—

A.G.M.-COS.MET Srl, esindaja: asianajaja P. Kyllönen,

—

T. Lehtinen, esindajad: asianajaja S. Kemppinen ja asianajaja K. Harenko,

—

Soome valitsus, esindaja: T. Pynnä,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: H. G. Sevenster ja N. A. J. Bel,

—

Rootsi valitsus, esindaja: A. Kruse,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. van Beek ja P. Aalto,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/37/EÜ masinaid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 207, lk 1; ELT eriväljaanne 13/20, lk 349; edaspidi „direktiiv”) tõlgendamist ning liikmesriigi ja selle ametnike vastutuse tekkimise tingimusi ühenduse õiguse rikkumise korral.

2

Taotlus esitati kohtuvaidluses Itaalia õiguse alusel asutatud äriühingu A.G.M.-COS.MET Srl (edaspidi „AGM”) ning Soome riigi ja sosiaali- ja terveysministeriö (edaspidi „sotsiaal- ja tervishoiuministeerium”) ametniku Tarmo Lehtineni vahel direktiivi rikkumise tõttu AGM-le väidetavalt tekkinud kahju hüvitamise küsimuses.

3

Direktiiv määratleb masinate ja ohutusseadiste konstrueerimise ja valmistamisega seotud olulised tervisekaitse- ja ohutusnõuded ning vastavushindamise, vastavusavalduse ja masinate märgistamise korra.

4

Direktiivi artikkel 2 sätestab:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et käesoleva direktiivi rakendusalasse kuuluvaid masinaid või ohutusseadiseid võib turule viia ja kasutusele võtta ainult siis, kui need nõuetekohase paigaldamise ja hooldamise ning ettenähtud otstarbel kasutamise korral ei ohusta inimeste ega mõningatel juhtudel koduloomade tervist ja ohutust ega kahjusta omandit.

2.   Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide õigust asutamislepingut nõuetekohaselt järgides sätestada nõudeid, mida nad peavad vajalikuks, et tagada inimeste ja eelkõige töötajate kaitstus kõnealuste masinate või ohutusseadiste kasutamise korral, tingimusel et see ei tähenda, et masinaid või ohutusseadiseid muudetakse käesolevas direktiivis määratlemata viisil.

[…]”.

5

Direktiivi artikkel 3 sätestab:

„Käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvad masinad ning ohutusseadised vastavad I lisas sätestatud tervisekaitse ja ohutuse olulistele nõuetele.”

6

Direktiivi artikli 4 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid ei keela, piira ega takista oma territooriumil selliste masinate ning ohutusseadiste turuleviimist ja kasutuselevõtmist, mis vastavad käesoleva direktiivi nõuetele.”

7

Direktiivi artikli 5 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Liikmesriigid peavad käesoleva direktiivi kõikidele sätetele vastavaks, kaasa arvatud II peatükis sätestatud nõuetele vastavuse kontrolli menetlus, järgmist:

Ühtlustatud standardite puudumise korral võtavad liikmesriigid kõik vajalikuks peetavad meetmed, et juhtida asjaomaste osapoolte tähelepanu kehtivatele siseriiklikele tehnilistele standarditele ja tehnospetsifikaatidele, mida peetakse I lisas toodud tervisekaitse ja ohutuse oluliste nõuete nõuetekohase rakendamise seisukohalt oluliseks või asjakohaseks.

2.   Kui siseriiklik standard, mis on üle võtnud ühtlustatud standardi, mille kohta käiv viide on avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas, ja mis reguleerib üht või enamat olulist ohutusnõuet, eeldatakse, et kooskõlas kõnealuse standardiga konstrueeritud masinad või ohutusseadised vastavad asjakohastele olulistele nõuetele.

[…]”.

8

Direktiivi artikli 7 lõige 1 sätestab:

„Kui liikmesriik tuvastab, et:

mida kasutatakse ettenähtud otstarbel, kalduvad ohustama inimeste ja mõningatel juhtudel koduloomade või omandi ohutust, võtab ta kõik vajalikud meetmed, et sellised masinad või ohutusseadised turult kõrvaldada, nende turuleviimist, kasutuselevõtmist või kasutamist keelata või nende vaba liikumist piirata.

Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata kõik sellised meetmed, põhjendades oma otsust, eriti kui nõuetele mittevastavus tuleneb:

9

Direktiivi artikli 8 lõike 2 kohaselt peab tootja enne masina turuleviimist korraldama asjakohase vastavushindamise menetluse. Direktiivi artikli 5 lõike 1 esimese lõigu esimesest taandest nähtub, et masina vastavust direktiivi sätetele tõestab põhimõtteliselt EÜ vastavusavaldus ja CE-märgis.

10

Direktiivi 21. põhjendusest ja artikli 8 lõike 2 punktidest b ja c nähtub siiski, et direktiivi IV lisas ammendavalt loetletud teatavat tüüpi masinate suhtes, mille ohutegur on suurem, on ette nähtud rangem vastavushindamise kord.

11

IV lisa A-osa punktis 15 on mainitud remontimisel ja hooldamisel kasutatavaid sõidukitõstukeid.

12

Direktiivi 17. põhjenduse kohaselt määratleb direktiiv, täpsemalt selle I lisa „Masinate ja ohutusseadiste konstrueerimise ja valmistamisega seotud olulised tervisekaitse- ja ohutusnõuded”„vaid olulised üldiselt kohaldatavad tervisekaitse- ja ohutusnõuded, mida täiendavad konkreetsemad nõuded teatavat liiki masinate puhul”.

13

Üksikasjalikumate tingimuste kindlaksmääramine toimub ühtlustatud standarditega. Selles osas täpsustab kõnealune põhjendus:

„[…] hõlbustamaks tootjatel tõestada vastavust nendele olulistele nõuetele ja võimaldamaks olulistele nõuetele vastavuse kontrolli, on soovitav standardid Euroopa tasandil ühtlustada, et vältida masinate projektist ja konstruktsioonist tulenevaid ohte; kõnealused Euroopa tasandil ühtlustatud standardid on koostanud eraõiguslikud isikud ja need peavad jääma mittesiduvaks; selleks on tunnustatud Euroopa Standardikomiteed (CEN) ja Euroopa Elektrotehnika Standardikomiteed (Cenelec) kui organeid, kes on pädevad vastu võtma ühtlustatud standardeid kooskõlas komisjoni ja nende kahe organi vahelist koostööd käsitlevate 13. novembril 1984 allakirjutatud üldsuunistega; käesoleva direktiivi tähenduses on ühtlustatud standardiks komisjoni volituse alusel kooskõlas direktiivi 83/189/EMÜ sätetega ja eespool nimetatud üldsuuniste alusel ühes või mõlemas kõnealuses organis vastuvõetud tehnospetsifikaat (Euroopa standard või ühtlustamisdokument)”.

14

Ühtlustatud standardite viited avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

15

Sõidukitõstukite osas on Euroopa tasandil ühtlustatud standard olemas. See on standard EN 1493:1998, mille viide avaldati esmakordselt 1999. aastal (EÜT C 165, lk 4).

16

Standardi sõnastuse kohaselt on „selle Euroopa standardi eesmärk määratleda inimeste ohutust käsitlevad reeglid sõidukitõstukite kasutamisega seotud õnnetusriskide vastu”.

17

Standardi kohaldamisala on määratletud järgmiselt:

„Käesolevat standardit kohaldatakse statsionaarsete, teisaldatavate ja liikurtõstukite kohta, mis ei ole ette nähtud inimeste, vaid sõidukite tõstmiseks, et võimaldada kontrollimis-, hooldus- ja remonditöid sõidukite all või peal sel ajal, mil sõidukid on üles tõstetud.

Sõidukitõstuk võib koosneda ühest või mitmest tõsteüksusest.”

18

Direktiiv võeti Soome õigusesse üle masinate ohutust käsitleva riiginõukogu otsusega nr 1314/1994 (koneiden turvallisuutta koskeva päätos).

19

Soome standard SFS-EN 1493, mis vastab Euroopa standardile EN 1493:1998, võeti vastu 8. märtsil 1999.

20

AGM valmistab ja turustab sõidukitõstukeid.

21

Sotsiaal- ja tervishoiuministeerium sai 11. mail 2000 Vaasa työsuojelupiiri’lt (kohalik tööohutustalitus) ettekande nn turujärelevalve asjas („markkinavalvonta-asia”). Selle ettekande kohaselt ilmnes AGM valmistatud G 35 T/E tüüpi sõidukitõstukite kontrollimisel teatavaid puudusi, nimelt eesmiste tõstehoobade painduvus ja hoobade nõrk lukustus.

22

Selle ettekande järel saatis sotsiaal- ja tervishoiuministeerium nende masinate Soome importijale, ettevõtjale Pörhön Tuontiliike (edaspidi „importija”) 18. mai 2000. aasta kuupäevaga kirja, milles ta teatas, et tal on alust kahelda AGM valmistatud G 35 T/E tüüpi sõidukitõstukite vastavuses tööohutust käsitleva seaduse nr 299/1958 (työturvallisuuslaki) ja masinate ohutust käsitleva riiginõukogu otsuse nr 1314/1994 nõuetele.

23

Sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi algatatud menetluse käigus koostas Tarmo Lehtinen 29. novembri 2000. aasta ettekande, milles ta tõdes, et importija testis 27. novembril 2000 lukustussüsteemi, et tagada kõnealuste sõidukitõstukite vastavus standardile SFS-EN 1493. Ettekande kohaselt võimaldas see test tuvastada lukustussüsteemi tõrked. T. Lehtineni arvates nõuab standard SFS-EN 1493, et struktuur taluks maksimaalset lubatud koormust ka kõige ebasoodsamates tõstmistingimustes ja olenemata sellest, millises suunas sõiduk tõstukile viiakse. Kokkuvõtteks tehti ettekandes sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumile ettepanek võtta võimalikult kiiresti vastu otsus, millega piiratakse juba turul olevate sõidukitõstukite müüki ja kasutamist või keelatakse see.

24

T. Lehtinen kordas oma seisukohti 18. detsembri 2000. aasta märgukirjas, täpsustades siiski, et AGM kavandatud uus lukustussüsteem on parem ning 12. detsembril 2000 Soomes korraldatud testimisel tunnistati selle vastupidavus rahuldavaks.

25

Koosolekul, mis toimus 20. detsembril 2000 importija esindajate ning sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi esindajate, valitsusnõunik Reino Kanerva ja ekspert T. Lehtineni osavõtul, tõdeti, et ümberprojekteeritud lukustussüsteem on eeskirjadele vastav. Kuid valitsuse lõplik seisukoht sõltub registreeritud asutuse teostatavast tüübikontrollist, mis AGM sõnutsi oli veel pooleli. Veel otsustati sellel koosolekul, et sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi tulevast otsust ei avalikustata, sest otsuse tegemise järel teavitab importija sellest kasutajaid.

26

R. Kanerva esitas 20. detsembril 2000 asja sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi tööohutustalituse direktor Mikko Hurmalainenile otsustamiseks. R. Kanerva tegi ettepaneku asjaomaste sõidukitõstukite turustamine ja kasutuselevõtt Soomes keelata (teatavate reservatsioonidega). Kuid M. Hurmalainen ei võtnud ettepanekut vastu ning saatis asja täiendavale uurimisele, kuna tema arvates ei olnud otsustamiseks piisavalt tõendeid.

27

17. jaanuaril 2001 andsid T. Lehtinen oma otsese ülemuse nõusolekul ja importija esindaja intervjuu riikliku telekanali TV1 poole üheksasele uudistesaatele. Intervjuu käigus tegi saatejuht teatavaks, et Soome tööinspektsiooni arvates ei vasta asjaomased sõidukitõstukid kehtivatele Euroopa standarditele, kuigi Itaalias on need heaks kiidetud. Veel teatas saatejuht, et nimetatud asutuse sõnutsi peab seade olema vastpidav ka siis, kui sõiduki tõstmine toimub kõige ebasoodsamates tingimustes. Importija esindaja omalt poolt tunnistas lukustussüsteemi tõrkeid, kuid eitas muid probleeme tõsteseadmega ning kinnitas, et tõstehoovad taluvad mis tahes koormust, tingimusel et sõiduk sõidab tõstukile õiges suunas. T. Lehtinen ütles seevastu, et kõnealused sõidukitõstukid kujutavad endast vahetut ohtu, kuna inimestel tuleb töötada koorma all. Tema arvates tõlgendas sertifitseerimisasutus, keda AGM oli kasutanud, tol ajal kehtinud eeskirju valesti.

28

Teknisen Kaupan Liitto (tehnikakaubandusliit) saatis 29. jaanuaril 2001 sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumile ja peruspalveluministeri’le (tervishoiu- ja sotsiaalteenuste minister) kirja, teatades AGM seadmetel avastatud tõsistest puudustest. Eelotsusetaotluse esitanud kohtus tunnistas T. Lehtinen, et kõnealuse asjaga seoses osales ta nimetatud liidu kutsel korra selle koosolekul.

29

M. Hurmalainen saatis 8. veebruaril 2001 Teollisuuden ja Työnantajien Keskusliitto (tööstuse ja tööandjate keskliit) esindaja Tapio Kuikkole faksi, teatades, et ta ei ole R. Kanerva ja T. Lehtineni soovitatud müügikeeluga nõus põhjusel, et ta ei pea siseturu toimimist häirida võiva meetme võtmist kohaseks, kuna Soomes on toiminud ainult üks õnnetus, mille põhjused ei ole pealegi selged.

30

16. veebruaril 2001 kõrvaldas M. Hurmalainen asja menetlemisest T. Lehtineni, kuna too oli pooleliolevas asjas avalikult väljendanud seisukohta, mis lahknes sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi ametlikust seisukohast ning seega toiminud ministeeriumi juhiste ja teavitamispoliitika vastaselt. Sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi tööohutustalituses 20. märtsil 2001 koostatud ettekandes heideti T. Lehtinenile ette hea halduse põhimõtte rikkumist ja AGM konkurentidega koostööd tehes AGM majandushuvide kahjustamist.

31

Maakonnalehes „Aamulehti” ilmus 7. veebruaril 2001 artikkel „Asjatundja hoiatab ebakindlate sõidukitõstukite eest”. Eelotsusetaotluse kohaselt oli see artikkel kirjutatud T. Lehtineni intervjuu põhjal ning selles on otse öeldud, et kõne all on AGM toodetud tõstukid. Veel mainiti seda, et „ministeeriumi tööohutustalituse juhataja Hurmalaineni arvates kõneles Lehtinen kui eraisik”.

32

Metalliväen Liitto ry (metallitöötajate liit) saatis 22. veebruaril 2001 auto- ja masinaremondi alaliitudele ning tööohutusspetsialistidele märgukirja, milles tõdeti, et AGM toodetud sõidukitõstukitega G 28, G 32 ja G 35 on probleeme ning et „kõnealuste tõstukite ohtlikkus on vaieldamatult tuvastatud”. Nimetatud liit lisas oma märgukirjale T. Lehtineni koostatud 12. veebruari 2001. aasta ettekande.

33

Maakonnalehes „Etelä-Saimaa” ilmus 13. juunil 2001 artikkel „Metallitöötajate liit nõuab ohtlike sõidukitõstukite kasutamise keelamist” alapealkirjaga „Iga päev on hädaohus 150 monteerijat”. Artikli kohaselt tegi asja menetlenud ja sellistele tõstukitele spetsialiseerunud peainsener ettepaneku piirata Itaalias valmistatud AGM tõstukite kasutamist ja keelata uute tõstukite müük. Veel märgiti artiklis, et ministeeriumi tööohutustalituse juhataja Hurmalainen leidis oma otsuses, et tõendeid ei ole piisavalt ning asja menetlemine veel kestab.

34

Sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi tööohutustalitus võttis 14. juunil 2001 vastu otsuse, milles ta muu hulgas tõdes, et „käsitletavas asjas ei ole ilmnenud selliseid asjaolusid, mille tõttu peaks ministeerium võtma AGM [toodetud] sõidukitõstukite tootja või importija suhtes turujärelevalve meetmeid”. Otsuses täpsustati, et „see seisukoht ei takista siiski ministeeriumil selliseid meetmeid kasutada, kui täiendava teabe saamisel või muul põhjusel käsitletakse asja uuesti”. Otsuse põhjendustes viitas sotsiaal- ja tervishoiuministeerium sellele, et „avastatud puudused on uute tõstukite puhul kõrvaldanud tootja ja juba kasutusel olevate tõstukite puhul on püüdnud seda teha importija”.

35

Sotsiaal- ja tervishoiuministeerium tegi riigiametnike staatust käsitleva seaduse (Valtion virkamieslaki) alusel 1. oktoobril 2001 T. Lehtinenile kirjaliku hoiatuse, kuna vaatamata tema kõrvaldamisele AGM toodetud tõstukite menetlusest 16. veebruaril 2001 oli T. Lehtinen jätkanud asja käsitlemist, andes uudistesaates ja kohalikule tööohutustalitusele adresseeritud märgukirjas eksitava pildi ministeeriumi seisukoha kohta, toimides ministeeriumi teavitamispoliitika vastaselt ning rikkudes seega oma ametikohustusi. Virkamieslautakunta (ametnike kaebusi lahendav komisjon) jättis 6. märtsi 2002. aasta otsusega rahuldamata T. Lehtineni kaebuse, milles nõuti kõnealuse hoiatuse tühistamist. Samas otsuses leidis virkamieslautakunta siiski, et 17. jaanuari 2001. aasta teleintervjuu ajal ei käitunud T. Lehtinen sedavõrd kohatult, et see võiks olla kirjaliku hoiatuse põhjuseks. Korkein hallinto-oikeus (kõrgem halduskohus) jättis 10. septembril 2003 selle otsuse jõusse.

36

Samaaegselt T. Lehtineni suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusega taotles T. Lehtinen julkisen sanan neuvosto (avaliku sõna nõukogu) arvamust selle kohta, kas talle hoiatust tehes ületas sotsiaal- ja tervishoiuministeerium oma volitusi ning rikkus ametnike sõna- ja arvamusvabadust. Avaliku sõna nõukogu tõdes 20. märtsi 2002. aasta arvamuses, et on soovitatav, et ametnikel lubataks meediadiskussioonides avalikult esineda, kuna ametnike osalemine nende valdkonda puudutavates avalikes diskussioonides võib soodustada üldist huvi pakkuva olulise teabe edastamist. Avaliku sõna nõukogu leidis, et T. Lehtineni juhtumil on tegemist tööohutust puudutava asjaga, mille puhul on avalik diskussioon eriti soovitav ja oluline, ning et sellises diskussioonis on temataolisel ametnikul õigus osaleda.

37

Nende asjaolude põhjal esitas AGM Tampereen käräjäoikeus’ele (Tampere esimese astme kohus) hagi, nõudes, et Soome riigilt ja T. Lehtinenilt mõistetaks solidaarselt välja hüvitis talle tekitatud kahju eest, mis tulenes eelkõige käibe vähenemisest Soomes ja mujal Euroopas.

38

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnutsi on küsimus selles, kas Euroopa Kohtu praktikat ja eelkõige 11. juuli 1974. aasta otsust kohtuasjas 8/74: Dassonville (EKL 1974, lk 837) silmas pidades sai EÜ artikli 28 vastaselt takistada kaubandust Euroopa Ühenduses see, kui tol ajal pädevas asutuses ametnik olnud T. Lehtinen väljendas avalikult negatiivset arvamust AGM toodetud sõidukitõstukite standarditele vastavuse osas, mis võis kaasa tuua nimetatud äriühingu müügimahtude vähenemise Soome turul. Kuna ühendusesisese kaubanduse võimalik takistamine ei tulene mitte siseriiklike õigusnormide alusel vastu võetud pädeva asutuse otsusest, vaid selle asutuse ametniku käitumisest enne asutuse otsust kõnealuses asjas, tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas eespool viidatud Dassonville’i kohtuotsuses sõnastatud kriteerium võimaldab käsitada ametniku toiminguid kui koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmeid, eelkõige juhul, kui nende toimingute mõju oli tegelikult samasugune, kui oleks olnud siseriiklike õigusnormide alusel tehtud pädeva asutuse otsusel.

39

Veel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus lahendaks küsimuse, kas põhikohtuasjas kõne all olev sõidukitõstuk vastab direktiiviga kehtestatud olulistele ohutusnõuetele, kui tõstuk ei ole projekteeritud ega valmistatud nii, et see taluks koormust kõige ebasoodsamates tõstmistingimustes.

40

Neil asjaoludel otsustas Tampereen käräjäoikeus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

41

T. Lehtinen väljendas kahtlust käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavuse osas, kuna Tampereen käräjäoikeus’e esitatud küsimused ei ole asjassepuutuvad.

42

T. Lehtinen väidab, et vaidlus on seda esimese astmena lahendavas eelotsusetaotluse esitanud kohtus alles ettevalmistavas menetlusjärgus. Asjas ei ole veel täpsustatud, milles on pooltevaheline erimeelsus, ning asjaolud ei ole veel tuvastatud. Eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja selles menetlusjärgus ei ole võimalik kindlaks määrata, millised on asja lahendamiseks õiguslikult tähtsad küsimused.

43

Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artiklis 234 sätestatud menetlus Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö vahend, mille abil esimene varustab teisi ühenduse õiguse tõlgendustega, mida nad vajavad nende pädevuses olevate vaidluste lahendamisel (vt eelkõige 12. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C-112/00: Schmidberger, EKL 2003, lk I-5659, punkt 30, ja 20. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-306/03: Salgado Alonso, EKL 2005, lk I-705, punkt 40).

44

Selle koostöö raames on siseriiklikul kohtul, kelle lahendada on vaidlus, kes ainsana on otseselt kursis vaidluse aluseks olevate asjaoludega ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädevus kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult juhul, kui küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud neile vastama (vt selle kohta eelkõige 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-415/93: Bosman, EKL 1995, lk I-4921, punkt 59; 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-379/98: PreussenElektra, EKL 2001, lk I-2099, punkt 38; 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-153/00: Der Weduwe, EKL 2002, lk I-11319, punkt 31; 21. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-318/00: Bacardi-Martini ja Cellier des Dauphins, EKL 2003, lk I-905, punkt 41, samuti eespool viidatud Schmidbergeri kohtuotsus, punkt 31).

45

Lisaks nähtub EÜ artikli 234 teisest lõigust selgelt, et on siseriikliku kohtu otsustada, millises menetlusstaadiumis on tal vaja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus (vt 10. märtsi 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 36/80 ja 71/80: Irish Creamery Milk Suppliers Association jt, EKL 1981, lk 735, punkt 5; 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C-236/98: JämO, EKL 2000, lk I-2189, punkt 30, ja eespool viidatud Schmidbergeri kohtuotsus, punkt 39).

46

Sellega seoses tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma eelotsusetaotluses üksikasjalikult kirjeldanud põhikohtuasja faktilist ja õiguslikku raamistikku ning põhjusi, miks ta taotleb mainitud ühenduse õigusnormide tõlgendamist seoses kahtlustega, mis on tekkinud nende kohaldatavuse osas kõnealuse vaidluse asjaoludele.

47

Sellest järeldub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud asjaolusid arvesse võttes ei tundu, et küsimused oleksid esitatud menetlusstaadiumis, mis ei võimalda Euroopa Kohtul hinnata nende asjakohasust põhikohtuasja lahendamisel.

48

Seega on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

49

Esimese, kolmanda ja neljanda eelotsuse küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks sisuliselt teada, kas põhikohtuasjas esinevate asjaolude juures tuleb T. Lehtineni käitumist ehk tema tehtud erinevaid avalikke avaldusi pidada Soome riigile omistatavaks, teiseks, kas see käitumine tähendab kaupade vaba liikumise tõket EÜ artikli 28 mõttes, ja kolmandaks, millisel määral võib selline käitumine olla õigustatud sõnavabaduse alusel või ohutuse ja tervise kaitsmise eesmärgi alusel.

50

Kõigepealt tuleb meenutada, et juhul, kui mingi valdkond on ühenduse tasandil täielikult ühtlustatud, tuleb selle valdkonna siseriikliku meetme hindamisel lähtuda ühtlustamismeetme sätetest, mitte esmase õiguse sätetest (vt selle kohta 12. oktoobri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-37/92: Vanacker ja Lesage, EKL 1993, lk I-4947, punkt 9; 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-324/99: DaimlerChrysler, EKL 2001, lk I-9897, punkt 32, 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-322/01: Deutscher Apothekerverband, EKL 2003, lk I-14887, punkt 64, ja 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-309/02: Radlberger Getränkegesellschaft ja S. Spitz, EKL 2004, lk I-11763, punkt 53).

51

Seega tuleb kindlaks teha, kas direktiiviga läbi viidud ühtlustamine välistab põhikohtuasjas kõne all oleva käitumise EÜ artiklile 28 vastavuse hindamise.

52

Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt direktiivi teisele, kuuendale, seitsmendale ja üheksandale põhjendusele on direktiivi eesmärk tagada masinate vaba liikumine siseturul ning täita neid masinaid puudutavad olulised tervisekaitse- ja ohutusnõuded, asendades siseriiklikud sertifitseerimissüsteemid ja nõuetele vastavuse kinnitamise süsteemid ühtlustatud süsteemiga. Selleks on eelkõige direktiivi artiklis 3 ja I lisas loetletud olulised tervisekaitse- ja ohutusnõuded, millele peavad vastama liikmesriikides toodetud masinad ja ohutusseadised. Direktiivi artikli 4 kohaselt ei või liikmesriigid piirata neile olulistele nõuetele vastavate masinate turuleviimist ning üksnes siis, kui hiljem ilmneb ohutegureid, võtavad liikmesriigid artiklis 7 sätestatud tingimustel vajalikke meetmeid.

53

Võttes arvesse direktiivi laadi, eesmärke ning artiklite 3, 4 ja 7 sisu, tuleb tõdeda, et direktiiv ühtlustab ühenduse tasandil täielikult mitte üksnes eeskirjad, mis käsitlevad olulisi masinate ohutusnõudeid ja kõnealustele nõuetele masinate vastavuse tõendamist, vaid ka eeskirjad, mis käsitlevad tegusid, mida liikmesriigid võivad neile nõuetele eeldatavasti vastavate masinate suhtes teha.

54

Seega tuleb viidatud direktiiviartiklite kohaldamisalasse kuuluvate siseriiklike meetmete hindamisel lähtuda direktiivi sätetest, mitte aga EÜ asutamislepingu ja eelkõige EÜ artikli 28 sätetest.

55

Võttes arvesse käesoleva otsuse punkti 52 ja sellele järgnevaid punkte, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene küsimus ümber sõnastada nii, et sellega tahetakse sisuliselt teada, kas T. Lehtineni avalikult väljendatud arvamusi saab pidada direktiivi artikli 4 lõike 1 mõttes kaupade vaba liikumise tõketeks, mis on omistatavad Soome riigile.

56

Sellega seoses tuleb märkida, et ametniku avalduste riigile omistatavus sõltub eelkõige sellest, kuidas adressaadid võisid neid avaldusi tajuda.

57

Ametniku avalduste riigile omistatavuse puhul on otsustav see, kas avalduste adressaadid võisid antud kontekstis mõistlikult eeldada, et tegemist on seisukohtadega, mida ametnik väljendab oma ametipädevuse alusel.

58

Sellega seoses on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne eelkõige hinnata, kas

59

Veel on vaja uurida, kas põhikohtuasjas kõne all olevate avaldustega, eeldusel et neid saab omistada Soome riigile, on rikutud direktiivi artikli 4 lõiget 1.

60

Sellega seoses tuleb meenutada, et tõkked on kõik meetmed, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust (vt selle kohta eespool viidatud Dassonville’i kohtuotsus, punkt 5, ja 9. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-383/97: Van der Laan, EKL 1999, lk I-731, punkt 18). See põhimõte on kohaldatav ka direktiivi artikli 4 lõike 1 tõlgendamisel.

61

Direktiivi artikli 4 lõike 1 sõnastusest nähtub, et selles sätestatud keeld kohaldub vaid juhul, kui masin vastab direktiivi nõuetele. Käesolevas asjas kehtib AGM valmistatud tõstukite suhtes direktiivi artikli 5 lõikest 1 tulenev vastavuseeldus, kuna nende vastavus direktiivi nõuetele on tõendatud ning nad on varustatud direktiivi artiklis 10 ette nähtud CE-märgisega.

62

Selline vastavuseeldus ei tähenda siiski, et liikmesriigid ei võiks ohutegurite ilmnemisel sekkuda. Vastupidi, direktiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu kohaselt võtab liikmesriik kõik vajalikud meetmed, et masin turult kõrvaldada, juhul kui ta tuvastab, et masin, mida kasutatakse ettenähtud otstarbel, kaldub ohustama inimeste või omandi ohutust. Sellises olukorras peab liikmesriik vastavalt direktiivi artikli 7 lõike 1 teisele lõigule teatama sellisest meetmest viivitamata komisjonile, põhjendades oma otsust.

63

Eelotsusetaotlusest nähtub, et pädevad asutused ei tuvastanud ohtu, ei võtnud meetmeid põhikohtuasjas kõne all olevate tõstukite turult kõrvaldamiseks ega teatanud komisjonile sellistest meetmetest.

64

Järelikult, kuna nende tõstukite suhtes kehtis jätkuvalt vastavuseeldus, pidi riik järgima direktiivi artikli 4 lõikes 1 sätestatud keeldu piirata nende vaba liikumist.

65

Kuna kõnealustes avaldustes kirjeldati neid tõstukeid erinevates massiteabevahendites ja laia levikuga ettekannetes kui standardile EN 1493:1998 mittevastavaid ja ohtlikke, võivad need vähemalt kaudselt ja potentsiaalselt takistada selle masina turuleviimist.

66

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et riigile on omistatavad ametniku avaldused, mille vormi ja asjaolude tõttu tekib adressaatidel mulje, et tegemist on riigi ametliku seisukohaga, mitte ametniku isikliku arvamusega. Ametniku avalduste riigile omistatavuse puhul on otsustav see, kas avalduste adressaadid võisid antud kontekstis mõistlikult eeldada, et tegemist on seisukohtadega, mida ametnik väljendab oma ametipädevuse alusel. Kui ametniku avaldused, milles kirjeldatakse direktiivile tõendatult vastavat masinat kui seda puudutavale ühtlustatud standardile mittevastavat ning ohtlikku, on omistatavad riigile, tähendavad need avaldused direktiivi artikli 4 lõike 1 rikkumist.

67

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab sisuliselt teada, kas T. Lehtineni käitumist, juhul kui see on omistatav Soome riigile, saab õigustada tervisekaitse eesmärgiga või sõnavabaduse alusel.

68

Direktiiv reguleerib üksikasjalikult tervisekaitset, juhul kui eeldatavalt direktiivile vastavate masinate kasutamine võib tähendada terviseohtu. Direktiivi artikli 7 lõige 1 lubab sellise ohu tuvastanud liikmesriigil võtta kõik vajalikud meetmed, et asjaomased masinad turult kõrvaldada, nende turuleviimist, kasutuselevõtmist või kasutamist keelata või nende vaba liikumist piirata. Muid tervisekaitsega seotud täiendavaid piiranguid peale nende meetmete direktiiv ei luba.

69

Sellega seoses on käesoleva otsuse punktis 63 juba märgitud, et Soome pädevad asutused ei ole võtnud mingeid meetmeid direktiivi artikli 7 alusel.

70

Arvestades asjaolu, et masinate turuleviimiseks kehtestatud ohutusnõuded, mis mõjutavad kaupade vaba liikumist, on ühenduse tasandil täielikult ühtlustatud, ei saa liikmesriik tugineda tervisekaitsel põhinevale õigustusele väljaspool direktiivi artikliga 7 sätestatud raamistikku.

71

T. Lehtineni käitumist, niivõrd kui see on omistatav Soome riigile, ei saa seega õigustada tervisekaitse eesmärgiga.

72

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 10 lõike 1 kohaselt on sõnavabadus tagatud kõigile liikmesriikide jurisdiktsiooni alla kuuluvatele isikutele. See vabadus on iga demokraatliku ühiskonna põhialuseid. Kuid liikmesriigid ei saa tugineda oma ametnike sõnavabadusele, et õigustada tõket ja seeläbi vältida omaenda vastutust ühenduse õiguse alusel.

73

Eeltoodut arvesse võttes tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et põhikohtuasjas kõne all olevate asjaolude puhul ei saa direktiivi artikli 4 lõike 1 rikkumist ametniku käitumisega, niivõrd kui see on omistatav liikmesriigile, mille alluvuses on ametnik, õigustada ei tervisekaitse eesmärgiga ega ametniku sõnavabaduse alusel.

74

Käesoleva otsuse punktides 60–65 esitatud analüüsist tulenevalt ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

75

Oma viienda ja kuuenda küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui on rikutud EÜ artikleid 28 ja 30 või artiklit 10, on ühenduse õigusel põhineva Soome riigi vastutuse tingimused täidetud; kas ühenduse õigus lubab või nõuab, et ametnikku, kelle käitumine on kõne all, peetakse samuti vastutavaks, ning millisel määral võib sellise vastutuse kohaldamine eeldada Soome õiguse tõlgendamist kooskõlas ühenduse õigusega.

76

Võttes arvesse käesoleva otsuse punktides 50–53 esitatud kaalutlusi, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastata direktiivi artikli 4 lõike 1 võimalikku rikkumist arvesse võttes.

77

Oma viienda küsimuse punktidega a–c tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas põhikohtuasjas kõne all olevate asjaolude puhul on ühenduse õiguse rikkumised piisavalt selged, et tuua kaasa Soome riigi lepinguväline vastutus, ning kas turul tegutsevad isikud võivad tugineda oma õigustele liikmesriigi vastu.

78

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et liikmesriik on kohustatud hüvitama üksikisikutele tekitatud kahju, kui on täidetud kolm tingimust: rikutud õigusnorm peab andma õigusi üksikisikutele, rikkumine peab olema piisavalt selge ning liikmesriigile pandud kohustuse rikkumise ja kahjustatud isikute kantud kahju vahel peab olema otsene põhjuslik seos. Nende tingimuste hindamine sõltub konkreetsest olukorrast (5. märtsi 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-46/93 ja C-48/93: Brasserie du pêcheur ja Factortame, EKL 1996, lk I-1029, punkt 51; 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-127/95: Norbrook Laboratories, EKL 1998, lk I-1531, punkt 107, ja 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-424/97: Haim, EKL 2000, lk I-5123, punkt 36).

79

Esimese tingimuse osas piisab tõdemusest, et direktiivi artikli 4 lõike 1 eesmärk on anda turul tegutsevatele isikutele õigusi, millele nad võivad tugineda liikmesriigi vastu.

80

Teise tingimuse puhul on otsustav kriteerium ühenduse õiguse rikkumise piisava selguse tuvastamisel see, kui liikmesriik on ilmselgelt ja jämedalt eiranud oma kaalutlusõiguse piire (vt eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punkt 55).

81

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et kui asjaomasel liikmesriigil oli rikkumise toimepanemise hetkel märkimisväärselt väike, isegi olematu kaalutlusruum, siis võib ühenduse õiguse väiksemgi rikkumine olla piisav, et tuvastada piisavalt selge rikkumise esinemine (vt eespool viidatud kohtuotsus Norbrook Laboratories, punkt 109 ja osundatud kohtupraktika).

82

Direktiivi artikli 4 lõikes 1 sätestatud kohustused ei jäta liikmesriikidele kaalutlusruumi. Ainult direktiivi artiklis 7 käsitletakse hilisemaid kahtlusi sellise masina vastavuses direktiivi nõuetele, mille vastavust direktiivile eeldati, ning sätestatakse kohased meetmed selle probleemiga tegelemiseks. Seega on alust leida, et direktiivi artikli 4 lõike 1 rikkumine selliste avaldustega, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on piisavalt selge rikkumine.

83

Mis puutub kolmandasse tingimusse, siis on siseriiklike kohtute ülesanne kontrollida, kas liikmesriigile pandud kohustuse rikkumise ja kahjustatud isikute kantud kahju vahel on otsene põhjuslik seos (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punkt 65, ja 23. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas C-5/94: Hedley Lomas, EKL 1996, lk I-2553, punkt 30).

84

Käesolevas asjas tundub, et põhikohtuasjas kõne all olevate avalduste tõttu on aastatel 2000–2002 vähenenud AGM käive ning aastatel 2001 ja 2002 on vähenenud kasumimarginaal, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab siiski kontrollima. Pealegi on nende avalduste mõju turule varem tunnistanud ka sotisaal- ja tervishoiuministeerium ise.

85

Eespool mainitud kolm tingimust on vajalikud ja piisavad, et üksikisikul tekiks õigus saada hüvitist, välistamata siiski, et riigivastutust võib siseriikliku õiguse alusel kohaldada vähem piiravatel tingimustel (vt eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punkt 66).

86

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb vastata, et direktiivi artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et esiteks annab see üksikisikutele õigusi ja teiseks ei jäta see liikmesriikidele mingit kaalutlusruumi käesolevas asjas seoses masinatega, mis vastavad direktiivile või mille direktiivile vastavust eeldatakse. Liikmesriigi ametniku avaldustest, niivõrd kui need on omistatavad riigile, tulenev kõnealuse sätte eiramine on piisavalt selge ühenduse õiguse rikkumine, et tuua kaasa kõnealuse riigi vastutus.

87

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab sisuliselt teada, kas siseriikliku õigusega võib ette näha täiendavaid eritingimusi riigi tekitatud kahju hüvitamisele või kas Soome õigusega ette nähtud vastutuse piiranguid tuleb pidada sellisteks, mis muudavad direktiivi artikli 4 lõike 1 rikkumisega liikmesriigi poolt tekitatud kahju hüvitamise praktikas ülemäära rakseks, kui mitte võimatuks.

88

Kõigepealt tuleb rõhutada, et ühenduse õigusel põhineva liikmesriigi vastutuse eesmärgiks ei ole hoiatamine või sanktsioon, vaid ühenduse õiguse rikkumisega liikmesriikide poolt üksikisikutele tekitatud kahju hüvitamine.

89

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui ühenduse õigusel põhineva kahjuhüvitise saamise tingimused on täidetud, peab liikmesriik tekitatud kahju hüvitama siseriikliku vastutusõiguse alusel. Lisaks tuleb märkida, et erinevate siseriiklike õigusaktidega kehtestatud kahju hüvitamise materiaalsed ja menetluslikud tingimused ei tohi olla ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike nõuetega seotud tingimused ning need ei tohi olla sellised, et hüvitise saamine oleks praktiliselt võimatu või ülemäära raske (vt selle kohta 19. novembri 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-6/90 ja C-9/90: Francovich jt, EKL 1991, lk I-5357, punktid 42 ja 43, ning eespool viidatud kohtuotsus Norbrook Laboratories, punkt 111).

90

Ühenduse õigus nõuab seega tõhusat kahju hüvitamist ega luba ühtegi liikmesriigi õigusest tulenevat lisatingimust, mis muudaks kahjuhüvitise saamise või kahju muul viisil heastamise ülemäära raskeks.

91

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt selle kohta esitatud andmetest nähtub, et põhikohtuasjas kohaldatavad Soome vastutusõiguse sätted seavad muu kahju kui isiku- või varakahju eest hüvitise saamise õiguse tingimuseks selle, et kahju peab tulenema õigusnormide alusel karistatavast teost või avaliku võimu teostamisest või on kahjuhüvitise väljamõistmiseks eriti kaalukad põhjused. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnutsi ei kuulu T. Lehtineni käitumine ühegi mainitud juhu alla, mis muudab AGM-le tekitatud kahju hüvitamise raskeks.

92

Sellises olukorras tekib õigus hüvitisele siis, kui on tuvastatud, et rikutud õigusnormi eesmärk on anda õigusi üksikisikutele ning et väidetava piisavalt selge rikkumise ja asjaomasele isikule tekkinud kahju vahel on otsene põhjuslik seos – need tingimused on vajalikud ja piisavad, et üksikisikutel tekiks õigus saada hüvitist (vt selle kohta 13. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-173/03: Traghetti del Mediterraneo, EKL 2006, lk I-5177, punktid 44 ja 45 ning osundatud kohtupraktika).

93

Käesolevas asjas ei saa välistada, et ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumine, mis võib kaasa tuua Soome riigi vastutuse, tuleneb riigile omistatavast käitumisest, mis kuulub muude juhtumite alla kui need, mis on kõnealuses siseriiklikus õiguses ammendavalt loetletud.

94

Lisaks peab kahjuhüvitis, mida liikmesriigid on kohustatud maksma ühenduse õiguse rikkumisega üksikisikutele tekitatud kahju eest, vastama tekitatud kahjule. Kui selles valdkonnas ühenduse õigusnormid puuduvad, tuleb iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras kehtestada kriteeriumid, mis võimaldavad kindlaks määrata hüvitise ulatuse, võttes arvesse, et need kriteeriumid ei tohi olla vähem soodsad kui need, mis puudutavad samalaadseid siseriiklikul õigusel põhinevaid nõudeid või hagisid, ning igal juhul ei tohi need olla korraldatud nii, et hüvitise saamine muutuks praktikas võimatuks või ülemäära raskeks. Ühenduse õigusega ei ole kooskõlas siseriiklik õigusnorm, mis üldisel viisil piirab kahju hüvitamise kohustust vaid selle kahju hüvitamisega, mis on põhjustatud teatud isiklikele hüvedele, mida konkreetselt kaitseb mõni õigusnorm, näiteks omandile, välistades üksikisikute saamata jäänud tulu (vt eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punkt 90).

95

Tuleb märkida, et ühenduse õiguse rikkumise korral ei saa hüvitatava kahju puhul täiesti välistada saamata jäänud tulu. Nimelt võib saamata jäänud tulu täielik välistamine muuta kahju hüvitamise majanduslikes või kaubanduslikes kohtuvaidlustes praktiliselt võimatuks (vt eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punkt 87).

96

Seega tuleb vastata, et ühenduse õigusega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi õiguses on sätestatud eritingimused muu kahju kui isiku- või varakahju hüvitamisele, kui need tingimused ei ole sellised, et ühenduse õigusega tekitatud kahju eest hüvitise saamine oleks praktiliselt võimatu või ülemäära raske.

97

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas ühenduse õiguse alusel on lubatav või isegi kohustuslik, et oleks ette nähtud sellise ametniku vastutus, kelle vahendusel on ühenduse õigust rikutud, ning kas sellise vastutuse suhtes võib kehtestada erilisi piiranguid.

98

Ühenduse õigusega ei ole vastuolus, kui peale liikmesriigi enda peetakse ka teist õigussubjekti vastutavaks kahju eest, mis on tekitatud üksikisikutele meetmetega, mida see õigussubjekt on võtnud ühenduse õigust rikkudes (vt selle kohta eespool viidatud Haimi kohtuotsus, punkt 32).

99

Eeltoodut arvesse võttes tuleb vastata, et ühenduse õigusega ei ole vastuolus, kui ühenduse õiguse rikkumise korral vastutab lisaks liikmesriigile kahju eest ka ametnik, kuid ühenduse õiguse alusel ei ole see nõutav.

100

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: