1. Ühenduse kaubamärk – Apellatsioonimenetlus
(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 62 lõige 1 ja artikli 74 lõige 2)
2. Ühenduse kaubamärk – Apellatsioonimenetlus
(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 62 lõige 1 ja artikli 74 lõiked 1 ja 2)
1. Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) erinevate osakondade vahelisest funktsionaalsest järjepidevusest tuleneb, et asju esimeses astmes menetlevate ühtlustamisameti osakondade otsuste läbivaatamisel apellatsiooni korras peavad apellatsioonikojad oma otsuses tuginema kõigile faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mille pooled on esitanud kas esimeses menetlusastmes asja läbivaadanud üksusele või apellatsioonimenetluse käigus.
Seetõttu saavad apellatsioonikojad rahuldada kaebusi kaebuse esitanud poole viidatud uute faktiliste asjaolude või tema poolt esitatud uute tõendite põhjal, arvestades siiski määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 74 lõikes 2 sätestatut. Apellatsioonikodade poolt teostatav kontroll ei piirdu vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrolliga, vaid apellatsioonimenetluse devolutiivefektist tulenevalt eeldab see uue hinnangu andmist kogu vaidlusele tervikuna ning apellatsioonikojad peavad samuti esialgse kaebuse uuesti terviklikult läbi vaatama, võttes arvesse õigel ajal esitatud tõendeid.
Inter partes menetluse puhul ei tulene ühtlustamisameti talituste vahelisest funktsionaalsest järjepidevusest, et poolel ei oleks lubatud vastavalt määruse nr 40/94 artikli 74 lõikele 2 tugineda apellatsioonikojas uutele faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mida esimeses astmes asja läbivaadanud üksusele ei ole esitatud.
(vt punktid 58–60)
2. Määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 74 lõikega 1 kehtestatud norm, mille kohaselt kontrollib Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) fakte omal algatusel, seab kaks piirangut. Esiteks, menetlustes, mis on seotud registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega, piirdub ühtlustamisamet kontrollimisel osapoolte poolt esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega. Teiseks, nimetatud artikli lõige 2 annab ühtlustamisametile võimaluse mitte arvesse võtta tõendeid, mille pooled on esitanud „hilinenult”.
Siiski tuleneb funktsionaalsest järjepidevusest, mis iseloomustab ühtlustamisameti talituste vahelist seost, et mõistet „hilinenult” tuleb apellatsioonikojas kaebemenetluse raames tõlgendada selliselt, et see kehtib nii kaebuse esitamise tähtaja kui ka asjaomase menetluse käigus määratud tähtaegade kohta. Kuna nimetatud mõiste kohaldub kõikidele pooleliolevatele menetlustele ühtlustamisametis, ei oma esimeses astmes otsustava üksuse poolt tõendite esitamiseks määratud tähtaegade möödumine tähtsust küsimuses, kas tõendid on apellatsioonikojas „hilinenult” esitatud. Niisiis on apellatsioonikoda kohustatud arvesse võtma talle esitatud tõendeid olenemata sellest, kas need esitati vastulausete osakonnale või ei.
(vt punktid 61 ja 62)