1. 

Millisel määral on sama tahtlus oluline narkootikumide salakaubaveost saadud raha pesu kontekstis otsuse langetamisel selle kohta, kas teod, mille eest asjaomane isik on süüdi mõistetud kahes erinevas liikmesriigis, kujutavad endast „sama tegu” Schengeni lepingu rakenduskonventsioon artikli 54 tähenduses? ( 2 ) Kas nimetatud põhimõte hõlmab ka tegusid, mis ei olnud esimese liikmesriigi prokuratuurile või asja lahendavatele kohtutele teada? Ja kui teises liikmesriigis esitatakse uus süüdistus ning süüdimõistev kohtuotsus leiab kinnitust, kas otsust tegev kohus peab võtma arvesse ka esimeses liikmesriigis mõistetud karistuse? Need on sisuliselt küsimused, mille Hof van Cassatie (Belgia) Euroopa Kohtule eelotsusetaotlusega esitas.

2.

Vastavalt protokolli Schengeni acquis’ Euroopa Liitu integreerimise kohta (edaspidi „protokoll”) ( 3 ) artiklile 1 on kolmteist Euroopa Liidu liikmesriiki volitatud omavahel sisse seadma tihedama koostöö nn Schengeni acquis’ kehtivusalas.

3.

Protokolli lisas määratletud Schengeni acquis’ osaks on Schengenis 14. juunil 1985. aastal Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi poolt allkirjastatud leping ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (edaspidi „Schengeni leping”) ( 4 ) ja eelkõige Schengeni lepingu rakenduskonventsioon.

4.

Protokolli kohaselt kohaldatakse alates Amsterdami lepingu jõustumise kuupäevast, s.o alates 1999. aasta 1. maist, selle protokolli artiklis 1 nimetatud kolmeteistkümne liikmesriigi, sealhulgas Madalmaade ja Belgia, suhtes Schengeni acquis’d. ( 5 )

5.

Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklid 54 ja 58 moodustavad III jaotise pealkirjaga „Politsei ja julgeolek” 3. peatüki pealkirjaga „Ne bis in idem põhimõtte rakendamine”.

6.

Artikkel 54 sätestab: „Isikut, kelle suhtes üks konventsiooniosaline on langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või teine konventsiooniosaline sama teo eest vastutusele võtta, tingimusel et isik on pärast kohtuotsust karistuse ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud konventsiooniosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata.”

7.

Artikli 55 lõike 1 alusel võib konventsiooniosaline „käesolevat konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või heaks kiites deklareerida, et artikkel 54 ei seo teda”, kui tegu, mille suhtes välismaine kohtuotsus on tehtud, pandi toime täielikult või osaliselt tema oma territooriumil, kui kõnealune tegu kujutab endast selle konventsiooniosalise riikliku julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide vastast kuritegu ja/või kui kõnealuse teo pani toime selle konventsiooniosalise ametnik oma ametikohustusi rikkudes.

8.

Artikkel 56 sätestab: „Kui mõni konventsiooniosaline on algatanud uue kohtuasja isiku suhtes, kelle üle teine konventsiooniosaline on juba lõpliku kohtuotsuse langetanud, tuleb viimase territooriumil sama teo eest juba kantud mis tahes vabadusekaotuse ajavahemik määratavast karistusest maha arvata. Siseriiklike õigusaktidega lubatud piires võetakse peale vabadusekaotuse arvesse ka muid karistusi.”

9.

Artikkel 58 sätestab: „Eespool olevad sätted ei piira laiemate siseriiklike normide kohaldamist ne bis in idem põhimõtte kehtivuse suhtes välismaal tehtud kohtulahendite puhul.”

10.

Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni 6. peatüki pealkirjaga „Narkootilised ained” artikli 71 lõige 1 sätestab: „[konventsiooniosalised] kohustuvad […] ÜRO olemasolevaid konventsioone [1] järgides võtma kõik vajalikud meetmed narkootiliste ja psühhotroopsete ainete salakaubaveo tõkestamiseks ja selle eest karistamiseks.” Artikli 71 lõike 2 järgi „kohustuvad konventsiooniosalised nii haldusõiguslike kui ka karistusõiguslike meetmetega tõkestama” narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikku eksporti, samuti selliste toodete ja ainete müüki, tarnimist ja käitlemist „ning selle eest karistama.” Artikli 71 lõike 5 kohaselt konventsiooniosalised „teevad kõik endast sõltuva, et ära hoida ja tõkestada ebaseaduslikku nõudlust […] narkootiliste ja psühhotroopsete ainete […] järele.”

11.

1972. aasta protokolliga muudetud ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühtne konventsioon (edaspidi: „ühtne konventsioon”) kuulub Euroopa Liidu acquis’ VI jaotise koosseisu. Liikmesriigid on sellega ühinenud või kohustatud sellega ühinema pärast EL-iga liitumist.

12.

Ühtse konventsiooni artikli 36 lõike 1 punkt a pealkirjaga „Sätted karistuse kohta” näeb ette, et järgides oma põhiseaduslikke piiranguid, rakendab iga pool abinõusid, mis tagavad, et narkootiliste ainetega soetud kuriteod, sealhulgas pakkumine kommertseesmärkidel, jaotamine ja igasugune muu tegevus, mis poolte arvates võib olla käesoleva konventsiooni sätete rikkumine, tunnistataks karistatavateks tegudeks neil juhtudel, kui need on sooritatud tahtlikult, samuti et raskete kuritegude puhul oleks ette nähtud vastavad karistused, kaasa arvatud vanglakaristus või muu vabaduskaotuslik karistus.

13.

Võttes arvesse poolte põhiseaduslikke piiranguid, nende õigussüsteemi ja siseriiklikku õigust, vaadeldakse artikli 36 lõike 2 punkti a alapunktide i ja ii kohaselt iga nimetatud kuritegu eraldi kuriteona, kui need on sooritatud erinevates maades, ning vastavalt artikli 36 lõikele 1 tunnistatakse rahalised operatsioonid, mis on seotud nimetatud kuritegudega, samuti karistatavateks toiminguteks.

14.

Madalmaade valitsus selgitas kohtuistungil, et asjaolude asetleidmise ajal ei olnud Madalmaade karistusseadustikus rahapesuga seotud süütegu käsitlevat erisätet. Sellegipoolest kohaldati narkootikumide käitlemisest saadud raha pesu suhtes kuni 2002. aastani Madalmaade karistusseadustiku artiklit 416, mille alusel kvalifitseeriti varastatud vara või sellest saadud rahasummade käitlemine kuriteona. Isiku süüdimõistmiseks vara või sellega seotud rahasummade käitlemises peab teo sooritanud isik olema olnud teadlik, et nimetatud vara või rahasummade omandamisel oli tegemist raske kuriteo toimepanekuga. Narkootikumide ebaseaduslikku müüki käsitatakse sellise kuriteona.

15.

Belgia karistusseadustiku artikkel 505 keelab karistusseadustiku artikli 42 lõikes 3 määratletud kuritegeliku tegevuse teel saadud kaupade müügi, omandamise, omamise, käitlemise ja nendega kauplemise. Sellest lähtuvalt on narkootikumide ebaseaduslik käitlemine ja narkootikumide käitlemisest saadud raha pesu Belgias keelatud.

16.

Belgia karistusseadustiku artikkel 65 sätestab:

„Kui üks tegu vastab mitmele eri süüteokoosseisule või kui erinevad süüteod, mille lahendamiseks on samal ajal pöördutud samasse kohtusse, kujutavad endast sama tahtluse korduvat ja kestvat väljendumist, määratakse kõige rangem karistus.

Kui asja sisuliselt arutav kohus leiab, et süütegude suhtes on varem tehtud lõplik kohtuotsus ja et talle teatavaks tehtud teised teod – eeldusel, et need on tõendatud – on toime pandud enne nimetatud kohtuotsuse kuulutamist ning need kujutavad endast sama tahtluse korduvat ja kestvat väljendumist, võtab kohus karistuse mõistmisel arvesse varem mõistetud karistusi. Kui varem mõistetud karistused näivad olevat süütegude kogumi suhtes piisavad, otsustab kohus süü küsimuse ja viitab oma otsuses karistustele, mis on mõistetud varem. Käesoleva artikli alusel mõistetud liitkaristus ei või ületada kõige rangema karistuse ülemmäära.” ( 6 )

17.

1998. aasta detsembris mõistis Arrondissementsrechtbank Middelburg (Madalmaad) Madalmaade kodanikule Norma Kraaijenbrinkile tingimisi kuuekuulise vangistuse narkootikumide käitlemisest saadud rahasummade varjamise eest; teod olid Madalmaades ajavahemikul oktoobrist 1994 kuni maini 1995 toime pandud korduvalt ning kvalifitseeriti kuritegudena vastavalt Madalmaade karistusseadustiku artiklile 416. ( 7 )

18.

2001. aasta aprillis mõistis Correctionele Rechtbank te Gent (Belgia) Belgia karistusseadustiku artikli 505 kohaselt Norma Kraaijenbrinkile kaheaastase vangistuse erinevate kuritegude toimepanemise eest, mis seisnesid Madalmaades toimunud narkootikumide käitlemisest saadud rahasummade abil Belgias novembrist 1994 kuni veebruarini 1996 tehtud vahetustehingutes. Hof van beroep te Genti kriminaalkohtukolleegium (Ghenti apellatsioonikohus) kinnitas nimetatud kohtuotsust 2005. aasta märtsis.

19.

Mõlemad Belgia kohtud leidsid Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklile 71 ja ühtse konventsiooni artikli 36 lõike 2 punkti a alapunktidele i ja ii viidates, et apellatsioonkaebuse esitaja ei saanud tugineda Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklile 54. Nad leidsid, et Madalmaades toime pandud narkootikumide käitlemisest saadud rahasummade varjamises seisnevaid kuritegusid ja Madalmaades toimunud narkootikumide käitlemisest saadud rahasummade abil Belgias tehtud vahetustehinguid tuli Belgias käsitada erinevate tegudena. Seda vaatamata sellele, et Madalmaades ja Belgias toime pandud rahapesus seisnevad süüteod olid seotud ühe ja sama tahtlusega.

20.

Oma kassatsioonkaebuses Hof van Cassatie’le viitas Norma Kraaijenbrink Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem põhimõtte rikkumisele Belgias toimunud kriminaalmenetluses.

21.

Hof van Cassatie otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22.

Kirjalikud märkused esitasid Norma Kraaijenbrink, Austria, Tšehhi Vabariik, Kreeka, Poola, Hispaania ja komisjon. Norma Kraaijenbrink, Austria, Kreeka, Hispaania ja komisjon esitasid suulised märkused 4. juuli 2006. aasta kohtuistungil. Madalmaad esitasid märkused ainult kohtuistungil. Nagu kohtuasjas Kretzinger, ( 8 ) esitati kirjalikud märkused enne otsuse tegemist kohtuasjas Van Esbroeck ( 9 ). Kuid kohtuistung toimus siiski pärast otsuse tegemist nimetatud kohtuasjas.

23.

Esiteks nähtub toimikust, et asjaomane isik on süüdi mõistetud narkootikumide ebaseaduslikust käitlemisest saadud rahasummade varjamises ja toimepandud rahapesus nii Belgias kui Madalmaades. Nagu mitmed pooled on märkinud, ei selgu eelotsusetaotlusest siiski, kas rahasummad, mille varjamine ja pesu toimus mõlemas nimetatud riigis, pärinesid samadest narkootikumide ebaseadusliku käitlemise tehingutest või neid võib käsitada kuritegelikul teel saadud kõnealuse tulu osana.

24.

Teiseks osutab eelotsusetaotluse esitanud kohus asjaolule, et kuna „narkootikumide müügist pärinevate rahasummade vahetamine [Belgias] asuvates rahavahetuspunktides ja narkootikumide müügist saadud rahasummade omandamine [Madalmaades] […] on omavahel seotud sama tahtluse kaudu tegeleda ebaseadusliku kaubandusega”, siis kujutavad need teod endast Belgia karistusseadustiku artikli 65 alusel sama tegu. Teiste sõnadega, kui tegusid, mille eest Madalmaades ja Belgias langetati süüdimõistvad otsused, hinnataks ainult Belgia õigusest lähtudes, siis kvalifitseeruks need tegude aluseks olnud sama tahtluse tõttu sama teona.

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimese küsimusega sisuliselt teada, kas kahes erinevas liikmesriigis sooritatud kaht eraldi kuritegu, mis on omavahel seotud sama tahtlusega, tuleb Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses liigitada mainitud asjaolu alusel mõiste „sama tegu” alla. Samuti soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ka Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikkel 71 ja ühtne konventsioon, millele nimetatud artiklis kaudselt viidatakse ja mis puudutab liikmesriikide kohustust tõkestada narkootiliste ja psühhotroopsete ainete salakaubavedu, mõjutavad vastust eespool esitatud küsimusele.

26.

Eelotsusetaotluses viidatakse pigem kuriteole kui lihtsalt teole. Kohtuasjas Van Esbroeck sedastas Euroopa Kohus, et kaitstud õiguslik huvi või tegude õiguslik klassifikatsioon ei oma tähtsust Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses. Seetõttu on kohane sõnastada esimene küsimus ümber ja küsida, mil määral on sama tahtlus oluline otsustamaks, kas teod, mille eest asjaomane isik kahes erinevas liikmesriigis süüdi mõisteti, kvalifitseeritakse Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses „sama teona”.

27.

Nagu ma rõhutasin oma ettepanekus kohtuasjas Kretzinger, ( 10 ) on esimeses küsimuses tõstatatud probleemid nüüdseks leidnud lahenduse tänu kohtuasjas Van Esbroeck ( 11 ) tehtud otsusele, mida kinnitab ka edaspidine kohtupraktika. ( 12 ) Viidatud kohtupraktikast nähtub, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54 kohaldamisel omab tähtsust vaid tegevuste sisuline samasus, „mida tuleb mõista konkreetsete omavahel lahutamatult seotud asjaolude kogumi esinemisena”. ( 13 ) Vastavalt Euroopa Kohtule peab antud hinnangu puhul „otsustama, kas kõnealused teod sisuliselt moodustavad ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud tegude kogumi”. ( 14 )

28.

Sellest tulenevalt nõustun enamikuga pooltest, kes oma märkustes on maininud, et tegusid ei saa kvalifitseerida „samaks teoks” Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses ainuüksi sellest lähtudes, et käsitletavad teod on omavahel seotud „sama tahtluse” kaudu. Nagu ma märkisin oma ettepanekus kohtuasjas Kretzinger, ( 15 ) võib sama tahtlus tõepoolest olla arvestatav tegur. Kuid teod peavad olema seotud ka ajaliselt ja ruumiliselt.

29.

Nagu Euroopa Kohus oma otsuses kohtuasjas Van Esbroeck ( 16 ) selgelt väljendas, peavad siseriiklikud kohtud konkreetse kohtuasja asjaoludele tuginedes otsustama, kas kõnealused teod moodustavad lahutamatult seotud tegude kogumi. Kuid Euroopa Kohtu sellekohased suunised võivad põhikohtuasjas siiski kasulikuks osutuda.

30.

Eelotsusetaotluse lühidus ei võimalda nimetatud ülesannet eriti lihtsalt lahendada. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhikohtuasjas ei ole lõplikult tuvastatud, kas Belgias toimunud rahapesutehingutes kasutatud rahasummad on need, mis pärinevad narkootikumide müügist, mille varjamise eest Madalmaade kohus Norma Kraaijenbrinki süüdi mõistis. Kuid viidates Belgia madalama astme kohtute tehtud otsustele, väidab Norma Kraaijenbrink, et Madalmaades ja Belgias toimunud rahapesutehingutes kasutatud summad pärinevad samast kõnealusest narkootikumide ebaseaduslikust veost.

31.

Üldiselt kujutab rahapesu endast raha ebaseadusliku päritolu varjamise ja selle kui seadusliku raha ringlussevõtu eesmärgil tehtavate finantstehingute ahelat. Rahapesu toimub tavaliselt mitme tehinguna, näiteks erinevates kohtades kiirelt järjestikku tehtavate rahavahetustehingutena. Lõplik rahasumma on algsest summast tihti väiksem ning võib olla erinevas vääringus.

32.

Nõustun komisjoni seisukohaga, et kui Belgias toimunud rahapesutehingutes kasutatud rahasummad on lahutamatult seotud Madalmaades narkootikumide käitlemisest saadud rahasummadega, mille varjamise eest Norma Kraaijenbrinki Madalmaades süüdi mõisteti, siis on tegemist „sama teoga” Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses. Kirjeldatud olukord võib tekkida näiteks juhul, kui teises kõnealuses liikmesriigis toime pandud rahapesuga seotud summad moodustasid osa esimeses kõnealuses liikmesriigis toimepandud narkootikumide ebaseaduslikust veost omandatud algsetest rahasummadest, kuid seda alles rahapesuahela hilisemas staadiumis. Lisaks nimetatud tegusid siduvale samale tahtlusele on vastavad teod seotud ka esemeliselt, ajaliselt ja ruumiliselt.

33.

Kui aga „must” raha, mida Norma Kraaijenbrink Belgias toimepandud rahapesus kasutas, ei ole seotud Madalmaades narkootikumide käitlemisest omandatud „musta” rahaga, siis ei saa kõnealuseid tegusid pidada omavahel lahutamatult seotuteks, kuigi mõlemad teod võivad olla seotud narkootikumide ebaseaduslike vahetustehingutega ning olla seotud ühe ja sama tahtlusega, milleks on kuritegelikul teel saadud raha omandamine. Kirjeldatud olukord võib tekkida näiteks juhul, kui rahasummad pärinevad erinevates paikades ja erinevatel aegadel toime pandud narkootikumidega seotud süütegudest ning osutatud rahasummad omandati või neid kasutati rahapesus piisavalt erinevatel aegadel, et katkeks ajaline ahel.

34.

Kohtuasjas Van Straaten ( 17 ) küsis eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas heroiini omamist ühes liikmesriigis tuleb Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses mõista „sama teona” kui heroiini omamist teises liikmesriigis, arvestades asjaolusid, et esimese viidatud liikmesriigi heroiinipartii oli väike osa teise liikmesriigi vastavast suuremast heroiinipartiist, mille omamises kohtualune teises asjaomases liikmesriigis süüdi mõisteti, ning isikud, keda süüdistatakse kuriteos osalemises mõlemas riigis, olid erinevad.

35.

Euroopa Kohus sedastas, et „narkootikumidega seotud süütegude puhul ei nõuta, et asjaomases kahes konventsiooniosalises riigis kõne all olevad narkootilise aine kogused või isikud, keda süüdistatakse kuriteos osalemises mõlemas riigis, oleksid identsed” Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses. ( 18 ) Järelikult võib olukord, kus puudub identsus, põhimõtteliselt esineda tegude kogumina, mis on oma laadilt lahutamatult seotud. ( 19 )

36.

Pean kõigepealt märkima, et eespool mainitud väidete otsene kohaldamine kõigi narkootikumide käitlemisega seotud süütegude suhtes võib viia soovimatute tagajärgedeni. Süüdimõistmine väikese koguse narkootikumide omamise või käitlemise eest ühes liikmesriigis ei peaks minu arvates automaatselt välistama uut kriminaalmenetlust sama narkootilise aine tunduvalt suuremate koguste omamise ja käitlemise eest teises liikmesriigis, olenemata asjaolust, kas need moodustasid osa samast partiist. ( 20 ) Näib, et õigem oleks tõlgendada eespool tsiteeritud kohtuotsuse Van Straaten seisukohti kui üldreegli ad hoc kohaldamist, mille puhul tegude täielik sisuline samasus – mis kõnealuses kohtuasjas puudutab narkootikumide koguseid ja kuriteost osavõtjate isikuid – ei ole tingimus Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 kohaldamiseks. Pigem võimaldavad need seisukohad siseriiklikel kohtutel omal äranägemisel hinnata, mida pidada samaks teoks konkreetse kohtuasja asjaolude puhul.

37.

Pidades silmas nimetatud liigitusi, toetab kohtuotsus Van Straaten seisukohta, et erinevus Madalmaades narkootikumide käitlemisest saadud ja Belgias rahapesus kasutatud rahasummade vahel ei takista pidamast neid süütegusid per se üheks ja samaks teoks Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses. Kuid nagu ma juba mainisin, peab „lahutamatu seose” olemasolu üle otsustama eelotsusetaotluse esitanud kohus talle põhikohtuasjas teadaolevate tõendite põhjal.

38.

Põhjenduse täielikkuse huvides lisan, et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 58 kohaselt on liikmesriikidel lubatud oma siseriikliku õiguse alusel kohaldada ne bis in idem põhimõtte laiemat tõlgendust. Järelikult, kui siseriiklikus õiguses käsitatakse asjaomaseid kuritegusid, mille eest Norma Kraaijenbrink Madalmaades süüdi mõisteti, ühe ja sama teona, sest need on seotud sama tahtlusega, ei ole taoline tõlgendus vastuolus Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikliga 54 isegi juhul, kui nimetatud teod ei põhine samadel sisulistel asjaoludel Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses.

39.

Enamik pooltest märgivad, et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikkel 71 ega ühtse konventsiooni artikli 36 lõige 2 ei oma tähtsust Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tõlgendamisel. Olen sellega nõus.

40.

On tõsi, et ühtse konventsiooni artikli 36 lõige 2, millele Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklis 71 viidatakse, nõuab selle kohaldamisalasse kuuluvate süütegude, kui need on toime pandud erinevates riikides, käsitamist erinevate tegudena. Kuid eeldusel, et narkootikumide käitlemisest saadud raha pesu kuulub eespool mainitud artikli 36 lõike 2 ( 21 ) kohaldamisalasse, sedastas Euroopa Kohus kohtuotsuses Van Esbroeck selgelt, et „nimetatud konventsiooni artikkel 71 [ei sisalda] midagi, mis võiks piirata kohaldamisala nimetatud artiklil 54”. ( 22 ) Euroopa Kohtu arvates „[s]ellest järeldub, et Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 71 toodud viidet Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni olemasolevatele konventsioonidele ei tule mõista Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem põhimõtte kohaldamist takistavana, see vaid välistab ühe isiku mitmekordse kohtu alla andmise sama teo eest, ilma et see tooks kaasa dekriminaliseerimise Schengeni alal”. ( 23 )

41.

Minu arvates saab viidatud seisukohti samamoodi kohaldada ka käesoleva kohtuasja suhtes. Väga üldiselt sõnastatud Schengeni rakenduskonventsiooni artikkel 71, mis paneb konventsiooniosalistele üldise kohustuse karistada igasuguste narkootiliste ainete salakaubaveoga seotud süütegude eest, ei sätesta selles osas mingeid kõrvalekaldumisi ne bis in idem põhimõttest ega võimalda Schengeni kontekstist lähtudes mitmekordset karistamist narkootikumidega seotud ühe ja sama kuriteo eest.

42.

Ühtne konventsioon võeti vastu 1961. aastal valitsustevahelise konventsioonina eesmärgiga kohaldada seda iseseisvates riikides. Komisjon väidab minu arvates veenvalt, et oleks sobimatu kohaldada ühtset konventsiooni Schengeni alal, mis loodi üle 30 aasta hiljem osalisriikide paremaks integreerumiseks politseikoostöö ja õigusalase koostöö valdkonnas. ( 24 )

43.

Viidatud integreeritavas valdkonnas, mis põhineb vastastikuse usalduse põhimõttel ( 25 ) ja mille kohaselt meetmeid ebaseadusliku narkootikumide veo tõkestamiseks tuleb võtta järk-järgult pigem riigiülesel kui siseriiklikul tasandil, ( 26 ) ei teeni ühtse konventsiooni artikkel 36, mille kohaselt iga kuritegu vaadeldakse eraldi kuriteona, kui need on sooritatud erinevates maades, oma eesmärki. Minu arvates saab Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklit 71, mis käsitleb konventsiooniosaliste kohustust võtta vajalikke meetmeid ebaseadusliku narkootikumide veo tõkestamiseks kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni olemasolevate konventsioonidega, kohaldada vaid niivõrd, kui nimetatud konventsioonid omavad tähtsust Schengeni lepingute tähenduses.

44.

Sellest tulenevalt olen seisukohal, et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklites 54 ja 56 kasutatud väljend „sama tegu” viitab tegude sisulisele samasusele, mida tuleb mõista konkreetsete omavahel ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud asjaolude kogumina. Sama tahtluse olemasolu järgi saab hinnata, kas mainitud kolm kriteeriumi on täidetud, kuid see ei ole iseenesest eraldi kriteerium. Esitatud tõlgendust ei mõjuta Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikkel 71 ega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1961. aasta narkootiliste ainete konventsiooni artikli 36 lõige 2.

45.

Teine küsimus on esitatud juhuks, kui vastus esimesele küsimusele oleks kinnitanud seda, et sama tahtlus on iseenesest piisav tingimus selleks, et selle täidetuse korral käsitada ka erinevaid tegusid „sama teona” Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses. Põhjendasin juba, et ma ei leia, et see nii oleks. Sellegipoolest käsitlen teist küsimust lühidalt juhuks, kui Euroopa Kohus otsustab vastata esimesele küsimusele jaatavalt.

46.

Teise küsimuse sõnastus on ebatäpne ja mitmeti tõlgendatav. Küsimus koosneb kahest osast.

47.

Esiteks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimese küsimusega teada, kas mõiste „sama tegu”, eeldades, et see mõiste Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses hõlmab erinevaid tegusid, mis on aga omavahel seotud sama tahtluse kaudu, laieneb lisaks esimese kohtuotsusega juba karistatud teole ka samal ajal toime pandud sellega kaasnevatele või täiendavatele muudele tegudele, kuid mis avastati või mille suhtes alustati menetlus teises liikmesriigis alles pärast esimese kohtuotsuse jõustumist, või kas teise liikmesriigi kohus võib täiendavalt süüdi mõista nende teiste täiendavate tegude eest.

48.

Kui tegemist on viimati kirjeldatud olukorraga, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuse teises osas, kas teise liikmesriigi kohus peab oma siseriikliku õiguse alusel karistuse määra üle otsustades võtma arvesse esimeses liikmesriigis juba mõistetud karistusi.

49.

Minu arvates peab vastus teise küsimuse esimesele osale järgima sama arutluskäiku kui vastus, mille andsin esimesele küsimusele. Kui teod ja neist tulenevad täiendavad teod on ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud tegudega, mille eest on määratud karistus esimeses liikmesriigis, kohaldatakse Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklit 54 nagu see oli kohtuasjas Van Esbroeck, tingimusel et kõik selle konventsiooni muud tingimused on täidetud. ( 27 ) Kui tegemist ei ole kirjeldatud juhtumiga, siis võib siseriiklik kohus asjaomase isiku üle kohut mõista täiendavate tegude eest, kuna väidetavad teod ei kuulu nimetatud sätte järgi mõiste „sama tegu” alla.

50.

Asjaolu, et täiendavad teod ei olnud nimetatud ajahetkel veel avastatud või nende suhtes ei olnud esimeses liikmesriigis toimunud menetluse käigus veel otsust langetatud, ei sea seda järeldust kahtluse alla. Euroopa Kohtu praktikas ei viita miski asjaolule, et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklis 54 käsitletud mõiste „sama tegu” kohaldamisala on piiratud vaid vastaval ajahetkel esimese liikmesriigi prokuratuurile või asja lahendavale kohtule teadaolevate tegudega. Järelikult ei takista miski teise liikmesriigi kohtul tunnistamast, et kõnealused teod on „lahutamatult seotud” varasema menetluse esemeks olnud tegudega, ning käsitamast neid „sama teona”.

51.

Kohtuasjas Van Straaten ( 28 ) väitis Euroopa Kohus seevastu, et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikkel 54 ei nõua, et kõik kahes erinevas kohtumenetluses käsitletavad sisulised asjaolud oleksid identsed. Sellisel juhul ei takistanud asjaolud, mida ei võetud arvesse esimese liikmesriigi kohtus, kuid võeti arvesse teise liikmesriigi kohtus, ( 29 ) Euroopa Kohtul järeldamast, et kõnealuste tegude puhul oli tegemist samade tegudega Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses.

52.

Sarnast mõttekäiku saab kohaldada ka käesoleva kohtuasja suhtes. Lisaks varasemas menetluses menetluse esemeks olnud põhiteole kuuluvad mõiste „sama tegu” alla Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses ka põhiteoga kaasnevad või täiendavalt toime pandud teod, mida iseenesest küll nimetatud menetluses ei käsitletud, tingimusel et kõik kõnealused teod moodustavad ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud tegevuste kogumi. Siseriikliku kohtu ülesanne on otsustada, kas see on nii.

53.

Küsimuse teises osas küsitakse sisuliselt seda, kas teise liikmesriigi kohus peab arvesse võtma samade tegude eest esimeses liikmesriigis mõistetud karistusi, kui ta määrab asjaomasele isikule uut karistust esimeses liikmesriigis toime pandud tegudega kaasnevate või täiendavate tegude eest.

54.

On selge, et kui kaasnevad või täiendavad teod tunnistatakse samaks teoks Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses, ning kõik muud tingimused on täidetud, siis ei saa teise liikmesriigi kohus asja menetlemisel asjaomast isikut süüdi mõista ja a fortiori talle nende eest uut karistust määrata. Seega ei tõusetu küsimust selle kohta, kas eelmisi karistusi tuleb arvesse võtta.

55.

Olukord on erinev, kui kaasnevad või täiendavad teod tunnistatakse küll samaks teoks, kuid Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 kohaldamise muud tingimused ei ole täidetud. ( 30 ) Sellisel juhul tuleb küsimuse teisele osale vastust otsides vaadelda seda nii samas asjas süüdimõistmise arvessevõtmise üldpõhimõtte kui Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 56 valguses. Tuletan meelde, et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 56 kohaselt peab üks konventsiooniosaline, kui ta on algatanud uue kohtuasja isiku suhtes, kelle üle teine konventsiooniosaline on sama teo eest juba lõpliku kohtuotsuse langetanud, viimase territooriumil sama teo eest juba kantud mis tahes vabadusekaotuse ajavahemiku määratavast karistusest maha arvama. Siseriiklike õigusaktidega lubatud piires peavad liikmesriigid võtma peale vabadusekaotuse arvesse ka muid karistusi.

56.

Komisjon esitas asja arutamisel oma selge seisukoha, et tema arvates kajastab Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikkel 56 karistusõiguse üldpõhimõtet, täpsemalt proportsionaalsuse põhimõtet, mida kohaldatakse mis tahes olukorra suhtes, mille puhul ei kehti Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem põhimõte.

57.

Madalmaad vaidlesid nimetatud argumendile jõuliselt vastu. Nad väitsid, et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklis 56 sisalduv samas asjas süüdimõistmise arvessevõtmise põhimõte piirneb kohtuasjadega, mille puhul kohaldatakse Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 55 lõikes 1 loetletud mööndusi. Mis tahes muudel juhtudel sõltub selle põhimõtte kohaldamine siseriiklikust õigusest. Komisjoni argumendi tunnustamine tooks kaasa siseriikliku karistusõiguse varjatud ühtlustamise ja tähendaks Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni sätetest kõrvalehoidmist.

58.

Ma ei oska leida ei sõnalist ega loogilist seost Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklite 55 ja 56 vahel, mis taolist tõlgendust toetaks. Mis kõige põhilisem, ma jagan komisjoni seisukohta, et EL-i õiguses eksisteerib samas asjas süüdimõistmise arvessevõtmise põhimõte, ( 31 ) mille puhul süüdlasele teises liikmesriigis karistuse mõistmisel tuleb võtta arvesse varem sama teo eest mõistetud karistusi. ( 32 )

59.

Niipalju kui mina olen suutnud tuvastada, sisaldab iga liikmesriigi karistusõigus mainitud põhimõtte eri variante, ( 33 ) kuid Euroopa Kohus on selle põhimõtte olemasolu tunnustanud ka siseriiklike ja EÜ konkurentsiõiguse sanktsioonide samaaegse kohaldamise kontekstis. Kohtuasjas Wilhelm väitis Euroopa Kohus, et „kui kahekordse menetluse võimalus peaks viima karistuste kumuleerumiseni [samade tegude eest], eeldab üldine õiglusnõue […], et võimaliku karistuse kindlaksmääramisel võetaks arvesse kõiki varasemaid karistamise otsuseid”. ( 34 ) Taoline kohtupraktika leidis hiljem kinnitust kohtuasjas Boehringer Mannheim, kus Euroopa Kohus sedastas, et „komisjon on trahvisumma kindlaksmääramisel kohustatud võtma arvesse sama ettevõtja poolt sama teo eest juba kantud karistusi, kui on tegemist karistustega, mis on määratud liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumise eest ja järelikult on tegu toime pandud ühenduse territooriumil”. ( 35 ) Esimese Astme Kohus on kõnealust kohtupraktikat täpselt järginud. ( 36 )

60.

Kuigi sellekohane kohtupraktika ei ole veel lõplikult välja kujunenud, ( 37 ) olen seisukohal, et samas asjas süüdimõistmise arvessevõtmise põhimõtet saab kõigis liikmesriikides tõlgendada karistusõiguse üldpõhimõttena ning laiemas mõttes ühenduse õiguse üldpõhimõttena, mis tuleneb õigluse nõuetest ja karistusõiguses kohaldatavast proportsionaalsuse põhimõttest. ( 38 )

61.

Samas asjas süüdimõistmise arvessevõtmise põhimõte erineb minu arvates põhimõtteliselt ne bis in idem põhimõttest, kuigi mõlemaid võib käsitada üldise õiglusnõude või õigluse ilminguna kriminaalmenetluses. ( 39 ) Mõistena on samas asjas süüdimõistmise arvessevõtmise põhimõte oluline vaid juhul, kui ne bis in idem põhimõte ei ole mingil põhjusel kohaldatav, isegi kui süüdistuse aluseks olevad asjaolud on samad. ( 40 ) Vastasel juhul peab kohus sama kriminaalasja teistkordsel menetlemisel kõnealuse menetluse lõpetama, kuna see on vastuolus ne bis in idem põhimõttega.

62.

Eeltoodust nähtub, et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikkel 56 pelgalt kodifitseerib samas asjas süüdimõistmise arvessevõtmise põhimõtte Schengeni tähenduses. Kui mul on nimetatud järelduse suhtes õigus, siis tulenevad sellest kaks tagajärge. Esiteks, jättes kõrvale Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 56, jääb samas asjas süüdimõistmise arvessevõtmise põhimõte siiski kehtima ühenduse õiguse üldpõhimõttena. Teiseks on nimetatud põhimõte normihierarhias õiguse üldpõhimõttena ülimuslik Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 56 suhtes. Kuna nimetatud sätte kohaldamisala piirdub vabadusekaotuslike karistustega, siis asendatakse see üldpõhimõtte laiema kohaldamisalaga: kõik sama teo eest esimeses liikmesriigis mõistetud ja ära kantud karistused tuleb arvesse võtta teises liikmesriigis toimuvates menetlustes.

63.

Seetõttu, kuna tegemist on ainuüksi EL-i õigusega, kus ne bis in idem põhimõtet ei kohaldata, siis peavad siseriiklikud kriminaalkohtud süüdimõistmisel arvesse võtma asjaomasele isikule sama teo eest mõnes teises liikmesriigis mõistetud ja tema poolt juba kantud (või muul viisil täidetud) karistusi, olenemata sellest, kas need karistused on või ei ole seotud vabadusekaotusega. Eeltoodud olukorras kohaldatakse mõnda Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklis 55 sätestatud mööndust, samuti siis, kui esimeses liikmesriigis on lõplik kohtuotsus langetatud, kuid Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 täitmisele pööramise tingimus ei ole täidetud. ( 41 )

64.

Sellegipoolest, kui Euroopa Kohus peaks mitte arvestama samas asjas süüdimõistmise arvessevõtmise põhimõttel rajanevat väidet, siis on minu arvates selge, et tuleb igal juhul kohaldada Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklit 56. Schengeni kontekstis on Schengeni lepinguga liitunud liikmesriikidel kohustus sama teo eest mis tahes teise liikmesriigi territooriumil juba ära kantud mis tahes vabadusekaotuse ajavahemik asjaomasele isikule määratavast vabadusekaotuslikust karistusest maha arvata.

65.

Siinkohal ma ei nõustu Madalmaade valitsuse piirava tõlgendusega Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 56 kohta. Laiemas mõttes ei viita miski selles sättes asjaolule, et selle kohaldamisala on piiratud kohtuasjadega, mille suhtes kohaldatakse Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 55 lõiget 1. Vastupidiselt eeltoodule nähtub grammatilisest tõlgendusest aga selgelt, et nimetatud artiklit tuleks kohaldada kohtuasjades, kus mõni liikmesriik on algatanud mis tahes põhjusel uue kriminaalasja sama isiku suhtes, kelle suhtes teine liikmesriik on kohtuotsuse samade tegude eest juba langetanud. ( 42 )

66.

Eespool mainitud analüüs kehtib ilmselt siis, kui asjaomase isiku üle on kohut mõistetud ja teda on karistatud mõnes teises liikmesriigis teist korda samade tegude eest ning ta ei saa tugineda Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklile 54. Kui tuvastatakse, et toimepandud tegusid ei kvalifitseerita samade tegudena, siis ei tulene Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklist 56 ehk, nagu ma märkisin, samas asjas süüdimõistmise arvessevõtmise üldpõhimõttest mingeid kohustusi.

67.

Arutluskäigu täielikkuse huvides lisan, et EL-i õigus ei takista siseriiklikul kohtul, kus teine menetlus on algatatud, kohaldamast karistuse määramisel leebemaid siseriiklikke õigusnorme olukordades, kus ei saa kohaldada Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikleid 54 ja 56 või neis sisalduvaid põhimõtteid põhjusel, et siseriiklikus kohtus menetletavad teod ei ole kvalifitseeritud „samaks teoks” esimeses kohtumenetluses käsitletud tegudega.

68.

Nimetatud järeldus tuleneb subsidiaarsuse ja pädevuse jaotuse üldpõhimõtetest. Lisaks sellele, nagu komisjon märgib, annavad Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni karistusi puudutav artikkel 56 ning artikkel 58 liikmesriikidele otseselt võimaluse kohaldada ne bis in idem põhimõtte ja samas asjas süüdimõistmise arvessevõtmise põhimõtte laiema tõlgendusega siseriiklikku õigust Schengeni acquis’ kontekstis.

69.

Eeltoodust tulenevalt olen seisukohal, et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklites 54 ja 56 käsitletav „sama teo” põhimõte hõlmab lisaks esimeses liikmesriigis menetluse esemeks olnud põhiteole ka sellega kaasnevaid või täiendavalt toime pandud tegusid, mida iseenesest küll nimetatud menetluses ei käsitletud, tingimusel et kõnealused teod moodustavad ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud tegevuste kogumi. EL-i õiguses ei takista miski liikmesriikidel kohaldamast teo toimepanija suhtes leebemaid norme võrreldes Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklites 54 ja 57 sätestatud karistusõiguse normidega.

70.

Eeltoodud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hof van Cassatie esitatud küsimustele järgmiselt: