1.

Madalmaades elavad puuetega noored, kes on täielikult või osaliselt töövõimetud, saavad Wet arbeidsongeschiktheidsvoorziening jonggehandicapten’i (seadus puuetega noorte töövõimetuskindlustuse kohta; edaspidi „Wajong”) alusel hüvitist. Hüvitis asendab palgatulu või täiendab seda kuni miinimumpalga suuruseni.

2.

Kohtuotsuses Kersbergen-Lap ja Dams-Schipper, ( 2 ) mis tehti pärast käesoleva eelotsusetaotluse esitamist, otsustas Euroopa Kohus, et Wajongis ette nähtud hüvitis on mitteosamakseline erihüvitis määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a tähenduses, ( 3 ) mida nimetatud määruse artikli 10a kohaselt ei tule maksta väljaspool riigi territooriumi elavatele isikutele. Kõnealuse menetluse hagejad siiski ei töötanud, nii et nende puhul asendas hüvitis täielikult palgatulu.

3.

Põhikohtuasjas apellatsioonkaebuse esitaja D.P.W. Hendrix oli seevastu töötaja. Kuna tema palgatulu oli seaduses sätestatud miinimumpalgast väiksem, sai ta Wajongi alusel palgatulu täiendavat hüvitist niikaua, kuni ta elas Madalmaades. Kui ta asus elama Belgiasse, hüvitise maksmine lõpetati.

4.

Centrale Raad van Beroep palub anda hüvitisele hinnangu vastavalt määrusele nr 1408/71 ning tõstatab küsimuse, kas töötaja saab liikmesriigile, mille kodanik ta on, töötajate vabale liikumisele tuginedes vastuväiteid esitada juhul, kui ta töötab kõnealuses riigis ja on teise liikmesriiki ainult elama asunud. Niivõrd kui töötajate vaba liikumine on selles olukorras kohaldatav, kerkib küsimus, mil määral on sellega kooskõlas määruse nr 1408/71 mitteosamakselisi hüvitisi käsitlevad normid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub kontrollida ka kõnealuste õigusnormide kooskõla liidu kodanike liikumisvabadusega vastavalt EÜ artiklile 18.

5.

Määruse nr 1612/68 ( 4 ) artikli 7 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2.   Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.”

6.

Määruse nr 1612/68 artikli 42 lõikes 2 on sätestatud:

„Käesolev määrus ei mõjuta kooskõlas asutamislepingu artikliga 51 võetud meetmeid.”

7.

Määruse nr 1408/71 artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[…]

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi sotsiaalkindlustuse üld- ja eriskeemide suhtes, olenemata sellest, kas need on osamakselised või mitteosamakselised, samuti kindlustusskeemide suhtes, mis on seotud tööandja või laevaomaniku vastutusega lõikes 1 osutatud hüvitiste suhtes.

2a.   Käesolevat määrust kohaldatakse ka mitteosamakseliste erihüvitiste suhtes, mida antakse õigusaktide või kindlustusskeemide alusel, mis ei kuulu lõikes 1 loetletute hulka või on lõike 4 alusel reguleerimisalast välja jäetud, juhul kui sellised hüvitised on mõeldud:

2b.   Käesolevat määrust ei kohaldata liikmesriikide õigusaktide sätete suhtes, millega on reguleeritud II lisa III jaos loetletud mitteosamakselised erihüvitised, mille kehtivus piirdub liikmesriigi territooriumi osaga.

[…]

4.   Käesolevat määrust ei kohaldata sotsiaalabi […] suhtes […].”

8.

Määruse nr 1408/71 artikli 10a lõikes 1 on artikli 4 lõikes 2a ettenähtud mitteosamakseliste hüvitiste kohta sätestatud:

„Olenemata artikli 10 ja III jaotise sätetest antakse isikutele, kelle suhtes on käesolev määrus kohaldatav, artikli 4 lõikes 2a osutatud rahalisi mitteosamakselisi erihüvitisi üksnes nende elukohajärgse liikmesriigi territooriumil vastavalt selle liikmesriigi õigusaktidele tingimusel, et sellised hüvitised on loetletud IIa lisas. Selliseid hüvitisi annab elukohajärgne asutus oma kulul.”

9.

Määruse nr 1408/71 IIa lisa punktis Q on nimetatud Madalmaade seadust puuetega noorte töövõimetuskindlustuse kohta.

10.

Määruse nr 1408/71 artikli 95b lõikes 8 on sätestatud:

„Määruse (EMÜ) nr 1247/92 artikli 1 kohaldamisega ei kaasne nende hüvitiste tühistamine, mille liikmesriikide pädevad asutused on andnud enne käesoleva määruse jõustumist määruse (EMÜ) nr 1408/71 III jaotise alusel ja mille suhtes kohaldatakse kõnealuse määruse artikli 10 sätteid.”

11.

Madalmaades on palgatöötajad esimesest tööpäevast alates Wet op de arbeitsongeschiktheidsverzekering’i (töövõimetuskindlustuse seadus; edaspidi „WAO”) alusel töövõimetuse vastu kindlustatud. Kui isik ei saa invaliidsuse tõttu üldse töötada või saab algusest peale üksnes piiratult töötada, ei saa ta WAO alusel hüvitist.

12.

Kuni 1998. aasta alguseni kehtis Madalmaades Algemene Arbeidsongeschiktheidswet (seadus üldise töövõimetuskindlustuse kohta; edaspidi „AAW”), milles oli sätestatud kõigi selliste Madalmaades elavate isikute töövõimetuskindlustus, kes ei olnud WAO alusel kindlustatud. AAW kohaselt võisid alates 18. eluaastast saada puuetega noortele ettenähtud miinimumhüvitist muu hulgas isikud, kes olid oma 17. sünnipäeval töövõimetud. AAW alusel saadavaid hüvitisi rahastati kindlustusvõtjate osamaksetest, mille suurus sõltus maksustatavast tulust.

13.

Alates 1. jaanuarist 1998 asendati AAW käesoleva asja seisukohast olulises osas 24. aprilli 1997. aasta seadusega Wet arbeidsongeschiktheidsvoorziening jonggehandicapten (seadus puuetega noorte töövõimetuskindlustuse kohta; edaspidi „Wajong”). Wajong näeb puuetega noorte jaoks ette hüvitise, mille suurus vastab Madalmaades kehtestatud elatusmiinimumile.

14.

Õigus saada Wajongi alusel hüvitisi, mis peaaegu täielikult rahastatakse riigi vahenditest, ei sõltu isiklikust vajadusest. Hüvitist siiski vähendatakse, juhul kui selle saaja saab palgatulu.

15.

Erinevalt varem AAW-s sätestatud korrast makstakse Wajongi alusel hüvitisi üksnes Madalmaades elavatele puuetega inimestele. Alates 1. septembrist 2002 sisaldab Wajong õigluse klauslit, mille kohaselt võib elukohanõudest kõrvale kalduda, juhul kui hüvitise saamise õigusest ilmajäämine oleks ebaproportsionaalselt ebaõiglane. Sellise ebaõiglusega oleks tegemist näiteks siis, kui puuetega noor peab saama välisriigis meditsiinilist ravi, kui ta saab asuda välisriigis tööle teatud reintegratsiooni väljavaatega töökohale või kui isik, kellest sõltub tema ülalpidamine, on sunnitud elama väljaspool Madalmaid.

16.

Wet op de (re)integratie arbeidsgehandicapten’i (seadus puuetega töötajate (re)intergratsiooni kohta; edaspidi „Wet REA”) kohaselt võib tööandja vabastada kohustusest maksta puuetega töötajale seaduses sätestatud miinimumpalka, kui töötaja tööpanus on tavapärasest tunduvalt väiksem.

17.

Madalmaade kodanik D.P.W. Hendrix on sündinud 26. septembril 1975. Tal on vaimne puue, mille alusel on tema töövõimetuse aste 80–100%. 26. septembril 1993 määrati talle AAW alusel hüvitis.

18.

Alates 1. veebruarist 1994 töötas D.P.W. Hendrix Madalmaades ühes ehitustarvete kaupluses. Tema tööandja oli Wet REA alusel vabastatud kohustusest maksta D.P.W. Hendrixile seaduses sätestatud miinimumpalka. D.P.W. Hendrix’i palk oli seetõttu üksnes 70% miinimumpalgast ja ta sai seega Wajongis ette nähtud hüvitist, mis vastas 25–35% töövõimetuse astmele.

19.

1. juunil 1999 asus D.P.W. Hendrix elama Belgiasse, kuid töötas siiski endiselt Madalmaades. Raad van Bestuur van het Uitvoeringsinstituut Werknemersverzekeringen (edaspidi „vastustaja”) tegi 28. juunil 1999 otsuse lõpetada talle Wajongis ette nähtud hüvitise maksmine alates 1. juulist 1999. Töösuhe lõpetati, kuna D.P.W. Hendrix’i tööandja oli endiselt vabastatud kohustusest maksta talle miinimumpalka ja tööandja keeldus tema palka tõstmast. Alates 5. juulist 1999 töötab D.P.W. Hendrix ühes teises ehitustarvete kaupluses, kus ta saab seaduses sätestatud miinimumpalka. ( 5 ) 2001. aastal asus D.P.W. Hendrix uuesti elama Madalmaadesse.

20.

Pärast tulemusteta haldusmenetluse lõppemist esitas D.P.W. Hendrix Wajongis ette nähtud hüvitise maksmise lõpetamise tõttu kaebuse Rechtbank Amsterdam’ile, kes jättis selle 16. märtsi 2001. aasta otsusega rahuldamata. Apellatsioonkaebust lahendav Centrale Raad van Beroep esitas 15. juuli 2005. aasta määrusega EÜ asutamislepingu artikli 234 alusel järgmised eelotsuse küsimused:

21.

Raad van Beroep’i esimene küsimus puudutab seda, kas Wajongi alusel makstav hüvitis kujutab endast mitteosamakselist erihüvitist määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a tähenduses, mille suhtes tuleb kohaldada nimetatud määruse artikli 10a kooskõlastavat sätet.

22.

Euroopa Kohus vastas sellele küsimusele jaatavalt juba kohtuotsuses Kersbergen, sest kõnealust hüvitist on nimetatud määruse nr 1408/71 IIa lisas ja see on mitteosamakseline ning oma laadilt erihüvitis. ( 6 ) Erihüvitis on see seetõttu, et sellel on ühelt poolt määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti b kohase invaliidusega seotud sotsiaalkindlustushüvitise tunnused ja teiselt poolt sotsiaalabi tunnused. Hüvitis peab nimelt tagama minimaalse sissetuleku sotsiaalselt nõrgale rühmale (puuetega noored). ( 7 )

23.

See, et Wajongis ette nähtud hüvitise maksmisel ei kontrollita isiku rahalise abi vajadust, ( 8 ) ei ole Euroopa Kohtu arvates vastuolus hüvitise sotsiaalabi iseloomuga. Pigem piisab sellest, et hüvitist saaval rühmal, st puuetega noortel, ei ole üldiselt piisavalt elatusvahendeid. ( 9 )

24.

Esimese eelotsuse küsimusega soovib Centrale Raad van Beroep ka teada saada, kas omab tähtsust asjaolu, et kõnelausele isikule maksti algselt AAW alusel puuetega noortele ette nähtud hüvitist, mille suhtes ei kehtinud elukohanõue, kuid mis muudeti 1. jaanuarist 1998 alates Wajongis ette nähtud hüvitiseks.

25.

Euroopa Kohus sedastas selle kohta juba kohtuotsuses Kersbergen, et omandatud õiguste säilitamise põhimõttele ei saa tugineda, juhul kui hüvitise saaja asub elama teise riiki pärast seda, kui AAW alusel makstav hüvitis asendati Wajongis ette nähtud hüvitisega. ( 10 ) Kuna D.P.W. Hendrix asus 1. juunil 1999 elama Belgiasse, ei saa ta seega nimetatud õiguspõhimõttele tugineda. Teisiti sõnastatud üleminekusätete puudumise tõttu tuleb elukoha muutmise õiguslikke tagajärgi hinnates võtta arvesse asjaomasel ajal kehtinud õigusnorme.

26.

Määruse nr 1408/71 artikli 95b lõikest 8 ei ole käesoleval juhul abi juba seetõttu, et D.P.W. Hendrix ei saanud enne 1. juunit 1992 ühtegi hüvitist, mida tuleks nimetatud sätte kohaselt edasi maksta.

27.

Seega tuleb esialgu tõdeda, et Wajongis ette nähtud hüvitist tuleb käsitada mitteosamakselise erihüvitisena määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a tähenduses, mille suhtes tuleb kohaldada nimetatud määruse artikli 10a kooskõlastavat sätet. See kehtib ka juhul, kui asjaomane isik sai algselt osamaksetest rahastatavat hüvitist, mis muudeti 1. jaanuarist 1998 alates Wajongis ette nähtud hüvitiseks.

28.

Järgnevalt tuleb siiski selgeks teha, kas määruse nr 1408/71 artiklis 10a sätestatud elukohanõue on käesoleva juhtumi asjaoludel kooskõlas töötajate vaba liikumise sätetega.

29.

Teise küsimusega soovib Centrale Raad van Beroep teada saada, kas töötaja võib liikmesriigile, mille kodanik ta on, EÜ artiklile 39 määruse nr 1612/68 artikli 7 sõnastuses tuginedes vastuväiteid esitada, juhul kui ta töötas ja töötab endiselt üksnes kõnealuses liikmesriigis, kuid elab teises liikmesriigis.

30.

Wajongis ette nähtud hüvitis kuulub määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 esemelisse kohaldamisalasse, sest seda makstakse tulenevalt eelkõige töötaja objektiivsest staatusest või ainuüksi liikmesriigi territooriumil elamise faktist. ( 11 )

31.

Määruse nr 1612/68 artikli 7 lõige 2 täpsustab juba EÜ artiklis 39 sätestatud diskrimineerimiskeeldu sotsiaalsete soodustuste andmisel. ( 12 ) Määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 sõnastuse kohaselt on vastuvõtval liikmesriigil keelatud kohelda töötajaid teistest liikmesriikidest nende kodakondsuse tõttu teisiti kui selle riigi kodanikke. Nimetatud sättega antud tagatise ulatus näib seega olevat väiksem EÜ artikli 39 tagatisest, millele saavad tugineda kõik ühenduse kodanikud, sõltumata nende elukohast ja kodakondsusest, kes on kasutanud töötajate vaba liikumise õigust. ( 13 ) Euroopa Kohus kohaldab siiski mõlemaid norme paralleelselt ning tõlgendab määruse nr 1612/68 artiklit 7 samal viisil kui EÜ artiklit 39. ( 14 ) Seega võib mõlemat õigusnormi kohaldada paralleelselt ka käesolevas asjas.

32.

Isikute vaba liikumist käsitlevaid asutamislepingu norme ja nende normide rakendusakte ei saa kohaldada tegevuste suhtes, mille kõik asjakohased elemendid on ainult ühe liikmesriigi sisesed. ( 15 ) Kui tegemist ei ole otseselt kodakondsusega seotud ebavõrdse kohtlemisega ja töötaja tugineb oma liikmesriigile vastuväiteid esitades töötajate liikumisvabadusele, siis peab olukord olema töötajate vaba liikumise kohaldamisalasse kuulumiseks mis tahes muul viisil piiriülene.

33.

Käesolevas asjas on olukord piiriülene, sest D.P.W. Hendrix elab Belgias ja töötab palgatöötajana Madalmaades. Seega liigub ta piirialatöötajana ( 16 ) iga päev ühest liikmesriigist teise, et seal töötada.

34.

Vastustaja, Madalmaade valitsus ja Ühendkuningriigi valitsus esitavad vastuväite, et töötaja saab liikmesriigile, mille kodanik ta on, EÜ artiklile 39 tuginedes vastuväiteid esitada üksnes siis, kui ta on kasutanud töötajate vaba liikumise õigust. ( 17 ) Kohtuotsuse Werner ( 18 ) kohaselt ei ole see nii juhul, kui asjaomane isik töötab pidevalt oma koduriigis ja on teise liikmesriiki üksnes elama asunud.

35.

Järgnevas kohtuotsuses Van Pommeren-Bourgondiën ( 19 ) nõustus Euroopa Kohus siiski töötajate liikumisvabadusele tuginemisega sarnases olukorras. Nimetatud kohtuasja hageja oli Madalmaade kodanik, kes elas Belgias ja oli kogu tööelu vältel töötanud Madalmaades. Elukoha tõttu käsitati teda Madalmaade sotsiaalkindlustussüsteemis vabatahtlikult kindlustatuna, mitte kohustusliku kindlustuse omajana, ning ta pidi seetõttu tegema suuremaid sissemakseid kui Madalmaades elavad isikud. Selline praktika ei olnud määrusega nr 1408/71 vastuolus.

36.

Euroopa Kohus sedastas siiski, et teatud sotsiaalkindlustusliikide osas kohustuslikuks kindlustuseks sätestatud residentsusnõue on seega EÜ artikliga 39 kokkusobiv vaid siis, kui mitteresidentide vabatahtliku kindlustuse tingimused ei ole ebasoodsamad kui samade sotsiaalkindlustusliikide kohustusliku kindlustuse tingimused residentidele. ( 20 ) Ilmselt ei välistanud asjaolu, et A.J. van Pommeren-Bourgondiën töötab kogu aeg Madalmaades ja oli Belgiasse üksnes elama asunud, töötajate liikumisvabaduse kohaldamist.

37.

Kohtuotsuses Ritter-Coulais ( 21 ) kinnitas Euroopa Kohus selgelt seda seisukohta, kusjuures ta märkis, et

„[…] kõik ühenduse kodanikud, sõltumata nende elukohast ja rahvusest, kes on kasutanud töötajate vaba liikumise õigust ja kes teostavad kutsetegevust mõnes muus liikmesriigis kui elukohariik, kuuluvad asutamislepingu artikli 48 kohaldamisalasse.

Sellest tuleneb, et teises liikmesriigis kui nende tegelik elukoht töötava abielupaari Ritter-Coulais olukord kuulub asutamislepingu artikli 48 [pärast muutmist praegu EÜ artikkel 39] kohaldamisalasse”.

38.

Veel tuleb lisada, et abielupaari Ritter-Coulais puhul olid mõlemad abikaasad (igal juhul ka) ( 22 ) Saksamaa kodanikud, st selle riigi kodanikud, kus nad töötasid ja kellele nad esitasid töötajate liikumisvabadusele tuginedes vastuväiteid. Olukord oli piiriülene üksnes seetõttu, et nad elasid teises liikmesriigis. ( 23 )

39.

Euroopa Kohus kohaldas seda vormelit seejärel asutamisvabadusele kohtuotsuses N. Ka nimetatud kohtuasja puhul asus hageja riigist, mille kodanik ta oli ja kus ta tegeles majandustegevusega, elama teise liikmesriiki, kus ta ei alustanud töötamist. Seetõttu leidis Euroopa Kohus, et olukord kuulub asutamisvabaduse kohaldamisalasse. ( 24 )

40.

Vastuväide, mille kohaselt kohtuotsuses Ritter-Coulais tehtud sedastusi tõlgendades tuleb arvesse võtta, et liidu kodanike üldine liikumisvabadus ja kapitali liikumise vabadus, mis oleksid hagejatele iseenesest kasulikud olnud, ei olnud kõnealuse asja asjaoludele ratione temporis kohaldatavad, ei ole veenev. ( 25 ) Esiteks tõendab kohtuotsus Van Pommeren-Bourgondiën, et töötajate vaba liikumise selline tõlgendus kehtib ka täielikult lahus kohtuasja Ritter-Coulais konkreetsetest asjaoludest. Teiseks ei oleks õiguspärane tõlgendada töötajate vaba liikumist laiemalt või kitsamalt olenevalt sellest, kas olukord kuulub ka mõne muu põhivabaduse kohaldamisalasse.

41.

Nimetatud kohtuotsused põhinevad arusaamal, et siseturg hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine, nagu on sätestatud EÜ artikli 14 lõikes 2. EÜ artikliga 39 rakendatakse EÜ artikli 3 lõike 1 punktis c sätestatud aluspõhimõtet, mille kohaselt hõlmab ühenduse tegevus EÜ artiklis 2 seatud eesmärkide saavutamiseks vaba liikumise takistuste kõrvaldamist liikmesriikide vahel. ( 26 ) Seejuures ei ole oluline, kas need takistused lähtuvad päritoluriigist või vastuvõtjariigist. ( 27 )

42.

Töötajate liikumisvabaduse kitsam tõlgendamine vastustaja ja menetluses osalevate valitsuste poolt on vastuolus siseturu aluspõhimõttega. Sisepiirideta alal ei või isikut, kes liigub töötamiseks oma elukohariigist teise riiki, mille kodanik ta on, rohkem takistada, kui isikut, kes liigub oma kodakondsusriigist töötamiseks teise liikmesriiki.

43.

Töötajate liikumisvabaduse kohaldamisala kitsam määratlus keskendub asjaolude piiriülese iseloomu asemel liiga palju asjaomase isiku kodakondsusele. See põhjustab nimelt erinevat kohtlemist vastavalt sellele, kas üle piiri tuleb tööle oma riigi või välisriigi kodanik. Kui D.P.W. Hendrix oleks pärast Belgiasse elama asumist asunud tööle Saksamaal ja oleks iga päeva Belgiast sinna tööle sõitnud, oleks ta kahtlema võinud tugineda töötajate liikumisvabadusele. Ei ole ühtegi põhjust, miks teda tuleks tema päritoluriiki, st Madalmaadesse, edasi-tagasi liikumisel teisiti kohelda.

44.

Kohtujurist Geelhoed toetas oma ettepanekus kohtuasjas Hartmann EÜ artikli 39 kitsamat tõlgendust, mida käesolevas asjas pooldavad ka vastustaja ja menetluses osalevad valitsused. Ta põhjendas seda sellega, et kõnealune säte peab tagama üksnes tööjõu teguri ülekandmise, mida aga ei toimu, kui muutub üksnes elukoht. ( 28 )

45.

Kuivõrd siseriiklik õigusnorm on otseselt seotud füüsilise isiku alalise elukoha muutmisega ning loob seega näiteks sellele muutmisele maksuõiguslikke või haldustakistusi, tuleb tõepoolest küsida, kas selliseid meetmeid ei tuleks eelkõige lugeda EÜ artikliga 18 tagatud liidu kodanike liikumisvabaduse riiveks. Kui elukoha muutmine on siiski toimunud ja ebasoodne olukord tuleneb sellest, et elu- ja töökoht asuvad nüüd eri kohas, kohaldatakse esmajoones töötajate liikumisvabadust. Nimelt on alates sellest hetkest takistatud tööjõu teguri ülekandmine (uuest) elukohariigist töökohariiki.

46.

EÜ artikli 39 kohaldamise seisukohalt ei saa määrav olla asjaolu, kas piiriülene olukord on tekkinud elu- või töökoha teise kohta üleviimise tõttu. Vastasel juhul ähvardaksid meid täiesti juhuslikud tulemused. Nii ei saaks D.P.W. Hendrix, kes on pidevalt töötanud Madalmaades ja asunud teise riiki elama, tugineda eeskätt töötajate liikumisvabadusele. Kui ta aga kaotaks elukoha muutmisel oma töökoha ja võtaks pärast seda katkestust vastu teise töökoha Madalmaades, siis võib töötajate liikumisvabadust kohaldada, sest nüüd ta liigub uue palgatöö tegemiseks Belgiast Madalmaadesse.

47.

Euroopa Kohus on tõepoolest korduvalt sedastanud, et töötaja võib liikmesriigile, mille kodanik ta on, EÜ artiklile 39 tuginedes vastuväiteid esitada, juhul kui ta on kasutanud töötajate vaba liikumise õigust. ( 29 ) Euroopa Kohus on sellega võrdsustanud juhtumi, kus asjaomane isik on omandanud välisriigis diplomi või kutsekvalifikatsiooni. ( 30 )

48.

Neil juhtudel olid asjaomased isikud siiski enamasti asunud taas elama oma päritoluriiki ning tuginenud sellele riigile vastuväiteid esitades töötajate liikumisvabadusele. Kuna töö- ja elukoht ei olnud seega – erinevalt D.P.W. Hendrixi juhtumist – enam eri kohas, oli nõutav, et enne seda oli toimunud võõrtöötaja staatust loov piiriülene liikumine. Asjaomaste kohtuotsuste põhjal ei saa siiski teha järeldust, et võõrtöötaja staatust ei saa omandada elukoha muutmisega.

49.

Niisiis tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata, et töötaja võib liikmesriigile, mille kodanik ta on ja mis on ainus riik, kus ta on töötanud ja veel edasi töötab, kuigi elab teises liikmesriigis, vastuväiteid esitades tugineda EÜ artiklile 39 ja määruse nr 1612/68 artiklile 7.

50.

Kolmanda küsimusega soovib Centrale Raad van Beroep teada saada, kas siseriiklik säte, mille kohaselt hüvitise maksmine või maksmise jätkamine sõltub asjaomase isiku elukohast liikmesriigi territooriumil, on igal juhul kooskõlas EÜ artikliga 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikega 2 seetõttu, et hüvitis kujutab endast mitteosamakselist erihüvitist määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a tähenduses, mida makstakse nimetatud määruse artikli 10a kohaselt üksnes elukohas.

51.

Vastustaja, Madalmaade valitsus ja Ühendkuningriigi valitsus leiavad, et määrus nr 1408/71 on määrusega nr 1612/68 võrreldes konkreetsem ja seda tuleb seega oma rakendusalal eranditeta kohaldada. ( 31 ) Määrus nr 1612/68 ei või põhjustada olukorda, kus on võimalik siiski nõuda määruse nr 1408/71 artikli 10a kohaselt välistatud hüvitiste eksportimist.

52.

Euroopa Kohus on siiski sedastanud, et määruse nr 1612/68 artikli 7 lõiget 2 võib kohaldada sotsiaalsetele soodustustele, mis kuuluvad samal ajal ka määruse nr 1408/71 konkreetsesse kohaldamisalasse. ( 32 ) Mõlemaid norme võib kohaldada paralleelselt, sest neil on erinev isikuline kohaldamisala, ( 33 ) määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikes 2 sätestatud sotsiaalse soodustuse mõiste on laiem kui määruses nr 1408/71 sätestatud sotsiaalkindlustushüvitise mõiste ( 34 ) ja määrusel nr 1612/68 on töötajate liikumisvabaduse jaoks üldine tähtsus. ( 35 ) Järelikult ei sõltu määruses nr 1612/68 sätestatud hüvitise andmise tingimused sugugi asjaolust, et hüvitis ei kuulu üldse või kuulub üksnes osaliselt määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse ning seega puudub selle määruse alusel hüvitise üleviidavuse kohustus. ( 36 )

53.

Kohtuotsustes komisjon vs. Prantsusmaa ( 37 ) ja Scrivnen, ( 38 ) mida nimetavad vastustaja ja Madalmaade valitsus, jõuti samale järeldusele. Kõnealustes asjades ei tulnud määruse nr 1408/71 võimalik ülimuslikkus isegi mitte kõne alla, sest need asjad ei kuulunud määruse kohaldamisalasse. ( 39 )

54.

Veenev ei ole ka see, kui määruse nr 1612/68 artikli 42 lõiget 2 („Käesolev määrus ei mõjuta kooskõlas asutamislepingu artikliga 51 [pärast muutmist EÜ artikkel 42] võetud meetmeid.”) tõlgendatakse määruse nr 1612/68 allutamisena määrusele nr 1408/71. ( 40 ) Määruse nr 1612/68 artikli 42 lõige 2 ei räägi EÜ artikli 51 alusel võetud meetmete ülimuslikkusest, vaid näeb üksnes ette, et neid meetmeid ei „mõjutata”. Selline sõnastus ei tähenda sugugi seda, et määrus nr 1612/68 on teisejärguline, vaid viitab määruste paralleelsele kohaldatavusele nii, et need ei mõjuta teineteist. ( 41 )

55.

Asjaolust, et määruse nr 1612/68 artikli 7 lõige 2 on sõnastatud üldiselt, samal ajal kui määrus nr 1408/71 sisaldab sotsiaalkindlustuse valdkonna erinorme, ei või siiski järeldada, et määrus nr 1408/71 on määruse nr 1612/68 suhtes lex specialis’ena ülimuslik. Kõnealustes määrustes kasutatud regulatsioonitehnika ei ütle iseenesest midagi määrustevahelise suhte kohta.

56.

Määruse nr 1408/71 üldist ülimuslikkust määruse nr 1612/68 artikli 7 suhtes ei toeta eelkõige järgmine kaalutlus. Määruse nr 1612/68 artikkel 7 kujutab endast kokkuvõttes üksnes EÜ artiklis 39 sätestatud tagatise konkreetset sõnastust ja seda tuleb tõlgendada samal viisil nagu nimetatud sätet. ( 42 ) Asutamislepingu kui kõrgema taseme õigusallika sätteid tuleb määruse nr 1408/71 tõlgendamisel ja kohaldamisel siiski igal juhul arvesse võtta. Asjaolu, et siseriiklik meede võib olla kooskõlas teisese õiguse sättega – käesolevas asjas määruse nr 1408/71 artikliga 10a –, ei välista asutamislepingu sätete kohaldatavust selle meetme suhtes. ( 43 )

57.

Põhiõiguste piiramine peab seega olema õigustatud ülekaaluka üldise huvi tõttu ka siis, kui piiramine tuleneb ühenduse määrusest või mõnest teisese õigusega kooskõlas olevast siseriiklikust õigusnormist. Ühenduse seadusandjal ja liikmesriigi seadusandjal on küll kaalutlusõigus, kui nad võtavad üldistes huvides vastu põhivabadusi riivavaid õigusakte. Euroopa Kohtul on siiski õigus kontrollida, kas seadusandja on nimetatud kaalutlusõiguse piire ületanud ja sellega põhivabadusi rikkunud.

58.

Seega tuleb kolmandale eelotsuse küsimusele vastata, et siseriiklik õigusakt, mille kohaselt hüvitise maksmine või maksmise jätkamine sõltub asjaomase isiku elukohast liikmesriigi territooriumil, ei ole tingimata kooskõlas EÜ artikliga 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikega 2 seetõttu, et kõnealune hüvitis kujutab endast mitteosamakselist erihüvitist määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a tähenduses, mida selle määruse artikli 10a kohaselt makstakse üksnes elukohas.

59.

Neljanda küsimusega soovib Centrale Raad van Beroep teada saada, kas EÜ artikliga 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikega 2 ning EÜ artiklitega 12 ja 18 on vastuolus selline siseriiklik õigusakt nagu Wajong, mille kohaselt EL-i kodanikule, kes töötab täisajaga Madalmaades ning kelle suhtes kohaldatakse selles osas üksnes Madalmaade õigusnorme, makstakse teatud sotsiaaltoetust ainult siis, kui ta ka elab selles liikmesriigis.

60.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ asutamislepingu töötajate liikumisvabadust käsitlevate sätete eesmärk hõlbustada ühenduse kodanike mis tahes kutsealast tegevust kogu Euroopa Ühenduse territooriumil ja sellega on vastuolus meetmed, mis võivad asetada neid kodanikke ebasoodsasse olukorda, kui nad soovivad teostada majandustegevust teise liikmesriigi territooriumil. ( 44 )

61.

Wajongis ette nähtud hüvitist makstakse kooskõlas määruse nr 1408/71 artikliga 10a ainult Madalmaades elavatele isikutele. Sellega seatakse ebasoodsasse olukorda töötajad, kes töötavad Madalmaades, kuid ei ela seal. Elukohanõude tõttu ebasoodsamasse olukorda seadmist saab õigustada vaid siis, kui see põhineb kodakondsusest sõltumatutel objektiivsetel üldise huviga seotud kaalutlustel. ( 45 )

62.

Määruse nr 1408/71 artiklis 10a sätestatud elukohanõudega püütakse piiritleda liikmesriikide pädevust selliste mitteosamakseliste erihüvitiste maksmisel, mis sisaldavad lisaks sotsiaalkindlustuse elementidele ka sotsiaalabi elemente. Euroopa Kohus on juba kinnitanud, et elukoht on selle eesmärgi järgimiseks sobiv kriteerium.

63.

Esiteks sedastas Euroopa Kohus kohtuotsuses Snares, et määruse nr 1408/71 artikkel 10a on kooskõlas töötajate liikumisvabaduse sätetega, sest erihüvitis on tihedalt seotud sotsiaalse keskkonnaga. ( 46 ) Kuna elukoht on tavaliselt elu keskpunkt, siis peab eelkõige elukohaliikmesriik sealset sotsiaalset keskkonda (näiteks elukallidust) arvesse võttes kindlaks määrama, kas ja millises ulatuses tuleb maksta erihüvitist, et tagada elatusmiinimum.

64.

Teiseks põhineb mitteosamakseliste erihüvitiste eksporditavuse piiramine määruse nr 1408/71 artikliga 10a sellel, et sellised hüvitised väljendavad liikmesriigisisest solidaarsust, nagu komisjon õigesti märgib. Riik, mille solidaarsesse ühiskonda isik kuulub, peab vastutama ka selle isiku elatusmiinimumi tagamise eest. Kohtuotsuses Tas-Hagen ja Tas kinnitas Euroopa Kohus hiljuti veelkord seda, et sotsiaaltoetuse nõudmise õiguse võib põhimõtteliselt seada sõltuvusse seotusest liikmesriigi ühiskonnaga, mida väljendab elukoht asjaomases riigis. ( 47 )

65.

Mis puutub elukohanõude lubatavusse, siis määruse nr 1408/71 artiklid 10 ja 10a eristavad õigustatult sotsiaalkindlustushüvitisi ja mitteosamakselisi hüvitisi. Klassikaliste sotsiaaltoetuste maksmine kuulub tavaliselt töökohariigi pädevusse, kus töötaja on liitunud sotsiaalkindlustussüsteemiga ja maksab osamakseid. Mitteosamakseliste hüvitiste korral puudub töötajal side sotsiaalkindlustusega kaetud isikute solidaarse keskkonnaga. Selle asemel kuulub ta kõigi riigi territooriumil elavate isikute moodustatud solidaarsesse keskkonda. Erihüvitisi tuleb maksta ainult neile, samal ajal kui sotsiaalkindlustushüvitise saamise õigus ei sõltu elukohast.

66.

Erihüvitise maksmise sidumine elukohaga loob hüvitise saamise õiguse ja rahastamisvastutuse vahel samasuguse seose nagu luuakse sotsiaalkindlustuse osamakse maksmisega. Erihüvitisi rahastatakse nimelt maksudest. Riigi territooriumil elavatel isikutel on piiramatu tulumaksu maksmise kohustus. Peale selle aitavad nad oma isikliku tarbimisega oluliselt kaasa maksutulude genereerimisele.

67.

Elukohanõue ei ole siiski nii oluline piirialatöötajate puhul, kellel on enamasti tihedad sidemed ka töökoha majandusliku ja sotsiaalse keskkonnaga. Komisjon rõhutab sellega seoses, et D.P.W. Hendrix asus elama vahetult Madalmaade piiri äärsesse kohta Belgias ja põhimõtteliselt ( 48 ) maksustati tema Madalmaades saadud tulu vastavalt Belgia ja Madalmaade vahelisele topeltmaksustamise vältimise lepingule Madalmaades tulumaksuga.

68.

Piirialatöötajate puhul võib seega küsida, kas elukoht üksinda on sobiv kriteerium, mille alusel hinnata kuulumist solidaarsusel põhinevasse ühiskonda. Sellistel juhtudel võiks pigem kaaluda uute täiendavate kriteeriumite kaasamist, mis iseloomustavad majanduslikku ja sotsiaalsesse keskkonda integreerumise taset, näiteks töökoht, elukoha kaugus piirist, tarbimiskulutuste tegemise koht või sotsiaalsete kontaktide keskpunkt.

69.

Käesoleva asjaga sarnastes asjades on seos töökohaga siiski välistatud. Wajongis ette nähtud hüvitis on töökoha subsideerimine, mis annab üldse võimaluse puuetega töötaja tööle võtta. Kui tööandja võtab tööle puuetega inimese, vabastatakse ta seaduses sätestatud miinimumpalga maksmisest; miinimumpalga ja töötasu vahe saab puuetega inimene Wajongis ette nähtud hüvitise kujul. Ilma sellise riigi poolt makstava hüvitiseta oleks puuetega inimestel, kes ei ole täielikult töövõimelised, vaevalt võimalik leida tööturul tööd, mille eest makstakse seaduses sätestatud miinimumpalka. Wajongis ette nähtud hüvitise saaja tööga hõivamine tuleneb seega riigi poolt solidaarsusel põhineva hüvitise maksmisest. Kui selle solidaarsusel põhineva hüvitise saamise tingimuseks oleks ühtlasi ka töötamine oma koduliikmesriigis, oleks tegemist ringtõestusega.

70.

Ülejäänud kriteeriume iseloomustab elukohast erinevalt see, et need ei võimalda selget liigitamist majanduslikku või sotsiaalsesse keskkonda, vaid kujutavad endast pigem vähem või rohkem konkreetseid aspekte, mille alusel võib alles üldise hindamise raames määrata kindlaks asjaomane majanduslik või sotsiaalne keskkond.

71.

Solidaarsusel põhinevate hüvitiste maksmisega seotud liikmesriikide vastutuse kooskõlastamisel tuleb siiski lähtuda selgetest kriteeriumitest, mis võimaldavad massilise halduse tingimustes tagada kiire menetluse ja saada piisavalt selged tulemused. Niisiis võib liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide hulka liigitamine toimuda abstraktsete kriteeriumite alusel, mis ei võta küll arvesse kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, kuid väljendavad tüpiseeriva käsitluse korral ülekaalukat sidet ühe liikmesriigiga. Kõigi konkreetsele juhtumile iseloomulike tegurite üksikasjalik uurimine ei ole sobiv vahend, mis võimaldaks jaotada pädevust selget ja mõistlikult kiiresti.

72.

Lisaks tuleb silmas pidada, et sotsiaaltoetuste puhul, mida ühenduse õigus ei reguleeri, võib liikmesriik toetuste andmise tingimused vabalt määrata ( 49 ) ning liikmesriikidel on ulatuslik kaalutlusõigus määrata kindlaks riigi ühiskonnaga seotuse hindamise kriteeriumid. ( 50 ) Ühenduse seadusandja ei piiranud eelkõige mitteosamakseliste hüvitiste maksmisele kohaldatava elukohanõude puhul teadlikult nimetatud kaalutlusõigust. Pigem tunnistas ta määruse nr 1408/71 artiklis 10a sätestatud elukohanõude sõnaselgelt lubatuks.

73.

Silmas pidades seda liikmesriikidele antud vabadust lähtuda erihüvitiste maksmise pädevuse jagamisel tüpiseerivast käsitlusest, ei või tuginemist üksnes elukoha kriteeriumile kahtluse alla seada, kuigi konkreetsetel juhtudel, näiteks piirialatöötajate puhul, võivad mõju avaldada ka muud tegurid.

74.

Selline järeldus näib esmapilgul olevat vastuolus Euroopa Kohtu sedastusega kohtuotsuses Meeusen, ( 51 ) mille kohaselt on ka piirialatöötajatel ( 52 ) vastavalt määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikele 2 õigus saada töökohariigis elukohast olenemata sotsiaalseid soodustusi. ( 53 )

75.

Liikmesriigid väitsid seevastu, et kõnealune säte ei anna piirialatöötajatele õigust eksportida sotsiaaltoetus töökohaliikmesriigist elukohaliikmesriiki. ( 54 ) Määrusega püütakse nimelt edendada võõrtöötajate sotsiaalset integreerumist vastuvõtvas riigis. Piirialatöötajad on siiski sotsiaalselt integreerunud oma elukohariigis, mitte vastuvõtvas riigis.

76.

Euroopa Kohus lükkas selle väite tagasi, kuna määruse nr 1612/68 kohaldamisala hõlmab ka piirialatöötajaid. ( 55 ) Lisaks sellele märkis Euroopa Kohus, et määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikes 2 sisalduv võrdse kohtlemise põhimõte keelab vastuvõtjariigil asetada võõrtöötajaid siseriiklike töötajatega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, kehtestades hüvitiste saamise tingimuseks elukoha olemasolu riigi territooriumil.

77.

Kohtuotsuses Meeusen tehtud sedastused puudutasid siiski võõrtöötaja laste õpingute rahastamist ja neid ei saa käesolevasse konteksti üle kanda. Erinevalt õpingute rahastamisest ei ole kõnealuse riigi territooriumil elavate ja välisriigis elavate ning elatusmiinimumi tagamiseks hüvitisi vajavate isikute olukorrad tingimata võrreldavad. Sellised hüvitised on nimelt palju tihedamalt seotud hüvitise saaja sotsiaalse keskkonnaga.

78.

Lisaks loob Wajongis ette nähtud hüvitis, nagu eespool märgitud, üldse alles eelduse puuetega töötajate töötamiseks, nii et hüvitise saamise õiguse aluseks ei saa samal ajal olla töötamine riigi territooriumil. Õpingute rahastamise on seevastu pigem täiendav soodustus, mille puhul on töötamine ja sellega kaasnev maksukohustus sobivamad kriteeriumid hüvitise saamise õiguse olemasolu hindamiseks.

79.

Seega on selliste hüvitiste nagu Wajongis ette nähtud hüvitise maksmine üksnes Madalmaades elavatele isikutele kooskõlas EÜ artikliga 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikega 2.

80.

Kuna EÜ artiklis 39 sätestatud töötajate liikumisvabadus ( 56 ) on EÜ artiklis 18 sätestatud üldise liikumisvabaduse suhtes ülimuslik, ei ole vajadust uurida elukohanõude kooskõla EÜ artiklitega 12 ja 18.

81.

Tuginedes eelnevale, teen ettepaneku vastata Centrale Raad von Beroep’i esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: