1.

Käesolev Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotlus puudutab 19. oktoobri 1992. aasta direktiivis 92/81/EMÜ mineraalõlidele kehtestatud aktsiisimaksude struktuuri ühtlustamise kohta ( 2 ) esineva mitme mõiste sisu.

2.

Täpsemalt palutakse Euroopa Kohtul tõlgendada mõistet „ühenduse territoriaalveed” võrrelduna mõistega „laevatatavad siseveeteed”.

3.

Euroopa Kohus peab samuti otsustama, kas põhjasüvendaja kasutamist ühenduse territoriaalvetes tuleb käsitada täies ulatuses „sõitmisena” direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c tähenduses, või tuleb selle süvendajaga tehtavate tööde puhul eristada eri tegevusi, nagu näiteks tühisõitudega, süvendustööde tõttu toimuvate manöövritega ja nende toimingute käigus välja pumbatud materjali veoga seotud tegevusi.

4.

Käesolevas ettepanekus käsitlen ma neid kahte küsimust järgemööda.

5.

Esiteks, mis puutub sellise kriteeriumi leidmisse, mis võimaldaks vahet teha mõistetel „ühenduse territoriaalveed” ja „laevatatavad siseveeteed”, siis välistan ma „lähtejoone” kriteeriumi Montego Bay’s 10. detsembril 1982 allkirjastatud ÜRO mereõiguse konventsiooni ( 3 ) artiklite 3–7 tähenduses. Ma jätan kõrvale ka funktsionaalse lähenemisviisi, mis seisneb sisuliselt väites, et ühenduse territoriaalveed direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c esimese lõigu tähenduses on kõik territoriaalveed, mida tavaliselt kasutatakse kaubanduslikuks meresõiduks.

6.

Ma pooldan seevastu tõlgendust, mille kohaselt mõiste „ühenduse territoriaalveed” hõlmab liikmesriikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvaid vesi peale direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 2 punktis b osutatud laevatatavate siseveeteede. Samuti näitan ära selle, et laevatatavateks siseveeteedeks on kogu ühenduse laevatatav siseveeteede võrgustik, kuhu kuuluvad veeteed on loetletud nõukogu 4. oktoobri 1982. aasta direktiivi 82/714/EMÜ, millega kehtestatakse siseveelaevade tehnilised nõuded, ( 4 ) I lisas.

7.

Teiseks, mõiste „sõitmine ühenduse territoriaalvetes” tõlgendamise kohta direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c tähenduses märgin ma kõigepealt, et kuivõrd põhjasüvendajal on mootorisüsteem, mis võimaldab tal iseseisvalt liikuda, siis tuleb sellist liikumist samastada meres sõitmisega. Seejärel soovitan ma Euroopa Kohtul vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtule, et see mõiste hõlmab manöövreid, mida põhjasüvendaja teeb veekogu põhja pumpamistoimingute käigus, see tähendab põhjasüvendaja liikumist süvendustööde teostamise käigus.

8.

Aktsiisimaksude valdkonnas kehtestab nõukogu direktiiv 92/12/EMÜ ( 5 ) aktsiisiga maksustatavate toodete suhtes kehtiva üldkorra. Selle artikli 2 lõike 1 järgi kohaldatakse „[k]äesolevat direktiivi ning artikli 1 lõikes 2 nimetatud direktiive […] ühenduse territooriumil, nagu see on iga liikmesriigi puhul kindlaks määratud Euroopa Majandusühenduse asutamislepinguga, eelkõige selle artikliga 227 [muudetuna EÜ artikkel 299]”, välja arvatud teatavatel siseriiklikel territooriumidel, mis on konkreetselt ära nimetatud.

9.

Direktiivi 92/12 artikli 1 lõikes 2 konkreetselt ette nähtud direktiivid on esiteks käesolevas eelotsusemenetluses käsitletav direktiiv 92/81 ja teiseks nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/82/EMÜ mineraalõlide aktsiisimäärade ühtlustamise kohta. ( 6 )

10.

Vastavalt direktiivi 92/81 põhjendusele 5 „[tuleb] ühenduse tasandil […] ette näha teatavad kohustuslikud aktsiisivabastused”.

11.

Selle direktiivi põhjendus 6 näeb siiski ette, et „liikmesriikidele tuleks soovi korral anda võimalus oma territooriumil rakendada muid vabastusi või vähendatud määrasid, kui see ei moonuta konkurentsi”.

12.

Seda ühelt poolt kohustuslike aktsiisivabastuste ja teiselt poolt vabatahtlike maksuvabastuste kahesust täpsustatakse üksikasjalikult selle direktiivi artikli 8 lõigetes 1 ja 2.

13.

Direktiivi 92/81 artikli 8 lõige 1 on sõnastatud nii:

„Lisaks sellele, mis on direktiivi 92/12/EMÜ üldsätetes ette nähtud aktsiisiga maksustatavate toodete maksust vabastamise kohta teataval kasutuseesmärgil, peavad liikmesriigid ühtlustatud aktsiisimaksust vabastama järgnevalt loetletud tooted tingimustel, mille nad sätestavad selleks, et tagada aktsiisivabastuse korrektne ja arusaadav kohaldamine ning ära hoida aktsiisi tasumisest hoidumine, tasumise vältimine ja muud kuritarvitused:

[…]

[…].”

14.

Direktiivi 92/81 artikli 8 lõige 2 sätestab:

„Muudest ühenduse sätetest olenemata võivad liikmesriigid anda täieliku või osalise aktsiisivabastuse või vähendada aktsiisi määra maksude õigsuse kontrollimise alla kuuluvate mineraalõlide või muude samaks otstarbeks ette nähtud toodete puhul:

[…]

15.

Saksamaal on mineraalõlide maksuvabalt kasutamist käsitlevad siseriiklikud eeskirjad nähtud ette 21. detsembri 1992. aasta mineraalõlimaksu seaduses (Mineralölsteuergesetz) ( 7 ) ja 15. septembri 1993. aasta mineraalõlimaksu seaduse rakendusmääruses (Mineralölsteuer-Durchführungsverordnung) ( 8 ).

16.

MinöStG § 4 lõike 1 punkt 4 sätestab, et mineraalõli võib kasutada maksuvabalt, näiteks mootorikütusena või kütteõlina laevadel, mida kasutatakse üksnes kaubanduslikuks meresõiduks ja sellega seotud abiteenusteks, nagu lootsimine, pukseerimine ja muud analoogsed teenused, või oma nimel teostavates vedudes, samuti sõjalaevadel ja ametiasutuste laevadel ning merepääste ja kutselise kalapüügi jaoks kasutatavatel laevadel, kui selle sama seaduse § 12 ei sätesta teisiti.

17.

MinöStG § 31 lõike 2 punktis 5 ette nähtud seadusandliku volitusnormi alusel jättis Saksa reguleeriv asutus MinöStV § 17 lõikes 5 teatud tüüpi masinad välja „laevade” mõiste alt MinöStG § 4 lõike 1 punkti 4 tähenduses. § 17 lõike 5 punktis 2 on ette nähtud, et selliseid ujuvkonstruktsioone nagu ekskavaatorid, kraanad ja viljatõstukid ei käsitata „laevadena” MinöStG § 4 lõike 1 punkti 4 tähenduses, nii et nende pardal kütusena ja küttena kasutatavatele kütteainetele ei saa maksuvabastust kohaldada.

18.

Jan de Nul NV (edaspidi „Jan de Nul” või „põhikohtuasja hageja”) on Belgias asutatud ettevõtja, mille tegevusala on vesiehitustööd. See ettevõtja kasutas 19. oktoobrist 1999 kuni 17. detsembrini 1999 süvendustöödel Elbe jõel Hamburgi ja Cuxhaveni ( 9 ) vahel imitragiga laeva nimega „Cristoforo Colombo”, mida peetakse ka põhjasüvendajaks.

19.

Põhjasüvendajaga pumbatakse veekogu põhjast liiva, kruusa ja teisi samalaadseid materjale. Vee ja materjali segu lastakse süvendaja trümmidesse ja veetakse seejärel kohta, kus trümmid tühjendatakse.

20.

Jan de Nul esitas 3. aprillil 2000 Hauptzollamt Oldenburgile (edaspidi „Hauptzollamt”) deklaratsiooni vee ja materjali pumpamistöödel kasutatud mineraalõli koguste kohta.

21.

Seepeale teatas Hauptzollamt põhikohtuasja hagejale, et mineraalõlidele kehtestatud maksu tuleb tasuda ka tühisõitudel ja pumpamistoimingute tõttu tehtud sõitudel kasutatud koguste pealt. Jan De Nuli 15. novembril 2000 koostatud täiendava deklaratsiooni kohaselt tekkis maksukohustus summas 183127,02 Saksa marka.

22.

Hauptzollamt jättis 3. juuli 2002. aasta otsusega rahuldamata vaide, mille Jan de Nul oli esitanud 19. detsembril 2000 selle deklaratsiooni vastu. Ettevõtja esitas 2. augustil 2002 hagi Finanzgericht Hamburgile (Saksamaa).

23.

Jan de Nul väitis nimetatud kohtus, et põhjasüvendaja tegevus tuleb samastada kaubanduslikuks meresõiduks mõeldud eriotstarbelise laeva tegevusega, nii et kütteained, mida kasutati mitte süvendaja enda käitamiseks, vaid laeva sõitudeks, peaksid jääma maksuvabaks. Tema arvates rikub mineraalõlide pealt maksu arvestamine direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c, mis näeb ühenduse territoriaalvetes toimuvate sõitude korral ette kohustusliku maksuvabastuse. Nimelt kuulub Elbe jõe osa, millel töid teostati, põhikohtuasja hageja sõnul ühenduse territoriaalvetesse. Samuti väitis hageja Euroopa Kohtu 1. aprilli 2004. aasta otsusele kohtuasjas C-389/02: Deutsche See-Bestattungs-Genossenschaft ( 10 ) tuginedes, et direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkt c näeb mineraalõlide puhul ette maksuvabastuse kaubanduslikul meresõidul ühenduse territoriaalvetes sõltumata sõidu eesmärgist.

24.

Seevastu Hauptzollamt väitis samas kohtus, et see Elbe jõe lõik, millel põhjasüvendaja operatsioon toimus, on laevatatav siseveetee, nii et siseriiklikel ametiasutustel on kaalutlusõigus direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 2 punktis b ette nähtud maksuvabastuse suhtes. Lisaks rõhutas Hauptzollamt, et MinöStV § 17 lõike 5 punktist 2 tuleneb, et selliseid ujuvkonstruktsioone nagu põhjasüvendaja ei käsitata laevadena MinöStG § 4 lõike 1 punkti 4 tähenduses.

25.

Hauptzollamt muutis 27. detsembri 2004. aasta parandatud maksuteates 15. novembri 2000. aasta deklaratsiooni, võttes arvesse Bundesfinanzhof’i ( 11 )3. veebruari 2004. aasta otsust, milles viimane võttis arvesse, et põhjasüvendajate ülesanded on olemuselt kahesugused, ning tegi mineraalõlide maksuvabastuse määramisel vahet nende masinatega teostatud vedudel ja tööoperatsioonidel.

26.

Bundesfinanzhof möönis tõepoolest, et kui põhjasüvendajaga osutatakse veoteenuseid, siis kasutatakse seda nagu laeva kaubanduslikul meresõidul ja tuleb selles osas kõnesolevast maksust vabastada. Seevastu süvendustöödel, pumpamisel ja tühjendamisel on esiplaanil tööoperatsioonid, nii et seejuures kasutatud kütteaineid ei või mineraalõlidele kehtestatud maksust vabastada.

27.

Seega möönis Hauptzollamt parandatud maksuteates, et põhjasüvendaja tühisõidul tarbitud mineraalõlile tuleb kohaldada MinöStG-s mineraalõlide puhul ette nähtud maksuvabastust. Seetõttu tühistati 15. novembri 2000. aasta deklaratsioon 164372,74 Saksa marka puudutavas osas.

28.

Pooled olid seega ühel nõul, et hagi ese on ära langenud selles osas, mille tulemusel mineraalõlidele kehtestatud maksu summat vähendati. Kohtuasja toimikust nähtub, et kohtuvaidlus piirdub seega küsimusega, kas Jan de Nul peab tasuma seda maksu süvendustöödel tehtud manöövrite käigus tarbitud mineraalõlikoguste pealt.

29.

Esiteks, mis puudutab mõistete „ühenduse territoriaalveed” ja „laevatatavad siseveeteed” piiritlemist, siis Finanzgericht Hamburg selgitab oma eelotsusetaotluses, et Bundesfinanzhof kasutas 23. märtsi 2000. aasta määruses ( 12 )„lähtejoone” kriteeriumi mereõiguse konventsiooni artiklite 3–7 tähenduses ( 13 ).

30.

Finanzgericht Hamburgi sõnul on siiski võimalik tõlgendada mõistet „ühenduse territoriaalveed” teisiti, kuna tema sõnul võib seda mõista ka kõigi looduslike veekogudena, mis on mõeldud merelaevadele kasutamiseks. Kuivõrd direktiivis 92/81 tehakse vahet sõitmisel ühenduse territoriaalvetes ja sõitmisel laevatatavatel siseveeteedel, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus nimelt, et sõiduliigi kasutamine eristuskriteeriumina on põhjendatud. Seda silmas pidades oleks seega võimalik käsitada laevatatavate siseveeteedena tavamõistes laevatatavaid jõgesid, samas kui ühenduse territoriaalveed on tavaliselt meresõiduks kasutatavad veekogud.

31.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et tõlgendus, mille kohaselt maksuvabastus kehtib lähtejoonest väljaspool, kuigi siseriiklike õigusnormide alusel tuleks teisel pool seda joont tarvitatud mineraalõli pealt maksu tasuda, tekitab märkimisväärseid praktilisi raskusi nii laevakäitajale kui ka tolliametile kontrollimisel. Nimelt võib põhjasüvendaja oma tööoperatsioonide käigus lähtejoont mitu korda ületada.

32.

Pealegi annaks sama kohtu sõnul asjaolu, et aluseks võetakse lähtejooned, raskesti mõistetavaid ja kindlasti järjekindlusetuid tulemusi, sest kõik lähtejooned ei ole paika pandud ühtemoodi. Ta märgib selle kohta, et Elbe jõgi jääb teisele poole Hamburgi ja Cuxhaveni vahel lähedalasuvaid saari ühendavat lähtejoont ja on tema sõnul seega laevatatav siseveetee, samas kui Läänemere lõigus tuleb näiteks Trave’t käsitleda merevööndisse kuuluvana.

33.

Mis puudutab teiseks mõiste „sõitmine” tähendust, siis Finanzgericht Hamburg märgib, et ta kahtleb, kas on õige teha vahet põhjasüvendaja veoteenusel ja tööoperatsioonidel. Tema arvates eeldab igat liiki meresõit mineraalõlide kulu isegi siis, kui laev ei liigu.

34.

Samuti märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selline vahetegemine tekitaks praktikas raskusi. Kohus täheldab, et lisaks kuludele, mida oleks sel juhul vaja mineraalõlide maksu puudutavate deklaratsioonide koostamiseks, tekib märkimisväärseid raskusi piiritlemisel, kuna tööoperatsioone täidavad ka muud tüüpi erilaevad, mistõttu võib tekkida sarnaseid küsimusi nendega, mis puudutavad põhjasüvendajaid. Ta toob selle näiteks kaubalaevad, millel on seadmestikud, mis võimaldavad kaupa peale ja maha laadida iseseisvalt, ilma sadamakraanasid kasutamata.

35.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul võiks analüüsis lähtuda sellest, kas konkreetsel laeval on olemas omaenda mootorisüsteem ja kas seda kasutatakse. Siis tuleks „sõitmise” all mõista igat liiki navigeerimist, sõltumata sõidu eesmärgist – mis võib seisneda ka tööoperatsioonide teostamises – tingimusel, et kasutatakse laeva oma mootorisüsteemi.

36.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldab oma märkustes, et kui tema kasutatud lähenemisviis on õige, siis on vaidlusalune põhjasüvendaja tööoperatsioon Elbe jõel, Cuxhaveni ja Hamburgi vahel, „sõitmine ühenduse territoriaalvetes” direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c esimese lõigu tähenduses. Sel juhul tuleks Jan de Nuli poolt kohtusse esitatud hagi rahuldada.

37.

Kuna Finanzgericht Hamburgil on siiski kahtlusi direktiivi 92/81 selle sätte ning sama direktiivi artikli 8 lõike 2 punkti b tõlgendamise suhtes, otsustas ta menetluse peatada, kuni Euroopa Kohus on vastanud järgmistele eelotsuse küsimustele:

38.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub esimese küsimusega Euroopa Kohtul tõlgendada mõistet „ühenduse territoriaalveed” direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c esimese lõigu tähenduses võrreldes mõistega „laevatatavad siseveeteed” selle direktiivi artikli 8 lõike 2 punkti b tähenduses.

39.

Nii Finanzgericht Hamburgi eelotsusetaotlusest kui ka kirjalikest märkustest, mille esitasid Euroopa Kohtule Jan de Nul, Hauptzollamt, Belgia valitsus ja Euroopa Ühenduste Komisjon, nähtub, et sellele küsimusele vastamiseks uuritakse põhiliselt kahte aspekti, nimelt ühelt poolt mereõiguse konventsioonis ette nähtud lähtejoone kriteeriumi asjakohasust, ja teiselt poolt funktsionaalse lähenemisviisi võimalikkust.

40.

Jan de Nul leiab mõiste „ühenduse territoriaalveed” määratlemise seisukohalt, et lähtuda tuleks põhitegevusest nendes vetes. Põhikohtuasja hageja arvates tuleks ühenduse territoriaalvete ja jõevete eristamisel lähtuda funktsionaalsest lähenemisviisist ja mitte mereõiguse konventsioonis ette nähtud lähtejoone kriteeriumist. Sellel kriteeriumil on tema sõnul nimelt teine eesmärk kui direktiivil 92/81, nimelt piiritleda selle konventsiooni iga osalisriigi suveräänseid õigusi ning nende vastastikuseid kohustusi.

41.

Jan de Nul selgitab funktsionaalset lähenemisviisi, mida ta pooldab, järgmiselt: selleks, et teha kahel tõlgendatavalt mõistel vahet, tuleks lähtuda sellest, mis liiki transport vastavalt ühenduse territoriaalvetes või jõevetes toimub, tuginedes iga konkreetse juhtumi asjaoludele. Nii tuleks veeteid, millel liiklevad tavaliselt jõelaevad, käsitada jõgedena, kuna oma iseärasuste tõttu ei sobi jõed tavaliselt merelaevade jaoks. Mereveed on tema sõnul seevastu kõik veekogud, mis moodustavad looduslikult osa merest või mida tänu vastavate rajatiste olemasolule kasutavad merelaevad.

42.

Selle lähenemisviisi järgi peaks nii Waddeni meri kui ka sissepääsud Emdeni, Bremeni, Bremerhaveni, Cuxhaveni ja Hamburgi rahvusvahelistesse sadamatesse, nagu ka sissepääs Kieli kanalisse kuuluma merevete, seega ühenduse territoriaalvete alla.

43.

Komisjon on sarnaselt Finanzgericht Hamburgi ja Jan de Nuliga seisukohal, et lähtejoone kriteeriumi kasutamine ei ole asjakohane ning seda seetõttu, et see kriteerium, mis on tehniline vahend mereõiguse konventsiooni enda eesmärkide saavutamiseks, ei võimalda tagada selliste eesmärkide saavutamist, millest lähtub direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkt c, nimelt tagada siseturu hea toimimine ja vältida konkurentsi moonutamist.

44.

Samuti pakub komisjon välja, et ühenduse territoriaalvete ja laevatatavate siseveeteede piiritlemine peaks toimuma direktiivi 92/81 sõnastuse ja eesmärgi alusel. See lähenemisviis räägib tema arvates selle kasuks, et mõistet „ühenduse territoriaalveed” tuleb tõlgendada nii, nagu pakkus välja Finanzgericht Hamburg, nimelt, et need on kõik veekogud, milles toimub tavaliselt kaubanduslik meresõit. Komisjoni arvates tuleks arvestada, et põhikohtuasjas nimetatud tsoon Saksamaa ranniku ja Hamburgi sadama – maailma ühe suurima meresadama – vahel kuulub selliselt määratletud ühenduse territoriaalvete alla.

45.

Komisjon lisab, et selle tõlgenduse tagajärjel käsitletaks meresõitu vastavalt direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c eesmärgile kõikides asjaomastes olukordades ühtemoodi, sõltumata sellest, kuidas paikneb kuival maal olev sadam ranniku suhtes, see tähendab kas otse rannikul või kaugemal sisemaal suurema jõe kallastel.

46.

Jagades sisuliselt Finanzgericht Hamburgi eelotsusetaotluses esitatud argumente, on ka Hautptzollamt seisukohal, et ühenduse territoriaalvete ja laevatatavate siseveeteede piiritlemiseks ei tuleks kasutada lähtejoone kriteeriumi.

47.

Ta leiab siiski, et funktsionaalne lähenemisviis, mille alusel on ühenduse territoriaalveteks kõik looduslikud veekogud, millel sõidavad merelaevad, võib tungida ülemäära liikmesriikide õigustesse. Nimelt võivad merelaevad sõita peale merevete kõikidel vajaliku sügavusega Saksa veeteedel. Peale Elbe jõe lõigu kuni Hamburgini kehtib see ka Weseri jõe kohta kuni Bremenini, Hunte jõe kohta kuni Oldenburgini, Kieli kanali kohta (Nord-Ostsee-Kanal), Emsi jõe kohta kuni Leerini ja Reini jõe kohta kuni Duisburgini. Kui pidada niisugust tõlgendust vastuvõetavaks, siis peaks Saksamaa Liitvabariik direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c kohaselt maksust vabastama mineraalõli, mida kasutatakse kütusena eelnimetatud veeteedel, mida Hauptzollamt käsitab laevatatavate siseveeteedena.

48.

Selle arvamuse põhjenduseks märgib ta, et vastavalt mõiste „laevatatavad siseveeteed” määratlusele liitvabariigi veeteedeseaduse (Bundeswasserstraßengesetz) 4. novembri 1998. aasta redaktsiooni ( 14 ) § 1 lõike 1 punktis 1 on Elbe laevatatav siseveetee alates Saksa-Tšehhi piirist kuni kohani, kus see jõgi Cuxhaveni lähedal Põhjamerre suubub. Lisaks on Saksa õiguses kindlaks määratud merelaevade jaoks mõeldud laevatatavad siseveeteed. Nii on selle järgi Elbe osa Hamburgi sadama sisepiiri ja Põhjamerre suubumise ala vahel Cuxhaveni lähedal laevatatav mereveetee ka laevatatavate mereveeteede määruse (Seeschiffahrtsstraßenordnung) ( 15 )22. oktoobri 1998. aasta redaktsiooni § 1 lõike 1 punkti 6 alusel.

49.

Hauptzollamt teeb järelikult Euroopa Kohtule ettepaneku arvestada kahte järgmist määratlust:

50.

Belgia valitsus omakorda on nõukogu 29. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 718/1999 (mis käsitleb ühenduse laevastiku mahutavuse poliitikat siseveetranspordi edendamiseks) ( 16 ) artikli 1 esimesele lõigule ja artikli 2 lõike 2 punktile e tuginedes seisukohal, et laevadele, mis sõidavad osaliselt merel, kohaldatakse ühenduse eeskirju, mis reguleerivad sõitmist ühenduse territoriaalvetes.

51.

Kõiki neid märkusi arvestades tuleks kõigepealt täheldada, et mõisted „ühenduse territoriaalveed” ja „laevatatavad siseveeteed” ei ole direktiivi 92/81 artiklites konkreetselt määratletud. Samuti ei võimalda selle direktiivi preambul nende kahe mõiste tähenduses selgusele jõuda. ( 17 )

52.

Mõistete „ühenduse territoriaalveed” ja „laevatatavad siseveeteed” eristamine on määrava tähtsusega, selleks et otsustada, millist direktiiviga 92/81 ette nähtud maksuvabastus- ja/või -vähenduskorda mineraalõlidele kehtestatud aktsiisimaksudele tuleb kohaldada.

53.

Tuletan nimelt meelde, et selle direktiivi artikli 8 lõike 1 punkti c esimese lõigu alusel on ühenduse territoriaalvetes sõitmiseks, välja arvatud eraomanduses olevate lõbusõidulaevade pardal, kütusena kasutatavad mineraalõlid ühtlustatud aktsiisimaksust kohustuslikult vabastatud. Seevastu selle direktiivi artikli 8 lõike 2 punkti b kohaselt on liikmesriikidel õigus otsustada, kas laevatatavatel siseveeteedel – välja arvatud eraomanduses olevatel lõbusõidulaevadel – kasutatud mineraalõlide suhtes kohaldatakse täielikku maksuvabastust või osalist maksumäära vähendamist.

54.

Esimene kriteerium mõistete „ühenduse territoriaalveed” ja „laevatatavad siseveeteed” eristamiseks on lähtejoone kriteerium mereõiguse konventsiooni artikli 3 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses.

55.

Kõik Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes märkustes avaldatud arvamused langevad ühte selles, et see kriteerium tuleb käesolevas kohtuasjas kõrvale jätta.

56.

Ka mina jagan seda arvamust. Ma leian nimelt, et kuigi see tehniline vahend mängib põhimõttelise tähtsusega rolli mereõiguse konventsioonis, kuivõrd see on territoriaalmere lähtepunktiks ja võimaldab mõõta selle laiust, siis selle kasutamine direktiivi 92/81 raames ei näi olevat õigustatud, kuna – nagu rõhutab komisjon – nendel kahel aktil on erinevad eesmärgid.

57.

Siinkohal on oluline rõhutada, et mereõiguse konventsiooni eesmärk selle preambuli kohaselt on „luua […] kõigile meredele ja ookeanidele kohaldatav […] õiguskord, mis hõlbustab rahvusvahelist suhtlemist ning edendab merede ja ookeanide ning nende loodusvarade rahuotstarbelist, õiglast ja säästlikku kasutamist, elusloodusvarade kaitset ning merekeskkonna uurimist, kaitsmist ja säilitamist”. Lähtejoon on vahendiks selle „õiguskorra” loomisel, kuivõrd – nagu nägime – see aitab piiritleda selles konventsioonis määratletud merealasid, nimelt sisevete, territoriaalmere, külgvööndi ja majandusvööndi alasid. Nii mängib see rolli osalisriikide õiguste ja kõikide nende riikide kohustuste määratlemises kõikidel nendel aladel vastavalt mereõiguse konventsiooni sätetele.

58.

Nagu Euroopa Kohus täpsustas, on direktiivi 92/81 eesmärk „tagada mineraalõlide vaba liikumine siseturul ja vältida konkurentsimoonutusi, mille võib kaasa tuua asjaolu, et aktsiisimaksude struktuur on liikmesriigiti erinev” ( 18 ). Kriteerium, mis valitakse ühenduse territoriaalvete ja laevatatavate siseveeteede eristamiseks, peab olema selle eesmärgiga kooskõlas. Ma ei arva aga, et see oleks nii lähtejoone kriteeriumi puhul.

59.

Peale selle annaks lähtejoone arvesse võtmine minu arvates n-ö liiga ulatusliku tagajärje, nimelt et liikmesriikide „sisemerd”, mis on mereõiguse konventsiooni artikli 8 kohaselt „[t]erritoriaalmere lähtejoonest maismaa poole jäävad veed”, tuleks tervikuna pidada laevatatavateks siseveeteedeks direktiivi 92/81 tähenduses isegi selles osas, milles see asub jõesuudmetest kaugemal.

60.

Mereõiguse konventsiooni artiklis 3 ja sellele järgnevates artiklites nimetatud lähtejoone kriteerium ei ole minu arvates seega asjakohane ühenduse territoriaalvete ja laevatatavate siseveeteede eristamiseks direktiivi 92/81 kohaldamise seisukohast.

61.

Nende kahe mõiste määratlust ei või minu arvates siiski jätta ainult liikmesriikide hinnata, sest muidu võib sellega kaasneda erinevaid tõlgendusi, mis oleks vastuolus ühtlustamiseesmärgiga, mida taotleb ühenduse seadusandja direktiivis 92/81. Seetõttu tuleks otsida mõistete „ühenduse territoriaalveed” ja “laevatatavad siseveeteed” sõltumatut tõlgendust. ( 19 )

62.

Selle kohta on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus eespool viidatud kohtuotsuses Deutsche See-Bestattungs-Genossenschaft täpsustada, et „direktiivis 92/81 käsitletud toodetega seotud mõisteid ja neile toodetele kohaldatavat aktsiisivabastust [tuleb] tõlgendada autonoomselt, arvestades kõnealuste sätete sõnastust ning direktiiviga taotletavaid eesmärke” ( 20 ).

63.

Nagu nägime, vaikib direktiivi 92/81 sõnastus määratluse ja järelikult mõistete „ühenduse territoriaalveed” ja „laevatatavad siseveeteed” koha pealt.

64.

Sama direktiivi eesmärgi seisukohast ei ole minu arvates a priori selge, et direktiivist saab järeldada vajaliku kriteeriumi. Nimelt peab nii kohustusliku maksuvabastuse kui ka vabatahtliku maksuvabastuse korra eesmärk olema, nagu annab tunnistust selle direktiivi põhjendus 6, vältida konkurentsimoonutusi. Peale selle võivad konkurentsimoonutused, mida selle direktiiviga püütakse sel moel vältida, tekkida nii sõitmisel ühenduse territoriaalvetes kui ka sõitmisel ühenduse laevatatavate siseveeteede võrgus.

65.

Kuivõrd direktiivi 92/81 sõnastus ja eesmärk ei võimalda mõisteid „ühenduse territoriaalveed” ja „laevatatavad siseveeteed” täpselt määratleda, tuleks välja selgitada, kas need kaks mõistet on määratletud teistes ühenduse aktides.

66.

Tuleb tõdeda, et need kaks mõistet ei ole uued ühenduse õiguses ega seondu spetsiifiliselt üksnes direktiivis 92/81 käsitletava valdkonnaga.

67.

Tuleb märkida, et mõistet „ühenduse territoriaalveed” kasutatakse ühises kalanduspoliitikas. Üks selle esimesi väljendusi, ehkki teise nimetuse all, esineb nõukogu määruses (EMÜ) nr 2141/70. ( 21 ) seejärel seda asendanud nõukogu määruses (EMÜ) nr 101/76, ( 22 ) mis kehtestavad liikmesriikidele kohustuse tagada võrdsed tingimused kõigile liikmesriigi lipu all sõitvatele ja ühenduse territooriumil registreeritud kalalaevadele liikmesriikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates merevetes asuvatele püügipiirkondadele ligipääsuks ja nende kasutamiseks. ( 23 )

68.

Mõistet „ühenduse territoriaalveed” kasutati ka ühenduse kalastusvete tähistamiseks liikmesriikide majandusvööndite ühenduse tasandile viimise tulemusel. ( 24 )

69.

Kalanduses nimetatakse ühenduse kõige hiljutisemates aktides konkreetselt „ühenduse territoriaalveteks”„liikmesriikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvaid vesi”, vastandatult „rahvusvahelistele vetele”, mis on „veed, mis ei kuulu ühegi riigi suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla” ( 25 ).

70.

Ühenduse territoriaalveed, mis on sellisena määratletud vastandina rahvusvahelistele vetele ja mida tuleb laias tähenduses mõista merevetena, mis kuuluvad liikmesriikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla, hõlmavad liikmesriikide kogu mereterritooriumi tervikuna.

71.

Selleks et kindlaks määrata, milline on ühenduse territoriaalvete sisepiir direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 2 punktis b osutatud laevatatavate siseveeteede suhtes, on oluline vastandada nüüd neid kahte mõistet, nagu palub eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimeses küsimuses.

72.

Seda silmas pidades märgin ma kõigepealt, et mõiste „laevatatavad siseveeteed” kuulub täielikult ühenduse õigusesse. Nii käsitleb EÜ artikkel 80 konkreetselt „siseveetransporti”.

73.

Edasi märgin, et paljud ühenduse aktid on vastu võetud siseveetranspordi reglementeerimiseks ühenduses selles osas, mis puudutab näiteks juurdepääsu veeteekaubaveo-ettevõtja tegevusalale ja diplomite vastastikust tunnustamist, ( 26 ) struktuurilist tõhustamist, ( 27 ) ühenduse laevastiku mahutavust, ( 28 ) siseveelaevade ohutuse ja tehniliste nõuete kohta, ( 29 ) või veel liikmesriikidevahelise kaupade ja reisijate siseveetranspordi suhtes kohaldatavate ühenduse eeskirjade määratlemist. ( 30 )

74.

Nendest ühenduse aktidest soovin ära märkida direktiivi 82/714, millega – tuletan meelde – kehtestatakse siseveelaevade tehnilised nõuded. See direktiiv kuulub siseveetranspordi valdkonnas ühise transpordipoliitika rakendamise raamesse ja peab direktiivi esimese põhjenduse kohaselt kaasa aitama sellele, et „laevade liikumine ühenduse võrgustikus toimuks ohutuse ja konkurentsi osas parimatel tingimustel”.

75.

Arvestades asjaolu, et „ühenduse siseveeteede ohutuse tase on erinev”, jaotatakse direktiivis 82/714 „need teed mitmeks tsooniks” ( 31 ).

76.

Eriti oluline on lähtuda selle direktiivi I lisast. Nimelt sisaldab see „geograafiliselt 1., 2., 3. ja 4. tsooni jaotatud ühenduse siseveeteede loetelu”.

77.

Selle lisa 1. peatükis ja Saksamaa Liitvabariigi laevatatavate siseveeteede hulgas, mis kuuluvad 2. tsooni, on esitatud järgmine kirjeldus, mida tuleks tervikuna tsiteerida:

„Elbe: Hamburgi sadama alumisest piirist jooneni, mis ühendab Döse [tuletorni] ja Hohe Uferi (Dieksand) loodepunkti Este, Lühe, Schwinge, Oste, Pinnau, Krückau ja Störi lisajõega (kõigil juhtudel paisust suudmeni), kaasa arvatud Nebenelbe.”

78.

Selliselt kirjeldatud tsoon vastab Elbe suudmele, mis algab Hamburgi sadamast ja kulgeb kuni suubumiseni Põhjamerre, Cuxhavenist põhjas. See tsoon moodustab suurema osa sellest lõigust, milles põhjasüvendaja „Cristoforo Colombo” süvendustöid teostas. See on ühenduse õiguse kohaselt laevatatav siseveetee ja tuleb seega minu arvates direktiivi 92/81 kohaldamise raames sellisena kvalifitseerida.

79.

Kasutades selles direktiivis mõistet „laevatatavad siseveeteed” ilma seda konkreetselt määratlemata, oleks ühenduse seadusandja pidanud tingimata viitama selle väljendi sisu olemasolevale määratlusele. Lisaks leian ma, et seosetu ja õiguskindluse põhimõttega vastuolus oleks lähtuda mõiste „laevatatavad siseveeteed” puhul erinevatest määratlustest olenevalt sellest, millise ühenduse aktiga on konkreetsel juhul tegemist.

80.

Ma lisan, et konkurentsimoonutuse oht sisaldub minu arvates direktiivis 92/81 endas tulenevalt selles lubatud maksuvabastuskorra kahesusest. Järelikult saab seda riski kõrvaldada pigem ühenduse õigusakti muudatusega, millega ühendatakse senised korrad ja muudetakse nii kohaldatav õigus selgemaks, ( 32 ) kui kohtupraktikas tõlgendamise kaudu, millega luuakse uus kriteerium, mis on kaalukam kui muud senised tekstides väljendatud kriteeriumid. Ühenduse õiguse enda huvides on selle üheselt mõistetavuse ja tõhususe seisukohast oluline, et sellist segadust tekitavat mõistete paljusust välditaks.

81.

Mõistet „laevatatavad siseveeteed” tuleb seega minu arvates mõista nii, et see hõlmab kõiki laevatatavaid ühenduse siseveeteede võrgu teid, mis on loetletud direktiivi 82/714 I lisas.

82.

Selle määratlusega seoses tuleb mõistet „ühenduse territoriaalveed” omakorda mõista nii, et see hõlmab territoriaalvesi, mis kuuluvad liikmesriikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla, välja arvatud sellised laevatatavad siseveeteed, mida ma just määratlesin.

83.

Minu arvates ei sea Finanzgericht Hamburgi välja pakutud funktsionaalne lähenemisviis, mida pooldavad Jan de Nul ja komisjon, seda käsitust kahtluse alla.

84.

Tuletan meelde, et kõnesoleva lähenemisviisi kohaselt on ühenduse territoriaalveed direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c esimese lõigu tähenduses sisuliselt kõik need veekogud, millel toimub tavaliselt kaubanduslik meresõit.

85.

Ent sellise tõlgenduse tulemusena eitatakse minu arvates seda, et ühenduse tasandil on olemas spetsiifiline laevatatavate siseveeteede kategooria, nimelt merelaevateed.

86.

Elbe jõe suudmel, nagu on eespool kirjeldatud, on just need erilised tunnused, mis muudavad selle merelaevateeks.

87.

See kvalifikatsioon ei kuulu üksnes siseriiklikusse õigusesse, see kuulub ka ühenduse õigusesse. Nii klassifitseerib komisjoni 29. juuli 1977. aasta otsus 77/527/EMÜ, millega kehtestatakse merelaevateede loetelu nõukogu direktiivi 76/135/EMÜ kohaldamiseks, ( 33 ) sellesse kategooriasse „Elbe unterhalb des Hamburger Hafens”. Samuti nimetab komisjon 8. detsembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 13/2004, millega määratakse kindlaks nõukogu määruse (EMÜ) nr 1108/70 artikli 3 punktis d sätestatud merelaevateede loetelu sisu, ( 34 ) I lisas, et „Unterelbe” kuulub merelaevateede kategooriasse.

88.

Sellest järeldub, et asjaolust, et merelaevad saavad kasutada teatud veekogu kaubanduslikuks meresõiduks, ei piisa iseenesest selleks, et kvalifitseerida seda ühenduse territoriaalvetena.

89.

Selle analüüsi lõpus teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Finanzgericht Hamburgile, et direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et mõiste „ühenduse territoriaalveed” hõlmab territoriaalvesi, mis kuuluvad liikmesriikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla, välja arvatud selle direktiivi artikli 8 lõike 2 punktis b osutatud laevatatavad siseveeteed. Viimased on kõik laevatatavad ühenduse siseveeteed, mis on loetletud direktiivi 82/714 ( 35 ) I lisas.

90.

Finanzgericht Hamburg palub teise küsimusega Euroopa Kohtul otsustada, kas põhjasüvendaja kasutamist ühenduse territoriaalvetes tuleb pidada täies ulatuses sõitmiseks direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c esimese lõigu tähenduses või tuleb selle süvendaja tööoperatsioonide käigus eristada eri liiki tegevusi.

91.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Hauptzollamt möönis põhikohtuasjas, et põhjasüvendaja „Cristoforo Colombo” tühisõitudel tarvitatud mineraalõli tuleb aktsiisimaksust vabastada. Lisaks ei vaidlusta Jan de Nul põhikohtuasjas nende maksude tasumist konkreetselt vee ja materjalide pumpamise tööde teostamiseks kulutatud mineraalõlikoguste pealt. ( 36 ) Sellest tulenevalt piirdub põhikohtuasi küsimusega, kas maksust võib vabastada mineraalõli, mida kasutati veekogu põhjas pumpamistoimingute käigus süvendaja teostatud manöövritel, see tähendab selle süvendaja sõitudel süvendustööde teostamisel. ( 37 )

92.

Järelikult, ja nagu arvab komisjon, ( 38 ) tuleks seda teist küsimust mõista nii, et selle eesmärk on välja selgitada, kas selliseid manöövreid tuleb pidada sõitmiseks ühenduse territoriaalvetes direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c tähenduses.

93.

Ma leian, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt.

94.

Esiteks leian ma, et kuivõrd põhjasüvendajal on mootorisüsteem, mis võimaldab tal iseseisvalt sõita, tuleb neid sõite samastada sõitmisega. Teisiti oleks see minu arvates süvendaja puhul, millel ei ole mootorit, mis võimaldaks tal iseseisvalt liikuda. ( 39 )

95.

Teiseks rõhutan ma, et Euroopa Kohtul on juba tulnud tõlgendada sõitmise mõistet direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c tähenduses, eespool viidatud kohtuotsuses Deutsche See-Bestattungs-Genossenschaft.

96.

Kohtuasjas, milles tehti see kohtuotsus, oli üks matusebüroo Deutsche See-Bestattungs-Genossenschaft eG (edaspidi „Deutsche See”) küsinud Hauptzollamt Kielilt luba kasutada oma laevadel aktsiisimaksuvaba mineraalõli matuste korraldamiseks avamerel. Hauptzollamt Kiel oli MinöStG § 4 lõike 1 punkti 4 alusel sellisest maksuvabastusest keeldunud põhjusel, et Deutsche See tegevusala ei ole kaubanduslik reisijate- või kaubavedu, vaid merematuste korraldamine. Kohtuvaidlust arutav Finanzgericht Hamburg palus seepeale Euroopa Kohtul tõlgendada sõitmise mõistet direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c esimese lõigu tähenduses.

97.

Euroopa Kohus rõhutab oma otsuses, et sellest sättest, mis – tuletan meelde – näeb ette maksuvabastuse ühenduse territoriaalvetes sõitmisel kütusena kasutatava mineraalõli jaoks, on ainult üks erand. Nimelt nähtub sellest sättest, et maksuvabastust ei kohaldata mineraalõlidele, mida kasutatakse sõitmiseks eraomanduses olevatel lõbusõidulaevadel. Euroopa Kohus märgib seejärel, et direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c teises lõigus määratletakse mõiste „eraomanduses olevad lõbusõidulaevad” kui laevad, mida kasutatakse „muuks otstarbeks peale kaubandusliku” ( 40 ).

98.

Sellest tuleneb tema arvates, et „igasugune kaubanduslikul eesmärgil teostatav sõitmine kuulub direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c esimeses lõigus ette nähtud ühtlustatud aktsiisimaksude kohaldamisalasse” ( 41 ). Teisisõnu, seda sätet kohaldatakse Euroopa Kohtu sõnul „igasugusele meresõidule, sõltumata sõidu eesmärgist, kui tegemist on kaubandusliku meresõiduga” ( 42 ).

99.

Samas kohtuasjas märgib Euroopa Kohus kõigepealt, et vaidlustatud ei ole seda, et Deutsche See sõiduoperatsioonid on olemuselt tasuliste teenuste osutamine. Ta leiab seejärel, et „need meresõiduoperatsioonid ei kuulu oma kaubandusliku olemuse tõttu eraomanduses olevate lõbusõidulaevade suhtes ette nähtud erandi alla, nii et neile kehtib maksuvabastus” ( 43 ).

100.

Järeldan sellest lahendusest, et laeva sõidu eesmärk ei oma suurt tähtsust, kui tegemist on kaubandusliku meresõiduga. Peale selle tuleks märkida, et direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c teise lõigu sõnastuses on öeldud, et see kaubanduslik otstarve hõlmab mitte üksnes reisijate- või kaubavedu, vaid ka teenuste osutamist tasu eest.

101.

Ent põhjasüvendaja tegevus kuulub minu arvates sellesse viimati nimetatud kategooriasse. Sellest tulenevalt kuuluvad selle masina sõidud, mis toimuvad sellise teenuste osutamise raames, oma kaubandusliku otstarbe tõttu direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c kohaldamisalasse.

102.

Teenuste osutamise raames ei hõlma põhjasüvendaja sõit mitte ainult tühisõite ja sõite pumbatud materjali vedamiseks kohta, kus toimub mahalaadimine, vaid ka süvendaja poolt veekogu põhjas pumpamistoimingute käigus tehtud manöövreid, see tähendab selle süvendaja liikumisi süvendustöö teostamisel.

103.

Seega tuleb minu arvates direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkti c tõlgendada nii, et mõiste „sõitmine ühenduse territoriaalvetes” hõlmab põhjasüvendaja poolt veekogu põhjas pumpamistoimingute käigus tehtud manöövreid, see tähendab selle süvendaja liikumisi süvendustöö teostamisel.

104.

Nagu ma enne märkisin, ei vaidlusta Jan de Nul põhikohtuasjas aktsiisimaksude tasumist otseselt pumpamistööde teostamiseks kulutatud mineraalõlikoguse pealt. Märgin lõpetuseks siiski, et minu arvates peaks direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punktis c ette nähtud maksuvabastust kohaldama ka otseselt selliste tööde teostamisel, samuti väljapumbatud materjali mahalaadimisel tarvitatud mineraalõlide osas. Nimelt leian ma, et põhjasüvendaja tegevus süvendustööde käigus, olgu need sõidud või tööoperatsioonid, moodustavad selle sätte kohaldamise seisukohalt lahutamatu terviku.

105.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Finanzgericht Hamburgi eelotsuse küsimustele järgmiselt: