1. Rahvusvahelised lepingud – Ühenduse sõlmitud rahvusvahelised lepingud – Mereõiguse konventsioon
(EÜ artikli 175 lõige 1 ja artikkel 176)
2. Rahvusvahelised lepingud – Ühenduse sõlmitud rahvusvahelised lepingud – Mereõiguse konventsioon
(EÜ artiklid 220, 227 ja 292)
3. Liikmesriigid – Kohustused
(EÜ artiklid 227 ja 292; EA artiklid 142 ja 193)
4. Liikmesriigid – Kohustused – EÜ artiklist 10 tulenev üldine kohustus
(EÜ artiklid 10 ja 292)
5. Liikmesriigid – Kohustused – Koostöökohustus
(EÜ artikkel 10; EA artikkel 192)
1. EÜ artikli 175 lõige 1 on sobiv õiguslik alus ühenduse nimel keskkonnakaitsealaste rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks. Nagu seda täpsustab EÜ artikkel 176, ei ole ühenduse välispädevus keskkonna ja antud juhul merekeskkonna kaitsmisel ainupädevus, vaid on põhimõtteliselt jagatud ühenduse ja liikmesriikide vahel. Samas käsitleb küsimus segalepingu sätte kuulumisest ühenduse pädevuse valdkonda selle pädevuse omistamist ja seega ka olemasolu, aga mitte seda, kas tegemist on ainu- või jagatud pädevusega. Sellest järeldub, et komisjoni välispädevuse olemasolu merekeskkonna kaitsmise valdkonnas ei sõltu põhimõtteliselt selliste teisese õiguse aktide vastuvõtmisest, mis hõlmaksid kõnealust valdkonda ja mida liikmesriikide osalemine kõnealuse lepingu sõlmimisel võiks riivata. Ühendus võib seega sõlmida keskkonnakaitsealaseid lepinguid ka siis, kui nende lepingutega reguleeritavates konkreetsetes valdkondades ei ole ühenduse tasandil veel eeskirju kehtestatud või on seda tehtud üksnes väga vähesel määral, mistõttu neid eeskirju ei ole võimalik riivata.
ÜRO mereõiguse konventsiooni kontekstis sõltub aga tõdemus, et jagatud pädevus on ühendusele üle antud, sellest, kas konventsiooni asjaomaste sätetega reguleeritavates valdkondades on olemas mis tahes ulatuse ja olemusega ühenduse õigusnorme. Konventsiooni sätetega ja iseäranis selle artiklitega 123, 192, 193, 194, 197, 206, 207, 211 ja 213 hõlmatud valdkonnad, mis on seotud merereostuse ennetamisega, on väga suures ulatuses reguleeritud ühenduse õigusaktidega, mille seast mitmed on sõnaselgelt loetletud ka liites ühenduse pädevuse kohta, mis on lisatud nõukogu otsusele 98/392, millega konventsioon kiideti ühenduse nimel heaks. Sellest järeldub, et need konventsiooni sätted kuuluvad ühenduse pädevusse, mida viimane otsustas teostada konventsiooniga liitudes, mistõttu need sätted on osa ühenduse õiguskorrast. Järelikult kuuluvad nende sätete tõlgendamise ja kohaldamisega seotud vaidlused, samuti hindamine, kas liikmesriik on neid järginud, Euroopa Kohtu pädevusse.
(vt punktid 90, 92–95, 108, 110, 120, 121)
2. Rahvusvaheline leping, nagu seda on ÜRO mereõiguse konventsioon, ei või kahjustada asutamislepingutega kehtestatud pädevuse jaotust ja seega iseseisvust, mis on ühenduse õigussüsteemil, mille järgimist peab EÜ artiklist 220 tulenevalt tagama Euroopa Kohus. Euroopa Kohtu sellist ainupädevust kinnitab ka EÜ artikkel 292, mille kohaselt kohustuvad liikmesriigid lahendama EÜ asutamislepingu tõlgendamist või kohaldamist käsitlevaid vaidlusi ainult selles lepingus ette nähtud meetoditega. Konventsioon võimaldab vältida täpselt seda Euroopa Kohtu ainupädevuse kahjustamist, et säilitada ühenduse õigussüsteemi iseseisvus. Konventsiooni artiklist 282 tuleneb, et kuna EÜ asutamislepingus sisalduv vaidluste lahendamise kord näeb liikmesriikidevaheliste vaidluste lahendamiseks ette menetlused, mis toovad kaasa kohustusliku otsuse, siis on see kord põhimõtteliselt ülimuslik konventsiooni XV osas sisalduva korra suhtes.
Sellest järeldub, et EÜ artiklitega 220 ja 292 on vastuolus, kui konventsiooni VII lisa alusel moodustatud vahekohtu lahendada antakse vaidlus, mis puudutab konventsiooni nende sätete tõlgendamist või kohaldamist, mis kuuluvad ühenduse pädevusse, mida viimane teostas konventsiooniga liitudes, mistõttu need sätted on lahutamatu osa ühenduse õiguskorrast. Lisaks puudutab kahe liikmesriigi vaheline vaidlus, mis käsitleb konventsiooni kõnesolevates sätetes sisalduvate ühenduse õiguse kohustuste väidetavat rikkumist, otseselt üht EÜ asutamislepinguga loodud vaidluste lahendamise meetodit EÜ artikli 292 tähenduses ehk menetlust, mis on ette nähtud EÜ artiklis 227.
(vt punktid 123–126, 128, 133)
3. Kui liikmesriik esitab EÜ või Euratomi lepingu alusel antud ühenduse õigusakte muule kohtule kui Euroopa Kohus, nagu näiteks ÜRO mereõiguse konventsiooni VII lisa alusel moodustatud vahekohus, et neid tõlgendataks ja kohaldataks menetluse raames, mille eesmärk on tuvastada, et teine liikmesriik on neid õigusakte rikkunud, siis on see vastuolus vastavalt EÜ artiklist 292 ja EA artiklist 193 tulenevate liikmesriikide kohustusega arvestada Euroopa Kohtu ainupädevusega lahendada vaidlusi, mis käsitlevad ühenduse õiguse sätete tõlgendamist või kohaldamist, kasutades selle tuvastamiseks, et teine liikmesriik on neid sätteid rikkunud, menetlusi, mis on ette nähtud EÜ artiklis 227 ja EA artiklis 142. Neil asjaoludel kujutaks vahekohtumenetluse algatamine ja jätkamine ilmselgelt ohtu asutamislepingutega kehtestatud pädevuse jaotusele ja seega ühenduse õigussüsteemi iseseisvusele.
(vt punktid 151, 152, 154)
4. Liikmesriikidele EÜ artiklis 292 pandud kohustust kasutada ühenduse kohtusüsteemi ja arvestada Euroopa Kohtu ainupädevusega, mis on selle süsteemi üks põhitunnuseid, tuleb mõista kui nendele EÜ artiklist 10 tuleneva üldisema lojaalsuskohustuse konkreetsemat avaldumisvormi. Järelikult ei ole vajadust eraldi tuvastada, et on rikutud EÜ artikli 10 sätteis sisalduvaid üldiseid kohustusi, kui on juba kindlaks tehtud, et on rikutud konkreetsemaid ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi, mis on talle pandud EÜ artikliga 292.
(vt punktid 169, 171)
5. Liikmesriigid ja ühenduse institutsioonid on kohustatud tegema tihedat koostööd nende kohustuste täitmisel, mis nad on endale võtnud jagatud pädevuse alusel segalepinguid sõlmides. Just taolise olukorraga on tegemist, kui vaidlus puudutab peamiselt kohustusi, mis tulenevad segalepingust ja kuuluvad valdkonda, milles ühenduse ja liikmesriikide vastav pädevus võib olla tihedalt läbipõimunud. Niisuguse vaidluse lahendada andmine sellisele kohtule nagu seda on ÜRO mereõiguse konventsiooni VII lisa kohaselt moodustatud vahekohus, kannab endas ohtu, et mõni muu kohus kui Euroopa Kohus teeb otsuse küsimuses, mis puudutab liikmesriikidele ühenduse õigusega pandud kohustuste ulatust.
Niisugustel asjaoludel tähendab segalepingu raames tiheda koostöö tegemise kohustus liikmesriigi jaoks seda, et ta peab pädevaid ühenduse institutsioone teavitama ja nendega nõu pidama enne konventsiooni alusel vaidluste lahendamise menetluse algatamist.
(vt punktid 175–177, 179)