1

Hageja Shaker di L. Laudato & C. Sas esitas 20. oktoobril 1999 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) alusel taotluse ühenduse kaubamärgi registreerimiseks.

2

Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on alljärgnev kujutismärk, mis on vastavalt taotluses sisalduvale kirjeldusele sinist, taevasinist, kollast, punast ja valget värvi:

3

Kaubad, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad pärast seda, kui ühtlustamisamet 23. novembril 1999 sekkus, misjärel hageja registreerimistaotluse ühe klassi osas tagasi võttis, 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade või teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 29 ja 33 ning vastavad neis klassides pärast kitsendust järgmistele kirjeldustele:

4

Taotlus avaldati 17. aprilli 2000. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires (Ühenduse Kaubamärgibülletään) nr 30/00.

5

Vastulause esitaja Limiñana y Botella, SL esitas 1. juunil 2000 määruse nr 40/94 artikli 42 alusel vastulause taotletud kaubamärgi registreerimisele. Vastulause põhines 27. märtsil 1996 taotletud sõnamärgi LIMONCHELO Hispaania registreeringul nr 2 020 372 kaupadele klassis 33 („veinid, piiritusjoogid ja liköörid”).

6

Vastulause käsitles ühte osa ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluses mainitud kaupadest, s.o. klassi 33 kuuluvaid kaupu. See tugines kõikidele varasema kaubamärgiga kaitstud kaupadele.

7

Vastulause toetuseks esitati määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b sätestatud põhjus.

8

Vastulausete osakond rahuldas vastulause 9. septembri 2002. aasta otsusega. Ta leidis, et kõnealuste kaupade identsuse ning vastandatud kaubamärkide visuaalse ja foneetilise sarnasuse tõttu on tõenäoline, et neid võidakse Hispaania territooriumil segi ajada.

9

Hageja esitas 7. novembril 2002 ühtlustamisametile vastulausete osakonna otsuse peale määruse nr 40/94 artiklite 57–62 alusel kaebuse.

10

Teine apellatsioonikoda jättis 24. oktoobri 2003. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) hageja kaebuse rahuldamata. Ta leidis, et arvestades vastandatud kaubamärkide sarnasust ja kõnealuste kaupade kattumist, on tõenäoline, et Hispaania tarbijad ajavad need segi või seostavad nende kahe kaubamärgi kaubandusliku päritolu.

11

Hageja esitas 7. jaanuaril 2004 Esimese Astme Kohtule hagi vaidlustatud otsuse tühistamiseks, tuginedes esiteks määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumisele, teiseks võimu kuritarvitamisele ning kolmandaks põhjendamiskohustuse rikkumisele.

12

Esimese Astme Kohus rahuldas hageja esitatud hagi 15. juuni 2005. aasta otsusega T-7/04: Shaker vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Limiñana y Botella (Limoncello della Costiera Amalfitana shaker) (EKL 2005, lk II-2305) ja tühistas vaidlustatud otsuse.

13

Viidatud kohtuotsuses tõdes Esimese Astme Kohus kõigepealt, et kõnealused kaubad on identsed, ning seejärel võrdles vaidlusaluseid kaubamärke. Ta tõdes, et taotletava kaubamärgi domineeriv osa on sidrunitega kaunistatud ümmarguse taldriku kujutis (Esimese Astme Kohtu otsuse punkt 59). Ta leidis, et selle sõnalised osad ei ole visuaalselt domineerivad ning et seetõttu puudus vajadus analüüsida nende osade foneetilisi ja kontseptuaalseid omadusi (Esimese Astme Kohtu otsuse punktid 60–64).

14

Esimese Astme Kohtu hinnangul välistab sidrunitega kaunistatud ümmarguse taldriku kujutise domineerimine taotletava kaubamärgi teiste osade üle igasuguse segiajamise tõenäosuse, mis põhineb kõnealustes kaubamärkides sisalduvate sõnade „limonchelo” ja „limoncello” visuaalsel, foneetilisel ja kontseptuaalsel sarnasusel (Esimese Astme Kohtu otsuse punkt 66). Ta tõdes ka, et sidrunitega kaunistatud ümmarguse taldriku kujutise moodustava koostisosa domineerimine taotletaval kaubamärgil võimaldab käesolevas asjas anda hinnangu varasema kaubamärgi eristavatele osadele ilma määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamata, kuna sidrunitega kaunistatud ümmarguse taldriku silmapaistvus taotletavas kaubamärgis välistab igasuguse segiajamise tõenäosuse varasema kaubamärgiga (Esimese Astme Kohtu otsuse punkt 68).

15

Seega leidis Esimese Astme Kohus, et vaatamata viidatud kaupade identsusele, ei ole vaidlusaluste kaubamärkide sarnasuse aste piisavalt kõrge selleks, et nende segiajamine oleks tõenäoline (Esimese Astme Kohtu otsuse punkt 69). Seetõttu nõustus ta esimese väitega ja sedastas, et puudub vajadus vaadelda teisi väiteid, ning tühistas vaidlustatud otsuse.

16

Ühtlustamisamet esitas 9. septembril 2005 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud avaldusega apellatsioonkaebuse, milles palus Euroopa Kohtul tühistada Esimese Astme Kohtu otsus. Oma apellatsioonkaebuse toetuseks esitas ühtlustamisamet kaks väidet, kuid loobus teisest väitest Euroopa Kohtu menetluse ajal pärast seda, kui Esimese Astme Kohus oli 12. jaanuari 2006. aasta määrusega teinud ühe paranduse. Väide, mille ühtlustamisamet apellatsioonkaebuses esitas, tugineb määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b valele tõlgendamisele ja kohaldamisele.

17

Euroopa Kohus tühistas otsusega C-334/05 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Shaker (EKL 2007, lk I-4529; edaspidi „Euroopa Kohtu otsus” või „kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Shaker”) Esimese Astme Kohtu otsuse ja suunas kohtuasja tagasi Esimese Astme Kohtusse ning sedastas, et kohtukulude osas tehakse otsus hiljem.

18

Euroopa Kohus märkis oma otsuses eelkõige:

19

Esimese Astme Kohtu kantselei palus 19. juuni 2007. aasta kirjas pooltel esitada vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 119 lõikele 1 kahe kuu jooksul arvates Euroopa Kohtu otsuse kättetoimetamisest oma kirjalikud märkused selle kohta, milliseid järeldusi selle otsuse alusel käesolevas menetluses teha.

20

Hageja ja ühtlustamisamet esitasid oma märkused Esimese Astme Kohtu kantseleisse ettenähtud tähtaja jooksul, s.o. vastavalt 3. ja 31. juulil 2007. Vastulause esitaja ettenähtud tähtaja jooksul märkusi ei esitanud.

21

Hageja palub oma märkustes Esimese Astme Kohtul:

22

Ühtlustamisamet palub oma märkustes Esimese Astme Kohtul:

23

Hageja esitas oma hagi toetuseks kolm väidet. Esimene neist põhineb määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumisel, teine võimu kuritarvitamisel ja kolmas põhjendamiskohustuse rikkumisel.

24

Hageja väidab, et vastandatud kaubamärkide puhul puudub segiajamise tõenäosus, kuna nendevahelised sarnasused ei ole piisavad. Liiatigi on varasema kaubamärgi eristusvõime nõrk, kuna see on hispaaniakeelne otsetõlge sõnast „limoncello”, mis kirjeldab üldiselt sidrunikoortest ja alkoholist valmistatud likööri. Hageja väitel ei uurinud apellatsioonikoda vastandatud kaubamärke igakülgselt ja leidis ekslikult, et sõna „limoncello” on taotletava kaubamärgi domineeriv osa.

25

Ühtlustamisamet väidab, et apellatsioonikoda hindas segiajamise tõenäosust nõuetekohaselt.

26

Kõigepealt tuleb meenutada, et siseriikliku kaubamärgi – käesolevas asjas vastulause esitaja kaubamärgi – kehtivust ei saa vaidlustada ühenduse kaubamärgi registreerimise menetluse raames, vaid ainult asjaomases liikmesriigis algatatud kehtetuks tunnistamise menetluse raames (Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas T-6/01: Matratzen Concord vs. Siseturu Ühtlustamise Amet - Hukla Germany (MATRATZEN), EKL 2002, lk II-4335, punkt 55, ja 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-134/06: Xentral vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Pages jaunes (PAGESJAUNES.COM), EKL 2007, lk II-5213, punkt 36). Seetõttu tuleb kaubamärki LIMONCHELO käesolevas menetluses käsitada kui Hispaanias kehtivat kaubamärki.

27

Määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaselt ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletavat kaubamärki, kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu kahe kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada. Segiajamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et kaubamärk seostatakse varasema kaubamärgiga. Lisaks sellele mõistetakse määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 2 punkti a alapunkti ii kohaselt varasema kaubamärgina liikmesriikides registreeritud kaubamärke, mille registreerimise taotluse kuupäev on varasem ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäevast.

28

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on segiajamine tõenäoline, kui avalikkus võib arvata, et kõnealused kaubad ja teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või ka omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt.

29

Sama kohtupraktika kohaselt tuleb segiajamise tõenäosust hinnata igakülgselt vastavalt sellele, kuidas asjaomane avalikkus kõnealuseid tähiseid ning kaupu või teenuseid tajub, ja arvestades kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid tegureid, iseäranis tähiste sarnasuse ja nendega tähistatavate kaupade või teenuste sarnasuse vastastikust sõltuvust (vt Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T-162/01: Laboratorios RTB vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Giorgio Beverly Hills (GIORGIO BEVERLY HILLS), EKL 2003, lk II-2821, punktid 30–33 ja viidatud kohtupraktika).

30

Igakülgse hindamise puhul eeldatakse, et asjaomaste kaupade keskmine tarbija on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas. Siiski tuleb silmas pidada, et keskmise tarbija tähelepanelikkuse aste võib eri liiki kaupade ja teenuste puhul olla erinev ja et tarbijal on harva võimalik erinevaid kaubamärke otseselt võrrelda, vaid ta peab usaldama neist jäänud ebatäiuslikku mälupilti (Euroopa Kohtu 22. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-342/97: Lloyd Schuhfabrik Meyer, EKL 1999, lk I-3819, punkt 26, ja Esimese Astme Kohtu 30. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas T-186/02: BMI Bertollo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Diesel (DIESELIT), EKL 2004, lk II-1887, punkt 38).

31

Käesolevas asjas vastulause aluseks olev kaubamärk on Hispaanias registreeritud siseriiklik kaubamärk. Seega on segiajamise tõenäosuse analüüsi asjaomaseks territooriumiks Hispaania territoorium.

32

Kuna asjaomased kaubad on tarbekaubad, on nende sihtgrupiks piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas keskmine Hispaania tarbija.

33

Asjaolu, et klassi 33 kuuluvad vastandatud kaubamärkidega kaitstud kaubad on identsed, ei ole vaidlustatud. Nimelt leidsid vastulausete osakond ja apellatsioonikoda, et varasema kaubamärgiga tähistatud liköörid hõlmavad ka Amalfi rannikult pärinevaid sidrunilikööre. Seega puudub vajadus kõnealuste kaupade sarnasust põhjalikumalt uurida.

34

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine peab vastandatud tähiste visuaalse, foneetilise ja kontseptuaalse sarnasuse osas rajanema neist jääval tervikmuljel, võttes eelkõige arvesse nende eristavaid ja domineerivaid osi (vt Esimese Astme Kohtu 14. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T-292/01: Phillips-Van Heusen vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Pash Textilvertrieb und Einzelhandel (BASS), EKL 2003, lk II-4335, punkt 47 ning viidatud kohtupraktika).

35

Hageja leiab, et vastandatud tähised ei ole sarnased, samas kui ühtlustamisamet kinnitab, et need on sarnased.

36

Vastandatud tähised on järgmised:

37

Varasem kaubamärk koosneb ainult ühest osast – sõnalisest osast LIMONCHELO. Kuna see on kõnealuse kaubamärgi ainus osa, ei oma vastandatud tähiste võrdlusel tähtsust hageja argument, et nimetatud sõna on hispaania keeles muutunud tavapäraseks.

38

Taotletav kaubamärk on seevastu kujutismärk, mis koosneb valges kirjas sõnast „limoncello”, kollases kirjas sõnaühendist „della costiera amalfitana”, sinises kirjas sõnast „shaker”, mis asub raami sees valgel taustal ning mille täht „k” kujutab joogiklaasi, ja suure ümmarguse taldriku kujutisest, mis on keskelt valge ning mille äär on kaunistatud kollaseid sidruneid kujutavate joonistega ning türkiissinise ja valge katkendliku ribaga. Kõik need taotletava kaubamärgi osad paiknevad tumesinisel taustal.

39

Apellatsioonikoda leidis, et sõna „limoncello” on taotletava kaubamärgi domineeriv osa ja sellest tulenevalt on vastandatud tähised visuaalselt ja foneetiliselt peaaegu identsed, samas kui hageja väidab sisuliselt, et kuna sõnal „limoncello” puudub eristusvõime, sest sellega tähistatakse sidrunist valmistatud likööre, ei saa see moodustada nimetatud kaubamärgi domineerivat osa, millest lähtuda vastandatud tähiste võrdlemisel.

40

Tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt ei saa kahe kaubamärgi sarnasuse hindamisel piirduda vaid sellega, et võetakse arvesse mitmeosalise kaubamärgi ühte koostisosa ja võrreldakse seda teise kaubamärgiga. Selle asemel tuleb võrdlemisel uurida igat kõnealust kaubamärki tervikuna, mis ei välista, et mitmeosalisest kaubamärgist asjaomase üldsuse mälus tekkinud tervikmuljes võib mõnel juhul domineerida üks või mitu selle koostisosadest. Üksnes siis, kui kaubamärgi kõik teised koostisosad on tähtsusetud, võib hinnata sarnasust ainult domineeriva osa põhjal. Sellise juhuga on nimelt tegemist siis, kui kaubamärgi kujutises, mis asjaomasele avalikkusele meelde jääb, domineerib kaubamärgi nimetatud koostisosa üksi selliselt, et kaubamärgi teised koostisosad on kaubamärgist jäävas tervikmuljes ebaolulised (eespool viidatud otsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Shaker, punktid 41 ja 42, ja Euroopa Kohtu 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-193/06 P: Nestlé vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 42 ja 43).

41

Kõigepealt tuleb märkida, et taotletava kaubamärgi kujutav osa, mis seisneb sidrunitega kaunistatud ümmarguses taldrikus, on selles visuaalselt sama tähtsal kohal kui sõna „limoncello”. Lisaks tuleb märkida, et sõnad „della”, „costiera” ja „amalfitana” asuvad sõna „limoncello” all ja need on kirjutatud palju väiksemate kollaste tähtedega ning on seetõttu selgelt teisejärgulised võrreldes sõnaga „limoncello”. Mis puutub sõnasse „shaker”, siis see on kaubamärgi tervikus vaevumärgatav, sest on paigutatud kaubamärgi alumisse ossa ja kirjutatud väikeste siniste tähtedega ning asub valgel põhjal raami sees. Joogiklaasi kujund tähes „k” on peaaegu märkamatu. Seega on osa „shaker” taotletavast kaubamärgist jäävas tervikmuljes tähtsusetu.

42

Lisaks tuleb meenutada, et kõnealuste kaupade tarbijad on harjunud nendele osutama ja neid ära tundma sõnalise osa alusel, mis neid identifitseerib (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 13. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas T-40/03: Murúa Entrena vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bodegas Murúa (Julián Murúa Entrena), EKL 2005, lk II-2831, punkt 56, ja Esimese Astme Kohtu 12. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas T-332/04: Sebirán vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – El Coto de Rioja (Coto d’Arcis), EKL 2008, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 38). Arvestades, et taotletava kaubamärgi kujutav osa koosneb üksnes sidrunitega kaunistatud ümmargusest taldrikust, siis see osa ei köida kõnealuste kaupade keskmise tarbija tähelepanu, kes puutub pidevalt kokku sidruni kujutistega, millega märgistatakse sidrunist valmistatud likööre. Seevastu sõna „limoncello” jääb asjaomasele avalikkusele meelde oma keskse koha ja selle tõttu, kuidas see teiste osade suhtes paigutub, ning tänu asjaolule, et see on kirjutatud suurte valgete tähtedega sinisel taustal, mis toovad selle taustast hästi esile, ja tänu tema suurusele võrreldes selle mitmeosalise kaubamärgi kõigi teiste sõnaliste osadega. Seega ei saa nõustuda hageja argumendiga, et isegi kui sidrunitega kaunistatud ümmargune taldrik on dekoratiivne osa, on see enam kui sõnaline osa võimeline eristama tähistatud kaupu ja püüdma asjaomase tarbija tähelepanu.

43

Neil asjaoludel tuleb leida, et sõna „limoncello” võib domineerida taotletavast kaubamärgist asjaomasele avalikkusele jäävas tervikmuljes.

44

Toodud järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, mille kohaselt puudub sõnal „limoncello” eristusvõime, sest see on kirjeldav. Uurimata siiski, kas sõna „limoncello” on asjaomase avalikkuse jaoks kirjeldav, tuleb meenutada, et igal juhul ei tähenda mitmeosalise kaubamärgi ühe osa võimalik nõrk eristusvõime tingimata, et see ei või olla domineeriv osa, juhul kui see osa on tarbijate tajus valitsev tulenevalt oma asukohast või suurusest tähises ning jääb neile meelde (Esimese Astme Kohtu 13. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas T-153/03: Inex vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Wiseman (lehma naha kujutis), EKL 2006, lk II-1677, punkt 27, ja eespool viidatud kohtuotsus PAGESJAUNES.COM, punkt 54; vt selle kohta ka Esimese Astme Kohtu 13. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T-115/02: AVEX vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Ahlers (a), EKL 2004, lk II-2907, punkt 20).

45

Järelikult ei ole hindamise käesolevas järgus vaja otsustada sõna „limoncello” võimaliku nõrga eristusvõime üle, kuna käesoleva otsuse punktides 41–43 toodud järeldusi arvestades on ilmselge, et see väljend on tarbijate tajus valitsev ning jääb neile meelde (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus PAGESJAUNES.COM, punkt 55).

46

Niisiis tuleb vastandatud tähiste tervikute visuaalse võrdluse kohta märkida, et need on teataval määral sarnased. Nimelt on sõnad „limoncello” ja „limonchelo” peaaegu identsed ning seetõttu tuleb tõdeda, et varasem kaubamärk sisaldub taotletavas kaubamärgis. Tuleb märkida, et erinevused, mis tulenevad sidrunitega kaunistatud ümmarguse taldriku lisamisest ning teistest sõnalistest ja kujundlikest osadest, mis on tähtsusetud või vähemalt teisejärgulise tähtsusega, nagu käesoleva kohtuotsuse eespool punktis 41 on tõdetud, ei ole piisavalt olulised selleks, et kõrvaldada seda sarnasust, mille loob sõna „limoncello”, mis on taotletava kaubamärgi esimene sõna ja köidab seetõttu tarbija tähelepanu kõige enam.

47

Foneetilise võrdluse osas tuleb märkida, et sõnad „limoncello” ja „limonchelo” on foneetiliselt sarnased. Kahte esimest silpi „li” ja „mon” hääldatakse identselt ning kuigi silpe „cello” ja „chelo” kirjutatakse erinevalt, on nende hääldus Hispaanias sarnane. Nimelt vastupidi hageja väidetele näib, et Hispaania avalikkus hääldab sõna „limoncello” itaalia keele hääldusreeglite järgi, st nii, nagu sõna „limonchelo” hispaania keeles. Kuigi vastandatud kaubamärgid erinevad sõnade arvult, on nende kaubamärkide vahel teatav foneetiline sarnasus, sest varasem kaubamärk sisaldub tervikuna taotletavas kaubamärgis.

48

Liiatigi on kahe kaubamärgi ühine osa taotletava kaubamärgi esimene sõna ning see öeldakse järelikult välja esimesena. Sõnaühendi „della costiera amalfitana” ega sõna „shaker” lisamine ei sea kaubamärkide sarnasust kahtluse alla, sest igal juhul ei saa välistada, et suuliselt tellides ütleb tarbija üksnes selle esimese sõna. On üldteada, et sidrunist valmistatud likööri tarbitakse tihti eine lõpus digestiivina pärast suulist tellimist. Sellega seoses ei saa nõustuda hageja argumendiga, et restoranis tellib klient kõnealuse kauba üldnimetust („limoncello”) kasutades, ilma et tal oleks võimalik valida konkreetset marki ning et ostu, mida tuleb arvestada, teeb seega varem restoranipidaja, kellel on tõepoolest võimalik kaupa margi alusel valida. Nimelt võib restoranides olla mitut marki ja seega saab lõplik tarbija tellides veel valida. Sõna „limoncello” on järelikult taotletava kaubamärgi foneetiliselt domineeriv osa. Seega on vastandatud tähised foneetiliselt väga sarnased.

49

Vastandatud tähiseid kontseptuaalselt võrreldes ei saa välistada, et sõnad „limoncello” ja „limonchelo” võivad viidata sidrunist valmistatud liköörile. Sõnaühendit „della costiera amalfitana” mõistetakse tõenäoliselt nii, et kõnealune kaup pärineb teatavalt rannikult. Sellest tulenevalt on taotletava kaubamärgi kontseptuaalne tähendus Hispaania avalikkuse jaoks „sidrunist valmistatud liköör, mis pärineb teatavalt rannikult”. Nii seisneb ainus kontseptuaalne erinevus varasemast kaubamärgist selle täpsustamises, et liköör pärineb teatavalt rannikult. Miski aga ei välista seda, et varasema kaubamärgiga kaitstud kaubad on pärit samalt rannikult, kuigi sõna „limoncello”, millest see kaubamärk koosneb, on kirjutatud hispaania keele reeglite kohaselt. Lisaks tuleb meenutada, et segiajamise tõenäosust ei saa täielikult välistada üksnes põhjusel, et asjaomaste jookide tootmiskohad on erinevad (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-39/97: Canon, EKL 1998, lk I-5507, punktid 29 ja 30; ning Euroopa Kohtu 24. aprilli 2007. aasta määrus kohtuasjas C-131/06 P: Castellblanch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 46). Sellest tulenevalt on vastandatud tähised ka kontseptuaalselt sarnased.

50

Neil asjaoludel tuleb jõuda järeldusele, et vaidlusalused kaubamärgid on teataval määral sarnased. Järelikult ei saa nõustuda apellatsioonikoja tõdemusega vaidlustatud otsuse punktis 21, et kaubamärgid on visuaalselt ja foneetiliselt peaaegu identsed. See viga ei ole siiski iseenesest piisav, et vaidlustatud otsust tühistada, kui apellatsioonikoda jõudis õigesti järeldusele, et on olemas segiajamise tõenäosus.

51

Järelikult tuleb veel anda igakülgne hinnang sellele, kas on tõenäoline, et vastandatud kaubamärke võidakse segi ajada.

52

Tuleb meenutada, et segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine eeldab arvestamist asjaomaste tegurite teatava vastastiku sõltuvusega, eriti asjaomaste kaubamärkide sarnasuse ja nendega tähistatavate kaupade ja teenuste sarnasuse vastastikuse sõltuvusega. Nii võib tähistatavate kaupade või teenuste vähese sarnasuse kompenseerida kaubamärkide suur sarnasus ning vastupidi (vt eespool viidatud kohtuotsus Canon, punkt 17).

53

Apellatsioonikoja seisukoht segiajamise tõenäosuse osas on esitatud vaidlustatud otsuse punktis 22 järgmiselt:

„Arvestades vastandatud kaubamärkide sarnasust ja nendega tähistatud, klassi 33 kuuluvate kaupade kattumist, on tõenäoline, et Hispaania tarbijad ajavad need segi või seostavad nende kahe kaubamärgi kaubandusliku päritolu.”

54

Hageja väidab, et vastandatud kaubamärkide visuaalsed, foneetilised ja kontseptuaalsed erinevused korvavad kõnealuste kaupade identsuse ning seetõttu puudub vastandatud kaubamärkide vahel igasugune segiajamise tõenäosus, kusjuures seda olukorda kinnistab asjaolu, et varasemal kaubamärgil LIMONCHELO on nõrk eristusvõime, mistõttu on sellel vaid vähene kaitse.

55

Sellega seoses tuleb märkida, et apellatsioonikoda ei uurinud kuidagi varasema kaubamärgi LIMONCHELO või itaaliakeelse sõna „limoncello” eristusvõimet. Kuid isegi juhul, kui apellatsioonikoda jättis ekslikult tõdemata, et nendel sõnadel on nõrk eristusvõime, ei saa selline viga põhjustada vaidlustatud otsuse tühistamist.

56

Nimelt tuleb märkida, et käesolevas asjas ei ole varasema kaubamärgi nõrga eristusvõime tunnustamine takistuseks segiajamise tõenäosuse olemasolule. Kuigi segiajamise tõenäosuse hindamisel tuleb arvestada varasema kaubamärgi eristusvõimet (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Canon, punkt 24), on see vaid üks hindamise käigus arvessevõetavatest asjaoludest. Seega isegi juhul, kui tegemist on nõrga eristusvõimega varasema kaubamärgiga, võib esineda segiajamise tõenäosus, ja seda nimelt tähiste ja nendega kaitstud kaupade või teenuste sarnasuse tõttu (eespool viidatud kohtuotsus PAGESJAUNES.COM, punkt 70; vt selle kohta 16. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas T-112/03: L’Oréal vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Revlon (FLEXI AIR), EKL 2005, lk II-949, punkt 61).

57

Lisaks jääks hageja poolt selles osas esitatud käsitlusest lähtudes tähelepanuta kaubamärkide sarnasuse küsimus, kusjuures varasema siseriikliku kaubamärgi eristusvõime küsimusele antaks selle arvelt ülemäära suur tähendus. Sellest tuleneks, et kuna varasemal siseriiklikul kaubamärgil on üksnes nõrk eristusvõime, eksisteerib segiajamise tõenäosus vaid juhul, kui varasema kaubamärgi täielik jäljendus võetakse taotletavasse kaubamärki, sõltumata kõnealuste tähiste sarnasuse astmest (Euroopa Kohtu 27. aprilli 2006. aasta määrus kohtuasjas C-235/05 P: L’Oréal vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I-57, punkt 45). Selline tulemus ei oleks siiski olemuslikult kooskõlas igakülgse hindamisega, mille pädevad asutused peavad vastavalt määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktile b läbi viima (Euroopa Kohtu 15. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-171/06 P: T.I.M.E. ART vs. Devinlec ja Siseturu Ühtlustamise Amet, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 41, ja eespool viidatud kohtuotsus PAGESJAUNES.COM, punkt 71).

58

Eeltoodust – täpsemalt sellest, et asjaomasele avalikkusele jääb kõnealustest kaubamärkidest vaid ebatäiuslik mälupilt, nii et nende ühine osa, sõna „limoncello” või „limonchelo” loob nende vahel teatava sarnasuse, ja sellest, et erinevad arvessevõetavad tegurid sõltuvad üksteisest, sest asjaomased kaubad on identsed – tuleneb, et käesoleval juhul esineb segiajamise tõenäosus.

59

Järelikult tuleb tõdeda, et apellatsioonikoda jõudis õigustatult järeldusele, et eksisteerib segiajamise tõenäosus. Seetõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.

60

Hageja leiab, et kuna vaidlustatud otsuses on tehtud ilmne hindamisviga, siis on ühtlustamisamet võimu kuritarvitanud.

61

Hageja väitel tuleneb see, et ühtlustamisameti hindamisviga on ilmne, esiteks asjaolust, et ta võttis varasema kaubamärgiga segiajamise tõenäosuse hindamisel taotletavast kaubamärgist arvesse üksnes sõna „limoncello”, mis on vastuolus nende erinevate tegurite igakülgse hindamisega, mis võivad kaasa tuua segiajamise tõenäosuse.

62

Teiseks näeb hageja ilmset hindamisviga ühtlustamisameti seisukohavõttudes menetluse ajal, kuna need on tema arvates täiesti vasturääkivad. Selle tõenduseks vastandab ta ühtlustamisameti 23. novembri 1999. aasta kirja vaidlustatud otsusele.

63

Ühtlustamisamet vaidlustab hageja argumendid.

64

Tuleb meenutada, et võimu kuritarvitamise mõiste on ühenduse õiguses täpselt piiritletud ja et sellega on mõeldud olukorda, kus haldusasutus kasutab oma volitusi mõnel muul eesmärgil kui see, milleks need talle on antud. Sellega seoses on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt otsuse puhul võimu kuritarvitamisega tegemist vaid juhul, kui objektiivsetest, asjakohastest ja omavahel kooskõlas olevatest andmetest nähtub, et otsus on vastu võetud muudel eesmärkidel kui need, milleks see peaks mõeldud olema (Esimese Astme Kohtu 24. aprilli 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-551/93 ja T-231/94–T-234/94: Industrias Pesqueras Campos jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II-247, punkt 168; 12. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas T-19/99: DKV vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (COMPANYLINE), EKL 2000, lk I-1, punkt 33; 19. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T-337/99: Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ümmargune punavalge tablett), EKL 2001, lk II-2597, punkt 66, ja 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T-247/01: eCopy vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ECOPY), EKL 2002, lk II-5301, punkt 22).

65

Tuleb märkida, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest võiks järeldada, et vaidlustatud otsus võeti vastu mõnel muul eesmärgil kui selle kindlakstegemiseks, kas määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b alusel tuleb keelduda taotletava kaubamärgi registreerimisest.

66

Seoses sellega, et apellatsioonikoda võttis väidetavalt arvesse üksnes sõna „limoncello”, piisab selle meenutamisest, et nagu eespool on tõdetud, jõudis ta õigustatult järeldusele, et käesoleval juhul eksisteerib vastandatud kaubamärkide vahel segiajamise tõenäosus. Väidetavatest vigadest, mida apellatsioonikoda võis sellele järeldusele jõudes teha, ei piisa seega vaidlustatud otsuse tühistamiseks.

67

Mis puutub ühtlustamisameti väidetavalt vasturääkivasse seisukohta, siis viitab hageja asjaolule, et kinnitades oma 23. novembri 1999. aasta kirjas vajadust piirduda kõnealuse registreerimise taotluse puhul konkreetse kaupade klassiga, mis hõlmab Amalfi rannikult pärinevaid sidrunilikööre, soovis ühtlustamisamet limoncello päritolu eripära tõttu tarbija valiku määramises vältida segiajamise tõenäosust likööri päritolu osas. Sellega kinnitas ühtlustamisamet hageja sõnul taotletavale kaubamärgile omast võimet identifitseerida Amalfi ranniku piirkonnas toodetud sidrunilikööri. Seevastu vaidlustatud otsuses leidis apellatsioonikoda hageja hinnangul vasturääkivalt, et sama sõnaühend võib põhjustada tervikmulje keskmise Hispaania tarbija tajus segiajamise tõenäosuse.

68

Toodud arutluskäiguga ei saa nõustuda. Nimelt, paludes piirata nende kaupade liike, mille jaoks taotletavat kaubamärki saab registreerida, kontrollis ühtlustamisamet, kas taotletava kaubamärgi suhtes tuleb kohaldada absoluutseid keeldumispõhjusi ja eelkõige määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti g, sest ilma selle piiranguta oleks võinud tekkida oht, et tarbijat eksitatakse kaubamärgiga kaitstud kauba geograafilise päritolu osas. Seega ei väitnud ühtlustamisamet kuidagi, et geograafiline tähis välistab täielikult segiajamise tõenäosuse juhul, kui sama määruse artikli 8 lõike 1 punkti b alusel esitatakse vastulause.

69

Järelikult tuleb teine väide rahuldamata jätta.

70

Hageja väidab, et vaidlustatud otsusel puuduvad põhjendused, sest sellest ei ilmne selgelt ja üheti mõistetavalt apellatsioonikoja arutluskäik. Vaidlustatud otsuse põhjendusi iseloomustab see, et apellatsioonikoda on tähiste võrdlemisel ja segiajamise tõenäosuse hindamisel palju lünki jätnud.

71

Ühtlustamisamet vaidlustab hageja argumendid.

72

Selles osas, milles hageja argumendid kuuluvad ilmsel hindamisveal põhineva etteheite alla, on neid juba uuritud esimese väite raames.

73

Seoses vaidlustatud otsuse põhjendustega tuleb kõigepealt meenutada, et määruse nr 40/94 artikli 73 esimese lause kohaselt tuleb apellatsioonikoja otsustes märkida põhjused, millel need rajanevad. Lisaks näeb komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), artikli 50 lõike 2 punkt h ette, et apellatsioonikoja otsuses peavad olema otsuse põhjendused. See kohustus on samasuguse ulatusega kui see, mis tuleneb EÜ artiklist 253. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab EÜ artikli 253 kohane põhjendus näitama selgelt ja üheti mõistetavalt õigusakti koostanud institutsiooni arutluskäiku. Nimetatud kohustusel on kaks eesmärki: esiteks võimaldada huvitatud isikutel saada teada vastuvõetud meetme põhjendused, et oma õigusi kaitsta, ning teiseks võimaldada ühenduse kohtul teostada otsuse üle seaduslikkuse järelevalvet. Otsuse põhjenduse vastavust nimetatud nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (Esimese Astme Kohtu 28. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-124/02 ja T-156/02: Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Vitakraft-Werke Wührmann ja Friesland Brands (VITATASTE ja METABALANCE 44), EKL 2004, lk II-1149, punktid 72 ja 73, ning 21. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-111/06: Wesergold Getränkeindustrie vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Lidl Stiftung (VITAL FIT), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 62).

74

Hageja heidab apellatsioonikojale ette seda, et ta kinnitas ilma igasuguse analüüsimiseta, et kaks kõnealust kaubamärki on visuaalselt ja foneetiliselt üksteisele väga lähedased.

75

Sellega seoses tuleb tõdeda, et apellatsioonikoda märkis pärast määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b sisu ja kohtupraktikas sellele antud tõlgenduse meenutamist vaidlustatud otsuse põhjenduses 18, et ta nõustub vastulausete osakonnaga selles osas, et vastandatud kaubamärgid on nendega kaitstud, klassi 33 kuuluvate kaupade osas segadusttekitavalt sarnased määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses.

76

Ta täpsustas, et taotletava kaubamärgiga tähistatud Amalfi rannikult pärinev sidruniliköör on selgelt hõlmatud varasema kaubamärgiga kaitstud liigiga „liköörid”. Seejärel täpsustas ta, et taotletava kaubamärgi domineeriv osa on sõna „limoncello”, sest just see sõna, mitte kaunistatud ja värviline silt, millel see on esitatud, on asjaomase tarbija jaoks põhiline eristav osa. Ta märkis, et arvestades seda, et sõna „limoncello” tähed on palju suuremad ja selle koht keskne, on tõenäoline, et ülejäänud sõnad, mis on kirjutatud selle all palju väiksemalt, jäävad tarbijatele suures osas märkamatuks.

77

Apellatsioonikoda märkis, et varasem kaubamärk koosneb tähisest LIMONCHELO, et vastandatud kaubamärgid on visuaalselt ja foneetiliselt väga lähedased ja et arvestades kohe märgatavat vastandatud tähiste üldist sarnasust puudub vajadus asuda neid sarnasuse näitamiseks täht tähe, silp silbi haaval osadeks võtma. Apellatsioonikoda leidis, et kõnealused kaubamärgid on visuaalselt ja foneetiliselt peaaegu identsed.

78

Seega järeldas ta, et arvestades vastandatud kaubamärkide sarnasust ja nendega tähistatud kaupade kattumist, on tõenäoline, et Hispaania tarbijad ajavad need segi või seostavad kahe kaubamärgi kaubandusliku päritolu.

79

Isegi kui eeldada, et see vaidlustatud otsuse põhjendus on lühike ega näita piisavalt põhjuseid, mille tõttu apellatsioonikoda nimetatud järeldusele jõudis, tuleb võtta arvesse üksikasjalikumat põhjendust, mis on selle kohta esitatud vastulausete osakonna otsuses. Nimelt viitas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse põhjenduses 18, et ta nõustub vastulausete osakonnaga selles osas, et kõnealused kaubamärgid on segadusttekitavalt sarnased määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses nendega kaitstud, klassi 33 kuuluvate kaupade osas. Tulenevalt vastulausete osakondade ja apellatsioonikodade vahelisest funktsionaalsest järjepidevusest, mida on kinnitatud määruse nr 40/94 artikli 62 lõikes 1 (Euroopa Kohtu 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-29/05 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, EKL 2007, lk I-2213, punkt 30; Esimese Astme Kohtu 10. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T-323/03: La Baronia de Turis vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Baron Philippe de Rothschild (LA BARONNIE), EKL 2006, lk II-2085, punktid 57 ja 58), kuulub nii see otsus kui ka selle põhjendused vaidlustatud otsuse aluseks olevate asjaolude konteksti, mis on hagejale teada ja ning mis võimaldab kohtul teostada täielikku seaduslikkuse järelevalvet segiajamise tõenäosuse hindamise põhjendatuse üle. Tuleb märkida, et vastulausete osakond selgitas oma otsuses, milles seisneb vastandatud kaubamärkide visuaalne ja foneetiline sarnasus ning tõi välja põhjused, miks käesoleval juhul eksisteerib segiajamise tõenäosus.

80

Lõpuks väidab hageja, et vaidlustatud otsuses ei ole toodud põhjuseid, miks hageja esitatud väited ja tõendid ei võimalda järeldada, et ei ole tõenäoline, et asjaomased tarbijad võivad vastandatud kaubamärke segi ajada.

81

Sellega seoses piisab, kui meenutada, et institutsioonid ei pea nende otsuste põhjendamisel, mida neil tuleb teha, võtma seisukohta kõigi argumentide osas, mille huvitatud isikud neile esitasid. Piisab, kui nad toovad välja otsuse ülesehituses olulist tähtsust omavad asjaolud ja õiguslikud kaalutlused (Esimese Astme Kohtu 18. veebruari 2008. aasta määrus kohtuasjas T-327/06: Altana Pharma vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Avensa (PNEUMO UPDATE), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 18; vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2006 .aasta otsus kohtuasjas T-204/03: Haladjian Frères vs. komisjon, EKL 2006, lk II-3779, punkt 199).

82

Tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse kirjeldusest eespool punktides 75–78, esitas apellatsioonikoda käesolevas asjas vaidlustatud otsuses asjaolud ja õiguslikud kaalutlused, mille tõttu ta selle otsuse tegi. Seega ei saa talle ette heita seda, et ta ei vastanud hageja argumendile, et sõna „limoncello” on puhtalt kirjeldav ja on muutunud teatava liköörimargi üldistes kirjeldustes tavapäraseks, või argumentidele, et ühtlustamisamet soovitas ise kitsendada taotletava kaubamärgiga kaitstavate kaupade valikut Amalfi rannikult pärinevatele sidrunilikööridele põhjendusega, et kui kõnealune liköör on muud päritolu, on kaubamärk eksitav.

83

Järelikult tuleb põhjendamiskohustuse rikkumisele tuginev kolmas väide rahuldamata jätta.

84

Kõike eeltoodut arvestades tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

85

Hageja palub mõista kõik seoses Esimese Astme Kohtus toimunud menetlusega ning Euroopa Kohtus toimunud apellatsioonmenetlusega tekkinud kohtukulud välja ühtlustamisametilt. Mis puutub ühtlustamisameti poolt Euroopa Kohtus esitatud apellatsioonkaebuse teist väidet, millega ta tõi esile tühistatud kohtuotsuse ilmselge vastuolulisuse ja ebaloogilisuse, siis tuleb hageja arvates selle väitega seotud kohtukulud igal juhul välja mõista ühtlustamisametilt, sõltumata sellest, kas Esimese Astme Kohus rahuldab segiajamise tõenäosust puudutavad järeldused. Hageja tuletab meelde, et ühtlustamisamet võttis selle väite tagasi pärast eespool viidatud Esimese Astme Kohtu 12. jaanuari 2006. aasta määrust, milles kohus hageja sellekohase väitega nõustus.

86

Ühtlustamisamet palub mõista kõik Esimese Astme Kohtu ja Euroopa Kohtu menetlusega seonduvad kohtukulud välja hagejalt.

87

Esimese Astme Kohtu otsuses mõisteti kohtukulud välja ühtlustamisametilt. Euroopa Kohtu otsuses sedastati, et kohtukulude jagamine otsustatakse edaspidi. Seega on Esimese Astme Kohtu ülesanne otsustada käesolevas kohtuotsuses vastavalt kodukorra artiklile 121 kõikide erinevate menetlustega seotud kohtukulude üle.

88

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks kõigi tema nõuete osas, ei tule eriliste põhjuste puudumisel määrata kohtukulude jaotust. Seega tuleb ühtlustamisametile Esimese Astme Kohtus ja Euroopa Kohtus tekkinud kohtukulud vastavalt tema nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda)

otsustab: