Kohtuasi C-82/03

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Itaalia Vabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – EÜ artikkel 10 – Koostöö ühenduse institutsioonidega – Komisjonile teabe edastamata jätmine

Kohtuotsuse kokkuvõte

Liikmesriigid – Kohustused – Komisjonile pandud järelevalveülesanne – Liikmesriikide kohustus – Koostöö liikmesriigi kohustuste rikkumise asjas algatatud uurimise käigus

(EÜ artiklid 10 ja 226)

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

13. juuli 2004(*)

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – EÜ artikkel 10 – Koostöö ühenduse institutsioonidega – Komisjonile teabe edastamata jätmine

Kohtuasjas C-82/03,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: A. Aresu, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Itaalia Vabariik, esindaja: I. Braguglia, keda abistasid avvocato dello Stato A. Cingolo ja avvocato dello Stato P. Gentili, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

mille esemeks on tuvastada, et Itaalia Vabariik on rikkunud EÜ artiklist 10 tulenevaid kohustusi, kuna ta ei ole teinud komisjoniga lojaalset koostööd töötajate tervist ja ohutust käsitlevas asjas,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud C. Gulmann, J. N. Cunha Rodrigues, F. Macken ja N. Colneric (ettekandja),

kohtujurist: M. Poiares Maduro,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades ettekandja-kohtuniku ettekannet,

olles 1. aprilli 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Ühenduste Komisjon on esitanud EÜ artikli 226 alusel hagi, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 25. veebruaril 2003 ja milles ta palub Euroopa Kohtul tuvastada, et Itaalia Vabariik ei ole teinud komisjoniga lojaalset koostööd töötajate tervist ja ohutust puudutavas asjas ja on seega jätnud täitmata EÜ artiklist 10 tulenevad kohustused.

2        EÜ artikkel 10 sätestab:

„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad käesolevast lepingust või ühenduse institutsioonide võetud meetmetest. Nad aitavad kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele.

Liikmesriigid hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid kahjustada käesoleva lepingu eesmärkide saavutamist.”

 Kohtueelne menetlus

3        Aastal 2000 sai komisjon ühelt ettevõtjalt kaebuse, mis käsitles nõukogu 30. novembri 1989. aasta direktiivi 89/655/EMÜ töötajate poolt tööl kasutatavatele töövahenditele esitatavate ohutuse ja tervishoiu miinimumnõuete kohta (teine üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (EÜT L 393, lk 13) kohaldamist Itaalia õigussüsteemi raames. Kaebuse esitaja arvates ei täideta ühes teatud reoveepuhastis direktiivi 89/655 I lisa punktides 2.5, 2.8, 2.14, 2.16 ja 2.19 ettenähtud turvanõudeid.

4        Komisjon saatis 3. augustil 2000 Itaalia Vabariigile kirja, milles palus teavet kaebuses käsitletud asjaolude kohta, et olukorda oleks võimalik üksikasjalikumalt uurida.

5        Oma esimesele kirjale Itaalia võimudelt vastust saamata saatis komisjon mainitud liikmesriigile 19. märtsil 2001 teise kirja, milles palus esitada teabe, kuid mis jäi samuti vastuseta.

6        Nende kirjade andmetel olid kaebuses osutatud rikkumised seotud „Lombardia maakonna Mandello del Lario kommuuni reoveepuhastiga”.

7        Kuna Itaalia võimude poolt vastamata jätmine osutas komisjoni arvates EÜ artikli 10 mõistes lojaalse koostöö puudumisele, algatas komisjon EÜ artiklis 226 ettenähtud menetluse. Olles eelnevalt palunud Itaalia Vabariigil esitada oma seisukoht, saatis komisjon 18. juulil 2002 talle oma põhjendatud arvamuse, milles tegi liikmesriigile ettepaneku võtta kohustuste täitmiseks vajalikud meetmed kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

8        Saamata Itaalia võimudelt vastust, esitas komisjon käesoleva hagi.

 Hagi

 Poolte argumendid

9        Komisjon tõdeb, et jättes komisjoni mitmekordsete nõudmiste peale edastamata mingisugusegi teabe kaebuse esitaja osutatud asjaolude kohta, ei ole Itaalia valitsus komisjoniga koostööd teinud. Oma jätkuva vaikimisega on Itaalia valitsus nurjanud kaebuse üksikasjalikuks uurimiseks vajalike asjaolude selgitamise. Koostöö tegemata jätmine ei ole kooskõlas EÜ artiklist 10 tuleneva liikmesriigi kohustuse – teha lojaalset koostööd – sätte ja mõttega.

10      Itaalia valitsus väidab, et hagi ei ole vastuvõetav ja on igal juhul põhjendamata.

11      Itaalia valitsus on seisukohal, et hagil puudub minimaalne faktiline sisu, mis on vajalik kaitseõiguse teostamiseks ja hiljem kohtuotsuse tegemiseks. Ei hagis ega ka sellele lisatud dokumentides ei leidu mingit teavet kaebuses mainitud reoveepuhasti nime ega asukoha kohta.

12      Itaalia valitsuse arvates on neil neist sõltumatutel asjaoludel olnud raske määratleda pädev töökaitse järelevalveasutus suunatud uurimise viivitamatuks läbiviimiseks. Vastutus asjas ummikseisu jõudmise eest lasub Itaalia valitsuse arvates üksnes komisjonil.

 Euroopa Kohtu hinnang

13      Hagi on vastuvõetav, kui on täidetud Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 lõike 1 ja kohtu kodukorra artikli 38 lõike 1 nõuded eriti selles osas, mis puudutab hagi eseme määratlemist ja ülevaadet fakti- ja õigusväidetest. Hagis heidetakse ette, et Itaalia Vabariik on rikkunud EÜ artiklit 10, jättes edastamata teabe neist asjaoludest, milles teda on kaebuses süüdistatud ja millele esmakordselt viidati 3. augusti 2000. aasta kirjas. Itaalia Vabariigil on seega olnud kõik võimalused kõnealuse etteheite suhtes kaitseõigust teostada.

14      Samuti on hagi põhjendatud.

15      EÜ artiklist 10 tuleneb liikmesriikide kohustus teha komisjoni poolt EÜ artikli 226 alusel algatatud uurimise käigus temaga heas usus koostööd ja esitada kogu tema poolt selleks nõutud teave (vt eelkõige 11. detsembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 192/84: komisjon v. Kreeka, EKL 1985, lk 3967, punkt 19, ja 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑478/01: komisjon v. Luksemburg, EKL 2003, lk I‑2351, punkt 24).

16      Itaalia Vabariik ei esitanud isegi mitmekordsete nõudmiste peale soovitud teavet.

17      Kaebuse objektiks oleva rajatise asukoht ilmneb selgelt komisjoni poolt enne kohtueelse menetluse algatamist saadetud kirjadest, millele on viidatud komisjoni 23. oktoobri 2001. aasta hoiatuskirjas ja 18. juuli 2002. aasta põhjendatud arvamuses. Seega on Itaalia valitsusele olnud teada kõik asjaolud selleks, et komisjonile vastata.

18      Seega tuleb tõdeda, et Itaalia Vabariik on jätnud täitmata EÜ artiklist 10 tulenevad kohustused, kuna ta ei ole teinud lojaalset koostööd komisjoniga asjas, mis puudutab Lombardia maakonnas Mandello del Lario kommuunis asuva reoveepuhasti töötajate tervist ja ohutust.

 Kohtukulud

19      Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud kandma kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja otsus on tehtud Itaalia Vabariigi kahjuks, peab viimane kandma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Itaalia vabariik ei ole teinud komisjoniga lojaalset koostööd Lombardia maakonnas Mandello del Lario kommuunis (Itaalia) asuva reoveepuhasti töötajate tervist ja ohutust puudutavas asjas ja on seega jätnud täitmata EÜ artiklist 10 tulenevad kohustused.

2.      Mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. juulil 2004 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: itaalia.