1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 1. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T-308/00: Salzgitter vs. komisjon (EKL 2004, lk II-1933; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Esimese Astme Kohus tühistas osaliselt komisjoni 28. juuni 2000. aasta otsuse 2000/797/ESTÜ riigiabi kohta, mida Saksamaa Liitvabariik andis Salzgitter AG-le, Preussag Stahl AG-le ja kontserni kuuluvatele terasetööstuses tegutsevatele tütarettevõtjatele, kelle praegune ühine nimi on Salzgitter AG — Stahl und Technologie (SAG) (EÜT L 323, lk 5; edaspidi „vaidlusalune otsus”). Salzgitter AG (edaspidi „Salzgitter”) palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada osaliselt vaidlustatud kohtuotsus.

2

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–5 on Esimese Astme Kohus kirjeldanud õiguslikku raamistikku järgmiselt:

3

Seejärel esitas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 6–11 vaidluse tausta järgmiselt:

4

Salzgitter esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 21. septembril 2000.

5

Saksamaa Liitvabariigile anti 29. märtsi 2001. aasta määrusega luba astuda menetlusse Salzgitteri nõuete toetuseks.

6

Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuses, et komisjon kohaldas Salzgitterile antud abi suhtes õigustatult ST artikli 4 punkti c, jättes kõrvale ST artikli 67.

7

Sellisele järeldusele jõudmiseks selgitas Esimese Astme Kohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 111–115, et ST artikli 4 punkt c ja ST artikkel 67 käsitlevad kahte erinevat valdkonda, kuna ST artikkel 67 ei ole riigiabi valdkonnas asjakohane, ja et kolme esimese teraseabikoodeksi järkjärgulisel vastuvõtmisel tekkinud ebakindlus seoses muutustega sellise abi õiguslikus režiimis, mis ei ole söe- ja terasesektorile eriomane, ei mõjuta tema tõlgendust.

8

Lisaks lükkas Esimese Astme Kohus põhjendamatuse tõttu tagasi Salzgitteri argumendid selle kohta, et komisjon tõlgendas vääralt riigiabi mõistet ja ST artiklit 95 ning et vaidlusalust otsust ei ole põhjendatud.

9

Seevastu leidis Esimese Astme Kohus, et komisjon ei saanud nõuda Salzgitterile aastatel 1986–1995 antud abi tagastamist, rikkumata õiguskindluse põhimõtet, ning tühistas vaidlusaluse otsuse artiklid 2 ja 3, mis puudutasid Saksamaa Liitvabariigi kohustust nõuda selles otsuses nimetatud abi tagasi.

10

Õiguskindluse põhimõtte rikkumise tuvastamisel leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 174, et teise ja kolmanda teraseabikoodeksi vastuvõtmisele järgnenud olukord tingis ebaselge õigusliku olukorra seoses 1971. aasta otsuse ulatusega ja kolmanda teraseabikoodeksi artiklist 6 tuleneva pärast kolmanda koodeksi vastuvõtmist Salzgitterile antud abist teatamise kohustuse ulatusega.

11

Seejärel tõdes Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 179, et komisjon oli teadlik Salzgitterile ZRFG alusel antud abist, kuna Salzgitter edastas talle oma tegevusaruande ja raamatupidamise aastaaruande 1987/1988. aasta kohta.

12

Esimese Astme Kohus jõudis selle põhjal vaidlustatud kohtuotsuse punktis 180 järeldusele, et ebakindluse ja ebaselguse olukorra tulemusel, mis kumuleerus komisjoni reaktsiooni kauaaegse puudumise tõttu, kuigi komisjon Salzgitteri saadud abist teadis, tekkis selle institutsiooni hoolsuskohustuse rikkumise tõttu kahemõtteline olukord, mille komisjon oleks pidanud lahendama enne meetmete võtmist juba antud abi tagastamise nõudmiseks. Seetõttu leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 182, et komisjon ei saanud nõuda Salzgitterile aastatel 1986–1995 antud abi tagastamist, rikkumata seejuures õiguskindluse põhimõtet.

13

Neil asjaoludel ei pidanud Esimese Astme Kohus vajalikuks võtta seisukohta vaidlusaluses otsuses nimetatud abi summade arvutamise kohta.

14

Komisjon palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, saata kohtuasi tagasi Esimese Astme Kohtusse ja mõista kohtukulud välja Salzgitterilt.

15

Salzgitter palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja vastuapellatsioonis palub ta tühistada vaidlustatud kohtuotsus selles osas, milles tema hagi jäeti osaliselt rahuldamata, ning tühistada vaidlusaluse otsuse artikkel 1, milles kuulutati talle ZRFG kohaselt määratud eriamortisatsiooni ja maksuvabad reservid „riigiabiks”. Ta palub ka mõista kahe kohtuastme kulud välja komisjonilt.

16

Saksamaa Liitvabariik palub jätta komisjoni apellatsioonkaebuse rahuldamata, tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles Salzgitteri hagi jäeti osaliselt rahuldamata ja tühistada vaidlusaluse otsuse artikkel 1.

17

Kui Euroopa Kohus rahuldab Salzgitteri esitatud vastuapellatsiooni, ei tule esmase apellatsioonkaebuse suhtes otsust teha, kuna selle ese langeb siis ära. Seetõttu tuleb kõigepealt läbi vaadata vastuapellatsioon.

18

Salzgitter tugineb oma esimeses väites, mis on jagatud kolmeks osaks, ST artikli 4 punkti c ja ST artikli 67 rikkumisele.

19

Esimese väite esimeses osas leiab Salzgitter, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui sedastas, et komisjon kohaldas vaidlusaluses otsuses nimetatud abi suhtes õigustatult ST artikli 4 punkti c ja mitte ST artiklit 67 (10. mai 1960. aasta otsus kohtuasjades 27/58–29/58: Compagnie des hauts fourneaux et fonderies de Givors jt vs. ülemamet, EKL 1960, lk 501, 523; 23. veebruari 1961. aasta otsus kohtuasjas 30/59: De Gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg vs. ülemamet, EKL 1961, lk 1, 47, ja 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-390/98: Banks, EKL 2001, lk I-6117, punkt 88).

20

Salzgitteri arvates ei tulene 10. detsembri 1969. aasta otsusest kohtuasjades 6/69 ja 11/69: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 1969, lk 523), et abi, mis ei ole söe- ja terasesektorile eriomane, oli juba enne esimese teraseabikoodeksi vastuvõtmist ST artikli 4 punktiga c keelatud.

21

Saksamaa valitsus esitab samasuguseid argumente kui Salzgitter.

22

Ta toob ka esile, et ESTÜ asutamisleping lõi üksnes osalise integratsiooni, mis piirdus söe- ja terasesektoriga.

23

Ta rõhutab, et kui võtta arvesse EÜ artiklis 87 toodud „riigiabi” mõiste laia tõlgendust, mida järgitakse ka ST artikli 4 punktis c nimetatud „abi” mõiste puhul (1. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-200/97: Ecotrade, EKL 1998, lk I-7907), siis võtaks ST artikli 4 punkti c kohaldamine sellise abi suhtes, nagu on nimetatud vaidlusaluses otsuses, ST artiklilt 67 kogu selle kasuliku mõju.

24

Kui ST artikli 4 punkti c ei kohaldataks abi suhtes, mida ei anta eranditult teraseettevõtjatele, ei nõrgendaks see komisjonipoolset riigiabi kontrolli, sest selle abi suhtes kohaldatakse EÜ artikleid 87 ja 88 ning ST artiklit 67. Nimetatud abi keelamine kitsendaks õigusvastaselt EÜ artikli 87 lõike 3 punktides a–e ette nähtud erandite kohaldamisala.

25

Sama valitsus väidab, et ST artikli 4 punktis c kasutatud sõnade „mis tahes vormis” eesmärk on üksnes eristada riigiabi mõistet ennast abi andmise viisidest ega võimalda jätta seda sätet kohaldamata sellise abi suhtes nagu vaidlusaluses otsuses nimetatud abi.

26

Ta leiab, et eespool viidatud kohtuotsusest komisjon vs. Prantsusmaa järeldub, et ST artiklit 67 tuleb kohaldada abi suhtes, mis ei ole söe- ja terasesektorile eriomane, ning et seda kinnitati 6. juuli 1971. aasta otsuses kohtuasjas 59/70: Madalmaad vs. komisjon (EKL 1971, lk 639) ja eespool viidatud kohtuotsuses Banks.

27

Ta leiab, et Saksamaa Liitvabariik on täitnud oma teatamiskohustuse, olles teatanud komisjonile ZRFG-st EÜ artiklite 87 ja 88 alusel, ja rõhutab, et sellel liikmesriigil ei olnud teatamiskohustust vastavalt ST artikli 67 lõikele 1, kuna ZRFG ei olnud selline meede, millel võis olla viimati nimetatud sätte mõttes märgatav mõju konkurentsitingimustele söe- või terasetööstuses.

28

Komisjon väidab omalt poolt, et Salzgitteri viidatud kohtupraktika näeb tegelikult ette, et ST artikkel 67 ei ole kohaldatav riigiabi suhtes, vaid üksnes üldiste meetmete suhtes, mida liikmesriigid võivad võtta majandus- ja sotsiaalpoliitika raames, või sektoripõhiste meetmete suhtes, mis ei ole söe- ja terasetööstusele eriomased. Tema sõnul kohaldatakse seevastu ST artikli 4 punkti c abi suhtes isegi siis, kui see on üldist laadi (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus De Gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg vs. ülemamet).

29

Komisjon leiab, et Saksamaa valitsus tõlgendab kohtupraktikat vääralt, sest ta ei tee vahet üldistel meetmetel ja üldiselt kohaldatavatel abisüsteemidel, ning et Euroopa Kohus ei ole kohtuotsustes, millele see valitsus tugineb, kordagi viidanud üldistele abisüsteemidele.

30

Ta rõhutab, et isegi kui käesoleval juhul saaks kohaldada ST artiklit 67, siis igal juhul ei teatanud Saksamaa Liitvabariik vastavalt ST artikli 67 lõikele 1 oma kavatsusest kohaldada ZRFG-d terasesektori ettevõtjate suhtes ja nimetatud liikmesriik ei saa väita, et ta oleks saanud selle sätte alusel vaidlusaluses otsuses nimetatud abile heakskiidu isegi vaikimisi.

31

Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi ST artikli 4 punkt c keelab riigiabi andmise terase- ja söeettevõtjatele, eristamata seejuures individuaalset abi riigiabisüsteemide rakendamisel antud abist, siis ST artikkel 67 viitab sõnaselgelt riigiabile üksnes seoses kaitsemeetmetega söe- või teraseettevõtjate kasuks, milleks komisjon võib selle artikli lõike 2 esimese taande alusel loa anda, kui üldise majanduspoliitika meetmed panevad nad ebasoodsasse konkurentsiolukorda.

32

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb ka, et ST artiklid 4 ja 67 käsitlevad erinevaid valdkondi, kusjuures esimene kaotab ja keelab liikmesriikide teatavad meetmed valdkonnas, mis kuulub ESTÜ asutamislepingu alusel ühenduse pädevusse, ja teine püüab ära hoida sellist konkurentsi kahjustamist, mis paratamatult kaasneb liikmesriikidele jäänud pädevuse kasutamisega (vt eespool viidatud kohtuotsus Banks, punkt 88 ja viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus järeldab sellest, et ST artikkel 67 hõlmab üldisi meetmeid, mida liikmesriigid võivad oma majandus- ja sotsiaalpoliitika raames võtta, ja selliseid liikmesriikide võetud meetmeid, mida saab kohaldada teistes sektorites peale söe- ja terasetööstuse, kuid millel võib selles tööstuses olla märgatav mõju konkurentsitingimustele (vt eespool viidatud kohtuotsus Banks, punkt 88).

33

Euroopa Kohus on veel sedastanud, et ST artiklis 67 toodud meetmed ei saa olla need, mis on ST artikli 4 kohaselt söe ja terase ühisturuga kokkusobimatud ja mis tahes vormis kaotatud või keelatud (eespool viidatud kohtuotsus De Gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg vs. ülemamet, punkt 44). Euroopa Kohus rõhutas eeskätt, et ei ole võimalik nõustuda väitega, et ESTÜ asutamislepingu koostajad sätestasid ST artikli 4 punktis c, et liikmesriikide antavad subsiidiumid või abi mis tahes vormis on kaotatud ja keelatud, et seejärel ST artiklis 67 sedastada, et need võivad olla lubatud isegi ilma komisjoni heakskiiduta, kui võetakse komisjoni soovitatud meetmeid nende mõju vähendamiseks või korvamiseks (eespool viidatud kohtuotsus De Gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg vs. ülemamet, punkt 43).

34

Euroopa Kohus täpsustas ka, et ST artikli 67 lõike 2 esimene taane, mille alusel on erandina ST artiklist 4 lubatud anda ST artiklis 80 nimetatud ettevõtjatele riigiabi kaitsemeetmena, ei tee vahet spetsiaalselt söe- ja terasesektorile mõeldud abi ja sellise abi vahel, mis laieneb sellele sektorile kui üldine meede (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 43). Nii sedastas Euroopa Kohus, et ekspordiga seonduv soodsam rediskonteerimismäär kujutab endast abi, milleks komisjon pidi kõnealusel juhul ST artikli 67 lõikes 2 sätestatud asjaoludel loa andma, kuivõrd see puudutas ESTÜ asutamislepingu rakendusalasse kuuluvat sektorit (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 44).

35

Lõpuks kaasneb ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvale ettevõtjale antava riigiabiga samasugune konkurentsivastane mõju sõltumata sellest, kas tegemist on individuaalse abiga või riigiabisüsteemi alusel antava abiga, mis ei ole söe- ja terasetööstusele eriomane.

36

Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb järelikult tõdeda, et ST artikli 4 punkt c on kohaldatav riigiabi suhtes, mida antakse terase- ja söeettevõtjatele riigiabisüsteemi alusel, mis ei ole söe- ja terasetööstusele eriomane.

37

Vastupidi Saksamaa valitsuse väitele ei kahjusta see tõlgendus ST artikli 67 kasulikku mõju. Nimelt võib üldpoliitika meetmetel olla ST artikli 67 lõike 1 mõttes märgatav mõju konkurentsitingimustele söe- ja terasetööstuses, ilma et need oleksid samas riigiabi.

38

Käesolevas kohtuasjas on teada, et Salzgitter on ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluv ettevõtja ja et vaidlusaluses otsuses nimetatud abi ei seisne ST artikli 67 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud kaitsemeetmetes.

39

Seega ei rikkunud Esimese Astme Kohus õigusnormi, kui sedastas, et komisjon otsustas õigustatult, et vaidlusaluses otsuses nimetatud abi suhtes tuleb kohaldada ST artikli 4 punkti c ja mitte ST artiklit 67.

40

Seetõttu tuleb esimese väite esimene osa jätta tähelepanuta ja tagasi lükata.

41

Salzgitter leiab esimese väite teises osas, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et komisjon kohaldas vaidlusaluses otsuses nimetatud abi suhtes õigustatult ST artikli 4 punkti c ja mitte ST artiklit 67, kuna komisjonil puudus pädevus laiendada teraseabikoodeksi raames ST artikli 4 punkti c kohaldamisala.

42

Salzgitter on arvamusel, et ST artikli 95 lõiked 1 ja 2 ei moodusta piisavat õiguslikku alust ESTÜ asutamislepingu selliseks muutmiseks ja et oleks tulnud järgida ST artiklis 96 (endine redaktsioon) ette nähtud menetlust või vähemalt ST artikli 95 kolmandas ja neljandas lõigus ette nähtud „asutamislepingu väikeste muudatuste” menetlust (17. detsembri 1959. aasta arvamus 1/59, EKL 1959, lk 533).

43

Komisjon väidab, et ESTÜ asutamislepingus ei ole tehtud ühtegi muudatust, kuna selle asutamislepingu artikli 4 punkti c sõnastus on püsinud sama alates 23. juulist 1952.

44

Arvestades esimese väite esimesele osale antud vastust, tuleb tõdeda, et selle teine osa on põhjendamatu samadel põhjustel, mis on toodud seoses esimese väite esimese osaga, ja see tuleb järelikult tagasi lükata.

45

Esimese väite kolmandas osas väidab Salzgitter, et Esimese Astme Kohus kirjeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 112 jj vääralt komisjoni otsustuspraktikat. Ta leiab, et komisjon oli juba alates ESTÜ asutamislepingu jõustumisest ja mitte 1970. aastate algusest seisukohal, et ST artikli 4 punkt c on kohaldatav üksnes söe- ja terasetööstusele eriomase abi suhtes (vt selle kohta ESTÜ Ülemameti 1963. aastal avaldatud aruanne pealkirjaga „ESTÜ asutamisleping 1952–1962”). Samuti toob ta esile komisjoni ST artikli 4 punkti c ja ST artikli 67 erineva tõlgenduspraktika söeettevõtjatele antud abi ja teraseettevõtjatele antud abi puhul.

46

Komisjoni hinnangul asjaolu, et ta oli enne kolmanda teraseabikoodeksi vastuvõtmist teistsugusel seisukohal, ei oma tähtsust seoses Salzgitterile antud abiga, sest seda seisukohta ei ole väljendatud üheski kõnealusele ettevõtjale enne 1. jaanuari 1986, st kolmanda teraseabikoodeksi jõustumiskuupäeva, adresseeritud üksikaktis, mis oleks võinud muutuda lõplikuks.

47

Tuleb tõdeda, et komisjoni selle otsustuspraktika analüüs, mida ta rakendas ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvatele ettevõtjatele antud abi suhtes, ei mõjuta ST artikli 4 punkti c ja ST artikli 67 tõlgendamist Esimese Astme Kohtu poolt.

48

Järelikult tuleb esimese väite kolmas osa jätta kõrvale kui ainetu.

49

Seega tuleb vastuapellatsiooni esimene väide tervikuna tagasi lükata.

50

Teise väitega toob Salzgitter esile, et Esimese Astme Kohus rikkus ST artikli 5 neljandat taanet ja ST artikli 15 esimest lõiku, kui ta lükkas tagasi väite, mis tugines vaidlusaluse otsuse põhjenduse puudumisele.

51

Nimelt leiab Salzgitter, et komisjon jättis lahti selgitamata oma ST artikli 4 punkti c ja ST artikli 67 vastavaid kohaldamisalasid puudutava õigusliku käsitluse muutuse ning välja toomata põhjused, miks tema hinnang käesolevas asjas erineb tema otsustuspraktikast seoses söesektoriga või teiste sarnaste juhtumite puhul.

52

Saksamaa valitsus rõhutab, et komisjoni ST artikli 4 punkti c puudutava õigusliku käsitluse muutumise tõttu oleks pidanud vaidlusalust otsust üksikasjalikumalt põhjendama.

53

Komisjon väidab, et ta muutis praktikat kohe, kui kolmas teraseabikoodeks ilmus, ja et nimetatud koodeks on kõnealuses küsimuses piisavalt põhjendatud. Ta viitab eelkõige kolmanda koodeksi põhjenduste I punkti kolmandale ja neljandale lõigule. Ta vaidlustab erilise põhjendamiskohustuse, leides, et tema teatamiskohustust kõnealuses valdkonnas reguleerivad üksnes ST artikli 95 esimene lõik ja ST artikli 15 kolmas lõik.

54

Salzgitter väidab, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui sedastas, et vaidlusaluse otsuse põhjenduse puudumisele tuginev väide oli põhjendamatu ja tuli tagasi lükata.

55

Tegemist on õigusliku küsimusega, mida Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses kontrollib (20. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas C-166/95 P: komisjon vs. Daffix, EKL 1997, lk I-983).

56

EÜ artiklit 253 käsitleva väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, mida võib üle kanda ST artikli 15 kohaldamisele, peab huve kahjustava akti põhjendamise kohustus olema täidetud vastavalt asjaomase õigusakti iseloomule ning tooma selgelt ja ühemõtteliselt esile toimingu sooritanud ametiasutuse kaalutlused, nii et huvitatud isikud saavad võetud meetmete põhjustest teada ning pädev kohus saab kontrollida akti seaduslikkust. Kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke üksikasju põhjendustes esitama ei pea, kuna küsimust, kas õigusakti põhjendused vastavad EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult akti sõnastusest lähtudes, vaid arvestades selle tausta ning asjakohaseid õigusnorme nende kogumis (vt 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-501/00: Hispaania vs. komisjon, EKL 2004, lk I-6717, punkt 73 ja viidatud kohtupraktika).

57

Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 184, et kohtulik kontroll, mida ta Salzgitteri tõstatatud kolme esimese väite suhtes teostas, tõendab piisavalt, et vaidlusaluse otsuse puhul on põhjendamiskohustus täidetud.

58

Nimelt on vaidlusaluse otsuse punktis 66 selgelt ja ühemõtteliselt toodud arutluskäik, millega komisjon õigustab ST artikli 4 punkti c kohaldamist kõnealuse abi suhtes. Nimetatud otsuse punktides 67–76 ja 126–133 esitab komisjon üksikasjalikult ka 1986. aastast kehtivates teraseabikoodeksites ette nähtud erieeskirjad.

59

Seega ei rikkunud Esimese Astme Kohus õigusnormi, kui leidis, et vaidlusaluse otsuse puhul on põhjendamiskohustus täidetud.

60

Järelikult tuleb vastuapellatsiooni teine väide, mis tugineb vaidlusaluse otsuse põhjenduse puudumisele, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

61

Sellest lähtuvalt tuleb vastuapellatsioon rahuldamata jätta.

62

Esimeses väites, mis on jagatud kuueks osaks, tugineb komisjon ST artikli 4 punkti c ning kolmanda, neljanda ja kuuenda teraseabikoodeksi rikkumisele ja teises väites tema kaitseõiguse rikkumisele.

63

Teise väitega, mida tuleb analüüsida esimesena, kuna sellega seatakse kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse õiguspärasus, väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus rikkus kaitseõigust, kui sedastas, et kolme esimese teraseabikoodeksi järjestikuse vastuvõtmisega loodi ebamäärane õiguslik olukord, võimaldamata komisjonil selle kohta oma argumente esitada.

64

Ta rõhutab, et Esimese Astme Kohtu poolt talle 28. juuli 2003. aasta kirjas esitatud küsimustest ei tulenenud, et talle võidakse sellist õigusliku selguse puudumist ette heita.

65

Salzgitter väidab, et ta mainis kolme esimese teraseabikoodeksi järjestikuse vastuvõtmisega tekkinud õiguslikku selgusetust oma hagiavalduse punktis 114 ja seetõttu oli komisjonil võimalik selle kohta oma argumente esitada.

66

Ta väidab ka, et Esimese Astme Kohus ei eiranud menetluse võistlevat olemust, sest tugines Salzgitteri kirjalikes märkustes esitatud asjaoludele, mille eesmärk oli tõendada õiguskindluse kaitse põhimõtte rikkumist (14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-110/03: Belgia vs. komisjon, EKL 2005, lk I-2801, punkt 27).

67

Käesolevas kohtuasjas nähtub toimikust ja eriti Esimese Astme Kohtu 28. juuli 2003. aasta kirjas esitatud küsimustele antud vastustest, et komisjonil oli võimalik täpsustada teraseettevõtjatele üldise süsteemi alusel antava abi suhtes kohaldatavate õigusnormide kolme esimese teraseabikoodeksi järjestikuse vastuvõtmise ajal toimunud muutusi ja esitada oma arvamus EÜ artikli 88 alusel tehtud heakskiitva otsuse õigusliku ulatuse kohta ESTÜ asutamislepingu raames. Samuti täpsustas komisjon sellega seoses, et kolmanda teraseabikoodeksi artikkel 6 nägi ette kohustuse teatada abist, mida Salzgitterile ZRFG alusel anti.

68

Neil asjaoludel tuleb jätta kõrvale komisjoni väide, et Esimese Astme Kohus ei andnud talle võimalust kõnealuses küsimuses oma seisukohta esitada.

69

Järelikult tuleb komisjoni teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

70

Esimese väitega seab komisjon kahes osas kahtluse alla Esimese Astme Kohtu analüüsi õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta. Esiteks väidab ta, et kõnealuse abi suhtes kohaldatavad eeskirjad olid täiesti selged ja teiseks, et ta ei reageerinud selle abi peale hilinenult. Komisjoni hinnangul tuleneb sellest, et Esimese Astme Kohtu poolt vaidlusaluse otsuse selle osa tühistamiseks, mille kohaselt tuli abi tagasi nõuda, tehtud terviklik analüüs rikub õigusnormi.

71

Komisjon väidab ka, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui nõustus sellega, et abisaaja võib tugineda õiguskindluse põhimõtte rikkumisele.

72

Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et ESTÜ asutamislepingu, EÜ asutamislepingu ja erinevate teraseabikoodeksite samaaegsest kohaldamisest tingitud õiguslik olukord oli ebakindel ja kahemõtteline.

73

Kõigepealt vaidlustab komisjon Esimese Astme Kohtu analüüsi, mille kohaselt tähendas teise ja kolmanda teraseabikoodeksi vastuvõtmine ZRFG-le komisjoni 1971. aasta otsusega antud heakskiidu tagasivõtmist.

74

Komisjon toob esile, et selle, EMÜ asutamislepingu alusel tehtud otsusega antud heakskiidul ei saanud olla tagajärgi ESTÜ asutamislepingu raames ja et ZRFG-s ette nähtud abi teraseettevõtjatele oli keelatud enne esimese teraseabikoodeksi avaldamist (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punktid 41–44). Ta leiab, et 1971. aasta otsuse ja järgnevate otsustega antud heakskiit tunnistati teraseettevõtjate suhtes kohaldatavaks alles selle koodeksi alusel ja et see üldine heakskiit, mis oli ajutine, kaotas kehtivuse 31. detsembril 1981, mil nimetatud koodeks muutus kehtetuks (vt selle kohta 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-74/00 P ja C-75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I-7869, punktid 115 ja 116).

75

Komisjon väidab ka, et ST artiklit 67 ei saa kohaldada riigiabi suhtes ja et ST artikli 4 punkt c keelab abi „mis tahes vormis”. Samuti leiab ta, et kuna Saksamaa Liitvabariik ei teavitanud teda Salzgitterile antud abist, siis ei või see liikmesriik väita, et komisjon kiitis selle ST artikli 67 alusel heaks.

76

Seejärel vaidlustab komisjon Esimese Astme Kohtu analüüsi, mille kohaselt muutis teise ja kolmanda teraseabikoodeksi vastuvõtmine olukorda veelgi ebaselgemaks, kuna ei olnud kindel, kas kolmanda teraseabikoodeksi artiklit 6, mis kehtestab riigiabist teatamise kohustuse, kohaldatakse ZRFG alusel teraseettevõtjatele antud abi suhtes, kuna see abisüsteem oli juba EÜ asutamislepingu raames heaks kiidetud.

77

Ta on arvamusel, et kolmanda teraseabikoodeksi artikkel 6 sätestab ilma igasuguse kahemõttelisuseta kohustuse teatada abist, mille komisjon on EÜ asutamislepingu alusel juba heaks kiitnud, selleks et seda saaks teraseettevõtjatele anda, ja et uue abi eristamine olemasolevast abist ei ole asjakohane ESTÜ asutamislepingu raames, kuna see näeb ette kogu riigiabi viivitamatu ja eranditu kaotamise.

78

Salzgitter on seisukohal, et Esimese Astme Kohus ei ole õigusnormi rikkunud ja et komisjon oleks pidanud teises ja kolmandas teraseabikoodeksis või mis tahes teates mainima, et tema ST artikli 4 punkti c tõlgendus on muutunud (29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-181/02 P: komisjon vs. Kvaerner Warnow Werft, EKL I-5703, punkt 41). Ta väidab eeskätt, et EÜ asutamislepingu alusel ZRFG-le mitu komisjoni antud heakskiitu tekitasid õiguspärase ootuse seoses selle seaduse õiguspärasusega.

79

Salzgitter leiab, et ST artikli 4 punkt c ei ole kohaldatav liikmesriikide selliste üldiste meetmete suhtes nagu ZRFG, mis puudutavad kõiki majandusvaldkondi, mida komisjon ka esimese ja teise teraseabikoodeksi põhjenduses 1 kinnitas. Ta on arvamusel, et komisjon kohaldas ST artikli 4 punkti c tagasiulatuvalt, mis on vastuolus ühenduse õigusega ja tema otsustega pikaajaliste investeeringute osas (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, punkt 119) ja et seda järeldust kinnitab komisjoni otsustuspraktika kivisöesektoris, mis seisneb ST artikli 67 kohaldamises abi suhtes, mis ei ole nimetatud sektorile eriomane.

80

Salzgitter on seisukohal, et vastupidi komisjoni väidetele ei võimalda kolmanda teraseabikoodeksi artikkel 6 kindlaks määrata seda, kas ZRFG-s teraseettevõtjatele ette nähtud maksueeskirjade kohaldamisest tuli edaspidi ESTÜ asutamislepingu alusel teatada, vaatamata eelnevalt neile kui abisüsteemile EÜ asutamislepingu raames komisjoni antud heakskiidule.

81

Salzgitter rõhutab, et ZRFG kohaldamine teraseettevõtjate suhtes ei ole igal juhul selle artikli tähenduses „kava”, mis võib „püüda abi kehtestada või muuta”, sest ZRFG-s ette nähtud abi piiriäärsetele aladele oli kehtestatud kaua enne kolmanda teraseabikoodeksi jõustumist.

82

Salzgitter rõhutab ka, et kolmanda teraseabikoodeksi artikkel 6 ei olnud kohaldatav ZRFG rakendamisel antud abi suhtes, sest kuna see abi anti heakskiidetud abisüsteemi alusel, kujutas see endast olemasolevat abi (5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-47/91: Itaalia vs. komisjon, EKL 1994, lk I-4635).

83

Salzgitter on arvamusel, et kui Saksamaa Liitvabariik andis 1971. aastal EMÜ asutamislepingu alusel komisjonile ZRFG-st teada, siis igal juhul teatas ta sellest ST artikli 67 kohaselt komisjonile, ja et kiites EÜ asutamislepingu alusel teatatud maksumeetmed heaks, kinnitas komisjon vaikimisi, et meetmel ei ole ST artikli 67 lõike 1 tähenduses „märgatavat mõju konkurentsitingimustele” söe- ja terasetööstuses.

84

Saksamaa valitsus esitab sisuliselt samad argumendid mis Salzgitter.

85

Kõigepealt tuleb meenutada, et nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 39 on sedastatud, ei rikkunud Esimese Astme Kohus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusaluses otsuses nimetatud abi kuulub ST artikli 4 punktis c kehtestatud keelu kohaldamisalasse.

86

Järelikult ei saa Saksamaa Liitvabariik tugineda selle abi väidetavale vaikimisi heakskiidule komisjoni poolt ST artikli 67 alusel.

87

Seoses Esimese Astme Kohtu arutluskäiguga, mille kohaselt võttis komisjon alates teisest ja kolmandast teraseabikoodeksist osaliselt tagasi 1971. aasta otsuse, mille kohaselt ta ei olnud vastu ZRFG kohaldamisele, mis väidetavalt tõi endaga kaasa ebakindluse selle meetme õigusliku regulatsiooni suhtes, tuleb meenutada, et EÜ artikli 305 lõikes 1 on sätestatud, et „[EÜ asutamis]lepingu sätted ei mõjuta [ESTÜ] asutamislepingu sätete kohaldamist, eelkõige liikmesriikide õigusi ja kohustusi, kõnealuse ühenduse institutsioonide volitusi ega nimetatud lepinguga söe ja terase ühisturu toimimiseks ettenähtud eeskirju.”

88

Sellest tuleneb, et EÜ ja ESTÜ asutamislepingud on autonoomsed ning EÜ asutamislepingul ja selle alusel kehtestatud teisesel õigusel ei ole tagajärgi ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalas (vt selle kohta 6. juuli 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 188/80–190/80: Prantsusmaa jt vs. komisjon, EKL 1982, lk 2545, punkt 31). EÜ asutamislepingu sätteid kohaldatakse üksnes täiendavalt, kui ESTÜ asutamislepingus erisätted puuduvad (vt eelkõige 15. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 328/85: Deutsche Babcock, EKL 1987, lk 5119, punktid 6–14).

89

Järelikult, kui komisjon keelas kolmanda teraseabikoodeksi artiklis 1 nii terasetööstusele eriomase abi kui ka abi, mis ei ole sellele sektorile eriomane, siis ei saanud ta 1971. aasta otsust vaikimisi tagasi võtta.

90

Mis puutub Esimese Astme Kohtu järeldusse, et teise ja kolmanda teraseabikoodeksi vastuvõtmisega kaasnes ebaselgus, kuna ei olnud kindel, kas ZRFG edasisest kohaldamisest peab teatama kui „kavast” kolmanda teraseabikoodeksi artikli 6 tähenduses, siis tuleb kõigepealt tõdeda, et nimetatud artikkel kehtestab sõnaselgelt kohustuse teavitada komisjoni kavadest, mille raames kavatsetakse rakendada terasetööstuses abisüsteeme, mille suhtes ta on juba EÜ asutamislepingu sätete alusel seisukoha võtnud.

91

Lisaks ei tee ESTÜ asutamisleping erinevalt EÜ asutamislepingust vahet uue ja olemasoleva abi vahel, kuna ST artikli 4 punktis c on selgelt ja otseselt keelatud liikmesriikide antav mis tahes vormis abi.

92

Euroopa Kohus on ka sedastanud, et teraseabikoodeksite raames saab abi kokkusobivust ühisturuga hinnata üksnes sel ajal kehtinud eeskirjade alusel, mil abi tegelikkuses üle anti (eespool viidatud kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, punkt 117).

93

Selles tuleneb, nagu väidab komisjon, et kolmanda teraseabikoodeksi artikkel 6 kehtestab selgelt ja ühemõtteliselt kohustuse teatada kohe pärast selle koodeksi jõustumist komisjonile abist, mida võidakse Salzgitterile ZRFG alusel anda.

94

Järelikult, kui Esimese Astme Kohus sedastas esiteks, et kolmanda teraseabikoodeksi vastuvõtmisega kaasnes osaline varjatud taganemine 1971. aasta otsusest tulenevast ZRFG heakskiidust ja teiseks, et selle koodeksi artikli 6 alusel ei ole võimalik selgelt kindlaks määrata, kas ZRFG kohaldamisele pärast nimetatud koodeksi vastuvõtmist laieneb kohustus teatada viidatud artiklis ette nähtud „kavadest”, siis on Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi.

95

Komisjon vaidleb vastu väitele, et ta oli ZRFG kohaldamisest Salzgitteri suhtes teadlik enne 1998. aasta algust ja et ta viivitas seega sellele reageerimisega.

96

Komisjon väidab, et abi saanud ettevõtjad võivad reeglina toetuda abi seaduslikkuse osas õiguspärasele ootusele ainult siis, kui abist on teatatud, kusjuures hoolas ettevõtja peab tavaliselt suutma kindlaks teha, kas seda menetlust on järgitud (20. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C-24/95: Alcan Deutschland, EKL 1997, lk I-1591, punkt 25) ja et Esimese Astme Kohtu lahend kahjustab õiguskindlust ning soosib ebaseadusliku abi saajaid.

97

Salzgitter ja Saksamaa valitsus väidavad, et asjaolud kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Alcan Deutschland, on erinevad, sest käesolevas kohtuasjas ei ole küsimus selles, kas ettevõtja võis õigustatult toetuda siseriikliku asutuse aktide õiguspärasusele, vaid selles, kas komisjon tegutses õigeaegselt.

98

Vaidlusaluse otsuse selle osa tühistamiseks, mis käsitles Saksamaa Liitvabariigi kohustust Salzgitterile antud abi tagasi nõuda, leidis Esimese Astme Kohus uuesti, et komisjon oli sellest abist teadlik juba 1988. aasta lõpust alates, ja kuna ta ei reageerinud enne 1998. aastat, rikkus komisjon selle otsuse tegemisega õiguskindluse põhimõtet.

99

Ilma et oleks vaja lahendada küsimust, kas Esimese Astme Kohus võis õigustatult leida, et komisjon oli kõnealusest abist teadlik juba 1988. aasta lõpust alates, mille viimane vaidlustab, tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse arutluskäik, mis puudutab õiguskindluse põhimõtte rikkumist, on väär.

100

Euroopa Kohus on tõepoolest sedastanud, et isegi kui ühenduse seadusandja ei ole määranud aegumistähtaega, siis oleks õiguskindluse põhinõudega vastuolus see, kui komisjon saaks oma ülesannete täitmist lõputult edasi lükata (vt selle kohta 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 52/69: Geigy vs. komisjon, EKL 1972, lk 787, punkt 21, ning ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluva riigiabi kohta eespool viidatud kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, punktid 140 ja 141).

101

Sellega seoses tuleb meenutada, et EÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluva riigiabi kohta sätestab nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339) artikli 10 lõige 1, et kui komisjoni käsutuses on ükskõik millisest allikast saadud teave väidetava ebaseadusliku abi kohta, kontrollib ta seda teavet viivitamata.

102

Lisaks näeb määruse nr 659/1999 artikkel 15 ette, et ebaseadusliku abi tagasinõudmisele kehtib 10-aastane aegumistähtaeg alates päevast, mil abi anti. Nagu on sätestatud kõnealuse määruse põhjenduses 14, on see aegumistähtaeg kehtestatud õiguskindluse tagamiseks.

103

Kuigi vastab tõele, et viidatud eeskirjad ei ole sellistena kohaldatavad ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalas, siis lähtuvad need õiguskindluse põhinõudest riigiabi valdkonnas. Sellest tuleneb, et isegi juhul, kui ühenduse seadusandja ei ole sõnaselgelt määranud aegumistähtaega, ei saa komisjon oma ülesannete täitmist lõputult edasi lükata.

104

Ometi ei tohi tähelepanuta jätta asjaolu, et riigiabist teatamine on selle kontrollimisel ühenduse eeskirjade keskne tegur ja et riigiabi saanud ettevõtjad ei või toetuda selle seaduslikkuse osas õiguspärasele ootusele, kui abi ei ole antud kõnealust menetlust järgides (eespool viidatud kohtuotsus Alcan Deutschland, punkt 25).

105

Lisaks tuleb arvesse võtta seda, et ESTÜ asutamislepingus ette nähtud riigiabi kord erineb EÜ asutamislepingu raames kohaldatavast korrast selle eriliselt range olemuse tõttu (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, punktid 101 ja 102).

106

Eeltoodust järeldub, et kui ESTÜ asutamislepingu alusel on antud abi sellest teatamata, siis tingib komisjoni viivitus kontrollivolituste kasutamisel ja asjaomase abi tagasinõudmise määramisel selle tagasinõudmiseks kohustava otsuse õigusvastasuse üksnes erakorralistel juhtudel, mis seisnevad komisjoni ilmselges tegevusetuses või tema hoolsuskohustuse ilmses rikkumises.

107

Sellest tuleneb, et kuigi Esimese Astme Kohus võis kehtivalt otsustada, et riigiabi saaja võib selle abi tagasinõudmise otsuse tühistamise hagis tugineda õiguskindluse põhimõttele, kohaldas ta tema lahendada olnud asjas seda põhimõtet vääralt, jättes uurimata, kas oli tegemist komisjoni ilmselge tegevusetuse või hoolsuskohustuse ilmse rikkumisega kontrollivolituste kasutamisel, mis on ainsad asjaolud, mis muudavad erandlikel juhtudel õigusvastaseks komisjoni otsuse, millega nähakse ESTÜ asutamislepingu alusel ette kohustus teatamata abi tagasi nõuda.

108

Eeltoodust järeldub, et esmane apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada osas, milles sellega tühistatakse vaidlusaluse otsuse artiklid 2 ja 3.

109

Käesolevast kohtuotsusest tuleneb, et Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuses õigustatult, et Salzgitter sai ESTÜ asutamislepingu kohaselt ebaseaduslikku abi, ja et seevastu on nimetatud kohtuotsusega rikutud õigusnormi, kuna sellega otsustati tühistada komisjoni vaidlusaluse otsuse see osa, millega nähti ette kõnealuse abi tagasinõudmise kohustus.

110

Seetõttu tuleb Esimese Astme Kohtul esiteks teha otsus küsimuses, kas käesoleval juhul oli tegemist komisjoni ilmselge tegevusetuse või hoolsuskohustuse ilmse rikkumisega, ja teiseks vaadata läbi ülejäänud väited, mille osas Esimese Astme Kohus võis õiguspäraselt otsuse tegemata jätta, kuna ta tühistas vaidlusaluse otsuse artiklid 2 ja 3, ning mis tuginevad vastavalt asjaoludele, et komisjon määratles teatavaid investeeringuid ekslikult ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvatena, et ühte osa kõnealusest abist oleks tulnud käsitada abina keskkonnakaitse edendamiseks ja et kehtestatud diskontomäär oli väär.

111

Käesoleva vaidluse nimetatud erinevate osade puhul on vaja uurida keerulisi faktilisi asjaolusid selliste tõendite põhjal, mida Esimese Astme Kohus ei ole hinnanud ning mille üle Euroopa Kohtus vaidlust ei toimunud, mistõttu ei saa käesolevas kohtuasjas nende küsimuste osas veel otsust teha.

112

Seega tuleb kohtuasi saata tagasi Esimese Astme Kohtule.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: