1

Gestoras Pro Amnistía, Juan Mari Olano Olano ja Julen Zelarain Errasti paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu7. juuni 2004. aasta määruse kohtuasjas T-333/02: Gestoras Pro Amnistía jt vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud määrus”), millega Esimese Astme Kohus jättis läbi vaatamata hagi, milles nad taotlesid hüvitist kahju eest, mis neile väidetavalt tekkis, kuna Gestoras Pro Amnistía oli kantud isikute, rühmituste ja üksuste loendisse, millele on osutatud nõukogu 27. detsembri 2001. aasta ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (EÜT L 344, lk 93; ELT eriväljaanne 18/01, lk 217) artiklis 1, nõukogu 2. mai 2002. aasta ühise seisukoha 2002/340/ÜVJP, millega ajakohastatakse ühist seisukohta 2001/931 (EÜT L 116, lk 75), artiklis 1, ning nõukogu 17. juuni 2002. aasta ühise seisukoha 2002/462/ÜVJP, millega ajakohastatakse ühist seisukohta 2001/931 ja tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2002/340 (EÜT L 160, lk 32), artiklis 1.

2

Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud määruse punktides 1–11 järgmiselt:

3

Vaidluse tausta täiendamiseks tuleb täpsustada, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 esimeses lõigus on öeldud:

„Lisas sisalduv [terrorismiaktidega seotud isikuid, rühmitusi ja üksusi hõlmav] loend koostatakse asjakohases toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite põhjal, millest nähtub, et pädev asutus on [nende] isikute, rühmituste või üksuste suhtes teinud otsuse, olenemata sellest, kas see käsitleb arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal terroriakti uurimise algatamist, terroriakti eest vastutuselevõtmist, sellise akti toimepaneku katset, selles osalemist või sellele kaasaaitamist või mõnes sellises aktis süüdimõistmist. […]”

4

Gestoras Pro Amnistía taotles nõukogult juurdepääsu dokumentidele, mille alusel nõukogu tegi otsuse kanda ta ühise seisukoha 2001/931 lisas toodud loendisse. Nõukogu peasekretär edastas 27. märtsi 2002. aasta kirjas Gestoras Pro Amnistíale rea selle ühise seisukohaga seotud dokumente. Kuna see ühendus leidis, et need ei puudutanud teda ei otseselt ega isiklikult, saatis ta nõukogule uue taotluse, mille nõukogu jättis oma 21. mai 2002. aasta kirjaga rahuldamata põhjendusega, et nimetatud loendi koostamiseks vajalik teave oli pärast selle uurimist ja otsuse tegemist asjassepuutuvate riikide esindustele tagastatud.

5

Hagejad palusid 31. oktoobril 2002 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavalduses:

6

Nõukogu esitas Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 alusel eraldi dokumendina vastuvõetamatuse vastuväite, mis saabus Esimese Astme Kohtusse 12. veebruaril 2003, ja palus hagi tunnistada ilmselgelt vastuvõetamatuks ning mõista kohtukulud välja „hagejalt”.

7

Esimese Astme Kohtu teise koja esimees andis 5. juuni 2003. aasta määrusega Hispaania Kuningriigile ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigile loa menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks. Vaid Hispaania Kuningriik esitas vastuvõetavuse vastuväite kohta märkusi.

8

Hagejad palusid vastuvõetamatuse vastuväite kohta esitatud märkustes Esimese Astme Kohtul:

9

Vaidlustatud määrusega jättis Esimese Astme Kohus kodukorra artikli 111 alusel ja ilma suulist menetlust avamata hagi läbi vaatamata.

10

Esiteks asus ta seisukohale, et tal puudub Euroopa Liidu õigussüsteemis ilmselgelt pädevus hagejate esitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamiseks.

11

Esimese Astme Kohus märkis oma järelduse toetuseks, et hagejaid puudutas vaid ühise seisukoha 2001/931 artikkel 4, mille kohaselt liikmesriigid annavad EL lepingu VI jaotises ette nähtud kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames kõikvõimalikku abi ning järelikult oli väidetava kahju aluseks olnud dokumentide ainus asjakohane õiguslik alus EL artikkel 34. Ta nentis, et EL artikli 35 lõigetes 1, 6 ja 7 — millele viidatakse EL artiklis 46 — on õiguskaitsevõimalustena ette nähtud vaid eelotsuse küsimine, tühistamishagi ja liikmesriikidevaheliste vaidluste lahendamine. Selle tulemusena jõudis kohus järeldusele, et EL lepingu VI jaotises ei ole ette nähtud ühtegi õiguskaitsevahendit kahju hüvitamiseks.

12

Teiseks asus Esimese Astme Kohus seisukohale, et ta on sellegipoolest pädev hagi osas otsust tegema, kuid üksnes osas, milles see tugines ühenduse pädevuse kahjustamisele.

13

Esimese Astme Kohus tuletas meelde, et ühenduse kohus on pädev uurima küsimust, kas EL lepingu alusel vastu võetud akt kahjustab ühenduse pädevust. Nii kontrollis ta vaidlustatud määruse punktides 41–47 seda, kas nõukogu on vaidlusaluste aktide vastuvõtmisega ühenduse pädevust seadusevastaselt kahjustanud.

14

Esimese Astme Kohus leidis siiski, et hagejad ei ole viidanud ühelegi EÜ asutamislepingus sisalduvale õiguslikule alusele, mida oleks eiratud. Kohus asus seisukohale, et nõukogu tugines kõnealuste aktide vastuvõtmisel õigustatult EL lepingu VI jaotisele ning et seega tuleb hagi ilmselge põhjendamatuse tõttu jätta läbi vaatamata, kuna see tugineb ühenduse pädevuse eiramisele.

15

Apellatsioonkaebuse esitajad paluvad Euroopa Kohtul:

16

Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

17

Hispaania Kuningriik esitas nõuded, mis on identsed nõukogu esitatutega.

18

Nõukogu ja Hispaania Kuningriik väidavad, et hagejate argumendid on sisuliselt identsed nendega, mis esitati esimeses kohtuastmes ning et ei ole konkreetselt ära näidatud, et vaidlustatud määruse puhul on rikutud õigusnormi. Seega tuleks apellatsioonkaebus jätta ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

19

Hagejad väitsid Esimese Astme Kohtus, et võttes vastu ühise seisukoha 2001/931, mida kinnitasid ühised seisukohad 2002/340 ja 2002/462, rikkus nõukogu teadlikult ühendusele antud pädevust, soovides võtta selles ühises seisukohas osutatud isikutelt õiguse tõhusale menetlusele.

20

Esimese Astme Kohus tunnistas vaidlustatud määrusega ennast pädevaks vaatama läbi hagejate esitatud hagi vaid selles osas, milles see tugineb ühenduse pädevuse eiramisele, viidates eelkõige 12. mai 1998. aasta otsusele kohtuasjas C-170/96: komisjon vs. nõukogu (EKL 1996, lk I-2763, punkt 17). Esimese Astme Kohus on vaidlustatud määruse punktides 45 ja 46 väljendanud seisukohta, et EL artikkel 34 on ühise seisukoha 2001/931 artikli 4 vastuvõtmise nõuetekohane õiguslik alus ning et hagejad ei ole viidanud ühelegi EÜ asutamislepingust tulenevale õiguslikule alusele, mida oleks eiratud.

21

Euroopa Kohtule esitatud apellatsioonkaebuses kinnitasid hagejad veel kord üksnes seda, et nõukogu kasutas eespool viidatud ühiste seisukohtade vastuvõtmisel õigusliku alusena EL artiklit 34 vaid sel põhjusel, et soovis nad ilma jätta kaebeõigusest. Sellegipoolest ei ole apellatsioonkaebuse esitajad selle väite kinnituseks ühtki argumenti esitanud.

22

Samas tuleneb EÜ artiklist 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c, et apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt otsuse või määruse, mille tühistamist taotletakse, kritiseeritavad osad, samuti seda taotlust konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt eelkõige 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I-5291, punkt 34, ja 8. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-248/99 P: Prantsusmaa vs. Monsanto ja komisjon, EKL 2002, lk I-1, punkt 68, ja 11. novembri 2003. aasta määrus kohtuasjas C-488/01 P: Martinez vs. parlament, EKL 2003, lk I-13355, punkt 40).

23

Käesoleva asja puhul tuleb nentida, nagu kinnitavad ka nõukogu ja Hispaania Kuningriik, et apellatsioonkaebuses ei ole märgitud põhjust, miks on väär see õiguslik põhjendus, millele Esimese Astme Kohus on tuginenud vaidlustatud määruse punktides 45 ja 46. Seega on apellatsioonkaebus selles osas vastuvõetamatu.

24

Nagu eespool öeldud, tuleneb EÜ artiklist 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c, et apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt otsuse või määruse, mille tühistamist taotletakse, kritiseeritavad osad, samuti seda taotlust konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid.

25

Käesolevas asjas ei ole vastupidi nõukogu ja Hispaania Kuningriigi väidetele apellatsioonkaebuse selles osas, mis puudutab Esimese Astme Kohtu keeldumist tunnistada end pädevaks kahju hüvitamise hagi läbivaatamiseks, piirdutud üksnes Esimese Astme Kohtus esitatud väidete ja argumentide taasesitamisega, vaid on ära toodud nii vaidlustatud määruse kritiseeritavad osad kui ka taotlust konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid.

26

Järelikult on apellatsioonkaebus vastuvõetav osas, milles see puudutab vaidlustatud määruse seda osa, milles Esimese Astme Kohus tunnistas, et ta ei ole pädev kahju hüvitamise hagi läbi vaatama.

27

Nõukogu ja Hispaania Kuningriik kinnitavad teatud väidete vastuvõetavuse osas muu hulgas seda, et väide, mis tugineb ühise seisukoha 2001/931 lisa selle joonealuse märkuse kahe järjestikuse versiooni uurimisele, kus on tärniga (*) tähistatud need kategooriad, kelle suhtes „kohaldatakse üksnes artiklit 4”, esitati esmakordselt alles repliigis ning on seega vastuvõetamatu. Apellatsioonkaebuse esitajad on seisukohal, et see uurimine näitas, et enne selle joonealuse märkuse muutmist nõukogu 27. juuni 2003. aasta ühise seisukohaga 2003/482/ÜVJP (ELT L 160, lk 100) olid selles nimetatud ainult „isikud”, st füüsilised isikud, mitte „rühmitused ja üksused”, ning et neil asjaoludel ei kuulunud Gestoras Pro Amnistía Esimese Astme kohtusse hagi esitamise kuupäeval, st 31. oktoobril 2002 mitte „isikute” hulka, kelle „suhtes kohaldatakse üksnes artiklit 4”, vaid nende rühmituste ja üksuste alla, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artiklites 2 ja 3 nimetatud ühenduse meetmeid.

28

Nõukogu väidab, et lisaks on vastuvõetamatud kaks apellatsioonkaebuse esitajate väidet, mida ei esitatud Esimese Astme Kohtusse ja mis on apellatsiooniastmes seega vastuvõetamatud. Esiteks puudutab see väidet, mis tugineb asjaolule, et vastavalt 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklile 30, mis käsitleb sama valdkonda reguleerivate järjestikuste lepingute kohaldamist, ja EÜ asutamislepingu artiklile 307 olid liikmesriigid kohustatud järgima oma varasemaid lepingulisi kohustusi. Need varasemad rahvusvahelistest lepingutest tulenevad kohustused tagavad inimõiguste ja põhivabaduste tegeliku järgimise. Teine vastuvõetamatu väide tugineb sellele, et Euroopa Kohtu praktikas kasutatakse „laiendatud pädevuse” tõlgenduspõhimõtet, mille kohaselt Euroopa Kohus on juba varem tunnistanud ennast pädevaks ulatuslikumalt, kui on asutamislepingus sätestatud.

29

Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine menetluse õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on ilmsiks tulnud menetluse käigus.

30

Kui pool saaks esitada väiteid, mida ta ei ole esitanud Esimese Astme Kohtus, esmakordselt Euroopa Kohtus, tähendaks see seda, et tal oleks võimalik Esimese Astme Kohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus. Apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu pädevus Esimese Astme Kohtus arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega (vt 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, EKL 1994, lk I-1981, punktid 58 ja 59).

31

Käesolevas asjas tuleb nentida, et hagejad ei ole Esimese Astme Kohtus esitanud väiteid, mis tuginevad ühise seisukoha 2001/931 lisa joonealuse märkuse sõnastuse muutmisele, varasemate rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustuste järgimisele liikmesriikide poolt ning Euroopa Kohtu „laiendatud pädevust” puudutavale tõlgendamise üldpõhimõttele.

32

Seega on need väited vastuvõetamatud.

33

Apellatsioonkaebuse esitajad väidavad, et Esimese Astme Kohus on toiminud ebaõigesti, kui tunnistas, et ta ei ole pädev nende kahju hüvitamise hagi läbi vaatama.

34

Liit on õigusele tuginev ühendus, mis EL artikli 6 lõike 2 kohaselt tagab EIÕK artiklis 13 nimetatud õiguse tõhusale menetlusele ning sama konventsiooni artiklis 6 ette nähtud õiguse asja arutamisele õigusemõistmise volitustega institutsioonis.

35

Pealegi on nõukogu oma hüvitise saamise õigust käsitleva deklaratsiooniga tunnistanud, et ühise seisukoha 2001/931 lisas toodud loendi koostamisel tehtud viga tuleb käsitleda temapoolse veana ning et see annab õiguse nõuda hüvitist. Nõukogu kinnitas selle deklaratsiooniga, et selline õigus peab olema ühise seisukoha 2001/931 artiklis 4 osutatud isikutel, rühmitustel ja üksustel — st ka hagejatel — samadel tingimustel kui isikutel, rühmitustel ja üksustel, kes on kantud määrusele nr 2580/2001 lisatud nimekirja või keda on nimetatud ühise seisukoha artiklis 3 ning kel on õigus pöörduda Esimese Astme Kohtusse, kuna neid on nimetatud EÜ asutamislepingu alusel vastu võetud aktides. Apellatsioonkaebuse esitajad viitavad selles suhtes Esimese Astme Kohtu presidendi 15. mai 2003. aasta määrusele kohtuasjas T-47/03 R: Sison vs. nõukogu (EKL 2003, lk II-2047).

36

Kuna väidetava kahju aluseks oli nõukogu akt, mis võeti vastu ühiselt kõigi liikmesriikide esindajatega, ei saa kahju hüvitamise hagi esitada siseriiklikku kohtusse, kel puudub pädevus selle läbivaatamiseks, kuna liikmesriikide vastutus on jagamatu.

37

Lisaks väideti ka seda, et nõukogu 19. detsembri 2002. aasta otsuse 2003/48/JSK politseikoostöö ja õigusalase koostöö erimeetmete rakendamise kohta terrorismivastaseks võitluseks ühise seisukoha 2001/931 artikli 4 kohaselt (EÜT 2003, L 16, lk 68; ELT eriväljaanne 19/06, lk 87) põhjenduses 8 on öeldud, et „[k]äesolevas otsuses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 tunnustatud põhimõtteid. Käesoleva otsuse mingit osa ei või tõlgendada nii, et see võimaldaks rikkuda õiguskaitset, mis on siseriikliku õigusega ette nähtud ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP lisas loetletud isikutele, rühmitustele ja üksustele”.

38

Nõukogu deklaratsioon hüvitise saamise õiguse kohta, mida täpsustati otsuse 2003/48 põhjenduses 8, ning EL artikli 6 lõige 2 kujutavad endast kindlat õiguslikku alust, mis kinnitab ühenduse kohtute pädevust. Seega on Esimese Astme Kohus rikkunud vaidlustatud määrust tehes õigusnormi, kui nentis, et ta ei ole pädev hagejate kahju hüvitamise nõuete osas otsust tegema.

39

Lisaks väidavad apellatsioonkaebuse esitajad, et nõukogu on terrorismivastase võitluse jaoks võtnud vastu palju erinevatele õiguslikele alustele tuginevaid akte, eesmärgiga võtta teatud isikute, rühmituste ja üksuste kategooriatelt õigus tõhusale menetlusele.

40

Nõukogu väidab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Esimese Astme Kohus on õigustatult asunud seisukohale, et EL lepingu VI jaotises ei ole ette nähtud ühtegi õiguskaitsevahendit kahju hüvitamiseks. Kuna kõnealuse akti puhul ei ole tegemist mitte Euroopa Ühendust, vaid Euroopa Liitu reguleerivate sätete alusel vastu võetud aktiga, ei saa kahju hüvitamise hagi esitada EÜ artikli 288 alusel. Nõukogu viitab oma väidete toetuseks 26. novembri 1975. aasta otsusele kohtuasjas 99/74: Grands moulins des Antilles vs. komisjon (EKL 1975, lk 1531, punkt 17).

41

Otsuse 2003/48 põhjendus 8 käsitleb üksnes õiguskaitset, mis on ette nähtud „siseriikliku õigusega”, mitte ühenduse õigusega. Ei see tekst ega nõukogu deklaratsioon hüvitise saamise õiguse kohta pole loomult sellised, et võimaldaksid ühenduse kohtutel teha otsust hagejate poolt esitatud kahju hüvitamise hagi osas, mida pole EL lepinguga ette nähtud.

42

Hispaania Kuningriik märgib, et Madridi Audiencia Nacionali juhtiv eeluurimiskohtunik nr 5 tunnistas Gestoras Pro Amnistía tegevuse 19. detsembri 2001. aasta määrusega seadusevastaseks. Sama eeluurimiskohtunik oli Juan Mari Olano Olano — kes oli mitu korda Hispaania kohtute poolt relvade, laskemoona ja lõhkeainete omamise eest süüdi mõistetud — kuulutanud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks; Juan Mari Olano Olano peeti 3. detsembril 2001 Prantsuse politsei poolt kinni, anti välja Hispaania ametiasutustele ning paigutati Madridi vanglasse. Julen Zelarain Errasti peeti kinni 31. oktoobril 2001, tulenevalt tema ülesannetest Gestoras Pro Amnistías, ning talle on esitatud süüdistus Hispaania kohtutes selle ühenduse suhtes algatatud menetluses ning ühes teises menetluses, tulenevalt tema kuulumisest ühte terroristlikku organisatsiooni.

43

Asja põhisisu osas toetab Hispaania Kuningriik nõukogu seisukohti. Apellatsioonkaebuses ei ole nimetatud midagi sellist, mis võiks vaidlustatud määruse seaduslikkuse kahtluse alla seada.

44

EL artiklist 46 tuleneb, et EÜ asutamislepingu ja Euratomi asutamislepingu sätteid, mis käsitlevad Euroopa Ühenduste Kohtu volitusi, kohaldatakse EL lepingu VI jaotise suhtes ainult „artiklis 35 sätestatud tingimuste alusel”.

45

Viimati nimetatu näeb ette, et Euroopa Ühenduste Kohus omab pädevust kolmel juhul. Esiteks on EL artikli 35 lõike 1 alusel tema pädevuses teha eelotsuseid raamotsuste ja otsuste kehtivuse ja tõlgendamise kohta, EL lepingu VI jaotise alusel kehtestatud konventsioonide tõlgendamise kohta ning nende rakendusmeetmete kehtivuse ja tõlgendamise kohta. Teiseks on lõike 6 kohaselt Euroopa Kohtu pädevuses läbi vaadata raamotsuste ja otsuste õiguspärasust liikmesriikide või Euroopa Ühenduste Komisjoni hagides, mille aluseks on pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, EL lepingu või selle rakendusnormi rikkumine või võimu kuritarvitamine. Lisaks näeb lõige 7 ette, et Euroopa Kohtu pädevuses on lahendada EL artikli 34 lõike 2 alusel vastu võetud õigusaktide tõlgendamise või kohaldamisega seotud vaidlused liikmesriikide vahel, kui nõukogu ei saa lahendada sellist vaidlust kuue kuu jooksul pärast seda, kui üks liige on suunanud selle nõukogusse.

46

Seevastu ei anna EL artikkel 35 Euroopa Kohtule pädevust vaadata läbi mis tahes kahju hüvitamise hagi.

47

Pealegi ei ole EL artikli 41 lõikes 1 loetletud Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite hulgas, mida kohaldatakse EL lepingu VI jaotises nimetatud valdkondadega seotud sätete puhul, mainitud EÜ artikli 288 teist lõiku, mille kohaselt ühendus heastab kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele, ega EÜ artiklit 235, mille kohaselt kuuluvad Euroopa Kohtu pädevusse vaidlused, mis on seotud kahjude hüvitamisega EÜ artikli 288 teise lõigu põhjal (vt analoogia alusel 15. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-160/03: Hispaania vs. Eurojust, EKL 2005, lk I-2077, punkt 38).

48

Eeltoodust tuleneb, et Esimese Astme Kohus ei ole määrust tehes rikkunud õigusnormi, kui asus seisukohale, et EL lepingu VI jaotises ei ole kahju hüvitamise hagi esitamise võimalust ette nähtud. Järelikult tuleb see väide tagasi lükata.

49

Hagejad viitasid Esimese Astme Kohtus ka põhiõigustest, eelkõige EL artikli 6 lõikest 2 tuleneva tõhusa kohtuliku kaitse õigusest kinnipidamisele. Nad väidavad sisuliselt seda, et neil puudub võimalus vaidlustada Gestoras Pro Amnistía kandmine ühisele seisukohale 2001/931 lisatud loetellu ning et vaidlustatud määrus rikub nende õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

50

On tõsi, et Euroopa Liidu puhul loodi asutamislepingutega õiguskaitsevahendite süsteem, kus Euroopa Kohtu pädevus EL artikli 35 alusel on EL lepingu VI jaotise raames väiksema ulatusega kui EÜ asutamislepingus sätestatud pädevus (vt selle kohta 16. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-105/03: Pupino, EKL 2005, lk I-5285, punkt 39). Samas on see V jaotise raames veelgi väiksem. Kuigi võidakse ette näha ka teistsugune õiguskaitsevahendite süsteem, eelkõige lepinguvälise vastutuse kord, kui see, mis on kehtestatud asutamislepingutega, kuulub hetkel kehtiva süsteemi ümberkorraldamine sel juhul EL artikli 48 kohaselt liikmesriikide pädevusse.

51

Siiski ei saa apellatsioonkaebuse esitajad õiguspäraselt väita, et nad on ilma jäetud igasugusest kohtulikust kaitsest. Nagu EL artiklist 6 tuleneb, on liit rajatud õigusriigi põhimõttele ja põhiõiguste kui ühenduse õiguse üldpõhimõtete austamisele. Siit järeldub, et institutsioonide aktid on allutatud kontrollile seoses nende kooskõlaga asutamislepingute ja õiguse üldpõhimõtetega, ning samuti on kontrollile allutatud liikmesriigid liidu õiguse rakendamisel.

52

Selles suhtes tuleb rõhutada, et EL artikkel 34 näeb ette, et nõukogu võib vastu võtta erineva laadi ja erineva ulatusega õigusakte. EL artikli 34 lõike 2 punkti a kohaselt võib nõukogu „võtta vastu ühiseid seisukohti liidu lähenemisviisi määratlemiseks asjaomases küsimuses”. Ühine seisukoht kohustab liikmesriike lojaalse koostöö põhimõttest lähtudes seda täitma, mis tähendab, et liikmesriigid võtavad kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad Euroopa Liidu õigusest (vt eespool viidatud kohtuotsus Pupito, punkt 42). Nii näeb EL artikkel 37 ette, et liikmesriigid kaitsevad ühiseid seisukohti „rahvusvahelistes organisatsioonides ja rahvusvahelistel konverentsidel, millest nad osa võtavad”. Sellegipoolest ei ole ühisel seisukohal iseenesest kolmandatele isikutele õiguslikke tagajärgi. See on ka põhjus, miks EL lepingu VI jaotises kehtestatud korras võib Euroopa Kohtusse tühistamishagi esitada vaid raamotsuste ja otsuste peale. EL artikli 35 lõikes 1 Euroopa Kohtule antud pädevus teha eelotsuseid ei laiene ühistele seisukohtadele, vaid piirdub raamotsuste ja otsuste kehtivuse kontrollimise ja tõlgendamisega, VI jaotise alusel kehtestatud konventsioonide tõlgendamisega ning nende rakendusmeetmete kehtivuse ja tõlgendamisega.

53

Kuna EL artikli 35 lõikes 1 ei ole liikmesriikide jaoks ette nähtud võimalust küsida Euroopa Kohtult eelotsust ühise seisukoha kohta, vaid üksnes seoses EL artikli 35 lõikes 1 loetletud õigusaktidega, on sellega tahetud öelda, et sellise eelotsusetaotluse võib esitada kõigi nõukogu poolt vastu võetud aktide osas, mis tekitavad kolmandatele isikutele õiguslikke tagajärgi. Kuna menetluses, mille alusel Euroopa Kohus eelotsusetaotluste üle otsustab, on tagatud õigusnormidest kinnipidamine asutamislepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel, siis on EL artikli 35 lõike 1 kitsendav tõlgendamine selle eesmärgiga vastuolus. Seega peab olema võimalus küsida Euroopa Kohtult eelotsust seoses kõigi nõukogu poolt vastu võetud aktidega, mis tekitavad tagajärgi kolmandatele isikutele, ja seda sõltumata nende laadist ja vormist (vt analoogia alusel 31. märtsi 1971. aasta otsus kohtuasjas 22/70: komisjon vs. nõukogu, nn AETR-i kohtuasi, EKL 1971, lk 263, punktid 38–42, ja 20. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C-57/95: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1997, lk I-1627, punkt 7 jj).

54

Siit võib järeldada, et sellist ühist seisukohta, mille ulatus selle sisust tulenevalt ületab EL lepinguga seda tüüpi aktidele ettenähtud ulatuse, peab saama esitada Euroopa Kohtule kontrollimiseks. Seega võib siseriiklik kohus, kellele on esitatud hagi, milles on muu hulgas tõstatatud küsimus EL artikli 34 alusel vastu võetud ühise seisukoha kehtivuse või tõlgendamise kohta, nagu käesolevas asjas ühise seisukoha 2001/931 ühe osa ning igal juhul selle artikli 4 ja lisa puhul, ning kel on tõsine kahtlus, kas see ühine seisukoht tekitab kolmandatele isikutele tegelikke õiguslikke tagajärgi, küsida Euroopa Kohtult eelotsust EL artiklis 35 sätestatud tingimustel. Seega peab Euroopa Kohus vajaduse korral nentima, et ühine seisukoht tekitab kolmandatele isikutele õiguslikke tagajärgi, määratlema selle tegeliku vormi ning tegema eelotsuse.

55

Euroopa Kohus on ühtlasi pädev kontrollima selliste aktide õiguspärasust ka juhul, kui liikmesriik või komisjon on esitanud hagi EL artikli 35 lõikes 6 sätestatud tingimustel.

56

Lõpuks tuleb meenutada, et liikmesriigid, täpsemalt öeldes liikmesriikide kohtud on kohustatud tõlgendama ja kohaldama hagi esitamisega seotud siseriiklikke menetlusnorme viisil, mis võimaldab füüsilistel ja juriidilistel isikutel kohtus vaidlustada iga nende suhtes tehtud siseriiklikku otsust või muud abinõu, mis on vastu võetud mõne neid mõjutava Euroopa Liidu akti väljatöötamiseks või täitmiseks, ning vajaduse korral nõudma tekkinud kahju hüvitamist.

57

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse esitajatel ei ole alust väita, et vaidlustatud ühine seisukoht on jätnud nad tõhusa kohtuliku kaitse nõuet eirates kaitsevõimaluseta ning et vaidlustatud määrus rikub nende õigust sellisele kaitsele. Seega tuleb see väide tagasi lükata.

58

Hagejad viitasid Esimese Astme Kohtus nõukogu poolt 18. detsembri 2001. aasta otsuses 15453/01 tehtud deklaratsioonile, milles oli öeldud, et „[n]õukogu tuletab [terrorismivastase võitluse erimeetmete rakendamist käsitleva] ühise seisukoha artikli 1 lõike 6 ning määruse, mis käsitleb teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiiranguid terrorismivastaseks võitluseks, artikli 2 lõike 3 osas meelde, et osutatud isikute, rühmituste ja üksuste suhtes tehtud viga annab kahjustatud poolele õiguse nõuda kohtu kaudu hüvitist”.

59

Apellatsioonkaebuse esitajad on seisukohal, et seda deklaratsiooni tuleb tõlgendada nõukogu 19. detsembri 2002. aasta otsuse 2003/48/JSK, mis käsitleb politseikoostöö ja õigusalase koostöö erimeetmete rakendamist terrorismivastaseks võitluseks, põhjendust 8 arvestades, kus on öeldud, et „[k]äesolevas otsuses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 tunnustatud põhimõtteid. Käesoleva otsuse mingit osa ei või tõlgendada nii, et see võimaldaks rikkuda õiguskaitset, mis on siseriikliku õigusega ette nähtud ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP lisas loetletud isikutele, rühmitustele ja üksustele”.

60

Sellegipoolest tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et selline deklaratsioon ei ole piisav selleks, et luua õiguslik alus, mida ei ole ette nähtud kohaldatavates õigusaktides ning millel seega ei saa olla ei õiguslikku tähendust ja millest ei saa lähtuda EL lepingust tuleneva õiguse tõlgendamisel, kui — nagu käesolevas asjas — deklaratsiooni sisu ei kajastu mingil viisil vaadeldava sätte tekstis (vt selle kohta 26. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C-292/89: Antonissen, EKL 1991, lk I-745, punkt 18; 29. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C-329/95: VAG Sverige, EKL 1997, lk I-2675, punkt 23, ja 24. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C-49/02: Heidelberger Bauchemie, EKL 2004, lk I-6129, punkt 17).

61

Seega ei ole Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, kui asus vaidlustatud määruses seisukohale, et nõukogu 18. detsembri 2001. aasta otsuses 15453/01 sisalduv deklaratsioon ei ole piisav selleks, et anda Euroopa Kohtule pädevus vaadata läbi EL lepingu VI jaotise alusel esitatud kahjunõue.

62

Eeltoodust tervikuna järeldub, et Esimese Astme Kohus ei ole oma määruse tegemisel rikkunud õigusnormi, kui asus seisukohale, et tal puudub ilmselgelt pädevus vaadata läbi kahju hüvitamise hagi, milles taotleti hüvitist kahju eest, mis hagejatele väidetavalt tekkis, kuna Gestoras Pro Amnistía oli kantud ühisele seisukohale 2001/931 (ajakohastatud ühiste seisukohtadega 2002/340 ja 2002/462) lisatud loendisse.

63

Kuna ükski väide ei ole põhjendatud, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

64

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida sama kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on nõudnud kohtukulude väljamõistmist apellatsioonkaebuse esitajatelt ja viimati nimetatud on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista neilt.

65

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõike 4 esimese lõigule, mida samuti kohaldatakse artikli 118 alusel apellatsioonkaebuste suhtes, kannavad kohtuvaidluses menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud. Vastavalt sellele sättele tuleb teha otsus, et Hispaania Kuningriik kannab oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: