1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ei ole vastu võtnud kõiki vajalikke meetmeid tagamaks nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248), mida on muudetud nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiviga 97/11/EÜ (EÜT L 73, lk 5; ELT eriväljaanne 15/03, lk 151) (edaspidi „direktiiv 85/337”), artiklite 2–6, 8 ja 9 täielikku ja täpset ülevõtmist, siis on ta rikkunud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.

2

Direktiivi 85/337 artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, tagamaks, et enne loa andmist nõutakse keskkonda muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu oluliselt mõjutada võivatelt töödelt teostusluba ja hinnatakse nende mõju. Sellised tööd on piiritletud artiklis 4.”

3

Kõnesoleva direktiivi artikli 3 sõnastuse kohaselt:

„Keskkonnamõju hindamisel piiritletakse [projekti] otsene ja kaudne mõju järgmiste teguritega ja kirjeldatakse ja hinnatakse seda sobival viisil ning asjaolude ja artiklite 4–11 kohaselt:

4

Sama direktiivi artikli 4 lõige 2 sätestab:

„Kui artikli 2 lõikest 3 ei tulene teisiti, teevad liikmesriigid II lisas loetletud [projektide] puhul:

või

abil kindlaks, kas [projekti] hinnatakse artiklite 5–10 kohaselt.

Liikmesriigid võivad teha otsuse kohaldada mõlemaid alapunktides a ja b nimetatud võimalusi.”

5

Kõnesoleva direktiiv II lisa pealkirjaga „Artikli 4 lõike 2 kohased tööd” punkti 5 alapunktis b on nimetatud tsemenditehaseid.

6

Ühendkuningriigis on vastutus keskkonnakaitse eest jäätmekütuse kasutamiseks lubade andmise raames jagatud planeerimisega tegelevate ametiasutuste ja keskkonnaküsimustega tegelevate ametiasutuste vahel.

7

Esimeste ja eelkõige kohalike planeerimisteenistuste pädevuses on vaadata läbi ehitusloa taotlusi. Kui kohalik planeerimisteenistus keeldub loa väljastamisest või ei tee otsust, siis võib taotleja esitada taotluse rahuldamata jätmise otsuse või otsuse tegemata jätmise peale kaebuse riigisekretärile. Viimane võib muu hulgas kohaliku planeerimisteenistuse asemel ka ise teha otsuse ehitusloa taotluse kohta. Walesis teostab riigisekretärile planeerimisvaldkonnas antud pädevust National Assembly for Wales.

8

1990. aasta linna- ja maapiirkonna planeerimise seaduse (Town and Country Planning Act 1990; edaspidi „Town and Country Planning Act”) artikli 57 kohaselt on ehitusluba vajalik kõikide „arendusprojektide” elluviimiseks, mille all mõistetakse sama seaduse artiklis 55 esitatud määratluse kohaselt „ehitustegevuseks, tehnotöödeks, kaevandamiseks või muudeks tegevusteks pinnases, maapinnal, maapinna kohal või maa all ning ehitise või muu maa kasutusotstarbe olulisel määral muutmiseks”.

9

Ehitusloa taotluse esitamise korral otsustavad planeerimisega tegelevad ametiasutused ka vajaduse üle korraldada direktiivis 85/337 ette nähtud keskkonnamõju hindamine.

10

Direktiivi 85/337 algversioon võeti rahvuslikku õiguskorda üle 1988. aasta linna- ja maapiirkonna planeerimise eeskirjadega keskkonnamõju hindamise kohta (Town and Country Planning (Assessment of Environmental Effects) Regulations 1988), millega integreeriti uued menetlusnõuded eelnevalt olemas olnud maakasutuse planeerimise süsteemi.

11

Direktiiv 97/11 võeti kõnesolevasse õiguskorda üle 1999. aasta linna- ja maapiirkonna planeerimise eeskirjadega keskkonnamõju hindamise kohta (Inglismaa ja Wales) (Town and Country Planning (Environmental Impact Assessment) (England and Wales) Regulations 1999).

12

Saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli süsteemi („integrated pollution control”) kohaselt, mis kehtestati 1990. aasta keskkonnakaitseseaduse I osaga (Environmental Protection Act 1990), hindas mingi tegevuse võimalikku kahjulikku mõju keskkonnale kuni Environment Agency asutamiseni Her Majesty’s Inspectorate of Pollution ning edaspidi Environment Agency. Kõnesoleva seaduse artikli 6 kohaselt ei või „reguleeritud tegevust” ehk tegevust, mis võib olla saastav ja millega tegelemist riigisekretär on reguleerinud, Inglismaal ja Walesis ellu viia Environment Agency antud loata.

13

1997. aasta veebruaris avaldas keskkonnaministeerium planeerimispoliitikat ja saastuse kontrolli käsitlevad suunised nr 23 (Planning Policy Guidance Note 23). Nendes suunistes on selgitatud ka seoseid planeerimisega tegelevate asutuste ülesannete ja õiguslikult eraldiseisvate saastuse kontrolliga tegelevate asutuste ülesannete vahel.

14

1997. ja 1998. aastal laekus komisjonile kaks kaebust loa kohta, mis oli antud Lancashire’i maakonnas Clitheroe’s tegutsevale tsemenditehasele, mida käitab äriühing Castle Cement, et viimane võiks kasutada ühe osa oma tavalise kütuse asemel tööstuslike vedeljäätmete segu „Cemfuel”. Kaebajate arvates ei olnud pädevad liikmesriigi ametiasutused teinud enne niisuguse loa andmist kindlaks, kas kõnesoleva projekti puhul tuleb läbi viia selle keskkonnamõju hindamine.

15

1999. aastal esitati komisjonile kaebus ka sama äriühingu poolt Flintshire’i maakonnas Padeswoodis käitatava tsemenditehase kohta. Selle juhtumi puhul oli küll läbi viidud lisapõletusahju ehitamise, tavakütuse Cemfueli, tervete autokummide ja Profueli nimetuse all tuntud paberi- ja plastjäätmete seguga asendamise keskkonnamõju hindamine, kuid National Assembly of Wales oli loa väljastanud enne, kui Environment Agency oli langetanud otsuse tema väljastatava loa taotluse kohta.

16

Clitheroe tsemenditehase kohta esitatud kaebuste tulemusena vahetasid komisjon ja Ühendkuningriigi valitsus 11. juuli 1997 ja 30. märtsi 1999 vahel kahel korral kirju. 19. aprillil 1999. aastal küsis komisjon ka Padeswoodi tsemenditehast käsitleva kaebuse alusel kõnesolevalt valitsuselt selgitusi ning viimane vastas talle 18. juunil 1999.

17

Nende tõendite põhjal leidis komisjon, et pädevate ametiasutuste tuginemine Town and Country Planning Act’is sisalduvale „ehitise või muu maa kasutusotstarbe olulisel määral muutmise” kriteeriumile toob kaasa selle, et teatud projektide puhul, mille hulka kuulub ka tsemenditehases kasutatava kütuse muutmine, ei viida läbi direktiivis 85/337 ette nähtud menetlusi. Teiseks ei olnud Ühendkuningriik piisavalt kooskõlastanud planeerimisvaldkonna ja saastuse kontrolli valdkonna õigusnorme, et tagada selle direktiiviga seatud eesmärkide ja kohustuste täitmine. Eelnevast tingituna saatis komisjon kõnesolevale liikmesriigile 7. mail 2001 märgukirja.

18

Kuna Ühendkuningriigi vastus sellele kirjale veenis komisjoni, et direktiivi 85/337 rakendamine ja kohaldamine üksikolukordades ei olnud rahuldav, esitas komisjon 18. juulil 2002 nimetatud liikmesriigile põhjendatud arvamuse, kutsudes seda liikmesriiki võtma arvamuse järgimiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

19

Kuna komisjon leidis, et Ühendkuningriigi valitsuse vastus sellele põhjendatud arvamusele teda ei rahulda, esitas ta käesoleva hagi.

20

Kõigepealt tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus võib omal algatusel uurida, kas EÜ artiklis 226 sätestatud tingimused liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamiseks on täidetud (vt eelkõige 31. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C-362/90: komisjon vs. Itaalia, EKL 1992, lk I-2353, punkt 8, ja 27. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-525/03: komisjon vs. Itaalia, EKL 2005, lk I-9405, punkt 8).

21

Põhjendatud arvamuses ja seetõttu ka hagis tuleb etteheited seega esitada terviklikult ja täpselt, et liikmesriik ja Euroopa Kohus saaksid täpselt aru ühenduse õiguse väidetava rikkumise ulatusest, mis on vajalik tingimus selleks, et nimetatud riik saaks tõhusalt esitada oma vastuväited ja et Euroopa Kohus saaks väidetud rikkumise olemasolu hinnata (vt selle kohta 4. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-98/04: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2006, lk I-4003, punkt 18).

22

Käesolevas asjas palub komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Ühendkuningriik ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid, et tagada direktiivi 85/337 artiklite 2–6, 8 ja 9 täielik ja täpne ülevõtmine.

23

Hagi põhjenduseks esitab komisjon kaks väidet, millest üks seab kahtluse alla Town and Country Planning Act’i artiklid 55 ja 57, mille alusel planeerimisega tegelevad asutused võivad ehitusloa taotluse esitamisel tugineda siseriikliku õiguse „ehitise või muu maa kasutusotstarbe olulisel määral muutmise” kriteeriumile, mille tulemusena jäävad teatud projektid direktiivi 85/337 kohaldamisalast välja, ning teine seab kahtluse alla asjaolu, et selle direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmisel ei kooskõlastanud Ühendkuningriigi valitsus piisavalt planeerimis- ja saastuse kontrolli valdkonnas kehtivaid õigusnorme, et tagada kõigi direktiivi artikleis 3 ja 8 sätestatud kohustuste täitmine.

24

Ometi tuleb sedastada, et komisjon on oma hagiavalduses sõnaselgelt tunnistanud, et 1988. aasta ning Inglismaa ja Walesi puhul 1999. aasta linna- ja maapiirkonna planeerimise eeskirjadega keskkonnamõju hindamise kohta on Ühendkuningriik vastu võtnud direktiivi 85/337 siseriiklikku õigusesse ülevõtmiseks vajalikud õigusaktid.

25

Sellest tulenevalt ei vasta käesolev liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi käesoleva kohtuotsuse punktis 21 meelde tuletatud terviklikkuse ja täpsuse nõuetele, kuna see põhineb komisjoni vastuolulistel argumentidel.

26

Kõigest eelnevast tuleneb, et hagi tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

27

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Ühendkuningriik on kohtukulude hüvitamist komisjonilt nõudnud ja viimase esitatud hagi on kuulutatud vastuvõetamatuks, tuleb kohtukulud komisjonilt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: