1.

Seoses kriminaalmenetluse algatamisega Karl Schwibberti suhtes laserplaatide omamise eest, millele ei olnud kantud autoritasude kogumise eest vastutava siseriikliku autorikaitse organisatsiooni (Società Italiana degli Autori ed Editori; edaspidi „SIAE”) eritähist, küsib Tribunale di Forlì Karl Schwibberti advokaadi nõudmisel Euroopa Kohtult tähise kinnitamist nõudvate siseriiklike sätete vastavuse kohta EÜ artiklitega 3 ja 23–27, nõukogu 28. märtsi 1983. aasta direktiiviga 83/189/EMÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord, ( 2 ) mis on kodifitseeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu . aasta direktiiviga 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord, ( 3 ) mida on omakorda muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu . aasta direktiiviga 98/48/EÜ ( 4 ), nõukogu . aasta direktiiviga 92/100/EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas ( 5 ) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu . aasta direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas. ( 6 )

2.

Vastavalt EÜ artiklitele 23–27 rajaneb ühendus tolliliidul, mis hõlmab kogu kaubavahetust ning millega kaasneb impordi- ja eksporditollimaksude ja kõigi samaväärse toimega maksude keelustamine liikmesriikide vahel.

3.

Direktiiviga 92/100 nähakse ette ühtlustatud õiguskaitse tagamine intellektuaalomandi vallas rentimise ja laenutamisega seotud autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste jaoks. Nimetatud direktiivi esimesest põhjendusest tuleneb, et ühtlustamisega soovitakse kõrvaldada siseriiklike õigusaktide sellekohased erinevused, kuna need „võivad tekitada kaubandustõkkeid ja konkurentsi moonutamist, mis takistavad siseturu loomist ja nõuetekohast toimimist”.

4.

Teises põhjenduses märgitakse, et „niisugused õiguskaitses esinevad erinevused võivad veelgi suureneda, kui liikmesriigid võtavad vastu uued ja teistsugused õigusaktid või kui niisuguseid õigusakte tõlgendav siseriiklik kohtupraktika areneb eri suunas”.

5.

Kolmandas põhjenduses rõhutatakse, et „seepärast tuleks sellised erinevused kõrvaldada kooskõlas asutamislepingu artiklis 8a sätestatud eesmärgiga luua sisepiirideta ala, et seega luua asutamislepingu artikli 3 punkti f kohaselt süsteem, mis tagaks, et ei kahjustata konkurentsi ühisturul”.

6.

Artikkel 1 sätestab järgmist:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

7.

Direktiivi 98/34 artikkel 8 sätestab:

„1.   [L]iikmesriigid [edastavad] viivitamata komisjonile kõik tehniliste eeskirjade eelnõud […]. [N]ad teatavad komisjonile ka põhjused, miks selliste tehniliste eeskirjade jõustamine oli vajalik, kui neid põhjusi ei ole eelnõus juba selgitatud.

Vajaduse korral edastavad liikmesriigid samaaegselt oluliselt ja otseselt asjaga seotud põhiliste õigusnormide tekstid, kui see on vajalik tehniliste eeskirjade eelnõu mõju hindamiseks ja kui seda ei ole varem edastatud.

Liikmesriigid edastavad eelnõu eespool nimetatud tingimustel uuesti, kui nad teevad sellesse muudatusi, mis oluliselt muudavad eelnõu reguleerimisala, lühendavad algselt planeeritud rakendamise ajakava, lisavad spetsifikatsioone või nõudeid või teevad viimati nimetatuid rangemaks.”

8.

Direktiivi 98/34 artikli 9 lõige1 sätestab:

„Liikmesriigid lükkavad tehniliste eeskirjade eelnõu vastuvõtmise edasi kolme kuu võrra alates päevast, mil komisjon sai artikli 8 lõikes 1 ettenähtud teabe.”

9.

Direktiivi 98/34 artikli 1 punkt 9 muutub punktiks 11 ja on järgmine:

10.

Direktiiv 2001/29 võtab üle ennekõike direktiivi 92/100 kehtestatud põhimõtted ja eeskirjad ning teeb sellesse muudatusi.

11.

Itaalia autoriõiguse valdkonna õigusnormide aluseks on 1941. aasta seadus nr 633 ( 7 ). Kõnealuse seadusega loodi autoriõiguse kaitsmise, vahendamise ja tõestamisega tegelev avalik-õiguslik ad hoc organisatsioon – SIAE ning nähti teatava lubamatu tegevuse (turustamine, reprodutseerimine jne) eest ette kriminaalkaristused. Kõnealuse seadusega kehtestati ka SIAE eritähise kinnitamise kohustus.

12.

27. märtsi 1987. aasta seadusega nr 121/87 ( 8 ) laiendati SIAE eritähise kinnitamise kohustust ning kriminaalkaristuse määramise võimalusi muudele andmekandjatele.

13.

Seadus nr 121/87 tunnistati kehtetuks 16. novembri 1994. aasta seadusandliku dekreediga nr 685/94 ( 9 ). Selle õigusakti artikli 171b punkti c kohaselt:

„karistatakse kolme kuu kuni kolme aasta pikkuse vangistusega ja 500000 kuni 6000000 Itaalia liiri suuruse rahatrahviga kõiki, kes:

[…] müüvad või laenutavad video-, helikassette või mis tahes muid andmekandjaid, millele on talletatud kinematograafia- või audiovisuaalteoste fono- või videogramme või liikuvat pildimaterjali, käesolevas seaduses ja selle rakenduseeskirjades sätestatud SIAE märgistuseta […]”.

14.

9. ja arestiti äriühingu K.J.W.S Srl, mille seaduslik esindaja on Itaalias elav Karl Schwibbert, ruumides asunud laserplaadid. Tähistuseta laserplaadid, mis arestiti SIAE tähise puudumise tõttu, sisaldasid maalikunstnike Giorgio De Chirico ja Mario Schifano teoste reproduktsioone. Karl Schwibberti advokaat täpsustas Euroopa Kohtu istungil, et teatavad laserplaadid sisaldasid taustmuusikat. Karl Schwibberti esitatud kirjalikele märkustele lisatud dokumendist selgub muu hulgas, et vähemalt esimesena nimetatud maalikunstniku töid reprodutseerivad laserplaadid sisaldasid filmi. Veelgi enam – eelotsusetaotluse esitanud kohtult saadud teabest ning Karl Schwibberti advokaadi selgitustest Euroopa Kohtu istungil selgub, et kõnealuseid laserplaate paljundati Saksamaal ning et need olid mõeldud müügiks kahele Itaalia äriühingule kataloogi lisamiseks.

15.

23. mail 2001 esitas Procura della Repubblica presso il Tribunale di Forlì Karl Schwibbertile süüdistuse ning saatis asja Tribunale di Forlìle.

16.

14. detsembril 2004 rõhutas Tribunale di Forlì kohtuistungi protokollis, et Karl Schwibbertit ei süüdistata teoste ebaseaduslikus reprodutseerimises, kuna tal olid vajalikud load olemas, vaid üksnes selles, et laserplaatidel puudus SIAE eritähis.

17.

Tribunale di Forlì rahuldas ka Karl Schwibberti advokaadi taotluse Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse esitamise kohta. Eelotsusetaotlusele on aga lisatud vaid Karl Schwibberti advokaadi argumendid ning selles puuduvad täpsed küsimused. Taotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 21. jaanuaril 2005.

18.

17. juulil 2006 palus Euroopa Kohus vastavalt kodukorra artikli 104 lõikele 5 liikmesriigi kohtult selgitusi nii põhikohtuasja menetluse faktilise ja õigusliku raamistiku kohta kui ka ühenduse õiguse sätete kohta, mille tõlgendamist soovitakse, ning põhjuste kohta, miks kohus nende tõlgendamist vajalikuks peab. Vastused saabusid Euroopa Kohtusse .

19.

Euroopa Kohtule Tribunale di Forlì esitatud vastuste kohaselt võib selle kohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud küsimused sõnastada järgmiselt:

„Kas SIAE tähistust käsitlevad liikmesriigi õigusnormid on kooskõlas EÜ artiklitega 3 ja 23–27, 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ artiklitega 1, 8, 10 ja 11 ning direktiividega 92/100 ja 2001/29?”

20.

Euroopa Kohus otsustas esitada enne kohtuistungit Itaalia valitsusele ja Euroopa Komisjonile küsimused kirjalike vastuste saamiseks, paludes neil eelkõige täpsustada oma märkusi eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituste taustal. Itaalia valitsus ja komisjon vastasid nimetatud taotlustele kirjalikult.

21.

Karl Schwibbert leiab, et SIAE tähise kinnitamise kohustuse puhul on tegemist tehnilise eeskirjaga, millest Itaalia Vabariik oleks pidanud komisjonile teatama vastavalt direktiivi 83/189 artikli 8 lõikele 1.

22.

Kõnealuse eritähise kinnitamise kohustuse näol on tema arvates tegu lisaks samaväärse toimega meetmega, kuna see takistab teiste liikmesriikide ettevõtjatel arendada oma tegevust Itaalia turul.

23.

Veelgi enam – kõnealuse tähise kinnitamine ei paku autoritele ega teistele intellektuaalse omandi õiguste valdajatele vähimatki kaitset. Itaalia õigusnormid näevad märgistuse puudumise korral kriminaalkaristuse ette olenemata sellest, kas reprodutseerimine oli ebaseaduslik või mitte.

24.

SIAE tähise kinnitamise kohustus on muu hulgas vastuolus EÜ artiklitega 23 ja 25, st asutamislepingus ette nähtud impordi- ja eksporditollimaksude ja kõigi samaväärse toimega maksude keelustamisega, kuna tähis on tasuline ning peab olema kõikidele teostele kantud hetkest, mil see saabub teisest ühenduse liikmesriigist Itaalia territooriumile.

25.

Lõpuks rikutakse tähise kinnitamise kohustusega direktiivi 92/100, mille kolmes esimeses põhjenduses täheldatakse siseriiklike õigusaktide erinevust ning sellest tulenevat ohtu seoses konkurentsi moonutamisega.

26.

SIAE, kes ei esitanud kirjalikke märkusi, väitis kohtuistungil, et tähise kinnitamise kohustusest ei olnud komisjonile teatatud, kuna see on ette nähtud juba 1941. aasta seadusega, mis hõlmas tollal teoseid paberkandjal. Alates 1971. aastast on sõlmitud kõikide plaaditootjate vahel kokkulepped SIAE tähise kinnitamiseks sellele kandjale.

27.

SIAE toob samuti välja, et asjaolude asetleidmise ajal ei näinud Itaalia õigus ette kujutava kunsti valdkonna teostele eritähise kinnitamise kohustust, mis kehtestati alles seaduse 248/2000 jõustumisega. Käesolevas asjas oleks muusikat sisaldavad laserplaadid pidanud kandma SIAE tähist.

28.

EÜ artiklite 3, 22 ja 27 kohta väitis SIAE, et nendes sätestatud keeld importimisel kohaldatavate maksude kohta hõlmab üksnes imporditavaid tooteid ja mitte kohapeal toodetud tooteid. Eritähise kinnitamist nõudvaid Itaalia õigusakte kohaldatakse aga kõigi toodete suhtes, olgu need siseriiklikud või imporditud. Seega ei puuduta kõnealused artiklid seda kohustust, mille eesmärk on muu hulgas – nagu Itaalia valitsus samuti esile toob – anda korrakaitsejõududele ja tarbijatele võimalus teha kohe vahet originaalteose ja piraatkoopia vahel.

29.

SIAE lisas, et direktiiv 92/100 võeti Itaalias üle seadusandliku dekreediga 685/94. Komisjonile on sellest SIAE väitel „sisuliselt eritähist puudutavaid eeskirju sisaldavast” seadusandlikust dekreedist kui direktiivi rakendusmeetmest teatatud.

30.

Viimaks väljendab SIAE arvamust, et kui Euroopa Kohus tahab tõlgendada eelotsuse küsimust seoses EÜ artiklitega 28 ja 30, peab kinnitamise kohustust käsitlema eelkõige kui piraatluse vastase võitluse ning tarbijate – keda võib ebaseaduslike koopiate ostmise puhul kriminaalkorras karistada – teavitamise eesmärkidega proportsionaalset kohustust.

31.

Itaalia valitsus on seisukohal, et eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus lihtsalt rahuldas taotluse, nagu selle oli esitanud süüdistatava advokaat. Siseriiklik kohus peab aga veidigi selgitama, mis põhjusel vajavad ühenduse õiguse sätted, mille kohta ta on küsinud, Euroopa Kohtu poolset tõlgendamist.

32.

Itaalia valitsus kirjeldas SIAE-d kui seaduslikult monopoolset seisundit omavat avalik-õiguslikku organisatsiooni, mille ülesanne on ennekõike koguda seadusega ettenähtud korras SIAE tähise kinnitamisest tekkivat tulu. Andes tähise, osutab SIAE oma liikmetele teenust, mille abil tagatakse reproduktsioonide seaduslikkus. See teenus asetub piraatluse vastase võitluse konteksti ning ei mõjuta vähimalgi moel kaupade vaba liikumist. Sarnaselt SIAE-le leidis Itaalia valitsus, et EÜ artikkel 30 võimaldab igal juhul SIAE tähise kinnitamise kohustust seadustada. Kõnealune vähimagi diskrimineerimismõjuta meede vastab ka direktiivile 92/100.

33.

Itaalia valitsus oli SIAE-ga samal seisukohal selles, et seadusega 121/87 ette nähtud tähise kinnitamise kohustusest ei teatatud komisjonile, sest kohustus kehtib juba alates 1941. aastast ning kriminaalkaristuse kehtestamise puhul oli tegemist tehnoloogiliselt uute andmekandjate turule ilmumisega seotud kohandusega.

34.

Viimaks kinnitab Itaalia valitsus omalt poolt, et loometeost ei saa samastada ükskõik millise ühenduses turustatava kaubaga, kuna seda ei saa käsitleda kui kaupa. Seega ei saa SIAE eritähist samastada direktiivi 83/189 mõttes tehnilistele eeskirjadele vastava märgistusega, kuna kõnealune eritähis või vinjett märgib peamiselt reprodutseeritud loometeost ehk teisisõnu corpus mysticumi ja mitte andmekandjat ennast ehk corpus mecchanicumi. Seega ei saa selles küsimuses toetuda BIC Beneluxi kohtuotsusele ( 10 ), nagu seda teeb komisjon. Nimetatud kohtuotsuses oli markeeringu eesmärk teavitada üldsust BIC toodete mõjust keskkonnale, seega kirjeldati toote omadusi. SIAE tähisega ei viidata aga mingil moel toote omadustele. Tähise näol on tegemist vaid korrakaitsejõudude ja tarbijate teavitamisega asjaolust, et tähis on tootele kinnitatud vastavalt seadusele. Sellest tulenevalt on meede hoopis kõrvaline võrreldes eemärgiga, milleks on eeskirjadest kinnipidamise rõhutamine.

35.

Komisjon leiab Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele saadud kirjalike vastuste ja kohtuistungil eri poolte seisukohtade põhjal, et eelotsuseküsimus on vastuvõetav.

36.

Komisjon rõhutab asjaolu, et SIAE tähise helikassettidele ja laserplaatidele kinnitamise kohustus on sätestatud üksnes seaduse 121/87 artiklis 2. Tema arvates on tegemist tehnilise eeskirjaga, millest oleks pidanud komisjonile teatama. Komisjon viitab 1987. aastal kehtinud direktiivi 83/189 artikli 1 punktile 5 ( 11 ), mille kohaselt on tehnilised eeskirjad „tehnilised spetsifikatsioonid, sealhulgas vastavad haldusnormid, mille järgimine turustamisel ja kasutamine on de jure või de facto kohustuslik […]” [mitteametlik tõlge]. 1987. aastal oli aga Itaalias videokassettide ja laserplaatide turustamiseks neile tähise kinnitamine kohustuslik. Seega on tegemist tehnilise eeskirjaga, mille järgimine on Itaalias turustamisel kohustuslik.

37.

Komisjon lisab, et ainus kohaldatav õigusakt oli asjaolude asetleidmise ajal seadusandlik dekreet 685/94, millega tunnistati kehtetuks seadus 121/87. Ka selle artikli 171b punktist c, milles nähti kriminaalkaristuse ähvardusel ette SIAE tähise kinnitamise kohustus, oleks pidanud komisjonile teatama. Otse laserplaadile või selle pakendile kinnitatavat tähist võib käsitleda märgistamisena. Seega saab käesolevat juhtumit võrrelda maksuaspekte puudutava (eespool viidatud) BIC Beneluxi kohtuasjaga. Siin viitab komisjon ka kohtuotsusele CIA Security International ( 12 ), milles Euroopa Kohus tõlgendas eelkõige direktiivi 89/189 artiklis 8 ette nähtud teatamiskohustuse eiramist nii, et see toob kaasa asjaomaste tehniliste standardite kohaldamatuse ning nende kohaldamatuse üksikisikute suhtes.

38.

Kohtuistungil SIAE esitatud argumendile, et komisjon oli teadlik tähise kinnitamise kohustusest seadusandlikust dekreedist nr 685/94 kui direktiivi 92/100 ülevõtmise meetmest teavitamise kaudu, vastas komisjon, et kõnealune kohustus ei ole direktiivi 92/100 ülevõtmise meede, kuna see kohustus ei ole direktiivi ülevõtmiseks vajalik. Seega ei saa nimetatud teatamist direktiivi 92/100 ülevõtmise aktina käsitleda kui direktiivi 83/189 artiklis 10 ette nähtud juhtu, mis vabastab liikmesriigi ühenduse direktiivide ülevõtmise aktidest teatamise kohustusest.

39.

Komisjon lisab siiski täienduseks nimetatud argumentidele, mida komisjon peab piisavaks, et SIAE tähise kinnitamise kohustus ei ole vastuolus EÜ artiklitega 23 ja 25, kuna see ei ole seotud piiriületusega, vaid on eeltingimus turustamiseks, ega direktiiviga 92/100, milles küll määratletakse teatavate õiguste kohaldamisala, kuid mis jätab nende õiguste tagamiseks vajalike mehhanismide valiku liikmesriikidele; tähise kinnitamise kohustust võib aga mehhanismiks pidada.

40.

Hoolimata Itaalia valitsuse märkustest leian, et eelotsuse küsimus on vastuvõetav. Muidugi ei ole soovitatav, et eelotsusetaotluse esitanud kohus piirdub taotluses eelotsuse küsimuse esitamisega ühe poole advokaadi sõnastuses ning sunnib kohust paluma vastavalt kodukorra artikli 104 lõikele 5 liikmesriigi kohtult selgitusi nii põhikohtuasja menetluse faktilise ja õigusliku raamistiku kui ka ühenduse õiguse sätete kohta, mille tõlgendamist soovitakse, ning põhjuste kohta, miks kohus nende tõlgendamist vajalikuks peab. Samas aga ei järeldu ühestki õigusaktist ega eelkõige teabest eelotsuse menetluse algatamise kohta siseriiklike kohtute poolt, ( 13 ) et liikmesriigi kohus peaks ise ametlikult küsimuse või küsimused koostama ning esitama vaatluse all oleva asja kohta ise kogu vajaliku teabe ( 14 ) kartuses, et muidu on eelotsusetaotlus vastuvõetamatu. Käesolevas kohtuasjas peab eelotsusetaotluse esitanud kohus omaenda sõnade kohaselt Karl Schwibberti advokaadi esitatud dokumenti „tema kohtuotsuses uuesti esitatuks”.

41.

Suures osas liikmesriikides ei nähta seadusega ette autoriõiguse haldamise eest vastutava siseriikliku organisatsiooni tähise kinnitamise kohustust. ( 15 ) Kui kõnealused organisatsioonid siiski nõuavad või soovitavad reprodutseerimistingimusena andmekandjate varustamist teatavate märgetega, ( 16 ) peavad need olema märgitud vaid reproduktsioonile ning mingil moel ei nõuta nende varustamist nimetatud asutuste müüdavate kleebistega. Muu hulgas ei ole kõnealuste organisatsioonide võimalik nõue varustada reproduktsioonid organisatsiooni tähisega seadusega sätestatud kohustus, vaid põhineb lihtsalt nende organisatsioonide ja reprodutseerimisõiguse valdaja vahelisel lepingul. Tähise kinnitamata jätmine ei too sel juhul kaasa muud kui lepingutrahvi, nt lisatasu maksmise.

42.

Itaalia õigussüsteem, milles nähakse autoritasude kogumise eest vastutava organisatsiooni tähise kinnitamata jätmise eest ette kriminaalkaristus, tundub teiste Euroopa Liidu liikmesriikide süsteemidega võrreldes üsna eripärane.

43.

Direktiivi 98/34 artikkel 8 kohustab liikmesriike edastama komisjonile viivitamata kõik tehniliste eeskirjade eelnõud. SIAE ja Itaalia valitsus väidavad, et Itaalia Vabariik ei pidanud SIAE tähise kinnitamise kohustusest komisjonile teatama põhjusel, et tegemist ei ole tehnilise eeskirjaga. Seega tuleb määratleda tehnilise eeskirja mõiste ( 17 ) ning hinnata, kas see mõiste võiks sellise tähise kinnitamise kohustust hõlmata.

44.

Euroopa Kohtu arvates ei kuulu tehniliste eeskirjade hulka näiteks sellised siseriiklikud sätted, mis piirduvad ettevõtete asutamise tingimuste sätestamisega, nagu õigusaktid, milles seatakse äritegevuse alustamise eeltingimuseks eelneva loa saamine. ( 18 ) Samuti ei kujuta endast tehnilist eeskirja kaupluste sulgemiskellaaegu puudutavad siseriiklikud õigusnormid, kuna need ei käsitle toote nõutavaid omadusi. ( 19 )

45.

Tehniliste eeskirjade hulka kuuluvad aga näiteks üksikasjalikud eeskirjad, milles määratletakse toote kvaliteeti ja töökorras olemist näitavate testide tingimused, mis peavad olema toote heakskiitmiseks ja turustamiseks täidetud. ( 20 ) Samamoodi kuuluvad tehniliste eeskirjade hulka sätted, millega pannakse ettevõtjatele kohustus taotleda kasutatava materjali eelnevat heakskiitmist. ( 21 ) Euroopa Kohus on ka täheldanud, et tehniliste spetsifikatsioonide mõiste hõlmab ravimitootmismeetodeid ja -protsesse. ( 22 ) Euroopa Kohus on ka täpsustanud, et tehnilisteks eeskirjadeks loetakse eeskirju, millega püütakse takistada teatavatele lihaveistele haigust tekitavate ainete manustamist, kuna need eeskirjad on kehtestanud riigi haldusasutused ning nende täitmine on nende adressaatidele kogu riigi territooriumil kohustuslik. ( 23 ) Kohtuotsuses BIC märkis Euroopa Kohus, et märgistamine, mille eesmärk on teavitada üldsust toote mõjust keskkonnale, ei eristu mingil moel muudest siltidest, mille eesmärk on teavitada tarbijaid ühe või teise toote kahjulikust mõjust keskkonnale, isegi kui märgistusega kaasneb ökomaks. Seega ei saa sellist märgistamist käsitleda pelgalt kui maksumeedet ning sellest tuleb teatada. ( 24 ) Samuti tuleb teatada kohustusest märkida etiketile toote päritolu. ( 25 ) Isegi liikmesriigi sätted, millega keelatakse hasartmängude korraldamine teatud mänguautomaate kasutades, ( 26 ) nõudmised seoses lõbusõidulaevade maksimumpikkuse ja -kõrguse või mootori võimsusega ( 27 ) või siseriiklikud õigusnormid, mis keelavad kasutada mis tahes elektrilisi, elektromehaanilisi ja elektroonilisi mänge, sh mis tahes arvutimänge kõigis avalikes kohtades või eraruumides, samuti Interneti-teenuseid osutavate ettevõtete arvutites asuvaid mänge, mille kasutamiseks peavad need ettevõtjad saama eriloa, ( 28 ) liigitatakse tehnilisteks eeskirjadeks.

46.

Nagu tõdes ka komisjon, on SIAE tähise kinnitamise kohustus antud juhul võrreldav märgistamise kohustusega eespool viidatud kohtuasjas BIC Benelux, kus märgistamist nõuti eesmärgiga teavitada tarbijaid toote kahjulikust mõjust keskkonnale. Nagu märkisid SIAE ja Itaalia valitsus, on käesolevas kohtuasjas tähise eesmärk teavitada tarbijaid ja korrakaitsejõude reproduktsiooni seaduslikkusest. Niisiis tuleb SIAE tähise kinnitamise kohustust käsitleda, nii nagu Euroopa Kohus sõnastas selle kohtuasja BIC punktis 23, „[direktiivi 98/48 punktiga 11] sellele mõistele antud määratluse kohaselt de jure tehnilise eeskirjana, kuna selle järgimine on kohustuslik […] [asjaomase toote] turustamisel ning kuna [direktiivi 98/34 artikli 5 punktiga 2] sellele mõistele antud määratluse kohaselt on tegemist tehnilise spetsifikatsiooniga, kuna eeskirjaga nähakse ette toote nõutavad omadused, nagu […] nõuded toote […] märgistamise või etikettimise […] kohta”.

47.

Seega tuleb tagasi lükata Itaalia valitsuse argument, mille kohaselt ei saa loometeoseid võrrelda muude turustatavate kaupadega, kuna tegemist ei ole kaupadega. Direktiivis 98/34 kasutatakse „kauba” asemel pigem mõistet „toode”. ( 29 ) Direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 1 kohaselt kuulub direktiivi reguleerimisalasse „iga tööstuslikult valmistatud toode”. Laserplaadid on vaieldamatult tööstuslikult valmistatud tooted. Lisaks sellele ei jäeta direktiivi reguleerimisalast välja ühtegi valdkonda, eelkõige mitte loometeoseid. ( 30 ) Direktiivis 98/48 ( 31 ), mis võeti vastu kuu aega hiljem kui direktiiv 98/34, laiendatakse muu hulgas selle reguleerimisala „infoühiskonna teenustele”, s.o „infoühiskonna iga teenus ehk kõik vahemaa tagant elektroonilisel teel […] ning tavaliselt tasu eest osutatavad teenused.” Isegi kui kõnealused teenused on seotud loominguga, ei saa sellest eeldada, et „loometeosed” ei kuulu valdkondadesse, mille eeskirju võidakse käsitletakse tehniliste eeskirjadena.

48.

Samuti tuleb tagasi lükata Itaalia valitsuse argument, et SIAE eritähist ei saa võrrelda tehniliste eeskirjade kohase märgistamisega, kuna eritähis iseloomustab peamiselt reprodutseeritud loometeost ehk teisisõnu corpus mysticumi ja mitte andmekandjat ennast ehk corpus mecchanicumi. Selline vahetegemine on selgelt illusoorne. Nagu eespool öeldud, on SIAE eritähise eesmärk teavitada tarbijaid ja korrakaitsejõude sellest, et laserplaat on kopeeritud autoriõigust arvestades. Tähis on seega selgelt seotud andmekandjaga.

49.

Seega vastavalt direktiivi 98/34 artiklile 8, mille kohaselt „edastavad liikmesriigid viivitamata komisjonile kõik tehniliste eeskirjade eelnõud”, oleks Itaalia Vabariik pidanud komisjonile teatama SIAE tähiste kinnitamise kohustusest, nii nagu see oli sätestatud asjaolude asetleidmise ajal siseriiklikes sätetes, st seadusandlikus dekreedis nr 685/94.

50.

Mis puutub SIAE väitesse, et juhul kui tema tähise kinnitamise kohustust tuleb tõesti käsitleda teavitamisele kuuluva tehnilise eeskirjana, on see komisjonile saadetud kaudselt ja seda seadusandliku dekreedi näol, mis kujutas endast direktiivi 92/100 rakendusmeedet, siis tuleb öelda, et vastavalt direktiivi 98/34 artiklile 8 „teatavad [nad] komisjonile ka põhjused, miks selliste tehniliste eeskirjade jõustamine oli vajalik”. Lisaks on Euroopa Kohus varem juba märkinud, et sellise sätte eesmärk on „lubada komisjonil saada võimalikult täielikku teavet tehnilise eeskirja eelnõu sisu, reguleerimisala ning üldise konteksti kohta, selleks et ta saaks tõhusaimal moel kasutada talle direktiiviga [83/189] antud volitusi”. ( 32 ) Tuleb tunnistada, et selle kohta ei ole esitatud ühtegi teadet. Samuti nõutakse sättes, et „[liikmesriigid] [edastavad] samaaegselt oluliselt ja otseselt asjaga seotud põhiliste õigusnormide tekstid, kui see on vajalik tehniliste eeskirjade eelnõu mõju hindamiseks”. Arvestades Itaalia seaduse eripära kõnealuses valdkonnas võrreldes teiste liikmesriikide õigusega ning võttes arvesse direktiivi põhieesmärki, ( 33 ) ei oleks selline teatamine olnud üleliigne.

51.

Nii SIAE kui Itaalia valitsus väitsid, et seaduses 121/87 ette nähtud tähise kinnitamise kohustusest ei teatatud komisjonile põhjusel, et see kohustus oli juba 1941. aasta seaduses paberkandjate suhtes ette nähtud. Seadus 121/87, millega laiendati seda kohustust ka muudele valdkondadele ja kehtestati kriminaalkaristus, samuti seadusandlik dekreet nr 685/94, millega tunnistati kehtetuks seadus 121/87, on vaid kohandumine tehnika arenguga, mistõttu ei esitatud teatist SIAE tähise kinnitamise kohustuse laiendamise kohta sellistele valdkondadele.

52.

Samas sätestatakse direktiivi 98/34 artiklis 8 järgmist: „[l]iikmesriigid edastavad eelnõu […] uuesti, kui nad teevad sellesse muudatusi, mis oluliselt muudavad eelnõu reguleerimisala”. Euroopa Kohus on juba varem märkinud, et tehniliste eeskirjade reguleerimisala laiendamine uutele toodetele kujutab endast uut tehnilist eeskirja. ( 34 )

53.

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuna Itaalia Vabariik ei teatanud komisjonile SIAE tähise kinnitamise kohustusest, siis ei saa Itaalia ametiasutused Karl Schwibbertile selle kohustuse täitmata jätmist ette heita.

54.

Eespool viidatud otsuses kohtuasjas CIA Security International ( 35 ) märkis Euroopa Kohus, et direktiivi 83/189 artikleid 8 ja 9 tuleb tõlgendada nii, et üksikisikud võivad neile toetuda siseriiklikus kohtus, kelle ülesandeks on keelduda kohaldamast tehnilist eeskirja, millest ei ole direktiivile vastavalt teatatud. Euroopa Kohus selgitab, et ühelt poolt on sätted, milles kehtestatakse liikmesriikidele enne eelnõude vastuvõtmist kohustus nendest teatada, sisu osas tingimusteta ja piisavalt täpsed. Lisaks tagatakse direktiivi sellise tõlgendamisega, mille kohaselt peetakse teatamiskohustuse eiramist sisuliseks rikkumiseks, mis toob kaasa kõnealuste tehniliste normide kohaldamatuse eraisikute suhtes, ühenduse ennetava kontrolli tõhusus, mille direktiiv nägi ette selle õigusakti eesmärgiks oleva kaupade vaba liikumise tagamiseks. ( 36 ) Samamoodi on Euroopa Kohus 6. juuni 2002. aasta otsuses kohtuasjas Sapod Audic märkinud, et üksikisikul on õigus tuua välja sellisest siseriiklikust sättest teatamata jätmine, mida tuleb tõlgendada kui märgistamise või etikettimise kohustust nõudvat, ning et liikmesriigi kohtu ülesanne on keelduda selle sätte kohaldamisest. ( 37 )

55.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et seadusandliku dekreediga 685/94 ( 38 ) kehtestatud SIAE tähise kinnitamise kohustus tuleb lugeda tehniliseks eeskirjaks. Kõnealusest eeskirjast ei ole direktiivi 98/34 artikli 8 ettekirjutuste vastaselt komisjonile teatatud. Seega ei saa Itaalia ametiasutused Karl Schwibbertile selle täitmata jätmist ette heita. Seega ei ole muudele eelotsuse küsimuses tõstatatud küsimustele vaja vastata, kuna nende lahendamine ei ole põhikohtuasja lahendamiseks tarvilik. ( 39 )

56.

Eespool kirjeldatut arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale di Forlì küsimustele järgmiselt:

Autoritasude kogumise eest vastutava siseriikliku organisatsiooni eritähise kinnitamise kohustust sisaldavate siseriiklike õigusnormidega luuakse tehnilised eeskirjad, millest tuleb Euroopa Ühenduste Komisjonile teatada vastavalt 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord, artiklile 8. Kõnealuse kohustuse reguleerimisala igast laiendamisest tuleb teatada. Liikmesriigi kohtu ülesanne on keelduma kohaldamast sätet, mis seda teatamiskohustust ei täida.