ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kolmas koda)
7. veebruar 2007
Liidetud kohtuasjad T‑118/04 ja T‑134/04
Giuseppe Caló
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Ametnikud – Direktori üleviimine vanemnõuniku ametikohale – Teenistuse huvid – Ametikohtade võrdväärsus – Eurostati ümberkorraldamine – Direktori ametikohale nimetamine – Teade vaba ametikoha kohta – Põhjendamiskohustus – Kandidaatide teenete hindamine – Tühistamishagi – Kahju hüvitamise nõue
Ese: Hagi, mille ese on esiteks nõue tühistada komisjoni 9. juuli 2003. aasta otsus viia hageja üle direktori ametikohalt vanemnõuniku ametikohale, komisjoni 1. oktoobri 2003. aasta otsus Eurostati ümberkorraldamise kohta osas, milles see kinnitab hageja üleviimist, ja nõue hüvitada hagejale väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju ning teiseks nõue tühistada komisjoni 30. märtsi 2004. aasta otsus, millega N. nimetati Eurostati põllumajandus-, kalandus-, struktuurifondide ja keskkonnastatistika direktoraadi direktori ametikohale ning lükati tagasi hageja kandidatuur samale ametikohale.
Otsus: Mõista kohtuasjas T‑118/04 komisjonilt hageja kasuks välja üks euro kahjuhüvitisena ametialase eksimuse eest. Mõista kohtuasjas T‑134/04 komisjonilt hageja kasuks välja 5000 eurot kahjuhüvitisena ametialase eksimuse eest. Jätta hagid ülejäänud osas rahuldamata. Mõista kohtuasjas T‑118/04 üks viiendik hageja kohtukuludest, sh Esimese Astme Kohtus ajutiste meetmete kohaldamise menetluses kantud kohtukuludest, välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud, sh Esimese Astme Kohtus ajutiste meetmete kohaldamise menetluses kantud kohtukulud. Kohtuasjas T‑118/04 kannab hageja neli viiendikku oma kohtukuludest, sh nendest, mis on seotud ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega Esimese Astme Kohtus. Kohtuasjas T‑134/04 kannab komisjon kõik kohtukulud, sh need, mis on seotud ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega Esimese Astme Kohtus.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Üleviimine – Teisele ametikohale määramine – Eristamise kriteerium
(Personalieeskirjad, artikkel 4, artikli 7 lõige 1 ja artikkel 29)
2. Ametnikud – Ametisse nimetav asutus – Volituste kasutamine
(Personalieeskirjad, artikli 2 lõige 1)
3. Ametnikud – Asutuse töö korraldamine – Töötajate ametisse nimetamine
(Personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1)
4. Ametnikud – Asutuse töö korraldamine – Töötajate ametisse nimetamine
(Personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1)
5. Ametnikud – Asutuse töö korraldamine – Töötajate ametisse nimetamine
(Personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1)
6. Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Ametialane eksimus
7. Ametnikud – Teade vaba ametikoha kohta – Ese
(Personalieeskirjad, artikli 29 lõige 1)
8. Ametnikud – Vaba töökoht – Kandidaatide teenete võrdlev hindamine
(Personalieeskirjad, artikli 29 lõige 1)
9. Ametnikud – Töölevõtmine – Ametikoht, millele nimetamise pädevus kuulub komisjoni liikmete kolleegiumile
(Personalieeskirjad, artikkel 14)
10. Ametnikud – Huve kahjustav otsus – Kandidatuuri tagasilükkamine
(Personalieeskirjad, artikli 90 lõige 2 ning artikli 91 lõiked 2 ja 4)
1. Personalieeskirjade süsteemist tuleneb, et ametisse nimetamisega selle sõna ranges tähenduses on tegemist ainult vabale ametikohale üleviimisel. Sellest järeldub, et kõikidele tegelikele üleviimistele kohaldatakse personalieeskirjade artiklites 4 ja 29 sätestatud nõudeid. Seevastu ametniku teisele ametikohale määramisele neid nõudeid ei kohaldata, kuna sellise ümbermääramisega ei kaasne vaba ametikoht.
Teisele ametikohale määramise otsustele nagu üleviimistelegi kohaldatakse siiski asjaomaste ametnike õiguste ja õigustatud huvide osas personalieeskirjade artikli 7 lõike 1 eeskirju eelkõige selles osas, milles ametniku teisele ametikohale määramine võib toimuda ainult teenistuse huvides ja ametikohtade võrdväärsust arvestades.
(vt punktid 49, 53 ja 99)
Viited: 24. veebruar 1981, liidetud kohtuasjad 161/80 ja 162/80: Carbognani ja Coda Zabetta vs. komisjon (EKL 1981, lk 543, punkt 21); 23. märts 1988, kohtuasi 19/87: Hecq vs. komisjon (EKL 1988, lk 1681, punkt 6); 7. märts 1990, liidetud kohtuasjad C‑116/88 ja C‑149/88: Hecq vs. komisjon (EKL 1990, lk I‑599, punkt 11); 9. august 1994, kohtuasi C‑398/93 P: Rasmussen vs. komisjon (EKL 1994, lk I‑4043, punkt 11); 22. jaanuar 1998, kohtuasi T‑98/96: Costacurta vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑21 ja II‑49, punkt 36); 15. september 1998, kohtuasi T‑23/96: De Persio vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑483 ja II‑1413, punkt 79); 6. märts 2001, kohtuasi T‑100/00: Campoli vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑71 ja II‑347, punkt 29) ja 26. november 2002, kohtuasi T‑103/01: Cwik vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑229 ja II‑1137, punkt 30).
2. Volituste edasivolitamine või ametisse nimetavale asutusele personalieeskirjadega antud volituste jaotamise kriteeriumidest kõrvalekaldumine toob kaasa administratsiooni akti tühisuse ainult siis, kui selline volituste edasivolitamine või kõrvalekaldumine kahjustab personalieeskirjadega ametnikele antud tagatisi või hea halduse põhimõtet personalihalduse valdkonnas.
Seega asjaolu, et administratsioonis väidetavalt aset leidnud raskes eeskirjade eiramise konkreetses kontekstis võtab ametniku teisele ametikohale määramise otsuse vastu komisjoni liikmete kolleegium, samas kui komisjon delegeeris selle pädevuse personalieeskirjade artikli 2 alusel asjaomase ametniku peadirektorile, ei too kaasa selle otsuse tühisust. Seda asjaolu, et nimetatud otsuse on vastu võtnud delegeeriv asutus, kellel see pädevus oli algselt, tuleb sellises kontekstis pidada teisele ametikohale määratud ametniku huvisid eriti hästi kaitsvaks. Lisaks on hea halduse põhimõttega kooskõlas, kui üks ja sama asutus võtab nii vajalikud haldusmeetmed, mis on olukorra raskust arvestades vajalikud, kui ka personalihaldust puudutavad otsused, mida ta peab vältimatuks. Erilised asjaolud, nagu halduseeskirjade väidetav rikkumine, õigustavad täiesti erandlikku kõrvalekaldumist hea haldusjuhtimise ja inimressursside kasutamise ratsionaliseerimise eesmärgist, mis on kehtestatud personalieeskirjade artikli 2 alusel ning millega püütakse saavutada vastutuse tasemed, mis on vajaduste haldamisega otsesemalt seotud.
(vt punktid 66–68, 70 ja 71)
Viited: 30. mai 1973, kohtuasi 46/72: De Greef vs. komisjon (EKL 1973, lk 543, punktid 18 ja 21 ); 30. mai 1973, kohtuasi 49/72: Drescig vs. komisjon (EKL 1973, lk 565, punktid 10 ja 13) ja eespool viidatud kohtuasi De Persio vs. komisjon, punktid 110–112.
3. Kui ilmneb, et need eeskirjade eiramised pandi toime peadirektoraadis, ei tee administratsioon ilmset hindamisviga, kui ta leiab, et teenistuse huvides on võtta kõikidelt direktoritelt ära nendel olevad juhtimisülesanded ning määrata nad vanemnõunike ametikohtadele tagamaks, et uurimised, mis käsitlevad neid eeskirjade eiramisi ning eelkõige nende võimalikku rolli nendes eeskirjade eiramistes, toimuvad häireteta ja nõuetekohaselt. Kui võtta arvesse seda eesmärki, mis ei ole seotud direktorite karistamise ja eeskirjade eiramise jätkumise takistamisega, siis ei oma asjas tähtsust, et uurimisest ilmneb, et direktor ei ole vastutav kohustuste rikkumise eest, kuna seda asjaolu ei saa igal juhul tulemuslikult kasutada teisele ametikohale määramise otsuse vastu, mida tuleb hinnata vastavalt selle otsuse vastuvõtmisel kehtivatele faktilistele ja õiguslikele asjaoludele.
Seda hinnangut ei sea kahtluse alla komisjonil ja täpsemalt konkreetselt teatud komisjoni liikmetel – kes olid süüdi selles, et nad õigel ajal ei võtnud meetmeid pärast seda, kui neid teavitati tõsistest eeskirjade eiramise kahtlustest seoses asjaomase peadirektoraadi haldamisega – väidetavalt olemasolevad omad huvid, kuna siis, kui otsust ei ole peetud teenistuse huvidega vastuolus olevaks, ei saa küsimus olla ka võimu kuritarvitamises.
(vt punktid 108, 110, 111, 114 ja 115)
Viited: 10. juuli 1992, liidetud kohtuasjad T‑59/91 ja T‑79/91: Eppe vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑2061, punkt 57); 19. juuni 1997, kohtuasi T‑73/96: Forcat Icardo vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑159 ja II‑485, punkt 39); eespool viidatud kohtuasi Campoli vs. komisjon, punkt 63; 4. juuni 2003, liidetud kohtuasjad T‑124/01 ja T‑320/01: Del Vaglio vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑157 ja II‑767, punkt 77).
4. Teenistuse huvides võetud teisele ametikohale määramise otsust ei mõjuta iseenesest asjaolu, et administratsiooni poolt otsuse avalikustamisest võis jääda vale mulje, et teisele ametikohale määratud ametnik on süüdi või vähemalt teda kahtlustatakse eeskirjade eiramisest osavõtmises. See asjaolu võib aga osutuda asjakohaseks asjaomase ametniku esitatud kahju hüvitamise nõude uurimise raames.
(vt punktid 120 ja 121)
5. Kuna selline teenistuse huvides võetud asutusesisese töö korraldamise meede nagu teisele ametikohale määramine ei kahjusta ametniku personalieeskirjade järgset seisundit või põhimõtet, et ametikoht peab vastama palgaastmele, siis ei pea sellele eelnema asjaomase ametniku ärakuulamine ning seda meedet ei pea põhjendama.
(vt punktid 122, 126 ja 142)
Viited: 7. märts 1990, eespool viidatud kohtuasi Hecq vs. komisjon, punkt 14, ja eespool viidatud kohtuasi Cwik vs. komisjon, punkt 62.
6. Administratsioon paneb toime ametialase eksimuse, mis toob kaasa vastutuse, kui ta jätab avalikkusele vabalt kättesaadava pressiteate kaudu mulje, et teenistuse huvides teisele ametikohale määratud ametnik oli seotud teatud eeskirjade eiramisega, ning seda isegi siis, kui teisele ametikohale määramise otsus iseenesest ei ole õigusvastane. Sellise eksimusega tekitatakse ametnikule mittevaralist kahju, kuna ta asetatakse olukorda, kus ta peab pidevalt ennast õigustama nii kolleegide kui ka asutuseväliste isikute ees.
(vt punktid 155–157)
7. Kui teade vaba ametikoha kohta peab teavitama asjaomast isikut nii täpselt kui võimalik tingimustest, mida nõutakse asjaomase ametikoha täitmiseks, siis palgaastet A 2 käsitlev vaba ametikoha teade võib neid tingimusi kehtestades jätta ametisse nimetavale asutusele teatud hindamisruumi, kui võtta arvesse täidetava ametikoha olulisust. Sellest järeldub, et kui palgaastme A 2 direktori ametikohta puudutav teade vaba ametikoha kohta sätestab piisavalt täpsed nõuded, mis võimaldavad ametisse nimetaval asutusel hinnata võrdlevalt erinevate kandidaatide teeneid, siis asjaolu, et see on sõnastatud identselt vaba ametikoha teadetega, mis on avaldatud samal päeval sama palgaastme teiste ametikohtade kohta, mille ametiülesanded on erinevad, ei kujuta endast midagi sellist, mis tooks kaasa selle teate õigusvastasuse.
(vt punktid 180, 181 ja 183)
Viited: 18. märts 1997, liidetud kohtuasjad T‑178/95 ja T‑179/95: Picciolo ja Caló vs. Regioonide komitee (EKL AT 1997, lk I‑A‑51 ja II‑155, punkt 87) ja 20. september 2001, kohtuasi T‑95/01: Coget jt vs. kontrollikoda (EKL AT 2001, lk I‑A‑191 ja II‑879, punkt 67).
8. Mis puutub palgaastme A 2 suure vastutusega ametikohale ametniku valimisel tehtud võimaliku vea hindamisse, siis peab see viga olema ilmne ja ületama ulatusliku kaalutlusõiguse, mis ametisse nimetaval asutusel on kandidaatide teenete võrdleval hindamisel ja teenistuse huvide hindamisel. Esimese Astme Kohtu kontroll peab piirduma küsimusega, kas asjaomane asutus jäi mõistlikkuse piiresse – arvestades asjaolusid, millele nimetatud asutus oma hinnangu andmisel tugines – ning ega ta ei ole võimu ilmselt kuritarvitanud või kasutanud seda muul eesmärgil, kui talle antud pädevuse teostamiseks. Seega ei või Esimese Astme Kohus asendada ametisse nimetava asutuse hinnangut kandidaadi teenete ja kvalifikatsiooni kohta oma vastava hinnanguga, juhul kui ükski toimikus sisalduv asjaolu ei võimalda kinnitada, et nimetatud teeneid ja kvalifikatsiooni hinnates sooritas asjaomane asutus ilmse hindamisvea.
Neid põhimõtteid kohaldatakse eriti siis, kui Esimese Astme Kohus peab kontrollima, kas vabale ametikohale valitud kandidaat vastab tegelikult vaba ametikoha teates nõutud tingimustele, ning täpsemalt seda, kas tal on vaba ametikoha teates nõutud töökogemus. Selles osas ei tõenda asjaolu, et hagejal on vastav töökogemus, iseenesest seda, et ametisse nimetav asutus tegi ilmse hindamisvea, kui ta nimetas asjaomasele ametikohale teise kandidaadi. Samuti ei ole sellise tõendiga tegemist asjaolu puhul, kus hageja töökogemus on valitud kandidaadi omast suurem.
Ametisse nimetav asutus ei ole ületa oma ulatuslikku kaalutlusõigust, kui ta asub seisukohale, et komisjoni liikme kabineti juhatajaks olnud kandidaat täidab selle kogemuse tõttu, ning arvestades seda, et kabineti näol on tegemist kümnekonnast isikust koosneva haldusüksusega, tingimuse, mille kohaselt tal peab olema tunnustatud võimekus juhtida olulist administratiivüksust, kuna see tingimus ei viita mitte sellise üksuse tegelikule juhtimisele, vaid tunnustatud võimekusele seda juhtida, mis võib tuleneda kogemustest ja teguritest, mis tingimata ei pea tähendama suure hulga ametnike juhtimist.
(vt punktid 205, 209, 212 ja 213)
Viited: eespool viidatud kohtuasi Picciolo ja Caló vs. Regioonide komitee, punkt 85; 29. mai 1997, kohtuasi T‑6/96: Contargyris vs. nõukogu (EKL AT 1997, lk I‑A‑119 ja II‑357, punkt 120); eespool viidatud kohtuasi Coget jt vs. kontrollikoda, punktid 92 ja 124; 9. juuli 2002, kohtuasi T‑158/01: Tilgenkamp vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑111 ja II‑595, punkt 59) ja 5. november 2003, kohtuasi T‑240/01: Cougnon vs. Euroopa Kohus (EKL AT 2003, lk I‑A‑263 ja II‑1283, punkt 97).
9. Personalieeskirjade artiklit 14 ei ole rikutud, kui komisjoni liikme kabineti juhataja, kes kandideerib ametikohale, millele nimetamine kuulub selle institutsiooni liikmete kolleegiumi pädevusse, ei võta osa selle otsuse ettevalmistamiseks kohustatud kabineti juhatajate rühma koosolekust ning teda asendab seal sama kabineti teine liige. Ei personalieeskirjade artikkel 14 ega muu õigusnorm ei sätesta, et kui ametnik hoidub otsustamast küsimust, mille lahendamise või tulemuse vastu tal on isiklik huvi, siis kõik tema alluvuses olevad ametnikud peavad samuti seda tegema. Lisaks on ainult see, et ametnik kuulub ametisse nimetamise otsust ettevalmistavasse üksusesse, asjakohatu ning ei võimalda asuda seisukohale, et personalieeskirjade artikli 14 mõttes „tuli” tal otsustada selle otsuse vastuvõtmise küsimus, kui ta ei osalenud selle ettevalmistamisel ning kui igal juhul võttis selle otsuse lõplikult vastu komisjoni kolleegium.
(vt punktid 246–248)
10. Sellisel juhul, kui personalieeskirjade artikli 91 lõike 4 alusel on esitatud hagi otsuse peale, millega lükati kandidatuur tagasi ja mida ei ole põhjendatud, võib ametisse nimetav asutus selle vea parandamiseks otsust pärast hagi esitamist põhjendada, kui nimetatud hagi on peatatud seni, kuni tehakse otsene või vaikimisi vaide rahuldamata jätmise otsus. Personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 sätestatud kaebuse esitamisest kulgema hakkava neljakuulise tähtaja lõppemisel, mis tähendab vaide rahuldamata jätmise otsuse vaikimisi tegemist ja seega menetluse jätkumist ühenduste kohtus, ei või põhjenduste puudumist korvata ametisse nimetava asutuse esitatud selgitustega.
Selle tähtaja möödumisel on hageja tegelikult samas olukorras kui siis, kui ta artikli 91 lõikes 4 sätestatud võimalust kasutamata oleks seda sama vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsust vaidlustanud personalieeskirjade artikli 91 lõike 2 alusel päeval, mil see tehti; sel juhul ei oleks pärast hagi esitamist vaidele antud vastus põhjenduste puudumist korvanud. Kui lähtutaks tõlgendusest, mille kohaselt personalieeskirjade artikli 91 lõikel 4 põhineva hagi puhul võib ametisse nimetav asutus põhjendada oma otsust mitte ainult pärast hagi esitamist, vaid veel ka pärast vaide esitamist kulgema hakkava neljakuulise tähtaja möödumist, oleks administratsioon paremas olukorras kui artikli 91 lõikel 2 põhineva hagi raames. Lisaks sellele, et artikli 91 lõige 4 ei näe seda võimalust ette, ei õigusta seda erinevust ükski objektiivne põhjus. Vastupidi, kui ametisse nimetavat asutust teavitatakse sellest, et ametnik on kasutanud artikli 91 lõikes 4 sätestatud võimalust ning et ühenduste kohtule on esitatud hagi, tuleb nõuda eriti rangel viisil, et ta vaidlustatud otsust õigel ajal põhjendaks.
(vt punktid 272–274)
Viited: 26. november 1981, kohtuasi 195/80: Michel vs. parlament (EKL 1981, lk 2861, punkt 22); 9. detsember 1993, kohtuasi C‑115/92 P: parlament vs. Volger (EKL 1993, lk I‑6549, punkt 23); 23. september 2004, kohtuasi C‑150/03 P: Hectors vs. parlament (EKL 2004, lk I‑8691, punkt 50); 3. märts 1993, kohtuasi T‑25/92: Vela Palacios vs. MSK (EKL 1993, lk II‑201, punkt 25); 20. juuli 2001, kohtuasi T‑351/99: Brumter vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑165 ja II‑757, punkt 33); 20. veebruar 2002, kohtuasi T‑117/01: Roman Parra vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑27 ja II‑121, punkt 26) ja 6. juuli 2004, kohtuasi T‑281/01: Huygens vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑203 ja II‑903, punkt 108).