Kohtuasi C‑405/03

Class International BV

versus

Colgate-Palmolive Company jt

(Gerechtshof te ‘s-Gravenhage (Madalmaad) eelotsusetaotlus)

Kaubamärgid – Direktiiv 89/104/EMÜ – Määrus (EÜ) nr 40/94 – Kaubamärgiga antavad õigused – Kaubamärgi kasutamine kaubandustegevuses – Originaalkauba importimine ühendusse – Välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile suunatud kaup – Kaubamärgi omaniku keeld – Välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile suunatud kauba müügiks pakkumine või müümine – Kaubamärgi omaniku keeld – Tõendamiskoormis

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Ühenduse kaubamärk – Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Määruse nr 40/94 ja direktiivi 89/104 tõlgendamine – Kaubamärgiga antavad õigused – Õigus keelata kaubamärki kandva kauba import või eksport – Mõiste „import” – Kaubamärki kandva sellise originaalkauba ühendusse toomine välistransiidi- või tolliladustamisprotseduuri alusel, mida ei ole varem kaubamärgi omaniku poolt või tema nõusolekul ühenduses turule viidud – Kaubamärgi omaniku keeluõigus – Välistamine – Kaubamärgi omaniku õigus nõuda neile tolliprotseduuridele suunamise eeldusena kolmandas riigis asuva lõppsihtpunkti kindlaksmääramist – Välistamine

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 9 lõige 1 ja lõike 2 punkt c; nõukogu direktiiv 89/104, artikli 5 lõige 1 ja lõike 3 punkt c)

2. Ühenduse kaubamärk – Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Määruse nr 40/94 ja direktiivi 89/104 tõlgendamine – Kaubamärgiga antavad õigused – Õigus keelata kaubamärki kandva kauba import või eksport – Mõisted „pakkumine” ja „turule viimine” – Tingimused – Kaubamärki kandvad originaalkaubad, millel on ühendusevälise kauba staatus ja mis on suunatud välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 9 lõike 2 punkt b; nõukogu direktiiv nr 89/104, artikli 5 lõike 3 punkt b)

3. Ühenduse kaubamärk – Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Määruse nr 40/94 ja direktiivi 89/104 tõlgendamine – Kaubamärgiga antavad õigused – Õigus keelata kaubamärki kandva kauba import või eksport – Tõendamiskoormis

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 9 lõige 1 ja lõike 2 punktid b ja c; nõukogu direktiiv 89/104, artikli 5 lõige 1 ja lõike 3 punktid b ja c)

1. Esimese direktiivi 89/104 kaubamärkide kohta artikli 5 lõiget 1 ja lõike 3 punkti c ning määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 9 lõiget 1 ja lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omanikul ei ole õigust keelata seda kaubamärki kandva originaalkauba välistransiidi- või tolliladustamisprotseduuri alusel ainuüksi ühendusse toomine, kui nimetatud kaubamärgi omanik ise või muu isik tema loaga ei ole seda varem turule viinud. Kaubamärgi omanik ei või nõuda asjaomase kauba välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile suunamise eeldusena seda, et selle kauba ühendusse toomise hetkel on juba kindlaks määratud, näiteks müügilepingu kohaselt, selle lõppsihtpunkt kolmandas riigis.

Nende sätete mõttes eeldab „importimine”, mille kaubamärgi omanik võib sellisena keelata, viidates kummagi artikli lõike 1 tähenduses „[kaubamärgi] kasutamisele kaubandustegevuse käigus”, seega kauba toomist ühendusse eesmärgiga see seal turule viia. Kolmandast riigist toodud kauba turuleviimine sõltub selle lubamisest vabasse ringlusesse, mis kujutab endast vaid ühte kaupa ühenduse tolliterritooriumile toova ettevõtja käsutuses olevatest võimalustest. Kui seda võimalust ei valita ja kui kinni on peetud selle tollikäitlusviisi tingimustest, millele kaup olid suunatud (v.a vabasse ringlusesse lubamine), siis ainuüksi kauba füüsiline toomine ühenduse territooriumile ei tähenda „importimist” eelnimetatud sätete mõttes.

(vt punktid 34, 35, 43, 44, 50, resolutiivosa punkt 1)

2. Esimese direktiivi 89/104 kaubamärgi kohta artikli 5 lõike 3 punktis b ja määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 9 lõike 2 punktis b toodud mõisteid „pakkumine” ja „turuleviimine” võib mõista kaubamärki kandvate selliste originaalkaupade vastavalt pakkumise ja müümisena, millel on ühendusevälise kauba tollistaatus, kui pakkumine tehakse ja/või müügitehing toimub sel ajal, kui kaup on suunatud välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile. Kaubamärgi omanik võib keelata sellise kauba pakkumise või müümise, kui see toob tingimata kaasa selle kauba turuleviimise ühenduses.

(vt punkt 61, resolutiivosa punkt 2)

3. Kui kaubamärgi omanik viitab talle esimese direktiivi 89/104 kaubamärgi kohta artikli 5 lõikega 1 ja määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 9 lõikega 1 antud ainuõiguse rikkumisele, milleks võib olla tema kaubamärki kandva ühendusevälise kauba vabasse ringlusesse viimine või selle pakkumine või müümine, mis toob tingimata kaasa kaubamärki kandva ja ühendusevälise kauba staatusega kauba turuleviimise ühenduses, peab ta tõendama selliste asjaolude esinemise, mis lubavad tal kasutada direktiivi artikli 5 lõike 3 punktides b ja c ning määruse artikli 9 lõike 2 punktides b ja c ette nähtud keeluõigust.

(vt punktid 70, 75, resolutiivosa punkt 3)

EUROOPA KOHTU OTSUS

18. oktoober 2005(*)

Kohtuasjas C-405/03,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Gerechtshof te ‘s-Gravenhage (Madalmaad) 28. augusti 2003. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. septembril 2003, menetluses

Class International BV

versus

Colgate-Palmolive Company,

Unilever NV,

SmithKline Beecham plc,

Beecham Group plc,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans, A. Rosas ja J. Malenovský, kohtunikud C. Gulmann (ettekandja), R. Schintgen, N. Colneric, S. von Bahr, J. N. Cunha Rodrigues, A. Borg Barthet, M. Ilešič ja J. Klučka;

kohtujurist: F. G. Jacobs,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 15. märtsi 2005. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

– Class International BV, esindaja: advokaat G. van der Wal,

– SmithKline Beecham plc ja Beecham Group plc, esindaja: advokaat A. A. van Wijngaarden,

– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: N. B. Rasmussen, W. Wils ja H. van Vliet,

olles 26. mai 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92; edaspidi „direktiiv”) artikli 5 lõike 1 ja lõike 3 punktide b ja c ning nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146; edaspidi „määrus”) artikli 9 lõike 1 ja lõike 2 punktide b ja c tõlgendamist.

2 Nimetatud taotlus esitati Class International BV (edaspidi „Class International”) ning SmithKline Beecham plc (edaspidi „SmithKline Beecham”) ja Beecham Group plc (edaspidi „Beecham Group”) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb viimati nimetatud äriühingute taotlusel nende kaubamärke kandnud selliste kaupade arestimist, mis olid toodud väljastpoolt Euroopa ühendust ja mida ladustas Rotterdami laos nende kaupade omanik Class International.

Ühenduse õiguslik raamistik

3 Direktiivi artikkel 5 pealkirjaga „Kaubamärgiga antavad õigused” on sõnastatud järgmiselt:

„1. Registreeritud kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata:

a) kõiki kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud;

[…]

3. [Lõike 1 alusel] võib muu hulgas keelata järgmised toimingud:

[…]

b) kõnealuse tähisega kaupade pakkumine, turuleviimine või ladustamine nimetatud otstarbel või kõnealuse tähisega teenuste pakkumine või osutamine;

c) kaupade importimine […] kõnealuse tähise all;

[…]”.

4 Määruse artikli 9 lõike 1 punkt a ja lõike 2 punktid b ja c määratlevad sarnaselt ühenduse kaubamärgiga antavad õigused.

5 Direktiivi artikli 7 lõige 1 pealkirjaga „Kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine” sätestab:

„Kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kaubamärgi kasutamine seoses kaupadega, mille on kõnealuse kaubamärgi all ühenduse turule viinud kaubamärgi omanik või mis on seal turule viidud tema loaga.”

6 Määruse artikli 13 lõige 1 sätestab sarnaselt ühenduse kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise.

7 2. mai 1992. aasta Euroopa Majandusühenduse lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3) artikli 65 lõige 2 sätestab, et Euroopa majanduspiirkonnas (edaspidi „EMP”) kohaldatavad intellektuaal-, tööstus- ja kaubandusomandit käsitlevad erisätted ja erikord on toodud eelkõige nimetatud lepingu XVII lisas.

8 Nimetatud lisa punkt 4 nimetab direktiivi.

9 EMP lepingu tarvis on selles sättes muudetud direktiivi artikli 7 lõiget 1, asendades sõna „ühenduses” sõnadega „lepinguosalise territooriumil”.

10 Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik”), artikli 91 lõige 1 sätestab:

„Välistransiidiprotseduur võimaldab ühenduse tolliterritooriumil ühest punktist teise liikuda järgmistel kaupadel:

a) ühenduseväline kaup, ilma et selle suhtes kohaldataks imporditollimaksu ja muid makse või kaubanduspoliitilisi meetmeid;

[…]”.

11 Tolliseadustiku artikli 98 lõige 1 sätestab:

„Tolliladustamisprotseduur võimaldab tollilaos hoida:

a) ühendusevälist kaupa, ilma et sellelt tuleks tasuda imporditollimaksu või sellele kohaldataks kaubanduspoliitilisi meetmeid;

[…]”.

12 Nimetatud seadustiku artikkel 58 täpsustab:

„1. Kui ei ole teisiti ette nähtud, võib kaubale igal ajal vastavalt ettenähtud tingimustele määrata tollikäitlusviisi, sõltumata kauba laadist või kogusest või päritolu-, lähte- või sihtkohariigist.

2. Lõikega 1 ei välistata keelde või piiranguid, mis on õigustatud […] tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks.”

Vaidlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused

13 SmithKline Beecham ja Beecham Group on kontserni GlaxoSmithKline kuuluvad äriühingud, mis on asutatud Ühendkuningriigis ja on eelkõige hambapastade jaoks registreeritud kaubamärgi Aquafresh iseseisvad omanikud; nimetatud kaubamärk on ühenduse kaubamärk ja on Beneluxi Kaubamärgiametis registreeritud.

14 Class International tõi veebruaris 2002 ühendusse, täpsemalt Rotterdami, suletud konteineri hambapastaga, mis kandis kaubamärki Aquafresh ja mis oli ostetud Lõuna-Aafrika ettevõtjalt Kapex International.

15 Saanud teada, et hambapasta võis olla võltsitud, korraldasid SmithKline Beecham ja Beecham Group (edaspidi koos „Beecham”) 5. märtsil 2002 konteineri arestimise.

16 Aprillis 2002 läbi viidud arestitud kauba kontrollimisest nähtus, et tegemist oli originaalkauba, mitte võltsitud kaubaga.

17 Class International palus Rechtbank te Rotterdam’il vabastada kaup aresti alt ning mõista Beechamilt välja kahjutasu väidetavalt saadud kahju eest.

18 Tema nõuded jäeti 24. mai 2002. aasta määrusega rahuldamata.

19 Class International kaebas selle otsuse peale edasi Gerechtshof te ‘s-Gravenhage’i.

20 Nimetatud kohtus väitis Class International, et arestitud kaup ei olnud imporditud, vaid tegemist oli transiidiga.

21 Gerechtshof märgib, et ei ole ära näidatud, et selle kauba Madalmaadesse saabumise või selle arestimise hetkel oleks sellel olnud ostja. Ta arvab, et ei ole välistatud, et esimese ostja asukoht on EMP-s. Ta nendib, et enamik talle esitatud väidetest käsitlevad küsimust, kas originaalkauba ajutist ladustamist tollilaos tollistaatusega T 1 ja/või kauba transiiti EMP-st väljaspool asuvasse riiki peab lugema kaubamärgi kasutamiseks.

22 Kuna Gerechtshof te ‘s-Gravenhage leidis, et vaidluse lahend vajab direktiivi artikli 5 lõike 1 ja lõike 3 punktide b ja c ning määruse artikli 9 lõike 1 ja lõike 2 punktide b ja c tõlgendamist, otsustas ta menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas kaubamärgi omanik võib keelata kolmandast riigist pärinevate ja kaubamärgiga [direktiivi] ja/või [määruse] tähenduses tähistatud kaupade ilma tema loata (otsese või kaudse) toomise liikmesriigi territooriumile (käesoleval juhul Madalmaad või Beneluxi riigid) allpool toodud tähenduses kaupade transiidi või transiidikaubanduse raames?

2. Kas direktiivi artikli 5 lõike 1 esimese lause, loetuna koos artikli 3 punktidega b ja c, ning teiselt poolt [määruse] artikli 9 lõike 1 esimese lause, loetuna koos lõike 2 punktide b ja c, tähenduses hõlmab väljend „kaubandustegevuse käigus kasutamine” ([direktiivi], [Beneluxi ühtse kaubamärgiseaduse] ja/või [määruse] tähenduses kaubamärgiga varustatud) originaalkaupade ladustamist liikmesriigi territooriumil asuvas tolliasutuses või tollilaos, kui kaubamärgi omanik või keegi teine tema loaga ei ole kõnealuseid väljastpoolt EMP-d pärinevaid kaupu EMP-sse importinud ning kui neil on tollitehniliselt ühendusevälise kauba staatus (näiteks T1 või [haldus-saatedokument])?

3. Kas esimesele ja teisele küsimusele antavat vastust mõjutab see, kas nende kaupade saabumisel nimetatud territooriumile on kaupade lõppsihtpunkt ära näidatud või mitte või kas kaupade osas on (ostu)leping kliendiga kolmandas riigis sõlmitud või mitte?

4. Kas esimesele, teisele ja kolmandale küsimusele vastamisel mängivad rolli täiendavad asjaolud, näiteks:

a) see, et ettevõtja, kes on asjaomaste kaupade omanik või kes võib neid vallata ja/või on hõivatud sarnase kaubandustegevusega, asub mõnes liikmesriigis;

b) see, et mõnes liikmesriigis asuv ettevõtja pakub müügiks või müüb nimetatud kaupu, mille lähtepunktiks on see liikmesriik, teisele ettevõtjale, kes asub teises liikmesriigis, ja kauba üleandmise koht ei ole (veel) kindlaks määratud;

c) see, et ühes liikmesriigis asuv ettevõtja pakub müügiks või müüb nimetatud kaupu, mille lähtepunktiks on see liikmesriik, teisele kaupmehele, kes asub teises liikmesriigis, müügiks pakutava või müüdava kauba üleandmise koht on kindlaks määratud, kuid nende lõppsihtpunkt mitte ja seda kas koos sõnaselge viitega või lepingulise piiranguga, et tegemist on ühenduseväliste (transiidil olevate) kaupadega, või ilma selleta;

d) see, et ühes liikmesriigis asuv ettevõtja pakub müügiks või müüb nimetatud kaupu väljaspool EMP-d asuvale ettevõtjale, kui kaupade üleandmise koht ja /või lõppsihtpunkt on kindlaks määratud või seda ei ole tehtud;

e) see, et ühes liikmesriigis asuv ettevõtja pakub müügiks või müüb nimetatud kaupu väljaspool EMP-d asuvale ettevõtjale ja mistõttu (sarnase kaubandustegevusega hõivatud) ettevõtja teab või peaks teadma, et kõnealune ettevõtja müüb nimetatud kaubad või annab need üle lõpptarbijatele EMP-s?

5. Kas esimeses küsimuses nimetatud sätetes toodud sõna „pakkumine” tuleb käsitleda nii, et see tähendab ka ([direktiivi], [Beneluxi ühtse kaubamärgiseaduse] ja/või [määruse] tähenduses kaubamärgiga varustatud) originaalkaupade, mis on mõne liikmesriigi territooriumil ladustatud tolliasutuses või tollilaos, (müügiks) pakkumist kolmandas ja neljandas küsimuses toodud asjaoludel, kui kaubamärgi omanik või keegi teine isik tema loaga ei ole väljastpoolt EMP-d pärit olevaid kaupu EMP-sse importinud ning kui neil kaupadel on ühendusevälise kauba staatus (näiteks T 1 või haldus-saatedokument)?

6. Kummal poolel lasub tõendamiskoormis esimeses, teises ja viiendas küsimuses toodud toimingute suhtes?”

Eelotsuse küsimused

Esialgsed märkused

23 Esitatud küsimused käsitlevad väljastpoolt EMP-d pärinevat kaupa, mis on EMP-sse toodud, arvestades EMP lepinguga direktiivi artikli 7 lõikesse 1 tehtud muudatusi ning kaubamärgi omaniku olukorra kirjeldust, mis puudutab direktiivi artikliga 5 antud ainuõiguse ammendumise reeglit.

24 Esitatud küsimused käsitlevad samuti tolliseadustikus ette nähtud peatamismenetlusi – välistransiidi- ja tolliladustamisprotseduuri.

25 Tuleb märkida, et kuigi direktiivi on nimetatud EMP lepingu XVII lisas selles kohaldatavate ühiste eeskirjade alusel, ei ole määrust pärast selle vastuvõtmist sellesse lisasse sisse võetud.

26 Muu hulgas tuleb märkida, et tolliseadustikku ei kohaldata väljaspool ühendust neis Euroopa vabakaubanduspiirkonna riikides, kes on pooled EMP lepingus, millega on asutatud vabakaubanduspiirkond, mitte tolliliit.

27 Arvestades nenditut ning niivõrd, kuivõrd põhikohtuasja lahendi puhul ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu avaldatud faktidest lähtuvalt tingimata vaja arvestada EMP territooriumiga, tuleb seoses käesoleva kohtuasjaga ja Euroopa Kohtu vastuses viidata vaid ühenduse territooriumile.

Kaubamärgi omaniku võimalus keelata kaubamärki kandva originaalkauba toomine ühendusse välistransiidi- või tolliladustamisprotseduuri alusel

28 Esimese küsimuse välistransiiti käsitleva esimese osaga ning teise küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas direktiivi artikli 5 lõiget 1 ja lõike 3 punkti c ning määruse artikli 9 lõiget 1 ja lõike 2 punkti c peab tõlgendama nii, et kaubamärgi omanikul on õigus keelata seda kaubamärki kandva originaalkauba ühendusse toomine välistransiidi- või tolliladustamisprotseduuri alusel, kui nimetatud omanik või muu isik tema loaga pole seda varem turule viinud. Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos esimese küsimuse esimese osaga ja teise küsimusega, teada saada, kas kaubamärgi omanik võib vähemalt nõuda kõnealuse kauba välistransiidi- või tolliladustamiseprotseduurile suunamise eeldusena seda, et selle kauba ühendusse saabumise hetkel oleks juba kindlaks määratud, näiteks müügilepingu kohaselt, selle lõppsihtpunkt kolmandas riigis.

Euroopa Kohtule esitatud märkused

29 Class International väidab, et originaalkauba suunamine välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile ei kujuta endast direktiivi artikli 5 lõike 1 ja määruse artikli 9 lõike 1 tähenduses „[kaubamärgi] kasutamist kaubandustegevuse käigus” ehk tegevust, mida kaubamärgi omanik võib nende sätete alusel keelata. Direktiivi artikli 7 lõikes 1 ja määruse artikli 13 lõikes 1 sätestatud kaubamärgi omaniku ainuõiguse ammendumise reegli ainus eesmärk on anda nimetatud omanikule territoriaalne ainuõigus selle kauba esmakordsele turule viimisele ühenduses. Niisiis ei kujuta kauba suunamine välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile endast selle kauba turuleviimist ühenduses.

30 Igal juhul ei või kaubamärgi omanik nõuda tolliprotseduurile suunamise eeldusena seda, et peab olema kindlaksmääratud lõppsihtpunkt kolmandas riigis. Kui sellist tingimust võiks seada, muudetaks võimatuks või väga raskeks kaubamärki kandva kauba transiit, mis on toimunud nii kaua, kui kaubamärgid üldse olemas on olnud; ühenduse seadusandja ei ole mingil viisil tahtnud kaubamärke käsitlevate sätete koostoimele sellist tagajärge tekitada.

31 Beecham leiab, et kaubamärgi omanik võib keelata tema kaubamärki kandva originaalkauba ühendusse toomise välistransiidi- või tolliladustamisprotseduuri alusel. Ta rõhutab, et tolliseadustiku artikli 58 lõige 2 jätab õiguse keeldude või piirangute kohaldamiseks, mis on õigustatud tööstus- või kaubandusomandi kaitsmiseks. Asjaolu, et kaup ei ole veel vabas ringluses EÜ artikli 24 tähenduses, ei oma mingit tähtsust. Igal juhul on olemas ülimalt tõeline ning püsiv oht, et välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile suunatud kaup viiakse vabasse ringlusesse. Direktiivi artikli 5 lõike 3 punkti c ja määruse artikli 9 lõike 2 punkti c mõttes tähendab mõiste „importimine” kindlasti kauba füüsilist toomist ühendusse ning seda tuleb eristada „importimisest” tollieeskirjade mõttes. Asjaolu, kas kauba ühendusse toomise hetkel oli selle lõppsihtpunkt määratud või mitte, ei oma tähtsust.

32 Euroopa Ühenduste Komisjon leiab, et mõiste „importimine” direktiivi artikli 5 lõike 3 punkti c ja määruse artikli 9 lõike 2 punkti c mõttes hõlmab importimist, mille eesmärk on kauba turustamine ühenduses. Selline seisukoht on kooskõlas EÜ artiklis 24 toodud vabas ringluses olevate toodete määratlusega. Kui kaup ei ole vabas ringluses, ei või kaubamärgi omanik seega põhimõtteliselt keelata originaalkauba välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile suunamist.

Euroopa Kohtu vastus

33 Direktiivi artikli 7 lõike 1 ja määruse artikli 13 lõike 1 kohaselt ammenduvad omaniku kaubamärgist tulenevad õigused vaid siis, kui kaup on ühenduses turule viidud. See lubab omanikul turustada oma kaupa väljaspool ühendust ilma, et see turustamine tema õigusi ühenduse sees ammendaks. Täpsustades, et turule viimine väljaspool ühendust ei ammenda omaniku õigust keelata nende kaupade turustamist ilma tema loata, on ühenduse seadusandja kaubamärgi omanikul lubanud ka omada kontrolli kaubamärki kandva kauba ühenduses esmakordse turuleviimise üle (vt eelkõige direktiivi ja EMP territooriumi kohta 20. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑414/99–C‑416/99: Zino Davidoff ja Levi Strauss, EKL 2001, lk I-8691, punkt 33).

34 Direktiivi artikli 5 lõike 3 punkti c ja määruse artikli 9 lõike 2 punkti c mõttes „importimine”, mille kaubamärgi omanik võib sellisena keelata, viidates kummagi artikli lõike 1 tähenduses „[kaubamärgi] kasutamisele kaubandustegevuse käigus”, eeldab seega kauba toomist ühendusse eesmärgiga see seal turule viia.

35 Kolmandast riigist toodud kauba turuleviimine sõltub selle lubamisest vabasse ringlusesse EÜ artikli 24 tähenduses.

36 Ühendusevälise kauba suunamine sellisele tolliprotseduurile nagu välistransiidi- või tolliladustamisprotseduur on erinev vabasse ringlusesse lubamise tolliprotseduurile suunamisest, mis tolliseadustiku artikli 79 esimese lõigu järgi annab ühendusevälisele kaubale ühenduse kauba tollistaatuse.

37 Tolliseadustiku artikli 37 lõike 2 kohaselt jääb ühenduseväline kaup, mis suunatakse välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile, tollijärelevalve alla nii kauaks, kuni selle tollistaatus ühenduse kauba staatuse saamise tõttu muutub. Tolliseadustiku artikli 91 lõike 1 punkti a ja artikli 98 lõike 1 punkti a kohaselt ei kohaldata ühendusevälisele kaubale imporditollimaksu ega muid kaubanduspoliitilisi meetmeid. Kolmandast riigist toodud kaup, mis suunatakse välistransiidiprotseduurile, läbib tavaliselt ühte või mitut liikmesriiki, et asuda seejärel teele muu kolmanda riigi poole. Mis puudutab tolliladustamisprotseduurile suunatud ühendusevälist kaupa, ladustatakse see tavaliselt ühenduse tolliterritooriumil, kus see ootab lõppsihtpunkti määramist, mis ladustamise hetkel ei ole tingimata teada.

38 Ühenduseväline kaup, mis on lubatud vabasse ringlusesse, muutub seevastu ühenduse kaubaks. Sellele laienevad EÜ artikli 23 lõike 2 kohaselt kaupade vabast liikumisest tulenevad eelised. EÜ artikli 24 ja tolliseadustiku artikli 79 teise lõigu kohaselt peavad sellise kauba suhtes olema täidetud impordiformaalsused ja olema tasutud tollimaksud ning vajadusel olema rakendatud kaubanduspoliitilised meetmed.

39 Tolliseadustiku artikkel 48 sätestab, et tollile esitatud ühendusevälisele kaubale määratakse ühendusevälisele kaubale ette nähtud tollikäitlusviis.

40 Arvestades tolliseadustiku artikli 4 punkte 15 ja 16, artikli 37 lõiget 2 ja artiklit 182 on need tollikäitlusviisid järgmised:

– kauba suunamine tolliprotseduurile, näiteks vabasse ringlusse lubamine, transiit või tolliladustamine;

– kauba paigutamine vabatsooni või vabalattu;

– kauba reeksport ühenduse tolliterritooriumilt;

– kauba hävitamine;

– kauba loovutamine riigile.

41 Tolliseadustiku artikli 58 lõige 1 täpsustab, et kaubale võib igal ajal vastavalt ettenähtud tingimustele määrata tollikäitlusviisi, sõltumata kauba laadist või kogusest või päritolu-, lähte- või sihtkohariigist.

42 Samuti nähtub, et ühendusevälisele kaubale, mis on suunatud välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile, võib igal ajal määrata muu tollikäitlusviisi. Selle võib muu hulgas suunata muule tolliprotseduurile, näiteks lubada vabasse ringlusesse või reeksportida ühenduse territooriumilt.

43 Vabasse ringlusesse lubamine, mis on turuleviimise eelduseks ühenduses, kujutab endast seega vaid ühte kaupu ühenduse tolliterritooriumile toova ettevõtja käsutuses olevatest võimalustest.

44 Kui seda võimalust ei valita ja kui kinni on peetud selle tollikäitlusviisi tingimustest, millele kaup on suunatud (v.a vabasse ringlusesse lubamine), siis ainuüksi kauba füüsiline toomine ühenduse territooriumile ei tähenda „importimist” direktiivi artikli 5 lõike 3 punkti c ja määruse artikli 9 lõike 2 punkti c mõttes ega tähenda nende artiklite lõigete 1 tähenduses „[kaubamärgi] kasutamist kaubandustegevuse käigus”.

45 Kaubamärgi omanik ei või seetõttu nende sätete alusel seda keelata ega nõuda selle eeldusena, et peab olema kindlaks määratud, näiteks müügilepingu kohaselt, lõppsihtpunkt kolmandas riigis.

46 Seda järeldust ei lükka ümber tolliseadustiku artikli 58 lõige 2, mille kohaselt asjaomase ettevõtja tollikäitlusviisi valik ei välista keelde või piiranguid, mis on õigustatud eelkõige tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks.

47 Kõnealune säte on asjakohane vaid juhul, kui tollikäitlusviis rikub tööstus- ja kaubandusomandist tulenevaid õigusi. Ühendusevälise kauba suunamine peatamismenetlusele ei võimalda selle turuleviimist ühenduses, kui seda pole vabasse ringlusesse lubatud. Kaubamärkide valdkonnas ei riku sellist kaubamärki kandva originaalkauba selline suunamine seega iseenesest kaubamärgi omaniku õigust omada kontrolli esmakordse turuleviimise üle ühenduses.

48 Analüüsitavale küsimusele antava vastuse seisukohast ei oma tähtsust väide, et olemas on tegelik ja püsiv oht, et välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile suunatud kaup viiakse vabasse ringlusesse.

49 Tegelikult võib ettevõtja samuti igal ajal viia ühendusevälise kauba vabasse ringlusesse alates nende ühenduse tolliterritooriumile saabumisest ilma neid eelnevalt peatamismenetlusele suunamata.

50 Seetõttu peab esimese küsimuse esimesele osale ja teisele ning kolmandale küsimusele vastama, et direktiivi artikli 5 lõiget 1 ja lõike 3 punkti c ning määruse artikli 9 lõiget 1 ja lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omanikul ei ole õigust keelata seda kaubamärki kandva originaalkauba välistransiidi- või tolliladustamisprotseduuri alusel ainuüksi ühendusse toomine, kui nimetatud kaubamärgi omanik või muu isik tema loaga pole seda varem turule viinud. Kaubamärgi omanik ei või nõuda asjaomase kauba välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile suunamise eeldusena seda, et selle kauba ühendusse toomise hetkel on juba kindlaks määratud, näiteks müügilepingu kohaselt, selle lõppsihtpunkt kolmandas riigis.

Kaubamärgi omaniku võimalus keelata välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile suunatud originaalkauba müügiks pakkumine või müümine

51 Esimese küsimuse teise osaga ning neljanda ja viienda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas direktiivi artikli 5 lõike 3 punktis b ja määruse artikli 9 lõike 2 punktis b toodud mõisteid „pakkumine” ja „turuleviimine” võib mõista kaubamärgiga tähistatud selliste originaalkaupade vastavalt pakkumise ja müümisena, millel on ühendusevälise kauba tollistaatus, kui pakkumine tehakse ja/või müügitehing toimub sel ajal, kui kaup on suunatud välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile. Jaatava vastuse korral soovib siseriiklik kohus teada saada, millises olukorras võib kaubamärgi omanik keelata sellise pakkumise või müümise.

Euroopa Kohtule esitatud märkused

52 Class International väidab, et ühendusevälise kauba müügiks pakkumist olenemata sellest, kas see asub või ei asu ühenduses, ei saa pidada kaubamärgi kasutamiseks kaubandustegevuse käigus, kuna selle eesmärk ega tagajärg ei ole selle kauba turuleviimine ühenduses. Kaubamärgi omanik ei või seetõttu müügiks pakkumist keelata ainuüksi sel põhjendusel, et seda tehakse ajal, kui kaup on suunatud välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile. Hoolimata vaidlusaluse kauba ühendusevälise kauba tollistaatusest saab kaubamärgi omanik viidata oma ainuõiguse rikkumisele vaid siis, kui ta tõendab selliste faktiliste asjaolude esinemise, mille põhjal võib järeldada, et süüdistatava ettevõtja ilmne eesmärk on selle kauba turuleviimine ühenduses. Selles suhtes ei mängi eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljandas küsimuses toodud asjaolud rolli.

53 Beecham väidab, et ühendusevälise kauba staatusega sellise originaalkauba müügiks pakkumisele, mis on suunatud tolliladustamisprotseduurile, kohaldatakse direktiivi artikli 5 lõike 3 punkti b ja määruse artikli 9 lõike 2 punkti b. Kaubamärgi omanik võib seega sellise pakkumise keelata. Ükski neljandas küsimuses toodud olukord ei muuda sellist käsitlust.

54 Komisjon leiab, et arutlusel olevale müügiks pakkumisele ei kohaldata tingimata direktiivi artikli 5 lõike 3 punkti b ja määruse artikli 9 lõike 2 punkti b. Tegelikult võib kaupa pakkuda potentsiaalsele ostjale, kelle suhtes on praktiliselt kindel, et ta ei turusta neid ühenduses. Direktiivi ja määrust rikutakse vaid olukorras, kus kaupa pakutakse müügiks ostjale, kes väga tõenäoliselt viib selle vabasse ringlusesse ja turustab seda ühenduses. Siinkohal võivad neljandas küsimuses silmas peetud faktilised asjaolud rolli mängida. Siseriiklik kohus peab siiski neid asjaolusid kaaluma ning otsustama, kas on tõendatud, et seda kaupa ei viida ühenduses vabasse ringlusesse.

Euroopa Kohtu vastus

55 Nagu tuleneb käesoleva otsuse punktist 44, ei loeta välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile suunatud ühendusevälist kaupa direktiivi artikli 5 lõike 3 punkti c ja määruse artikli 9 lõike 2 punkti c tähenduses „impordituks”.

56 Sellist kaupa võib pakkuda müügiks või müüa kolmandasse riiki.

57 Sellises olukorras, kui kaup on kaubamärki kandev originaalkaup, ei rikuta omaniku õigust omada kontrolli selle esmakordse turuleviimise üle ühenduses.

58 Seevastu kui pakkumine või müümine toob tingimata kaasa kaubamärki kandva kauba turuleviimise ühenduses, on tegemist direktiivi artikli 5 lõikega 1 ja määruse artikli 9 lõikega 1 omanikule antud ainuõiguse rikkumisega, ükskõik milline on pakkumise saaja või kaubasaaja asukoht ning sõltumata lõpuks sõlmitud lepingu tingimustest selles osas, mis puudutab võimalikke piiranguid edasimüügile või kauba tollistaatust. Pakkumine või müümine on sel juhul direktiivi artikli 5 lõike 1 ja määruse artikli 9 lõike 1 mõttes „[kaubamärgi] kasutamine kaubandustegevuse käigus”. Sellest tuleneb, et kaubamärgi omanik võib selle direktiivi artikli 5 lõike 3 punkti b ja määruse artikli 9 lõike 2 punkti b alusel keelata.

59 Ometi ei või ühenduses turuleviimise ohtu eeldada vaid asjaolu põhjal, millele viidatakse eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljanda küsimuse alapunktides a ja e, et kauba omanik, pakkumise saaja või kaubasaaja on sarnase kaubandustegevusega hõivatud. Teised asjaolud peavad näitama, et pakkumine või müümine toob tingimata kaasa selle sama asjaomase kauba turuviimise ühenduses.

60 Kaubamärgi omanik võib pealegi kaitsta oma keeluõigust vaid ettevõtja suhtes, kes viib või võib viia ühenduses turule seda kaubamärki kandva ühendusevälise kauba või pakkuda või müüa seda kaupa teisele ettevõtjale, kes tingimata viib selle turule ühenduses. Ta ei või tugineda oma õigusele ettevõtja vastu, kes pakub või müüb kaupa teisele ettevõtjale vaid seetõttu, et viimane võib seejärel viia selle kauba turule ühenduses, milline on eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljanda küsimuse punktis e silmas peetud olukord.

61 Esimese küsimuse teisele osale ning neljandale ja viiendale küsimusele tuleb seega vastata, et direktiivi artikli 5 lõike 3 punktis b ja määruse artikli 9 lõike 2 punktis b toodud mõisteid „pakkumine” ja „turuleviimine” võib mõista kaubamärki kandva sellise originaalkauba vastavalt pakkumise ja müümisena, millel on ühendusevälise kauba tollistaatus, kui pakkumine tehakse ja/või müügitehing toimub sel ajal, kui kaup on suunatud välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile. Kaubamärgi omanik võib keelata sellise kauba pakkumise või müümise, kui see toob tingimata kaasa selle kauba turuleviimise ühenduses.

Tõendamiskoormis

62 Arvestades esimesele viiele küsimusele antud vastust, tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib kuuenda küsimusega sisuliselt, kummal poolel lasub sellises olukorras nagu põhikohtuasjas kohustus tõendada nende asjaolude esinemise, mis lubavad tal kasutada direktiivi artikli 5 lõike 3 punktides b ja c ning määruse artikli 9 lõike 2 punktides b ja c ette nähtud keeluõigust.

Euroopa Kohtule esitatud märkused

63 Class International väidab, et kaubamärgi omanik, kes väidab, et pakkumise või müügi toimingud ei ole õiguspärased, peab tõendama nende faktiliste asjaolude esinemise.

64 Beecham väidab, et kaubamärgi omanik peab tõendama vaid kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise. Selles suhtes peab ta tõestama, et ta on kaubamärgi omanik, et kaup on pärit väljastpoolt ühendust ning et see on ühenduse territooriumile toodud. Seega peab ettevõtja, keda süüdistatakse õiguste rikkumises, tõendama seda, et ta on saanud omanikult loa või et ta ei ole kaubamärki kaubandustegevuse käigus kasutanud ning et ta ei kavatse seda ka teha.

65 Komisjon väidab, et tõendamiskoormise küsimust ei reguleeri direktiiv ega määrus. Direktiivi osas rõhutab komisjon, et kümnenda põhjenduse kohaselt „segiajamise tõenäosuse kindlakstegemise moodused ja eelkõige tõendite esitamise kohustus pannakse paika siseriiklike protseduurireeglitega, mille kohaldamist käesoleva direktiivi sätted ei piira”. Ta rõhutab samuti, et kaubamärkidevahelisi konflikte käsitleva kaheksanda põhjenduse kohaselt „kehtestavad liikmesriigid kohaldatavad protseduurireeglid”.

66 Mis puudutab omaniku luba ühendusevälise kauba importimisele ühendusse, tuleneb kohtupraktikast selgelt, et süüdistatav ettevõtja peab seda tõendama (eespool viidatud kohtuotsus Zino Davidoff ja Levi Strauss, punktid 53 ja 54). Kui süüdistataval ettevõtjal ei ole esitada omaniku luba, peab ta siseriiklikus kohtus tõendama, et kauba ühendusse toomise eesmärk ei olnud selle turustamine ühenduses ning et tegemist oli vaid logistilise etapiga selle kauba veol kolmandasse riiki. Komisjon täheldab siiski, et liiga karmide nõuete kehtestamine tõenditele, mida süüdistatav ettevõtja peab selle kohta esitama, võib muuta illusoorseks ettevõtja õiguse kasutada ühendust transiiditerritooriumina.

Euroopa Kohtu vastus

67 Põhikohtuasjas leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ei ole ära näidatud, et kauba Madalmaadesse saabumisel või selle üleandmise hetkel oleks sellel ostja olemas olnud.

68 Toodud juhul rakendatakse kauba suhtes tavaliselt välistransiidi- või tolliladustamisprotseduuri.

69 Kui peatamismenetluse reeglitest on kinni peetud, on asjaomane ettevõtja käitunud õiguspäraselt.

70 Seega tõusetub tõendamise küsimus vaid vaidluse tekkimisel ehk siis, kui kaubamärgi omanik viitab talle direktiivi artikli 5 lõikega 1 ja määruse artikli 9 lõikega 1 antud ainuõiguse rikkumisele.

71 Rikkumine, millele võidakse viidata, seisneb kauba vabasse ringlusesse viimises või nende pakkumises või müügis, millega kaasneb tingimata selle turuleviimine ühenduses.

72 Rikkumine on direktiivi artikli 5 lõike 3 punktides b ja c ning määruse artikli 9 lõike 2 punktides b ja c ette nähtud keeluõiguse kasutamise eeldus.

73 Mis puudutab selle rikkumise tõendamiskoormist, tuleb kõigepealt rõhutada, et kui kohaldatakse liikmesriikide õigust, võib selle tagajärjeks olla kaubamärgi omanike varieeruv kaitse sõltuvalt asjaomasest seadusest. Sel juhul ei saavutataks direktiivi üheksandas põhjenduses „äärmiselt oluliseks” loetud eesmärki tagada „kõigi liikmesriikide õigussüsteemides samasugune kaitse” (vt direktiivi kohta eespool viidatud kohtuotsus Zino Davidoff ja Levi Strauss, punktid 41 ja 42).

74 Seejärel tuleb nentida, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas on tõendamiskoormis kaubamärgi omanikul, kes sellele rikkumisele viitab. Kui tõendid on esitatud, peab süüdistatav ettevõtja tõendama kaubamärgi omaniku loa olemasolu selle kauba turustamiseks ühenduses (vt direktiivi kohta eespool viidatud kohtuotsus Zino Davidoff ja Levi Strauss, punkt 54).

75 Seega peab kuuendale küsimusele vastama, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas peab kaubamärgi omanik tõendama selliste asjaolude esinemise, mis lubavad tal kasutada direktiivi artikli 5 lõike 3 punktides b ja c ning määruse artikli 9 lõike 2 punktides b ja c ette nähtud keeluõigust, tõendades kas tema kaubamärki kandva ühendusevälise kauba vabasse ringlusesse viimise või selle pakkumise või müümise, mis toob tingimata kaasa selle kauba turuleviimise ühenduses.

Kohtukulud

76 Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotamise siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

1. Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 5 lõiget 1 ja lõike 3 punkti c ning nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 9 lõiget 1 ja lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omanikul ei ole õigust keelata seda kaubamärki kandva originaalkauba välistransiidi- või tolliladustamisprotseduuri alusel ainuüksi ühendusse toomine, kui nimetatud kaubamärgi omanik või muu isik tema loaga ei ole seda varem turule viinud. Kaubamärgi omanik ei või nõuda asjaomase kauba välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile suunamise eeldusena seda, et selle kauba ühendusse toomise hetkel on juba kindlaks määratud, näiteks müügilepingu kohaselt, selle lõppsihtpunkt kolmandas riigis.

2. Direktiivi 89/104 artikli 5 lõike 3 punktis b ja määruse nr 40/94 artikli 9 lõike 2 punktis b toodud mõisteid „pakkumine” ja „turuleviimine” võib mõista kaubamärki kandva sellise originaalkauba vastavalt pakkumise ja müümisena, millel on ühendusevälise kauba tollistaatus, kui pakkumine tehakse ja/või müügitehing toimub sel ajal, kui kaup on suunatud välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile. Kaubamärgi omanik võib keelata sellise kauba pakkumise või müümise, kui see toob tingimata kaasa selle kauba turuleviimise ühenduses.

3. Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas peab kaubamärgi omanik tõendama selliste asjaolude esinemise, mis lubavad tal kasutada direktiivi 89/104 artikli 5 lõike 3 punktides b ja c ning määruse nr 40/94 artikli 9 lõike 2 punktides b ja c ette nähtud keeluõigust tõendades kas tema kaubamärki kandva ühendusevälise kauba vabasse ringlusesse viimise või selle pakkumise või müümise, mis toob tingimata kaasa selle kauba turuleviimise ühenduses.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: hollandi.