1. Komisjon – Liikmete kohustused – EÜ artikli 213 lõige 2
(EÜ artikli 213 lõige 2)
2. Komisjon – Liikmete kohustused – Rikkumine – Karistused
(EÜ artikli 213 lõige 2)
3. Komisjon – Liikmete kohustused – Rikkumine – Menetlus
(EÜ artikli 213 lõige 2)
4. Komisjon – Liikmete kohustused – Rikkumine – Menetlus
(EÜ artikli 213 lõige 2)
5. Komisjon – Liikmete kohustused – Rikkumine – Menetlus
(EÜ artikli 213 lõige 2)
6. Komisjon – Liikmete kohustused – Rikkumine – Menetlus
(EÜ artikli 213 lõige 2)
7. Komisjon – Liikmete kohustused – Rikkumine – Kriminaalmenetluses uuritud faktilised asjaolud
(EÜ artikli 213 lõige 2)
1. EÜ artikli 213 lõike 2 kolmas lõik, mis sätestab paralleelselt tegutsemise keelu ja kohustab täitma komisjoni liikme ametist tulenevaid kohustusi, mainib teatud kohustusi vaid näitlikult.
Miski selles lõigus ei piira mõistet „[ametist] tulenevaid kohustusi”, ning seda tuleb mõista laialt. Arvestades komisjoni liikmetele usaldatud ülesannete tähtsust, on oluline, et nad järgivad kõige rangemaid käitumisnorme. Seega tuleb nimetatud mõistest aru saada nii, et see sisaldab lisaks nimetatud lõigus otseselt toodud aususe ja diskreetsuse kohustusele kõiki komisjoni liikme ametist tulenevaid kohustusi, mille hulgas on ka sama artikli esimeses lõigus toodud kohustus tegutseda ühenduse üldistes huvides oma kohustuste täitmisel täiesti sõltumatult.
Seega peavad ühenduse üldised huvid olema komisjoni liikmete jaoks igal hetkel mitte ainult siseriiklikest huvidest, vaid ka isiklikest huvidest kõrgemal.
Kui komisjoni liikmed peavad nii hoolitsema selle eest, et nende käitumine oleks laitmatu, siis sellest ei tulene siiski, et vähimat kõrvalekaldumist nendest normidest võiks karistada EÜ artikli 213 lõike 2 kohaselt. Vajalik on teatud raskusastmega rikkumise olemasolu.
(vt punktid 68–72)
2. EÜ artikli 213 lõike 2 kolmanda lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus komisjoni liikme ametist tulenevate kohustuste rikkumisel määrata karistuse, mille kohaselt asjassepuutuv liige tuleb vastavalt asjaoludele kas ametist tagandada või jätta ilma õigusest saada pensioni või muid seda asendavaid soodustusi. Kui ametist tagandamist kohaldatakse rikkumise puhul, mis toimus ja jätkus asjaomase komisjoni liikme ametiaja jooksul, siis ilmajätmine õigusest saada pensioni või muid seda asendavaid soodustusi seevastu leiab kohaldamist siis, kui rikkumine toimus komisjoni liikme ametiaja jooksul või pärast ametiaja lõppemist. Kuna õigusest saada pensioni või muid seda asendavaid soodustusi ilmajätmise ulatust ei ole täpsustatud, on Euroopa Kohtul tulenevalt rikkumise raskusastmest vabadus teha täielikult või osaliselt ilmajätmise otsus.
Seega ei ole asjaolu, et komisjoni liikme ametiaeg oli lõppenud ning asjassepuutuvat liiget ei saa enam ametist tagandada, takistuseks sellele, et komisjoni liiget karistataks rikkumise eest, mis toimus tema ametiaja jooksul, kuid mis avastati või tuvastati pärast ametiaja lõppemist.
Sellest järeldub, et EÜ artikli 213 lõige 2, mille alusel käesolevas kohtuasjas Euroopa Kohtusse pöörduti, et tuvastada, et Édith Cresson on rikkunud sellest sättest tulenevaid kohustusi, ning jätta ta täielikult või osaliselt ilma õigusest saada pensioni või muid seda asendavaid soodustusi, on õige õiguslik alus.
(vt punktid 73–75)
3. Hoolimata sellest, et EÜ artikli 213 lõige 2 ei näe ette mingit konkreetset tähtaega selles ette nähtud menetluse alustamiseks, ei ole selles raamistikus komisjoni kasutuses piiramatud tähtajad. Selles osas asjakohaste sätete puudumisel peab see institutsioon vältima oma ülesannete täitmise lõputut edasilükkamist, et järgida õiguskindluse tagamise põhinõuet mitte raskendada kostjate olukorda komisjoni väidete kummutamisel, rikkudes nii kaitseõigust.
(vt punkt 90)
4. EÜ artikli 213 lõikes 2 toodud menetlust reguleerivate detailsete eeskirjade puudumisele vaatamata järgiti kaitseõigust selles osas, milles kaitseõiguse austamine kõigis isiku vastu alustatud menetlustes, mis puudutavad tõenäoliselt isiku õigusi kahjustavat akti, on ühenduse õiguse üldpõhimõte ja see tuleb tagada ka siis, kui asjaomast menetlust ei ole kuidagi reguleeritud. Kaitseõiguse järgimine nõuab, et isikule, kelle vastu komisjon on alustanud haldusmenetlust, antakse tegelik võimalus selle menetluse jooksul teha teatavaks oma seisukoht väidetud asjaolude ja olukordade asetleidmise ja asjakohasuse kohta ning dokumentide kohta, millele komisjon tugineb oma põhjendustes ühenduse õiguse rikkumise olemasolu kohta.
Kui komisjon saadab asjaomasele isikule teatise kõikide etteheidetud asjaolude kohta ning nende asjaolude õigusliku analüüsi, annab asjaomasele isikule juurdepääsu tema toimikule, kutsub teda esitama oma märkused vähemalt kahekuulise tähtaja jooksul ning kuulab ta ära, siis viib see institutsioon läbi kaitseõigust järgiva menetluse.
(vt punktid 103 ja 104, 110)
5. Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolli nr 7 artikli 2 lõige 1, mille kohaselt on igaühel, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud, õigus tema süüdimõistmise või karistuse läbivaatamisele kõrgema kohtuinstantsi poolt, kehtestab õiguse, milles võivad nimetatud protokolli artikli 2 lõike 2 kohaselt olla erandiks eelkõige juhud, kus asjassepuutuva isiku üle mõistis esimeses astmes kohut kõrgeim kohtuinstants.
Sellest tuleneb, et isegi kui oletada, et see säte on kohaldatav EÜ artikli 213 lõikel 2 põhineva menetluse korral, ei kujuta hagi esitamise võimaluse puudumine Euroopa Kohtu otsuse peale endast mingil viisil sellist puudust, mis oma olemuselt võiks rikkuda komisjoni liikme õigusi tõhusale kohtulikule kaitsele ega võimalda seega muuta Euroopa Kohtu poole pöördumist kehtetuks.
(vt punktid 112 ja 113)
6. Ühenduste ametnikku või teenistujat puudutavad distsiplinaarmenetlused ning komisjoni liiget puudutavad menetlused ei allu samadele eeskirjadele. Esimesi reguleerivad Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad, teised on allutatud iseseisvale EÜ artikli 213 lõike 2 kohasele menetlusele. Seega ei ole esimesele kohaldatavad lahendused tingimata teisele ülekantavad.
(vt punkt 118)
7. Niivõrd, kuivõrd kriminaalmenetluses tehtud järeldused puudutavad identseid asjaolusid EÜ artikli 213 lõike 2 kohases menetluses uuritutega ning kui need järeldused on Euroopa Kohtule esitatud toimikus, võib viimane neid nimetatud artikli alusel asjaomasele isikule ette heidetud asjaolude uurimisel arvesse võtta. Siiski ei ole Euroopa Kohus seotud kriminaalmenetluses asjaoludele antud juriidilise kvalifikatsiooniga ning tema pädevuses on tema täie hindamispädevuse raames uurida, kas EÜ artikli 213 lõikel 2 põhinevas menetluses ette heidetud asjaolud kujutavad endast komisjoni liikme ametist tulenevate kohustuste rikkumist.
(vt punktid 120 ja 121)