1. Tühistamishagi – Füüsilised ja juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid
(EÜ artikkel 230)
2. Tühistamishagi – Füüsilised ja juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid
(EÜ artikkel 230)
3. Riigiabi – Olemasolev abi
(EÜ artiklid 87 ja 88; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 1 punkti b alapunkt v)
4. Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine
(EÜ artikkel 87)
5. Riigiabi – Mõiste
(EÜ artikli 87 lõige 1)
6. Riigiabi – Mõiste
(EÜ artikli 87 lõige 1)
7. Institutsioonide aktid – Põhjendused – Kohustus – Ulatus
(EÜ artikkel 253)
8. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Tingimused
9. Riigiabi – Komisjoni otsus, millega tühistatakse volitusele tuginev maksustamiskord
1. Vastavalt EÜ artiklile 230 võib füüsiline või juriidiline isik algatada menetluse teisele isikule adresseeritud otsuse vastu vaid juhul, kui see otsus teda otseselt ja isiklikult puudutab.
Mis puudutab teist tingimust, siis asjaolu, et vaidlusalune säte on oma laadilt ja ulatuselt üldine, sest seda kohaldatakse kõigile asjaomastele majandustegevuses osalejatele, ei välista siiski seda, et see võiks neist mõningaid isiklikult puudutada.
Füüsiline või juriidiline isik saab väita, et ta on isiklikult puudutatud üksnes siis, kui vaidlusalune säte mõjutab teda mingi talle omase tunnuse või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab.
Sellega seoses, kui vaidlustatud akt puudutab isikute gruppi, kes olid akti vastuvõtmise hetkel identifitseeritud või identifitseeritavad grupi liikmetele omaste kriteeriumide põhjal, võivad need isikud olla otsusest isiklikult puudutatud, kuna nad kuulusid majandustegevuses osalejate piiratud ringi. Olukord on nii selliste ettevõtjate puhul, keda komisjoni otsus riigiabi valdkonnas takistab kasu saamast erandeid tegevatest siseriiklikest maksumeetmetest kuni siseriiklikes õigusnormides kehtestatud tähtajani või takistab selle soodustuse uuendamist, mida nad taotlesid ja millele neil oleks õigus olnud.
(vt punktid 55, 58–64)
2. Assotsiatsioon, kelle ülesanne on kaitsta ettevõtjate ühiseid huve, saab põhimõtteliselt esitada hagi riigiabi valdkonnas tehtud komisjoni lõpliku otsuse tühistamiseks üksnes siis, kui nendel ettevõtjatel või osadel nendest on individuaalne kaebeõigus või kui ta saab viidata omaenda huvile.
(vt punkt 56)
3. Määrus nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks, millega kodifitseeritakse komisjonile EÜ artikliga 88 antud pädevuse kasutamine tema poolt, ei täpsustata, mida peetakse silmas mõistega „ühisturu areng”, mis esineb määruse artikli 1 punkti b alapunktis v, milles märgitakse, et meede, mis selle kehtestamise hetkel ei olnud veel abi, tuleb siiski lugeda olemasolevaks abiks, niivõrd kuivõrd see on muutunud „selleks hiljem ühisturu arengu tõttu”. See mõiste, mida võib mõista kui asjaomase meetmega hõlmatud sektori majandusliku ja õigusliku konteksti muutust, ei pea silmas olukorda, milles komisjon muutis oma hinnangut üksnes asutamislepingu riigiabi eeskirjade rangema kohaldamise põhjal.
Siiski tuleb märkida, et määrus on teisese õiguse akt, mis võeti vastu EÜ artiklite 87 ja 88 rakendamiseks ja mis ei saaks nende artiklite ulatust vähendada, seda enam et komisjoni pädevus tuleneb otseselt nendest artiklitest. EÜ artikli 88 lõige 1 paneb komisjonile ülesandeks kontrollida pidevalt kõiki liikmesriikides olemasolevaid abisüsteeme ja panna neile ette sobivaid meetmeid, mis on vajalikud ühisturu järkjärguliseks arenguks või toimimiseks. Sama artikli lõige 2 lubab komisjonil siis, kui ta leiab, et abi ei vasta ühisturu nõuetele, kohustada liikmesriiki abi muutma või selle lõpetama määratud tähtaja jooksul.
Sellest tuleneb, et kui komisjon otsustas uuesti uurida maksustamiskorda, mida kohaldatakse ühes liikmesriigis teatud ettevõtjatele ja mille osas oli varem tehtud otsuseid abi puudumise kohta ja mille nõukogu üks töögrupp luges ühisturule kahjulikuks, kohaldades sellele olemasoleva abi järelevalvemenetlust, mis viis ta järelduseni, et nüüd on tegu sobimatu riigiabiga, siis täitis komisjon talle EÜ artikliga 88 antud rolli. Seetõttu on selle otsuse alus EÜ artiklid 87 ja 88.
Kuna seaduslikkuse põhimõtet on järgitud, on vaidlustatud otsus kindel akt, mille kohaldamist said õigustatud isikud ette näha. Seetõttu ei riku see otsus õiguskindluse põhimõtet.
(vt punktid 70–76)
4. Abikava uurimisel võib komisjon piirduda asjaomase kava üldiste tunnuste käsitlemisega, et hinnata, kas sellega antakse abisaajatele arvestatav eelis, võrreldes nende konkurentidega. Ka ei pea komisjon uurima abikava igat kohaldamisjuhtu.
(vt punkt 82)
5. Abi mõiste võib hõlmata mitte üksnes toetust positiivses tähenduses, nagu subsiidiumid, laenud või osalused ettevõtjate kapitalis, vaid ka erinevas vormis sekkumisi, mis leevendavad äriühingu eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu ei ole küll subsiidiumid selle sõna kitsas tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja samasuguse mõjuga.
Meede, millega ametiasutused annavad teatavatele ettevõtjatele maksuvabastuse, mis küll ei kanna üle riigi ressursse, kuid mille saajad on soodsamas rahalises olukorras teiste maksukohustuslastega võrreldes, kujutab endast riigiabi.
(vt punktid 86 ja 87)
6. EÜ artikli 87 lõike 1 kohaselt tuleb kindlaks teha, kas antud õigusliku korra raames võetud siseriiklik meede soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist”, võrreldes teistega, mis asuvad nimetatud korra eesmärki silmas pidades võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras. Kui nii, siis vastab meede samas sättes ettenähtud riigiabi mõiste olemuslikule valikulisuse tingimusele.
(vt punkt 119)
7. Kuigi EÜ artikliga 253 ühenduse aktilt nõutud põhjendused peavad vastama akti olemusele ning nendest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada, ei saa siiski komisjoni kohustada riigiabi kokkusobimatust ühisturuga tuvastavas otsuses näitama põhjuseid, miks ta oma varasemates otsustes sama abikorda erinevalt hindas. Riigiabi mõiste vastab objektiivsele olukorrale, mida tuleb hinnata hetkel, kui komisjon oma otsuse teeb.
(vt punkt 137)
8. Igal õigussubjektil, kelles ühenduse institutsioon on tekitanud põhjendatud lootusi, on õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele. Muuhulgas ei saa õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele toetuda halduse poolt antud konkreetsete tagatiste puudumisel. Samuti, kui ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja võib ette näha tema huve mõjutada võiva ühenduse õigusnormi vastuvõtmist, ei saa ta sellele põhimõttele tugineda, kui see meede vastu võetakse.
Lisaks, isegi kui ühendus on ise eelnevalt loonud õiguspärase ootuse teket soodustava olukorra, siis võib ülekaaluka avaliku huviga olla vastuolus üleminekumeetmete võtmine olukordade jaoks, mis tekkisid enne uute eeskirjade jõustumist, aga ei olnud veel lõppenud. Siiski võib ülekaaluka avaliku huvi puudumise korral lugeda kõrgemalseisva õigusnormi rikkumiseks seda, kui puudusid üleminekusätted kaitsmaks ettevõtjate õiguspärast ootust ühenduse õigusnormide kehtimajäämise suhtes.
(vt punktid 147–149)
9. Nii õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet kui ka võrdse kohtlemise põhimõtet rikub komisjoni selline otsus, milles vastupidi varasematele hinnangutele tühistatakse eriline maksustamiskord, kuna see on ühisturuga kokkusobimatu riigiabi, ning ei nähta ette üleminekumeetmeid nende ettevõtjate jaoks, kelle volitus, mida ilma raskusteta pikendati ja mis on vajalik selle korra kasutamiseks, lõppes samal ajal või pisut pärast otsusest teatamist; samas kui otsuses ei takistata seda, et sellel kuupäeval kehtivad volitused jäävad veel aastateks kehtima, kuna viidatud ettevõtjad, kes ei saa korra muutusele lühikese aja jooksul kohanduda, võivad igal juhul oodata, et otsus, millega komisjon oma varasema hinnangu tühistab, annab neile piisava aja võtta selle hinnangu muutused tõhusalt arvesse, ja puudub igasugune ülekaalukas avalik huvi, et neile ei antaks seda aega.
(vt punktid 155–167, 172–174)