1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Saksamaa Liitvabariik ei võtnud meetmeid, mis tulenevad 10. aprilli 2003. aasta otsusest liidetud kohtuasjades C-20/01 ja C-28/01: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2003, lk I-3609), mis käsitleb Bockhorni omavalitsusüksuse (Saksamaa) heitvee ärajuhtimist puudutava lepingu ning Brunswicki linna (Saksamaa) jäätmete kõrvaldamist puudutava lepingu sõlmimist, on kõnealune liikmesriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad EÜ artiklist 228, ning mõista Saksamaa Liitvabariigilt komisjoni kasuks Euroopa Ühenduse omavahendite kontole kandmiseks välja trahv summas 31680 eurot iga päeva eest, mil Bockhorni omavalitsusüksust puudutava lepingu osas viivitatakse selle kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmisega, ja trahv summas 126720 eurot iga päeva eest, mil Brunswicki linna puudutava lepingu osas viivitatakse selle kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmisega, alates tehtava kohtuotsuse kuulutamise kuupäevast kuni nimetatud meetmete rakendamiseni.

2

Euroopa Kohtu presidendi 6. juuni 2005. aasta määrusega lubati Prantsuse Vabariigil, Madalmaade Kuningriigil ja Soome Vabariigil astuda menetlusse Saksamaa Liitvabariigi nõuete toetuseks.

3

Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246) artikli 2 lõige 6 näeb ette:

„Lõikes 1 nimetatud volituste kasutamise mõju sõlmitud ja juba täidetud lepingule määratakse kindlaks siseriikliku õigusega.

Lisaks sellele võib liikmesriik ette näha, et pärast lepingu sõlmimist piirduvad läbivaatamise korra eest vastutava asutuse volitused kahjutasu maksmisega kõigile rikkumise tõttu kahju kannatanud isikutele, v.a juhud, kui otsus tuleb jätta kõrvale enne kahjutasu maksmist.”

4

Vastavalt direktiivi 89/665 artikli 3 lõikele 1:

„Komisjon võib alustada käesoleva artikliga ettenähtud menetlusi, kui ta leiab enne lepingu sõlmimist, et riigihankeid reguleerivaid ühenduse sätteid on direktiivide 71/305/EMÜ ja 77/62/EMÜ rakendusalasse kuuluva pakkumismenetluse ajal selgelt ja ilmselt rikutud.”

5

Eespool viidatud otsuse komisjon vs. Saksamaa resolutiivosa punktides 1 ja 2 otsustas Euroopa Kohus:

6

Komisjon palus 27. juuni 2003. aasta kirjas Saksamaa valitsusel teatada eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Saksamaa täitmiseks võetud meetmetest.

7

Kuna Saksamaa valitsuse 7. augusti 2003. aasta vastus ei rahuldanud komisjoni, palus ta 17. oktoobril 2003 Saksa ametivõimudel esitada oma seisukoht kahe kuu jooksul.

8

Oma 23. detsembri 2003. aasta vastuses andis Saksamaa valitsus teada 2003. aasta detsembri alguses Alam-Saksi liidumaa valitsusele saadetud kirjast, milles ta oli viimati mainitut kutsunud üles tagama riiklike lepingute sõlmimise suhtes kehtivate õigusnormide järgimise ning teatama meetmetest, mis võimaldavad vältida sarnaste rikkumise kordumist tulevikus. Saksamaa valitsus viitas ka riigihangete määruse (Vergabeverordnung) artiklile 13 – sättele, mis jõustus 1. veebruaril 2001 ja mis näeb ette, et avalik-õiguslike tellijate sõlmitud lepingud on tühised, kui pakkujaid, kelle pakkumust ei tunnistatud edukaks, ei teavitata kõnealuste lepingute sõlmimisest 14 päeva enne lepingu sõlmimist. Valitsus väitis ka, et ühenduse õigus ei nõua nende kahe lepingu ülesütlemist, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa.

9

Komisjon saatis 1. aprillil 2004 Saksamaa Liitvabariigile põhjendatud arvamuse, millele viimati mainitu vastas 7. juunil 2004.

10

Leides, et Saksamaa Liitvabariik ei olnud võtnud eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Saksamaa täitmiseks vajalikke meetmeid, otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.

11

Kuna Saksamaa Liitvabariik andis kostja vastuses teada, et 28. veebruaril 2005 tühistati Bockhorni omavalitsusüksuse sõlmitud leping heitvee ärajuhtimise kohta, teatas komisjon repliigis, et ta ei jää kõnealust lepingut puudutavas osas oma hagi ega trahvi määramise nõude juurde.

12

Kuna komisjon seega loobus osaliselt hagist, tuleb hagi läbi vaadata üksnes osas, mis puudutab Brunswicki linna sõlmitud lepingut jäätmete kõrvaldamise kohta.

13

Saksamaa Liitvabariik märgib esiteks, et komisjonil puudub põhjendatud huvi, kuna ta ei esitanud kohtuotsuse tõlgendamise taotlust kodukorra artikli 102 tähenduses. Kõnealuse liikmesriigi arvates oleks vaidluse selle üle, millised tagajärjed tulenevad eespool viidatud kohtuotsusest komisjon vs. Saksamaa, võinud ja tulnud lahendada kõnealuse kohtuotsuse tõlgendamise taotluse raames, mitte EÜ artikli 228 alusel esitatud hagi raames.

14

Niisuguse seisukohaga ei saa siiski nõustuda.

15

EÜ artikli 226 alusel toimuva liikmesriigi kohustuse rikkumise menetluse raames peab Euroopa Kohus üksnes tuvastama, et teatavat ühenduse õiguse normi on rikutud. EÜ artikli 228 lõike 1 alusel on asjaomane liikmesriik seejärel kohustatud võtma Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalikud meetmed (vt selle kohta 18. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-126/03: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2004, lk I-11197, punkt 26). Kuna küsimus, millised meetmed on EÜ artikli 226 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmiseks vajalikud, ei kuulu sellise kohtuotsuse eseme juurde, ei saa seda küsimust esitada selle kohtuotsuse tõlgendamise taotluses (vt selle kohta ka 20. aprilli 1988. aasta määrus liidetud kohtuasjades 146/85 INT ja 431/85 INT: Maindiaux jt vs. CES jt, EKL 1988, lk 2003, punkt 6).

16

Pealegi, just EÜ artikli 228 lõike 2 alusel esitatud hagi menetluses on selle liikmesriigi ülesanne, kes on kohustatud tegema järeldusi, mis rikkumise tuvastanud kohtuotsusest talle tunduvad tulenevat, õigustada nende järelduste põhjendatust, kui komisjon need kahtluse alla seab.

17

Teiseks palub Saksamaa Liitvabariik, keda toetab Madalmaade Kuningriik, vasturepliigis Euroopa Kohtul lõpetada menetlus vastavalt kodukorra artikli 92 lõikele 2, kuna hagi ese on ära langenud, kuivõrd 10. juulil 2005 lõpetati ka Brunswicki linna sõlmitud leping jäätmete kõrvaldamise kohta.

18

Komisjon vastab Prantsuse Vabariigi, Madalmaade Kuningriigi ja Soome Vabariigi menetlusse astumise taotlusi puudutavates märkustes, et tal on jätkuvalt huvi selle vastu, et Euroopa Kohus otsustaks, kas vastavalt EÜ artiklile 228 antud põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel oli Saksamaa Liitvabariik eespool viidatud 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Saksamaa juba täitnud. Komisjon täpsustab siiski, et trahvi määramine ei ole enam vajalik.

19

Selles suhtes tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on kuupäev, mis tuleb aluseks võtta, et hinnata, kas on tegemist kohustuste rikkumisega EÜ artikli 228 tähenduses, nimetatud sätte alusel antud põhjendatud arvamuses ette nähtud tähtaja lõppemise kuupäev (18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-119/04: komisjon vs. Itaalia, EKL 2006, lk I-6885, punkt 27 ja viidatud kohtupraktika).

20

Käesoleval juhul sisaldas põhjendatud arvamus, mille Saksa ametivõimud said kätte 1. aprillil 2004, nagu nähtub kättesaamist tõendavalt templilt, märkust kahekuulise tähtaja kohta. Kuupäev, mis tuleb aluseks võtta, et hinnata, kas on tegemist kohustuste rikkumisega EÜ artikli 228 tähenduses, on seega 1. juuni 2004. Selleks kuupäevaks ei olnud Brunswicki linna sõlmitud leping jäätmete kõrvaldamise kohta veel lõpetatud.

21

Lisaks ei ole hagi – vastupidi sellele, mida Saksamaa Liitvabariik väitis kohtuistungil – vastuvõetamatu ka põhjendusel, et komisjon ei palu enam trahvi määrata.

22

Kuna Euroopa Kohus on pädev määrama rahalist karistust, mida komisjon ei ole välja pakkunud (vt selle kohta 12. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-304/02: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2005, lk I-6263, punkt 90), ei ole hagi vastuvõetamatu pelgalt seetõttu, et komisjon leiab Euroopa Kohtu menetluse teatavas staadiumis, et trahvi ei ole enam vaja määrata.

23

Mis puudutab kolmandaks direktiivi 89/665 artiklist 3 tulenevat vastuvõetamatuse vastuväidet, millele viitab kohtujurist oma ettepaneku punktis 44, siis tuleb märkida, et kõnealuses sättes ette nähtud erimenetlus kujutab endast ennetavat abinõu, mis ei saa kõrvale kalduda EÜ artiklites 226 ja 228 sätestatud komisjoni pädevusest ega seda asendada (vt selle kohta 2. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-394/02: komisjon vs. Kreeka, EKL 2005, lk I-4713, punkt 27 ja viidatud kohtupraktika).

24

Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tulenevalt on hagi vastuvõetav.

25

Komisjon leiab, et Saksamaa Liitvabariik ei võtnud eespool viidatud 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Saksamaa täitmiseks piisavaid meetmeid, kuna kõnealune liikmesriik ei öelnud põhjendatud arvamusega määratud tähtaja lõppemise kuupäevaks üles Brunswicki linna sõlmitud lepingut jäätmete kõrvaldamise kohta.

26

Saksamaa Liitvabariik kordab Saksamaa valitsuse 23. detsembri 2003. aasta teates väljendatud seisukohta, mille kohaselt kõnealuses kohtuotsuses käsitletud lepingute ülesütlemine ei olnud nõutav, ning väidab, et teates mainitud meetmed olid kõnealuse kohtuotsuse täitmiseks piisavad.

27

Selles suhtes tuleb meenutada, et nagu nähtub eespool viidatud 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Saksamaa punktist 12, sõlmisid Brunswicki linn ja Braunschweigsche Kohlebergwerke lepingu, millega alates 1999. aasta juunist/juulist tehti viimati mainitule ülesandeks 30 aastaks jäätmete kõrvaldamine termilise töötlemise teel.

28

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 72 märgib, oli nende meetmete eesmärk, millele Saksamaa valitsus oma 23. detsembri 2003. aasta teates viitas, üksnes vältida uute selliste lepingute sõlmimist, mis kujutaksid endast sarnaseid kohustuste rikkumisi nagu need, mis tuvastati kõnealuses kohtuotsuses. Seevastu ei takistanud need meetmed Brunswicki linna sõlmitud lepingut 1. juunil 2004 täielikult edasi kehtimast.

29

Seega, kuna kõnealust lepingut ei olnud 1. juuniks 2004 lõpetatud, vältas rikkumine veel sel kuupäeval. Teenuste osutamise vabaduse kahjustamine direktiivi 92/50 sätete eiramise läbi vältas kogu selle aja, mil täideti lepinguid, mis olid sõlmitud direktiivi rikkudes (eespool viidatud 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 36). Lisaks oli kõnealusel kuupäeval eeldatav, et kohustuste rikkumine vältab veel aastakümneid, arvestades, kui pikaks ajaks kõnealune leping oli sõlmitud.

30

Võttes arvesse kõiki neid asjaolusid, ei saa sellises olukorras, nagu käesoleval juhul kõne all, leida, et Brunswicki linna sõlmitud lepingu osas on Saksamaa Liitvabariik 1. juuniks 2004 võtnud eespool viidatud 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Saksamaa täitmiseks vajalikud meetmed.

31

Saksamaa Liitvabariik, keda toetavad Prantsuse Vabariik, Madalmaade Kuningriik ja Soome Vabariik, väidab siiski, et direktiivi 89/665 artikli 2 lõike 6 teise lõiguga, mis võimaldab liikmesriikidel oma õigusnormides ette näha, et pärast lepingu sõlmimist võib hagi esitada üksnes kahju hüvitamise nõudes, ning nii välistada lepingu ülesütlemise võimaluse, on vastuolus see, kui seoses sellise lepinguga kohustuste rikkumise tuvastamine EÜ artikli 226 tähenduses toob kaasa kohustuse leping üles öelda. See on nende liikmesriikide meelest vastuolus ka õiguskindluse põhimõttega, õiguspärase ootuse kaitsega, põhimõttega pacta sunt servanda, omandiõiguse kui põhiõigusega, EÜ artikliga 295 ja Euroopa Kohtu praktikaga kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramise valdkonnas.

32

Nende argumentidega ei saa siiski nõustuda.

33

Mis puudutab esiteks direktiivi 89/665 artikli 2 lõike 6 teist lõiku, siis on Euroopa Kohus juba leidnud, et kuigi on tõsi, et kõnealune säte võimaldab liikmesriikidel säilitada nende lepingute kehtivus, mis on sõlmitud riigihankemenetlust reguleerivaid direktiive rikkudes, ja kaitseb seeläbi teiste lepingupartnerite õiguspärast ootust, ei saa – ilma et vähendataks EÜ asutamislepingu nende sätete ulatust, millega loodi siseturg – selle tagajärjel pidada tellija tegevust kolmandate isikute suhtes pärast selliste lepingute sõlmimist ühenduse õigusega kooskõlas olevaks (eespool viidatud 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 39).

34

Kui direktiivi 89/665 artikli 2 lõike 6 teine lõik ei mõjuta EÜ artikli 226 kohaldamist, ei saa see ka mõjutada EÜ artikli 228 kohaldamist, kuna vastasel juhul vähendataks sellises olukorras, nagu käesoleval juhul kõne all, asutamislepingu nende sätete ulatust, millega loodi siseturg.

35

Pealegi, direktiivi 89/665 artikli 2 lõike 6 teine lõik, mille eesmärk on tagada kõikides liikmesriikides juhuks, kui rikutakse riiklikke lepinguid puudutavat ühenduse õigust või seda õigust üle võtvaid siseriiklikke õigusnorme, tõhusate õiguskaitsevahendite olemasolu, selleks et tagada riiklike lepingute sõlmimise korda kooskõlastavate direktiivide tõhus kohaldamine (12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-470/99: Universale-Bau jt, EKL 2002, lk I-11617, punkt 71), puudutab – nagu nähtub selle sätte sõnastusest – hüvitist, mida võib tellijalt saada isik, kellele on tellija toime pandud rikkumisega kahju tekitatud. Kõnealuse sätte spetsiifilisuse tõttu ei saa seda pidada selliseks, mis reguleerib ka liikmesriigi ja ühenduse vahelist suhet, st suhet, millega on tegemist EÜ artiklite 226 ja 228 kontekstis.

36

Mis puudutab teiseks õiguskindluse põhimõtet, õiguspärase ootuse kaitset, põhimõtet pacta sunt servanda ning omandiõigust, siis isegi kui eeldada, et lepingupartner võib lepingu ülesütlemise korral vaidluses tellijaga tugineda nimetatud põhimõtetele ja õigusele, ei saa liikmesriik mingil juhul seda asjaolu kasutada, et õigustada EÜ artikli 226 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmata jätmist ning seeläbi pääseda oma vastutusest, mis tuleneb ühenduse õigusest (vt analoogia alusel 17. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-470/03: AGM-COS.MET, EKL 2007, lk I-2749, punkt 72).

37

Mis puudutab kolmandaks EÜ artiklit 295, mille kohaselt „leping ei mõjuta mingil viisil omandi õiguslikku režiimi liikmesriikides”, siis tuleb meelde tuletada, et kõnealune artikkel ei tähenda seda, et liikmesriikides kehtivad omandi õiguslikud režiimid jääksid asutamislepingu alusreeglite kohaldamisalast välja (13. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-463/00: komisjon vs. Hispaania, EKL 2003, lk I-4581, punkt 67 ja viidatud kohtupraktika). Liikmesriigis kehtiva omandi õigusliku režiimi iseärasused ei saa seega õigustada sellise kohustuste rikkumise vältamist, mis seisneb teenuste osutamise vabaduse kahjustamises direktiivi 92/50 sätete eiramise läbi.

38

Lisaks tuleb meenutada, et liikmesriik ei saa tugineda oma õiguskorras kehtivatele sätetele, valitsevale praktikale või olukorrale, et õigustada ühenduse õigusest tulenevate kohustuste täitmata jätmist (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 25 ja viidatud kohtupraktika).

39

Mis puudutab neljandaks Euroopa Kohtu praktikat kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramise valdkonnas, siis piisab märkimisest, et kõnealune praktika ei võimalda mingil juhul õigustada EÜ artikli 226 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmata jätmist.

40

Kuigi Brunswicki linna sõlmitud lepingu osas tuleb tõdeda, et Saksamaa Liitvabariik ei olnud 1. juuniks 2004 võtnud eespool viidatud 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Saksamaa täitmiseks vajalikke meetmeid, ei ole sellise olukorraga enam tegemist ajal, mil Euroopa Kohus asjaolusid uurib. Sellest tulenevalt ei ole õigustatud trahvi määramine, mida komisjon ka enam ei nõua.

41

Samuti ei näi käesoleva kohtuasja asjaoludest lähtuvalt olevat vajalik määrata põhisummat.

42

Seetõttu tuleb tõdeda, et kuna Saksamaa Liitvabariik ei olnud kuupäevaks, mil lõppes vastavalt EÜ artiklile 228 komisjoni poolt antud põhjendatud arvamuses määratud tähtaeg, võtnud eespool viidatud 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Saksamaa, mis käsitleb Brunswicki linna jäätmete kõrvaldamist puudutava lepingu sõlmimist, täitmiseks vajalikke meetmeid, siis rikkus Saksamaa Liitvabariik kõnealusest artiklist tulenevaid kohustusi.

43

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Saksamaa Liitvabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Saksamaa Liitvabariigilt. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõike 4 esimesele lõigule kannavad menetlusse astunud Prantsuse Vabariik, Madalmaade Kuningriik ja Soome Vabariik oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: