Kohtuasi C-203/03
Euroopa Ühenduste Komisjon
versus
Austria Vabariik
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – EÜ artikkel 249 ja artikkel 307 – Direktiivi 76/207/EMÜ artiklid 2 ja 3 – Meeste ja naiste võrdne kohtlemine – Keeld võtta naisi tööle allmaatöödele kaevandussektoris ning kõrgrõhutingimustes tehtavatele töödele või töötamiseks tuukrina
Kohtujurist F. G. Jacobsi ettepanek, esitatud 8. juulil 2004
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 1. veebruar 2005.
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Vaidlusese – Kindlaksmääramine kohtueelses menetluses – Etteheidete muutmine pärast põhjendatud arvamust, kuna muudeti siseriiklikke õigusnorme – Vastuvõetavus
(EÜ artikkel 226)
2. Sotsiaalpoliitika – Mees- ja naistöötajad – Töö saamine ja töötingimused – Võrdne kohtlemine – Erandid – Naistele tagatud kaitse – Ulatus – Keeld võtta naisi tööle maa-alusesse kaevandustööstusesse, kõrgrõhutingimustes tehtavatele töödele ja tuukritöödele – Vastuvõetamatus
(Nõukogu direktiiv 76/207, artikli 2 lõige 3)
1. Kuigi on selge, et EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi eset piirab selles sättes ette nähtud kohtueelne menetlus ning järelikult peavad komisjoni põhjendatud arvamus ja hagi põhinema samadel etteheidetel, ei saa see nõue sellegipoolest minna nii kaugele, et eeldada, et põhjendatud arvamuse resolutiivosas ja hagis esitatud etteheited kattuksid üksüheselt, eeldusel, et vaidluse eset ei ole laiendatud ega muudetud, vaid vastupidiselt sellele lihtsalt piiratud.
Osas, milles kohtueelse menetluse ajal on õigusakte muudetud, võib hagi puudutada siseriiklikke õigusnorme, mis ei ole põhjendatud arvamuses osutatud õigusnormidega identsed. Kui nende kahe menetlusastme vahepeal on õigusakte muudetud, siis piisab, kui kohtueelse menetluse käigus vaidlustatud õigusaktidega loodud süsteem on üldiselt säilinud nende meetmetega, mille liikmesriik on vastu võtnud pärast põhjendatud arvamuse esitamist ja mida vaidlustatakse hagiavalduses, kuid ei ole välistatud, et samamoodi piisaks sellest, kui uute meetmetega on põhjendatud arvamuse esemeks olevasse regulatsiooni viidud sisse erandid, mis parandavad osaliselt hagemist põhjustanud olukorda.
(vt punktid 28–30)
2. Direktiivi 76/207 meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega, artikli 2 lõige 3, kus nenditakse erineva kohtlemise vajadust naiste kaitse eesmärgil eriti seoses raseduse ja sünnitusega, ei luba siiski välistada naiste töölevõtmist teatavatele töödele ainult selle põhjendusega, et naisi tuleks meestest enam kaitsta riskide vastu, mis mõjutavad naisi ja mehi samamoodi ning mis erinevad sõnaselgelt nimetatud vajadustest naisi eriliselt kaitsta.
Järelikult ei kujuta ei üldine keeld naiste maa-alusesse kaevandustööstusesse ega kõrgrõhutingimustes tehtavatele töödele töölevõtmise kohta, mille suhtes kehtib rida erandeid, ega naiste tuukritöödele töölevõtmise absoluutne keeld endast selles sättes lubatud erinevat kohtlemist.
(vt punktid 43, 45, 50, 69, 74)
EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
1. veebruar 2005(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – EÜ artikkel 249 ja artikkel 307 – Direktiivi 76/207/EMÜ artiklid 2 ja 3 – Meeste ja naiste võrdne kohtlemine – Keeld võtta naisi tööle allmaatöödele kaevandussektoris ning kõrgrõhutingimustes tehtavatele töödele või töötamiseks tuukrina
Kohtuasjas C-203/03,
mille esemeks on 12. mail 2003 EÜ artikli 226 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: N. Yerrell ja H. Kreppel, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Austria Vabariik, esindajad: H. Dossi ja E. Riedl, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans ja A. Rosas, kohtunikud J.-P. Puissochet, R. Schintgen, N. Colneric (ettekandja), J. Malenovský, J. Klučka, U. Lõhmus ja E. Levits,
kohtujurist: F. G. Jacobs,
kohtusekretär: R. Grass,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 8. juuli 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Austria Vabariik on nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega (EÜT L 39, lk 40; ELT eriväljaanne 05/01, lk 187) nõudeid eirates säilitanud:
– 4. oktoobri 2001. aasta Verordnung des Bundesministers für Wirtschaft und Arbeit über Beschäftigungsverbote und -beschränkungen für Arbeitnehmerinnen (föderaalse majandus- ja tööhõiveministri määrus, mis käsitleb naiste töölevõtmise keelde ja piiranguid) (BGB1. II, 356/2001; edaspidi „2001. aasta määrus”) paragrahvis 2 üldise keelu naiste töölevõtmise kohta maa-alusesse kaevandustööstusesse, nähes ette piiratud hulga erandeid, ning
– 25. juuli 1973. aasta Druckluft- und Taucherarbeiten-Verordnung’i (määrus kõrgrõhutingimustes ja tuukrina töötamise kohta) (BGB1. 501/1973; edaspidi „1973. aasta seadus”) paragrahvides 8 ja 31 üldise keelu naiste töölevõtmise kohta seda liiki töödele,
on Austria Vabariik rikkunud selle direktiivi artiklitest 2 ja 3 ning EÜ artiklist 10 ja artiklist 249 tulenevaid kohustusi, ning mõista kohtukulud välja Austria Vabariigilt.
2 Austria Vabariik palub Euroopa Kohtul:
– jätta hagi 2001. aasta määruse osas vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja
– mõista kohtukulud välja komisjonilt,
ning juhul, kui Euroopa Kohus leiab hagi olevat vastuvõetava,
– jätta hagi rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Õiguslik raamistik
Rahvusvaheline õigus
3 Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (edaspidi „ILO”) 21. juuni 1935. aasta konventsiooni nr 45, mis käsitleb naiste tööjõu kasutamist allmaatöödel igat laadi kaevandustes, mille Austria Vabariik ratifitseeris 1937. aastal, artikkel 2 sätestab:
„Ühtki naist, olenemata tema vanusest, ei võeta tööle kaevandustesse allmaatöödele.”
4 Konventsiooni artikkel 3 sätestab:
„Siseriiklike õigusaktidega võib eespool nimetatud keelu alt vabastada:
a) juhtivatel kohtadel töötavad naised, kes ei tee füüsilist tööd;
b) tervishoiu ning sotsiaalhoolekande alal töötavad naised;
c) naised, kes läbivad oma õpingute käigus koolitusperioodi kaevanduse maa-alustes osades;
d) kõik teised naised, kel võib vahel tekkida vajadus minna kaevanduse maa-alustesse osadesse mittefüüsilise töö eesmärgil.”
5 Konventsiooni artikkel 7 sätestab:
„1. Käesoleva konventsiooni ratifitseerinud liikmesriik võib selle denonsseerida 10 aasta möödumisel kuupäevast, mil konventsioon esmakordselt jõustus, aktiga, mis edastatakse registreerimiseks Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile. Selline denonsseerimine ei jõustu enne, kui üks aasta pärast selle registreerimise kuupäeva.
2. Kõik konventsiooni ratifitseerinud liikmesriigid, kes ei kasuta käesolevas artiklis sätestatud denonsseerimisõigust aasta jooksul pärast eelmises lõigus nimetatud kümneaastase perioodi möödumist, jäävad konventsiooniga seotuks järgmiseks kümneaastaseks perioodiks ning võivad edaspidi konventsiooni denonsseerida pärast iga kümneaastase perioodi möödumist käesolevas artiklis sätestatud tingimuste kohaselt.”
6 ILO konventsioon nr 45 jõustus 30. mail 1937.
7 ILO 22. juuni 1995. aasta konventsioon nr 176 ohutuse ja tervishoiu kohta kaevandustes ei ole suunatud ainult meestele, vaid näeb ette ohutust ja tervishoidu puudutavaid eeskirju töötaja soost sõltumata.
8 Austria Vabariik ratifitseeris selle konventsiooni 26. mail 1999, kuid ei ole denonsseerinud ILO konventsiooni nr 45.
Ühenduse õigus
9 EÜ artikli 307 esimeses ja teises lõigus on sätestatud:
„Käesoleva lepingu sätted ei mõjuta õigusi ja kohustusi, mis tulenevad enne 1. jaanuari 1958 või ühinevate riikide puhul enne nende ühinemise kuupäeva sõlmitud lepingutest ühe või mitme liikmesriigi ja ühe või mitme kolmanda riigi vahel.
Kui nimetatud lepingud ei ole kooskõlas käesoleva lepinguga, kasutavad asjassepuutuvad liikmesriigid kõiki vajalikke vahendeid kindlakstehtud vastuolude kõrvaldamiseks. Sel puhul abistavad liikmesriigid vajaduse korral üksteist ning kui see on põhjendatud, võtavad vastu ühise seisukoha.”
10 Direktiivi 76/207 artikli 2 lõigetes 1–3 on ette nähtud:
„1. Järgnevate sätete kohaldamisel tähendab võrdse kohtlemise põhimõte seda, et puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine, eriti seoses perekonnaseisuga.
2. Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust selle kohaldamisalast välja arvata selline kutsealane tegevus, ja kui see on asjakohane, siis ka sellega seotud koolitus, mille puhul tegevuse laadi või konteksti tõttu on töötaja sugu määravaks teguriks.
3. Käesolev direktiiv ei piira naiste kaitset käsitlevate sätete kohaldamist, eriti seoses raseduse ja sünnitusega.”
11 Direktiivi artikkel 3 sätestab:
„1. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine tähendab, et puudub igasugune sooline diskrimineerimine nendes tingimustes, kaasa arvatud valikukriteeriumides, mis on seotud töö või ametikoha saamisega ükskõik millises tegevusvaldkonnas ja -alal või ametiastmel.
2. Sel eesmärgil võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et:
a) kõik võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevad õigus- ja haldusnormid tühistatakse;
[…]”.
12 Nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate töökaitse täiustamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (kümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (EÜT L 348, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 110) artikkel 2 sätestab:
„Mõisted
Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) rase töötaja – rase töötaja, kes kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja/või siseriiklike tavadega teatab tööandjale oma olukorrast;
b) hiljuti sünnitanud töötaja – hiljuti sünnitanud töötaja siseriiklike õigusaktide ja/või siseriiklike tavade tähenduses, kes kooskõlas kõnealuste õigusaktide ja/või tavadega teatab tööandjale oma olukorrast;
c) rinnaga toitev töötaja – rinnaga toitev töötaja siseriiklike õigusaktide ja/või siseriiklike tavade tähenduses, kes kooskõlas kõnealuste õigusaktide ja/või tavadega teatab tööandjale oma olukorrast.”
13 Selle direktiivi artikkel 4 sätestab:
„Hindamine ja teavitamine
1. Kõikide tegevuste puhul, mis võivad tõenäoliselt kaasa tuua konkreetse ohu sattuda kokkupuutesse ohutegurite, protsesside või töötingimustega, mille mittetäielik loetelu on esitatud I lisas, hindab tööandja kas otse või direktiivi 89/391/EMÜ artiklis 7 nimetatud kaitse- ja ennetusmeetmete abil nende iseloomu, määra ja mõjuaega artiklis 2 määratletud töötajatele asjaomases ettevõttes ja/või asutuses, selleks et:
– hinnata mis tahes riski artiklis 2 määratletud töötaja ohutusele või tervisele ning võimalikku mõju tema rasedusele või rinnaga toitmisele,
– otsustada, milliseid meetmeid tuleks võtta.
2. Ilma et see piiraks direktiivi 89/391/EMÜ artikli 10 kohaldamist, teavitatakse vastava ettevõtte ja/või asutuse artiklis 2 määratletud töötajaid ja töötajaid, kes tõenäoliselt võivad olla ühes artiklis 2 nimetatud olukordadest, ja/või nende esindajaid lõikes 1 nimetatud hindamise tulemustest ja kõikidest meetmetest, mida rakendatakse ohutuse ja tervise tagamiseks tööl.”
14 Direktiivi 92/85 artikkel 5 sätestab:
„Lähtuvalt hindamistulemustest võetavad meetmed
1. Ilma et see piiraks direktiivi 89/391/EMÜ artikli 6 kohaldamist, kui artikli 4 lõikes 1 nimetatud hindamise tulemused toovad ilmsiks ohu artiklis 2 määratletud ohutusele või tervisele või mõju tema rasedusele või rinnaga toitmisele, võtab tööandja vajalikud meetmed tagamaks, et asjaomase töötaja töötingimuste ja/või töötundide ajutise reguleerimisega oleks töötaja kokkupuude sellise ohuga välistatud.
2. Kui töötingimuste ja/või töötundide reguleerimine ei ole tehniliselt ja/või objektiivselt võimalik või kui on nõuetekohaselt põhjendatud, et selline nõudmine ei ole mõistlik, võtab tööandja vajalikud meetmed, et viia asjaomane töötaja üle teisele tööle.
3. Kui teisele tööle üleviimine ei ole tehniliselt ja/või objektiivselt võimalik või kui on nõuetekohaselt põhjendatud, et selline nõudmine ei ole mõistlik, antakse asjaomasele töötajale puhkust vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele kogu ajavahemikuks, mis on vajalik tema ohutuse või tervise kaitsmiseks.
4. Käesoleva artikli sätteid kohaldatakse mutatis mutandis juhul, kui artikli 6 kohaselt keelatud tegevusalal töötaja rasestub või hakkab rinnaga toitma ja teatab sellest tööandjale.”
15 Direktiivi 92/85 artikkel 6 kõlab järgmiselt:
„Juhud, mil kokkupuude ohuteguritega on keelatud
Lisaks töötajate kaitset käsitlevatele üldsätetele, eriti neile, mis on seotud töökeskkonna mõjurite piirväärtustega:
1. artikli 2 punktis a määratletud rasedaid töötajaid ei tohi mingitel asjaoludel kohustada täitma ülesandeid, mille puhul hindamine on toonud ilmsiks ohu puutuda kokku II lisa A jaos loetletud ohtlike või tervistkahjustavate tegurite ja töötingimustega;
2. artikli 2 punktis c määratletud rinnaga toitvaid töötajaid ei tohi mingitel asjaoludel kohustada täitma ülesandeid, mille puhul hindamine on toonud ilmsiks ohu puutuda kokku II lisa B jaos loetletud ohtlike või tervistkahjustavate tegurite ja töötingimustega.”
16 Direktiivi I lisas „Ohutegurite, protsesside ja töötingimuste mittetäielik loetelu, viidatud artikli 4 lõikes 1” on täpsustatud:
„A. Ohutegurid
1. Füüsikalised ohutegurid, kui neid loetakse ohuteguriteks, mis põhjustavad lootekahjustusi ja/või tõenäoliselt lõhuvad platsenta kinnitust, eriti:
a) löögid, vibratsioon või liikumine;
b) raskuste käsitsi teisaldamine, mis võib kaasa tuua ohu eriti selja- ja nimmepiirkonnale;
c) müra;
[…]
f) äärmuslik külm ja kuumus;
g) liigutused ja asendid, lähetused – asutuse piires või väljapoole –, vaimne ja füüsiline väsimus ning muud füüsilised koormused, mis on seotud direktiivi artiklis 2 määratletud töötaja tegevusega.
2. Bioloogilised ohutegurid
[…]
3. Keemilised ohutegurid
Järgmised keemilised ohutegurid, niivõrd kui on teada, et need ohustavad rasedate naiste ja veel sündimata laste tervist ning niivõrd, kui need veel ei esine II lisas:
[…]
e) süsinikmonooksiid;
[…]
B. Protsessid
– Direktiivi 90/394/EMÜ I lisas loetletud tööstuslikud protsessid.
C. Töötingimused
– Maa-alune kaevandustöö.”
17 Direktiivi 92/85 II lisa pealkirjaga „Mõjurite, protsesside ja töötingimuste mittetäielik loetelu, nimetatud artiklis 6” sätestab:
„A. Artikli 2 punktis a määratletud rasedad töötajad
1. Ohutegurid
a) Füüsikalised ohutegurid
– Töötamine kõrgrõhukeskkonnas, nt survestatud ruumis või tuukrina.
[…]
2. Töötingimused
– Maa-alune kaevandustöö.
B. Artikli 2 punktis c määratletud rinnaga toitvad töötajad
[…]
2. Töötingimused
– Maa-alune kaevandustöö.”
Siseriiklik õigus
18 30. aprilli 1938. aasta Arbeitszeitordnung’i (tööaega reguleeriv määrus) (Deutsches RGB1. I lk 447; GB1.f.d.L.Ö 231/1939; edaspidi „1938. aasta määrus”) paragrahv 16 sätestas:
„Töölevõtmise keeld
1. Naistöötajaid ei võeta tööle kaevandustesse, soolatootmisesse, töötlemisettevõtetesse, maa-alustesse kaevandustesse või lahtistesse karjääridesse, samuti ei võeta neid tööle maapealsetele kaevandamistöödele (välja arvatud eeltöötlemine, st eraldamine ja pesemine) ega transpordi- või laadimistöödele.
2. Samuti ei võeta naistöötajaid tööle koksitehastesse või mis tahes liiki ehituse toormaterjalide transporditöödele.
3. Naistöötajate palkamise teatavat liiki tegevusele või tööle, mis toob kaasa erilisi riske tervisele või kõlbelisusele, võib tööhõiveminister (Reichsarbeitsminister) täiesti keelata või seada selle sõltuvusse teatavatest tingimustest.”
19 See säte tühistati 1972. aastal, välja arvatud maa-aluse kaevanduste osas.
20 Alates 1. augustist 2001 reguleerib naiste töölevõtmist maa-alusesse kaevandustööstusesse 2001. aasta määrus.
21 Selle määruse paragrahv 2 pealkirjaga „Töötamine maa-aluses kaevandustööstuses” kõlab järgmiselt:
„1. Naistöötajaid maa-alusesse kaevandustööstusesse tööle ei võeta.
2. Lõiget 1 ei kohaldata:
1. juhtivatel või tehnilistel kohtadel vastutavat tööd tegevatele naistöötajatele, kes ei tee füüsilist pingutust nõudvat tööd;
2. naistöötajatele, kes töötavad sotsiaal- või tervishoiuteenuste alal;
3. naistöötajatele, kes peavad läbima kutseõppe osana oma õpingutest või samaväärsest juhendamisest – selle kutseõppe kestuse ajaks;
4. naistöötajatele, kes üksnes vahetevahel töötavad maa-aluses kaevandustööstuses ametikohal, mis ei ole füüsilist pingutust nõudev.”
22 Sama määruse paragrahv 4 pealkirjaga „Erilist füüsilist pingutust nõudvad tööd” sätestab:
„1. Naistöötajaid ei palgata tööle, kus nad koormuste tõstmise, kandmise, lükkamise, pööramise või muu transportimise kaudu puutuvad kokku erilise füüsilise pingutusega, mis koormab nende organismi kahjulikul viisil.
2. Hinnates lõikes 1 viidatud töid, tuleb pingutuse ning koormatuse puhul määravate teguritena arvesse võtta eelkõige koorma kaalu, liiki ning kuju; transpordivahendeid ja transpordi kiirust; tööaega ning töösagedust ning naistöötajate töövõimet.
3. Lõiget 1 ei kohaldata töödele, mille puhul naistöötajaid palgatakse üksnes lühikesteks perioodideks või tingimustesse, mida ei arvata olevat kahjulikud nende elule või tervisele.”
23 1973. aasta määruse paragrahv 8 sätestab:
„1. Kõrgrõhutingimustesse võib tööle võtta üksnes 21-aastaseid või vanemaid meestöötajaid, kelle tervislik seisund on selleks sobiv.
[…]
2. […] Kui lõikes 1 sätestatud tervisenõue on täidetud, võib järelevalvepersonalina või muude tööde tegemiseks, mis ei koorma nende organismi ülemäära, võtta kõrgrõhutingimustesse tööle ka 21-aastaseid või vanemaid naistöötajaid. […]”
24 1973. aasta määruse paragrahv 31 sätestab:
„1. Tuukritena võib tööle võtta üksnes selliseid 21-aastaseid või vanemaid meestöötajaid, kelle tervislik seisund on selleks sobiv ning kellel on tervise ja ohutuse kaitseks vajalikud eriteadmised ning erialane töökogemus. […]”
Kohtueelne menetlus
25 Kuna 1938. aasta määrusega sätestatud keeld naiste maa-alusesse kaevandustööstusesse töölevõtmise kohta oli ühenduse õigusega vastuolus, samuti ka sellega sarnane kõrgrõhutingimustes töötamist ja tuukritöid puudutav keeld, alustas komisjon menetlust liikmesriigi kohustuste rikkumise küsimuses. Pärast seda, kui komisjon oli saatnud Austria Vabariigile ametliku teate, millega kohustas teda esitama omapoolsed märkused, saatis ta Austriale 7. veebruaril 2002 põhjendatud arvamuse, millega kutsus liikmesriiki üles võtma vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvates teate kuupäevast. Maa-alusesse kaevandustööstusesse töölevõtmise küsimuses viidati arvamuses 1938. aasta määrusele, mitte 2001. aasta määrusele, mis on käesoleva hagi esemeks ning millele viidati esmakordselt vastuses, mille Austria valitsus andis põhjendatud arvamusele.
26 Kuna Austria ametiasutuste edastatud teabest ilmnes, et põhjendatud arvamuses osutatud olukord, mis sisuliselt tähendab liikmesriigi kohustuste rikkumist, eksisteerib endiselt, otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.
Hagi
Hagi vastuvõetavus
Austria valitsuse argumendid
27 Austria valitsus leiab, et komisjoni hagi on naiste maa-alusesse kaevandustööstusse töölevõtmise keelu osas vastuvõetamatu. Ta väidab, et komisjoni põhjendatud arvamus ja hagi peavad põhinema samadel etteheidetel. Viidates 10. septembri 1996. aasta otsusele kohtuasjas C‑11/95: komisjon v. Belgia (EKL 1996, lk I-4115), väidab Austria valitsus, et üksnes juhtudel, kui kohtueelse menetluse käigus vaidlustatud meetmed on säilitatud tervikuna, ei mõjuta põhjendatud arvamuse ning hagiavalduse esitamise vahepeal vastu võetud siseriiklike õigusaktide muudatused hagi vastuvõetavust. Nimelt muutis 2001. aasta määrus olukorda märgatavalt.
Euroopa Kohtu hinnang
28 On selge, et EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi eset piirab selles sättes ette nähtud kohtueelne menetlus ning järelikult peavad põhjendatud arvamus ja hagi põhinema samadel etteheidetel (vt eelkõige 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑227/01: komisjon v. Hispaania, EKL 2004, lk I‑8253, punkt 26).
29 Sellegipoolest ei saa see nõue minna nii kaugele, et eeldada, et põhjendatud arvamuse resolutiivosas ja hagis esitatud väited kattuksid üksüheselt, eeldusel, et vaidluse eset ei ole laiendatud ega muudetud, vaid vastupidiselt sellele lihtsalt piiratud (11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑139/00: komisjon v. Hispaania, EKL 2002, lk I-6407, punkt 19). Osas, milles kohtueelse menetluse ajal on õigusakte muudetud, võib hagi puudutada siseriiklikke õigusnorme, mis ei ole põhjendatud arvamuses osutatud õigusnormidega identsed.
30 Eespool viidatud kohtuotsus komisjon v. Belgia ei välista sellist tõlgendust. Selle otsuse punktis 74 on Euroopa Kohus sedastanud, et kui nende kahe menetlusastme vahepeal on õigusakte muudetud, siis piisab, kui kohtueelse menetluse käigus vaidlustatud õigusaktidega loodud süsteem on üldiselt säilinud nende meetmetega, mille liikmesriik on vastu võtnud pärast põhjendatud arvamuse esitamist ja mida vaidlustatakse hagiavalduses. Selle konstateeringuga ei ole Euroopa Kohus välistanud, et samamoodi piisaks sellest, kui uute meetmetega on põhjendatud arvamuse esemeks olevasse regulatsiooni viidud sisse erandid, mis parandavad osaliselt hagemist põhjustanud olukorda. Hagi vastuvõetamatuks tunnistamine sellises olukorras võimaldaks liikmesriigil takistada liikmesriigi kohustuste rikkumise asjas algatatud menetlust, muutes pärast iga põhjendatud arvamuse saamist vähesel määral oma õigusakte, samas kui kritiseeritavad õigusnormid kehtiksid edasi.
31 Käesoleval juhul keelab 2001. aasta määruse paragrahv 2 sarnaselt 1938. aasta määruse paragrahviga 16 naiste maa-alusesse kaevandustööstusesse töölevõtmise. Erinevalt varasemast määrusest on uue määrusega ette nähtud teatud erandid, mis piiravad sellise keelu ulatust. Seega hagi vastuvõetavaks tunnistamine käesolevas vaidluses kaitseõigust ei kahjusta, kuna kõiki absoluutse keelu kasuks rääkivaid argumente, eelkõige meditsiinilisi ja füüsilisi, oleks saanud esitada kohtueelses menetluses ning need argumendid on sisuliselt sellised, mida on kasutatud erandeid võimaldava keelu põhjendamiseks.
32 Järelikult ei ole Austria valitsuse esitatud vastuvõetamatuse vastuväide põhjendatud.
Keeld võtta naistöötajateid tööle maa-alusesse kaevandustööstusesse
Direktiiv 76/207
– Poolte argumendid
33 Komisjon väidab, et 2001. aasta määruse paragrahv 2, mis lubab naisi maa-alusesse kaevandustööstusesse tööle võtta vaid teatavatele tööde tegemiseks, ei ole kooskõlas direktiivi 76/207 artikli 3 lõikega 1. Arvestades, et selle direktiiviga on ette nähtud teatud diskrimineerimise keelu piirangud, ei saa käesolevas kohtuasjas sellele toetuda, põhjendamaks vaidlusalust töölevõtmise keeldu.
34 Komisjon leiab, et töötamine maa-aluses kaevandustööstuses ei kujuta endast seda laadi töö tegemist, millele on viidatud nimetatud direktiivi artikli 2 lõikes 2.
35 Direktiivi 76/207 artikli 2 lõikes 3 sätestatud meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõttest kõrvalekaldumise kohta väidab komisjon, et naisi maa-aluses kaevandustööstuses ähvardavad ohud ei erine ohu iseloomu silmas pidades üldiselt mehi ähvardavatest ohtudest.
36 Austria valitsus väidab viimati nimetatud sättele toetudes, et 2001. aasta määruse paragrahv 2 on direktiiviga 76/207 kooskõlas.
37 Valitsus leiab, et töö maa-aluses kaevandustööstuses tähendab tugi- ja liikumiselundkonna pidevat koormust piiravas asendis ning ülestõstetud kätega tehtavat tööd olukorras, kus õhk on tugevalt küllastunud eelkõige kvartsitolmu, lämmastik- ja süsinikmonooksiidiga ning kus temperatuur ja niiskusesisaldus on suurema osa ajast keskmisest kõrgemad. See põhjustab töötajatele sagedasi kopsu-, liigese- ja selgroohaigusi (põlvevigastused, selgroolülide vaheketaste kahjustused, lihasreuma).
38 Naiste lihasmass ja -jõud, kopsumaht, hapniku omandamise võime, vere kogus ja vere punaliblede arv on keskmiselt väiksem kui meestel. Naistel, kellel on töökohal suur füüsilise koormus, on suurem oht nurisünnituseks, samuti osteoporoosi oht menopausi ajal ning neil esineb sagedamini peavalusid.
39 Kuna naiste selgroolülid on keskmiselt väiksemad, on raskuste kandmine neile ohtlikum kui meestele. Pealegi suureneb pärast mitut sünnitust nimmepiirkonna selgroolülide vigastuste oht.
40 Seega ilmneb meeste ja naiste kehaehituse erinevusest selgelt, et suurt füüsilist pingutust nõudev töö maa-aluses kaevandustööstuses on naistele ohtlikum, erinevalt näiteks öötööst, mis eeldab naistelt ja meestelt samasugust pingutust.
41 Selles suhtes väidab komisjon eelkõige, et Austria valitsus on kohtueelses menetluses ise väitnud, et „füüsiliste võimete skaala on lai, kattumine meeste vastavate näitajatega on tuntav ning seega tuleb anda individuaalne hinnang”.
– Euroopa Kohtu hinnang
42 Direktiivi 76/207 artikli 3 lõike 1 kohaselt tähendab võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine seda, et puudub igasugune sooline diskrimineerimine nendes tingimustes, mis on seotud töö või ametikoha saamisega. On selge, et 2001. aasta määruse paragrahvi 2 lõige 1 sätestab kaevandustööstusesse töölevõtmisel meeste ja naiste erineva kohtlemise. Arvestades seda, et Austria valitsus toetub selle direktiivi artikli 2 lõikes 3 sätestatud erandile, tuleb uurida, kas selline erinev kohtlemine kuulub viidatud sätte alla ning on seega lubatud.
43 Nagu Euroopa Kohus on 30. juuni 1998. aasta otsuses C‑394/96: Brown (EKL 1998, lk I-4185, punkt 17) sedastanud, tunnustab direktiivi 76/207 artikli 2 lõige 3 seeläbi, et jätab liikmesriikidele õiguse säilitada või kehtestada õigusnorme, mille eesmärk on kaitsta naisi seoses „raseduse ja sünnitusega”, esiteks naise bioloogilise seisundi kaitse õigustatust raseduse ajal ja pärast rasedust ning teiseks ema ja lapse erilise suhte kaitse õigustatust sünnitusele järgneval perioodil, arvestades sugudevahelise võrdse kohtlemise põhimõtet.
44 Just seetõttu, et teatud tegevused võivad kujutada endast spetsiifilist ohtu rasedale, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvale töötajale ohtlike mõjurite, tööprotsesside või töötingimuste näol, mis ohustavad turvalisust või tervist, on ühenduse seadusandja direktiivi 92/85 vastu võttes näinud ette võimaluse ohte hinnata ja neist teavitada, samuti teatud tööde tegemise keelu.
45 Sellegipoolest ei luba direktiivi 76/207 artikli 2 lõige 3 välistada naiste töölevõtmist teatavatele töödele ainult selle põhjendusega, et naisi tuleks meestest enam kaitsta riskide vastu, mis mõjutavad naisi ja mehi samamoodi ning mis erinevad selgesõnaliselt nimetatud vajadustest naisi eriliselt kaitsta (vt selle kohta 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston, EKL 1986, lk 1651, punkt 44, ja 11. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑285/98: Kreil, EKL 2000, lk I‑69, punkt 30).
46 Samuti pole lubatud välistada naiste töölevõtmist teatavatele töödele seetõttu, et nad on keskmiselt meestest väiksemad ja nõrgemad, kui sarnaste füüsiliste näitajatega meeste töölevõtmine on lubatud.
47 Kuigi 2001. aasta määrus tõepoolest ei keela naiste töölevõtmist maa-alusesse kaevandustööstusesse, ilma et oleks sätestanud selle keelu suhtes erandeid, on käesoleval juhul nimetatud määruse paragrahvi 2 lõike 1 üldkeelu kohaldamisala siiski liiga lai, kuna see välistab naiste töölevõtmise isegi nendele töödele, mis ei ole füüsiliselt pingutavad ning mis järelikult ei kujuta endast spetsiifilist ohtu naise bioloogiliste funktsioonide (st rasestumine ja sünnitamine) säilimisele või raseda, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitva töötaja ohutusele või tervisele või lootele.
48 Selle määruse paragrahvi 2 lõike 2 punktis 1 ette nähtud erand kehtib üksnes juhtivatel või tehnilistel kohtadel vastutavat tööd tegevate naistöötajate suhtes, st kes töötavad „vastutaval” ehk ametialase hierarhia kõrgemal kohal. Viidatud lõike punktis 2 ette nähtud erand puudutab üksnes naistöötajaid, kes töötavad sotsiaal- või tervishoiuteenuste alal, ning sama lõike punktides 3 ja 4 on käsitletud vaid ajaliselt piiratud konkreetseid olukordi.
49 Selline regulatsioon läheb kaugemale, kui on vajalik selleks, et tagada naiste kaitse direktiivi 76/207 artikli 2 lõike 3 tähenduses.
50 Järelikult ei kujuta 2001. aasta määruse paragrahvi 2 lõikes 1 sätestatud üldine keeld naiste maa-alusesse kaevandustööstusesse töölevõtmise kohta ka siis, kui seda loetakse koos sama sätte lõikega 2, endast direktiivi 76/207 artikli 2 lõikes 3 lubatud erinevat kohtlemist.
EÜ artikkel 307 ja ILO konventsioon nr 45
– Poolte argumendid
51 Austria valitsus väidab, et osundatud meditsiinilistest põhjustest sõltumata on naiste maa-alusesse kaevandustööstusesse töölevõtmise piirangud uue regulatsiooniga ettenähtud ulatuses põhjendatud ka asjaoluga, et Austria Vabariik on seotud ILO konventsiooniga nr 45, mille ta ratifitseeris 1937. aastal.
52 Arvestades 2. augusti 1993. aasta kohtuotsust C-158/91: Levy (EKL 1993, lk I‑4287, punkt 17 jj) ja 3. veebruari 1994. aasta kohtuotsust C-13/93: Minne (EKL 1994, lk I-371, punkt 19), tuleb liikmesriikidel neist lepingutest tulenevad õigused ise kehtestada. Siit tuleneks, et Austria valitsus, kes on ILO konventsioonis nr 45 ette nähtud töölevõtmise keelu siseriiklikku õigusesse üle võtnud, ei oleks kohustatud selles suhtes direktiivi 76/207 artikleid 2 ja 3 kohaldama.
53 Komisjon väidab, et järeldus, mille Austria valitsus on eespool viidatud Levy ja Minne’i kohtuasjades tehtud otsuste põhjal teinud, on liiga üldine.
54 Komisjon leiab, et EÜ artikli 307 tõlgendus, mille Euroopa Kohus 4. juuli 2000. aasta kohtuotsuses C-84/98: komisjon v. Portugal (EKL 2000, lk I-5215, punktid 51 ja 53) on esitanud, on käesoleval juhul otse ülevõetav. Nimelt on ILO konventsiooni nr 45 artiklis 7 ette nähtud denonsseerimisvõimalus. On selge, et Austria Vabariik oleks saanud selle konventsiooni denonsseerida 30. mail 1997, st kuupäeval, mis on hilisem kui see, mil direktiiv muutus talle kohustuslikuks tulenevalt 2. mail 1992 toimunud Euroopa Majanduspiirkonna lepingu ratifitseerimisest (EÜT 1994, L 1, lk 3). Austria Vabariik oleks pidanud konventsiooni direktiivi 76/207 artikli 3 lõike 2 kohaselt denonsseerima.
55 Austria valitsus väidab vastu, et ta ei võinud teada, et selle valdkonna Austria õigusaktid on ühenduse õigusega vastuolus, ega ka seda, et komisjon käsitleb kõnealuseid sätteid ühenduse õigusega vastuolus olevatena. Komisjoni esimene seda küsimust käsitlev kiri pärineb 29. augustist 1998. Sellest järelduvat, et ILO konventsiooni nr 45 on võimalik denonsseerida kõige varem 30. mail 2007.
56 Eespool viidatud kohtuotsus komisjon v. Portugal ei näe ette liikmesriikide üldist kohustust denonsseerida rahvusvahelised lepingud põhjusel, et need on ühenduse õigusega vastuolus. Viimati nimetatud tõlgendus tuleneb Austria valitsuse väidete kohaselt ka 5. novembri 2002. aasta otsusest kohtuasjas C‑475/98: komisjon v. Austria (EKL 2002, lk I-9797, punkt 49), kus Euroopa Kohus on nn open skies lepingute osas sedastanud, et sellise enne ühinemist sõlmitud kokkuleppe muutmise korral ei või liikmesriigid võtta mitte ainult uusi rahvusvahelise õiguse kohustusi, vaid ei või säilitada kohustusi, mis on ühenduse õigusega vastuolus. Kuigi on olemas üldine kohustus denonsseerida ühenduse õigusega vastuolus olevad lepingud, poleks olnud vajalik näidata, et leping tervikuna kinnitati mõnede selle osade muutmise ajal.
– Euroopa Kohtu hinnang
57 EÜ artikli 307 esimesest lõigust tuleneb, et EÜ asutamislepingu sätted ei mõjuta kohustusi, mis tulenevad ühinevate riikide puhul enne nende ühinemise kuupäeva sõlmitud lepingutest ühe või mitme liikmesriigi ja ühe või mitme kolmanda riigi vahel.
58 Austria Vabariik, kes ühines Euroopa Ühendusega 1. jaanuaril 1995, on ILO konventsiooni nr 45 ratifitseerinud enne seda kuupäeva. Konventsiooni artiklis 2 on sätestatud üldine keeld naiste kaevandustesse allmaatöödele töölevõtmise kohta ning näeb artiklis 3 ette mõned samalaadsed erandid, mis on ette nähtud ka 2001. aasta määruses. On ilmne, et nimetatud määrusega rakendatakse konventsioonist tulenevaid kohustusi, ilma et oleks mindud kaugemale selles ette nähtud naiste töölevõtmise piirangutest.
59 Neis tingimustes, kuigi on õige, et Austria Vabariik võib viidatud kohustuste rakendamiseks siseriiklike õigusaktide säilitamise põhjendamisel põhimõtteliselt tugineda EÜ artikli 307 esimesele lõigule, tuleb arvestada ka seda, et sama artikli teine lõik täpsustab, et kui artikli esimeses lõigus mainitud varasemad lepingud ei ole kooskõlas asutamislepinguga, kasutab asjassepuutuv liikmesriik või liikmesriigid kõiki vajalikke vahendeid kindlakstehtud vastuolude kõrvaldamiseks.
60 Arvestades järeldust, millele Euroopa Kohus on käesoleva kohtuotsuse punktis 50 jõudnud, on Austria Vabariigile ILO konventsioonist nr 45 tulenevad kohustused direktiivi 76/207 artiklitega 2 ja 3 vastuolus.
61 Nagu tuleneb 4. juulil 2000. aasta kohtuotsuse C-62/98: komisjon v. Portugal (EKL 2000, lk I-5171) punktist 50, on EÜ artikli 307 teises lõigus osutatud vastuolude kõrvaldamise jaoks üks võimalikke meetmeid asjassepuutuva konventsiooni denonsseerimine.
62 Sellegipoolest on oluline märkida, et ainus võimalik aeg, mil Austria Vabariik oleks pärast Euroopa Ühendusega ühinemist saanud ILO konventsiooni nr 45 denonsseerida, oli konventsiooni artikli 7 lõikes 2 ette nähtud eeskirjade kohaselt 30. maile 1997 järgnev aasta. Sel ajal ei olnud konventsioonis sätestatud keelu ja direktiivi 76/207 sätete vaheline vastuolu veel selleks, et liikmesriik oleks kohustatud konventsiooni denonsseerima, piisava selgusega tõendatud.
63 Tuleb lisada, et nagu tuleneb ILO konventsiooni nr 45 artikli 7 lõikest 2, saabub Austria Vabariigi järgmine võimalus konventsiooni denonsseerimiseks pärast uue kümneaastase perioodi möödumist, arvates 30. maist 1997.
64 Siit järeldub, et kuigi Austria Vabariik on säilitanud sellised siseriiklikud õigusnormid nagu 2001. aasta määruses sätestatud keelud, ei ole ta rikkunud ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi.
65 Eeltoodut arvestades tuleb hagi jätta rahuldamata selles osas, mis puudutab keeldu naiste töölevõtmise kohta maa-alusesse kaevandustööstusesse.
Keeld võtta naisi tööle tuukritena ja kõrgrõhutingimustes tehtavatele töödele
Poolte argumendid
66 Komisjon leiab, et tema esitatud märkused naiste maa-alusesse kaevandustööstusesse töölevõtmise keelu kohta kehtivad ühtlasi ka naiste tuukrina ja kõrgrõhutingimus tehtavatele töödele töölevõtmise keelu suhtes. Üldist keeldu naisi tööle võtta, mis on sõnastatud ilma individuaalse hindamise nõudeta, ei saa põhjendada väidetava naiste erilise kaitse vajadusega.
67 Austria Valitsus on seisukohal, et 1973. aasta määruse artiklites 8 ja 31 esinevad töölevõtmise piirangud on õigustatud meditsiinilistel põhjustel ning on spetsiifilisel viisil seotud naiste tegevusega.
68 Kõrgrõhutingimustes tehtavad töödega ja tuukritöödega kaasneb enamikul juhtudel suur füüsiline koormus, näiteks kõrgrõhutingimustes toimuv metrooehitus, samuti sildade veealused parandustööd. Keeld naiste töölevõtmise kohta kõrgrõhutingimustes suurt füüsilist pingutust nõudvatele töödele ning keeld naisi tuukritöödele tööle võtta on põhjendatud sellega, et naiste hingamismaht on väiksem kui meestel ning naistel on punaste vereliblede arv väiksem.
Euroopa Kohtu hinnang
69 Naiste tuukritöödele töölevõtmise absoluutne keeld ei kujuta endast direktiivi 76/207 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud lubatud erinevat kohtlemist.
70 Tuukritöid on palju ja erinevaid ning nende alla kuulub näiteks sellistel elualadel tehtav töö nagu bioloogia, arheoloogia, turism ja kriminaalpolitsei.
71 1973. aasta määruse paragrahvis 31 kehtestatud absoluutne keeld välistab naiste töölevõtmise isegi nendele töödele, mis ei nõua suurt füüsilist pingutust, ning ulatub seega ilmselgelt kaugemale, kui on vajalik naiste kaitse tagamiseks.
72 Mis puudutab tööd kõrgrõhutingimustes, siis 1973. aasta määrus välistab naiste töölevõtmise sellistele töödele, mis koormab nende organismi ülemäära.
73 Mis puudutab seda, et Austria Valitsus viitab naiste töölevõtmise välistamise põhjendamisel naiste väiksemale hingamismahule ja väiksemale punaste vereliblede arvule, siis toetub ta argumendile, mis lähtub naiste puhul mõõdetud keskmistest näitajatest, mis on selleks, et võrrelda neid meeste vastavate näitajatega. Nagu Austria valitsus ise kohtueelses menetluses nentis, on naiste individuaalsed näitajad ja meeste individuaalsed näitajad olulisel määral kattuvad.
74 Neil asjaoludel ei ole õiguslik regulatsioon, millega ei ole ette nähtud individuaalset hindamist ja millega on kõnealune töö naistele keelatud, samas kui see töö ei ole keelatud meestele, kelle kopsumaht ja punaste vereliblede arv on naiste vastavate näitajate keskmisega võrdne või sellest madalam, direktiivi 76/207 artikli 2 lõike 3 kohaselt lubatud ning kujutab endast soolist diskrimineerimist.
75 Eeltoodust lähtudes tuleb märkida, et kuna Austria Vabariik on 1973. aasta määruse paragrahvides 8 ja 31 säilitanud üldise keelu naiste töölevõtmise kohta kõrgrõhutingimustes tehtavatele töödele ja tuukritöödele, nähes esimesel juhul ette piiratud arvu erandeid, on Austria Vabariik rikkunud talle direktiivi 76/207 artiklitest 2 ja 3 tulenevaid kohustusi.
Kohtukulud
76 Kodukorra artikli 69 lõike 3 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kuna komisjoni hagi jäeti osaliselt rahuldamata, kannab kumbki pool oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Kuna Austria Vabariik on 25. juuli 1973. aasta Druckluft- und Taucherarbeiten-Verordnung’i (määrus kõrgrõhutingimustes ja tuukrina töötamise kohta) paragrahvides 8 ja 31 säilitanud üldise keelu naiste töölevõtmise kohta kõrgrõhutingimustes tehtavatele töödele ja tuukritöödele, nähes viimasel juhul ette piiratud arvu erandeid, on Austria Vabariik rikkunud talle nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega, artiklitest 2 ja 3 tulenevaid kohustusi.
2. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.
3. Kumbki pool kannab oma kohtukulud ise.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: saksa.