Kohtuasi C-547/03 P
Asian Institute of Technology (AIT)
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Apellatsioonkaebus – Programm Asia-Invest – Avalik projektikonkurss – Leping – Esimese Astme Kohtu kodukorra artikkel 111 – Ilmselge vastuvõetamatus – Menetluse algatamise huvi puudumine – Esimese Astme Kohtu kodukorra artikkel 64 – Menetlust korraldavad meetmed – Dokumentide esitamise nõue – Ettepanek pooltele võtta kirjalik seisukoht teatavate menetluse aspektide kohta
Kohtuotsuse kokkuvõte
Menetlus – Põhistatud määrusega tehtud otsus – Menetlust korraldavate meetmete kasutamine
(Esimese Astme Kohtu kodukord, artiklid 64 ja 111)
Kuna Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete eesmärk on tagada kohtuasjade kohtuistungiks ettevalmistamine, menetluste läbiviimine ja kohtuvaidluste lahendamine parimatel võimalikel tingimustel, siis ei ole nende meetmete kasutamine iseenesest takistuseks sama kodukorra artikli 111 alusel põhistatud määruse tegemisele.
(vt punkt 30)
EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
19. jaanuar 2006(*)
Apellatsioonkaebus – Programm Asia-Invest – Avalik projektikonkurss – Leping – Esimese Astme Kohtu kodukorra artikkel 111 – Ilmselge vastuvõetamatus – Menetluse algatamise huvi puudumine – Esimese Astme Kohtu kodukorra artikkel 64 – Menetlust korraldavad meetmed – Dokumentide esitamise nõue – Ettepanek pooltele võtta kirjalik seisukoht teatavate menetluse aspektide kohta
Kohtuasjas C‑547/03 P,
mille esemeks on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 22. detsembril 2003 esitatud apellatsioonkaebus,
Asian Institute of Technology (AIT), asukoht Pathum Thani (Tai), esindaja: avocat H. Teissier du Cros, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
teine menetlusosaline:
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad P.-J. Kuijper ja B. Schöfer, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja Esimese Astme Kohtus,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud J. Makarczyk, R. Silva de Lapuerta, P. Kūris ja G. Arestis (ettekandja),
kohtujurist: C. Stix-Hackl,
kohtusekretär: ametnik K. Sztranc,
arvestades kirjalikus menetluses ja 26. mai 2005. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 13. septembri 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Asian Institute of Technology (edaspidi „AIT”) taotleb apellatsioonkaebusega Esimese Astme Kohtu 15. oktoobri 2003. aasta määruse tühistamist kohtuasjas T‑288/02: AIT vs. komisjon (EKL 2003, lk II-2885; edaspidi „vaidlustatud määrus”), millega jäeti ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata tema hagiavaldus, milles paluti tühistada komisjoni 22. veebruari 2002. aasta otsus uurimislepingu sõlmimise kohta Center for Energy-Environment Research and Development’iga programmi Asia-Invest raames (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
Õiguslik raamistik
2 Vaidlustatud määruse ajal kehtinud Esimese Astme Kohtu kodukorra versioonis on 2. jaotises 3. peatükk pealkirjaga „Meetmed menetluse korraldamiseks ja menetlustoimingud”. Selle peatüki 1. jaos pealkirjaga „Menetlust korraldavad meetmed” asub artikkel 64, mille lõigetes 1–4 on sätestatud järgmist:
„1. Menetlust korraldavate meetmete eesmärgiks on tagada kohtuasjade kohtuistungiks ettevalmistamine, menetluste läbiviimine ja kohtuvaidluste lahendamine parimatel võimalikel tingimustel. Meetmete üle otsustab Esimese Astme Kohus pärast kohtujuristi ärakuulamist.
2. Menetlust korraldavate meetmete eesmärgiks on eelkõige:
a) tagada kirjaliku ja suulise menetluse efektiivne toimimine ja hõlbustada tõendite kogumist;
b) selgitada välja asjaolud, mille kohta pooled peavad oma argumente täiendama või mille puhul on vajalikud menetlustoimingud;
c) täpsustada poolte nõuded, nende väited ja argumendid ning nendevahelised vaidlusküsimused;
d) kaasa aidata vaidluste sõbralikule lahendamisele.
3. Menetlust korraldavate meetmete hulka kuuluvad eelkõige:
a) küsimused pooltele;
b) pooltelt vaidluse teatud aspektide kohta kirjalike või suuliste arvamuste küsimine;
c) pooltelt või kolmandatelt isikutelt informatsiooni või üksikasjade küsimine;
d) kohtuasjaga seotud dokumentide või teiste kirjalike materjalide küsimine;
e) poolte või nende esindajatega kohtumine.
4. Pooled võivad igas menetluse staadiumis teha ettepaneku menetlust korraldavate meetmete tarvitusele võtmiseks või muutmiseks. Sellisel juhul kuulatakse enne nende meetmete kohaldamist ära teised pooled.
Kui menetlus seda nõuab, teavitab kohtusekretär pooli Esimese Astme Kohtu kavandatavatest meetmetest ning annab neile võimaluse esitada suulisi või kirjalikke märkusi.”
3 Nimetatud kodukorra 3. jaotises asub 2. peatükk pealkirjaga „Menetlusküsimused”. Selles peatükis on artiklid 111, 113 ja 114, milles on sätestatud:
„Artikkel 111
Kui Esimese Astme Kohus ei ole ilmselgelt pädev hagi läbi vaatama või kui hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu, võib Esimese Astme Kohus pärast kohtujuristi ärakuulamist ja ilma menetlust jätkamata lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.
Artikkel 113
Esimese Astme Kohus võib igal ajal omal algatusel kaaluda, kas esineb asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, või leida, olles pooled ärakuulanud, et hagi alus on ära langenud ning et puudub vajadus asja üle otsustada; kohus teeb otsuse artikli 114 lõigete 3 ja 4 kohaselt.
Artikkel 114
[…]
3. Taotluse edasine menetlus on suuline, kui Esimese Astme Kohus ei otsusta teisiti.
4. Pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendab Esimese Astme Kohus taotluse või liidab selle põhikohtuasjaga. Kohus suunab kohtuasja Euroopa Kohtusse, kui kohtuasi on selle kohtu pädevuses.
Kui Esimese Astme Kohus jätab taotluse rahuldamata või liidab selle põhikohtuasjaga, määrab president uued tähtajad kohtuasja menetluse jätkamiseks.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
4 AIT on Tais asutatud mittetulunduslik tehnikaharidus- ja uurimisasutus.
5 Vaidlustatud määrusest ilmneb, et AIT juures tegutses juriidilise isiku staatuseta talitus nimetusega Center for Energy-Environment Research and Development (edaspidi „CEERD”), mille juhataja oli kuni 31. detsembrini 2001 T. Lefèvre.
6 Programm Asia-Invest on osa Euroopa Ühenduse algatuste seeriast, mille eesmärk on edendada Euroopa Liidu ja Aasia vahelist kaubandust ja sidemeid, toetades kaubanduskoostööd. Euroopa Ühenduste Komisjon avaldas 10. aprillil 2001 selle programmi raames avaliku projektikonkursi nr EUROPEAID/112441/C/G (EÜT C 109, lk 9).
7 Selle avaldamise järel esitas Center for Energy-Environment Research and Development – Foundation for International Human Resource Development (edaspidi „CEERD-FIHRD”) 19. novembril 2001 projekti, millele oli alla kirjutanud T. Lefèvre kui selle asutuse juhataja.
8 Pärast esitatud pakkumiste hindamist otsustas komisjon arvestada muu hulgas ka selle projektiga ning võttis vastu vaidlustatud otsuse. CEERD-ga sõlmiti leping nr ASI/B7-301/95/108-174, millele 27. veebruaril 2002 kirjutas alla T. Lefèvre kui selle asutuse juhataja. Nimetatud leping nägi ette 27 481,88 euro suuruse ettemakse tegemise Foundation for International Human Resource Development’i (edaspidi „FIHRD”) nimele avatud pangaarvele Thai Farmers Bank’is.
9 AIT nõukogu palus 17. juuli 2002. aasta kirjas komisjoni koostööametilt EuropeAid (edaspidi „EuropeAid”) andmeid projekti kohta, mille nimi on „Facilitating the Dissemination of European Clean Technologies in Thailand”. Nimetatud kirjas märkis see nõukogu, et CEERD oli „üksnes AIT talitus, kes ei ole juriidiline isik […] ning kellel puudub võime selle usurpeeritud ärinime all lepinguid sõlmida, eriti veel T. Lefèvre’i vahendusel, kes ei [olnud] juba ammu selle asutuse juhataja.”
10 Vastusena sellele kirjale saatis EuropeAid’i direktor E. W. Muller 21. juulil 2002 kirja AIT nõukogule, milles seda teavitati, et 22. veebruaril 2002 kirjutasid lepingule komisjoni nimel alla tema ise ja hr Eich ning 27. veebruaril 2002 kirjutas lepingule alla CEERD juhataja T. Lefèvre. Selles kirjas täpsustati, et selle lepingu raames oli ettemaksena juba tasutud 27 481,88 eurot ja et lepingu täitmise kestus oli 15 kuud ning projekt pidi lõppema 28. mail 2003.
11 Samas kirjas märkis komisjon, et ta oli juba 4. juulil 2000 sõlminud CEERD juhataja T. Lefèvre’iga analoogse lepingu 17 kuuks ja et selle lepinguga ette nähtud toetus summas 42 227,50 eurot oli tervikuna välja makstud.
Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud määrus
12 AIT esitas vaidlustatud otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 23. septembril 2002. Kohtuasi registreeriti numbriga T‑288/02.
13 Samal päeval esitas AIT tühistamishagi komisjoni 4. juuli 2000. aasta otsuse peale, millega sõlmiti käesoleva kohtuotsuse punktis 11 märgitud uurimisleping. See kohtuasi registreeriti numbriga T‑287/02.
14 Komisjon esitas 20. detsembril 2002 kostja vastused kohtuasjades AIT vs. komisjon, mille alusel Esimese Astme Kohus tegi 25. juunil 2003 määruse T‑287/02 (EKL 2003, lk II‑2179) ja vaidlustatud määruse T‑288/02 (EKL 2003, lk II‑2885), taotledes eelkõige nende kohtuasjade liitmist. Esimese Astme Kohus määras AIT-le tähtaja selle liitmistaotluse kohta märkuste esitamiseks. AIT vaidles nimetatud kohtuasjade liitmisele vastu.
15 Kohtuasjas T-288/02 esitatud kostja vastuses viitas komisjon hagiavalduse vastuvõetamatusele. Kostja vastuse lisas esitati esimesed leheküljed CEERD-FIHRD projektist, millele T. Lefèvre kui CEERD-FIHRD juhataja oli 19. novembril 2001 alla kirjutanud, ning komisjoni ja CEERD vahel 27. veebruaril 2002 sõlmitud leping.
16 AIT esitas vaidlustatud otsuse täitmise peatamiseks ajutiste meetmete kohaldamise taotluse; see taotlus jõudis Esimese Astme Kohtu kantseleisse 23. mail 2003. Esimese Astme Kohtu president jättis 9. juuli 2003. aasta määrusega kohtuasjas T‑288/02 R: AIT vs. komisjon (EKL 2003, lk II-2885) selle taotluse rahuldamata ja lükkas kohtukulude üle otsustamise edasi. AIT esitas selle määruse peale apellatsioonkaebuse, mille Euroopa Kohtu president jättis ajutiste meetmete kohaldamise lahendamisel rahuldamata 30. septembri 2003. aasta määrusega kohtuasjas C‑348/03 P(R): AIT vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata).
17 Vaidlustatud määruse aluseks olnud asjas palus Esimese Astme Kohus 30. juunil 2003 oma kodukorra artikli 64 alusel edastada talle käesoleva kohtuotsuse punktis 6 märgitud avaliku projektikonkursi nr EUROPEAID/112441/C/G tekst, programmis Asia-Invest ette nähtud toetuste maksmise reeglistikku puudutavad tekstid ning täielik CEERD-FIHRD 19. novembri 2001. aasta projekt.
18 Komisjon täitis selle palve 22. juulil 2003 ning Esimese Astme Kohus tegi kodukorra artikli 64 alusel AIT-le ettepaneku võtta seisukoht selle ühenduse institutsiooni esitatud dokumentide kohta ning esitada märkused komisjoni kostja vastuses esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta.
19 AIT täitis selle palve 11. septembril 2003. Oma märkustes sedastas ta eelkõige, et ta oli 2. septembril 2003 algatanud Tribunal de grande instance de Paris’s menetluse T. Lefèvre’i vastu võltsimise süüdistuses.
20 Esimese Astme Kohus jättis eespool viidatud 25. juuni 2003. aasta määrusega kohtuasjas AIT vs. komisjon oma kodukorra artiklite 113 ja 114 alusel AIT hagi vastavas kohtuasjas vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
21 Vaidlustatud määrusega jättis Esimese Astme Kohus oma kodukorra artikli 111 alusel vaidlustatud otsuse peale esitatud hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
22 Esimese Astme Kohtu hinnang selle kohta on järgmine:
„27 Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel võivad füüsilised või juriidilised isikud vaidlustada üksnes õigusakte, mis tekitavad õiguslikult siduvaid tagajärgi, mis mõjutavad tema huve, muutes oluliselt tema õiguslikku olukorda (11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/81: IBM vs. komisjon, EKL 1981, lk 2639, punkt 9; 18. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑37/92: BEUC ja NCC vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑285, punkt 27, ja 18. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑178/94: ATM vs. komisjon, EKL 1997, lk II-2529, punkt 53).
28 Komisjoni kirjalikest selgitustest ning Esimese Astme Kohtule esitatud dokumentidest ja eelkõige 27. veebruari 2002. aasta lepingust ning [CEERD-FIHRD] esitatud 19. novembri 2001. aasta projektist ilmneb, et komisjon võttis vaidlustatud otsuse vastu, olles asjaoludest täiesti teadlik, st teades, et teine lepingupool oli AIT-st erinev üksus ja et CEERD ja selle juhataja ei olnud enam AIT-ga seotud. Nagu komisjon oma kostja vastuses märgib, täheldatakse 19. novembri 2001. aasta projektis ja eelkõige II osas pealkirjaga „The Applicant” otsesõnu, et CEERD on AIT-lt üle läinud FIHRD-le ning et T. Lefèvre ei tööta enam AIT-s. Lisaks teavitasid kõnealused dokumendid komisjoni enne lepingu sõlmimist CEERD ning FIHRD uutest koordinaatidest.
29 Eelnevast tuleneb, et komisjoni otsuses 27. veebruari 2002. aasta lepingu sõlmimise kohta ei ole eksimusi lepingupooleks oleva isiku eraldiseisvuses ega ka eksimust lepingupoole ning hageja vahelistes seostes. Komisjon teadis, et T. Lefèvre sõlmis lepingu uue ja eraldiseisva üksuse [CEERD-FIHRD] nimel, ja ta sõlmis lepingu sellest asjaolust teadlikuna.
30 Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsus on adresseeritud [CEERD-FIHRD-le], mitte aga hagejale, ja et 27. veebruari 2002. aasta leping ei tekita hagejale mingeid kohustusi ega anna talle mingeid õigusi. Komisjoni lepingu sõlmimise otsus ei puuduta seega mingil moel hagejat ning selle tühistamine ei saa puudutada tema õiguslikku staatust ega tuua talle mingit tulu.
31 Eelnevat arvestades ei saa hageja väita, et vaidlustatud otsus tekitas talle õiguslikult siduvaid tagajärgi, mis mõjutasid tema huve, muutes oluliselt tema õiguslikku olukorda.
32 Kui hageja leiab, et T. Lefèvre’i väidetav ebalojaalne käitumine ning väidetav CEERD „usurpeerimine” on talle kahju tekitanud, peab ta oma õiguste kaitseks ise pädevate siseriiklike kohtute poole pöörduma. Vaidlustatud otsuse tühistamine ei saa kuidagi hüvitada väidetava usurpeerimisega väidetavalt kantud kahju.”
Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus
23 AIT palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– vaidlustatud määrus tühistada;
– saata asi tagasi Esimese Astme Kohtusse;
– eeltoodud nõuete rahuldamata jätmisel korralda ja avada suuline menetlus;
– vaidlustatud otsus tühistada.
24 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja AIT-lt.
25 Euroopa Kohtu kantseleile 12. märtsil 2004 esitatud kirjas taotles AIT Euroopa Kohtu kodukorra artikli 117 alusel luba esitada repliik. Euroopa Kohtu president jättis 23. märtsi 2004. aasta otsusega selle taotluse rahuldamata.
Apellatsioonkaebus
26 Vaidlustatud otsuse tühistamiseks esitatud nõudes tugineb AIT kolmele väitele. Esimene ja teine väide puudutavad vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 111 väära tõlgendamist ja EÜ artikli 230 neljanda lõigu rikkumist. Kolmandas väites viitab AIT 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT 2000, C 364, lk 1, edaspidi „põhiõiguste harta”) artikli 47 rikkumisele.
Esimene väide
27 Käesoleva väite raames märgib AIT esiteks, et Esimese Astme Kohus kohaldas oma kodukorra artiklit 111 vääralt, kui ta käesolevas asjas enne selle artikli alusel otsuse tegemist oli juba otsustanud menetlust korraldavate meetmete üle sama kodukorra artikli 64 alusel.
28 Ühest küljest tuleb märkida, et kodukorra artikkel 111 võimaldab Esimese Astme Kohtul põhistatud määrusega ilma menetlust jätkamata hagi rahuldamata jätta, kui seda hagi nimetatud sättes märgitud põhjustel ei saa rahuldada.
29 Teisest küljest tuleb märkida, et vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 64 lõikele 1 on selle artikli alusel otsustatud meetmete eesmärk tagada kohtuasjade kohtuistungiks ettevalmistamine, menetluste läbiviimine ja kohtuvaidluste lahendamine parimatel võimalikel tingimustel.
30 Sellest tuleneb, et kuna Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete eesmärk on tagada kohtuasjade kohtuistungiks ettevalmistamine, menetluste läbiviimine ja kohtuvaidluste lahendamine parimatel võimalikel tingimustel, siis ei ole nende meetmete kasutamine iseenesest takistuseks sama kodukorra artikli 111 alusel määruse tegemisele.
31 Sellega seoses väidab AIT eelkõige, et käesolevas asjas toimunud artikli 111 kohaldamine on väär, kuna tema esitatud hagi ei olnud ilmselgelt vastuvõetamatu nimetatud artikli tähenduses. Esimese Astme Kohtu poolt viidatud vastuvõetamatus ilmnes AIT sõnul pärast menetlust korraldavate meetmete võtmist, mis otsustati aasta pärast hagiavalduse esitamist, ja pärast esimest seisukohtade vahetamist.
32 Tuleb meenutada, et nagu vaidlustatud määruse punktidest 30 ja 31 ilmneb, jäeti Esimese Astme Kohtule esitatud hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna AIT ei tõendanud menetluse algatamise huvi. See vastuvõetamatuse põhjus esines juba komisjoni kostja vastuses. Lisaks esinevad dokumendid, millele Esimese Astme Kohus oma põhjendustes tugines, st CEERD-FIHRD 19. novembri 2001. aasta projekt ja ka 27. veebruari 2002. aasta leping, suures osas komisjoni kostja vastusele lisatud tõendite hulgas.
33 Sellest tulenevalt on täiesti põhjendamatu ning tuleb tähelepanuta jätta AIT väide, et teatavate dokumentide puudumisel, millele vaidlustatud määruses otseselt viidatakse ja mille esitamiseks oli Esimese Astme Kohus komisjonile tähtaja määranud, ei oleks hagi jäetud vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
34 Teiseks väidab AIT, et vaidlustatud määruse vastuvõtmine Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 111 alusel pärast esimest seisukohtade vahetamist kahjustab tema kui menetlusosalise õigusi, kuna talle ei antud võimalust selgitusi anda. Selle põhjal väidab ta, et käesolevas asjas kohaldatud vastuvõetamatus kuulub hoopis sama kodukorra artikli 113 kohaldamisalasse, viimane annab talle aga rohkem õigusi, eelkõige õiguse suulisele menetlusele.
35 Sellega seoses tuleb sedastada, et viimati mainitud artikli kohaldamine ei taga suulist menetlust, kuna Esimese Astme Kohus võib oma kodukorra artikli 114 lõike 3 alusel, millele viitab sama kodukorra artikkel 113, asja lahendada ka üksnes kirjalikus menetluses.
36 Kuigi AIT tugineb oma väidetes lõpuks sisuliselt tema kui menetlusosalise õiguste rikkumisele, kuna talle ei antud võimalust selgitusi anda, tuleb igal juhul meenutada, et Esimese Astme Kohus palus AIT-l esitada märkused asja läbivaatamist takistavate asjaolude kohta, mille komisjon kostja vastuses oli välja toonud, ja et seda AIT ka tegi.
37 Seetõttu tuleb samuti tagasi lükata argumendid, mille AIT on käesoleva väite toetuseks teisena esitanud.
38 Eelnevast tuleneb, et Esimese Astme Kohus ei ole oma kodukorra artikli 111 kohaldamisel õigusnormi rikkunud ja et seetõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide
39 AIT väidab, et Euroopa Kohtu 11. novembri 1981. aasta otsust 60/81: IBM vs. komisjon kohaldades rikkus Esimese Astme Kohus EÜ artikli 230 neljandat lõiku (EKL 1981, lk 2639). AIT sõnul tuleb tema hagi vastuvõetavust uurida Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsust kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon (EKL 1963, lk 197) silmas pidades. Sellega seoses leiab AIT, et nimetatud kohtupraktikas väljendatud tingimused on käesolevas asjas täidetud. Tuginedes 18. mai 1994. aasta otsusele C‑309/89: Codorniu vs. nõukogu (EKL 1994, lk I‑1853), väidab AIT, et vaidlustatud otsus tekitas talle kahju, rikkudes eelkõige tema õigust oma ärinimele ning CEERD logole, mis esinevad mitmes toimiku dokumendis; selline kahju tekkimine eristab tema olukorda kõigi teiste ettevõtjate olukorrast.
40 Tuleb sedastada, et käesoleva väite raames ei ole AIT esitanud ühtegi argumenti, mis näitaks, et Esimese Astme Kohus oleks eksinud, sedastades vaidlustatud määruse punktis 31, et vaidlustatud otsusel ei olnud õiguslikult siduvaid tagajärgi, mis hageja huvisid võivad mõjutada, muutes oluliselt tema õiguslikku olukorda.
41 Ühest küljest ei lükanud AIT tagasi vaidlustatud määruse punktides 28 ja 30 sätestatud Esimese Astme Kohtu sedastusi, mille kohaselt komisjon võttis vaidlustatud otsuse vastu teades, et teine lepingupool oli AIT-st erinev üksus ja et nimetatud otsus oli adresseeritud CEERD-le, mitte aga hagejale. Lisaks ei vaidlustanud AIT ka seda, et nimetatud vaidlustatud lepingu allakirjutamisel ei olnud CEERD ega tema juhataja enam AIT-ga seotud.
42 Teisest küljest ei lükanud AIT ühegi argumendiga ümber vaidlustatud määruse punktis 30 esinevat sedastust, et vaidlustatud otsus ei tekita hagejale mingeid kohustusi ega anna talle mingeid õigusi.
43 Mis puudutab viidet sellele, et T. Lefèvre on usurpeerinud CEERD nime ja logo, mis esinevad mitmes Esimese Astme Kohtus esitatud toimiku dokumendis, siis tuleb sedastada, et see asjaolu ei õigusta AIT menetluse algatamise huvi Esimese Astme Kohtus vaidlusaluse otsuse suhtes.
44 Lisaks, nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud määruse punktis 32 õigesti märkis, et kui AIT leiab, et T. Lefèvre’i väidetav ebalojaalne käitumine on talle kahju tekitanud, siis peab ta oma õiguste kaitseks ise pädevate siseriiklike kohtute poole pöörduma.
45 Sellega seoses tuleneb AIT esitatud märkustest, mille ta esitas Esimese Astme Kohtus pärast komisjoni esitatud dokumentide talle edastamist menetlust korraldavate meetmete raames, et see asutus on märkinud, et ta on võltsimise tõttu T. Lefèvre’i suhtes 2. septembril 2003 Tribunal de grande instance de Paris’sse kaebuse esitanud.
46 Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et ka teine väide tuleb tagasi lükata.
Kolmas väide
47 Teise võimalusena väidab AIT, et tema hagi läbivaatamata jätmine ilmselge vastuvõetamatuse tõttu EÜ artikli 230 tähenduses rikkus tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on tagatud põhiõiguste harta artiklis 47. Selle kohta väidab AIT, et vastupidi sellele, mida märgitakse vaidlustatud määruse punktis 32, ei täida hagi siseriiklikele kohtutele esitamine tingimusi, mis kohalduva kohtupraktika kohaselt peavad tõhusa õiguskaitse tagamiseks täidetud olema. Kuigi Euroopa Kohus keeldus 25. juuli 2002. aasta otsuses kohtuasjas C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (EKL 2002, lk I‑6677) kohtujuristi ettepanekut järgimast, ei kohaldu keeldumise põhjendused juriidilise isiku suhtes nagu AIT, kes ei ole asutatud mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis.
48 Käesolev väide tuleb tagasi lükata. Olles vaidlustatud määruse punktis 31 märkinud, et AIT ei saa väita, et vaidlustatud otsus tekitas talle õiguslikult siduvaid tagajärgi, mis mõjutasid tema huve, muutes oluliselt tema õiguslikku olukorda, leidis Esimese Astme Kohus sama määruse punktis 32, et kui hageja leiab, et T. Lefèvre’i väidetav ebalojaalne käitumine ning väidetav CEERD logo „usurpeerimine” on talle kahju tekitanud, peab ta oma õiguste kaitseks ise pädevate siseriiklike kohtute poole pöörduma.
49 Sellega seoses tuleb meenutada, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et AIT on võltsimise tõttu T. Lefèvre’i suhtes 2. septembril 2003 Tribunal de grande instance de Paris’sse kaebuse esitanud.
50 Sellest tuleneb seega, et käesolevas asjas ei saa AIT igal juhul väita, et on rikutud tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
51 Eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et ka kolmas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja seega jätta rahuldamata vaidlustatud määruse tühistamise nõue.
52 Kuna teised apellatsioonkaebuse nõuded esitati eeldusel, et Euroopa Kohus tühistab vaidlustatud määruse, siis tuleb apellatsioonkaebus tervikuna jätta rahuldamata.
Kohtukulud
53 Kodukorra artikli 69 lõike 2 kohaselt, mida kohaldatakse sama kodukorra artikli 118 alusel ka menetluses olevate apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud kandma kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja AIT on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud jätta AIT kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Asian Institute of Technology’lt (AIT).
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: prantsuse.