1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Liikmesriikide kohustus – Euroopa ühenduste omavahendid
(Nõukogu määrus nr 1552/89, artikkel 3)
2. Kaupade vaba liikumine – Ühenduse transiit – TIR-märkmiku alusel toimunud veod
(Nõukogu määrus nr 719/91, artikli 10 lõige 3; komisjoni määrus nr 1593/91, artikli 2 lõige 2)
3. Euroopa ühenduste omavahendid – Liikmesriikide poolt kindlaksmääramine ja kasutatavaks tegemine
(Nõukogu määrus nr 1552/89, artiklid 2 ja 6)
1. Määruse nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376, artikkel 3, mis sätestab liikmesriikide kohustuse säilitada omavahendite kindlaksmääramise ja kasutatavaks tegemisega seotud tõendavad dokumendid kindlaksmääratud tähtaja jooksul, ei näe omavahendite sissenõudmise jaoks ette aegumistähtaega, vaid kohustab liikmesriike üksnes neid tõendavaid dokumente säilitama kindlaksmääratud tähtaja jooksul. Sõna „vähemalt” kasutamine seoses säilitamistähtajaga toetab seisukohta, et ühenduse seadusandja ei soovinud kehtestada aegumistähtaega.
Seega on pärast seda tähtaega esitatud kohustuste rikkumise hagi vastuvõetav.
(vt punkt 32)
2. Määruse nr 719/91 TIR‑märkmike ja ATA‑märkmike transiididokumentidena kasutamise kohta ühenduses artikli 10 lõikest 2 selle koostoimes määruse nr 1593/91, mis näeb ette määruse nr 719/91 rakendamise, artikli 2 lõikega 1 ning TIR‑märkmike alusel toimuvat rahvusvahelist kaubavedu käsitleva tollikonventsiooni artikli 11 lõikega 2, nähtub, et kõnesoleva veo käigus või nendega seoses toime pandud eeskirjade eiramise tulemusena tekkinud tollivõlgade tasumise nõue tuleb märkmiku lõpetamata jäämise korral esitada põhimõtteliselt hiljemalt kolm aastat pärast TIR‑märkmiku registreerimist, ebaseaduslikult või pettusega saadud lõpetamistunnistuse korral on see tähtaeg neli aastat. Määruse nr 719/91 artikli 10 lõikest 3 ja määruse nr 1593/91 artikli 2 lõikest 2 tuleneb, et neid tähtaegu kohaldatakse nii TIR‑märkmiku valdaja kui garantiiühingu suhtes.
Kuna määruse nr 1593/91 artikli 2 lõike 1 eesmärk on tagada tollivõla sissenõudmist reguleerivate sätete hoolas ja ühetaoline kohaldamine selleks, et ühenduse omavahendid tehtaks kiiresti ja reaalselt kasutatavaks, peavad pädevad ametiasutused sellegipoolest saatma TIR‑märkmiku valdajale ja garantiiühingule teate eeskirjade rikkumise või eiramise kohta igal juhul võimalikult kiiresti, st niipea, kui toll on sellisest eeskirjade rikkumisest või eiramisest teada saanud, seega aegsasti enne TIR‑konventsiooni artikli 11 lõikes 1 sätestatud üheaastase – pettuse korral kaheaastase – maksimumtähtaja möödumist. Samadel põhjustel tuleb tasumise nõue kõnealuse konventsiooni artikli 11 lõike 2 mõttes edastada niipea, kui see tollil võimalikuks osutub, seega enne asjaosalistele eeskirjade rikkumise või eiramise kohta teate edastamisest arvestatava kaheaastase tähtaja möödumist.
(vt punktid 52–55)
3. Määruse nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376, artikli 2 lõike 1 kohaselt määratakse ühenduse omavahendite maks kindlaks „niipea, kui” liikmesriigi pädev talitus on teatanud võlgnikule tema maksta oleva summa, mis peab toimuma niipea, kui võlgnik on selgunud, ning pädevad haldusasutused saavad välja arvutada maksmisele kuuluva summa, võttes aluseks ühenduse asjakohased sätted, milleks on käesoleval juhul määrus nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, määrus nr 719/91 TIR‑märkmike ja ATA‑märkmike transiididokumentidena kasutamise kohta, määrus nr 1593/91, mis näeb ette määruse nr 719/91 rakendamise, ning TIR‑märkmike alusel toimuvat rahvusvahelist kaubavedu käsitlev tollikonventsioon. Seega tuleb TIR‑konventsiooni artikli 11 lõikes 2 nimetatud tasumise nõuet käsitleda määruse nr 1552/89 artiklis 2 nimetatud teatisena.
Lisaks on liikmesriigid määruse nr 1552/89 artikli 6 lõike 2 punktide a ja b kohaselt kohustatud kandma „[v]astavalt [sama määruse] artiklile 2 kindlaksmääratud” maksud hiljemalt esimesel tööpäeval pärast maksu kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäeva kas raamatupidamisarvestuse A‑arvestusse või teatud tingimuste esinemisel B‑arvestusse.
Järelikult on liikmesriigid kohustatud ühenduste omavahendite maksu kindlaks määrama niipea, kui nende tollil on võimalik tollivõlast tulenev maksusumma välja arvutada ja võlgnik kindlaks määrata, ning seega kandma nimetatud maksud määruse nr 1552/89 artikli 6 kohaselt raamatupidamisarvestusse.
(vt punktid 58, 60 ja 61)