KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ANTONIO TIZZANO
esitatud 27. aprillil 20061(1)
Kohtuasi C‑81/05
Anacleto Cordero Alonso
versus
Fondo de Garantía Salarial (Fogasa)
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Superior de Justicia de Castilla y León (Hispaania))
Töötajate kaitse tööandja maksejõuetuse korral – Lepitusmenetluses kokkulepitud vallandamishüvitis – Direktiiv 80/987/EMÜ – Direktiiv 2002/74/EÜ – Kohaldamisala – Võrdsuse põhimõte – Ühenduse õiguse ülimuslikkus
1. Käesolevas kohtuasjas on tegemist kolme eelotsuseküsimusega, mille on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel esitanud Tribunal Superior de Justicia de Castilla y León (Hispaania) ning mis käsitlevad seda, kuidas tõlgendada nõukogu 20. oktoobri 1980. aasta direktiivi 80/987/EMÜ(2) töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (edaspidi „direktiiv 80/987” või lihtsalt „direktiiv”), muudetud direktiiviga 2002/74/EÜ(3) (edaspidi „direktiiv 2002/74”).
2. Kokkuvõtlikult öeldes tõstatab see kohtuasi veel kord küsimuse, kas ühenduse õigusega on kooskõlas siseriiklikud õigusnormid, mis näevad tööandja maksejõuetuse korral ette töötajate rahuldamata nõuete (käesoleval juhul vallandamishüvitiste) väljamaksmise tagatisfondi poolt ainult siis, kui neid nõudeid on tunnustatud kohtu- või haldusorgani otsusega, arvates seega välja nõuded, mis tulenevad lepituskokkulepetest.
I. Õiguslik raamistik
Asjakohased ühenduse õigusnormid
3. Direktiivi 80/987 artikli 1 lõige 1 sätestab, et „[k]äesolevat direktiivi kohaldatakse töölepingust või töösuhtest tulenevate töötaja nõuete suhtes tööandja vastu, kes on artikli 2 lõikes 1 määratletud tähenduses maksejõuetu”.
4. Direktiivi artikli 2 lõikes 2 on täpsustatud, et see direktiiv „ei piira siseriiklikku õigust seoses mõistete „töötaja”, „tööandja”, „töötasu”, „vahetult tekkiv õigus” ja „tulevikus tekkiv õigus” määratlemisega”.
5. Artikli 3 lõige 1 näeb ette:
„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed kindlustamaks, et artiklit 4 arvestades tagavad garantiiasutused töölepingutest või töösuhetest tulenevate töötaja töötasuga seotud rahuldamata nõuete väljamaksmise kindlaksmääratud kuupäevale eelnenud ajavahemiku eest.”
6. Käesolevas kohtuasjas tuleks viidata ka direktiivile 2002/74, millega muudeti direktiivi 80/987, asendades siinkohal asjakohases osas artikli 3 järgmise tekstiga:
„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et garantiiasutused tagavad vastavalt artiklile 4 töötajate töölepingutest või töösuhetest tulenevate rahuldamata nõuete väljamaksmise, sealhulgas lahkumistoetuse töösuhte lõpetamise korral, kui siseriiklikud õigusaktid seda ette näevad.”
7. 8. oktoobril 2002 jõustunud direktiivi 2002/74 artikli 2 lõike 1 esimese lõigu kohaselt oli liikmesriikidel aega 8. oktoobrini 2005, et „jõusta[da] käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid”. Selleks on nimetatud artikli sama lõike teises taandes täpsustatud:
„[Liikmesriigid] kohaldavad esimeses lõigus nimetatud sätteid tööandja igasuguse maksejõuetuse suhtes, mis on tekkinud pärast nende sätete jõustumist.”
Siseriiklik õigus
8. Estatuto de los Trabajadores (edaspidi „töötajate põhimäärus”), muudetud 24. märtsi 1995. aasta kuningliku seadusandliku dekreediga nr 1,(4) näeb oma artiklis 26 ette:
„1. Palgaks loetakse igasugust majanduslikku tulu, mida töötajad saavad rahaliselt või mitterahaliselt vastutasuna teenuste eest, mida nad sooritavad tööalaselt kellegi teise nimel, kui see tulu vastab tegelikule tööle, vaatamata selle tasu vormile või tööga samastatud puhkuseperioodidele. […]
2. Palgaks ei loeta summasid, mida töötaja sai hüvitisena tööalaste kulude katmiseks, sotsiaalkindlustustoetusi ja -hüvitisi ning üleviimis-, peatamis- ja vallandamishüvitisi.”
9. Töötajate põhimääruse artikkel 33 näeb oma 19. detsembri 1997. aasta seadusega nr 60 muudetud redaktsioonis(5) ette:
„1. Palga garantiifond [edaspidi „Fogasa”], mis on töö- ja sotsiaalkindlustusministeeriumi juures asuv juriidilisest isikust iseseisev asutus [...], maksab tööandjate maksejõuetuse, maksete peatamise, pankroti või tervendamismenetluse korral töötajatele väljamaksmisele kuuluva palga.
[...]
2. Palga garantiifond maksab töötajatele kooskõlas käesoleva seaduse artiklitega 50 ja 51 ning artikli 52 punktiga c eelmises lõikes märgitud juhtudel kohtu- või haldusorgani otsusega tunnustatud hüvitist vallandamise või lepingu lõppemise tõttu ühe aastapalga ülemmääras, tingimusel et arvutuse aluseks olev päevapalk ei ületa kutsealadevahelist kahekordset miinimumpäevapalka.”
10. Lõpuks näeb sama artikli lõige 8 ette, et töölepingu lõpetamise korral majanduslikel põhjustel alla 25 töötajaga äriühingutes on Fogasa kohustatud kandma ainuüksi oma kuludel ja ilma, et tööandja peaks olema maksejõuetu, 40% vallandamishüvitisest.
II. Asjaolud ja menetlus
11. A. Cordero Alonso tööleping äriühinguga Trasportes San‑Gom S.L., kus ta töötas, lõpetati 4. novembril 2002 äriühingu majandusliku olukorraga seotud põhjustel.
12. A. Cordero Alonso esitas selle lepingu lõpetamise peale hagi, mille tulemusena A. Cordero Alonso ja Trasportes San‑Gom allkirjastasid lepituskokkuleppe, mille kiitis hiljem heaks kohus, kellele hagi esitati ning kes kinnitas töösuhte lõpetamise tööandja poolt nimetatud alustel ja nägi ette töötajale 5540,06 euro suuruse vallandamishüvitise maksmise.
13. Kuna Trasportes San‑Gom kuulutati 24. aprillil 2003 maksejõuetuks, taotles A. Cordero Alonso, et nimetatud hüvitise maksaks talle Fogasa. Fond nõustus tasuma asjaomasele töötajale töötajate põhimääruse artikli 33 lõike 8 alusel 40% talle võlgnetavast hüvitisest, kuid keeldus maksmast ülejäänud 60% põhjendusel, et tema arvates ei tule seda summat tasuda, sest tegemist on lepituskokkuleppes ettenähtud, mitte kohtu‑ või haldusorgani otsusest tuleneva hüvitisega.
14. Juzgado de lo Social de Palencia jättis 9. juuli 2004. aasta otsusega asjaomase töötaja kaebuse Fogasa otsuse peale rahuldamata. A. Cordero Alonso esitas seejärel selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Tribunal Superior de Justicia de Castilla y Leónile, kellel oli kahtlusi direktiivide 80/987 ja 2002/74 tõlgendamise ning võrdsuse ja ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõtete ulatuse osas ning kes otsustas 28. jaanuari 2005. aasta määrusega menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas liikmesriikidele kehtestatud kohustus võtta kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad Euroopa Ühenduse asutamislepingust või ühenduse institutsioonide võetud meetmetest (EÜ artikkel 10), ja põhimõte, et ühenduse õigus on ülimuslik siseriikliku õiguse suhtes, tähendavad iseenesest ja ilma siseriiklike selgesõnaliste normide vajaduseta seda, et siseriiklikele justiitsorganitele on antud pädevus jätta kohaldamata mis tahes liiki siseriiklikud õigusnormid, mis on vastuolus ühenduse õigusega, sõltumata nende õigusnormide astmest õigussüsteemi hierarhias (määrused, seadused või põhiseadus)?
2. a) Kas juhul, kui Hispaania haldus- ja justiitsorganid peavad otsustama selle üle, kas töötajal, kelle tööandja kuulutati maksejõuetuks, on õigus saada palga garantiifondilt hüvitisi – mis on talle ette nähtud töölepingu lõpetamisel, mille puhul garantii maksejõuetuse vastu on kehtestatud siseriiklike õigusnormidega –, kohaldatakse ühenduse õigust isegi siis, kui direktiivi 80/987/EMÜ artiklites 1 ja 3 ei ole hüvitiste maksmist lepingu lõpetamisel selgesõnaliselt sätestatud?
b) Kas jaatava vastuse korral on Hispaania haldus- ja justiitsorganid direktiivi 80/987/EMÜ ja seda ülevõtvaid siseriiklikke õigusnorme kohaldades seotud seaduse ees võrdsuse põhimõtte ja diskrimineerimise keeluga, mis tulenevad ühenduse õigusest, ning Euroopa Ühenduste Kohtu poolt selles osas täpsustatud tõlgenduse ulatusega, olgugi et see on vastuolus Tribunal Constitucional espagñoli praktikas kinnitust leidnud tõlgendusega Hispaania põhiseadusega tunnustatud põhiõiguse kohta?
c) Kas jaatava vastuse korral kehtestab ühenduse õigusest tulenev põhiõigus võrdsusele seaduse ees kohustuse võrdselt käsitleda olukorda, mille kohaselt tekkis töötajal töölepingu lõpetamisel hüvitise saamise õigus kohtuotsusega, ja olukorda, mille kohaselt see tekkis töötaja ja tööandja vahel kohtuniku juuresolekul ja kohtu heakskiidul sõlmitud kokkuleppest?
3. a) Kui liikmesriik kehtestas enne direktiivi 2002/74/EÜ jõustumist oma siseriiklikus õiguses töötajale õiguse saada garantiiasutuselt kaitset tööandja maksejõuetuks muutumisel seoses töölepingu lõpetamisel makstavate hüvitistega, siis kas see tähendab seda, et alates nimetatud direktiivi kehtima hakkamisest 8. oktoobril 2002 peab liikmesriik rakendama ühenduse õigust – kuigi direktiivi ülevõtmise tähtaeg ei ole veel möödunud –, et lahendada töölepingu lõpetamisel garantiiasutuse poolt makstavate hüvitiste maksmise küsimus, kus tööandja kuulutati maksejõuetuks pärast 8. oktoobrit 2002?
b) Kas jaatava vastuse korral on Hispaania haldus- ja justiitsorganid direktiivi 2002/74/EÜ ja seda üle võtvaid siseriiklikke õigusnorme kohaldades seotud ühenduse õigusest tulenevate seaduse ees võrdsuse põhimõtte ja diskrimineerimise keeluga ning Euroopa Kohtu poolt selles osas täpsustatud tõlgenduse ulatusega, olgugi et see on vastuolus Tribunal Constitucional espagñoli praktikas kinnitust leidnud tõlgendusega Hispaania põhiseadusega tunnustatud põhiõiguse kohta?
c) Kas jaatava vastuse korral kehtestab ühenduse õigusest tulenev põhiõigus võrdsusele seaduse ees kohustuse võrdselt käsitleda olukorda, mille kohaselt tekkis töötajal töölepingu lõpetamisel hüvitise saamise õigus kohtuotsusega, ja olukorda, mille kohaselt tekkis see töötaja ja tööandja vahel kohtuniku juuresolekul ja kohtu heakskiidul sõlmitud kokkuleppest?”
15. Sel moel Euroopa Kohtus algatatud menetluses esitasid kirjalikke märkusi Fogasa, Hispaania valitsus ja komisjon.
III. Õiguslik analüüs
Direktiivi 80/987 kohaldatavus
16. Ma alustan teise küsimuse punktist a ja kolmanda küsimuse punktist a, milles Hispaania kohus küsib sisuliselt, kas kõnesolevad siseriiklikud õigusnormid kuuluvad ühenduse õiguse ja täpsemalt direktiivi 80/987 kohaldamisalasse.
17. Nagu nägime, on siseriiklikus kohtus poolelioleva vaidluse raames esitatud põhiküsimuseks, kas lepituskokkuleppest tulenevate vallandamishüvitiste käsitlemine, mis on ette nähtud töötajate põhimääruse artikli 33 lõikega 2, rikub võrdsuse põhimõtet(6).
18. Nagu teada ja nagu meenutab ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, võib Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt lähtuda niisugustest ühenduse õiguse üldpõhimõtetest nagu võrdsuse põhimõte üksnes selliste siseriiklikke õigusnormide hindamisel, mis „kuulu[vad] ühenduse õiguse kohaldamisalasse”, ning seda seetõttu, et need põhimõtted on liikmesriikidele siduvad ainult siis, kui „nad rakendavad ühenduse õigusnorme”.(7)
19. Siit ka vajadus analüüsida kõigepealt eelmainitud küsimusi, sest tarvis on teha eelkõige kindlaks, kas eespool nimetatud töötajate põhimääruse artikli 33 lõikega 2 rakendatakse tõepoolest ühenduse õigusnorme ja kas see kuulub seega ühenduse õiguse kohaldamisalasse. Ainult siis, kui vastus sellele küsimusele on jaatav, võib kontrollida, kas see õigusnorm on kooskõlas võrdsuse põhimõttega.
20. Eelotsusetaotluses on aga väljendatud mõningaid kahtlusi, mis puudutab direktiivi 80/987 kohaldatavust põhikohtuasja asjaolude suhtes, nii selle direktiivi algses kui ka muudetud redaktsioonis. Ühest küljest tõstatab nimetatud taotlus küsimuse, kas niisuguseid töösuhte lõppemisel makstavaid hüvitisi, millega on tegemist käesoleval juhul, võib pidada „töötasuks” direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses (kui arvestada algset redaktsiooni) ning kas need kuuluvad seega selles artiklis sätestatud tagamiskohustuse kohaldamisalasse. Teiseks küsitakse taotluses, kas alternatiivselt on võimalik kohaldada artiklit 3, mida on muudetud direktiiviga 2002/74 ja milles on sõnaselgelt nimetatud „lahkumistoetust töösuhte lõpetamise korral”.
21. Pidades silmas niisugust juhtumit, viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige asjaolule, et kuigi direktiivi ülevõtmise tähtaeg ei olnud põhikohtuasja asjaolude asetleidmise hetkel veel möödunud, oli sel ajal Hispaania õiguses, nimelt töötajate põhimääruse artiklis 33 juba ette nähtud, et Fogasa tasub vallandamishüvitised. Seega võib asuda seisukohale, et muutmisdirektiivi jõustumise hetkel (mis toimus enne hageja töölepingu lõpetamist ja kostja maksejõuetuks kuulutamist) täitis töötajate põhimääruse artikkel 33 juba direktiiviga 2002/74 kehtestatud uue artikli 3 ülevõtmise meetme otstarvet.
22. Pooled andsid nendele küsimustele lahknevad vastused.
23. Fogasa ja Hispaania valitsus väidavad nimelt, et kõnesolevad hüvitised ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse kahel põhjusel. Esiteks ei saa käesoleval juhul kohaldada direktiiviga 2002/74 tehtud muudatusi, sest selle ülevõtmise tähtaeg ei olnud asjaolude asetleidmise hetkel veel möödunud. Teiseks ei saa selle hüvitise puhul kõnelda ka „töötasust” direktiivi 80/987 algse redaktsiooni tähenduses, sest kohaldatav siseriiklik õigus (käesoleval juhul töötajate põhimääruse artikli 26 lõige 2)(8), millele direktiivi artikkel 2 selle mõiste määratlemiseks viitab, välistab sõnaselgelt selle, et vallandamishüvitis on töötasu.
24. Komisjon väidab seevastu põhiliselt seda, et kuigi mõiste „töötasu” määratletakse tavaliselt iga liikmesriigi õiguskorras, on liikmesriigi kohus siiski alati kohustatud tõlgendama siseriiklikku õigust nii, et see oleks kooskõlas ühenduse õigusega, kaasa arvatud direktiividega, mis – nagu direktiiv 2002/74 – kehtivad juba vaidlusaluste asjaolude asetleidmise hetkel, kuid mille ülevõtmise tähtaeg ei ole selleks ajaks veel möödunud.(9) Komisjon jätkab, et käesoleval juhul tähendab see, et eelistades töötajate põhimääruse vaidlusaluste sätete niisugust tõlgendust, mis on kooskõlas direktiiviga 2002/74 tehtud muudatuste sõnastuse ja eesmärgiga, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus arvama vallandamishüvitised ühenduse õigusega tagatud nõuete hulka.
25. Omalt poolt märgin kõigepealt, et direktiiv 2002/74 sisaldab kahte sätet, mis võivad olla käesolevas kohtuasjas eriti asjakohased.
26. Esiteks vastupidi algsele redaktsioonile, millega jäetakse garantiiasutuste tagatud nõuete kindlaksmääramine täielikult liikmesriikide ülesandeks, on muudetud redaktsioonis sõnaselgelt täpsustatud, et need asutused peavad tööandja maksejõuetuse korral tagama „lahkumistoetuse töösuhte lõpetamise korral” maksmise, „kui siseriiklikud õigusaktid seda ette näevad” (uus artikkel 3).
27. Mis puudutab nende muudatuste kohaldamise tähtaega, siis meenutan, et direktiivi 2002/74 artikliga 3 nähti ette, et direktiiv jõustub päeval, mil see avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas, s.o 8. oktoobril 2002, samal ajal kui selle siseriiklikku õiguskorda ülevõtmise kuupäevaks oli artikli 2 lõike 1 esimese lõiguga kehtestatud 8. oktoober 2005. Sama artikli 2 lõike 1 teises lõigus oli siiski täpsustatud, et liikmesriigid „kohaldavad [direktiivi täitmiseks vajalikke] sätteid tööandja igasuguse maksejõuetuse suhtes, mis on tekkinud pärast nende sätete jõustumist”.
28. See tähendab, et direktiivi ennetähtaegse ülevõtmise korral tuleb sellega kooskõlas olevaid õigusnorme kohaldada iga maksejõuetuse suhtes, mis on tekkinud pärast nende õigusnormide jõustumist, seega ka sellise maksejõuetuse suhtes, mis on välja kuulutatud enne 8. oktoobrit 2005. Vaevalt on tarvis meenutada, et niisugusel juhul kuuluvad need meetmed ühenduse õigusnormide rakendamisest tulenevalt viimaste kohaldamisalasse.
29. Mulle tundub, et käesoleval juhul on see just nii. Eelotsusetaotlusest nähtub selgelt, et:
i) tööandja, äriühing Trasportes San‑Gom kuulutati maksejõuetuks 24. aprillil 2003, s.o pärast direktiivi 2002/74 jõustumist 8. oktoobril 2002;
ii) maksejõuetuse väljakuulutamise hetkel kehtis juba töötajate põhimääruse artikli 33 lõige 2, mis nägi ette, et vallandamishüvitiste väljamaksmise tagab Fogasa, olles seega täielikult kooskõlas direktiiviga 2002/74 tehtud muudatustega. Teisisõnu, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ise selgitab, võis direktiivi uut artiklit 3 pidada asjaolude asetleidmise hetkel ad hoc ülevõtmissätte puudumisele vaatamata siseriiklike õigusnormidega juba elluviiduks.(10) Nagu teada, on ühenduse kohtupraktikas sõnaselgelt tunnistatud, et direktiivi ülevõtmiseks ei ole alati tarvis spetsiaalset ametlikku ülevõtmisakti, eriti kui siseriiklikud õigusnormid on juba ühenduse õigusnormidega kooskõlas.(11)
30. Kui lähtuda sellest arutluskäigust, võib seega järeldada, et niisuguse siseriikliku õigusnormi nagu töötajate põhimääruse artikli 33 lõike 2 kohaldamine selliste asjaolude suhtes, millega on tegemist põhikohtuasjas, võib kuuluda direktiiviga 2002/74 muudetud direktiivi 80/987 kohaldamisalasse.
31. Kuid isegi juhul, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et käesoleva juhtumi suhtes tuleb kohaldada mitte direktiivi muudetud redaktsiooni, vaid eelmist, ei tähenda see, et kõnesolevad hüvitised jääksid tingimata ühenduse õiguse kohaldamisalast välja seetõttu, et neid ei saa pidada „töötasuks” direktiivi 80/987 artikli 3 lõike 1 tähenduses.
32. Meenutan, et kohtuotsuses Olaso Valero oli Euroopa Kohtul võimalus täpsustada, et isegi kui „töötasu mõiste [täpsustab] ja [...] selle sisu [määratleb] siseriiklik õigus”, „[ei välista] [a]sjaolu, et direktiivis 80/987 on töötasu maksmine seotud võrdlusperioodidega, [...] selle kohaldamist [...] [vallandamishüvitistele]”, seda enam, et „seda kinnita[sid]” sel hetkel veel jõustumata direktiiviga 2002/74 ettenähtud muudatused.(12) Teiste sõnadega võis isegi enne uue direktiivi jõustumist lugeda mõiste „töötasu” hulka mitte ainult palganõuded, mis vastavad tasule mingil konkreetsel perioodil tehtud tegeliku töö eest, vaid ka muud liiki nõuded, näiteks hüvitised töösuhte lõpetamise korral.
33. Niisugune tõlgendus on minu meelest veelgi enam õigustatud sellisel juhul nagu käesolev juhtum, kus direktiiv 2002/74 kehtis juba asjaolude asetleidmise hetkel. See vastaks mitte ainult eespool meenutatud (vt eespool punkt 24) kooskõlalise tõlgendamise kohustusele(13), nagu rõhutab õigesti komisjon, vaid ka üldisemalt töötajate kaitse eesmärkidele, mida ühenduse õigusnormid taotlevad.
Võrdsuse põhimõtte rikkumine
34. Teise küsimuse punktis c ja kolmanda küsimuse punktis c küsib Tribunal Superior de Justicia de Castilla y León sisuliselt, kas juhul, kui kõnesolevad õigusnormid kuuluvad ühenduse õiguse kohaldamisalasse, on võrdsuse põhimõttega vastuolus see, kui Fogasa tagab ainult kohtu‑ või haldusorgani otsustega tunnustatud vallandamishüvitised, mitte lepituskokkulepetes ettenähtud hüvitised.
35. Ütlen kohe, et vastuse nendele küsimustele võib tuletada väga kergesti ühenduse kohtupraktikast. Viidatud kohtuasjades Rodríguez Caballero, Olaso Valero ja Guerrero Pecino on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus anda oma arvamus korra kohta, mida Hispaanias kohaldatakse lepitusmenetluse raames tunnustatud töötajate nõuete suhtes. Ühenduse kohus on alati leidnud, et tegemist on võrdsuse põhimõtte rikkumisega, sest esiteks nägid siseriiklikud õigusnormid ette „samas olukorras” töötajate erineva kohtlemise(14) ja teiseks „kohtu- või haldusorgani otsusega tunnustatud [...] nõuete ning lepitusmenetluses tunnustatud [...] nõuete erineva käsitlemise õigustamiseks ei olnud esitatud ühtegi veenvat argumenti”(15).
36. Ka käesolevas kohtuasjas koheldakse samas olukorras töötajaid erinevalt, sest nende tööleping lõpetati majanduslikel põhjustel ja seega on neil õigus hüvitisele. Lisan, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ega menetlusse astujad ei esitanud ühtegi uut argumenti, mida Euroopa Kohus ei oleks juba käsitlenud eespool viidatud kohtupretsedentides. Õigupoolest ei ole Hispaania valitsus ja Fogasa üldse selle küsimuse kohta märkusi esitanud.
37. Esitatud põhjendustest lähtudes leian, et võrdsuse üldpõhimõttega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas vaadeldavad vaidlusalused õigusnormid, millega nähakse ette, et siseriiklik garantiiasutus tasub täiendavaid vallandamishüvitisi ainult siis, kui neid on tunnustatud kohtu- või haldusotsusega, arvates sellest tagatiste süsteemist seevastu välja lepituskokkulepetest tulenevad vallandamishüvitised.
Euroopa Kohtu tõlgenduse tagajärjed
38. Lõpuks tuleb vastata esimesele küsimusele, teise küsimuse punktile b ja kolmanda küsimuse punktile b, milles eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult, missugused on õiguslikud tagajärjed, kui ühenduse kohus tunnistab niisugused õigusnormid nagu kõnealused ühenduse õigusega vastuolus olevaks, ning eelkõige, kas sellise kohtuotsuse tagajärjel tuleb jätta need õigusnormid põhikohtuasjas kohaldamata.
39. Selle küsimuse sõnastuses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus eriti asjaolule, et Hispaania õiguskord ei võimalda tal jätta kohaldamata niisugust õigusnormi, millel on seadusjõud, nagu töötajate põhimäärust, ning et lisaks ei ole võrdsuse põhimõtte tõlgendus, mille Euroopa Kohus esitas kohtuotsustes Rodríguez Caballero ja Olaso Valero, kooskõlas Hispaania põhiseaduse artiklis 14 nimetatud põhiseadusliku põhimõtte „võrdsus seaduse ees” tõlgendusega, mida on tunnustanud mitu siseriiklikku kohut, sealhulgas Tribunal Constitucional.(16)
40. Ka selles küsimuses pean siiski meenutama, et Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus anda sellele täiesti ühemõtteline vastus. Euroopa Kohtu praktikas on korduvalt kinnitatud, et siseriiklik kohus „peab [...] kohaldama ühenduse õigust tervikuna ja kaitsma õigusi, mis see üksikisikutele annab, ning jätma vajadusel kohaldamata iga sellega vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi [...], ilma et nad peaksid taotlema või ootama nende sätete eelnevat tühistamist seadusandlikul teel või muu põhiseadusliku menetluse kaudu”(17).
41. Pealegi täpsustas Euroopa Kohus hiljuti just selles valdkonnas kohtuotsuses Rodríguez Caballero, et „siseriiklik kohus peab jätma kohaldamata mis tahes diskrimineeriva siseriikliku sätte, [mis on võrdsuse põhimõttega vastuolus] [...], ning kohaldama ebasoodsamas olukorras olevate isikute suhtes samu norme, mida kohaldatakse teiste töötajate suhtes”(18).
42. Seepärast arvan, et võib teha järelduse, et siseriiklik kohus peab jätma kohaldamata niisugused siseriiklikud õigusnormid, millega on tegemist põhikohtuasjas ning millega välistatakse võrdsuse põhimõtet rikkudes nendes ettenähtud väljamaksmise tagamine lepituskokkuleppest tulenevate vallandamishüvitiste puhul.
IV. Ettepanek
43. Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal Superior de Justicia de Castilla y Leóni esitatud küsimustele järgmiselt:
1. Niisuguse siseriikliku õigusnormi nagu töötajate põhimääruse artikli 33 lõike 2 kohaldamine selliste asjaolude suhtes, millega on tegemist põhikohtuasjas, kuulub nõukogu 20. oktoobri 1980. aasta direktiivi 80/987/EMÜ (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiviga 2002/74/EÜ) kohaldamisalasse.
2. Võrdsuse üldpõhimõttega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas vaadeldavad vaidlusalused õigusnormid, millega nähakse ette, et siseriiklik garantiiasutus tasub täiendavaid vallandamishüvitisi ainult siis, kui neid on tunnustatud kohtu‑ või haldusotsusega, arvates sellest tagatiste süsteemist seevastu välja lepituskokkulepetest tulenevad vallandamishüvitised.
3. Siseriiklik kohus peab jätma kohaldamata niisugused siseriiklikud õigusnormid, millega on tegemist põhikohtuasjas ning millega välistatakse võrdsuse põhimõtet rikkudes nendes ettenähtud väljamaksmise tagamine lepituskokkuleppest tulenevate vallandamishüvitiste puhul.
1 – Algkeel: itaalia.
2–
EÜT L 283, lk 23; ELT eriväljaanne 05/01, lk 217.
3–
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiv 2002/74/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 80/987/EMÜ
töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 270, lk 10;
ELT eriväljaanne 05/04, lk 261).
4 – BOE, 29.3.1995, nr 75, lk 9654.
5 – BOE, 20.12.1997, nr 304, lk 37453.
6 – Põhimõte, mille kohaselt ei tohi teatavasti „sarnaseid olukordi käsitleda erinevalt, välja arvatud kui selline käsitlemine on objektiivselt põhjendatud”. Vt muuhulgas 8. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑507/99: Denkavit (EKL 2002, lk I‑169, punkt 44); 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑442/00: Rodríguez Caballero (EKL 2002, lk I‑11915, punkt 32); 16. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑520/03: Olaso Valero (EKL 2004, lk I‑12065, punkt 34) ning 13. detsembri 2005. aasta määrus kohtuasjas C‑177/05: Guerrero Pecino (EKL 2005, lk I‑10887, punkt 26).
7 – Eespool viidatud kohtuotsus Rodríguez Caballero, punktid 30–32. Teisi juhtumeid, mis puudutavad ühenduse õigusaktide elluviimiseks vastuvõetud õigusnormide kooskõla võrdsuse üldpõhimõttega, võib leida 25. novembri 1986. aasta otsusest liidetud kohtuasjades 201/85 ja 202/85: Klensch (EKL 1986, lk 3477, punktid 9–10); 14. juuli 1994. aasta otsusest kohtuasjas C‑351/92: Graff (EKL 1994, lk I‑3361, punktid 15–17) ja 17. aprilli 1997. aasta otsusest kohtuasjas C‑15/95: EARL de Kerlast (EKL 1997, lk I‑1961, punktid 35–40).
8 – Vt eespool punkt 8.
9 – Selles küsimuses viitab komisjon eelkõige 8. oktoobri 1987. aasta otsusele kohtuasjas C‑80/86: Kolpinghuis Nijmegen (EKL 1987, lk 3969, punkt 15) ja kohtujurist Jacobsi 20. mai 1992. aasta ettepanekule kohtuasjas C‑295/90: parlament vs. nõukogu (EKL 1992, lk I‑4193, punkt 43), samuti kohtujurist Darmoni 17. novembri 1993. aasta ettepanekule kohtuasjas C‑236/92: Regione Lombardia (EKL 1994, lk I‑483, punkt 27).
10 – Sellist tõlgendust näib kinnitavat ka asjaolu, et minu teada ei ole Hispaania praeguseks vastu võtnud ühtki konkreetset ülevõtmisnormi.
11 – Vt näiteks 23. mai 1985. aasta otsus kohtuasjas 29/84: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1985, lk 1661, punkt 23); 9. aprilli 1987. aasta otsus kohtuasjas 363/85: komisjon vs. Itaalia (EKL 1987, lk 1733, punkt 7); 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑214/98: komisjon vs. Kreeka (EKL 2000, lk I‑9601, punkt 49) ja 10. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑144/99: komisjon vs. Madalmaad (EKL 2001, lk I‑3541, punkt 17).
12 – Eespool viidatud kohtuotsus Olaso Valero, punktid 31–32. Selles kohtuasjas kinnitas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivis sisalduv viide konkreetsete perioodide töötasule „ei sobi kokku hüvitise mõttega” (ibidem, punkt 26).
13 – Niisuguse kohustuse olemasolu kohta ka direktiivide puhul, mis on jõustunud, kuid mille ülevõtmise tähtaeg ei ole veel möödunud, vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Kolpinghuis Nijmegen, punktid 15–16. Vt selle kohta ka minu 30. juuni 2005. aasta ettepanek kohtuasjas C‑144/04: Mangold (EKL 2005, lk I‑9981, punktid 115–120).
14 – Eespool viidatud kohtuotsus Rodríguez Caballero, punkt 33.
15 – Eespool viidatud kohtuotsus Olaso Valero, punkt 37. Vt ka eespool viidatud kohtuotsus Rodríguez Caballero, punktid 34–39, ja eespool viidatud määrus Guerrero Pecino, punktid 28–29.
16 – Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma määruses Tribunal Constitucionali 25. oktoobri 1993. aasta otsusele nr 306, milles see kohus leidis, et töötajate põhimääruse artikliga 33 ei ole rikutud seaduse ees võrdsuse põhimõtet.
17 – Nii sedastati juba tuntud 9. märtsi 1978. aasta otsuses kohtuasjas 106/77: Simmenthal (EKL 1978, lk 629, punktid 21 ja 24). Kuid vt mh ka 19. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑213/89: Factortame (EKL 1990, lk I‑2433, punkt 20); 19. novembri 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑6/90 ja C‑9/90: Francovich jt (EKL 1991, lk I‑5357, punkt 32); 8. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑258/98: Carra jt (EKL 2000, lk I‑4217, punkt 16); 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑416/00: Morellato (EKL 2003, lk I‑9343, punktid 43 ja 44) ja 3. mai 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑387/02, C‑391/02 ja C‑403/02: Berlusconi jt (EKL 2005, lk I‑3565, punkt 72).
18 – Eespool viidatud kohtuotsus Rodríguez Caballero, punkt 43 ja viidatud kohtupraktika. Vt ka eespool viidatud kohtuotsus Olaso Valero, punkt 38, ja eespool viidatud määrus Guerrero Pecino, punkt 30.