1.

Tribunal d’instance de Saintes (Prantsusmaa, edaspidi „Tribunal d’instance”) esitas 16. novembri 2005. aasta otsusega Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel kaks eelotsuse küsimust, mis käsitlevad nõukogu 22. detsembri 1986. aasta direktiivi 87/102/EMÜ tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta ( 2 ) tõlgendamist.

2.

Sisuliselt palutakse Euroopa Kohtul esiteks selgitada, kas direktiivi 87/102 artiklid 11 ja 14 lubavad seda, et siseriiklikud õigusnormid, mis direktiivi ennast rakendades kehtestavad krediidilepingu ja kauba müügi või teenuste osutamise lepingu, mida finantseeritakse selle krediidiga, omavahelise seotuse eeskirjad, seades nende eeskirjade kohaldamise tingimuseks selle, et finantseeritav kaup või teenus peab olema esimeses lepingus märgitud, teiseks selgitada direktiivi 87/102 eesmärke ning tuvastada, kas tuleb asuda seisukohale, et ühenduse õiguse kohaselt võib siseriiklik kohus nimetatud siseriiklikke õigusnorme kohaldada omal algatusel ka siis, kui niisugune omal algatusel kohaldamine on siseriikliku õiguskorraga välistatud.

3.

Direktiivi 87/102 artikli 1 lõike 1 ja lõike 2 punkti c kohaselt „kohaldatakse [seda direktiivi] krediidilepingute suhtes”, s.t kõigi nende lepingute suhtes, millega „võlausaldaja annab või lubab anda tarbijale krediiti tasumise edasilükkamise, laenu või muu samalaadse finantstehingu vormis”; välja on siiski arvatud selle direktiivi artiklis 2 loetletud krediidilepingud.

4.

Direktiivi 87/102 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et krediidilepingud sõlmitakse kirjalikult, ning sama artikli lõike 2 punkt a näeb ette, et kirjalik leping sisaldab krediidi kulukuse aastamäära. Sama artikli lõikes 3 on täpsustatud, et „[k]irjalik leping sisaldab lisaks ka lepingu muid olulisi tingimusi”, ning märgitud, et „[n]äitena on […] direktiivi [I] lisas esitatud loetelu tingimustest, mille kandmist kirjalikku lepingusse võib liikmesriik pidada oluliseks”.

5.

Direktiivi 87/102 artikkel 11 sätestab:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et krediidilepingute olemasolu ei mõjuta ühelgi viisil tarbija õigusi kõnealuse lepingu alusel ostetud kauba tarnija või osutatud teenuste pakkuja suhtes juhul, kui kaupa ei tarnita või teenuseid ei osutata või kui need mõnel muul viisil ei vasta tarnelepingule.

2.   Kui:

Liikmesriigid määravad kindlaks, kui suurel määral ja millistel tingimustel on kõnealused parandusmeetmed teostatavad [Liikmesriigid määravad kindlaks, kui suurel määral ja millistel tingimustel võib kõnealuseid vastuväiteid esitada].

[…]”. [Täpsustatud tõlge]

6.

Lõpuks näeb direktiivi 87/102 artikkel 14 ette:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et krediidilepingud ei kaldu tarbija kahjuks kõrvale käesoleva direktiivi rakendamiseks võetavatest või käesolevale direktiivile vastavate siseriiklike õigusaktide sätetest.

2.   Peale selle tagavad liikmesriigid, et käesoleva direktiivi rakendussätetest ei hiilita mööda lepinguid sõnastades ega eelkõige sellega, et krediidisumma jagatakse mitme lepingu vahel.”

7.

Prantsuse õiguskorras reguleeris tarbijakrediiti algselt 10. jaanuari 1978. aasta seadus nr 78-22 ( 3 ). See regulatsioon, mis oli direktiivi 87/102 vastuvõtmisest varasem ja mida täiendati hiljem 23. juuni 1989. aasta seadusega nr 89-421 ( 4 ), konsolideeriti viimaks 26. juuli 1993. aasta seaduses nr 93-949 ( 5 ) ja 27. märtsi 1997. aasta dekreedis nr 97-298 ( 6 ) toodud Code de la consommation’i (tarbimisseadustik, edaspidi „seadustik”) III raamatu I jaotise I peatükis.

8.

Seadustiku artikli L. 311-2 kohaselt kohaldatakse nimetatud I jaotist „krediiditehingute suhtes, sealhulgas nendega seotud krediiditagatiste suhtes, mille annavad füüsilised või juriidilised isikud tavapäraselt tasu eest või tasuta”. ( 7 )

9.

Seadustiku artikli L. 311-8 kohaselt tuleb artiklis L. 311-2 nimetatud krediiditehingud sõlmida eelneva pakkumusega, mis edastatakse krediidivõtjale ja milles tuleb artikli L. 311-10 järgi täpsustada krediidi muude tingimuste hulgas „vajadusel krediidi kulukuse määra” (punkt 2), meenutada seadustiku muude sätete hulgas „vajadusel artikleid L. 311-20–L. 311-31 ja L. 311-13” (punkt 3) ning lõpuks näidata „vajadusel finantseeritav kaup või teenus” (punkt 4).

10.

Seadustiku artikli L. 313-13 kohaselt „[k]oostatakse eelnev krediidipakkumus vastavalt eelnevates artiklites ette nähtud tingimustele ühe tüüppakkumuse järgi, mille on kehtestanud panganduse reguleerimise komitee pärast eelnevat konsulteerimist riikliku tarbimisnõukoguga”. Seadustiku artikkel R. 311-6 näeb omakorda ette, et „artiklis L. 311-8 ette nähtud eelnev krediidipakkumus sisaldab andmeid, mis on toodud käesolevale seadustikule lisatud tüüppakkumuste hulgast selles, mis vastab pakutavale krediiditehingule”.

11.

Seadustiku artiklitega L. 311-20–L. 311-28 kehtestatakse seejärel erikord, mis käsitleb „sihtotstarbelisi krediite”, mida iseloomustab krediidilepingu ja tarnelepingu teatav omavaheline seotus, mis ilmneb nii lepingute sõlmimise, kui ka nende täitmise etapis.

12.

Eriti seadustiku artikkel L. 311-20 näeb eelkõige ette, et „[k]ui pakkumuses on nimetatud finantseeritavat kaupa või teenust, tekivad krediidivõtja kohustused alates sellest hetkest, kui kaup on kohale toimetatud või teenus osutatud”.

13.

Lisaks on seadustiku artikli L. 311-21 esimeses lõigus sätestatud:

„Põhilepingu täitmise vaidlustamisel võib kohus krediidilepingu täitmise kuni vaidluse lahendamiseni peatada. Krediidilepingust võib taganeda või see on tühine juhul, kui kohtu teel tunnustatakse sellest lepingust, mille täitmiseks krediidileping sõlmiti, taganemise õigust või see tunnistatakse kehtetuks.”

14.

Lõpuks nähakse seadustiku artiklis L. 311-33, mida kohaldatakse kõikide artiklis L. 311-2 nimetatud krediiditehingute suhtes, ette selle puhul, kui krediidiandja ei järgi artiklites L. 311-8–L. 311-13 kirjeldatut, karistus, mis seisneb selles, et krediidiandja kaotab õiguse intressidele, nii et krediidivõtjal lasuv tagastamiskohustus on selle tulemusena piiratud ainult põhisummaga, mis tuleb tagastada vastavalt ette nähtud maksegraafikule.

15.

Põhikohtuasjas on vaidluse poolteks ühelt poolt Max Rampion ja Marie-Jeanne Rampion, neiupõlvenimega Godard (edaspidi „Rampionid”), ning teiselt poolt äriühingud Franfinance SA ja K par K SAS (edaspidi „KpK”).

16.

Rampionid ostsid 5. septembril 2003 allkirjastatud lihtkirjaliku lepinguga, mis sõlmiti KpK esindajaga koduukselepinguna, viimaselt mõned aknad koguhinnaga 6150 eurot, aknad, mis pidi tarnelepingus ette nähtu kohaselt kohale toimetatama ja paigaldatama kuue kuni kaheksa nädala jooksul pärast seda, kui vastav töötaja on võtnud mõõdud. Tarnelepingus mainiti lisaks võimalust saada Franfinance’ilt krediiti kogu ostu rahastamiseks.

17.

Samal päeval sõlmisid Rampionid Franfinance’iga krediidiliini avamise lepingu, mille ülempiiriks oli 6150 eurot ning mille põhjal võis ehk tuvastada tarnija KpK isiku, kuid ei ilmnenud kauba või teenuse tüüpi, mida finantseeritakse.

18.

27. novembril 2003, päeval, mis oli määratud akende kohale toimetamiseks ja paigaldamiseks, avastasid Rampionid, et aknalauad ja lengid, millele KpK valmistus aknaid paigaldama, kubisesid kahjuritest. Seepärast teatasid nad 5. jaanuari 2004. aasta kättesaamisteatega tähtkirjaga KpK-le, et soovivad tarnelepingust taganeda.

19.

Et Rampionid ei saanud oma tarnelepingust taganemise avaldusele neid rahuldavat vastust, kaebasid nad vastavalt 29. oktoobril ja 2. novembril 2004. aastal koostatud hagiavaldustega KpK ja Franfinance’i Tribunal d’instance’i, taotledes, et nimetatud leping tunnistataks kehtetuks – mille tulemuseks on ka krediidilepingust taganemise õiguse tunnustamine – või teise võimalusena tunnustataks nende õigust taganeda esimesest lepingust tarnija poolt lepingu täitmata jätmise tõttu.

20.

Nõude osas tunnistada tarneleping kehtetuks kaebasid Rampionid, et kättetoimetamistähtaega käsitlev klausel jättis kättetoimetamise ühe poole tahtest sõltuvaks, ning väitsid, et see leping on kehtetu, sest ära ei ole näidatud täpset kättetoimetamistähtaega, nagu on nõutud seadustiku artiklis L. 114-1.

21.

Mis puudutab nõuet tunnustada nende õigust lepingust taganeda, sest tarnelepingut ei täidetud, siis Rampionid väitsid, et jättes tegemata tugistruktuuri tugevuse eelneva kontrolli ja hoolitsemata selle väljavahetamise eest, jättis KpK täitmata oma „nõustamiskohustuse” (obligation de conseil).

22.

Kohtusse ilmununa palusid nii KpK kui ka Franfinance hagejate nõuded rahuldamata jätta, väites kokkuvõtlikult, et:

23.

Tribunal d’instance andis 1. juuni 2005. aasta vaheotsusega korralduse taasavada uurimismenetlus, et saada pooltelt märkused mõnede selles kohtuotsuses omal algatusel tõstatatud väidete kohta, mis põhinesid seadustiku artiklil L. 311-8 jj, mis käsitlevad tarbijakrediiti, ja seadustiku artiklil L. 121-21 jj, mis käsitlevad koduuksemüüki.

24.

Saanud pooltelt märkused, leidis Tribunal d’instance 16. novembri 2005. aasta otsuses (edaspidi „eelotsusetaotlus”), et vaidluse lahendamiseks on tarvis esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus.

25.

Esiteks märkis Tribunal d’instance, et:

26.

Teiseks märkis Tribunal d’instance, et:

27.

Seepärast peatas Tribunal d’instance poolelioleva menetluse, et esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

28.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel esitasid kirjalikke märkusi Franfinance, Austria, Prantsuse, Itaalia, Hispaania ja Saksamaa valitsus ning komisjon.

29.

8. veebruaril 2007 toimunud kohtuistungil esitasid suulisi märkusi Franfinance’i, Prantsuse valitsuse ja komisjoni esindajad.

30.

Märgin kõigepealt, et esimene Euroopa Kohtule esitatud küsimus ei selgita niisugusena, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle sõnastanud, missugused on need krediidilepingu ja kauba müügi või teenuste osutamise lepingu omavahelist seotust käsitlevad õigusnormid, mida see kohus kohaldaks isegi siis, kui krediidilepingus ei ole finantseeritavat kaupa märgitud – kas direktiivi omi või siseriiklikke rakendussätteid.

31.

Selles osas on oluline rõhutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa käesoleval juhul, mis puudutab eraõiguslike isikute vahelist vaidlust, tegemist olla direktiivi enda sätetega. Direktiivi kui sellisega ei saa nimelt panna eraõiguslikule isikule kohustusi ning seda ei saa seega kasutada eraõigusliku isiku vastu, mistõttu isegi direktiivi selget, täpset ja tingimusteta sätet, mille eesmärk on anda eraõiguslikele isikutele õigusi või panna neile kohustusi, ei saa kohaldada üksnes eraõiguslike isikute vahelises menetluses. ( 12 )

32.

Esimest küsimust tuleb seega mõista nii ja see on vastuvõetav üksnes siis, kui seda mõista nii, et sellega püütakse saada direktiivi 87/102 artiklite 11 ja 14 tõlgendus mitte nende vahetuks kohaldamiseks käesoleval juhul, vaid selleks, et kohus saaks tõlgendada ja kohaldada krediidilepingu ja kauba müügi või teenuste osutamise lepingu omavahelist seotust käsitlevaid siseriiklikke õigusnorme viisil, mis on kooskõlas nendes artiklites kehtestatud nõuetega.

33.

Direktiivist tulenev liikmesriikide kohustus saavutada direktiiviga ettenähtud eesmärk, samuti EÜ artikliga 10 kehtestatud kohustus võtta kõik selle kohustuse täitmise tagamiseks vajalikud üld- ja erimeetmed, on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt siduv liikmesriikide kõikidele ametiasutustele, sh kohtutele nende pädevusalas olevates küsimustes. ( 13 ) Seega peab siseriiklik kohus siseriikliku õiguse rakendamisel tõlgendama siseriiklikku õigust võimalikult suures ulatuses, arvestades asjakohase direktiivi sõnastust ja eesmärki, et saavutada direktiiviga sätestatud eesmärk ning seeläbi täita EÜ artikli 249 kolmanda lõigu nõudeid. ( 14 )

34.

Eelotsusetaotluses mainitud krediidilepingu ja kauba müügi või teenuste osutamise lepingu omavahelist seotust käsitlevad siseriiklikud õigusnormid on seadustiku artiklid L. 311-20 ja L. 311-21. Eelotsusetaotluse esitanud kohus aga märgib ise, et nende sätete kohaldamine niisugustena, nagu neid on tõlgendanud Cour de cassation, eeldab, et finantseeritav kaup või teenus on krediidilepingus märgitud.

35.

Siinkohal on kasulik meenutada, et siseriiklikule kohtule kehtestatud kohustust tõlgendada siseriiklikke õigusnorme, lähtudes direktiivi sõnastusest ja eesmärgist, on piiratud väljendiga „võimalikult suures ulatuses”, nii et see kohustus tuleb mängu ainult juhtudel, mil kõnesolevate õigusnormide sõnastus jätab ruumi erinevatele tõlgendustele. Selle ulatus ei ole seega selline, et nõutakse siseriiklike õigusnormide tõlgendamist contra legem. ( 15 )

36.

Et see on nii, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas seadustiku nimetatud sätteid võib tõlgendada ka teistmoodi, kui seda tegi Cour de cassation, ja seepärast mitte veel contra legem, ning kohaldada neid seega niisuguse juhtumi suhtes nagu käesolev, mil on selge, et krediidilepingus ei olnud finantseeritavat kaupa märgitud. ( 16 )

37.

Selles osas on lisaks kasulik meenutada ka, et Euroopa Kohtu meelest on nii, et kuigi siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõte puudutab peamiselt neid siseriiklikke õigusnorme, mis on vastu võetud asjakohase direktiivi ülevõtmiseks, ei piirdu see siiski pelgalt nende sätete tõlgendamisega, vaid eeldab siseriiklikult kohtult siseriikliku õiguse kui terviku kaalumist, et hinnata, mil määral on seda võimalik kohaldada nii, et vältida direktiiviga ettenähtud eesmärgist kaugenemist. ( 17 ) Seega kui siseriiklik õigus lubab tema enda tunnustatud tõlgendusmeetodite kohaldamise teel teatud tingimustes siseriiklikku õigusnormi tõlgendada viisil, mis välistab vastuolu mõne teise siseriikliku õigusnormiga, või kitsendada sel eesmärgil selle sätte kohaldamisala, kohaldades seda vaid määral, milles see on teise normiga kooskõlas, on siseriiklik kohus kohustatud neid meetodeid kasutama, et saavutada direktiiviga ettenähtud eesmärk. ( 18 )

38.

Et on kindel, et direktiivi 87/102 artikleid 11 ja 14 ei saa käesoleval juhul vahetult kohaldada ja et lahendust tuleb põhikohtuasjas otsida siseriiklikest õigusnormidest, mida tuleb tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas direktiivi 87/102 sõnastuse ja eesmärgiga, võib esimese eelotsuse küsimuse, mis on siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise seisukohast vastuvõetav, ( 19 ) ümber sõnastada järgmiselt:

Kas direktiivi 87/102 artiklite 11 ja 14 kohaselt on tarvis, et krediidilepingu ja kauba müügi või teenuste osutamise lepingu omavahelist seotust käsitlevaid siseriiklikke õigusnorme, millega võeti üle just seesama artikkel 11, võib kohaldada ka siis, kui krediidilepingus ei ole märgitud kaupa või teenust, mida selle krediidiga finantseeritakse?

39.

Kirjalikes märkustes, mille esitasid erinevad menetlusse astunud valitsused ja komisjon, arvatakse kõigis sisuliselt, et sellele küsimusele tuleks vastata jaatavalt. Need menetlusosalised märgivad, et direktiivi 87/102 artikli 11 lõikes 2 seatakse tarbija õigus nõuda krediidiandjalt parandusmeetmete võtmist sõltuvusse reast tingimustest, mille hulgas ei ole seda, et krediidilepingus peab olema märgitud finantseeritav kaup või teenus, ning direktiivi artikli 14 lõige 2 kinnitab tõlgendust, mille kohaselt ei luba artikli 11 lõige 2 liikmesriikidel kehtestada niisugust tingimust, mis võimaldaks vältida krediidilepingu ja tarnelepingu omavahelist seotust käsitlevate tarbijakaitsenormide kohaldamist.

40.

Franfinance püstitab probleemi teisiti. Tema meelest tõstatatakse esimese küsimusega sisuliselt küsimus, kas niisuguse krediidiliini avamise lepingu suhtes, millega on tegemist käesoleval juhul, ( 20 ) kohaldatakse direktiivi 87/102 artiklit 11, mis käsitleb krediidilepingu ja tarnelepingu omavahelist seotust. Sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt, sest nimetatud artikkel 11 puudutab – nagu ka selle direktiivi artikkel 7 ( 21 ) – ainult sihtotstarbelisi krediite ehk siis neid, mille puhul teeb tarbija ainult ühe ostu, mida rahastatakse krediidiga; seda võimalust tuleb hoida lahus võimalusest, mil tarbija saab ostu puhul tegelikult uuenevat krediiti, mis võimaldab tal teha uusi oste tarnijalt või teistelt ettevõtjatelt, kes on temaga seotud (lisakrediidi avamine mitmeks ostuks). Väljendi „asjakohane tarneleping” kasutamine ainsuses artikli 11 lõike 2 punktis d näitab, et selle artikli kohaselt saab siin sihtotstarbelise krediidiga, mille suhtes see artikkel kehtib, tegemist olla ainult siis, kui krediit on mõeldud ainult ühe tarnelepingu finantseerimiseks.

41.

Asjaolu, et niisuguses krediidiliini avamise lepingus, millega on tegemist käesoleval juhul, ei olnud märgitud finantseeritavat kaupa või teenust, on täiesti kooskõlas selle lepingu laadiga, mis vastab niisuguse tarbija täpsele valikule ja täpsele vajadusele, kes saab krediiti taas kasutada tagastatud summade ulatuses. Nagu ilmneb muide eelneva krediidipakkumuse tagaküljel olevate tingimuste II artiklist, oli seega tegemist ettemaksetena jooksvale arvele antava krediidiga.

42.

Franfinance lisab, et pealegi on finantseeritava kauba või teenuse märkimine krediidilepingus Prantsuse õiguses tingimus, mis peab olema täidetud, et krediiti saaks kvalifitseerida sihtotstarbeliseks ja kohaldada artiklites L. 311-20 ja L. 311-21 sätestatud omavahelise seotuse eeskirju. Tegemist on eeldusega, mille on kehtestanud siseriiklik seadusandja, kasutades talle direktiivi 87/102 artikli 11 lõike 2 teise lõiguga antud õigust sätestada, „millistel tingimustel” on tarbijal õigus nõuda krediidiandjalt parandusmeetmete võtmist – tingimused, mida Euroopa Kohus saab kritiseerida üksnes siis, kui need on niisugused, et võtavad direktiivi sätetelt sisu, mida käesoleval juhul siiski ei toimu.

43.

Arvan, et esimesele küsimusele vastamiseks on kõigepealt tarvis käsitleda Rampionide allkirjastatud krediidilepingu kvalifitseerimise ning direktiivi 87/102 artikli 14 asjakohasuse ja seejärel selle direktiivi artikli 11 kohaldamisala küsimust ning lõpuks küsimust, kuidas tõlgendada artiklis 11 sätestatut seoses mainitud nõudega, mille kohaselt peab krediidilepingus olema märgitud finantseeritav kaup või teenus.

44.

Franfinance rõhutab, et leping, mille tema Rampionidega sõlmis, ei käsitle sihtotstarbelist krediiti, vaid krediidiliini avamist, see vastab ühele seadustiku artiklites L. 313-13 ja R. 311-6 nimetatud tüüplepingutest ning selle suhtes ei kohaldata seadustiku artiklites L. 311-20 ja L. 311-21 sätestatud omavahelist seotust käsitlevaid eeskirju.

45.

Tribunal d’instace rõhutab eelotsusetaotluses, et KpK ja Franfinance tuginevad krediidilepingu vormile ja artiklis L. 311-20 sätestatule, et eitada igasugust seost käesoleval juhul sõlmitud krediidilepingu ja tarnelepingu vahel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab siiski nende kahe lepingu vahel eksisteeriva ilmselge seose tõendamiseks järgmist: krediidileping allkirjastati samal päeval kui tarneleping, selle ülempiir oli võrdne müügihinnaga ja krediidisumma ülejääki võis kasutada, kui müügihinna ettemaksu summa oli maha arvatud, alles pärast selle ettemaksu tasumist; krediidipakkumuses on näidatud tarnija andmed ja tarnelepingus täpsustatud, et Franfinance debiteerib KpK-le edasimaksmiseks Rampionide pangakontolt ettemaksu 10% müügihinnast. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib ka, et kostjad ei tõenda, et hagejatel oli kavatsus kasutada laenu millegi muu finantseerimiseks, kui laenatud summa taastub – kasvõi osaliselt – tagastamise läbi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab lisaks, et krediidilepingule antud vorm jätab selle lepingu tarbija kahjuks välja seadustiku krediidilepingu ja tarnelepingu omavahelist seotust käsitlevate sätete kohaldamisalast ja võimaldab kohaldada kõrgemat intressimäära.

46.

Rohkem kui üks menetlusse astunud valitsus rõhutab, et eelmises punktis nimetatud konkreetse juhtumi asjaolud näitavad selget seost kahe Rampionide allkirjastatud lepingu vahel, vaatamata sellele, et krediidilepingus ei olnud finantseeritavat kaupa või teenust märgitud.

47.

Need märkused sunnivad mind juhtima tähelepanu, et kõnesoleva krediidilepingu õige kvalifitseerimine ei ole mitte Euroopa Kohtu ülesanne. See kvalifitseerimine kuulub siseriikliku kohtu pädevusse ja viimane peab seda tegema siseriikliku õiguse asjakohaste sätete põhjal, kaasa arvatud need, mis käsitlevad kohtu volitusi. Neid viimaseid peab siseriiklik kohus tõlgendama vastavalt kohustustele, mis tal EÜ artiklite 10 ja 249 kohaselt on, kooskõlas direktiivi 87/102 artiklis 14 ette nähtud tulemusega, milleks on vältida seda, et direktiivi rakendamiseks võetavatest või direktiivile vastavate siseriiklike õigusaktide sätetest kaldutakse tarbija kahjuks kõrvale (lõige 1) või hiilitakse mööda (lõige 2) lepingute sätete ja eriliste vormide abil.

48.

Eelkõige tuleb kohtu volitusi käsitlevaid siseriiklikke õigusnorme tõlgendada võimalikult suures ulatuses nii, et need võimaldavad kohtul lepingu sisu ja lepinguosaliste tõelise eesmärgi põhjal krediidiliini avamise ümber kvalifitseerida sihtotstarbeliseks krediidiks eesmärgiga kohaldada seadustikus toodud tarbijakaitsesätteid. Teiseks viitasid seesama Franfinance oma kirjalikes märkustes ja Prantsuse valitsus kohtuistungil Cour de cassation’i hiljutistele otsustele, milles on tunnustatud siseriikliku kohtu pädevust kvalifitseerida lepinguosaliste poolt teistsuguses vormis sõlmitud krediidileping ümber sihtotstarbeliseks krediidiks. Märgin lisaks, et esimese eelotsuse küsimuse sõnastus niisugusena, nagu see on esitatud eelotsusetaotluses, viib ise mõttele, et Tribunal d’instance ei välista võimalust kvalifitseerida kõnesolev krediidileping millekski muuks kui krediidiliini avamiseks. Asjaolu, et küsimuse lõpuosas esitatud kaks võimalust („kui krediidilepingus ei ole finantseeritavat kaupa märgitud või kui see sõlmiti krediidiliini avamise vormis, jättes finantseeritava kauba märkimata”) kujutavad endast näiliselt liigsõnalisust, võib seletada just sellega.

49.

Direktiivi 87/102 artikli 14 otstarve on kohustada liikmesriike võtma meetmed eraõiguslike isikute käitumise vastu lepingute sõlmimisel, mis võib nurjata direktiivi eesmärkide saavutamise, st meetmed, mis esiteks muudavad direktiivi teiste sätete rakendamiseks võetud või direktiivi teistele sätetele vastavad siseriiklike õigusaktide sätted kohustuslikuks (lõige 1) ning teiseks tagavad, et nendest sätetest ei hiilita lepingute sõlmimise etapis pettusega mööda (lõige 2). Selle artikli eesmärk on seega kindlustada nende siseriiklike õigusnormide tõhus kohaldamine, kuid see ei näi mulle seevastu asjakohane, kui on tarvis teha selgeks sisu, mis nendel normidel peaks olema vastavalt direktiivi teistele sätetele ja mis sõltub ainult nende sätete tõlgendusest.

50.

Ma arvan sellepärast, et see, kui liikmesriigid seavad tarbija õiguse puhul nõuda kauba tarnija või teenuste osutaja poolt lepingu täitmata jätmise korral krediidiandjalt parandusmeetmete võtmist tingimuseks, et krediidilepingus peab olema märgitud finantseeritav kaup või teenus, ei ole artikliga 14 vastuolus. Küsimus, kas liikmesriikidel on õigus kehtestada krediidilepingu ja tarnelepingu omavahelist seotust käsitlevate eeskirjade kohaldamise tingimuseks, et selline märge peab olema, on niisugune, mille osas ei ole artikkel 14 minu arvates asjakohane ja mis tuleb lahendada, lähtudes ainult direktiivi 87/102 artiklist 11.

51.

Juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks arvama, et kõnesolevat krediidilepingut ei peaks – nagu väidab Franfinance – ümber kvalifitseerima sihtotstarbeliseks krediidiks, vaid see kujutab endast tõelist krediiti ettemaksetena jooksvale arvele, tuleb kontrollida, kas Franfinance’i märkus, mille kohaselt ei ole direktiivi artikkel 11 üldse asjakohane, sest ei puuduta seda tüüpi lepingut, on põhjendatud.

52.

Astudes sammukese tagasi, märgin sama, mida komisjon, nimelt et „krediidilepingu” määratlus direktiivi 87/102 artikli 1 lõike 2 punktis c on piisavalt lai, et hõlmata kahtlemata krediiti ettemaksetena jooksvale arvele.

53.

Lisaks ilmneb direktiivi I lisast – milles on loetletud tingimused, mille krediidilepingusse lisamise võivad liikmesriigid direktiivi artikli 4 lõike 3 kohaselt kohustuslikuks teha –, et „[k]rediidilepingud, millega finantseeritakse teatava kauba tarnimist või teatavate teenuste osutamist” (lisa punkt 1), on ainult üks krediidilepingu tüüp, mille suhtes kehtivad direktiivi sätted, peale selle on veel „[k]rediitkaardiga teenindatavad krediidilepingud” (punkt 2), „[j]ooksva arvega teenindatavad krediidilepingud, mis muudel tingimustel ei kuulu käesoleva direktiivi kohaldamisalasse” (punkt 3) ja „[m]uud käesoleva direktiiviga hõlmatavad krediidilepingud” (punkt 4). ( 22 )

54.

Krediit ettemaksetena jooksvale arvele ei jää seega iseenesest direktiivi 87/102 kohaldamisalast välja.

55.

Pean seevastu märkima, et krediitide hulgas, mis jäävad direktiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt selle direktiivi kohaldamisalast välja, on punktis e, piiramata siiski artikli 6 kohaldamist, ( 23 )„kredii[t], mida krediidi- või finantseerimisasutus annab ettemaksetena jooksvale arvele, mis ei ole krediitkaardiarve[…]”, või kui tarvitada viidatud artiklis 6 kasutatud sõnastust, „kredii[t] ettemaksena jooksvale arvele, välja arvatud krediitkaardiarved”.

56.

Kohtutoimiku põhjal ei ole kerge aru saada, kas jooksev arve, mille Franfinance Rampionidele avas, oli krediitkaardiarve. Nii või teisiti on aga tegemist millegagi, mille peab tuvastama Tribunal d’instance, kes, leides eelotsusetaotluse leheküljel 5, et tüüpleping, mida Franfinance käesoleval juhul kasutas, on „eelnev pakkumus avada krediit, mis kaasneb müügilepingutega, on kasutatav osade kaupa ja millega kaasneb krediitkaart” ( 24 ), näib arvavat, et see arve oli tõesti krediitkaardiarve.

57.

Nüüd tuleb teha selgeks – jättes kõrvale küsimuse, kas jooksev arve, mille Franfinance Rampionidele avas, oli krediitkaardiarve või mitte – kas direktiivi 87/102 artiklit 11 saab kohaldada ( 25 ) krediitide suhtes, mida antakse ettemaksetena jooksvale arvele.

58.

Mitte miski selle artikli sõnastuses ei näi sisendavat vastupidist mõtet. Franfinance’i viide väljendile „asjakohasele tarnelepingule”, mis esineb lõike 2 punktis d, on täiesti asjakohatu. See väljend ei tähenda sugugi, et lõikes 2 sätestatud õigusnormi kohaldamise tingimus on, et krediidilepinguga finantseeritakse ainult ühte tarnelepingut. Sõna „asjakohane” seob „tarnelepingu” grammatiliselt mitte „krediidilepinguga”, vaid selle krediidilepinguga „hõlmatava[…] kau[b]a või teenus[ega]”. Teisalt ei tule väljendit „krediidilepinguga hõlmatavat kaupa või teenust”, mis esineb samas punktis d, mõista tingimata nii, et see eeldab selle kauba või teenuse kirjeldamist krediidilepingus, vaid seda võib ja minu arvates ka tuleb tõlgendada kui „krediidilepinguga finantseeritavat kaupa või teenust”. Märgin lisaks, et artikli 11 lõike 2 punkt a näib osas, milles viidatakse „kauba ostmiseks või teenuste saamiseks” sõlmitud krediidilepingule, hõlmavat ka krediidilepinguid, mis on sõlmitud mitme ostu või tarne jaoks.

59.

Jättes sõnastuse kõrvale, ei ole võimalik väita, et tarbijakaitse, mis tuleneb krediidi- ja tarnelepingu omavahelisest seotusest, on põhjendamatu juhul, kui krediidileping kujutab endast krediiti ettemaksetena jooksvale kontole.

60.

Direktiivi 87/102 põhjenduses 21, millega selgitatakse, miks artiklis 11 sätestatud kord kehtestatakse, on märgitud, et „seoses kauba või teenustega, mille omandamiseks on tarbija sõlminud krediidilepingu, peaksid tarbijal vähemalt allpool kindlaksmääratud asjaoludel olema krediidiandja ees õigused, mis lisanduvad tavapärastele lepingulistele õigustele krediidiandja ning kauba tarnija või teenuste osutaja ees”. Samas põhjenduses on lisatud, et „eespool nimetatud asjaolud kehtivad juhul, kui krediidiandja ja kaubatarnija või teenuste osutaja vahel on juba varem sõlmitud leping, mille alusel krediidiandja annab kõnesoleva tarnija või teenuste osutaja klientidele krediiti ainult selleks, et võimaldada tarbijal omandada kaupa või saada teenuseid kõnesolevalt tarnijalt või teenuste osutajalt”.

61.

Tegemist on seega tarbija täiendava kaitsmisega krediidiandja eest, kes ei ole kauba tarnija või teenuste osutaja (artikli 11 lõike 2 punkt a), juhul kui „krediidilepinguga hõlmatavat kaupa või teenust ei tarnita või tarnitakse ainult osaliselt või kui see ei vasta asjakohasele tarnelepingule” (artikli 11 lõike 2 punkt d), kusjuures see kaitse peab kehtima „vähemalt” siis, kui krediidiandja ning kauba tarnija või teenuste osutaja vahel on juba varem sõlmitud leping, millel on kirjeldatud ese ja mille alusel tarbija sai krediiti (artikli 11 lõike 2 punktid b ja c); seejuures on kindel, et see kaitse tuleb mängu alles pärast seda, kui „tarbija on tarnijalt või teenuste osutajalt oma õiguste kohaselt parandusmeetmeid nõudnud tulutult” (artikli 11 lõike 2 punkt e).

62.

See täiendav tarbijakaitse tarnija poolt lepingu täitmatajätmise korral, mis kujutab endast õigust nõuda krediidiandjalt parandusmeetme võtmist, on mõeldud selleks, et kompenseerida tarbijakaitse nõrgenemine (võrreldes olukorraga, kus krediiti annab tarnija otse), mis muidu viiks selleni, et tema vastaspool „kahestuks”, nagu on omane kauba või teenuste ostmisele krediidi abil, mida annab isik, kes ei ole kauba tarnija või teenuste osutaja; see kahestumine võtaks tarbijalt võimaluse tugineda kauba tarnimata või teenuste osutamata jätmisele, et vabaneda kohustusest krediit tagastada.

63.

On aga täiesti ilmne, et tarbijakaitse niisuguse nõrgenemise oht, mida püütakse artikliga 11 vältida, on olemas ka juhul, kui krediiti saab kasutada mitte ainult üheks, vaid mitmeks ostuks.

64.

Seepärast arvan, et ei ole põhjust asuda seisukohale, et krediit ettemaksetena jooksvale kontole, mille eesmärk on finantseerida määramata arvu kaupade või teenuste oste, jääb oma laadilt väljapoole direktiivi 87/102 artikli 11 kohaldamisala.

65.

See ei tähenda pealegi, et kaitset, mis tuleb tarbijale selle artikli kohaselt tagada, ei saaks diferentseerida, et võtta arvesse niisuguse krediidi iseärasusi võrreldes ainult üheks ostuks antava krediidiga.

66.

Artikli 11 lõige 2 on lisaks struktureeritud nii, et liikmesriigid saaksid kehtestada kaitsenormid, mis on kohandatud iga krediidilepingu tüübi omadustele. Artikli 11 lõikes 2 ei ole nimelt täpsustatud, milles peab see täiendav tarbijakaitse seisnema või mis on konkreetselt selle „õigus[e] nõuda parandusmeetmete võtmist krediidiandjalt” ese, mis tuleb tarbijale tagada. Selle täpsustamine on jäetud liikmesriikide ülesandeks, kellelt nõutakse teise lõigu kohaselt, et nad määraksid kindlaks, „kui suurel määral ja millistel tingimustel on kõnealused parandusmeetmed teostatavad”. ( 26 )

67.

Siin võib kujutleda mitmesuguses vormis kaitset: nimetan näiteks kauba tarnija või teenuste osutaja poolt lepingu täitmata jätmise vastuväite esitamist krediidiandjale selleks, et vältida krediidi tagastamist või peatada see; krediidi vähendamise või krediidilepingust taganemise taotlust koos krediidiandja poolt juba tagastatud summade tagasimaksmisega; tarnelepingu krediidiandja kulul korraliku täitmise taotlust, kui selle lepingu esemeks on asendatavad asjad, ja isegi taotlust, et krediidiandja hüvitaks kauba tarnija või teenuste osutaja poolt lepingu täitmata jätmisest tingitud kahju. ( 27 ) Prantsusmaal on seadustiku artiklites L. 311-20 ja L. 311-21 ette nähtud järgmised võimalused: krediidivõtja kohustuste jõustumine alles hetkest, mil kaup kohale toimetatakse või teenus osutatakse, mis näib praktikas tähendavat, et krediidiandjale saab esitada lepingu täitmata jätmise vastuväite, kui see täitmata jätmine seisneb kauba tarnimata või teenuse osutamata jätmises; krediidilepingu täitmise kohtulik peatamine tarnelepingu täitmise vaidlustamiste korral ning krediidilepingust taganemise võimalus või selle tühisus, kui kohtu teel tunnustatakse tarnelepingust taganemise õigust või see tunnistatakse kehtetuks.

68.

Võib kujutleda, et kui kauba tarnija või teenuste osutaja poolt lepingu täitmata jätmine on seotud ühega erinevatest kaupadest või teenustest, mille tarbija ostab üksteise järel tõelise krediidi abil, mida antakse ettemaksetega jooksvale arvele, võib tarbijale krediidiandja suhtes tagatud õiguskaitsevahend seisneda võimaluses tugineda sellele täitmatajätmisele, et vabaneda ajutiselt või lõplikult kohustustest, mis tulenevad selle krediidilepingu raames tarbijale seoses selle konkreetse tarnega, ilma et tarbijal oleks ka õigust taganeda tervest sellest lepingust.

69.

Et on tehtud selgeks, et direktiivi 87/102 artikkel 11 reguleerib ka selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvat lepingut krediidi kohta, mida antakse ettemaksetena jooksvale arvele, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata juhul, kui ta leiab, et krediidileping, mille Rampionid käesoleval juhul sõlmisid, tuleb kvalifitseerida selleks, missugusel määral saab selle lepingu suhtes kohaldada direktiivi rakendamiseks võetud või direktiivile vastavate siseriiklike õigusaktide sätteid, ( 28 ) ilma et jõutaks tulemuseni, mis on vastupidine direktiivis taotletavale.

70.

Nüüd tuleb veel analüüsida, kas viidatud artikkel 11 võimaldab kehtestada siseriikliku õigusnormi, millega see üle võetakse ja mille kohaselt peab selleks, et saaks tunnustada tarbija õigust nõuda krediidiandjalt parandusmeetmete võtmist, olema täidetud tingimus, et krediidilepingus oleks märgitud finantseeritav kaup või teenus.

71.

Selles osas jagan komisjoni ja menetlusse astunud valitsuste seisukohta: niisugune tingimus ei ole artikliga 11 kooskõlas. Vastupidi Franfinance’i väitele ei ole sellise tingimuse ettenägemine artikli 11 lõike 2 teise lõiguga lubatud. Selle õigusnormiga, millega jäetakse liikmesriikide ülesandeks kindlaks määrata mitte ainult „kui suurel määral”, vaid ka „millistel tingimustel” on krediidiandjalt nõutavad parandusmeetmed „teostatavad”, ei soovita kindlasti panna kahtluse alla selle õiguse tekkimise tingimusi, mis on artikli 11 lõike 2 esimeses lõigus ammendavalt loetletud; selles on aga antud liikmesriikidele õigus täpsustada õiguse kasutamise menetluskorda. ( 29 )

72.

Seepärast tuleb direktiivi artiklit 11 tõlgendada nii, et kui tarbija saab kauba või teenuste ostmiseks krediiti isikult, kes ei ole kauba tarnija või teenuste osutaja, vastavalt selle isiku ja kauba tarnija või teenuste osutaja vahel juba varem sõlmitud lepingule, millel on artikli 11 lõike 2 punktis b nimetatud omadused, on tarbijal krediidi alusel ostetud kauba tarnimata jätmise või osalise või mittenõuetekohase tarnimise või teenuse osutamata jätmise või osalise või mittenõuetekohase osutamise korral õigus nõuda krediidiandjalt parandusmeetmeid, kui ta on tarnijalt või teenuste osutajalt oma õiguste kohaselt parandusmeetmeid nõudnud tulutult, sõltumata sellest, kas see kaup või teenus on krediidilepingus märgitud või mitte.

73.

Seda, missugusel määral saab siseriikliku õiguse asjakohaseid sätteid kohaldada, ilma et jõutaks tulemuseni, mis on vastupidine direktiivi nõnda tõlgendatud artiklis 11 taotletavale, kontrollib loomulikult eelotsusetaotluse esitanud kohus.

74.

Lõpuks tundub mulle, et võttes arvesse nii eelotsusetaotluse esitanud kohtu kui ka mõnede menetlusse astunud valitsuste arvamusi, et käesoleval juhul on krediidilepingu ja tarnelepingu vahel ilmselge seos, on tarvis täpsustada, et artiklis 11 ei ole seatud seda asjaolu tingimuseks, mis peab olema täidetud, et tarbijal oleks õigus nõuda krediidiandjalt parandusmeetmete võtmist kauba tarnija või teenuste osutaja poolt lepingu täitmatajätmise korral. Selles artiklis nõutakse, et see õigus antaks tarbijale vähemalt siis, kui krediidiandja ning kauba tarnija või teenuste osutaja vahel on juba varem sõlmitud leping, mille kohaselt krediidiandja annab kõnesoleva tarnija või teenuste osutaja klientidele krediiti ainult selleks, et anda tarbijale võimalus saada kaupa või teenuseid kõnesolevalt tarnijalt või teenuste osutajalt, ja tarbija saab krediiti niisuguse lepingu alusel (direktiivi põhjendus 21 ja artikli 11 lõike 2 punktid b ja c).

75.

Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal d’instance’i esimesele eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Direktiivi 87/102 artikli 11 kohaselt on tarvis, et krediidilepingu ja kauba müügi või teenuste osutamise lepingu omavahelist seotust käsitlevaid siseriiklikke õigusnorme, mis on võetud selle artikli rakendamiseks või vastavad sellele, saaks kohaldada ka siis, kui krediidilepingus ei ole finantseeritavat kaupa või teenust märgitud.

76.

Eelotsusetaotlusest ilmneb selgelt, et Tribunal d’instance küsib, kas ta võib kohaldada omal algatusel mitte direktiivi 87/102 (mida, nagu eespool meenutasin, ei saa eraõiguslike isikute vahelises vaidluses otse kohaldada), vaid mõningaid direktiivi rakendamiseks võetud või direktiivile vastavaid siseriikliku õiguse sätteid.

77.

Kuigi eelotsusetaotluses meenutatakse faktilisi asjaolusid käsitlevas osas, et vaidluses, mis on lahendamisel põhikohtuasjas, oli Tribunal d’instance 1. juuni 2005. aasta vaheotsusega tõstatanud omal algatusel väited, mis põhinevad seadustiku koduuksemüüki käsitlevatel sätetel ja artiklil L. 311-10, sest sellega kohustatakse meenutama krediidilepingus seadustiku artiklis L. 311-20 jj toodud omavahelist seotust käsitlevaid sätteid, vaadeldakse selle eelotsusetaotluse teisele eelotsuse küsimusele pühendatud põhjenduste osas seevastu ja ainult nende viimaste, direktiivi artiklite 11 ja 14 siseriiklikku õigusesse ülevõtmiseks kehtestatud sätete võimalikku omal algatusel kohaldamist. ( 30 )

78.

Seepärast tuleb teist eelotsuse küsimust, lähtudes eelotsusetaotluse põhjendustest ja hoolimata selle küsimuse laiast sõnastusest, minu arvates tõlgendada nii, et selles soovitakse teada, kas siseriiklik kohus võib kohaldada omal algatusel seadustiku artiklis L. 311-20 jj toodud krediidilepingu ja tarnelepingu omavahelist seotust käsitlevaid õigusnorme, sest nendega võetakse üle direktiivi 87/102 artikkel 11.

79.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus meenutab, et siseriikliku õiguskorra menetlusnormide kohaselt niisugustena, nagu neid on tõlgendanud Cour de cassation, saab kohus omal algatusel kohaldada üksnes avalikust huvist tulenevaid „ühiskonnakorralduslikke norme”, mis kehtestatakse üldistes huvides, aga mitte avalikust huvist tulenevaid „kaitsenorme”, mis kehtestatakse teatud kategooria isikute huvides. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kuna Cour de cassation’i praktikas leitakse, et tarbijakrediiti käsitlevad õigusnormid on kehtestatud ainult tarbijate huvides ega ole seega seotud avalikust huvist tuleneva ühiskonnakorraldusega, ei luba see praktika seadustiku artiklit L. 311-20 jj omal algatusel kohalda.

80.

Cour de cassation’i lähenemise õigsuse kontrollimiseks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul täpsustada, kas direktiivil 87/102 on hoopis laiemad eesmärgid kui pelgalt tarbijakaitse, st niisugused, mis on seotud tarbijakrediidituru korraldusega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus näib arvavat, et kui see on nii, on tal õigus kohaldada seadustiku artiklit L. 311-20 jj kui avalikust huvist tulenevaid ühiskonnakorralduslikke norme omal algatusel.

81.

Seega näib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult direktiivi 87/102 eesmärkide selgitamist taotlevat niisiis peamiselt selleks, et kohaldada siseriikliku menetlusõiguse põhimõtteid ja eeskirju, mille kohaselt võib ta olla kohustatud kohaldama omal algatusel seadustiku artiklites L. 311-20 ja L. 311-21 toodud õigusnorme. Sellest seisukohast on seega tegemist nende õigusnormide kohaldamisega omal algatusel kooskõlas siseriikliku õigusega ja mitte ühenduse õiguse kohaselt.

82.

See öeldud, leian siiski, et Euroopa Kohus peab käsitlema kõnesolevat eelotsuse küsimust laiemast vaatevinklist, st näidates eelotsusetaotluse esitanud kohtule, mil määral võimaldab seadustiku viidatud norme kohaldada omal algatusel ühenduse õigus ise lisaks siseriikliku menetlusõiguse eespool nimetatud põhimõtete ja eeskirjade kohaldamisele, lähtudes direktiivi 87/120 eesmärkidest.

83.

Franfinance vaidlustab siiski teise eelotsuse küsimuse vastuvõetavuse, rõhutades, et see on põhikohtuasja vaidluse lahendamise seisukohast tarbetu. Ta toonitab, et vastupidi eelotsusetaotluses märgitule tõstatasid Rampionid oma hagis sõnaselgelt enda allkirjastatud krediidi- ja tarnelepingu omavahelise seotuse küsimuse, eelkõige paludes kohtul, kelle poole nad pöördusid, tunnustada nende õigust taganeda esimesest lepingust teise kehtetuks tunnistamise „tulemusena”. Ei ole seega mingit vajadust kohaldada omal algatusel õigusnorme, millele hagejad tuginesid.

84.

Selles osas märgin, et kohtuasja toimikust ilmneb, et Rampionid taotlesid kohtult, et tunnustataks nende õigust taganeda Franfinance’iga sõlmitud krediidilepingust KpK-ga sõlmitud tarnelepingu kehtetuks tunnistamise „tulemusena”, mida nad taotlesid esimese võimalusena. Ei nähtu siiski, et nad oleksid krediidilepingust taganemise õiguse tunnustamise nõude põhjendamiseks sõnaselgelt tuginenud seadustiku artiklitele L. 311-20 ja L. 311-21. Kuigi mulle ei näi ebamõistlik arvata – nagu teeb sisuliselt Franfinance –, et Rampionid tuginesid nendele artiklitele vähemalt kaudselt, märgin siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohus näib olevat vastupidisel arvamusel ja otsuse tegemine selles küsimuses on selle kohtu, mitte Euroopa Kohtu ülesanne, sest tegemist on puhtalt siseriiklikku menetlusõigust käsitleva küsimusega. Lisaks ei tundu, et Rampionid oleksid taotlenud kohtult oma krediidilepingust taganemise õiguse tunnustamist ka teise võimalusena taotletud tarnelepingust taganemise õiguse tunnustamise tulemusena.

85.

Seega ei ilmne selgelt, et – nagu väidab Franfinance – teise eelotsuse küsimusega taotletav ühenduse õiguse tõlgendus ei ole põhikohtuasja tegelike asjaolude või esemega seotud või et tõstatatud probleem on hüpoteetilist laadi. Seepärast ei saa selle küsimuse vastuvõetavust minu arvates kahtluse alla panna.

86.

Eesmärkide osas, mis ühenduse seadusandjal direktiivi 87/102 vastu võttes olid, ilmneb selle direktiivi põhjendustest, et sellega sooviti kaotada suured erinevused tarbijakrediiti käsitlevates liikmesriikide õigusaktides eesmärgiga kehtestada esiteks ühine tarbijakrediiditurg (põhjendused 3 ja 5) ning teiseks kaitsta tarbijaid, kes sellist krediiti võtavad (põhjendused 6, 7 ja 9). ( 31 ) Seda meenutavad oma kirjalikes märkustes teise eelotsuse küsimuse kohta komisjon ning Prantsuse, Itaalia ja Hispaania valitsus.

87.

Eelkõige esimese eesmärgi osas rõhutatakse direktiivi põhjendustes, et „kõnealused erinevused õigusaktides võivad esile kutsuda krediidiandjate vahel konkurentsi moonutamist ühisturul” (põhjendus 2), „piiravad tarbija võimalusi saada krediiti teistes liikmesriikides” ja „mõjutavad taotletava krediidi mahtu ja laadi ning samuti kauba ja teenuste ostu” (põhjendus 3), seepärast „avaldavad kõnealused erinevused mõju tarbijatele krediidi eest antava kauba ja osutatavate teenuste vabale liikumisele” ning „mõjutavad seega otseselt ühisturu toimimist” (põhjendus 4), kus „ühise tarbijakrediidituru kehtestamine [toob] ühtmoodi kasu nii tarbijatele, krediidiandjatele, tootjatele, hulgi- ja jaekaubandusettevõtjatele kui ka teenuste osutajatele” (põhjendus 5).

88.

Seepärast ei ole kahtlust, et siseriiklike tarbijakrediiti käsitlevate õigusaktide ühtlustamine, mida soovitakse direktiiviga 87/102 saavutada, ei ole mõeldud ainult kõikide liikmesriikide tarbijate kaitse minimaalse taseme tagamiseks, vaid samuti ja eelkõige selleks, et edendada tarbijakrediidi osas ühtlasemate konkurentsitingimuste loomist ühenduse territooriumil, kõrvaldades krediidiandjate vahel vaba konkurentsi takistavad või moonutavad peamised õigusnormidest tulenevad põhjused, mis tooks majandusliku tõhususena kasu nii tarbijakrediiditurul kui ka nende kaupade ja teenuste turul, mida saab osta krediidi alusel.

89.

Seega näib, et ei saa nõustuda tõlgendusega, mille kohaselt on direktiivi 87/102 sätted ja järelikult ka seda üle võtvad siseriiklikud õigusnormid kehtestatud eranditult tarbijate kaitsmiseks. Kui see on selge, hindab seda, kas seda üle võtvad siseriiklikud õigusnormid, sealhulgas seadustiku artiklid L. 311-20 ja L. 311-21 peab (nagu näib tõenäoline mulle) kvalifitseerima direktiivi 87/102 täpsustatud eesmärkidest lähtudes avalikust huvist tulenevateks „ühiskonnakorralduslikeks normideks”, et neid saaks siseriikliku menetlusõiguse kohaselt kohaldada omal algatusel, siiski eelotsusetaotluse esitanud kohus ja mitte Euroopa Kohus.

90.

Ma ei arva pealegi, et vastuse puhul teisele eelotsuse küsimusele saaks piirduda eespool esitatud kaalutlustega. Minu meelest tõstatatakse selle küsimusega, kui tõlgendada seda eelotsusetaotluse põhjendustest lähtudes, seadustiku artiklites L. 311-20 ja L. 311-21 sätestatud õigusnormide omal algatusel kohaldamise küsimus laiemalt. Küsides, mil määral on Euroopa Kohtu otsuses Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores ning otsuses Cofidis valitud lahendused ülekantavad tarbijakrediidi regulatsioonile, ( 32 ) palub Tribunal d’instance Euroopa Kohtul sisuliselt ka näidata, kas ka siis, kui siseriikliku menetlusõiguse kohaselt on seadustiku artiklites L. 311-20 ja L. 311-21 sätestatud õigusnormide kohaldamine omal algatusel välistatud, on siseriiklikul kohtul lubatud neid omal algatusel kohaldada ühenduse õiguse kohaselt.

91.

Nõustun seepärast komisjoni märkusega, mille kohaselt tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastamiseks teha kindlaks, kas kaitse, mida soovitakse direktiiviga 87/102 tarbijale tagada, eeldab, et siseriiklik kohus võib kohaldada omal algatusel siseriiklikku tarbijakaitsenormi, millega võetakse üle selle direktiivi artikli 11 lõige 2. ( 33 )

92.

Komisjon ning Itaalia ja Hispaania valitsus arvasid, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt ning seda sisuliselt seetõttu, et ka kõnesolevas valdkonnas on väidetavalt asjakohased põhjused, mille tõttu asus Euroopa Kohus otsuses Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores ning otsuses Cofidis seisukohale, et nende õiguste tõhus kaitse, mida sooviti direktiiviga 93/13 tarbijatele tagada, eeldab, et siseriiklik kohus saab väita omal algatusel, et lepingutingimus on ebaõiglane.

93.

Austria ja Prantsuse valitsus ei nõustu selle seisukohaga. Esimene märgib, et ainult liikmesriigid määravad kindlaks nende õiguste kohtuliku kaitse üksikasjalikud eeskirjad, mida sooviti direktiiviga 87/102 tarbijale anda, ning kuigi nad on kohustatud tagama selle kaitse tõhususe, ei tähenda see tingimata siseriiklike kohtute kohustust või õigust kohaldada tarbijakaitset käsitlevaid õigusnorme omal algatusel. Ka Prantsuse valitsus meenutab liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtet, mida kinnitab kõnesolevas valdkonnas konkreetselt direktiivi 87/102 artikli 11 lõike 2 teine lõik, ning arvab, et Cour de cassation’i praktika, mis ei luba kohtul esitada omal algatusel krediidilepingu ja tarnelepingu omavahelist seotust käsitlevatel õigusnormidel põhinevat väidet, ei lähe vastuollu võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, mis ühenduse kohtupraktika kohaselt seda menetlusautonoomiat piiravad. Eelkõige kaitse tõhususe osas rõhutab Prantsuse valitsus, et selle kohtupraktika tulemusel ei ole nende õigusnormide kohaldamiseks vajalike tingimuste täidetuse kohtul tuvastada laskmine tarbijal ei ülemäära raske ega praktiliselt võimatu, tuvastamine, mida tarbija ei pea seadustiku ühegi sätte järgi pealegi taotlema konkreetse tähtaja jooksul. Lõpuks ei ole kohtuotsus Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores ning kohtuotsus Cofidis Prantsuse valitsuse arvates käesoleval juhul asjakohased, sest nendes valitud lahendused põhinevad direktiivi 93/13 sätetel, millele ei ole direktiivis 87/102 samaväärseid sätteid.

94.

Mina omalt poolt meenutan kõigepealt, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artiklis 10 sätestatud koostöö põhimõtte kohaselt liikmesriikide kohtute ülesanne tagada kohtulik kaitse, mis tuleneb isikutele ühenduse õiguse vahetust õigusmõjust. Valdkonnas, kus ühenduse õigusnormid puuduvad, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras määrata pädevad kohtud ja kehtestada selliste õiguskaitsevahendite üksikasjalikud menetluseeskirjad, mis peavad isikutele tagama ühenduse õiguse vahetust õigusmõjust tulenevad õigused. Need eeskirjad ei tohi olla ebasoodsamad sarnaseid siseriiklikke õiguskaitsevahendeid puudutavatest eeskirjadest ega muuta ühenduse õiguskorraga antud õiguste teostamist praktikas võimatuks ega ülemäära raskeks. ( 34 )

95.

Tegemist on liikmesriikide „menetlusautonoomia” ja vastavate piiride üldtuntud põhimõtetega, mis seisnevad kaitse „võrdväärsuse” ja „tõhususe” tingimuste järgimises. Neid põhimõtteid, mida on kinnitatud seoses nende õiguste kohtuliku kaitsega, mis isikutel on vahetu õigusmõjuga ühenduse õigusnormide alusel, tuleb pidada samamoodi kohaldatavateks, kui tegemist on nende õiguste kohtuliku kaitsega, mis on isikutel ühenduse direktiivi sätete rakendamiseks võetud või on neil vastavate siseriiklike õigusnormide alusel. Nii ühel kui teisel juhul on ikka tegemist „ühenduse päritolu” õigustega ning oleks täiesti sobimatu nõustuda, et selle menetlusautonoomia piirid, mis liikmesriikidel nimetatud õiguste kohtulikku kaitset korraldades on, on leebemad siis, kui direktiiv võeti siseriiklikku õigusesse üle, kui siis, kui seda ei tehtud.

96.

Üldjoontes tuleb asuda seisukohale, et kaitse tõhususe põhimõtet järgitakse, kui selliste õiguskaitsevahendite üksikasjalikud menetluseeskirjad, mis on mõeldud ühenduse päritolu õiguste kaitse tagamiseks, annavad isikutele sobiva võimaluse neile õigustele kohtus tugineda. ( 35 ) Liiga lühikesed aegumistähtajad või liiga rasked tõendamiskoormised võivad näiteks muuta õiguste omanikel oma õiguste teostamise kohtu teel ülemäära raskeks või praktikas võimatuks.

97.

Nimetatud menetluseeskirjade hulka kuuluvad kahtlemata ka siseriikliku menetlusõiguse normid ja põhimõtted, mis käsitlevad kohtu volitusi oma algatuse osas. Kuigi siseriikliku kohtu suhtes kehtiv keeld kohaldada omal algatusel õigusnorme, millega antakse ühenduse päritolu õigusi, ei kahjusta tõesti õiguse omaniku võimalust vastavale õigusele ise kohtus tugineda, tuleb siiski meenutada, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et ühenduse päritolu õiguste tõhusaks kaitseks võib teatavatel tingimustel olla siiski tarvis siseriikliku kohtu sekkumine omal algatusel.

98.

Kohtuotsuses Peterbroeck ( 36 ) sedastas Euroopa Kohus nimelt, et ühenduse õigus ei luba kohaldada siseriiklikku menetlusnormi, millega keelatakse samasuguses olukorras nagu eelotsusetaotluse esitanud kohtus läbiviidavas menetluses siseriiklikul kohtul hinnata omal algatusel siseriikliku õiguse meetme vastavust ühenduse õigusnormile, kui isik ei tuginenud sellele viimasele konkreetse tähtaja jooksul. Samas kohtuotsuses märkis Euroopa Kohus, et „iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi siseriiklik menetlusnorm muudab ühenduse õiguse kohaldamise võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle sätte rolli menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes”. ( 37 )

99.

Kohtuotsuses Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores leidis Euroopa Kohus – meenutamata küll sõnaselgelt oma eespool punktis 94 viidatud kohtupraktikat – seoses tarbija ja müüja või teenuse osutaja vahel sõlmitud lepingusse direktiivi 93/13 tähenduses lisatud kohtualluvusklausliga, et tarbija tõhusa kaitse saab saavutada vaid siis, kui siseriiklikul kohtul on õigus väita omal algatusel, et see klausel on nimetatud direktiivi tähenduses ebaõiglane. ( 38 ) Niisugusele järeldusele tuli Euroopa Kohus juba ainuüksi järgmiste kaalutluste põhjal, mis on esitatud nimetatud kohtuotsuse punktis 26:

„Eesmärki, mida taotletakse direktiivi [93/13] artikliga 6, mis kohustab liikmesriike tagama, et tarbijad ei oleks seotud ebaõiglaste klauslitega, ei saa saavutada, kui need tarbijad on kohustatud tuginema ise nende klauslite ebaõiglusele. Vaidlustes, mille puhul tehinguväärtus on sageli piiratud, võivad advokaaditasud olla mängusolevatest huvidest kõrgemad, mis võib pärssida tarbijat ennast ebaõiglase klausli kohaldamise vastu kaitsmast. Kuigi seda liiki vaidlustes võimaldavad paljude liikmesriikide menetlusnormid isikutel ennast ise kaitsta, on olemas mitte just väike oht, et tarbija ei tugine – eelkõige teadmatusest – tema suhtes kohaldatava klausli ebaõiglusele.”

100.

Euroopa Kohus järeldas seega, et kohtul peab võimaldama sekkuda omal algatusel, et tagada tarbija tõhus kaitse, mida on soovitud direktiiviga 93/13 tagada, sest vaidluse tehinguväärtuse ja advokaaditasude suur erinevus võib heidutada tarbijat oma õigusi kohtus kaitsmast või kui see on siseriiklikus õiguskorras lubatud, veenda teda kaitsma ennast ise ja seega ebasobival viisil.

101.

Neid kaalutlusi kordas Euroopa Kohus hilisemas kohtuotsuses Codifis ( 39 ) sedastamaks, et menetlusnorm, millega siseriiklikul kohtul keelatakse aegumistähtaja möödumisel väita omal algatusel või tarbija esitatud vastuväite tulemusena, et klausel, mille täitmist müüja või teenuse osutaja nõuab, on ebaõiglane, võib vaidlustes, kus tarbijad on kostjateks, muuta kaitse, mida direktiiviga 93/13 neile soovitakse anda, kohaldamise ülemäära raskeks. ( 40 )

102.

Mina arvan aga – nagu ka komisjon ja Hispaania valitsus –, et need kaalutlused on väga õiged ka direktiivist 87/102 tulenevate tarbija õiguste kaitse puhul. Ütleksin isegi, et need on veelgi õigemad selles teises valdkonnas, sest kui tarbija ostab kaupa või teenust krediidi abil, siis tavaliselt just seepärast, et tal endal on pigemini vähe raha, mistõttu on oht, et õigusabiga või igal juhul sobiva kaitsega seotud kulud sunnivad teda oma õiguste kaitsmisest kohtus loobuma, veelgi reaalsem.

103.

Ma ei arva muide, et asjaolu, mida rõhutab Prantsuse valitsus, nimelt et direktiivis 87/102 puuduvad samalaadsed sätted nagu direktiivi 93/13 artiklid 6 ja 7, saaks viia vastupidise järelduseni.

104.

Mis puudutab selle viimase direktiivi artiklit 6, millel põhineb tõesti Euroopa Kohtu arutluskäik kohtuotsuse Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores punktis 26 (vt eespool punkt 99), siis ma ei arva, et selle sõnasõnaline sisu on selle arutluskäigu puhul määrava tähtsusega. Kohustades liikmesriike sätestama, „et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad”, kirjeldab see artikkel kokkuvõttes ainult selle kaitse sisu, mis soovitakse direktiiviga 93/13 tarbijale tagada materiaalõiguslikus plaanis lepingutingimuste puhul, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud ja mille võib kvalifitseerida ebaõiglasteks selle direktiivi tähenduses; samal ajal keskendutakse Euroopa Kohtu eespool esitatud arutluskäigus peamiselt vaidluse laadi ja selle lahendamiseks vajaliku menetlusega seotud eritingimustele ning võimalikule takistusele, mida need endast kujutavad selle materiaalõigusliku seisundi tõhusa kohtuliku kaitse puhul, mida sooviti nimetatud direktiiviga tarbijale tagada.

105.

Isegi kui direktiivi 87/102 artikli 11 lõikes 2 ei ole täpsustatud, „kui suurel määral” võib tarbija nõuda krediidiandjalt parandusmeetmete võtmist, ja selle kindlaksmääramine on jäetud liikmesriikide ülesandeks, soovitakse selles siiski, et see õigus antakse tarbijatele siseriiklikes õiguskordades teatavatel asjaoludel; ja ühenduse õiguskorra kohaselt üldisemalt tuleb selle õiguse puhul – mille annab tarbijale küll siseriiklik materiaalõigus, kuid mis on ikka ühenduse päritoluga – tagada siseriikliku menetlusõigusega tõhus kaitse. Seda viimast võivad aga takistada juhul, kui kohus ei saa sekkuda omal algatusel, samad vaidluse laadi ja selle lahendamiseks vajaliku menetlusega seotud eritingimused, mis Euroopa Kohus tõi välja kohtuotsuse Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores punktis 26.

106.

Direktiivi 93/13 artikli 7 osas on Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse punktides 27 ja 28 tõesti märkinud, et võimalus väita omal algatusel, et lepingutingimus on ebaõiglane, kujutab endast ka vahendit saavutada eesmärk – mille poole liikmesriigid peavad selle artikli kohaselt püüdlema – teha lõpp ebaõiglaste lepingutingimuste lisamisele müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitavatesse lepingutesse. Mulle näib siiski, et see tähelepanek kujutab kohtuotsuse ülesehituses ainult Euroopa Kohtu poolt kohtu omal algatusel sekkumise võimaluse vajalikkuse osas valitud lahenduse täiendavat põhjendust; Euroopa Kohus jõudis selle lahenduseni – nagu ma juba rõhutasin – sama kohtuotsuse punktis 26 esitatud arutluskäigu tulemusena, mis keskendub ainult asjaoludele, mis võivad pärssida tarbijat kaitsmast kohtus sobivalt õiguslikku seisundit, mis sooviti direktiiviga 93/13 talle anda.

107.

Teisest küljest märgin nüüd, et asjaolu, et Tribunal d’instance’is pooleliolev menetlus algatati Rampionide hagi alusel ja neid esindab seal advokaat, samal ajal kui siseriiklikes kohtuasjades, mille tulemusena tehti kohtuotsused Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores ning Cofidis, ei olnud kostjaks olevad tarbijad kohtusse ilmunud, ei õigusta käesoleval juhul seda, et vajaduse osas võimaldada kohtul sekkuda tarbija õiguste tõhusa kaitsmise eesmärgil omal algatusel, tehakse teistsugune järeldus kui see, millele on jõutud nendes kohtuotsustes. Probleem tuleb lahendada üldisemas plaanis, st lähtudes vaidluse laadist ja selle lahendamiseks vajaliku menetluse omadustest, jättes seega kõrvale üksiku menetluse konkreetsed asjaolud. Teisalt ei mõista ma, kuidas saaks nõustuda, et sama tarbijakaitsenormi võib pidada omal algatusel kohaldatavaks ühe tarbija, aga mitte teise tarbija suhtes ainult seepärast, et esimene ei otsustanud ennast kohtus advokaadi abiga kaitsta, teine seevastu küll.

108.

Teen seepärast Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Direktiivi 87/102 eesmärk ei ole ainult tarbijakrediiti võtvate tarbijate kaitse, vaid ka ja eelkõige ühise tarbijakrediidituru kehtestamise tagamine.

Nende õiguste tõhus kaitse, mida soovitakse direktiivi 87/102 artikliga 11 tarbijatele anda, eeldab, et siseriiklik kohus võib omal algatusel kohaldada krediidilepingu ja kauba müügi või teenuste osutamise lepingu omavahelist seotust käsitlevaid siseriiklikke õigusnorme, mis on võetud nimetatud artikli rakendamiseks või vastavad sellele.

109.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal d’instance de Saintes’i 16. novembri 2005. aasta otsusega esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: