1. Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Kohustuslikke õiguslikke tagajärgi tekitavad õigusaktid
(EÜ artikli 230 neljas lõik; nõukogu määrus nr 17; komisjoni otsus 2001/462, artikli 9 kolmas lõik)
2. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni saadud teave määruse nr 17 alusel – Ametisaladus
(EÜ artikkel 287; nõukogu määrus nr 17, artikli 19 lõige 2 ning artikli 20 lõige 2)
3. Tühistamishagi – Menetluse algatamise huvi
(EÜ artikli 230 neljas lõik ja artikkel 287; nõukogu määrus nr 17, artikkel 20)
4. Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Otsus rikkumise tuvastamise või trahvi määramise kohta
(EÜ artikli 81 lõige 1, artikkel 82 ja artikli 83 lõike 2 punkt a; nõukogu määrus nr 17, artikkel 3, artikli 15 lõige 2 ja artikli 21 lõige 1)
5. Ühenduse õigus – Õiguse üldpõhimõtted – Õiguspärasus
6. Institutsioonide aktid – Avalikuks tegemine
(EÜ artiklid 254 ja 255; EL artikkel 1; nõukogu määrus nr 17, artikli 21 lõige 1)
7. Konkurents – Haldusmenetlus – Ametisaladuseks oleva teabe kindlaksmääramine
(EÜ artikkel 287; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused nr 45/2001 ja 1049/2001; nõukogu määrus nr 17, artikli 20 lõige 2 ning artikli 21 lõige 2)
8. Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Otsus rikkumise tuvastamise või trahvi määramise kohta
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 45/2001 ja määrus nr 1049/2001, artikkel 4; nõukogu määrus nr 17, artikkel 20)
9. Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Otsus rikkumise tuvastamise või trahvi määramise kohta
(Nõukogu määrus nr 17, artiklid 2, 3, 6, 7 ja 8 ning artikli 21 lõiked 1 ja 2)
10. Konkurents – Trahvid – Otsus trahvide määramise kohta
(Nõukogu määrus nr 17)
11. Tühistamishagi – Väited
(EÜ artikli 230 neljas lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 45/2001)
12. Institutsioonide aktid – Komisjoni õigusaktid – Komisjoni kaalutlusõigus tema aktide avalikustamise osas
1. EÜ artikli 230 tähenduses tühistamishagi saab esitada selliste aktide ja otsuste suhtes, mis tekitavad hagejale kohustuslikke õiguslikke tagajärgi, mis puudutavad hageja huve, tuues kaasa selge muudatuse tema õiguslikus seisundis.
Otsuse 2001/462 ärakuulamise eest vastutavate ametnike pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes artikliga 9 rakendatakse menetluslikus plaanis ühenduse õigusega sätestatud kaitset andmetele, millest komisjon oli teadlik konkurentsieeskirjade rakendamise menetluse raames. Selle otsuse kaks esimest lõiku ärisaladust sisaldava teabe kaitse kohta viitavad täpsemalt teabe avalikustamisele isikutele, ettevõtjatele või ettevõtjate liitudele, et teostada nende õigust olla konkurentsieeskirjade rakendamise menetluse raames ära kuulatud. Seevastu, mis puudutab Euroopa Ühenduste Teatajas informatsiooni avaldamise teel selle avalikustamist avalikkusele üldiselt, kohalduvad need sätted üksnes mutatis mutandis vastavalt otsuse 2001/462 artikli 9 kolmandale lõigule. See tähendab eelkõige, et kui ärakuulamise eest vastutav ametnik teeb otsuse selle sätte alusel, on ta kohustatud jälgima ametisaladuse järgimist informatsiooni puhul, mis ei vaja nii erilist kaitset kui ärisaladust sisaldav teave, eriti aga sellise informatsiooni puhul, mida võib avalikustada nendele kolmandatele isikutele, kellel on õigus olla ära kuulatud omas asjas, kuid mida konfidentsiaalsuse tõttu ei saa avalikkusele avalikustada.
Peale selle peab ärakuulamise eest vastutav ametnik vastavalt nimetatud otsusele tagama määruse nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta sätete järgimise, kui ta teeb otsuse eespool viidatud artikli 9 raames andmete avalikustamise kohta.
Sellest nähtub, et kui ärakuulamise eest vastutav ametnik teeb vastavalt otsuse 2001/462 artikli 9 kolmandale lõigule otsuse, ei tohi ta piirduda uurimisega, kas määruse nr 17 alusel tehtud ning avaldamiseks mõeldud otsuse versioonis on ärisaladust sisaldavat teavet või sarnast kaitset omavaid muid andmeid. Ta peab samuti kontrollima, kas see versioon sisaldab muud informatsiooni, mida ei saa avalikustada avalikkusele kas informatsiooni eriliselt kaitsvate ühenduse õigusnormide tõttu või seetõttu, et kõnealune informatsioon kuulub selle hulka, mis oma laadilt on ametisaladus. Seega tekitab ärakuulamise eest vastutava ametniku otsus õiguslikke tagajärgi niivõrd, kuivõrd otsusega lahendatakse küsimus, kas avaldatav tekst sisaldab sellist informatsiooni.
(vt punktid 26, 28, 31–34)
2. Määruse nr 17 artikli 20 lõige 2 täpsustab, et sellist kaitset, mis on ühenduse õiguse alusel informatsioonil, millest komisjon oli teadlik konkurentsieeskirjade rakendamise menetluse raames, rakendatakse nimelt teabele, mis on teatavaks saanud määruse nr 17 rakendamisel ning mis oma laadilt on ametisaladus, mis hõlmab ettevõtja ärisaladusest laiemat valdkonda.
Siinkohal tuleb eristada ühest küljest kaitset, mis on vajalik anda ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvale informatsioonile seoses isikute, ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste õigusega olla ära kuulatud konkurentsieeskirjade rakendamise menetluse raames, ning teisest küljest kaitset, mis on vajalik anda sellisele informatsioonile seoses avalikkusega üldiselt.
Tegelikult leevendatakse institutsioonide ametnike ja teenistujate EÜ artiklis 287 sätestatud ning ettevõtjate suhtes määruse nr 17 artikli 20 lõike 2 alusel kohaldatavate konkurentsieeskirjade valdkonnas rakendatavat kohustust mitte avalikustada nende valduses olevat ametisaladust nende isikute suhtes, kellele kõnealuse määruse artikli 19 lõige 2 omistab õiguse olla ära kuulatud. Komisjonil on lubatud edastada nendele isikutele ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat konkreetset informatsiooni, tingimusel et need andmed oleksid vajalikud uurimise kohasel läbiviimisel. Siiski ei kehti see õigus ärisaladust sisaldava teabe puhul, millele on tagatud eriline kaitse. Seevastu ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat konkreetset informatsiooni ei või avalikustada avalikkusele üldiselt, sõltumata sellest, kas tegemist on ärisaladust sisaldava teabe või muu konfidentsiaalse informatsiooniga.
Vajadus selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks on põhjendatud, kuna ärisaladuse mõiste hõlmab informatsiooni, mille mitte üksnes avalikustamine avalikkusele, vaid ka pelk üleandmine isikule, kes ei olnud seda informatsiooni esitanud, võib tõsiselt kahjustada õigustatud isiku huve.
(vt punktid 28–30)
3. Ametisaladust puudutavate määruse nr 17 artikli 20 ja EÜ artikli 287 eesmärk on eelkõige kaitsta isikuid, keda puudutab konkurentsieeskirjade kohaldamise menetlus määruse nr 17 raames, võimaliku kahju eest, mis võib tekkida selle menetluse raames komisjoni saadud informatsiooni avalikustamise tõttu. Järelikult on selle menetlusega seotud ettevõtjal põhimõtteliselt menetluse algatamise huvi ärakuulamise eest vastutava ametniku otsuse suhtes, millega avaldatakse mittekonfidentsiaalne versioon komisjoni otsusest ettevõtjale konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvi määramise kohta.
Vastuväiteteatiste avaldamine kolmanda isiku poolt ei mõjuta selle ettevõtja huvi algatada menetlus. Isegi kui eeldada, et nendes dokumentides sisalduv informatsioon on samane sellega, mis asub trahvide määramise otsuse vaidlustatud osades, on viimase ulatus siiski täiesti erinev vastuväiteteatise omast. Vastuväiteteatise eesmärk on anda huvitatud pooltele võimalus teha teatavaks oma seisukohad asjaolude kohta, mida komisjon võtab esialgselt nende suhtes arvesse. Trahvide määramise otsus sisaldab seevastu selliste asjaolude kirjeldust, mida komisjon käsitleb kui tuvastatut. Seega ei saa vastuväiteteatise avaldamine, ükskõik kui kahjutekitav see huvitatud pooltele ka ei oleks, jätta trahvide määramise otsuse adressaate ilma huvist väita, et nimetatud otsuse avaldatud versioon sisaldab avalikkusele avalikustamise eest kaitstavat informatsiooni.
Samuti ei saa eitada otsuse adressaadi huvi vaidlustada seda otsust põhjusel, et viimane on juba täidetud, võttes arvesse, et nimetatud otsuse tühistamisel kui sellisel võivad olla õiguslikud tagajärjed, eelkõige kohustada komisjoni võtma Esimese Astme Kohtu otsuse täitmiseks vajalikud meetmed ning vältida komisjoni poolt sellise praktika kordamist.
Lõpuks ei tähenda vaidlustatud otsuse tühistamise huvi kadumist asjaolu, et enam ei eksisteeri olukorda, mis sundis hagejat taotlema vaidlustatud otsuse täitmise peatamist.
(vt punktid 42–45)
4. Komisjoni kohustus avaldada kooskõlas määruse nr 17 artikli 21 lõikega 1 otsused, mida ta teeb nimetatud määruse artikli 3 rakendamisel, kehtib kõigi rikkumist tuvastavate või trahvi määramise otsuste suhtes, ilma et oleks vajalik teada, kas need otsused sisaldavad samuti rikkumise lõpetamise ettekirjutust või kas selline ettekirjutus on käesoleva asja tehiolusid arvestades õigustatud.
(vt punkt 58)
5. Seaduslikkuse põhimõte on ühenduse õiguses kasutusel selles tähenduses, et ka mitte-karistusliku iseloomuga sanktsiooni võib määrata üksnes juhul, kui selleks on olemas selge ja üheselt mõistetav õiguslik alus.
Siiski ei saa seaduslikkuse põhimõttest tuletada keeldu avaldada institutsioonide vastuvõetud õigusakte, kui nimetatud avaldamist ei nähta sõnaselgelt ette lepingute või muu üldkohaldatava õigusaktiga. Ühenduse kehtiva õiguse kohaselt on selline keeld vastuolus EL‑i artikliga 1, mille kohaselt tehakse Euroopa Liidus „otsused […] nii avalikult kui võimalik”.
(vt punktid 68, 69)
6. EL‑i artiklis 1 sätestatud läbipaistvuse põhimõte, mille kohaselt tehakse Euroopa Liidus „otsused […] nii avalikult kui võimalik”, peegeldub EÜ artiklis 255, mis tagab teatavatel tingimustel kodanikele ligipääsuõiguse institutsiooni dokumentidele. See on väljendatud eelkõige EÜ artiklis 254, mis seab institutsioonide teatavate õigusaktide jõustumise sõltuvusse nende avaldamisest, ning ühenduse õiguse mitmes sättes, mis sarnaselt määruse nr 17 artikli 21 lõikega 1 kohustavad institutsioone teavitama avalikkust oma tegevusest. Kooskõlas selle põhimõttega ning avaldamist sõnaselgelt käskivate või keelavate sätete puudumisel on institutsioonide õigus teavitada avalikkust vastuvõetud aktidest reegel, millel on erandeid, kus ühenduse õigus keelab eelkõige ametisaladuse hoidmist tagavate sätete abil selliste dokumentide või dokumentides sisalduva kindla informatsiooni avalikustamise.
(vt punkt 69)
7. Ei EÜ artikkel 287 ega määrus nr 17 määra otseselt kindlaks, milline informatsioon peale ärisaladust sisaldava teabe on ametisaladus. Seejuures ei saa määruse nr 17 artikli 20 lõikest 2 järeldada, et nii on see igasuguse informatsiooni puhul, mis on saadud nimetatud määrust rakendades, kusjuures erandiks on informatsioon, mille avaldamine on määruse artikli 21 alusel kohustuslik. Sarnaselt EÜ artiklile 287 keelab määruse nr 17 artikli 20 lõige 2, millega rakendatakse asutamislepingu nimetatud säte ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade valdkonnas, üksnes sellise informatsiooni avalikustamise, „mis oma laadilt on ametisaladus”.
Selleks et informatsioon oleks oma laadilt ametisaladus, on eelkõige vajalik, et informatsioon oleks teada piiratud arvule isikutele. Lisaks peab olema tegemist informatsiooniga, mille avalikustamine võib põhjustada olulist kahju informatsiooni esitanud isikule või kolmandatele isikutele. Lõpuks on vajalik, et huvid, mida võidakse informatsiooni avalikustamisega kahjustada, on objektiivselt kaitstavad. Informatsiooni konfidentsiaalsuse hindamisel tuleb seega omavahel tasakaalu viia õigustatud huvid, mis vastanduvad informatsiooni avalikustamisele, ning üldine huvi, mis nõuab, et ühenduse institutsioonide tegevus oleks nii avalik kui võimalik.
Üldise huvi ühenduse tegevuse avalikkuse osas ning sellele vastanduvad võimalikud huvid on ühenduse seadusandja tasakaalu viinud mitmetes teisestes õigusaktides, eelkõige määruses nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta ning määruses nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele. Kuigi on tõsi, et mõiste „ametisaladus” viitab esmasele õigusele, kuna nimetatud mõiste asub EÜ artiklis 287, ning teisene õigus ei saa mingil juhul muuta asutamislepingu sätteid, on ühenduse seadusandja poolt asutamislepingus sõnaselgelt reguleerimata küsimuse kohta antud tõlgendus siiski oluline märk sellest, kuidas tuleb mõista nimetatud sätet.
Sellest tuleneb, et kuna teisese õiguse sätted keelavad avalikkusele informatsiooni avalikustamise või välistavad avalikkuse juurdepääsu kõnealust informatsiooni sisaldavatele dokumentidele, tuleb nimetatud informatsiooni käsitleda ametisaladusena. Seevastu juhul, kui avalikkusele on antud õigus juurde pääseda kindlat informatsiooni sisaldavatele dokumentidele, ei saa neid andmeid käsitleda informatsioonina, mis oma laadilt on ametisaladus.
(vt punktid 70–72, 74)
8. Mis puutub määruse nr 17 kohaldamise raames komisjoni tehtud otsuste avaldamist, siis on nimetatud määruse nr 17 artikli 20 kohaselt peale ärisaladust sisaldava teabe avalikustamise keelatud eelkõige sellise informatsiooni avaldamine, mis kuulub määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artiklis 4 sätestatud erandite hulka pääseda juurde dokumentidele või mis on kaitstud muude teisese õiguse sätetega, nagu määrus nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta. Seevastu ei ole keelatud niisuguse informatsiooni avaldamine, millega on avalikkusel õigus dokumentidele juurdepääsemise õiguse alusel tutvuda.
(vt punkt 75)
9. Määruse nr 17 artikli 21 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see piirab komisjonile lõikega 1 pandud kohustust avaldada oma otsused, mis on tehtud nimetatud määruse artikleid 2, 3, 6, 7 ja 8 kohaldades, kõnealuste otsuste osapoolte nimede ja „peamise sisu” nimetamisega, et kergendada komisjoni kohustust teavitada avalikkust kõnealustest otsustest, arvestades eelkõige Euroopa Ühenduse Teatajas avaldamisega seotud keelelisi piiranguid. Nimetatud säte ei piira seevastu komisjoni pädevust, kui viimane leiab olevat otstarbeka ning kui tema vahendid tal võimaldavad avaldada oma otsuste terviktekste, tingimusel et järgitakse ametisaladust.
Seega on komisjonil üldine kohustus avaldada üksnes oma otsuse mittekonfidentsiaalseid versioone, samas ei ole selle nõude järgimise tagamiseks vajalik tõlgendada artikli 21 lõiget 2 nii, et see omistab määruse nr 17 artiklite 2, 3, 6, 7 ja 8 raames tehtud otsuste adressaatidele eriõiguse, et nad saaksid end kaitsta Euroopa Ühenduse Teatajas (ning vajaduse korral ka kõnealuse institutsiooni Interneti-leheküljel) komisjoni poolt sellise informatsiooni avaldamise eest, mis ei ole vaatamata mittekonfidentsiaalsusele kõnealuste otsuste resolutiivosa arusaamiseks „peamise sisuga”.
Lisaks sellele ei vääri erilist kaitset kartelli liikmeks oleva ettevõtja huvi, et tema rikkumise üksikasju ei avalikustataks avalikkusele, arvestades avalikkuse huvi saada võimalikult laiaulatuslikult teada komisjoni tegevuse põhjuseid, ettevõtjate huvi teada, millise tegevuse eest võidakse neile määrata karistusi, ning rikkumise tõttu kahju kannatanud isikute huvi saada teada üksikasju, et vajaduse korral esitada nõudeid karistatud ettevõtjate vastu.
(vt punktid 76–78, 88)
10. Kartelli puudutavate faktiliste asjaolude lisamine trahvide määramise otsusesse ei saa sõltuda tingimusest, et komisjon on pädev tuvastama vastavat rikkumist, või sellest, et komisjon tegelikult sellise rikkumise ka tuvastas. Tegelikult on õiguspärane, kui komisjon kirjeldab rikkumist tuvastavas ning karistust määravas otsuses karistava teoga seotud faktilist ja ajaloolist konteksti. Sama kehtib kõnealuse kirjelduse avaldamise kohta, mis võib aidata huvitatud avalikkusel saada täielikult aru nimetatud otsuse põhjendustest. Seega on komisjoni otsustada selliste asjaolude lisamise otstarbekus.
(vt punkt 89)
11. Määruse nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta eesmärk on kaitsta üksikisikuid isikuandmete töötlemisel. Juriidilised isikud ei kuulu selle määrusega kaitstavate isikute hulka ja seega ei saa nad tugineda määruses sätestatud eeskirjade väidetavale rikkumisele.
(vt punkt 95)
12. Väljaspool eeskätt määrusega nr 17 komisjonile pandud avaldamise kohustusi on komisjonil lai kaalutlusruum, et juhtumipõhiselt hinnata, millises ulatuses tema akte tuleb avaldada. Ta ei ole mingil moel kohustatud samalaadseid akte selles suhtes ühtemoodi käsitlema. Täpsemalt ei keela võrdsuse põhimõte komisjoni levitamast tekste, mille Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamine on kavas, kuid mida tema käsutuses ei ole veel kõigis ametlikes keeltes, esialgselt oma Interneti-leheküljel kättesaadavates keeltes või keel(t)es, mida huvitatud avalikkus paremini oskab. Selles suhtes kujutab asjaolu, et tema käsutuses on üksnes teatavad keeleversioonid, endast piisavat erinevust, et õigustada sellist erinevat kohtlemist.
(vt punkt 102)