KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 24. novembril 20051(1)
Kohtuasi C-3/05
Gaetano Verdoliva
versus
J. M. Van der Hoeven BV jt
(Corte d’Appello di Cagliari (Itaalia) eelotsusetaotlus)
Brüsseli konventsioon – Artikkel 36 – Kättetoimetamise mõiste – Täitmismääruse kättetoimetamise korra rikkumine – Teadasaamise ja kättetoimetamise samaväärsus – Kättetoimetamise puuduste kõrvaldamine täitmismäärusest teadasaamise korral
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas kohtuasjas palub Corte d’Appello di Cagliari Euroopa Kohtul tõlgendada 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi „konventsioon”)(2) artiklit 36. Põhiküsimus on selles, kas kohtuotsuse täitmist lubava määruse (edaspidi „täitmismääruse”) kättetoimetamata jätmise või kättetoimetamise korra rikkumise korral algab nimetatud määrusest teadasaamisega kõnealuses artiklis sätestatud tähtaja kulgemine.
II. Õiguslik raamistik
A. Brüsseli konventsioon
2. Konventsiooni artikkel 26 sätestab, et osalisriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes osalisriikides, nõudmata ühegi erimenetluse järgimist.
3. Konventsiooni artiklid 27 ja 28 sisaldavad nende põhjuste ammendava loetelu, mille korral tuleb otsuse tunnustamisest keelduda. Artikli 27 punkti 2 alusel ei tunnustata otsust muu hulgas:
„kui otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat või võrdväärset dokumenti nõuetekohaselt kätte toimetatud piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta”.
4. Konventsiooni artikkel 31 näeb ette, et osalisriigis tehtud ning selles riigis täitmisele pööratavat otsust täidetakse teises osalisriigis, kui see on huvitatud isiku taotlusel selles riigis täitmisele pööratavaks kuulutatud. Artikli 34 kohaselt teeb kohus, kellele taotlus esitatakse, määruse ilma, et poolel, kelle vastu täitmist taotletakse, oleks menetluse selles staadiumis õigust teha taotluse kohta esildisi.
5. Konventsiooni artikkel 35 sätestab, et asjaomane kohtuteenistuja teatab taotlejale taotluse kohta tehtud määrusest viivitamata selles riigis sätestatud korras, kus kohtuotsuse täitmist taotletakse. Artikkel 40 näeb ette, et kui taotlus on jäetud rahuldamata, võib taotleja esitada edasikaebuse.
6. Konventsiooni artikkel 36 reguleerib selle poole kaebeõigust, kelle vastu täitmist taotletakse (edaspidi „täitemenetluse võlgnik”), järgmiselt:
„Kui kohtuotsuse täitmiseks on antud luba, võib pool, kelle vastu täitmist taotletakse, kaevata määruse edasi ühe kuu jooksul alates selle kättesaamisest.
Kui kõnealuse isiku alaline elukoht on muus liikmesriigis kui selles, kus anti kohtuotsuse täitmist lubav määrus, on kaebuse esitamise tähtaeg kaks kuud alates kuupäevast, mil määrus edastati isikule või tema elukohta. Olenemata kaugusest ei või tähtaega pikendada.”
7. Artiklis 36 sätestatud kaebus tuleb artikli 37 järgi esitada Itaalias Corte d’Appellole. Konventsiooni artikkel 39 sätestab, et artikli 36 kohase edasikaebamiseks ettenähtud aja jooksul ning kuni kaebuse selgumiseni ei tohi võtta muid täitemeetmeid kui kaitsemeetmed selle isiku vara suhtes, kelle vastu täitmist taotletakse.
B. Siseriiklik õigus
8. Itaalia tsiviilkohtumenetluse koodeksi (Codice di Procedura Civile, edaspidi „CPC”) artikli 143 kohaselt toimetatakse isikutele, kelle elukoht on teadmata, dokument kätte kohtutäituri kaudu, kes esitab dokumendi ühe koopia isiku viimase elukoha valla- või linnavalitsusse ja paneb teise koopia üles oma ametlikule teadetetahvlile.
9. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on selgitanud, et dokumendi ühe koopia esitamine isiku viimase elukoha valla- või linnavalitsusele ja teise koopia ülespanek ametlikule teadetetahvlile on Corte Suprema di Cassazione praktika kohaselt oluline koosseisuline tunnus, mille täitmata jätmise korral ei saa dokumenti kättetoimetatuks lugeda.(3) Corte Suprema di Cassazione praktika kohaselt on CPC artikli 143 alusel kättetoimetamine „tühine [ka siis], kui kohtutäituri protokollis puuduvad andmed adressaadi elukoha leidmiseks tehtud otsingute ja päringute kohta”.(4)
10. CPC artiklite 633–659 kohase maksekäsumenetluse sätted sisaldavad CPC artiklis 650 õigusnormi, mis reguleerib maksekäsule hilinenud vastuväite esitamist.(5) CPC artikkel 650 sätestab:
„Võlgnik võib ka pärast maksekäsus märgitud tähtaja möödumist esitada kaebuse, kui ta tõendab, et ta ei saanud maksekäsust õigeaegselt teada kättetoimetamise korra rikkumise, juhuse või vääramatu jõu tõttu.
[…]
Kaebust ei saa esitada, kui esimesest täitetoimingust on möödunud kümme päeva.”
III. Asjaolud ja eelotsuse küsimused
11. 14. septembri 1993. aasta tagaseljaotsusega mõistis Arrondissementsrechtbank Den Haag (Madalmaad) Gaetano Verdolivalt, kelle elukoht oli Itaalias, Madalmaades asuva J. M. Van der Hoeven BV (edaspidi „Van der Hoeven”) kasuks välja põhinõudena 365 000 Hollandi kuldnat kasvuhoonete tarne ja montaaži eest.
12. Corte d’Appello di Cagliari pööras 24. mail 1994 selle kohtuotsuse Itaalia Vabariigi territooriumil täitmisele, lubades otsuse täitmise tagamiseks arestida G. Verdoliva vara kuni 220 000 000 Itaalia liiri ulatuses.
13. Esimene katse toimetada täitmismäärus kätte G. Verdoliva elukohas Capoterras jäi tulemuseta, sest „kuigi endiselt jäänud registreerituks senisel aadressil, oli [ta] enam kui aasta eest kolinud mujale” (14. juulil 1994 koostatud ebaõnnestunud kättetoimetamise protokolli sõnastus).
14. 27. juuli 1994. aasta kättetoimetamise protokolli järgi toimetati täitmismäärus seejärel kätte Itaalia tsiviilkohtumenetluse koodeksi artikli 143 alusel. Protokollis tõdetakse: „[k]una saajat ei olnud võimalik leida teadaolevalt aadressilt, millelt ta on kolinud mujale, esitati kooskõlas tsiviilkohtumenetluse koodeksi artikliga 143 [täitmismääruse] koopia linnavalitsusse ja pandi teine koopia üles kohtutäituri ametlikule teadetetahvlile”.
15. Kuna G. Verdoliva 30 päeva jooksul alates täitmismääruse kättetoimetamisest kaebust ei esitanud, asus Van der Hoeven G. Verdoliva vastu otsust täitma, liitudes juba käimasoleva täitemenetlusega.
16. G. Verdoliva vaidlustas täitmise 4. detsembril 1996 Tribunale Civile di Cagliarile esitatud kaebusega põhjendusel, et Madalmaade kohtuotsuse täitmine ilma Itaalia kohtu täitmismääruseta rikub Brüsseli konventsiooni ja on õigusvastane. Lisaks ei saa tulenevalt konventsiooni artikli 27 punktist 2 Madalmaade tagaseljaotsust tunnistada täidetavaks. Edasises menetluses väitis ta, et Corte d’Appello di Cagliari täitmismäärust ei olnud talle kätte toimetatud, sest erinevalt kättetoimetamise protokollis väidetust ei esitatud seda Capoterra linnavalitsusele. Kuna kättetoimetamist ei olnud toimunud, ei ole konventsiooni artiklis 36 ette nähtud tähtaeg hakanud kulgema.
17. Tribunale Civile di Cagliari jättis 7. juuni 2002. aasta otsusega täitmist vaidlustava kaebuse ja selle raames esitatud kättetoimetamise protokolli võltsimise väite rahuldamata. Kohus leidis, et täitmist vaidlustav kaebus oli esitatud hilinemisega. Kaebuse esitamise 30-päevase tähtaja kulgemine algab sarnaselt CPC artiklis 650 maksekäsumenetluse kohta sätestatuga hiljemalt alates esimesest täitetoimingust. Käesoleval juhul on kaebus esitatud ilmselgelt pärast nimetatud tähtaja möödumist.
18. G. Verdoliva esitas selle otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse ja lisas senistele väidetele, et ametikohustustest hoolimata ei kontrollinud kohtutäitur enne CPC artikli 143 alusel avaliku kättetoimetamise rakendamist, kas isikut ei ole tõesti võimalik leida.
19. Corte d’Appello selgitab eelotsusetaotluses, et täitmismäärust võib alles pärast 30-päevase tähtaja möödumist käsitada täitedokumendina. Seetõttu puudub käesoleval juhul nõutud täitedokument, kui täitmismäärus ei ole kehtivalt kätte toimetatud ja kaebetähtaeg ei ole hakanud kulgema.
20. Nagu Corte d’Appello lisaks märgib, ei vaidle pooled selle üle, et apellant sai hiljemalt esimese astme kohtu menetluse toimumise ajal teada täitmismäärusest, mille ta ise 20. juunil 1998. aastal menetluses esitas. Pärast seda ei ole apellant nimetatud määrust edasi kaevanud.
21. Tuginedes eelnevale, esitab Corte d’Appello Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused konventsiooni artikli 36 tõlgendamise kohta:
„1. Kas Brüsseli konventsioon sätestab „kohtudokumentidest teadasaamise” iseseisva mõistena või viitab see kõnealuse mõiste sisustamisel siseriiklikele õigusnormidele?
2. Kas Brüsseli konventsiooni sätetest, eriti artiklist 36 võib järeldada, et artiklis 36 sätestatud täitmisele pööramise määruse kättetoimetamine võib toimuda muul samaväärsel viisil?
3. Kas täitmisele pööramise määrusest teadasaamine põhjustab olukorras, kus kättetoimetamist ei ole toimunud või kus seda on tehtud ettenähtud korda rikkudes, siiski selles artiklis sätestatud tähtaja kulgema hakkamise või juhul kui see nii ei ole, siis kas Brüsseli konventsioonist tuleb järeldada, et täitmisele pööramise määrusest teadasaamise tingimused on selles reguleeritud ammendavalt?”
IV. Poolte argumendid
22. Menetluses esitasid oma märkused G. Verdoliva, Itaalia valitsus ja komisjon.
23. G. Verdoliva on seisukohal, et teadasaamine ei asenda konventsiooni artiklis 36 ette nähtud kättetoimetamist. Täitemenetluse võlgniku kaitseõigused on tagatud ainult siis, kui tal on võimalik asjaomasest dokumendist teada saada ametliku kättetoimetamise teel. Pelgalt teadasaamise eeldamine ei ole piisav. Kui välisriigi kohtuotsuse täitmismäärus ei ole kehtivalt kätte toimetatud, siis tuleb seda õiguslikult hinnata kui olematut, mille tagajärjeks on täitemenetluse aluseks oleva täitedokumendi puudumine.(6)
24. Itaalia valitsus märgib esiteks, et konventsiooni artiklis 36 kasutatud kättetoimetamise mõistet tuleb tõlgendada „tehnilis-protsessuaalses”, st ametlikus tähenduses, mis tuleneb muu hulgas sellest, et konventsiooni itaaliakeelne sõnastus näeb artiklis 36 ette ainult „notificatione” võimaluse, kui konventsiooni teised sätted võimaldavad lisaks ka lihtsat „comunicazione”. Konventsioon ei sisalda ametliku kättetoimetamise mõiste legaaldefinitsiooni, seega tuleb viimane sisustada kooskõlas täitemenetlust korraldava riigi menetlusõigusega. Öeldu kehtib ka teadasaamise mõiste kohta.
25. Teise ja kolmanda eelotsuse küsimuse osas asub Itaalia valitsus seisukohale, et konventsioon ei näe ette alternatiive ametlikule kättetoimetamisele. Kuivõrd konventsioon viitab ametliku kättetoimetamise mõiste puhul siseriiklikule õigusele, siis on siseriiklike kohtute pädevuses otsustada, kas kohaldatavad siseriiklikud menetlusnormid omistavad täitmismäärusest tegelikule teadasaamisele ametliku kättetoimetamisega samaväärse õigusliku tähenduse. Selle otsuse raames saavad siseriiklikud kohtud arvesse võtta kaitseõiguste tagamise põhimõttelist vajadust.
26. Komisjon tõlgendab esimest eelotsuse küsimust sel viisil, et siseriiklik kohus soovib teada, kas konventsiooni artiklis 36 kasutatud kättetoimetamise mõiste eeldab seda, et võlgnik saab täitmismäärusest tegelikult teada. Komisjon tunnistab seejuures, et konventsioon ei ühtlusta siseriiklikke kättetoimetamise viise. Sellegipoolest on konventsiooni artiklite 20, 27 ja 36 eesmärk piisavalt tagada kaitseõigused kõikides menetluse staadiumides nii otsuse teinud kui ka täitemenetlust korraldavas riigis.(7) Sellega peavad arvestama ka siseriikliku õiguse kättetoimetamise sätted.
27. Komisjon teeb ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et kättetoimetamine konventsiooni tähenduses ei eelda põhimõtteliselt seda, et adressaat saab täitedokumendist isiklikult ja tegelikult teada, kui tal on hoolimata kättetoimetamisega kulgema hakanud kaebetähtaja lõppemisest võimalik edaspidi tugineda kättetoimetatud dokumendist mitteteadmisele ja ta saab selle vaidlustada.
28. Teine ja kolmas eelotsuse küsimus on komisjoni arvates sõnastatud mitmetähenduslikult. Ühelt poolt võib olla küsimuste eesmärk selgitada, kas täitmismääruse kättetoimetamata jätmisel on võimalik kohtuotsust vahetult täita ja kas on piisav, kui täitemenetluse võlgnik saab määrusest teada täitetoimingute tõttu. See tähendaks kaitseõiguste ilmselget rikkumist, mistõttu vastus oleks eitav.
29. Teiselt poolt on võimalik nendele küsimustele vastata jaatavalt, kui küsida, kas kirjeldatud teadasaamine põhjustab lisatähtaja kulgemise alguse; niisuguse võimalusega tuleb arvestada, kui täitemenetluse võlgnikul pole võimalik järgida artiklis 36 ette nähtud ühekuulist tähtaega kättetoimetamise korra rikkumise tõttu või seetõttu, et dokumenti ei toimetatud talle kätte isiklikult.
30. Komisjoni seisukoha järgi on see osalisriikide otsustada, kuidas nad kaitseõigusi arvestades artiklis 36 nimetatud tähtaja siseriiklikusse õigusesse üle võtavad.(8) Igal juhul tuleb järgida kättetoimetamise nõuet ega tohi lühendada artiklis 36 ette nähtud tähtaega.
V. Õiguslik hinnang
31. Oma esimese küsimusega soovib siseriiklik kohus teada, kas konventsioonis on tegemist iseseisva teadasaamise mõistega. Konventsioonis, iseäranis selle artiklis 36, mille tõlgendus on käesolevas menetluses määravaks, iseseisvat teadasaamise mõistet siiski ei leidu. Pigem käsitleb artikkel 36 üksnes kättetoimetamist.
32. Võttes arvesse põhikohtuasja tausta ja artikli 36 sõnastust, tuleb esimest küsimust mõista järgnevalt: eesmärk on selgitada, kas kättetoimetamise mõiste on konventsioonis iseseisev mõiste ning kas see mõiste lubab teadasaamise samastada kättetoimetamisega sel viisil, et teadasaamisega algab konventsiooni artikli 36 esimese lõigu kohase apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja kulgemine.
33. Komisjoni arvates on Euroopa Kohtul palutud võtta seisukoht põhimõttelises küsimuses, kas kättetoimetamise mõiste konventsiooni artiklis 36 eeldab üldjuhul, et võlgnik saab täitmismäärusest tegelikult teada.
34. Eeltoodud küsimus on põhikohtuasja asjaolusid silmas pidades siiski hüpoteetiline. Nii peab kohus küsimust esitades võimalikuks, et täitmismäärust ei toimetatud G. Verdolivale kehtivalt kätte. Järelikult ei ole kohtu eesmärk kindlaks teha, kas määrusest teadasaamine peaks ühe eeldusena kaasnema nõuetekohase kättetoimetamisega, vaid üksnes seda, kas täitmismäärusest teadasaamine võib vajaduse korral kättetoimetamist asendada.
35. Eeltoodud tähenduses kattub esimene küsimus suures osas teise ja kolmanda küsimusega. Seepärast tuleb kõiki kolme küsimust uurida koos.
36. Kokkuvõtvalt soovib siseriiklik kohus seega teada, kas konventsiooni artikli 36 esimest lõiku tuleks tõlgendada nii, et täitmismääruse kättetoimetamise korra rikkumise korral piisab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja kulgema hakkamiseks üksnes asjaolust, et pool, kelle vastu täitmist taotletakse, on sellest määrusest teada saanud.
37. Enne sellele küsimusele vastamist teen mõned märkused konventsiooni artikli 36 esimeses lõigus nimetatud kaebeõiguse tähenduse kohta täitemenetluse võlgniku õiguste kaitsmisel.
A. Konventsiooni artiklis 36 nimetatud kaebeõiguse tähendus
38. Euroopa Kohus on Carroni kohtuasjas sedastanud, et „konventsiooni artiklitega 31–49 [on] osalisriikidele loodud sundtäitmise lubamise ühtne menetlus. Selle menetluse esimeses, mittevõistlevas etapis võib võlausaldaja kiiresti saavutada päritoluriigi kohtuotsuse täitmise lubamise mõnes muus osalisriigis. Teine, menetluse võistlev etapp tagab täitemenetluse võlgniku õigused, andes talle täitmismääruse edasikaebamise võimaluse.”(9)
39. Sundtäitmise lubamise menetlus on konventsiooniga loodud süsteemi üks osa, mille põhieesmärk on võimaldada tsiviil- ja kaubandusasjade kohtuotsuste vaba liikumine(10) kooskõlas kaitseõiguste tagamisega.(11) Täitemenetluse võlgniku kaitseõigused on tagatud Euroopa Kohtu praktikas tunnustamist leidnud õiglase kohtupidamise põhimõtte kui ühenduse õiguse ühe üldpõhimõtte kaudu.(12) Nimetatud põhimõte peab silmas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni(13) artiklit 6 ja leiab kajastamist Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47.(14)
40. Sundtäitmise lubamise menetluses kaitsevad kostja ärakuulamisõigust eelkõige konventsiooni artikli 27 punkt 2 ja artikkel 36. Kaitsmaks kostja õigusi, ei tunnustata ega täideta kohtuotsust artikli 27 punkti 2 järgi siis, kui erandjuhul ei olnud kohtuotsuse teinud riigi õiguse ja konventsiooniga sätestatud tagatised piisavad selleks, et kostja oleks saanud end otsuse teinud riigi kohtus kaitsta.(15) Seevastu annab artikkel 36 kostjale edasikaebamise võimaluse, et lasta täitmismäärust kontrollida võistlevas menetluses.
41. Kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise menetluses on artiklil 36 kaitseõiguste tagamisel eriline roll, sest see pakub ärakuulamisõiguse kindlustamiseks vajaliku tasakaalustava jõu muidu ühepoolsele täitmisele pööramise lihtmenetlusele, mille raames kostjale ei anta konventsiooni artikli 34 järgi võimalust oma arvamust avaldada.
42. Alles artikli 36 kohase kaebusega saab kostja võimaluse esitada otsuse tunnustamisele ja täitmisele pööramisele oma vastuväited. Seega täiendab artikkel 36 menetlusnormina konventsiooni artiklites 27 ja 28 loetletud keeldumise materiaalõiguslikke aluseid.
43. Nimetatud aluseid peab taotluse saanud riigi pädev kohus konventsiooni järgi kontrollima ka omal algatusel enne täitmist lubava lahendi tegemist.(16) Konventsioonist ei tulene kohtu kohustust omal algatusel tuvastada otsuse jaoks olulised asjaolud, mistõttu tunnustamise eelduste põhjalik kontroll toimub alles artikli 36 alusel esitatud kaebusega algatatud võistlevas menetluses.(17)
44. Määrus nr 44/2001,(18) mis ei ole käesolevas kohtuasjas veel kohaldatav, keelab isegi keeldumise aluste kontrollimise enne täitmismääruse andmist, mistõttu keeldumise aluste maksmapanek on täitmismääruse peale esitatava kaebuse raames ainuüksi täitemenetluse võlgniku ülesanne.(19)
45. Eriti oluline on kostjale konventsiooni artikliga 36 täitemenetluses tagatav ärakuulamisõigus konventsiooni artikli 27 punkti 2 silmas pidades. Sel moel saab kostja esimest korda võimaluse end kaitsta olukorras, kus esineb nimetatud alus otsuse täitmisest keeldumiseks. Ilma artiklis 36 sätestatud kaitseõiguseta oleks ka artikli 27 punktiga 2 pakutav kaitse sisutu ja mõnel juhul osutuks võimalikuks ka sellise otsuse täitmine, mis on tehtud menetluses, milles kostjal puudus igasugune võimalus end kaitsta.
46. Artikli 36 kohane võistlev menetlus on täitemenetluse võlgnikule esimene ja ühtlasi viimane ehk ainus võimalus tugineda konventsiooni artiklites 27 ja 28 nimetatud keeldumise alustele. Nimelt selleks, et tagada artiklis 36 nimetatud kaebetähtaja tõhusus praktikas, ei saa täitemenetluse võlgnik hilisemates kaebustes konkreetsete täitetoimingute peale enam esitada selliseid asjakohaseid vastuväiteid, mida ta võinuks maksma panna artikli 36 alusel esitatavas kaebuses.(20)
47. Kostja kaitseõiguste seisukohast on artikli 36 kaebetähtajal seega oluline roll konventsioonis tervikuna. Sellega tuleb arvestada kõnealuse sätte tõlgendamisel ja rakendamisel.
B. Eelotsuse küsimused
48. Konventsiooni artikli 36 esimese lõigu kohaselt võib täitemenetluse võlgnik täitmismääruse „kaevata [...] edasi ühe kuu jooksul alates selle kättesaamisest”.
49. Konventsioon kasutab küll kättetoimetamise mõistet, aga ei sisalda – välja arvatud artikli 36 teises lõigus sätestatud erijuht, mis käesoleval juhul ei ole asjakohane – sätteid kättetoimetamise korra üksikasjade kohta ega sea eesmärgiks siseriiklike õigusnormide ühtlustamist.(21) Täitmismääruse kehtiva kättetoimetamise eeldused tulenevad põhimõtteliselt taotluse saanud riigi õigusnormidest siseriiklike dokumentide kättetoimetamise kohta, eeldusel et võlgniku elukoht on selles riigis.
50. Hoolimata sellest võib konventsiooni artiklist 36 tuletada teatud kättetoimetamise nõuded.
– Teadasaamine ei asenda kättetoimetamist
51. Artikli 36 ühemõttelise sõnastuse järgi on tähtaja kulgemise algust käivitavaks sündmuseks täitmismääruse kättetoimetamine. Pidades silmas kõnealuse sätte süstemaatilist konteksti, mõtet ja eesmärki, samuti sõnastust, ei saa artikli 36 esimeses lõigus sätestatud kättetoimetamise nõuet mõista teisiti kui tehnilises tähenduses, st ametliku kättetoimetamisena.
52. Artikli 36 esimene lõik vastandub seega siseriiklikele õigusnormidele, mis võimaldavad loobuda kättetoimetamise nõudest, kui täitemenetluse võlgnik on täitmismäärusest teada saanud.
53. Nagu näha, toetavad konventsiooni artiklis 36 kasutatud kättetoimetamise mõiste tõlgendamist ametlikus tähenduses ka eri keeleversioonid, mis kasutavad menetlusõiguslikku terminus technicus’t.(22)
54. Seevastu nõuab konventsiooni artikkel 35, et võlausaldajale tuleb tema taotluse kohta tehtud määrusest viivitamata „teatada” taotluse saanud riigis sätestatud korras. Samuti näevad prantsuse, itaalia, inglise, hollandi ja portugali keeleversioonid ette erinevad nõuded määrusest teatamiseks võlausaldajale ja võlgnikule.(23) Nimetatud erinevus säilib ka määruses nr 44/2001.(24)
55. Võlausaldaja ja võlgniku teavitamine erineval viisil on seletatav sellega seotud erinevate tagajärgedega. Kui võlgniku jaoks algab täitmismääruse kättetoimetamisega kohustusliku kaebetähtaja kulgemine, siis võlausaldaja teavitamisel niisugust õiguslikku mõju ei ole. Erinevalt artiklis 36 võlgniku kohta sätestatust ei näe konventsiooni artikkel 40 võlausaldaja puhul ette aegumistähtaega täitmismääruse taotluse rahuldamata jätmisel.(25)
56. Konventsioon peab seega ainult täitemenetluse võlgniku puhul tagama, et täitmismäärusest teavitamine toimub ametliku kättetoimetamise teel. Kättetoimetamise nõudel on tähtaja kulgemise algusega seotuse tõttu kahesugune ülesanne: ühelt poolt kaitseb see täitemenetluse võlgniku õigusi, sest ametlik kättetoimetamine tagab üldjuhul selle, et võlgnik saab täitmismäärusest teada ja saab selle peale esitada kaebuse. Teiselt poolt on kättetoimetamine oluliseks tõendiks ja võimaldab täpselt arvutada kaebetähtaja.
57. Lisaks võib tõlgendus, mille kohaselt teadasaamine oleks samaväärne kättetoimetamisega, muuta kättetoimetamise nõude sisutuks. Kui oluline oleks üksnes teadasaamine, oleks võlausaldajal kiusatus loobuda ametliku kättetoimetamise menetluse kasutamisest.(26) Euroopa Kohus on asunud sarnasele seisukohale konventsiooni artikli 27 punktis 2 sätestatud nõuetekohase kättetoimetamise suhtes, sedastades, et „teise riigi kohtuotsuse tunnustamisest tuleb keelduda, kui menetlusdokument ei ole kätte toimetatud nõuetekohaselt hoolimata sellest, kas kostja tegelikult oli teadlik menetluse algatamist käsitlevast dokumendist.”(27)
– Teadasaamisega arvestamine kättetoimetamise puuduste kõrvaldamisel siseriikliku õiguse järgi
58. Nii nagu konventsiooni teised sätted, ei sisalda ka artikkel 36 võimalust kõrvaldada kättetoimetamise puudused, vaid piirdub täitmismääruse kehtiva ametliku kättetoimetamise nõudega.
59. Seega tuleneb kohaldamisele kuuluvatest siseriiklikest kättetoimetamise sätetest, millised on kättetoimetamise korra rikkumise õiguslikud tagajärjed ja mis tingimustel on võimalik rikkumine heastada ja kättetoimetamine sellegipoolest kehtivaks lugeda.(28) Siseriiklikud õigusnormid võivad siduda kättetoimetamise puuduste kõrvaldamise asjaomasest dokumendist tegeliku teadasaamisega, kui see ei ole põhimõttelises vastuolus konventsiooni artikli 36 esimese lõiguga.
60. Siiski tuleb kitsendavalt märkida, et taotluse saanud riigi õigus kehtib üksnes niivõrd, kuivõrd arvestatakse konventsiooni eesmärke.(29) Nagu Euroopa Kohus on sedastanud Pendy Plasticu kohtuasjas, peab konventsioon, ühtlustamata erinevaid kättetoimetamise süsteeme osalisriikides, tagama kostjale tema õiguste tõhusa kaitse.(30) Seega ei tohi taotluse saanud riigi õiguse kohaldamine viia täitemenetluse võlgniku selliste õiguste kahjustamiseni, mille tagamine on konventsiooni eesmärk.(31)
61. Siseriikliku kohtu pädevuses on otsustada, kas täitmismäärusest teadasaamine toob siseriiklike kättetoimetamise sätete järgi kaasa tagajärje, et esialgu kättetoimetamise korda rikkunud toimingut käsitatakse kehtiva ametliku kättetoimetamisena, mis käivitab kaebetähtaja kulgemise.
62. Siseriiklik kohus peab asjaomaste puuduste kõrvaldamist käsitlevate siseriiklike õigusnormide kohaldamisel silmas pidama konventsiooni artiklis 36 sätestatud kättetoimetamise nõude kaitsefunktsiooni ja kättetoimetamisega seotud kaebetähtaja kulgemise alguse olulist mõju konventsiooni tervikkontekstis täitemenetluse võlgniku kaitsevõimaluste jaoks. Siseriiklik kohus peab tagama, et võlgniku õigused on igal konkreetsel juhul piisaval määral kaitstud ja võlgnikul on tõepoolest võimalik tähtaegselt esitada artiklis 36 ette nähtud kaebus.
VI. Ettepanek
63. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Corte d’Appello esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mida on muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta, 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta ja 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta, artiklit 36 tuleb tõlgendada selliselt, et kaebuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema üksnes täitmismääruse ametliku kättetoimetamisega siseriikliku õiguse kohaselt. Kättetoimetamist ei asenda mingil juhul see, kui täitemenetluse võlgnik on kohtuotsuse täitmismäärusest teada saanud. Siseriiklik õigus võib üksnes kättetoimetamise puuduste kõrvaldamisel tugineda sellele, kas täitemenetluse võlgnik on määrusest teada saanud, ent sealjuures tuleb tagada, et täitemenetluse võlgniku õigused on piisaval määral kaitstud ja tal on tegelikult võimalik esitada artiklis 36 ette nähtud kaebus tähtaegselt.
1 – Algkeel: saksa.
2 – 27. septembri 1968. aasta konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta (EÜT L 304, lk 1, muudetud tekst lk 77), 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 388, lk 1) ja 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 285, lk 1). Vt ka 26. jaanuari 1998. aasta konsolideeritud versioon (EÜT 1998, C 27, lk 1).
3 – Corte Suprema di Cassazione 25. juuni 1979. aasta otsus nr 3527.
4 – 2. mai 1997. aasta kohtuotsus nr 3799 ja 14. mai 1990. aasta kohtuotsus nr 4120.
5 – Maksekäsk on kohtulahend, mille kohus teeb teatud tingimuste esinemise korral ilma võistleva menetluseta. Maksekäsu peale võib 40 päeva jooksul alates selle kättetoimetamisest esitada kaebuse, mille tagajärjeks on teatud juhtudel võistlev menetlus.
6 – G. Verdoliva viitab siinkohal 3. juuli 1990. aasta otsusele kohtuasjas 305/88: Lancray (EKL 1990, lk I-2725), 12. novembri 1992. aasta otsusele kohtuasjas C‑123/91: Minalmet (EKL 1992, lk I-5661) ja 11. augusti 1995. aasta otsusele kohtuasjas C‑432/93: SISRO (EKL 1995, lk I-2269).
7 – Komisjon viitab sellega seoses 15. juuli 1982. aasta otsusele kohtuasjas 228/81: Pendy Plastic (EKL 1982, lk 2723, punkt 13).
8 – Komisjoni arvates on üks võimalus teha kohustuslikuks isiklik kättetoimetamine, teine võimalus on siduda tähtaja kulgemise algus nt teadasaamise või täitemenetluse alustamise ajaga, kolmas on näha ette tähtaja ennistamise võimalus .
9 – 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 198/85: Carron (EKL 1986, lk 2437, punkt 8). Vt ka 27. novembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 258/83: Brennero (EKL 1984, lk 3971, punkt 10) ja 2. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 148/84: Deutsche Genossenschaftsbank (EKL 1985, lk 1981, punkt 16).
10 – Konventsiooni selle eesmärgi kohta vt 28. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑7/98: Krombach (EKL 2000, lk I-1935, punkt 19), 2. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑414/92: Solo Kleinmotoren (EKL 1994, lk I-2237, punkt 20) ja 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑267/97: Coursier (EKL 1999, lk I-2543, punkt 25).
11 – 11. juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 49/84: Debaecker (EKL 1985, lk 1779, punkt 10), mida kinnitavad eespool 6. joonealuses märkuses viidatud Lancray kohtuotsus, punkt 21, ja eespool 10. joonealuses märkuses viidatud Krombachi kohtuotsus, punkt 43, ning viimasena 13. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑522/03: Scania Finance France (EKL 2005, lk I‑8639, punkt 15).
12 – Eespool 10. joonealuses märkuses viidatud Krombachi kohtuotsus, punkt 26, samuti 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe (EKL 1998, lk I-8417, punktid 20 ja 21) ja 11. jaanuari 2000. aasta otsused liidetud kohtuasjades C‑174/98 P: ja C‑189/98 P: Van der Wal (EKL 2000, lk I-1, punkt 17).
13 – Eespool 12. joonealuses märkuses viidatud Baustahlgewebe kohtuotsus, punktid 20 ja 21.
14 – EÜT 2000, C 364, lk 1. Kuigi Euroopa Liidu põhiõiguste harta ei ole veel esmase õigusega võrreldavalt õiguslikult siduv, aitab see õiguse allikana selgitada ühenduse õiguskorraga tagatud põhiõigusi. Vt selle kohta mh minu 8. septembri 2005. aasta ettepanek kohtuasjas C‑540/03: parlament vs. nõukogu (EKL 2006, lk I-5769, punkt 108) ja selles viidatud kohtupraktika.
15 – 16. juuni 1981. aasta otsus kohtuasjas 166/80: Klomps (EKL 1981, lk 1593, punkt 7); eespool 6. joonealuses märkuses viidatud Minalmeti kohtuotsus, punkt 18; 21. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑172/91: Sonntag (EKL 1993, lk I-1963, punkt 38) ja eespool 11. joonealuses märkuses viidatud Scania Finance France’i kohtuotsus, punkt 16.
16 – Vt konventsiooni artikli 34 teine lõik. Vt ka eespool 15. joonealuses märkuses viidatud Klompsi kohtuotsus, punkt 7.
17 – Vt Kropholler, Europäisches Zivilprozessrecht, Kommentar zu EuGVÜ und Lugano-Übereinkommen, 6. tr, 1998, artikkel 34, punkt 7; Schlosser, EuGVÜ, 1996, artikkel 34, punkt 3; Geimer/Schütze, Europäisches Zivilverfahrensrecht, Kommentar zum EuGVÜ und zum Lugano-Übereinkommen, 1997, artikkel 34, punkt 27.
18 – Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42).
19 – Vt määruse nr 44/2001 artikkel 41.
20 – 4. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 145/86: Hoffmann (EKL 1988, lk 645, punktid 30−34) ja 4. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑183/90: Van Dalfsen jt (EKL 1991, lk I-4743, punkt 34).
21 – Vt eespool 7. joonealuses märkuses viidatud Pendy Plasticu kohtuotsus, punkt 13, eespool 6. joonealuses märkuses viidatud Lancray kohtuotsus, punkt 28, ja eespool 11. joonealuses märkuses viidatud Scania Finance France’i kohtuotsus, punkt 18.
22 – Vt sellega seoses 23. joonealune märkus.
23 – Prantsuse keeleversioon kasutab artiklis 35 „est portée à la connaissance”, aga artiklis 36 „signification”; itaalia keeleversioon eristab „è communicata” ja „notificazione”, ingliskeelne „bring the decision to the notice” ja „service,” hollandikeelne „wordt ter kennis gebracht” ja „betekening”, portugalikeelne „serà levada ao conhecimento” ja „notificação.” Lisaks kasutavad mõned keeleversioonid artikli 27 punktis 2 kättetoimetamise mõiste kõrval veel mittetehnilist mõistet „signifier” ja „notifier” prantsuse keeles; „notificato o communicato” itaalia keeles; „comunicado o notificado” portugali keeles.
24 – Vt eespool 18. joonealuses märkuses viidatud määruse nr 44/2001 artikkel 42.
25 – Nimetatud erinevuse juurde on jäädud määruses nr 44/2001, milles muus osas ühtlustatakse sissenõudja ja võlgniku õiguskaitsevahendeid puudutavad sätted; vt sellega seoses eriti eespool 18. joonealuses märkuses viidatud määruse artikli 43 lõige 5.
26 – Eespool 6. joonealuses märkuses viidatud Lancray kohtuotsus, punkt 20.
27 – Eespool 6. joonealuses märkuses viidatud Lancray kohtuotsus, punkt 22. Vt ka eespool 6. joonealuses märkuses viidatud Minalmeti kohtuotsus, punkt 21. Määruse nr 44/2001 uus regulatsioon ei tugine enam kättetoimetamise nõuetekohasusele, vaid pigem sellele, et kättetoimetamine toimuks viisil, mis annab kostjale võimaluse end kaitsta. Vt eespool 18. joonealuses märkuses viidatud määruse artikli 34 punkt 2.
28 – Kättetoimetamise puuduste kõrvaldamise küsimuses konventsiooni artikli 27 punkti 2 kontekstis vt eespool 6. joonealuses märkuses viidatud Lancray kohtuotsus, punktid 25−31. Selles jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et kuna menetluse algatamist käsitleva dokumendi kättetoimetamine on päritoluriigi kohtumenetluse üks osa, siis tuleb vastata küsimusele kättetoimetamise nõuetekohasuse ja selle puuduste kõrvaldamise kohta vastava riigi õiguse alusel, arvestades välisriigis kättetoimetamist puudutavaid rahvusvahelisi lepinguid.
29 – Eespool 9. joonealuses märkuses viidatud Carroni kohtuotsus, punkt 14.
30 – Eespool 7. joonealuses märkuses viidatud Pendy Plasticu kohtuotsus, punkt 13; vt ka eespool 6. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Lancray, punkt 28.
31 – Eespool 9. joonealuses märkuses viidatud Carroni kohtuotsus, punkt 14. Sellisele seisukohale jõudis Euroopa Kohus konkreetsel juhul seoses konventsiooni artikliga 33, milles käsitletavad menetluslikud asjaolud ja tagajärjed tuginevad selle riigi õigusele, kus kohtuotsuse täitmist taotletakse.