Kohtuasi C-508/04

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Austria Vabariik

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Direktiiv 92/43/EMÜ — Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse — Ülevõtmismeetmed”

Kohtujurist J. Kokott’i ettepanek, esitatud 11. jaanuaril 2007   I - 3791

Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 10. mai 2007   I - 3812

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – Ühise pärandi haldamine

   (EÜ artikli 249 kolmas lõik; nõukogu direktiiv 92/43)

2. Institutsioonide aktid – Direktiivid – Rakendamine liikmesriikide poolt

   (EÜ artikli 249 kolmas lõik; nõukogu direktiiv 92/43)

3. Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – Vajalike kaitsemeetmete võtmine

   (Nõukogu direktiiv 92/43, artikli 6 lõige 1)

4. Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – Liikide kaitse – Erandid

   (Nõukogu direktiiv 92/43, artiklid 12–14, artikli 15 punktid a ja b ja artikkel 16)

5. Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – Liikide kaitse – Erandid

   (Nõukogu direktiiv 92/43, artiklid 12–14, artikli 15 punktid a ja b ja artikkel 16)

1.  Direktiivi 92/43 looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta neljandast ja üheteistkümnendast põhjendusest nähtub, et ohustatud elupaigad ja liigid moodustavad osa ühenduse looduspärandist ja neid ähvardavad ohud on tihti piiriülest laadi, mistõttu on kaitsemeetmete vastuvõtmine kõikide liikmesriikide ühine ülesanne. Selles valdkonnas on ülevõtmise täpsus erakordselt oluline juhul, kus ühise pärandi haldamine on liikmesriikide territooriumil usaldatud vastavatele liikmesriikidele

   (vt punktid 57 ja 58)

2.  Direktiiv 92/43 looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta sätestab keskkonnaõiguse valdkonnas keerulised ja tehnilised eeskirjad, mistõttu peavad liikmesriigid spetsiaalselt tagama, et seda ülevõttev õigusakt oleks selge ja täpne.

   Nõustuda ei saa liikmesriigi argumendiga, mille kohaselt tõlgendatakse siseriikliku õiguse sätet siis, kui kaitsemeetmed on vajalikud, igal juhul kooskõlaliselt asjaomase direktiiviga. Niisugune liikmesriigi õiguse sätete kooskõlaline tõlgendamine ei saa üksinda tagada selgust ja täpsust, mida nõuab õiguskindlus.

   Lisaks ei saa lihtsat halduspraktikat, mis võib sõltuda ametiasutuse suvast ning mida ei ole piisavalt avalikustatud, pidada nende kohustuste täitmiseks, mis lasuvad liikmesriigil seoses direktiivide ülevõtmisega.

   (vt punktid 73, 78–80)

3.  Direktiivi 92/43 looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 6 lõike 1 sõnastuse kohaselt soovis ühenduse seadusandja panna liikmesriikidele kohustuse võtta vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad direktiivi I ja II lisas nimetatud looduslike elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilistele vajadustele, mis välistab liikmesriikide igasuguse kaalutlusõiguse ja kitsendab liikmesriikide ametiasustuste määrusandliku- ja otsustuspädevuse üksnes nende meetmete raames rakendatavatele meetmetele ja tehnilistele valikutele.

   (vt punktid 76, 87)

4.  Direktiivi 92/43 looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artiklid 12–14 ja artikli 15 punktid a ja b moodustavad sidusa sätete kogumi, mis kohustavad liikmesriike kehtestama vastavate looma- ja taimeliikide kaitseks range kaitsekorra.

   Direktiivi artikkel 16, mis määratleb täpselt tingimused, mil liikmesriigid võivad teha erandeid nimetatud artiklites 12–15 ette nähtud keeldudest, kujutab endast erandsätet direktiivis ette nähtud kaitsekorrast. Sellest tulenevalt peab nimetatud artiklit tõlgendama kitsalt.

   (vt punktid 109 ja 110)

5.  Vastavalt direktiivi 92/43 looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 16 lõikele 1 võib liikmesriigi tasandil võtta meetmeid, millega tehakse erand direktiivis sätestatud keeldudest, üksnes siis, kui ei ole muud rahuldavat alternatiivset lahendust. Sellest johtuvalt on siseriiklikud sätted, mis ei sea direktiivi artikleis 12–14 ja artikli 15 punktides a ja b sätestatud keeldudest erandite tegemist sõltuvusse mitte kõigist direktiivi artiklis 16 ette nähtud kriteeriumeist ja tingimustest, vaid puudulikult üksnes mõnedest neist, viimati nimetatud artikliga vastuolus.

   (vt punktid 111 ja 112)