolude pinnalt kooskõlas nii õiguskindluse põhimõttega kui ka menetlusökonoomia põhimõttega, mille eesmärk on võimaldada siseturu nõuetekohase toimimise huvides lahendada kaubamärkidevahelisi vastuolusid enne kaubamärgi registreerimist.

40

Et väite kaks osa on omavahel tihedalt seotud, tuleb neid analüüsida ühiselt.

41

Vaatlusaluse väite kohta tervikuna otsuse tegemiseks tuleb esiteks tõdeda, et määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 2 kohaselt võib ühtlustamisamet mitte arvesse võtta faktilisi asjaolusid, millele pooled on hilinenult viidanud, ja tõendeid, mille pooled on hilinenult esitanud.

42

Vastupidi ühtlustamisameti väidetele tuleneb sellest sõnastusest, et üldreeglina ja kui ei ole sätestatud teisiti jääb pooltele võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast nende tähtaegade möödumist, mis on nende esitamisele kehtestatud määrust nr 40/94 kohaldades, ning et ühtlustamisametil ei ole mingil juhul keelatud võtta arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millele on selliselt hilinenult viidatud või mis on hilinenult esitatud.

43

Seevastu nähtub kõnealusest sõnastusest sama kindlalt, et selline faktilistele asjaoludele ja tõenditele viitamine või nende esitamine ei anna seda võimalust kasutavale poolele tingimusteta õigust sellele, et ühtlustamisamet võtab neid faktilisi asjaolusid või tõendeid arvesse. Täpsustades, et viimane „võib” sellisel juhul otsustada neid faktilisi asjaolusid või tõendeid mitte arvesse võtta, jätab määruse nr 40/94 artikli 74 lõige 2 ühtlustamisametile laia hindamisruumi selle üle otsustamisel, kas neid tuleb arvesse võtta või mitte, millega seoses viimane oma otsust samas ka põhjendama peab.

44

Kui ühtlustamisamet lahendab asja vastulausemenetluse raames, siis võib nende arvessevõtmine olla põhjendatud eriti juhul, kui hilinenult esitatud tõendid võivad esiteks olla asjakohased seoses sellega, milline otsus talle esitatud vastulause kohta langetatakse, ja teiseks ei välista seda menetlusstaadium, mil hilinenud esitamine toimub, ega sellega seotud asjaolud.

45

Nagu ühtlustamisamet õigesti väidab, kaotaks määruse nr 40/94 sätted kogu kasuliku mõju, kui viimane oleks kohustatud võtma kõikidel juhtudel arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, mille pooled esitasid vastulausemenetluses pärast nendes sätetes selleks määratud tähtaegade möödumist.

46

Seevastu säilitab käesoleva kohtuotsuse punktides 42–44 esitatud määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 2 tõlgendus selle kasuliku mõju, võimaldades samas sobitada erinevaid nõudeid.

47

Ühest küljest on see, et pooli kutsutakse üles järgima ühtlustamisameti poolt neile asja läbivaatamisel kehtestatud tähtaegu, kooskõlas hea haldustava põhimõttega ja vajadusega tagada menetluse tõrgeteta sujumine ja tõhusus. Ainuüksi asjaolu, et viimane võib vajalikul juhul keelduda arvesse võtmast neid faktilisi asjaolusid ja tõendeid, mille pooled on esitanud pärast kehtestatud tähtaegade möödumist, peaks sellele soodsat mõju avaldama.

48

Jättes siiski vaidlust lahendavale talitusele võimaluse poolte hilinenult esitatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid arvesse võtta, aitab toodud tõlgendus teisalt vastulausemenetluse puhul vältida seda, et registreeritakse kaubamärgid, mille kasutamine võidakse hiljem tühistamismenetluses või rikkumise suhtes algatatud menetluses vaidlustada. Nagu Euroopa Kohus on juba sedastanud, toetavad seda õiguskindluse ja hea haldustava eesmärgid (vt eelkõige 6. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-104/01: Libertel, EKL 2003, lk I-3793, punkt 59).

49

Teiseks tuleb märkida, et ükski apellatsioonikojas toimuva menetluse olemust või selle talituse pädevust puudutav põhimõte ei välista seda, et nimetatud koda võtab talle esitatud kaebuse läbivaatamisel arvesse faktilisi asjaolusid või tõendeid, mis on ära toodud esimest korda selles kaebuses.

50

Sellega seoses tuleb meenutada, et kaubamärgi registreerimise taotluse peale esitatud vastulausest tekkinud vaidlused läbivad tõenäoliselt neljakordse kontrolli.

51

Nimelt viib kõigepealt läbi menetluse ühtlustamisamet, esialgu oma vastulausete osakondades ning kaebuse alusel oma apellatsioonikodades, mis on hoolimata neile ja nende liikmetele antud sõltumatuse tagatistest siiski ühtlustamisameti talitused. Järgmises etapis järgneb sellele menetlusele võimalik kohtulik järelevalve Esimese Astme Kohtu poolt ning vajaduse korral apellatsioonkaebuse alusel Euroopa Kohtu poolt.

52

Nagu on ette nähtud määruse nr 40/94 artikli 63 lõikes 2, võib Esimese Astme Kohtu poolt ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuse tühistamise või muutmise aluseks olla vaid „pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, asutamislepingu, [nimetatud] määruse või nende rakendusnormide rikkumine või võimu kuritarvitamine.”

53

Sellest sättest nähtub eelkõige, et Esimese Astme Kohus võib hagi esemeks oleva otsuse tühistada või muuta üksnes juhul, kui selle puhul on tegemist ühega nimetatud tühistamis- või muutmisalustest. Samas ei saa Esimese Astme Kohus nimetatud otsust tühistada pärast selle tegemist ilmnenud alustel (11. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-416/04 P: Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I-4237, punktid 54 ja 55).

54

Nimetatud sättest tuleneb samuti, et Esimese Astme Kohus sedastas õigesti ja väljakujunenud praktikat järgides, et faktilistele asjaoludele, millele pooled ei tuginenud ühtlustamisametis, ei saa enam tugineda ühenduse kohtule esitatud hagis. Esimese Astme Kohus hindab nimelt eelkõige apellatsioonikoja otsuse õiguspärasust, kontrollides koja poolt ühenduse õiguse kohaldamist talle esitatud faktiliste asjaolude suhtes (vt selle kohta 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-214/05 P: Rossi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I-7057, punkt 50), kuid ei teosta seevastu sellist kontrolli talle esitatud uutele faktilistele asjaoludele tuginedes.

55

Käesoleva kohtuotsuse punktides 50 ja 51 meenutatud asutuste ülesehitusest tulenevalt ei ole Esimese Astme Kohtu poolt selliselt teostatav kohtulik kontroll ühtlustamisameti apellatsioonikoja poolt eelnevalt läbiviidud kontrolli lihtne kordamine.

56

Sellega seoses nähtub määruse nr 40/94 artikli 62 lõikest 1, et pärast kaebuse põhjendatuse kontrollimist teeb apellatsioonikoda kaebuse kohta otsuse ja ta võib selle raames „tegutseda edasikaevatud otsuse teinud talituse pädevuse piires,” st teha käesoleval juhul ise vastulause kohta otsuse, lükates selle tagasi või tunnistades selle põhjendatuks, millega ta seega kinnitab või tühistab vaidlustatud otsuse.

57

Nii tuleneb määruse nr 40/94 artikli 62 lõikest 1, et apellatsioonikoda kontrollib talle esitatud kaebuse kaudu vastulause põhjendatuse osas täiesti uuesti nii õiguslikke kui ka faktilisi asjaolusid.

58

Nagu märkis Kaul, tuleneb ka määruse nr 40/94 artikli 61 lõikest 2 ja artiklist 76, et apellatsioonikojale esitatud kaebuse põhjendatuse kontrollimisel palub ta pooltel nii sageli kui vaja esitada oma märkused teadete kohta, mis ta neile saadab, ning et ta võib samuti määrata menetlustoiminguid, mille hulka kuulub ka dokumentide või tõendite esitamine. Määruse nr 40/94 artikli 62 lõikes 2 on veel täpsustatud, et kui apellatsioonikoda tagastab asja edasikaevatud otsuse teinud talitusele edasiseks menetlemiseks, on kõnealune talitus seotud apellatsioonikoja õigusliku otsusega, „kui faktid on samad.” Need sätted kinnitavad omalt poolt võimalust, et ühtlustamisameti läbiviidava menetluse erinevates astmetes võib faktiliste asjaolude kogum täieneda.

59

Kolmandaks ilmneb määruse nr 40/94 artikli 42 lõikest 3, et vastulause esitaja, kes esitas kaubamärgi registreerimise vastu vastulause põhjendusega, et selle registreerimisest tuleks keelduda kõnealuse määruse artikli 8 lõike 1 alusel, võib ühtlustamisameti poolt selleks määratud aja jooksul esitada oma vastulause toetuseks fakte, tõendeid ja seisukohti.

60

Erinevalt viidatud artikli 42 lõikest 3 ei maini määruse nr 40/94 artikkel 59, mis täpsustab apellatsioonikojale kaebuse esitamise tingimusi, faktiliste asjaolude või tõendite esitamist, vaid üksnes kirjaliku selgituse esitamist edasikaebuse aluste kohta neljakuuse tähtaja jooksul.

61

Sellest järeldub, et vastupidi Esimese Astme Kohtu sedastatule vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30, ei saa artiklit 59 tõlgendada nii, et see annab kaebuse esitajale uue tähtaja oma vastulause toetuseks faktiliste asjaolude ja tõendite esitamiseks.

62

Seega tegi Esimese Astme Kohus õigusliku vea, kui ta leidis nimetatud punktis, et neid faktilisi asjaolusid ega tõendeid ei esitatud „hilinenult” artikli 74 lõike 2 mõttes, ning järeldas sellest, et apellatsioonikoda on kohustatud neid kaebuse kohta otsuse tegemisel arvesse võtma.

63

Nimelt nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 41–43, et kui asjaomane pool, nagu käesolevas asjas, ei ole neile faktilistele asjaoludele ja tõenditele tuginenud ja neid esitanud tähtaegade jooksul, mis talle selleks määruse nr 40/94 sätete alusel kehtestati, st ta on esitanud need „hilinenult” kõnealuse määruse artikli 74 lõike 2 mõttes, ei ole sellele poolele tagatud tingimusteta õigus sellele, et apellatsioonikoda neid arvesse võtab, sest viimasel on vastupidi hindamisruum selle üle otsustamisel, kas neid tuleb tema poolt langetatava otsuse puhul arvesse võtta või mitte.

64

Eeltoodust järeldub, et Esimese Astme Kohus rikkus määruse nr 40/94 artikli 42 lõiget 3, artiklit 59 ja artikli 74 lõiget 2, sedastades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 29 ja 30, et apellatsioonikoda on kohustatud võtma arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, mille pool, kes esitas vastulause kaubamärgi registreerimise taotlusele, esitab esimest korda nimetatud kojale vastulausete osakonna otsuse peale esitatud kaebuse toetuseks, ning tühistades vaidlustatud otsuse ainuüksi põhjusel, et käesolevas asjas keeldus apellatsioonikoda neid arvesse võtmast.

65

Järelikult tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

66

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse tühistamise korral teha kohtuasjas ise lõpliku otsuse, kui menetlusstaadium seda võimaldab, või suunata asja tagasi Esimese Astme Kohtusse otsustamiseks.

67

Käesolevas kohtuasjas tõdeb Euroopa Kohus, nagu seda tegi eelnevalt Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 27, et apellatsioonikoda keeldus vaidlustatud otsuse punktides 10–12 Kauli poolt tema kaebuse toetuseks esitatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid arvesse võtmast, leides sisuliselt, et see on automaatselt välistatud, kuna neid faktilisi asjaolusid ja tõendeid ei olnud esitatud eelnevalt vastulausete osakonnas viimase määratud tähtaegade jooksul.

68

Apellatsioonikoja kirjeldatud seisukoht, millele tugines nii Esimese Astme Kohtus kui apellatsioonkaebuses ka ühtlustamisamet, eirab määruse nr 40/94 artikli 74 lõiget 2. Nimelt nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 41–43, jätab see säte apellatsioonikojale, kellele faktilisi asjaolusid ja tõendeid hilinenult esitatakse, hindamisruumi selle üle otsustamisel, kas neid tuleb tema langetatavas otsuses arvesse võtta või mitte.

69

Selle asemel, et kirjeldatud hindamispädevust kasutada, leidis apellatsioonikoda käesolevas asjas ekslikult, et tal puudub kõnealuste faktiliste asjaolude ja tõendite võimaliku arvessevõtmise osas igasugune hindamispädevus.

70

Järelikult tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

71

Kodukorra artikli 122 esimene lõik sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

72

Käesolevas kohtuasjas tuleb märkida, et kuigi Euroopa Kohus tühistab vaidlustatud kohtuotsuse, rahuldab ta käesoleva kohtuotsusega Kauli kaebuse ja tühistab ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuse. Sellest järeldub, et kuna Kaul on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb Kaulil nii esimeses astmes kui ka seoses apellatsioonkaebusega tekkinud kohtukulud jätta ühtlustamisameti kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: