1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Vaidlusese ‑ Kindlaksmääramine kohtueelses menetluses – Nõuete muutmine hagis – Vastuvõetavus – Tingimused
(EÜ artikkel 226)
2. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Vaidlusese – Kindlaksmääramine kohtueelses menetluses – Kohandamine ühenduse õiguse muudatuse tõttu – Vastuvõetavus – Tingimused
(EÜ artikkel 226)
3. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Komisjoni õigus esitada hagi – Selle õiguse kasutamise sõltumatus spetsiaalse huvi olemasolust – Kaalutlusõiguse teostamine
(EÜ artikkel 226)
4. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Kohtueelne menetlus – Ülemäärane kestus – Asjaolu, mis mõjutab hagi vastuvõetavust üksnes kaitseõiguse rikkumise korral – Tõendamiskoormis
(EÜ artikkel 226)
5. Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Avatud võrgu pakkumine kõneside suhtes ja telekommunikatsiooni universaalteenus – Direktiiv 98/10 – Liikmesriik, kes ei ole pädeva sõltumatu asutuse kaudu kontrollinud kuluarvestussüsteemist kinnipidamist ega avaldanud kuluarvestussüsteemist kinnipidamise deklaratsiooni – Selle kuluarvestussüsteemi kontrollimise meetmete mittenõuetekohane kohaldamine – Kohustuste rikkumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/33, artikli 7 lõige 5, direktiiv 98/10, artikli 18 lõiked 1 ja 2, direktiiv 2002/21, artikkel 27, ja direktiiv 2002/22, artikkel 16)
1. EÜ artikli 226 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi ese on piiratud selles sättes viidatud kohtueelse menetlusega, mistõttu hagi peab rajanema samadel põhjendustel ja väidetel, mis sisalduvad põhjendatud arvamuses. Sellegipoolest ei saa see nõue, mille kohaselt EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi ese on piiratud selles sättes viidatud kohtueelse menetlusega, minna nii kaugele, et eeldada, et märgukirjas esitatud väited, põhjendatud arvamuse resolutiivosa ja haginõuded kattuksid üksüheselt, kui vaidluse eset ei ole laiendatud ega muudetud.
(vt punktid 36 ja 37)
2. EÜ artikli 226 alusel toimuvas menetluses tuleb kohustuste rikkumist hinnata lähtuvalt ühenduse õigusnormidest, mis kehtivad selle tähtaja lõpus, mille komisjon määras asjaomasele liikmesriigile põhjendatud arvamuse järgimiseks.
Sellest hoolimata on juhul, kui kohtueelse menetluse ajal ühenduse õigust muudetakse, komisjonil õigus paluda tuvastada selliste kohustuste rikkumine, mis tulenevad ühenduse õigusakti algsest versioonist, mida on hiljem muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud, ning mis on säilinud uutes sätetes. Seevastu ei saa vaidluse ese laieneda uutest sätetest tulenevatele kohustustele, mis ei ole samaväärsed asjaomase õigusakti algsest versioonist tulenevate kohustustega, kuna vastasel juhul oleks tegemist oluliste menetlusnormide rikkumisega kohustuste rikkumise tuvastamise menetluses.
(vt punktid 43, 49)
3. Kasutades EÜ artiklist 226 tulenevaid volitusi, ei pea komisjon tõendama põhjendatud huvi olemasolu. Komisjoni ülesanne on omal algatusel ja üldistes huvides tagada, et liikmesriigid kohaldavad ühenduse õigust, ning tuvastada ühenduse õigusest tulenevate kohustuste võimalik rikkumine selle lõpetamise eesmärgil.
Liiatigi on komisjoni ülesanne hinnata vajadust, kas algatada menetlus liikmesriigi vastu, teha kindlaks, milliseid sätteid liikmesriik on rikkunud, ning valida hetk, mil alustada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust, kusjuures kaalutlused, mis on nende valikute jaoks määravad, ei mõjuta hagi vastuvõetavust. Kui komisjon üksi hindab vajadust esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi või jätkata selle menetlemist, siis Euroopa Kohus uurib, kas väidetav kohustuste rikkumine on toimunud või mitte, ilma et ta peaks otsustama komisjoni kaalutlusõiguse teostamise üle.
(vt punktid 65–67)
4. Kuigi kohtueelse menetluse ülemäärane kestus võib endast kujutada rikkumist, mis võib liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi muuta vastuvõetamatuks, saab sellise järelduse teha ainult juhtudel, kui komisjoni käitumine on raskendanud komisjoni argumentidele vastuväidete esitamist ning seega rikkunud kaitseõigusi. Asjaomane liikmesriik peab sellist raskendamist tõendama.
(vt punkt 76)
5. Direktiivi 97/33 vastastikuse sidumise kohta telekommunikatsioonisektoris seoses universaalteenuste ja koostalitusvõime tagamisega avatud võrgu pakkumise põhimõtete kohaldamise teel artikli 7 lõikest 5 ja direktiivi 98/10 avatud võrgu pakkumise kohaldamise kohta kõneside suhtes ja telekommunikatsiooni universaalteenuse kohta konkurentsitingimustele vastavas keskkonnas artikli 18 lõigetest 1 ja 2, mis on säilinud direktiivi 2002/21 elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta artiklis 27 koostoimes direktiivi 2002/22 universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul artikliga 16, tulenevaid kohustusi rikub liikmesriik, kes ei täida direktiivi 97/33 artikli 7 lõikest 5 tulenevaid kohustusi, mis seisnevad selles, et pädev sõltumatu asutus kontrollib kuluarvestussüsteemist kinnipidamist ja avaldab kuluarvestussüsteemist kinnipidamise deklaratsiooni aastate 1998 ja 1999 kohta, ning kes ei kohalda praktikas nõuetekohaselt meetmeid, mis puudutavad kontrolli, mida riigi reguleeriv asutus või muu pädev asutus, kes on telekommunikatsiooniettevõtjast sõltumatu ja kelle on see reguleeriv asutus heaks kiitnud, teostab kuluarvestussüsteemist kinnipidamise suhtes, 2000. aasta osas vastavalt direktiivi 98/10 artikli 18 lõigetele 1 ja 2.
(vt punkt 92 ja resolutiivosa)