1. 

Käesolevas eelotsusetaotluses palutakse Euroopa Kohtul tõlgendada sätteid, mis reguleerivad piimatoodete väljapoole ühendust eksportimise toetuste ( 2 ) tagasinõudmist juhul, kui kõnealused tooted reeksporditi hiljem teise sihtriiki. Probleem tekkis seetõttu, et Ameerika Ühendriikidesse eksporditud tooted reeksporditi hiljem Kanadasse. Ühendusest otse Kanadasse suunduva ekspordi toetuse määr oleks olnud madalam kui Ameerika Ühendriikidesse suunduva ekspordi toetuse määr.

2. 

College van beroep voor het bedrijfsleven (kaubanduse ja tööstuse halduskohus) (Madalmaad) küsib täpsemalt, et kas juhul, kui kõnealused toetused on lõplikult välja makstud, saab järeldada, et need toetused on makstud alusetult ainult siis, kui on tegemist eksportija kuritarvitusega, ja kui mitte, siis millistel asjaoludel saab nii järeldada. Samuti soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada seda, millistest kriteeriumidest lähtudes saab otsustada, et tegemist on jätkuva või korduva eeskirjade eiramisega asjaomaste eeskirjade tähenduses.

3.

Piima ja piimatoodete eksporditoetuste õiguslik raamistik

4.

Asjaomaste tehingute toimumise ajal oli diferentseeritud eksporditoetuste maksmine piima ja piimatoodete eest sätestatud kõnealuste toodete turgu reguleeriva määruse (EMÜ) nr 804/68 ( 3 ) artiklis 17.

5.

Määrus (EMÜ) nr 876/68 ( 4 ) sisaldas piima ja piimatoodete eksporditoetuste maksmist reguleerivaid rakendussätteid.

6.

Määruse (EMÜ) nr 876/68 artiklis 4 oli sätestatud, et kui turutingimused seda nõuavad, varieerub toetuse maksmine olenevalt toodete sihtkohast.

7.

Artiklis 6 oli sätestatud:

„1.   Toetust makstakse, kui on esitatud tõendid, et:

2.   Artikli 4 kohaldamisel makstakse toetust vastavalt lõikes 1 sätestatud tingimustele, kui on tõendatud, et toode jõudis sihtkohta, mille suhtes toetus oli määratud.” [Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

8.

On tuvastatud, et käsitletaval ajavahemikul olid Pecorino juustu eksporditoetuste määrad Ameerika Ühendriikidesse eksportimise puhul süstemaatiliselt kõrgemad kui Kanadasse eksportimise puhul.

9.

Eksporditoetusi käsitlevad üksikasjalikud eeskirjad

10.

Asjaolude asetleidmise ajal kehtinud eeskirjad

11.

Asjaolude asetleidmise ajal olid eksporditoetuste, sh piima ja piimatoodete eksporditoetuste süsteemi üldise kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad sätestatud määrusega (EMÜ) nr 3665/87. ( 5 ) Määruse teatud põhjendustes rõhutati, kui oluline on tagada, et tooted, mille eksporti toetatakse, jõuaksid tegelikult deklareeritud sihtriigiks oleva kolmanda riigi turule. ( 6 )

12.

Artikli 4 lõikes 1 oli sätestatud

„Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 16 kohaldamist, sõltub toetuse maksmine tõenditest selle kohta, et vastuvõetud ekspordideklaratsiooniga hõlmatud tooted on muutmata kujul välja viidud ühenduse tolliterritooriumilt 60 päeva jooksul pärast kõnealust vastuvõtmist.”

13.

Artiklis 5 oli sätestatud:

„1.   Diferentseeritud või diferentseerimata toetuse maksmise tingimuseks on lisaks ühenduse tolliterritooriumilt väljaviimisele see, et tooted, välja arvatud juhul, kui need on transportimisel force majeure’i tõttu hävinud, on imporditud kolmandasse riiki ja võimaluse korral konkreetsesse kolmandasse riiki 12 kuu jooksul pärast ekspordideklaratsiooni vastuvõtmise kuupäeva:

[…]

Seda perioodi võib siiski pikendada […].

Artikli 17 lõiget 3 ja artiklit 18 kohaldatakse esimeses lõigus nimetatud juhtudel.

Lisaks võivad liikmesriikide pädevad asutused nõuda täiendavaid tõendeid, mis neile rahuldavalt tõendaksid, et toode on importivas kolmandas riigis muutmata kujul tegelikult turule viidud.

2.   […]

Kui toote tegeliku sihtkoha suhtes on tõsiseid kahtlusi, võib komisjon nõuda, et liikmesriigid kohaldaksid lõike 1 sätteid.

[…]”

14.

Määruse nr 3665/87 artiklites 16–21 oli sätestatud diferentseeritud eksporditoetuste suhtes kohaldatavad üksikasjalikud eeskirjad.

15.

Artikli 16 kohaselt maksti selliseid eksporditoetusi vastavalt artiklites 17 ja 18 sätestatud lisatingimustele.

16.

Artikli 17 lõikes 1 oli sätestatud:

„Toode imporditakse muutmata kujul kolmandasse riiki või ühte kolmandatest riikidest, mille suhtes kohaldatakse toetust, 12 kuu jooksul pärast ekspordideklaratsiooni vastuvõtmise kuupäeva. […]”

17.

Artikli 17 lõikes 13 oli sätestatud:

„Toodet peetakse impordituks, kui on täidetud kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamist puudutavad tolliformaalsused.”

18.

Artiklis 18 oli esitatud ammendav loetelu dokumentaalsetest tõenditest, mida eksportijad olid kohustatud esitama, et tõendada, et toote tarbimiseks ringlusse lubamist puudutavad tolliformaalsused on täidetud. ( 7 ) Nende hulka kuulus veokirja koopia.

19.

Artikkel 19 lubas liikmesriikidel vabastada eksportija toetuse piirmäära arvesse võttes artiklis 18 ette nähtud tõendite, v.a veokirja esitamisest, kui asjaomase tehingu puhul on piisavalt tõendatud, et vastav toode jõuab sihtkohta. ( 8 )

20.

Artiklite 22 ja 23 asjakohases osas oli sätestatud:

„Artikkel 22

1.   Eksportija taotlusel maksab liikmesriik ettemaksuna kogu toetuse või osa sellest niipea, kui ekspordideklaratsioon on vastu võetud; seda tingimusel, et on esitatud tagatis, mille summa võrdub ettemakstud summaga, mida on suurendatud 15% võrra.

Liikmesriigid võivad sätestada toetuse osalise ettemaksu taotlemise tingimused.

2.   Ettemaksuna makstava summa arvutamisel võetakse arvesse deklareeritud sihtkoha suhtes kohaldatavat toetusemäära […]. ( 9 )

Artikkel 23

1.   Kui ettemaksuna makstud summa on suurem kui kõnealuselt või samaväärselt ekspordilt tegelikult võlgnetav summa, maksab eksportija tagasi kahe summa vahe, mida suurendatakse 15% võrra.

[…]”

21.

Veidi aega pärast käesolevaks eelotsusetaotluseks ainest andnud viimase eksporditehingu toimumist muudeti määrusega (EÜ) nr 2945/94 ( 10 ) määruse nr 3665/87 artiklit 11. ( 11 ) Määruse nr 2945/94 põhjenduses 1 on öeldud, et kogemusi arvestades tuleks intensiivistada võitlust ühenduse eelarvele kahjuliku eeskirjade eiramise ja eelkõige pettuste vastu ning kehtestada sätted alusetult makstud summade sissenõudmiseks. Põhjenduse 5 kohaselt näitasid varasemad kogemused ja eeskirjade eiramine ning eelkõige avastatud pettused, et kõnealune meede on vajalik ja asjakohane ning piisavalt hoiatav. Seejärel asendati määruse nr 3665/87 artikkel 11 määrusega nr 2945/94 järgmiselt:

„1.   Kui leitakse, et eksportija on eksporditoetuse saamiseks taotlenud kohaldatavast suuremat toetust, vastab kõnealuse ekspordi toetus tegelikult eksporditud toodete suhtes kohaldatavale toetusele, mida vastavalt vähendatakse:

[…]

3.   […] kui toetust on makstud alusetult, maksab toetusesaaja tagasi alusetult saadud summad, sealhulgas lõike 1 esimesele lõigule vastavad kohaldatavad sanktsioonid, millele on lisatud makse teostamise ja tagasimaksmise vahelise aja alusel arvutatud intressid. Kui aga

[…]”

22.

See muudatus jõustus 1. aprillil 1995.

23.

Määrus (EMÜ) nr 729/70 ( 12 ) käsitles üldjoontes ühise põllumajanduspoliitika rahastamist. Artikli 1 lõikes 2 oli sätestatud, et eksporditoetusi peab rahastama Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu.

24.

Määruse nr 729/70 artikli 8 lõikega 1 pandi liikmesriikidele konkreetne kohustus võtta vajalikud meetmed, et veenduda Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondist rahastatavate tehingute õigsuses ja nõuetele vastavuses, et vältida eeskirjade eiramist ja sellega tegeleda ning nõuda sisse eeskirjade eiramise või hooletuse tagajärjel kaotatud summad.

25.

Seejärel sätestati määrusega (EÜ, Euratom) nr 2988/95 ( 13 ) eeskirjade eiramiste käsitlemise erimenetlused ühenduse tasandil.

26.

Artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks võetakse käesolevaga vastu üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja -karistuste kohta.

2.   „Eeskirjade eiramine” tähendab ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu.”

27.

Artiklis 3 on sätestatud:

„1.   Aegumistähtaeg menetluste algatamiseks on neli aastat, alates artikli 1 lõikes 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Valdkondade eeskirjades võib sätestada lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat.

Jätkuvate või korduvate eeskirjade eiramiste korral hakatakse aegumistähtaega arvestama päevast, mil eiramine lõpeb. […]

Menetluste aegumistähtaeg katkeb, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest. Aegumistähtaega hakatakse arvestama pärast iga katkestust uuesti.

Asi aegub lõplikult päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust […].

[…]

3.   Liikmesriikidele jääb võimalus kohaldada [käesoleva artikli lõikes 1] sätestatust pikemat ajavahemikku.”

28.

Artiklis 4 on sätestatud:

—

kohustusena […] tagasi maksta […] põhjendamatult saadud summad,

29.

Vonk Dairy Products (edaspidi „Vonk”) on Madalmaades asutatud ettevõte. Aastatel 1988–1994 eksportis Vonk Ameerika Ühendriikidesse umbes 300 partiid Pecorino juustu aastas.

30.

Algemene Inspectiedienst (põllumajandus-, loodus- ja toidukvaliteedi ministeeriumi peainspektsioon, edaspidi „AID”) uuris Vonki tegevust. Uurimisel tuvastati, et aastatel 1988–1994 eksportis Vonk Ameerika Ühendriikidesse 75 juustupartiid, ( 14 ) mis seejärel eksporditi Kanadasse.

31.

Eelotsusetaotluses esitatakse väljavõtted AID 5. märtsi 1997. aasta ametlikust aruandest põllumajandus-, loodus- ja toidukvaliteedi ministeeriumile. Neis on muu hulgas öeldud:

„US Customs (Ühendriikide tolliasutus) New Yorgis uuris Algemene Inspectiediensti taotlusel New Jerseys asuvat ettevõtet Orlando Food Corporation […], kes oli üks kliente, kes ostis ettevõttelt Vonk Dairy products B.V. Itaalia juustu. […] Pärast US Customs’i läbi viidud uurimist algatas Roermondi prokurör 5. juulil 1996. aastal […] Vonk Dairy Products B.V. vastu menetluse […].

[…]

Uurimine tuvastas, et ajavahemikus 1988–1994 eksportis Vonk Dairy Products B.V. Orlando Food Corporation’ile (USA) 75 konteinerit Itaalia juustu ning et sama juust edastati seejärel Kanadas asuvatele klientidele, peamiselt Ontarios asuvale National Cheese & Food Company’le […]. Kõnealused 75 konteinerit sisaldasid ligikaudu 1,47 miljonit kg juustu. Vonk Dairy Products B.V. taotles Ameerika Ühendriike sihtkohana näidates selle koguse eest eksporditoetust ja sai umbes 8,1 miljonit Madalmaade kuldnat (NLG) [umbes 3675000 eurot].

Uurimise käigus ilmnes Vonk Dairy Products B.V. ja National Cheese & Food Company vaheline kirjavahetus eelnimetatud juustuekspordi teemal.

Uurimisel tuvastati, et Vonk Dairy Products B.V. roll ei piirdunud üksnes Itaalia juustu ekspordiga Ameerika Ühendriikidesse, kuna ta oli teadlik nimetatud juustu edasiviimisest Kanadasse ning ta oli ka osaline Itaalia juustu müümises Kanadas.”

32.

Vonki ruumid otsiti läbi 1997. aasta juulis.

33.

1997. aasta septembris teavitas Productschap Zuivel (piimatootjate kutseliit, edaspidi „Productschap”) Vonki, et ta oli saanud AID ametliku aruande, ja edastas talle aruande koopia.

34.

Kohtuliku uurimise alusel valmis 2000. aasta augustis AID (teine) aruanne. Kõnealuses aruandes sedastati, et kõnealune juust lasti vabasse ringlusse USA-s ja impordimaksud maksti USA ametiasutustele. Seejärel aga reeksporditi need partiid veidi aega pärast importimist Kanadasse — enamik mõne päeva jooksul, mõned paari nädala jooksul. ( 15 )

35.

2001. aasta aprillis tühistas Productschap Vonkile antud eksporditoetuse ja nõudis tagasi USA ja Kanada suhtes kohaldatavate toetuste vahe (umbes 2,4 miljonit Madalmaade kuldnat, st veidi vähem kui 1,1 miljonit eurot) ning lisaks 15%. Seega nõudis Productschap Vonkilt seoses nimetatud tehingutega tagasi 2795841,72 Madalmaade kuldnat (umbes 1,3 miljonit eurot).

36.

Vonk vaidlustas nimetatud otsuse 2001. aasta mais. 24. jaanuari 2002. aasta otsusega kuulutas Productschap Vonki kaebuse alusetuks.

37.

Vonk pöördus kaebusega College van beroep’i poole, kes esitas Euroopa Kohtule vastavalt EÜ artiklile 234 järgmised eelotsuse küsimused:

„1.   Kas määruse (EMÜ) nr 3665/87 artikleid 16–18 asjas tähtsust omaval ajal kehtinud redaktsioonis tuleb tõlgendada nii, et kui diferentseeritud toetused makstakse pärast impordidokumentide vastuvõtmist lõplikult välja, saab toodete reeksportimisele osutavate hilisemate tõendite korral järeldada, et toetused on makstud alusetult ainult siis, kui on tegemist eksportija kuritarvitusega?

2.   Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis millistest kriteeriumidest lähtudes tuleb otsustada, millisel juhul saab kaupade reeksportimise alusel järeldada, et lõplikult makstud diferentseeritud toetused on makstud alusetult?

3.   Millistest kriteeriumidest lähtudes saab otsustada, et tegemist on jätkuva või korduva eeskirjade eiramisega määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses? Eelkõige soovib College teada, kas jätkuva või korduva eeskirjade eiramisega on tegemist siis, kui eeskirjade eiramine on seotud vaid suhteliselt vähese hulgaga kõnealuse ajavahemiku tehingutest ja tehingud, mille puhul eeskirjade eiramine on tuvastatud, puudutavad alati eri partiisid.”

38.

Majanduslikus mõttes esineb diferentseeritud ja diferentseerimata eksporditoetuste vahel olulisi erinevusi. Tõhusa kontrolli puudumisel ja kui veo- ja muud tehingukulud on piisavalt väikesed ning kahe eri riigi suhtes kohaldatavate diferentseeritud toetuste määrade erinevus on piisavalt suur, võib ettevõtja teenida kasumit, teatades, et kaubad eksporditakse riiki A (diferentseeritud toetuse määr on kõrge), eksportides kaubad kõnealusesse riiki ja seejärel reeksportides need riiki B (diferentseeritud toetuse määr on madalam). Ettevõtja teenib kaupade müügilt lisakasumit, mis on suurem tema tavalisest ärikasumist. Ühendus aga on maksnud toote riiki B müügi toetuseks rohkem kui ühenduse seadusandja vajalikuks peab, mis väljendub riigi B suhtes kehtestatud (madalamas) toetuse määras. Diferentseerimata toetuste puhul ühenduse eksporditoetuste süsteemi väärkasutamisest (tegelikult kuritarvitamisest) samasugust kasu ei saa.

39.

Sellist majanduslikku reaalsust kajastab ka Euroopa Kohtu praktika. Kohtuasjas Eichsfelder Schlachtbetrieb ( 16 ) ütles Euroopa Kohus, et „[d]iferentseeritud eksporditoetuste eesmärk on avada või hoida ühenduse ekspordi jaoks avatuna asjaomaste kolmandate riikide turgusid, toetuste diferentseerimine tuleneb tahtest võtta arvesse vastavate imporditurgude, kus ühendus soovib osaleda, erilisi tunnuseid”. ( 17 ) Samuti on Euroopa Kohus öelnud, et „[t]oetuste diferentseerimise süsteemi olemasolul puuduks mõte, kui kaubale tunduvalt kõrgemas määras toetuse maksmiseks piisaks üksnes kauba mahalaadimisest ilma sihtkoha territooriumi turule jõudmata”. ( 18 )

40.

Samuti selgub nii määruse nr 3665/87 põhjendustest kui ka sisulistest sätetest, et ühenduse seadusandja oli eksporditoetuste süsteemi väärkasutamisest saadavast majanduslikust tulust teadlik. Kuni toetuse täieliku väljamaksmiseni on määruse sätete eesmärk tagada, et kaubad turustatakse tegelikult deklareeritud kolmandas sihtriigis. Seega on määruse nr 3665/87 artikli 5 lõike 1 viimases lauses rõhutatud, et „liikmesriikide pädevad asutused [võivad] nõuda kõikide toetuste suhtes täiendavaid tõendeid, mis tõendaksid neile, et toode on importivas kolmandas riigis muutmata kujul tegelikult turule viidud” (kohtujuristi kursiiv). Artiklis 22 (ettemaksu arvutamine) kasutatakse sõnastust „deklareeritud sihtkoha suhtes kohaldatav toetuse määr”. Artiklis 23 sätestatakse ettemaksuna makstud eksporditoetuse tagasinõudmise tingimusena, et „ettemaksena makstud summa on suurem kui kõnealuselt või samaväärselt ekspordilt tegelikult võlgnetav” (kohtujuristi kursiiv).

41.

Diferentseeritud toetust makstakse seega siis, kui on tõendatud, et toode on lastud vabasse ringlusse deklareeritud kolmandas sihtriigis. ( 19 ) Juhuks kui määruse nr 3665/87 artikli 18 lõikes 1 loetletud esmased dokumendid ei ole kättesaadavad või neid ei peeta piisavaks, on artikli 18 lõikes 2 sätestatud muude dokumentide ammendav loetelu, millega saab tõendada tolliformaalsuste läbimist tarbimiseks ringlusse lubamise eesmärgil. On märkimisväärne, et kõnealused kaks võimalust ( 20 ) näevad konkreetselt ette tõendit, milles tõendatakse, et tõendi väljastanud asutuse teada ei ole asjaomast toodet hiljem reekspordiks uuesti peale laaditud.

42.

Lisaks on selles etapis, kus eksportija on saanud (tagatise vastu) toetust ettemaksuna, isegi tõend tolliformaalsuste täitmise kohta ümberlükkamatuks tõendusmaterjaliks, et diferentseeritud eksporditoetuse eesmärk on tegelikult saavutatud. Kohtuotsuses Möllmann selgitas Euroopa Kohus, et tolliformaalsuste täitmist tõendava dokumendiga tavaliselt seostatava tõendi võib jätta arvesse võtmata, kui on põhjendatud kahtlus, kas kaup ikka viidi sihtriigi turule; sellise kahtluse olemasolu üle otsustab siseriiklik kohus. ( 21 )

43.

Mis muutub, kui toetus makstakse välja täies ulatuses? Sel hetkel on sihtriiki sisenemise tolliformaalsused (üldjuhul) täidetud. Sageli (kuigi mitte alati) on kaupade kontroll läinud müüjalt üle ostjale. Seetõttu on õiguskindluse huvides tõesti parem, kui toetus loetakse lõplikuks.

44.

Seda arvesse võttes asun käsitlema kahte esimest eelotsuse küsimust. Kuna teine küsimus hõlmab osaliselt ka esimest, on mõistlik need ümber sõnastada ja neid koos käsitleda.

45.

Kolmas küsimus puudutab omaette probleemi — millistest kriteeriumidest lähtudes saab otsustada, et tegemist on jätkuva või korduva eeskirjade eiramisega määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses — ja seda käsitlen viimasena.

46.

Nende kahe küsimusega soovib siseriiklik kohus sisuliselt teada, milliste kriteeriumide alusel tehakse kindlaks, et lõplikult väljamakstud diferentseeritud eksporditoetust maksti alusetult, ja eelkõige, kas lisaks eksportija tegevusele on veel asjaolusid, mis viitavad kuritarvitusele ja mille põhjal jõutakse järeldusele, et lõplik toetus maksti välja alusetult. Kõnealuseid küsimusi käsitledes tuleb kasuks, kui esmalt küsida, millised tingimused peavad olema täidetud diferentseeritud toetuse saamiseks, ja seejärel uurida, millistel asjaoludel eksportija siiski ei saa saadud lõplikku toetust endale jätta.

47.

Toetuste maksmise tingimused ja „kuritarvituste” doktriin

48.

Vonk väidab, et õiguskindluse põhimõtte kohaselt saab eksporditoetusi tagasi nõuda üksnes asjaolude asetleidmise ajal kehtinud õigusaktide alusel. Talle makstud lõpliku toetuse tagasinõudmiseks puudub õiguslik alus. Lubades Productschapil makstud toetust tagasi nõuda, rikutaks õiguspäraste ootuste kaitse, nõuetekohase hoolsuse, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

49.

Vonki argumendid on sisuliselt järgmised. Ta täitis juustu ekspordiks vajalikud tolliformaalsused ja müüs selle Ameerika Ühendriikides asuvale kliendile. Seega viidi juust „tarbimiseks Ameerika Ühendriikide turule”. Vonk täitis ühenduse vastu võetud kohustuse. Miks ta peaks vastutama selle eest, et juust müüdi hiljem teisele ettevõtjale Kanadas? See, mis juhtub juustuga pärast seda, kui Vonk on selle müünud oma USAs asuvale kliendile, ei ole oluline. ( 22 )

50.

Madalmaad asuvad seisukohale, et selleks, et eksportijal oleks õigus saadud eksporditoetus endale jätta, tuleb tooteid sihtriigis ühel või teisel viisil kasutada, st kas tarbida, oluliselt muuta või töödelda. Selline kasutamine tõendab, et tooted lasti tõepoolest ringlusse tarbimiseks. Kui toodete turule viimise või tegeliku turustamise suhtes on tõsiseid kahtlusi, peab eksportija esitama tõendid, mis kinnitavad, et kaubad on tõesti jõudnud sihtriigi turule. ( 23 )

51.

Komisjon asub seisukohale, et selleks, et toetust saaks pidada alusetult makstuks ja seega tagasinõudmisele kuuluvaks, peab eksportijapoolne kuritarvitus olema tõendatud; selline tõendamine on siseriikliku kohtu ülesanne. Komisjon juhib tähelepanu teatud asjaoludele, mis tema sõnul võivad viia siseriikliku kohtu järelduseni, et tegu on tõepoolest kuritarvitusega.

52.

Minu arvates tuleneb määruse nr 876/68 artiklitest 4 ja 6, et diferentseeritud toetuse saamise õigus on kindlaks tehtud, kui on olemas tõendid, et kaup: i) on ühendusest eksporditud; ii) on ühenduse päritolu ja iii) on jõudnud sihtkohta, mille suhtes on kindlaks määratud diferentseeritud toetus. See tõstatab vaid küsimuse, mida peetakse silmas „sihtkohta jõudmise” all.

53.

Kõnealusele küsimusele annavad vastuse määruse nr 3665/87 artiklid 16–18, milles on sätestatud lisatingimus: iv) kaup peab olema imporditud sihtriiki 12 kuu jooksul alates ekspordideklaratsiooni vastuvõtmise kuupäevast. ( 24 ) Tooted loetakse „impordituks”, kui „on täidetud kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamist puudutavad tolliformaalsused”. ( 25 )

54.

Kõnealused neli tingimust, mille alusel tehakse kindlaks, kas maksta diferentseeritud eksporditoetust, on selgelt kumulatiivsed.

55.

Kas selleks, et teha kindlaks, kas eksportija saab juba lõplikult välja makstud toetuse endale jätta, piisab, kui eksportija suudab tõendada, et ta on esitanud vajalikud dokumendid selle kohta, et kõnealused tingimused on täidetud?

56.

Mulle näib, et nii majanduslikust kui ka õiguslikust seisukohast saab ja tuleb eristada kahte üsna erinevat olukorda. Olukorras A on ettevõtja müünud kõnealuse kauba pärast asjaomases kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamist puudutavate tolliformaalsuste täitmist kolmandale isikule, kellega ta ei ole seotud. Ta ei osale enam kaupade töötlemises, edasimüügis või turustamises. Seetõttu ei saa teda pidada vastutavaks kaupade jälgimise eest ja tal peaks olema õigus saada lõplikku toetust (diferentseeritud või diferentseerimata).

57.

Olukorras B on kaupleja pärast tarbimiseks ringlusse lubamist puudutavate tolliformaalsuste täitmist kaasatud kaupade edasisse käitlemisse. Ta saab osa kasust, mis tuleneb süsteemi kasutamisest (näiteks ühendusse tagasi reeksportimine või kaupade muutmata kujul reeksportimine kolmandasse riiki, mis ei ole riik, mille turule kaubad olid tegelikult ette nähtud). Sellises olukorras oleks kummaline, kui ta saaks endale jätta talle vahepeal makstud lõpliku toetuse.

58.

Olukorra B (ettevõtja jätkuv seotus) saaks lahendada, lubades liikmesriikidel uurida sündmuste edasist käiku ja määratleda teisiti (üksikasjalikumalt) seda, mida „asjaomases kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamist” puudutavate tolliformaalsuste täitmine tegelikult tähendab. Liikmesriik võib selle kindlakstegemisel, kas kaubad tõepoolest täitsid tolliformaalsused nende asjaomases kolmandas riigis „tarbimiseks ringlusse lubamiseks”, näiteks võtta arvesse ajakava, kaubanduse struktuuri ja seda, kas kaupu sihtriigis tegelikult majanduslikult kasutatakse või mitte.

59.

Minu arvates ei ole see hea lahendus. Minu arvates samastab see olukorra A (tavapärane äriolukord, mis ei vaja lahendamist) olukorraga B (mis vajab lahendamist). See koormab põhjendamatult usaldusväärseid ettevõtjaid, kes ei soovi riskida sellega, et neile lõplikult väljamakstud toetused hiljem tagasi nõutakse, pidada täiendavat arvestust ja esitada lisapäringuid. See võib muuta ettevõtja õiguse saada toetust sõltuvaks sündmustest või ärikäitumisest, mille üle tal puudub kontroll. ( 26 ) See ei sobi kokku põhimõttega, et õiguskindlus välistab tavaliselt lõplikult väljamakstud toetuse tagasinõudmise.

60.

Seepärast tundub mulle, et Euroopa Kohtul oli õigus, kui ta otsustas mitte muuta nelja kumulatiivset tingimust, millest toetuse maksmine sõltub, ja selle asemel lahendada probleem, töötades välja kuritarvituse mõiste, mis on lai ja pragmaatiline (mida käsitlen allpool). Ta ei peaks oma lähenemisviisi muutma ka käesolevas kohtuasjas.

61.

Kohtuasjas Emsland-Stärke ( 27 ) kinnitas Euroopa Kohus üldist põhimõtet, et toetuse maksmine (vastupidi ettemaksule) on lõplik. Kõnealune kohtuasi puudutas eksporditoetusi, mida maksti kartulitärklisel põhinevate toodete eksportimisel Šveitsi. Toll kiitis kaubad heaks ja toetus maksti välja. Seejärel avastati, et teatud partiid veeti (muutmata kujul) tagasi Saksamaale ja ülejäänud partiid saadeti (samuti muutmata kujul) edasi Itaaliasse. Määruse (EMÜ) nr 2730/79 ( 28 ) artikli 9 lõikes 1, artikli 10 lõikes 1 ja artikli 20 lõigetes 2–6 (mida kõnealune kohtuasi käsitles) oli sätestatud, et toetuse saamiseks peab olema täidetud neli kumulatiivset tingimust, mis on mutatis mutandis väga sarnased vastavalt määruse nr 3665/87 artikli 4 lõikes 1, artikli 5 lõikes 1 ja artikli 17 lõikes 3 ning artiklis 18 piimatoodete suhtes sätestatud tingimustele.

62.

Kohus otsustas, et nimetatud neli toetuse saamise kumulatiivset tingimust olid täidetud. ( 29 ) Kaubad vastasid artikli 9 lõike 1 tingimusele, mille kohaselt nad pidid olema ühenduse geograafiliselt territooriumilt välja viidud. Muid tingimusi, mida liikmesriigid võisid kohaldada vastavalt artikli 10 lõikele 1, ( 30 ) sai kohaldada üksnes enne toetuse maksmist (kohtujuristi kursiiv). ( 31 )

63.

Kohtuotsuses Emsland-Stärke jätkas Euroopa Kohus uurimist, kas erandkorras ei või siiski tekkida lõplikult väljamakstud toetuse tagasimaksmise kohustus. Ta teatas ühemõtteliselt, et „ühenduse õigusnormide kohaldamisala ei saa laiendada nii kaugele, et see kataks ettevõtjatepoolseid ( 32 ) kuritarvitusi.” ( 33 ) Kohus jätkas:

„Kuritarvituse tõendamiseks on nõutav esiteks objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ettenähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud.

Teiseks on nõutav subjektiivne element, mis seisneb tahtes saavutada eelist, mis tuleneb ühenduse õigusnormidest, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused. Selle subjektiivse elemendi esinemist saab kindlaks teha eelkõige tõenditega salajase kokkuleppe kohta eksportija, toetuse saaja ja kaupa importivast riigist erinevasse kolmandasse riiki importija vahel.

Siseriikliku kohtu ülesanne on kontrollida, kooskõlas siseriikliku õiguse tõendamisreeglitega, niivõrd, kui see ei kahjusta ühenduse õiguse tõhusust, kas nimetatud kaks elementi on olemas.” ( 34 )

64.

Seejärel kohaldas Euroopa Kohus kohtuotsuses Eichsfelder Schlachtbetrieb ( 35 ) kohtuotsuses Emsland-Stärke diferentseeritud toetustega seoses esitatud kuritarvituse ( 36 ) mõistet. Ta leidis, et (diferentseeritud) toetus võidakse tagasi nõuda olenemata toetuse saamise tingimuste täitmisest, kui siseriiklik kohus leiab, et eksportijapoolne kuritarvitus on vastavalt siseriiklikele õigusnormidele tõendatud. ( 37 )

65.

Kohtupraktikast nähtub, et selle hindamisel, kas tegemist on kuritarvitusega, uuritakse asjaolusid ja tõendeid tervikuna. Üksnes tervikliku analüüsi põhjal saab siseriiklik kohus kindlaks teha, kas tegemist on kuritarvitusega, ja liikmesriigid saavad täita neile määruse nr 729/70 artikli 8 lõikega 1 ja/või EÜ artikliga 10 pandud kohustused. ( 38 )

66.

Probleemid, mille tõttu siseriiklik kohus esimese ja teise eelotsuse küsimuse ilmselt esitas, on põhimõtteliselt järgmised. Oma eelotsusetaotluses ( 39 ) ütleb taotluse esitanud kohus: „College leiab, et toetuste tagasimaksmise korraldus, mida toetas vaidlustatud otsus, ei põhinenud mitte hageja poolt esitatud impordidokumentide puudulikkusel või hagejapoolsel kuritarvitusel, vaid ainult asjaolul, et kõnealused juustupartiid reeksporditi pärast nende Ühendriikidesse importimist peaaegu kohe Kanadasse”.

67.

Productschapi 24. jaanuari 2002. aasta otsus, ( 40 ) mis sisaldub siseriikliku kohtu poolt Euroopa Kohtu kantseleisse esitatud toimikus, on vähemalt mõnes osas ebaselge. Näiteks on seal märgitud, et „Vonk had immers zelf twijfels over de werkelijke bestemming van de door haar uitgevoerde kaas”. ( 41 ) Teisalt leidub otsuses väide: „Het bestreden besluit is bovendien niet gebaseerd op enig gebrek betreffende deze documenten zelf, maar op de feitelijke weg die de onderhavige zendingen hebben afgelegd”. ( 42 )

68.

Nagu komisjon õigesti märgib, peab siseriiklik kohus hindama, kas tegemist on kuritarvitusega. Hinnata tuleb kooskõlas siseriiklikus õiguses sätestatud tõendamise eeskirjadega tingimusel, et ei kahjustata ühenduse õiguse tõhusust. ( 43 ) Euroopa Kohtu esitatud kuritarvituse mõistest on selge, et selle hindamisel, kas konkreetne käitumine kujutab endast tegelikult kuritarvitust, tuleb arvesse võtta asjaolusid ja tõendeid tervikuna. Kas ja millisel määral võib hindajaks olla toetuste maksmist uuriv pädev asutus (Productschap) või pädeva asutuse otsuse õiguspärasust kontrolliv siseriiklik kohus või mõlemad teineteise järel, sõltub asjaomase liikmesriigi õigussüsteemist.

69.

Liikmesriikide kohustus nõuda tagasi alusetult makstud summad

70.

Lisaks väidavad Madalmaad, et ühenduse õiguse vastaselt makstud diferentseeritud toetusi võib tagasi nõuda isegi juhul, kui eksportija tegevuses ei ole esinenud kuritarvitust. Tema väide põhineb EÜ artiklil 10 ja määruse nr 729/70 artikli 8 lõikel 1. Tema arvates on liikmesriigid kohustatud alusetult makstud summad tagasi nõudma isegi juhul, kui eksportija ei ole milleski eksinud. Tagasinõudmise viis otsustatakse vastavalt siseriiklikule õigusele. Käesolev kohtuasi puudutab lihtsalt toetuse maksmise tingimuste täitmata jätmist.

71.

See väide on vastuolus kohtuotsuses Emsland-Stärke ( 44 ) selgelt välja öeldud põhimõttega, et toetust makstakse, kui on täidetud neli kumulatiivset tingimust. Sellega seoses tuleb lühidalt käsitleda kahte kohtuotsust, millele Madalmaad viitasid — kohtuotsus Deutsche Milchkontor ( 45 ) ja kohtuotsus Steff-Houlberg ( 46 ) — ja Euroopa Kohtu varasemat otsust kohtuasjas BayWa. ( 47 ) Nimetatud kohtuotsustes leitakse, et i) „liikmesriigid peavad võtma vajalikke meetmeid, et tõkestada ja käsitleda [EPATF-i] tehinguid mõjutavat eeskirjade eiramist ja hüvitada eeskirjade eiramise või hooletuse tagajärjel kaotatud summasid” ( 48 ) ja ii) „siseriiklikud asutused, kes vastutavad põllumajanduse abistamiseks mõeldud ühenduse mehhanismi toimimise eest, […] ei või […] kasutada kaalutlusõigust otsustamaks, kas alusetult või eeskirjade vastaselt antud ühenduse toetussummasid tagasi nõuda või mitte” [mitteametlik tõlge]. ( 49 ) Kõik kolm kohtuasja käsitlesid siiski olukordi, kus ei täidetud asjaomaseid ühenduse õigusnorme, nii et tõepoolest toimus „eeskirjade eiramine” ja tegemist oli „alusetult makstud summadega”. Käesolevas kohtuasjas vastupidi küll täideti formaalseid eeskirju, kuid tooted reeksporditi hiljem kolmandasse riiki (Kanadasse), mis erines riigist, millega seoses diferentseeritud toetust maksti (Ameerika Ühendriigid).

72.

Määruse nr 2988/95 mõju (olemasolu korral)

73.

Kreeka väidab samuti, et diferentseeritud toetuse võib tagasi nõuda isegi juhul, kui eksportija tegevuses ei ole esinenud kuritarvitusi. Vastavalt määruse nr 2988/95 artikli 1 lõikele 2 ja artikli 4 lõikele 1 võib alusetult makstud summad tagasi nõuda, kui ettevõtja tegevuses avastatakse eeskirjade eiramine. Ei ole vaja uurida, kas eeskirjade eiramise ja ettevõtja subjektiivse käitumise vahel on seos.

74.

Minu arvates ei ole õige, kui selle kindlakstegemisel, kas asjaolude asetleidmise ajal diferentseeritud toetuste suhtes kohaldatavad sisulised tingimused (sätestatud määruses nr 3665/87) on täidetud või mitte, viidatakse hilisema menetlusliku määruse (määrus nr 2988/95) tingimustele. Igal juhul saab määruse nr 2988/95 artikli 1 lõikes 2 sätestatud mõiste kohaldamisala (ja sellest tuleneva artikli 4 lõikes 1 sätestatud kohustuse) kindlaks teha üksnes viitega asjaolude asetleidmise ajal kehtinud sisulistele eeskirjadele.

75.

Kõnealuse ekspordi toimumise ajal ei olnud määruse nr 3665/87 artiklit 11 veel määrusega nr 2945/94 muudetud, et lisada võimalus nõuda tagasi summad, mida oli ebaõige teabe alusel toetusena rohkem makstud. Seetõttu tulenes eeskirjade eiramine määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses ja vastav lõpliku toetuse tagasimaksmise kohustus asjaolude asetleidmise ajal üksnes ettevõtja objektiivsest ja subjektiivsest käitumisest, mis koos kujutasid endast kuritarvitust, nagu selle on määratlenud Euroopa Kohus.

76.

Aluspõhimõtete väidetav rikkumine

77.

Vonki esitatud väited, et diferentseeritud toetuse tagasinõudmisega pärast selle lõplikku väljamaksmist rikutakse õiguskindluse, õiguspärase ootuse, nõuetekohase hoolsuse, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid, võib kohe tagasi lükata. Nagu Euroopa Kohus on kohtuotsuses Emsland-Stärke selgitanud, ei ole juhul, kui on tuvastatud kuritarvituse kaks elementi, saadud toetuse tagasimaksmise kohustus õiguspärasuse põhimõtte rikkumine. Tagasimaksmise kohustus ei ole karistus, ( 50 ) mis eeldab selget ja ühemõttelist õiguslikku alust, vaid see tuleneb lihtsalt sellest, et tingimused, mis on nõutavad ühenduse õigusnormidest tuleneva eelise saamiseks, loodi kunstlikult, mis muudab toetuse maksmise alusetuks ja õigustab nende tagasimaksmise kohustust. ( 51 )

78.

Seetõttu olen seisukohal, et enne määruse nr 2945/94 jõustumist (ja seega ka käesolevas menetluses) oli otsus, et eksportija tegevus oli seotud kuritarvitusega, ainus alus lõplikult väljamakstud toetuse pidamiseks alusetult makstuks.

79.

Vastates esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele, leian seega, et kooskõlas määruse nr 876/68 artiklitega 4 ja 6 ning määruse nr 3665/87 artiklitega 16–18 määratakse diferentseeritud toetuse saamise lõplik õigus kindlaks tõendite alusel, mis kinnitavad, et kõnealused kaubad:

Diferentseeritud toetuse lõplikuks saamiseks ei tohi eksportija tegevus siiski olla selline, et seda võib õigustatult iseloomustada kui kuritarvitust.

Kuritarvituse tõendamiseks on nõutav esiteks objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ettenähtud tingimuste formaalsele täitmisele ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud, ning teiseks subjektiivne element, mis seisneb tahtes saavutada eelist, mis tuleneb ühenduse õigusnormidest, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused.

Siseriikliku kohtu ülesanne on kooskõlas siseriikliku õiguse tõendamisreeglitega kontrollida, niivõrd kui see ei kahjusta ühenduse õiguse tõhusust, kas nimetatud kaks elementi on olemas.

Asjaolude asetleidmise ajal oli otsus, et eksportija tegevus oli seotud kuritarvitusega, ainus alus lõplikult väljamakstud toetuse pidamiseks alusetult makstuks.

80.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmas küsimus käsitleb määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teises lõigus esitatud mõiste „jätkuv või korduv eeskirjade eiramine” tähendust. Eelkõige soovib kohus teada, kas i) jätkuva või korduva eeskirjade eiramisega on tegemist siis, kui eeskirjade eiramine on seotud vaid suhteliselt vähese hulgaga kõnealuse ajavahemiku kogutehingutest ja ii) tehingud, mille puhul eeskirjade eiramine on tuvastatud, on alati seotud eri partiidega.

81.

Vonk vaidlustab määruse nr 2988/95 kohaldatavuse käesoleva kohtuasja suhtes. Ka Madalmaad soovivad teada, kas määrus on tagasiulatuvalt kohaldatav, võttes arvesse, et viimane eeskirjade eiramine toimus 1994. aastal ja et määrus nr 2988/95 jõustus alles 26. detsembril 1995. Sellest hoolimata käsitlevad mõlemad pooled seda, kuidas määrust võiks kohaldada.

82.

Vonk väidab, et kriteeriumid, mille alusel tehakse kindlaks, kas tegemist on eeskirjade jätkuva või korduva eiramisega, on sätestatud kohtuotsuses José Martí Peix. ( 52 ) Üks või mitu tegevust peavad olema seotud sama partii või sama toetuse saamiseks esitatud taotlusega.

83.

Madalmaad märgivad, et määruse nr 2988/95 artikli 3 eesmärk on anda piisavalt aega alusetult makstud summade tagasinõudmiseks, kaitstes seega ühenduse finantshuve. Jätkuv ja korduv eeskirjade eiramine peab hõlmama analoogilisi tegevusi, millega rikutakse sama õigust. Madalmaade seisukoht põhineb muu hulgas kohtuotsusel Montecatini, ( 53 ) milles Euroopa Kohus sedastas:

„[…] kuigi jätkuva rikkumise mõistel on liikmesriikide õigussüsteemides erinev tähendus, hõlmab see igal juhul õigusvastast tegevust, millega pannakse toime üks rikkumine ja mida ühendab ühine subjektiivne element”.

84.

Asjaolu, et eri partiisid tuleb käsitleda eraldi, ei välista nende liigitamist jätkuvaks või korduvaks eeskirjade eiramiseks määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 tähenduses.

85.

Komisjon viitab samuti Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses José Martí Peix esitatud jätkuva või korduva eeskirjade eiramise mõistele ja Esimese Astme Kohtu poolt kõnealuses menetluses esitatud varasemale tõlgendusele, mida toetati ka apellatsioonimenetluses, st eeskirjade eiramine on „jätkuv” artikli 3 lõike 1 tähenduses, kui eiramise juhud on sisuliselt identsed. ( 54 ) Kuigi otsustajaks on siseriiklik kohus, leiab komisjon eelotsusetaotluses sisalduva materjali alusel, et samu eeskirju eirati korduvalt.

86.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse üldiselt menetlusnorme nende jõustumise hetkel kõikide pooleliolevate vaidluste suhtes. ( 55 ) Seetõttu kohaldatakse määruse nr 2988/95 artikli 3 lõiget 1 kõikide menetluste suhtes, mis olid pooleli 26. detsembril 1995, st määruse nr 2988/95 jõustumise kuupäeval. Eelotsusetaotlusest ei selgu, kas Vonki vastu alustatud menetlus oli 26. detsembril 1995. aastal pooleli või ei olnud menetlus sel kuupäeval veel alanud. Mõlemal juhul oleks määruse nr 2988/95 artikli 3 lõige 1 siiski kohaldatav.

87.

Nõustun komisjoniga, et tegeliku otsuse selle kohta, kas käesolevas kohtuasjas on toimunud jätkuv või korduv eeskirjade eiramine või mitte, teeb siseriiklik kohus. Euroopa Kohus võib siiski anda suuniseid kõnealuste mõistete õigusliku tähenduse kohta.

88.

Nagu komisjon on rõhutanud, käsitleb käesolev kohtuasi eri eksporditehinguid, millega sama liiki toodet (Pecorino juust) eksporditi samasse deklareeritud sihtkohta (Ameerika Ühendriigid) ja samasse lõppsihtriiki (Kanada). Vonk esitas toetuse saamiseks eraldi deklaratsioonid, kuid kaupade liikumisega seotud sündmuste ahel (imporditi Ameerika Ühendriikidesse, hoiti seal ja viidi varsti muutmata kujul Kanadasse) oli identne.

89.

Ma olen Madalmaade analüüsiga põhimõtteliselt nõus. Selleks et eeskirjade eiramine oleks artikli 3 lõike 1 alusel jätkuv või korduv, peab see olema sarnane järgmises. Eiramine peab järgima sarnast tegevusmustrit, millega rikutakse sama ühenduse õigusnormi. Samuti peab rikkumine võimaldama samal ettevõtjal saada ühenduse õigusnormide kohaldamise tulemusena samasugust majanduslikku kasu.

90.

Nõustun komisjoni, Kreeka ja Madalmaadega ka selles, et tuvastamaks, kas eeskirjade eiramine on olnud jätkuv või korduv, ei ole oluline, kui suur osa määratud ajavahemiku tehingutest on seotud eeskirjade eiramisega ja kas vahepeal tehti ka nõuetekohaseid tehinguid.

91.

Seetõttu leian, et eeskirjade eiramist tuleb pidada jätkuvaks või korduvaks määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 tähenduses, kui see järgib sarnast tegevusmustrit, millega rikutakse sama ühenduse õigusnormi. Samuti peab rikkumine võimaldama samal ettevõtjal saada ühenduse õigusnormide kohaldamise tulemusena sama majanduslikku kasu. Seda arvesse võttes pole oluline, kui suur osa määratud ajavahemiku tehingutest on seotud eeskirjade eiramisega ja kas vahepeal tehti ka nõuetekohaseid tehinguid.

92.

Seetõttu teen ettepaneku vastata College van beroep voor het bedrijfsleveni (Madalmaad) esitatud eelotsuseküsimustele järgmiselt:

1. ja 2. küsimus

Kooskõlas nõukogu 28. juuni 1968. aasta määruse EMÜ) nr 876/68 (millega nähakse ette piimale ja piimatoodetele eksporditoetuste andmist käsitlevad üldeeskirjad ja kõnealuste toetuste summa kindlaksmääramise kriteeriumid) artiklitega 4 ja 6 ja komisjoni 27. novembri 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 3665/87 (millega sätestatakse põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi kohaldamise üksikasjalikud ühiseeskirjad) artiklitega 16–18 määratakse diferentseeritud toetuse saamise lõplik õigus kindlaks tõendite alusel, mis kinnitavad, et kõnealused kaubad:

Diferentseeritud toetuse lõplikuks saamiseks ei tohi eksportija tegevus siiski olla selline, et seda võib õigustatult iseloomustada kui kuritarvitust.

Kuritarvituse tõendamiseks on nõutav esiteks objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ettenähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud, ning teiseks subjektiivne element, mis seisneb tahtes saavutada eelist, mis tuleneb ühenduse õigusnormidest, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused.

Siseriikliku kohtu ülesanne on kooskõlas siseriikliku õiguse tõendamisreeglitega kontrollida, niivõrd kui see ei kahjusta ühenduse õiguse tõhusust, kas nimetatud kaks elementi on olemas.

Asjaolude asetleidmise ajal oli see, et eksportija tegevus oli seotud kuritarvitusega, ainus alus lõplikult väljamakstud toetuse pidamiseks alusetult makstuks.

3. küsimus

Eeskirjade eiramist tuleb pidada jätkuvaks või korduvaks nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikli 3 lõike 1 tähenduses, kui see järgib sarnast tegevusmustrit, millega rikutakse sama ühenduse õigusnormi. Samuti peab rikkumine võimaldama samal ettevõtjal saada ühenduse õigusnormide kohaldamise tulemusena sama majanduslikku kasu. Seda arvesse võttes pole oluline, kui suur osa määratud ajavahemiku tehingutest on seotud eeskirjade eiramisega ja kas vahepeal tehti ka nõuetekohaseid tehinguid.