Kohtuasi C‑208/03 P
Jean-Marie Le Pen
versus
Euroopa Parlament
Apellatsioonkaebus – Euroopa Parlamendi liikmete valimised – Ühtse valimismenetluse puudumine – Siseriikliku õiguse kohaldamine – Euroopa Parlamendi liikmemandaadi kaotamine kriminaalkorras süüdimõistmise korral – Akt, millega Euroopa Parlament „võtab teadmiseks” selle liikmemandaadi kaotamise – Tühistamishagi – Vaidlustamatu akt – Vastuvõetamatus
Kohtujurist F. G. Jacobsi ettepanek, esitatud 27. jaanuaril 2005
Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 7. juuli 2005.
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Apellatsioonkaebus — Väited — Esimese Astme Kohtus esitatud väidete ja argumentide pelk kordamine — Vastuvõetamatus — Selle vaidlustamine, kuidas Esimese Astme Kohus on ühenduse õigust tõlgendanud või kohaldanud — Vastuvõetavus
(EÜ artikkel 225; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 112 lõike 1 punkt c)
2. Tühistamishagi — Vaidlustatavad aktid — Mõiste — Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid — Euroopa Parlamendi presidendi avaldus koha vabaksjäämise teadmiseks võtmise kohta pärast siseriiklike ametiasutuste poolt siseriiklike sätete kohaldamist — Välistamine
(EÜ artikkel 230; otsestel ja üldistel valimistel esindajate Euroopa Parlamenti valimist käsitlev akt, artikli 12 lõige 2)
1. Vastavalt EÜ artiklile 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktile c tuleb apellatsioonkaebuses selgelt märkida selle otsuse vaidlustatud osad, mille tühistamist taotletakse, ning õiguslikud argumendid, mis toetavad eriomaselt seda nõuet. Apellatsioonkaebus, mis ilma et see sisaldaks edasi kaevatud kohtuotsuse õiguslike vigade selgitamisele eriliselt suunatud argumentatsiooni, ei vasta sellele nõudele, piirdudes Esimese Astme Kohtus juba esitatud väidete ja argumentide sõnasõnalise kordamise või taasesitamisega. Kui aga hageja vaidlustab ühenduse õiguse tõlgendamise või kohaldamise Esimese Astme Kohtu poolt, võib esimeses kohtuastmes kontrollitud õiguslikke küsimusi apellatsioonimenetluses uuesti arutada. Kui hageja ei saaks oma apellatsioonkaebust selliselt Esimese Astme Kohtus juba kasutatud väidete ja argumentidega põhistada, kaotaks nimetatud menetlus osa oma mõttest.
(vt punktid 39 ja 40)
2. Selle selgitamiseks, kas aktide suhtes saab esitada tühistamishagi vastavalt EÜ artiklile 230, tuleb silmas pidada nii nende endi sisu kui ka nende autori tahet; vorm, milles akt või otsus on tehtud, ei oma põhimõtteliselt tähendust. Järelikult ei ole välistatud, et kirjalik teade, näiteks tavaline suuline avaldus, oleks allutatud Euroopa Kohtu kontrollile vastavalt EÜ artiklile 230.
Siiski ei saa parlamendi presidendi poolt täiskogu istungil tehtud sellise avalduse hindamine, mis puudutab koha vabaksjäämise teadmiseks võtmist, toimuda Euroopa Parlamendi liikmete valimiste menetlusnorme rikkudes. Vaidluse asjaolude ilmnemise ajaks ei olnud selle institutsiooni liikmete valimiseks kehtestatud ühtset valimismenetlust ning seda menetlust reguleerisid seega vastavalt 1976. aasta akti, mis käsitleb otsestel ja üldistel valimistel esindajate Euroopa Parlamenti valimist, artikli 7 lõikele 2 iga liikmesriigi siseriiklikud normid. Seega, kuna vastavalt liikmesriigi õigusakti sätetele toob passiivse valimisõiguse puudumine kaasa parlamendi esindaja liikmemandaadi kaotamise, ei ole parlamendil muud valikut, kui võtta siseriiklike ametiasutuste poolt juba kindlaks tehtud koha vabaksjäämine viivitamata teadmiseks, kuna selline kindlakstegemine puudutab varasemat ning ainult nende ametiasutuste otsusest tulenevat õiguslikku olukorda.
Seega tuleb 1976. aasta akti artikli 12 lõike 2 enda sõnastusest, mille kohaselt kuulub parlamendi pädevusse „võtta teadmiseks” liikmesriigis kehtivatest siseriiklikest normidest tulenev koha vabaksjäämine, et parlamendil puudub selles küsimuses igasugune hindamisruum. Selles erilises olukorras ei seisne parlamendi roll mitte koha vabaksjäämise kindlakstegemises, vaid lihtsalt siseriiklike ametiasutuste poolt juba kindlaks tehtud koha vabaksjäämise teadmiseks võtmises, samas kui muudel juhtudel, mis on seotud eelkõige ühe liikme tagasiastumise või surmaga, on sellel institutsioonil aktiivsem roll, kuna ta tõdeb ise koha vabaksjäämist ning teatab sellest vabaksjäämisest asjaomase riigi esindajale. Muu hulgas peab kohaldatavas siseriiklikus õiguses ette nähtud menetlusest kinnipidamist ja huvitatud isiku põhiõiguste austamist kontrollima mitte parlament, vaid pädevad siseriiklikud kohtud või vajaduse korral Euroopa Inimõiguste Kohus.
(vt punktid 46–50 ja 56)
EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
7. juuli 2005(*)
Apellatsioonkaebus – Euroopa Parlamendi liikmete valimised – Ühtse valimismenetluse puudumine – Siseriikliku õiguse kohaldamine – Euroopa Parlamendi liikmemandaadi kaotamine kriminaalkorras süüdimõistmise korral – Akt, millega Euroopa Parlament „võtab teadmiseks” selle liikmemandaadi kaotamise – Tühistamishagi – Vaidlustamatu akt – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas C‑208/03 P,
mille esemeks on Euroopa Kohtu kodukorra artikli 56 alusel 10. mail 2003 esitatud apellatsioonkaebus,
Jean-Marie Le Pen, elukoht Saint-Cloud (Prantsusmaa), esindaja: avocat F. Wagner,
hageja,
teised menetlusosalised:
Euroopa Parlament, esindajad: H. Krück ja C. Karamarcos, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja esimeses kohtuastmes,
Prantsuse Vabariik, esindajad: R. Abraham ja G. de Bergues ning L. Bernheim,
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans (ettekandja), kohtunikud R. Silva de Lapuerta, J. Makarczyk, P. Kūris ja G. Arestis,
kohtujurist: F. G. Jacobs,
kohtusekretär: R. Grass,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 27. jaanuari 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 J.-M. Le Pen palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑353/00: Le Pen v. parlament (EKL 2003, lk II‑1729; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega jäeti vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata hagi, mille ta oli esitanud Euroopa Parlamendi presidendi 23. oktoobri 2000. aasta avalduse vormis tehtud otsuse tühistamiseks, mis käsitleb tema Euroopa Parlamendi liikmemandaadi kaotamist (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
2 J.-M. Le Pen esitas samuti eraldi dokumendina EÜ artiklite 242 ja 243 alusel Euroopa Kohtu kantseleisse 10. juunil 2003 saabunud avalduse vaidlustatud otsuse täitmise peatamiseks. Euroopa Kohtu president lükkas selle avalduse tagasi 31. juuli 2003. aasta määrusega kohtuasjas C‑208/03 P‑R: Le Pen v. parlament (EKL 2003, lk I‑7939).
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigus
EÜ asutamisleping
3 EÜ artikli 190 lõikes 4 on ette nähtud, et Euroopa Parlament koostab ettepaneku otsesteks ja üldisteks valimisteks ühtse menetluse kohaselt kõikides liikmesriikides või kõikidele liikmesriikidele ühistel põhimõtetel ning nõusoleku saamisel Euroopa Parlamendilt, kes teeb otsuse parlamendiliikmete häälteenamusega, määrab nõukogu ühehäälselt asjakohased sätted, mida ta soovitab liikmesriikidel vastu võtta kooskõlas nende põhiseadusest tulenevate nõuetega.
1976. aasta akt
4 Nõukogu võttis 20. septembril 1976. aastal vastu nõukogu otsusele 76/787 ESTÜ/EMÜ/Euratom lisatud otsestel ja üldistel valimistel esindajate Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti (EÜT L 278, lk 1; edaspidi esialgses redaktsioonis „1976. aasta akt”).
5 1976. aasta akti artikli 3 lõikes 1 on sätestatud, et parlamendiliikmed „valitakse viieks aastaks”.
6 1976. aasta akti artikli 6 lõikes 1 on loetletud ametid, millega parlamendiliikme volitused ei ole ühitatavad ning selle lõikes 2 on ette nähtud, et „lisaks võib iga liikmesriik artikli 7 lõikes 2 ettenähtud asjaoludel kehtestada ühitamatust käsitlevad siseriiklikud reeglid”. Sama artikli lõikes 3 on sätestatud, et parlamendiliikmed, kelle suhtes lõiked 1 ja 2 saavad kohaldatavaks artiklis 3 osutatud viieaastase tähtaja jooksul, „asendatakse vastavalt artiklile 12”.
7 1976. aasta akti artikli 7 lõikes 1 on täpsustatud, et ettepaneku koostamine ühtse valimismenetluse kohta kuulub Euroopa Parlamendi pädevusse, kuid vaidluse asjaolude ilmnemise kuupäevaks ei olnud sellist valimismenetlust veel kehtestatud.
8 Vastavalt 1976. aasta akti artikli 7 lõike 2 sätetele:
„Kuni ühtse valimismenetluse jõustumiseni ning kui käesoleva akti teised sätted ei määra teisiti, reguleerivad valimismenetlust igas liikmesriigis selle siseriiklikud normid.”
9 1976. aasta akti artikkel 11 on sõnastatud järgmiselt:
„Kuni artikli 7 lõikes 1 osutatud ühtse valimismenetluse jõustumiseni kontrollib [parlament] esindajate volikirju. Sel eesmärgil võtab ta teadmiseks liikmesriikide poolt ametlikult teatatud tulemused ja lahendab käesoleva akti sätetest tuleneda võivad vaidlusküsimused, välja arvatud vaidlused, mis tulenevad aktis osutatud siseriiklikest normidest.”
10 1976. aasta akti artiklis 12 on sätestatud:
„1. Kuni artikli 7 lõikes 1 osutatud ühtse valimismenetluse jõustumiseni ning kui käesoleva akti teised sätted ei määra teisiti, kehtestab iga liikmesriik asjakohase menetluse artiklis 3 osutatud viieaastase volituste tähtaja jooksul vabaneva koha täitmiseks ülejäänud tähtajaks.
2. Kui koht jääb vabaks liikmesriigis kehtivate siseriiklike normide kohaldamisest tulenevalt, teatab liikmesriik sellest [parlamendile], kes võtab selle fakti teadmiseks.
Kõigil muudel juhtudel tõdeb koha vabanemist [parlament] ning teatab sellest liikmesriikidele.”
Parlamendi kodukord
11 Parlamendi kodukorra artikli 7, pealkirjaga „Volituste kontrollimine”, vaidluse asjaolude ilmnemise ajal kehtinud redaktsioonis (EÜT 1999, L 202, lk 1) oli ette nähtud:
„1. Vastutava komisjoni ettekande alusel kontrollib parlament viivitamatult iga oma vastvalitud liikme volitusi ja võtab vastu otsuse tema liikmemandaadi kehtivuse ning ka vaidluste kohta, mis võivad tekkida [1976. aasta akti] sätete alusel, ent mitte selliste vaidluste kohta, mis tekivad siseriiklike valimisseaduste alusel.
[…]
4. Vastutav komisjon tagab, et liikmesriikide või liidu ametiasutused saadaksid parlamendile viivitamatult igasuguse informatsiooni, mis võib mõjutada Euroopa Parlamendi liikme ülesannete täitmist või asendusliikmete järjestust, näidates ametisse nimetamise puhul ära otsuse jõustumise kuupäeva.
Kui liikmesriigi pädevad ametiasutused algatavad mõne parlamendiliikme vastu menetluse, mille tagajärjeks võib olla liikmemandaadi kaotamine, palub president hoida teda kursis menetluse käiguga. Ta suunab selle küsimuse edasi vastutavale komisjonile, kelle ettepanekul võib parlament võtta selles küsimuses vastu oma seisukoha.
5. Kuni parlamendiliikme volitusi pole kontrollitud või vaidluse kohta pole veel otsust vastu võetud, võtab parlamendiliige osa parlamendi ja selle organite istungitest ja koosolekutest ning tal on kõik sellest tulenevad õigused.
[…]”.
12 Sama kodukorra artiklis 8 „[p]arlamendiliikme ametia[ja]” kohta on muu hulgas sätestatud:
„1. Parlamendiliikme ametiaeg algab ja lõpeb vastavalt [1976. aasta aktile]. Ametiaeg lõpeb ka parlamendiliikme surma või tagasiastumise korral.
[…]
6. Ametiaja lõppemise ja koha vabaksjäämise kuupäeva arvestatakse järgmiselt:
– tagasiastumise korral on selleks kuupäev, mille parlament määras tagasiastumisteate põhjal kindlaks oma otsuses koha vabaksjäämise kohta;
– kui parlamendiliige nimetatakse ametisse, mida kas vastava riigi valimisseaduse või [1976. aasta akti] artikli 6 järgi ei saa ühitada Euroopa Parlamendi liikme ametiga, on selleks kuupäev, mille on teatanud liikmesriikide või liidu pädevad ametiasutused.
[…]
8. Kõik vaidlused parlamendiliikme ametisse määramise kehtivuse üle, kui parlamendiliikme volitused on juba kontrollitud, edastatakse vastutavale komisjonile, mis esitab viivitamatult ja hiljemalt järgmise osaistungjärgu alguseks parlamendile ettekande.
9. Parlament jätab endale õiguse kuulutada ametisse määramine kehtetuks või keelduda koha vabaksjäämise otsuse vastuvõtmisest, kui selgub, et ameti vastuvõtmine või selle mahapanemine tugines sisulisele veale või kehtetule tahteavaldusele.”
Siseriiklik õigus
13 7. juuli 1977. aasta seaduse nr 77-729 Euroopa Ühenduste Parlamendi valimiste kohta artiklis 5 (Journal officiel de la République Français (JORF), 8.7.1977, lk 3579), vaidlusele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „1977. aasta seadus”) on sätestatud:
„[Euroopa Parlamendi liikmete] valimistele kohaldatakse valimiskoodeksi artikleid LO 127–LO 130-1. [...]
Kui liikmemandaadi kestuse ajal ilmneb passiivse valimisõiguse puudumine, lõpetab see liikmemandaadi kehtivuse. Liikmemandaadi kehtivus lõpetatakse dekreediga.”
14 1977. aasta seaduse artikkel 25 on sõnastatud järgmiselt:
„Kõik valijad võivad [Euroopa Parlamendi liikmete] valimisi valimistulemuste väljakuulutamisele järgneva kuue päeva jooksul käesoleva seaduse kohaldamist puudutavates kõikides küsimustes vaidlustada Conseil d’État’s, kes teeb asjas otsuse. Otsus tehakse täiskogus.
Vaidlustamisel puudub edasilükkav jõud.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud ja menetlus Esimese Astme Kohtus
15 Euroopa Kohtule esitatud toimiku järgi on Esimese Astme Kohtule hagi esitamise aluseks oleva vaidluse allikaks hageja kriminaalkorras süüdimõistmine Prantsuse kohtute poolt ning sellisele süüdimõistmisele Prantsuse õiguse kohaselt lisanduvad sanktsioonid, mis on seotud valitavate mandaatide, eelkõige Euroopa Parlamendi liikme mandaadi, kasutamisega.
16 J.-M. Le Pen, kes oli valitud Euroopa Parlamendi liikmeks 13. juunil 1999, oli mõistetud enne seda tribunal correctionnel de Versailles (Prantsusmaa) 2. aprilli 1998. aasta otsusega süüdi vägivallas ja avalikus solvamises, seejärel tunnistati ta apellatsiooni korras süüdi vägivalla tarvitamises ametialaseid ülesandeid täitva avaliku võimu esindaja suhtes, kui nimetatud vägivalda tarvitanud isikule oli ohvri positsioon ilmselge või teada. Selle kuriteo eest, mis on ette nähtud ja karistatav Prantsuse kriminaalkoodeksi artikli 222-13 esimese taande lõike 4 alusel, mõisteti hagejale cour d’appel de Versailles 17. novembri 1998. aasta otsusega kolm kuud vanglakaristust tingimisi ning 5000 Prantsuse frangi suurune rahatrahv. Peale selle mõistis see kohus lisakaristusena sama koodeksi artiklis 131-26 ette nähtud õiguste kaotamise üheks aastaks, mis puudutas siiski ainult valitavust.
17 Kuna hageja nimetatud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus jäeti Cour de cassation’i (Prantsusmaa) 23. novembri 1999. aasta otsusega rahuldamata, kinnitas peaminister vastavalt 1977. aasta seaduse artikli 5 teisele taandele 31. märtsi 2000. aasta dekreediga, et „Jean-Marie Le Peni passiivse valimisõiguse puudumine lõpeta[s] tema Euroopa Parlamendi esindaja mandaadi”. See dekreet tehti Prantsuse välisministeeriumi peasekretäri 5. aprilli 2000. aasta kirjaga teatavaks hagejale ning Euroopa Parlamendi presidendile, kes teatas sellest 3. mai 2000. aasta täiskogu istungil Euroopa Parlamendi liikmetele ning väljendas oma kavatsust suunata see küsimus J.‑M. Le Peni liikmemandaadi kaotamise asjus parlamendi kodukorra artikli 7 lõike 4 teise taande kohaselt õigusasjade- ja siseturukomisjonile (edaspidi „õiguskomisjon”).
18 Õiguskomisjon kontrollis hageja volitusi 4., 15. ja 16. mai 2000. aasta suletud istungitel. Viimase istungi lõpus koostas selle komisjoni esimees parlamendi presidendile adresseeritud kirja, mis oli sõnastatud järgmiselt:
„Lugupeetud Proua President!
[Õiguskomisjon] kontrollis oma 16. mai 2000. aasta istungil Jean-Marie Le Peni volitusi. Komisjon on sellest teadlik, et Prantsuse Vabariigi Peaministri dekreet, millest teatati J.-M. Le Penile 5. aprillil 2000 ning mis avaldati 22. aprillil 2000 Journal officiel de la République Français’s, kuulub täitmisele. Komisjon tõi siiski välja, et nagu on mainitud kirjas, millega huvitatud isikule dekreedist teatati, võib see isik esitada Conseil d’État’le hagi, millele võib lisada taotluse dekreedi täitmise peatamise kohta.
Arvestades eile tehtud otsust esialgu ettepanekut mitte teha, et parlament võtaks J.-M. Le Peni puudutava dekreedi formaalselt teadmiseks, kontrollis komisjon võimalikke edaspidiseid samme. Selle otsuse toetuseks viidati pretsedendina B. Tapie juhtumile, millest järelduvalt võtab Euroopa Parlament liikmemandaadi kaotamise dekreedi formaalselt teadmiseks alles pärast Conseil d’État’le hagi esitamiseks ette nähtud tähtaja möödumist või vajaduse korral pärast Conseil d’État otsuse tegemist.”
19 Parlamendi president luges selle kirja parlamendi 18. mai 2000. aasta täiskogu istungil ette ning teatas kohe oma kavatsusest „järgida õiguskomisjoni arvamust”.
20 Parlamendi president teatas 9. juunil 2000 saadetud kirjas H. Védrine’ile ja P. Moscovicile, kes olid vastavalt välisminister ja Euroopa asjade minister, et „kuna liikmemandaadi kaotamine on lõplik […], võtab Euroopa Parlament [31. märtsi 2000. aasta] dekreedi formaalselt teadmiseks alles pärast Conseil d’État’le hagi esitamiseks ette nähtud tähtaja möödumist või vajaduse korral, pärast Conseil d’État otsuse tegemist”.
21 Prantsuse ametiasutused vaidlesid parlamendi seisukohale ägedalt vastu ning väitsid ühelt poolt, et parlament on nii käitudes rikkunud 1976. aasta akti artikli 12 lõiget 2 ning teiselt poolt, et esitatud põhjus ei saanud mingil juhul sellist rikkumist põhjendada, kuid seda vastuväidet ei rahuldatud.
22 Parlamendi president kinnitas 16. juuni 2000. aasta kirjas, et parlament „võtab J.‑M. Le Peni liikmemandaadi kaotamise teadmiseks [alles siis, kui 31. märtsi 2000. aasta dekreet on lõplik]”, mis seda veel ei olnud, kuna hageja esitas 5. juunil 2000 Conseil d’État’le nimetatud dekreedi peale tühistamishagi. President põhjendas seda seisukohta viitega pretsedendiks olevale B. Tapie juhtumile ning õiguskindluse nõudele.
23 Conseil d’État jättis 6. oktoobri 2000. aasta otsusega J.-M. Le Peni hagi rahuldamata. Seetõttu saatsid H. Védrine ja P. Moscovici 12. oktoobril 2000 parlamendi presidendile kirja, milles rõhusid asjaolule, et Prantsuse valitsus oli alati „ägedalt vastu vaielnud” parlamendi seisukohale, mille kohaselt tuleb oodata, et nimetatud kohus teeks otsuse hageja poolt 31. märtsi 2000. aasta dekreedi peale esitatud hagi osas – s.o seisukoht, mida valitsus pidas „1976. aasta akti sätte ja mõttega” vastuolus olevaks –, ning kutsuvad parlamenti „austa[ma] ühenduse õigust” ja võtma niipea kui võimalik J.-M. Le Peni liikmemandaadi kaotamine parlamendi presidendi aktiga teadmiseks.
24 Parlamendi president teatas 20. oktoobri 2000. aasta kirjas hagejale, et ta sai eelmisel päeval Prantsuse ametiasutustelt ametliku teate nimetatud Conseil d’État otsuse kohta ning et vastavalt Parlamendi kodukorrale ja 1976. aasta aktile „võtab [ta] [järgmise] 23. oktoobri täiskogu istungi alguses [31. märtsi 2000. aasta] dekreedi teadmiseks”.
25 J.-M. Le Pen teatas 23. oktoobri 2000. aasta kirjas parlamendi presidendile ühelt poolt, et ta on eespool nimetatud Conseil d’État otsuse vaidlustanud, kuna 1977. aasta seaduse artikli 25 sätete vastaselt ei võtnud seda vastu selle kohtu täiskogu, ning teiselt poolt, et ta oli esitanud Prantsuse Vabariigi Presidendile armuandmispalve ning hagi Euroopa Inimõiguste Kohtule, lootes saavutada tema liikmemandaadi kaotamise täitmise peatamist. Järelikult taotles J.-M. Le Pen, et õiguskomisjon peaks uue istungi ja kuulaks ta ära enne, kui parlament kiidab 31. märtsi 2000. aasta dekreedi heaks.
26 Parlamendi president ei rahuldanud seda taotlust. 23. oktoobri 2000. aasta täiskogu istungi vaidluste kokkuvõtte kohaselt tegi ta päevakorrapunkti all, pealkirjaga „Presidendi teade”, järgmise avalduse:
„Teen teile teatavaks, et 19. oktoobril 2000 saadeti mulle Prantsuse Vabariigi pädevate ametiasutuste 6. oktoobri 2000. aasta ametlik teadaanne, et Conseil d’État on jätnud rahuldamata hagi, mille oli esitanud Jean-Marie Le Pen Prantsuse peaministri 31. märtsi 2000. aasta dekreedi peale, mis käsitles tema Euroopa Parlamendi liikmemandaadi lõpetamist.
Teatan teile, et pärast seda on mulle saadetud Charles de Gaulle’i, Carl Langi, Jean-Claude Martinezi ja Bruno Gollnischi poolt Vabariigi Presidendile, Jacques Chiracile esitatud J.-M. Le Peni armuandmispalve.”
27 Selle avalduse järel andis parlamendi president sõna õiguskomisjoni esimehele, kes teatas:
„Proua President, [õiguskomisjon] kogunes pärast 15. ja 16. mai istungite arutelusid, et teha ettepanek peatada Jean-Marie Le Peni liikmemandaadi kaotamise teatavakstegemine Euroopa Parlamendi täiskogu istungil. Rõhutan, et õiguskomisjon tegi ettepaneku see teatavakstegemine peatada kuni J.‑M. Le Penile antud Prantsuse Conseil d’État’le hagi esitamise tähtaja möödumiseni või selle kohta otsuse tegemiseni. Siinkohal viitan 17. mai kuupäevaga kirjale, mille Te, Proua President, ise parlamendi koosseisu ees ette lugesite.
Conseil d’État – nagu Te ütlesite – jättis selle hagi rahuldamata ning teatas meile sellest rahuldamata jätmisest õigel ajal. Järelikult puudub vajadus seda teadet parlamendi koosseisu ees uuesti ette lugeda, mis on esmase õiguse sätete, täpsemalt [1976. aasta akti] artikli 12 lõike 2 järgi kohustuslik.
Armuandmispalve, mida Te, proua President, nimetasite, ei muuda selles olukorras midagi, kuna tegemist ei ole õigusliku kaebusega. Nagu näitab selle nimi, on see riigipea suvaotsustus, mis ei ole seotud Prantsuse valitsuse dekreediga, mis tuleb vastavalt õiguskomisjoni ettepanekule täiskogu istungil teatavaks teha.”
28 Pärast seda vahemärkust võttis parlamendi president sõnajärje üle ning teatas:
„Järelikult võtab Euroopa Parlament vastavalt [1976. aasta akti] artikli 12 lõikele 2 Prantsuse valitsuse teate Jean-Marie Le Peni liikmemandaadi kaotamise kohta teadmiseks.”
29 Seejärel kutsus ta hagejat saalist lahkuma ning peatas istungi, et tema lahkumist hõlbustada.
30 Parlamendi president teatas 27. oktoobri 2000. aasta kirjas Prantsuse välisministrile ühelt poolt, et parlament „võttis teadmiseks” J.-M. Le Peni liikmemandaadi kaotamise ning teiselt poolt kutsus ta välisministrit 1976. aasta akti artikli 12 lõike 1 kohaselt teatama talle isiku nime, kellele on tehtud ettepanek täita nii vabaksjäänud koht.
31 Mainitud minister vastas 13. novembri 2000. aasta kirjas, et „Front national’i Euroopa valimiste nimekirja järgi [peaks] Jean-Marie Le Penile järgnema Marie-France Stirbois”.
32 Neil asjaoludel esitas J.-M. Le Pen 21. novembril 2000 Esimese Astme Kohtu kantseleisse hagiavalduse vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Samal kuupäeval esitas hageja eraldi dokumendina Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud avalduse sama otsuse täitmise peatamiseks.
33 Esimese Astme Kohus rahuldas viimati nimetatud nõude 26. jaanuari 2001. aasta määrusega kohtuasjas T‑353/00 R: Le Pen v. parlament (EKL 2001, lk II‑125) ning peatas „Euroopa Parlamendi presidendi 23. oktoobri 2000. aasta avalduse vormis tehtud otsuse [täitmise] osas, milles see kujutab endast Euroopa Parlamendi otsust, millega parlament võttis teadmiseks hageja Euroopa Parlamendi liikmemandaadi kaotamise”. Seega sai J.-M. Le Pen oma Euroopa Parlamendi liikme staatuse tagasi ning liitus taas parlamendi koosseisuga, millest ta lahkus 23. oktoobril 2000.
34 Esimese Astme Kohus jättis J.-M. Le Peni hagi siiski vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata ning jättis tema enda ja parlamendi nii põhikohtuasja kui ka ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kohtukulud J.-M. Le Peni kanda.
Vaidlustatud kohtuotsus
35 Esimese Astme Kohus tugines selle järelduseni jõudmisel, mida toetasid nii parlament kui ka Prantsuse Vabariik, kellel lubati astuda menetlusse selle institutsiooni seisukohtade toetuseks, põhiliselt sellele, et vaidlustatud otsuse peale ei saa selle eripära arvestades EÜ artiklis 230 ette nähtud tühistamishagi esitada. Seoses sellega otsustas Esimese Astme Kohus täpsemalt järgmist:
„77 Tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õigusaktid, mille suhtes saab esitada tühistamishagi EÜ artikli 230 tähenduses, ainult siduvaid õiguslikke tagajärgi tekitavad meetmed, mis puudutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (Euroopa Kohtu 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/81: IBM v. komisjon, EKL 1981, lk 2639, punkt 9, ning Esimese Astme Kohtu 4. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑87/96: Assicurazioni Generali ja Unicredito v. komisjon, EKL 1999, lk II‑203, punkt 37). Seega võivad tühistamishagi esemeks olla nende laadist ja vormist olenemata kõik institutsioonide võetud meetmed, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1971. aasta otsus kohtuasjas 22/70: komisjon v. nõukogu, EKL 1971, lk 263, punkt 42).
78 Käesolevas asjas on [vaidlustatud] akt parlamendi presidendi 23. oktoobri 2000. aasta täiskogu istungil tehtud avaldus, mille kohaselt „[…] parlament võtab vastavalt [1976. aasta akti] artikli 12 lõikele 2 Prantsuse valitsuse teate [hageja] liikmemandaadi kaotamise kohta teadmiseks”.
79 Seega tuleb kontrollida, kas see avaldus tekitas hageja huve puudutavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis.
80 Seoses sellega tuleb meelde tuletada nimetatud avalduse tegemise õiguslikku tausta.
81 On selge, et vaidluse asjaolude ilmnemise ajal ei olnud Euroopa Parlamendi liikmete valimiseks kehtestatud ühtset valimismenetlust.
82 Seega, vastavalt 1976. aasta akti artikli 7 lõikele 2 reguleerisid nende valimiste valimismenetlust igas liikmesriigis siseriiklikud normid.
83 Nii selgub eelkõige 1976. aasta akti artikli 12 lõike 2 esimese lõigu sätetest, et Euroopa Parlamendi liikme koha vabaksjäämine võib tuleneda „liikmesriigis kehtivate siseriiklike normide kohaldamisest”.
84 1976. aasta akti rakendamiseks võttis [Prantsuse Vabariik] vastu 1977. aasta seaduse. Selle seaduse artiklis 2 on ette nähtud, et Euroopa Parlamendi liikmete valimistele kohaldatakse „valimiskoodeksi 1. raamatu 1. osa ning järgnevate peatükkide sätteid”. Sama seaduse artiklis 5, mis asub III peatükis, [pealkirjaga] „Valitavuse tingimused, ühildamatus”, on sätestatud eelkõige, et „[Euroopa Parlamendi liikmete] valimistele kohaldatakse valimiskoodeksi artikleid LO 127–LO 130-1”, et „[k]ui liikmemandaadi kestuse ajal ilmneb passiivse valimisõiguse puudumine, lõpetab see liikmemandaadi kehtivuse”, ning et „liikmemandaadi kehtivus lõpetatakse dekreediga”.
85 1976. aasta akti artikli 12 lõikes 2 on eristatud kahte Euroopa Parlamendi liikme koha vabaksjäämise eeldust.
86 Esimene eeldus on esitatud selle sätte esimeses lõigus ning hõlmab olukorda, kus koha vabaksjäämine tuleneb „siseriiklike normide kohaldamisest”. Teine eeldus, mis on ette nähtud sama sätte teises lõigus, käsitleb „kõi[ki] mu[id] juht[e]”.
87 Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et vastupidi hageja väitele ei ole esimene eeldus kuidagi piiratud 1976. aasta akti artiklis 6 nimetatud ühitamatuse juhtudega, vaid hõlmab ka passiivse valimisõiguse puudumise juhtusid. 1976. aasta akti artikli 6 lõikes 3 on muidugi sätestatud, et Euroopa Parlamendi liikmed, kellele kohaldatakse „lõigete 1 ja 2 sätteid”, asendatakse „vastavalt artikli 12 sätetele”. Sellest viitest ei saa siiski järeldada, et viimati nimetatud artikkel puudutab ainult artikli 6 lõigetes 1 ja 2 esitatud ühitamatuse juhtusid. Samuti tuleb tõdeda, et see artikkel 12 ei viita mingil viisil „ühitamatuse” mõistele, vaid kasutab palju laiemat „[koha] vabaksjäämise” mõistet.
88 1976. aasta akti artikli 12 lõikes 2 ette nähtud esimeses eelduses piirdub parlamendi roll sellega, et ta „võtab teadmiseks” huvitatud isiku koha vabaksjäämise. Teise eelduse kohaselt, mis hõlmab näiteks ühe oma liikme tagasiastumist, „sedastab parlament koha vabaksjäämist ja teatab sellest liikmesriigile”.
89 Kuna [vaidlustatud] otsus tehti 1976. aasta akti artikli 12 lõike 2 esimest lõiku kohaldades, tuleb käesolevas asjas kindlaks teha selles sättes ette nähtud „teadmiseks võtmise” toimingu ulatus.
90 Seoses sellega tuleb rõhutada, et „teadmiseks võtmisest” koosnev toiming ei seondu mitte asjassepuutuva isiku liikmemandaadi kaotamisega, vaid ainult faktiga, et tema koht on jäänud siseriiklike normide kohaldamise tagajärjel vabaks. Teisisõnu ei ole parlamendi roll mingil juhul liikmemandaadi kaotamise „elluviimine”, nagu väidab hageja, vaid see piirdub siseriiklike ametiasutuste poolt juba kindlaks tehtud koha vabaksjäämise, s.o varasema ning ainult nende ametiasutuste otsusest tuleneva õigusliku olukorra teadmiseks võtmisega.
91 Parlamendile selles olukorras antud kontrollipädevus on äärmiselt piiratud. See piirdub sisuliselt huvitatud isiku koha vabaksjäämise sisulise õigsuse kontrolliga. Vastupidi hageja esitatud väidetele, ei kuulu parlamendi pädevusse kohaldatavas siseriiklikus õiguses ette nähtud menetlusest kinnipidamise või huvitatud isiku põhiõiguste austamise kontrollimine. See pädevus on tegelikult ainult pädevatel siseriiklikel kohtutel või vajaduse korral Euroopa Inimõiguste Kohtul. Teisalt tuleb seoses sellega meelde tuletada, et hageja on käesolevas asjas pöördunud oma õiguste kaitseks nii Prantsuse Conseil d’État’sse kui Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Samuti tuleb märkida, et parlament ise ei ole oma kirjalikes avaldustes ega kohtuistungil kunagi väitnud, et tal oleks nii lai kontrollipädevus, kui seda väidab hageja.
92 Tuleb lisada, et nii lai arusaam parlamendi kontrollipädevusest 1976. aasta akti artikli 12 lõike 2 esimese lõigu raames võib viia selleni, et see institutsioon võib vaidlustada isegi siseriiklike ametiasutuste kinnitatud liikmemandaadi kaotamise seaduslikkuse ja keelduda koha vabaksjäämise teadmiseks võtmisest, kui ta leiab, et see ei ole toimunud nõuetekohaselt. Vaid kodukorra artikli 8 lõikes 9 on ette nähtud parlamendi võimalus keelduda koha vabaksjäämise otsuse vastuvõtmisest, ja seda ainult eeldusel, et ta peab sellise „vabaksjäämise” kindlaks tegema ning kui selles esineb „sisuline viga” või „kehtetu tahteavaldus”. Oleks paradoksaalne, kui parlamendil oleks siseriiklike ametiasutuste kindlaks tehtud koha vabaksjäämise ainuüksi teadmiseks võtmise korral laiem kaalutlusõigus, kui siis, kui ta peab ise koha vabaksjäämise kindlaks tegema.
93 Need järeldused ei ole kuidagi vastuolus [parlamendi] kodukorra artikli 7 lõike 4 [teise] lõigu sõnastusega. Nagu parlament ja Prantsuse valitsus on õigesti rõhutanud, kohaldatakse seda sätet „isegi lisaks liikmemandaadi kaotamisele” ning järelikult lisaks koha vabaksjäämisele. Selles on ette nähtud, et parlamendi president pöördub vastutava komisjoni poole, „kui liikmesriigi pädevad ametiasutused algatavad mõne parlamendiliikme vastu menetluse, mille tagajärjeks võib olla [parlamendiliikme] liikmemandaadi kaotamine”. Kui see menetlus on lõpule jõudnud ning kui pädevad siseriiklikud ametiasutused on kindlaks teinud huvitatud isiku koha vabaksjäämise, ei jää parlamendil üle muud, kui see koha vabaksjäämine vastavalt 1976. aasta akti artikli 12 lõike 2 esimesele lõigule teadmiseks võtta. Igal juhul ei saa kodukorra üks säte normide hierarhia põhimõtte kohaselt lubada 1976. aasta akti sätete rikkumist ning anda parlamendile laiemaid volitusi, kui need, mis tulenevad 1976. aasta aktist.
94 Neid järeldusi ei lükka ümber ka asjaolu, et kuni 23. oktoobrini 2000 osales hageja jätkuvalt parlamendi istungitel ning sai parlamendilt hüvitisi, ning et Prantsuse ametiasutused maksid talle kuni 24. oktoobrini 2000 palka. Poolte jaoks on selge, et 31. märtsi 2000. aasta dekreet kuulus täitmisele. Asjaolu, et parlament ei võtnud seda dekreeti teadmiseks kohe pärast Prantsuse ametiasutuste sellekohast teadet, vaid tegi seda hiljem, ning asjaolu, et see põhjustas hagejale teatud praktilisi tagajärgi, ei mõjuta õiguslikke tagajärgi, mis selle teatamisega kaasnevad, tulenevalt 1976. aasta akti artikli 12 lõike 2 kohaldamisest.
95 Hageja argumendid, mille kohaselt 1977. aasta seaduse artikkel 5 ohustab ühelt poolt parlamendi sõltumatust ning kujutab endast lubamatut sekkumist selle tegevusse, ning teiselt poolt on olemas üldpõhimõte, mille kohaselt „peab liikmemandaadi kaotamise teatavaks tegema asjaomane parlament”, on põhjendamata. Nagu eespool punktis 83 on juba välja toodud, tuleneb 1976. aasta akti artikli 12 lõike 2 esimesest lõigust selgelt, et Euroopa Parlamendi liikme koht võib jääda vabaks „liikmesriigis kehtivate siseriiklike normide kohaldamisest tulenevalt”. Kuna vaidluse asjaolude ilmnemise ajaks ei olnud kehtestatud ühtset valimismenetlust, olid see säte ning seeläbi 1977. aasta seadus täiel määral kohaldatavad. Olenemata parlamendi pädevuse laienemisest, ei saa uus pädevus välistada esmase õiguse normide, sh 1976. aasta akti kohaldamist, kuna seda ei ole sõnaselgelt tühistatud sama õigusjõuga aktiga.
96 Hageja väide, mis tugineb ühenduse õiguse ülimuslikkusele, ei ole samadel põhjendustel asjakohane. Käesolevas asjas puudub siseriikliku õiguse ja ühenduse õiguse vahel nii vasturääkivus kui ka vastuolu.
97 Eespool esitatud põhjendustest tuleneb, et 31. märtsi 2000. aasta dekreet on meede, mis tekitas käesolevas asjas hageja huvisid kahjustada võivaid siduvaid õiguslikke tagajärgi. [Vaidlustatud] akt ei olnud mõeldud eraldi selle dekreedi omadest erinevate õiguslike tagajärgede tekitamiseks.
98 Seega tuleb järeldada, et [vaidlustatud] akt ei saa olla EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi esemeks. Järelikult tuleb käesolev hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ilma et oleks vaja kontrollida teisi väiteid ja vastuvõetavusega seotud argumente.”
Apellatsioonkaebus
36 J.-M. Le Pen palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul sisuliselt tühistada vaidlustatud kohtuotsus põhjendusel, et see jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, lugeda see vastuvõetavaks ja põhjendatuks ning tühistada vaidlustatud otsus, või teise võimalusena saata asi tagasi Esimese Astme Kohtusse sisulise otsuse tegemiseks, mõista tema kasuks välja hüvitis 7622,45 euro suuruses summas kulude eest, mille väljamõistmist ei saa nõuda, ning mõista kõik käesoleva kohtuastme kohtukulud välja parlamendilt.
37 Parlament palub esimese võimalusena jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, kuna see on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamata, ning mõista kahe kohtuastme kohtukulud, sh ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud, välja hagejalt, ning teise võimalusena saata asi tagasi Esimese Astme Kohtusse.
38 Parlamendi toetuseks palub Prantsuse Vabariik jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning mõista kohtukulud välja hagejalt.
Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus
39 Kuna parlament ja Prantsuse valitsus on oma kirjalikes avaldustes vastavalt väitnud, et valdav osa apellatsioonkaebusest on vastuvõetamatu, kuna hageja piirdub oma Esimese Astme Kohtus esitatud väidete uuesti esitamisega, ilma et ta oleks selgelt näidanud vaidlustatud kohtuotsuse vaidlustatud osi ja õiguslikke argumente, mis toetavad eriomaselt tema tühistamisnõuet, tuleb meelde tuletada, et vastavalt EÜ artiklile 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule ja viimati nimetatud institutsiooni kodukorra artikli 112 lõike 1 punktile c tuleb apellatsioonkaebuses selgelt märkida selle otsuse vaidlustatud osad, mille tühistamist taotletakse, ning õiguslikud argumendid, mis toetavad eriomaselt seda nõuet. Apellatsioonkaebus, mis ilma et see sisaldaks edasi kaevatud kohtuotsuse õiguslike vigade selgitamisele eriliselt suunatud argumentatsiooni, ei vasta sellele nõudele, piirdudes Esimese Astme Kohtus juba esitatud väidete ja argumentide sõnasõnalise kordamise või taasesitamisega (4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil v. komisjon, EKL 2000, lk I‑5291, punktid 34 ja 35, ning 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑76/01 P: Eurocoton jt v. nõukogu, EKL 2003, lk I‑10091, punktid 46 ja 47).
40 Kui aga hageja vaidlustab ühenduse õiguse tõlgendamise või kohaldamise Esimese Astme Kohtu poolt, võib esimeses kohtuastmes kontrollitud õiguslikke küsimusi apellatsioonimenetluses uuesti arutada. Kui hageja ei saaks oma apellatsioonkaebust selliselt Esimese Astme Kohtus juba kasutatud väidete ja argumentidega põhistada, kaotaks nimetatud menetlus osa oma mõttest (vt eelkõige 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑41/00 P: Interporc v. komisjon, EKL 2003, lk I‑2125, punkt 17, ning 11. novembri 2003. aasta määrus kohtuasjas C‑488/01 P: Martinez v. parlament, EKL 2003, lk I‑13355, punkt 39).
41 Käesolev apellatsioonkaebus oma tervikus on mõeldud just hinnangute vaidlustamiseks, mida Esimese Astme Kohus andis erinevate temale esitatud õiguslike küsimuste kohta ning eelkõige 1976. aasta akti ja selle artikli 12 lõike 2 esimeses lõigus esineva fraasi „võtab selle fakti teadmiseks” ulatuse kohta.
42 Neil asjaoludel on käesolev apellatsioonkaebus vastuvõetav.
Apellatsioonkaebuse põhjendatus
43 Hageja vaidlustab oma apellatsioonkaebuses sisuliselt Esimese Astme Kohtu 1976. aasta akti artikli 12 lõikele 2 antud tõlgenduse ning täpsemalt selle vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97 esitatud järelduse, mille kohaselt vaidlustatud otsus ei olnud mõeldud eraldi 31. märtsi 2000. aasta dekreedi omadest erinevate õiguslike tagajärgede tekitamiseks. Peale selle, et selline järeldus on hageja väite kohaselt vastuolus sama otsuse punktides 90 ja 91 sisalduva väitega, mille kohaselt on parlamendil „siiski” piiratud kontrollipädevus olukorras, kus tal tuleb võtta teadmiseks siseriiklike ametiasutuste poolt juba kindlaks tehtud koha vabaksjäämine, rikub see samuti sama 1976. aasta akti artikli 12 ulatust.
44 Tuletades seoses sellega meelde Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt tuleb ühelt poolt tugineda pigem akti sisule, mitte vormile ning teiselt poolt võtta arvesse selle autori selget tahet, väidab hageja käesolevas asjas, et akt, millega tema valimismandaadist ilmajätmise kaudu on muudetud tema õiguslikku seisundit, on vaidlustatud otsus, mitte aga 31. märtsi 2000. aasta dekreet. Peale selle kinnitab seda tõlgendust nii 1976. aasta akti artikli 12 lõike 2 esimese lõigu sõnastus – mis kinnitas parlamendi kohustuse „võtta teadmiseks” siseriiklike normide kohaldamisest tulenev koha vabaksjäämine – kui ka õiguskomisjoni ja parlamendi presidendi suhtumine ning asjaolu, et ta jätkas kuni 23. oktoobrini 2000 parlamendis tööd ning sai kuni selle kuupäevani selle institutsiooni antavaid hüvitisi ja Prantsuse ametiasutuste makstavat palka.
45 Enne 1976. aasta akti artikli 12 lõike 2 ulatuse kontrollimist tuleb esmalt tagasi lükata hageja argument, mis tugineb vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste, täpsemalt selle punktide 91 ja 97 vahelisele vasturääkivusele. Lisaks sellele, nagu märkis Prantsuse valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et neis punktides ei kasutata kusagil sõna „siiski”, on nimetatud punkt 91, millele hageja viitas kontekstiväliselt ja osaliselt, vajalik nimetatud otsuse punktis 97 esitatud järelduseni jõudmiseks. Esimese Astme Kohus võis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97 järeldada, et vaidlustatud otsus ei tekitanud 31. märtsi 2000. aasta dekreedi omadest erinevaid õiguslikke tagajärgi, just ainult seetõttu, et ta sedastas punktis 91, et parlamendi kontrollipädevus on eriliselt piiratud ning hõlmab sisuliselt ainult koha vabaksjäämise materiaalse õigsuse kontrollimist – võimaluseta kontrollida eelkõige kohaldatavas siseriiklikus õiguses ette nähtud menetlusest kinnipidamist või huvitatud isiku põhiõiguste austamist.
46 Hageja põhiargumendi kohta, mis tugineb 1976. aasta akti artikli 12 lõike 2 ulatuse moonutamisele ning Esimese Astme Kohtu hindamisveale osas, mis puudutab vaidlustatud otsuse tegelikku õiguslikku olemust, mis toob ainsana kaasa muutuse tema õiguslikus seisundis, tuleb tõdeda, et väide, mille kohaselt tuleb selle selgitamiseks, kas aktide suhtes saab esitada hagi vastavalt EÜ artiklile 230, silmas pidada nii nende endi sisu kui ka nende autori tahet, on põhjendatud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei oma vorm, milles akt või otsus on tehtud, põhimõtteliselt selle akti või otsuse tühistamishagi esitamise kaudu vaidlustamise seisukohast tähendust (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus komisjon v. nõukogu, punkt 42, ning kohtuotsus IBM v. komisjon, punkt 9).
47 Kui selles valguses ei ole järelikult välistatud, et kirjalik teade, näiteks tavaline suuline avaldus, oleks allutatud Euroopa Kohtu kontrollile vastavalt EÜ artiklile 230, ei ole see võimalus siiski nii laiaulatuslik, et see rikuks Euroopa Parlamendi liikmete valimiste menetlusnorme.
48 Seoses sellega, nagu tõi õigesti esile Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81 ja 82, ei olnud vaidluse asjaolude ilmnemise ajaks parlamendiliikmete valimiseks kehtestatud ühtset valimismenetlust ning seda menetlust reguleerisid seega vastavalt 1976. aasta akti artikli 7 lõikele 2 iga liikmesriigi siseriiklikud normid.
49 Neis tingimustes, kuna vastavalt 1977. aasta seaduse artiklile 5 toob passiivse valimisõiguse puudumine kaasa parlamendi esindaja liikmemandaadi kaotamise, mis tehakse kindlaks dekreediga, ei ole parlamendil muud valikut, kui võtta siseriiklike ametiasutuste poolt juba kindlaks tehtud hageja koha vabaksjäämine viivitamata teadmiseks, kuna selline kindlakstegemine puudutab varasemat ning ainult nende ametiasutuste otsusest tulenevat õiguslikku olukorda, nagu Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 õigesti esile toonud. Ükski hageja esitatud argumentidest ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse raames viimati esitatud järelduse vaidlustamiseks kohane.
50 Seega, mis puutub esmalt hageja argumenti, mis tugineb 1976. aasta akti artikli 12 lõike 2 enda sõnastusele, mis kehtestab parlamendi kohustuse „võtta teadmiseks” liikmesriigis kehtivatest siseriiklikest normidest tulenev koha vabaksjäämine, siis see säte, kaugel sellest, et see toetaks hageja väidet, tõstab vastupidi selgelt esile parlamendi hindamisruumi täieliku puudumise selles küsimuses. Selles erilises olukorras ei seisne parlamendi roll mitte koha vabaksjäämise kindlakstegemises, vaid lihtsalt siseriiklike ametiasutuste poolt juba kindlaks tehtud koha vabaksjäämise teadmiseks võtmises, nagu Esimese Astme Kohus tõi õigesti välja vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88, samas kui muudel juhtudel, mis on seotud eelkõige ühe liikme tagasiastumise või surmaga, on sellel institutsioonil aktiivsem roll, kuna ta tõdeb ise koha vabaksjäämist ning teatab sellest vabaksjäämisest asjaomase riigi esindajale.
51 Seda tõlgendust toetab peale selle teiste 1976. aasta akti sätete, nt nagu selle artikli 11, ning parlamendi kodukorra artikli 7 lõike 1 sõnastus. Need kaks artiklit, mis käsitlevad parlamendiliikmete volituste kontrollimist, annavad parlamendile volituse teha otsus iga oma vastvalitud liikme mandaadi kehtivuse osas ning vaidlusküsimuste osas, mis võivad tekkida 1976. aasta akti sätete alusel, „välja arvatud vaidlused, mis tulenevad aktis osutatud siseriiklikest normidest” (1976. aasta akti artikkel 11), „ent mitte [vaidlusküsimused], mis tekivad siseriiklike valimisseaduste alusel” (nimetatud määruse artikli 7 lõige 1). Need täpsustused, mis võeti muutmata kujul üle 1976. aasta akti kehtivasse artiklisse 12, mida on muudetud nõukogu 25. juuni 2002. aasta ja 23. septembri 2002. aasta otsusega 2002/772/EÜ, Euratom (EÜT L 283, lk 1; ELT 09/04, lk 137), ning parlamendi käesoleval ajal kehtiva kodukorra artikli 3 lõikesse 1 (ELT 2005, L 44, lk 1), toetavad järelikult käesoleval ajal ühenduse õiguses kehtivas olukorras hästi parlamendi volituste täielikku puudumist siseriiklike normide kohaldamisest tuleneva koha vabaksjäämise korral.
52 Selle tõlgenduse vaidlustamisel tugineb hageja seejärel ilmaasjata vaidlustatud otsuse autori tahte tähtsusele selle otsuse vastuvõtmisel ning väidab täpsemalt, et õiguskomisjon ja parlamendi president pidasid „acquis püsivaks osaks” põhimõtet, mille kohaselt muutis hageja seisundit ainult tema liikmemandaadi kaotamise teadmiseks võtmise fakt. Peale selle, et selline argument käsitleb faktiliste asjaolude hindamist, mida Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse raames põhimõtteliselt ei kontrolli, tuleneb igal juhul mitmetest hagiavaldusele lisatud dokumentidest, et nimetatud parlamendikomisjon ja parlamendi president lugesid ennast selle Prantsuse ametiasutuste kindlaks tehtud liikmemandaadi kaotamisega seotuks.
53 Eelkõige kehtib see õiguskomisjoni 15. mai 2000. aasta erakorralise istungi teate kohta, millest selgub, et selle esimees võttis sõna, täpsustamaks ja juhtimaks komisjoni liikmete tähelepanu sellele, et parlamendi otsus peab piirduma „formaalselt teadmiseks võtmisega või sellest keeldumisega”, ning kaks päeva hiljem parlamendi presidendile saadetud kirja kohta, milles nimetatud komisjoni esimees rõhutas selgelt, et 31. märtsi 2000. aasta dekreet „kuulus täitmisele”. Neid kahte faktilist asjaolu, millele tuleb lisada parlamendi presidendi 9. juunil 2000 Prantsuse ametiasutustele saadetud kiri, milles parlamendi president viitab nimetatud dekreedist tuleneva liikmemandaadi kaotamise „lõplikkusele”, võeti kõiki arvesse vaidlustatud kohtuotsuses, vastavalt selle punktides 23, 24 ja 29. Käesoleva apellatsioonkaebuse raames ei ole vaidlustatud ühtegi Esimese Astme Kohtu nendes kolmes punktis tehtud järeldustest.
54 Lõpuks tuleb leida hageja esitatud tingimuste kohta, mille kohaselt ta sai parlamendi töös osaleda kuni 23. oktoobrini 2000 ning sai kuni selle kuupäevani nii selle institutsiooni antavaid hüvitisi kui ka Prantsuse ametiasutuste makstavat palka – mis tema arvates näitab, et ainult vaidlustatud otsus sai muuta tema õiguslikku seisundit ning järelikult saab see olla EÜ artikli 230 sätestatud hagi esemeks –, nagu leidis õigesti Esimese Astme Kohus, et tegemist on praktiliste tagajärgedega, mis tulenesid Prantsuse ametiasutuste 31. märtsi 2000. aasta dekreedist teatamise hilinenud teadmiseks võtmisest parlamendi poolt. See dekreet muutis ainsana hageja õiguslikku seisundit, tehes kindlaks tema liikmemandaadi kaotamise.
55 Hageja esitab oma väite toetuseks, mille kohaselt vaidlustatud otsus on vaidlustatav, kaks lisaargumenti. Esimene tugineb asjaolule, et Esimese Astme Kohus tõi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 selgelt välja, et hageja oli oma õiguste kaitseks pöördunud Conseil d’État’sse ja Euroopa Inimõiguste Kohtusse, mis tõestab, et vaidlustatud akt on olemas, kuna parlament hakkaks niimoodi tegelema faktiliste ja õiguslike asjaolude hindamisega. Teine argument käsitleb seda, et kinnitava akti teooria, millele tugineb nimetatud otsuse punkt 97, ei ole asjakohane, kuna punktis 91 nimetatud hagid kujutavad endast just uusi õiguslikke asjaolusid, mis ilmnesid 31. märtsi 2000. aasta dekreedi vastuvõtmise ja selle kuupäeva vahel, millal parlament võttis hageja liikmemandaadi kaotamise teadmiseks.
56 Seoses sellega piisab tõdemusest, et argument, mille kohaselt parlament hakkaks niimoodi tegelema faktiliste ja õiguslike asjaolude hindamisega, põhineb vaidlustatud kohtuotsuse ilmsel valestimõistmisel, nagu käesoleva otsuse punktis 45 on juba välja toodud, kuna Esimese Astme Kohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 täpselt, et kohaldatavas siseriiklikus õiguses ette nähtud menetlusest kinnipidamist ja huvitatud isiku põhiõiguste austamist peab kontrollima mitte parlament, vaid pädevad siseriiklikud kohtud või vajaduse korral Euroopa Inimõiguste Kohus. Kaugel sellest, et see kinnitaks parlamendi ükskõik millise kaalutluspädevuse olemasolu, kujutab hageja Conseil d’État’le ja nimetatud Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud hagide mainimine endast lisatõendit parlamendi sellise pädevuse puudumisest ning asjaolust, et vastupidi hageja väidetele sai ta oma õigusi kohtus tõhusalt kaitsta.
57 Mis puutub hageja väitesse, mille kohaselt Esimese Astme Kohus kohaldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97 varjatult kinnitava akti teooriat, siis puudub sellel igasugune alus. Nagu tõi välja kohtujurist oma ettepaneku punktis 63, siis peale selle, et nimetatud punkti 97 ükski osa ei vihja sellele, et Esimese Astme Kohus oleks otsustanud sellisele teooriale viidata, tõestavad vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused nende kogumis vastupidi, et 31. märtsi 2000. aasta dekreet ja vaidlustatud otsus erinevad nii oma olemuselt kui ka oma eseme poolest.
58 Eespool esitatud kõikide põhjenduste kohta tuleb järelikult leida, et Esimese Astme Kohus ei ole teinud õiguslikku viga, jättes J.-M. Le Peni hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
59 Järelikult tuleb käesolev apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja kontrollida teisi hageja esitatud väiteid, mis tuginevad nii vaidlustatud otsuse välisele kui ka selle sisemisele ebaseaduslikkusele.
Kohtukulud
60 Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel, mida kohaldatakse kodukorra artikli 118 alusel ka menetluses olevate apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna parlament on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb käesoleva kohtuastme kohtukulud, sh käesoleva otsuse punktis 2 nimetatud ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kohtukulud, välja mõista hagejalt. Sama artikli lõike 4 esimese lõigu alusel kannab Prantsuse Vabariik, kes on menetlusse astuja, ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista käesoleva kohtuastme kohtukulud, sh ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kulud, välja J-M. Le Penilt.
3. Prantsuse Vabariik kannab ise oma kohtukulud.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: prantsuse.