Kohtuasjas C‑37/03 P
BioID AG
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)
Apellatsioonkaebus – Ühenduse kaubamärk – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkt b – Sõna- ja kujutismärk – BioID – Registreerimisest keeldumise absoluutne põhjus – Eristusvõimeta kaubamärk
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Ühenduse kaubamärk –– Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine –– Absoluutsed keeldumispõhjused –– Eristusvõimeta kaubamärgid –– Kombineeritud kaubamärk — Selle arvestamine, kuidas sihtrühm kaubamärki tervikuna tajub
(Nõukogu määrus nrº40/94, artikli 7 lõike 1 punkt b)
2. Apellatsioonkaebus — Väited — Ajaolude ebaõige hindamine — Vastuvõetamatus — Esimese Astme Kohtule esitatud faktiliste asjaolude kontroll Euroopa Kohtus — Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral
(EÜ artikkel 225; Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 lõik 1)
3. Ühenduse kaubamärk — Ühtlustamisameti otsused — Seaduslikkus — Ühenduse kohtu kontroll — Kriteeriumid
(Nõukogu määrus nrº40/94)
4. Ühenduse kaubamärk –– Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine –– Absoluutsed keeldumispõhjused — Erinevate keeldumispõhjuste eraldi uurimine — Keeldumispõhjuste tõlgendamine nende kõigi aluseks olevat üldist huvi arvestades — Asjakohase kriteeriumi kasutamine määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c raames nimetatud sätte punkti b tõlgendamisel — Vastuvõetamatus
(Nõukogu määrus nrº40/94, artikli 7 lõike 1 punktid b ja c)
5. Ühenduse kaubamärk –– Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine — Absoluutsed keeldumispõhjused — Eristusvõimeta kaubamärgid — Akronüümi „BioID” sisaldav kombineeritud kaubamärk
(Nõukogu määrus nrº40/94, artikli 7 lõike 1 punkt b)
1. Kaubamärgi eristusvõime hindamisel määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel võib kombineeritud kaubamärgi puhul ühe etapina analüüsida selle iga sõna või osa eraldivõetuna, aga kokkuvõttes peab lähtuma sellest, kuidas sihtrühm antud kaubamärki tervikuna tajub, mitte aga oletusest, et osad, millel eraldiseisvana eristusvõime puudub, ei või omavahel kombineerituna eristusvõimet omada. Asjaolu, et kõikidel osadel eraldivõetuna puudub eristusvõime, ei välista, et nende kombinatsioon ei võiks olla eristusvõimeline.
(vt punkt 29)
2. Nagu on sätestatud EÜ artiklis 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimeses lõigus, võib Esimese Astme Kohtu otsuste peale edasi kaevata ainult õiguslikes küsimustes. Seega on Esimese Astme Kohtul ainupädevus määratleda ja hinnata antud asjas olulisi faktilisi asjaolusid ning analüüsida tõendeid. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendeid on moonutatud, ei ole kõnealuste faktiliste asjaolude hindamine ja tõendite analüüs seega niisugune õiguslik küsimus, mis kuuluks Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele.
(vt punktid 43 ja 53)
3. Otsused, mida apellatsioonikojad võtavad vastu määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta alusel seoses märkide ühenduse kaubamärkidena registreerimisega, kuuluvad piiratud pädevuse ja mitte vaba kaalutlusõiguse valdkonda. Seetõttu tuleb apellatsioonikodade otsuste seaduslikkust hinnata üksnes nimetatud määruse alusel, nagu ühenduse kohtud seda on tõlgendanud, ja mitte apellatsioonikodade varasema otsustuspraktika põhjal.
(vt punkt 47)
4. Kõik määruse nr 40/94 artikli 7 lõikes 1 toodud keeldumispõhjused on üksteisest sõltumatud ja nõuavad eraldi uurimist. Muu hulgas tuleb neid keeldumispõhjuseid tõlgendada nende kõigi aluseks olevat üldist huvi arvestades. Kõigi keeldumispõhjuste hindamisel arvesse võetav üldine huvi võib, või isegi peab väljendama erinevaid kaalutlusi, sõltuvalt käsitlusel olevast keeldumise põhjusest.
Sellega seoses on nimetatud artikli 7 lõike 1 punkti b aluseks olev üldise huvi mõiste endastmõistetavalt vastavuses kaubamärgi peaülesandega, milleks on tagada lõpptarbijale või -kasutajale kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste teatud päritolu, mis lubaks ilma võimaliku segiajamiseta eristada kaupu või teenuseid nendest, millel on teine päritolu.
Seevastu ei saa kõnealust artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendada lähtuvalt oletusest, et leiab tõendamist, et taotletav kaubamärk võib minna avalikkuse või konkurentide tavakasutusse, kuigi see tingimus on asjakohane sama sätte punkti c puhul.
(vt punktid 59–60 ja 62)
5. Kombineeritud tähis, mis sisaldab akronüümi „BioID” ja seda moodustavaid tüpograafilisi tunnuseid, ning selle akronüümi järel paiknevat kahte graafilist elementi, nimelt punkti ja elementi „®”, mille ühenduse kaubamärgina registreerimist taotletakse Nizza kokkuleppe klassidesse 9, 38 ja 42 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks, täpsemalt kaupade jaoks, mida kasutatakse elusolendite biomeetrilisel identifitseerimisel, ja teenuste jaoks, mida pakutakse sellise identifitseerimise abil või mille eesmärk on selliste identifitseerimissüsteemide arendamine, on asjaomaste kaupade ja teenuste osas eristusvõimeta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses keskmise, tavapäraselt informeeritud, piisavalt tähelepaneliku ja aruka tarbija jaoks. Akronüüm „BioID”, mida sihtrühm mõistab omadussõna „biomeetriline” ja nimisõna („identifitseerimine”) lühenditest koosnevana ja niisiis oma kogumis „biomeetrilist identifitseerimist” tähistavana, on asjaomastest kaupadest ja teenustest eristamatu. Lisaks ei võimalda ei selle akronüümi tüpograafilised tunnused ega selle järel paiknevad graafilised elemendid tagada lõpptarbijale või -kasutajale asjaomaste kaupade või teenuste teatud päritolu.
(vt punktid 68–72 ja 75)
EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
15. september 2005(*)
Apellatsioonkaebus – Ühenduse kaubamärk – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkt b – Sõna‑ ja kujutismärk– BioID – Registreerimisest keeldumise absoluutne põhjus – Eristusvõimeta kaubamärk
Kohtuasjas C‑37/03 P,
mille esemeks on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 3. veebruaril 2003 esitatud apellatsioonkaebus,
BioID AG (likvideerimisel), asukoht Berliin (Saksamaa), esindaja: Rechtsanwalt A. Nordemann,
apellatsioonkaebuse esitaja,
teine menetluspool:
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindajad: A. von Mühlendahl ja G. Schneider,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees A. Rosas, kohtunikud J.‑P. Puissochet, S. von Bahr, J. Malenovský ja A. Ó Caoimh (ettekandja),
kohtujurist: P. Léger,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikku menetlust ja 13. jaanuaril 2005. aasta kohtuistungil toimunut,
olles 2. juuni 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Äriühing BioID AG palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 5. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑91/01: BioID vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (BioID) (EKL 2002, lk II‑5159; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega jäeti rahuldamata kaebus Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) teise apellatsioonikoja 20. veebruari 2001. aasta otsuse (asi R 538/1999‑2) (edaspidi „vaidlusalune otsus”), milles keelduti akronüümi „BioID” sisaldava ühenduse kombineeritud kaubamärgi registreerimisest, tühistamiseks.
Õiguslik raamistik
2 Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) artikli 4 sõnastuse kohaselt:
„Ühenduse kaubamärgi võivad moodustada mis tahes tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, eelkõige nimed, sealhulgas isikunimed, kujutised, tähed, numbrid või kaupade või nende pakendi kuju, kui selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.”
3 Sama määruse artikkel 7 sätestab:
„Ei registreerita:
[…]
b) kaubamärke, millel puudub eristusvõime;
c) kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi;
d) kaubamärke, mis koosnevad ainult märkidest või tähistest, mis on muutunud tavapäraseks igapäevases keelekasutuses või heausksetes ja kindlakskujunenud kaubandustavades;
[...].”
Vaidluse taust
4 8. juulil 1998 esitas apellant oma varasema ärinime D.C.S. Dialog Communication Systems AG all tegutsedes ühtlustamisametile ühenduse kombineeritud kaubamärgi (edaspidi „taotletav kaubamärk”) registreerimise taotluse. Taotletav kaubamärk koosneb alltoodud märgist:
5 Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 9, 38 ja 42 ning vastavad järgmisele kaubamärgitaotluses toodud kirjeldusele:
– klassi 9 kuuluvad: arvutitarkvara, arvutiriistvara ja selle osad, optilised, akustilised ja elektroonilised seadmed ja nende osad; kõik loetletud kaubad kasutamiseks eelkõige juurdepääsulubade kontrolli, arvutitevahelise side ja arvuti abil ühe või mitme biomeetrilise tunnuse alusel elusolendite identifitseerimise ja/või tõendamise jaoks või eesmärgil;
– klassi 38 kuuluvad: telekommunikatsiooniteenused; arvutitevahelise side, andmebaasidele juurdepääsu, juurdepääsulubade kontrolli ja elektrooniliste maksete ning arvuti abil ühe või mitme biomeetrilise tunnuse alusel elusolendite identifitseerimise ja/või tõendamisega seotud turvateenused;
– klassi 42 kuuluvad: tarkvara pakkumine interneti või teiste sidevõrkude teel, arvutiprogrammide online-haldamine, arvutiprogrammide koostamine; kõik loetletud teenused kasutamiseks eelkõige juurdepääsulubade kontrolli, arvutitevahelise side ja arvuti abil ühe või mitme biomeetrilise tunnuse alusel elusolendite identifitseerimise ja/või tõendamise jaoks ja eesmärgil; juurdepääsukontrolli ja arvutitevaheliste sidesüsteemide tehniline arendus ning arvuti abil ühe või mitme biomeetrilise tunnuse alusel elusolendite identifitseerimise ja/või tõendamise süsteemide tehniline arendus.
6 25. juuni 1999. aasta otsusega jättis kontrollija määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c alusel registreerimistaotluse rahuldamata põhjendusel, et taotletav kaubamärk on vastavaid kaupu kirjeldav ega oma eristusvõimet. Apellant esitas nimetatud otsuse peale kaebuse.
7 Vaidlusaluse otsusega jättis ühtlustamisameti teine apellatsioonikoda kaebuse rahuldamata põhjusel, et taotletava kaubamärgi registreerimine oleks vastuolus määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktidega b ja c, kuivõrd taotletava märgi kõiki osasid koos lugedes moodustub lühend sõnadest biometric identification (biomeetriline isikutuvastus) ja seega tähistab see kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaupadele ja teenustele iseloomulikke omadusi. Ta jõudis ka järeldusele, et graafilised elemendid ei ole sellised, mis annaksid märgile eristusvõime kõnealuse artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses.
Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
8 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 25. aprillil 2001 esitatud hagiavaldusega taotles apellant vaidlusaluse otsuse tühistamist. Ta tõi välja kaks väidet, mis tuginesid vastavalt määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b ja artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumisele.
9 Esitatud hagi rahuldamata jätmisel osundas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktile 23, mille kohaselt:
„Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktiga b hõlmatud muu hulgas sellised kaubamärgid, mida sihtgrupi seisukohalt vaadates kasutatakse kaubanduses tavapäraselt vastavate kaupade või teenuste esitlemisel või mille puhul on vähemalt alust põhjendatult arvata, et neid võidakse niimoodi kasutada. Sellised kaubamärgid ei võimalda sihtgrupil ostukogemust korrata, kui see osutus positiivseks, või vältida, kui see osutus negatiivseks (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 27. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑79/00: Rewe-Zentral vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (LITE), EKL 2002, lk II‑705, punkt 26).”
10 Seejärel on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 25 asunud seisukohale, et asjaomane sihtgrupp on igal juhul antud kaupade ja teenuste valdkonnas hästiinformeeritud.
11 Järgnevalt on Esimese Astme Kohus kõnealuse otsuse punktis 27 muu hulgas leidnud, et mitmest osast koosneva kaubamärgi puhul tuleb kaubamärgi eristusvõime kontrollimiseks hinnata kaubamärki tervikuna, mis ei tähenda, et selle erinevaid koostisosi ei võiks hinnata ükshaaval, üksteise järel.
12 Seoses taotletava kaubamärgiga on Esimese Astme Kohus sama otsuse punktis 28 kõigepealt välja toonud, et inglise keeles moodustab osa „ID” tavakeelse lühendi nimisõnast identification (identifitseerimine) ja eesliide „Bio” võib olla kas lühendatud omadussõna (biological (bioloogiline), biometrical (biomeetriline)) või nimisõna (biology (bioloogia)). Esimese Astme Kohus on sama otsuse punktis 29 sedastanud, et kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaupu ja teenuseid arvestades on BioID tähendus sihtgrupi jaoks biological identification (bioloogiline identifitseerimine).
13 Teiseks, seoses kõikide kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaupade ja teenustega on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 30–32 leidnud ühest küljest seoses klassi 9 kuuluvate kaupade ja teenustega, et biomeetriline identifitseerimine eeldab või isegi nõuab vastavate kaupade kasutamist, ning teisest küljest klassidesse 38 ja 42 kuuluvate kaupade ja teenustega seonduvalt, et niivõrd, kui neid teenuseid osutatakse biomeetrilise identifitseerimise abil või need näevad ette vastavate identifitseerimissüsteemide väljaarendamist, on akronüüm „BioID” otseselt seotud ühe neid iseloomustava tunnusega, mida asjaomane sihtgrupp võib vastavaid teenuseid valides arvesse võtta.
14 Esimese Astme Kohus toob sama otsuse punktis 34 välja, et asjaomase sihtgrupi seisukohalt võib akronüüm „BioID” minna kaubanduses igapäevakasutusse kõnealuse kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaupade ja teenuste esitlemisel. Seega puudub sel antud liiki kaupade ja teenuste suhtes eristusvõime.
15 Vaidlustatud otsuse punktis 37 on Esimese Astme Kohus märkinud, et taotletava kaubamärgi kujutisosi, mis koosnevad erineva jämedusega tähtedest Arial kirjastiilis, kasutatakse kaubanduses tavapäraselt erinevat liiki kaupade ja teenuste esitlemisel ning seega puudub neil antud liiki kaupade ja teenuste suhtes eristusvõime.
16 Järgnevalt, sama otsuse punktides 38–40 on Esimese Astme Kohus taotletava kaubamärgi graafilisi elemente käsitledes leidnud, et seoses punktiga „■” on apellant ise väitnud, et seda osa kasutatakse tavapäraselt sõnamärgi viimase osana, mis näitab, et tegu on lühendiga; ning elemendi „®” ülesanne piirdub viitamisega sellele, et tegu on kaubamärgiga, mis on registreeritud kindla territooriumi suhtes, ja seetõttu on selle graafilise elemendi kasutamine ilma sellise registreerimiseta tarbijat eksitav. Esimese Astme Kohus on jõudnud järeldusele, et kirjeldatud graafilised osad võidakse kaubanduses kasutusele võtta iga liiki kaupade ja teenuste esitlemisel ja seega puudub neil kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaupade ja teenuste suhtes eristusvõime.
17 Lisaks on Esimese Astme Kohus pärast taotletava kaubamärgi iga koostisosa hindamist sama otsuse punktis 41 leidnud, et taotletav kaubamärk on kombinatsioon osadest, millest igaüks võib kaubanduses muutuda igapäevaselt kasutatavaks kõnealuse kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenuste esitlemisel, ja seega puudub sel vastavate kaupade ja teenuste suhtes eristusvõime.
18 Seetõttu on Esimese Astme Kohus sama otsuse punktides 42–44 leidnud, et kuni ei ole ilmnenud, et konkreetsete asjaolude tõttu, näiteks mooduse tõttu, kuidas kaubamärgi erinevad osad on omavahel ühendatud, on kombineeritud kaubamärk tervikuna hinnates midagi enamat kui selle koostisosade summa, puudub kõnealusel kaubamärgil eristusvõime vastavate kaupade ja teenuste suhtes.
19 Lisaks, seoses apellandi argumentidega, mis puudutavad teisi registreeritud ühenduse kaubamärke, on Esimese Astme Kohus, olles sama otsuse punktis 47 märkinud, et ühtlustamisameti varasemas otsuses esinevad faktilised või õiguslikud põhjendused võivad kindlasti olla määruse nr 40/94 rikkumisest tuleneva nõude aluseks olevateks argumentideks, sellegipoolest tuvastanud, et antud juhul ei ole apellant välja toonud teistes otsustes esinevaid põhjendusi, mis võiksid taotletava kaubamärgi eristusvõimele eespool antud hinnangu kahtluse alla seada.
20 Seetõttu on Esimese Astme Kohus sama otsuse punktides 49 ja 50 teinud järelduse, et määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumisest tulenev nõue tuleb jätta rahuldamata ning ei ole vajadust anda hinnangut sama määruse artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumisest tulenevale väitele.
Apellatsioonkaebus
21 Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul tühistada vaidlusalune kohtuotsus ja mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
22 Ühtlustamisamet palub Euroopa Kohtul jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.
23 Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks kaks väidet. Esimese väitena toob ta välja, et Esimese Astme Kohus tõlgendas ebatäpselt ja liiga laialt määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud eristusvõimeta kaubamärgi registreerimisest keeldumise absoluutset põhjust. Teise väitena toob ta välja, et kui Esimese Astme Kohus ka on nimetatud määruse viimati mainitud sätet korrektselt tõlgendanud, on ta ikkagi teinud õigusliku vea, jättes käsitlemata esimeses kohtuastmes hagi alusena esitatud teise väite, mis tulenes nimetatud määruse rikkumisest.
Esimene väide, mis käsitleb määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumist
24 See väide jaguneb neljaks etteheiteks.
Esimene etteheide seoses taotletava kaubamärgi tervikmulje arvessevõtmisega
25 Sellega heidab apellant ette, et Esimese Astme Kohus ei ole taotletava kaubamärgi eristusvõimelisusele antud hinnangut rajanud sihtgrupil kõnealusest kaubamärgist tervikuna tekkiva mulje kriteeriumile. Apellant on seisukohal, et kuigi Esimese Astme Kohus on üksikasjalikult uurinud kaubamärgi iga kujutisosa ja graafilist osa ning teinud uurimistulemuste põhjal järeldusi, ei ole ta tegelikult analüüsinud märgi tervikmuljet.
26 Ühtlustamisameti arvates on Esimese Astme Kohus uurinud taotletavat kaubamärki tervikuna, olles enne õigesti märkinud, et selline lähenemine ei tähenda, et uurimist ei võiks alustada iga koostisosa eraldi analüüsimisest. Ühtlustamisamet, kes ise on sellise analüüsi läbi viinud, on jõudnud järeldusele, et taotletava kaubamärgi igast osast tekkiv tervikmulje loob eristusvõimeta kaubamärgi.
27 Esiteks tuleb märkida, et kaubamärgi peaülesanne on tagada lõpptarbijale või ‑kasutajale kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste teatud päritolu äratuntavus, mis lubaks ilma võimaliku segiajamiseta eristada kaupu või teenuseid nendest, millel on teine päritolu (vt eelkõige 23. mai 1978. aasta otsus kohtuasjas 102/77: Hoffmann-La Roche, EKL 1978, lk 1139, punkt 7, ja 18. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑299/99: Philips, EKL 2002, lk I‑5475, punkt 30). Nii püütakse määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktiga b takistada eristusvõimeta kaubamärkide registreerimist, kuna ainult eristusvõimega kaubamärgid võivad seda peaülesannet täita (vt 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑329/02 P: SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I‑8317, punkt 23).
28 Teiseks peab selle kindlakstegemiseks, kas tähist on võimalik kaubamärgina registreerida, asja käsitlema sihtgrupi vaatepunktist.
29 Kolmandaks, kombineeritud kaubamärgi puhul nagu käesolevas kohtuasjas võib kaubamärgi võimalikku eristusvõimet hinnates ühe etapina analüüsida selle iga sõna või osa eraldivõetuna, aga kokkuvõttes peab lähtuma sellest, kuidas sihtrühm antud kaubamärki tervikuna tajub, mitte aga oletusest, et osad, millel eraldiseisvana eristusvõime puudub, ei või omavahel kombineerituna eristusvõimet omada (vt eespool viidatud kohtuotsus SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 35). Asjaolu, et kõikidel osadel eraldivõetuna puudub eristusvõime, ei välista, et nende kombinatsioon ei võiks olla eristusvõimeline (vt analoogilised 12. veebruari 2004. aasta otsused kohtuasjas C‑363/99: Koninklijke KPN Nederland, EKL 2004, lk I‑1619, punktid 99 ja 100; kohtuasjas C‑265/00: Campina Melkunie, EKL 2004, lk I‑1699, punktid 40 ja 41, ning eespool viidatud kohtuotsus SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 28).
30 Väljendi SAT.2 ühenduse kaubamärgina registreerimisega seotud kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, tühistas Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu 2. juuli 2002. aasta otsuse kohtuasjas T‑323/00: SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (SAT.2) (EKL 2002, lk II‑2839) põhjusel, et Esimese Astme Kohus oli lühendi registreerimisest keeldumise põhjendamisel lähtunud oletusest, et osad, millel eraldiseisvana puudub eristusvõime, ei saa seda omada ka omavahel kombineerituna. Esimese Astme Kohus uuris lühendi tervikmuljet teisejärgulisena ning pidas fantaasiaelemendi olemasolu, mida peab selle analüüsi puhul arvesse võtma, täiesti ebaoluliseks.
31 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 27 leidis Esimese Astme Kohus õigesti, et kombineeritud kaubamärgi eristusvõime kontrollimisel ei tähenda vajadus hinnata kaubamärki kui tervikut, et selle erinevaid koostisosi ei võiks hinnata eraldi, üksteise järel.
32 On tõsi, et olles jõudnud järeldusele, et taotletava kaubamärgi erinevatel osadel puudub eristusvõime, on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 leidnud, et ka märgil tervikuna puudub eristusvõime.
33 Sellegipoolest, vastupidi otsusele, milleni jõuti eespool viidatud kohtuasjas SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (SAT.2), ei ole see järeldus mõjutanud käesolevas asjas Esimese Astme Kohtu poolt tehtud sellekohast analüüsi, kuivõrd viimane ei ole taotletava kaubamärgi tekitatava tervikmulje hindamisel piirdunud taotletava kaubamärgi tekitatava tervikmulje teisejärgulise hindamisega, vaid on kombineeritud kaubamärki käsitledes pühendanud olulise osa oma argumentatsioonist märgi kui terviku eristusvõime hindamisele.
34 Nii on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 sedastanud, et kuni ei ole ilmnenud, et konkreetsetel asjaoludel, näiteks viisi tõttu, kuidas kaubamärgi erinevad osad on omavahel ühendatud, on kombineeritud kaubamärk tervikuna hinnates midagi enamat kui tema koostisosade summa, puudub kõnealusel kaubamärgil eristusvõime vastavate kaupade ja teenuste suhtes.
35 Veelgi enam, kõnealuse otsuse punktides 43 ja 44 on Esimese Astme Kohus viidanud omaenda üksikasjalikule analüüsile: esiteks sama otsuse punktis 37 kirjeldatud tüpograafiliste elementide ja teiseks sama otsuse punktides 38 ja 39 mainitud graafiliste elementide analüüsile. Nii toimides on Esimese Astme Kohus liitnud nimetatud analüüsi taotletava kaubamärgi poolt tervikuna tekitatavale muljele antud hinnangusse, et teha kindlaks, kas antud märgil on olemas omadused, mis võimaldaksid seda kaubamärgina registreerida.
36 Lõpuks on Esimese Astme Kohus leidnud, et taotletava kaubamärgi ülesehituse põhjal tuleb teha järeldus, et tervikuna hinnates puudub taotletaval kaubamärgil eristusvõime.
37 Käsitletud argumentatsioon, mille abil Esimese Astme Kohus tegi kindlaks, kas kõnealune märk tervikuna hinnates omab eristusvõimet, ei sisalda õiguslikku viga.
38 Sellest tuleneb, et esimese väite esimese etteheite peab põhjendamatuse tõttu tagasi lükkama.
Teine etteheide seoses taotletava kaubamärgi avalikkuse või konkurentide tegelikus kasutuses olemise tõendatusega
39 Selles etteheites toob apellant välja, et andes hinnangu, et taotletaval kaubamärgil puudub eristusvõime, ei võtnud Esimese Astme Kohus arvesse asjaolu, et ei osutunud võimalikuks tõendada, et taotletav kaubamärk oleks avalikkuse või konkurentide tegelikus kasutuses, et see ei esinenud sõnaraamatutes ja et hoolimata sellest, et väljendi „biomeetriline identifitseerimine” internetiotsing andis 19 075 vastust, ei olnud taotletavat kaubamärki kasutatud mujal kui „biomeetrilist identifitseerimist” puudutavates apellandi trükistes.
40 Ühtlustamisamet toob välja, et konkreetne hinnang teatava kaubamärgi mõju kohta tarbijale, mis väljendub selgelt suhte kaudu kaupadesse ja teenustesse, mille jaoks märgi registreerimist taotletakse, on faktilise asjaolu tuvastamine, mida Euroopa Kohus ei kontrolli, välja arvatud juhul, kui ta leiab, et Esimese Astme Kohus on faktilisi asjaolusid moonutatud. Kuivõrd apellant ei ole esitanud midagi Esimese Astme Kohtu poolt antud küsimuses tuvastatud faktiliste asjaolude ümberlükkamiseks, on tema sellekohane etteheide vastuvõetamatu.
41 Küsimuses selle tõendatusest, et avalikkus või konkurendid kasutavad taotletavat kaubamärki kirjeldavas tähenduses, piisab, kui märkida, et esiteks kuulub oletus, mille kohaselt taotletav kaubamärk on avalikkuse või konkurentide tavakasutuses, teema alla, mis on reguleeritud määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 alapunktis d, mitte sama sätte alapunktis b (vt selle kohta 21. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑64/02 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Erpo Möbelwerk, EKL 2004, lk I‑10031, punktid 40 ja 46).
42 Teiseks, konkreetne hinnang teatava kaubamärgi mõju kohta tarbijale, mis väljendub selgelt suhte kaudu kaupadesse ja teenustesse, mille jaoks märgi registreerimist taotletakse, on faktilise asjaolu tuvastamine. Seega taotleb apellant tegelikult, et Euroopa Kohus asendaks Esimese Astme Kohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangu iseenda hinnanguga.
43 Nagu on sätestatud EÜ artiklis 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimeses lõigus, võib Esimese Astme Kohtu otsuste peale edasi kaevata ainult õiguslikes küsimustes. Seega on Esimese Astme Kohtul ainupädevus määratleda ja hinnata antud asjas olulisi faktilisi asjaolusid ning analüüsida tõendeid. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendeid on moonutatud, ei ole kõnealuste faktiliste asjaolude hindamine ja tõendite analüüs seega niisugune õiguslik küsimus, mis kuuluks Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele (vt selle kohta 19. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑104/00 P: DKV vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2002, lk I‑7561, punkt 22; 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑194/99 P: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 2003, I‑10821, punkt 20, ja 7. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑136/02 P: Mag Instrument vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I‑9165, punkt 39).
44 Neil põhjustel tuleb esimese väite teine etteheide tagasi lükata kui osaliselt põhjendamatu ja osaliselt vastuvõetamatu.
Kolmas etteheide seoses teiste ühenduse kaubamärkidena registreeritud märkide arvessevõtmisega
45 Selle etteheite kohaselt oleks Esimese Astme Kohus apellandi arvates pidanud arvesse võtma, et ühtlustamisameti poolt ühenduse kaubamärkidena registreeritud teised kaubamärgid, sealhulgas mitte ainult kaubamärgid, mis koosnevad eesliitest „Bio” ja kirjeldavast sõnast, vaid ka sõnamärk „Bioid” viitavad taotletava kaubamärgi eristusvõimelisusele.
46 Ühtlustamisamet toob esile, et kuivõrd apellatsioonikodade otsused kuuluvad mitte nende vaba kaalutlusõiguse, vaid piiratud pädevuse valdkonda, ei saa varasemaid otsuseid kasutada võrdluskriteeriumina. Nimekiri sõna „Bio” sisaldavatest kaubamärkidest, mille registreerimisest on keeldutud, on sama pikk kui nimekiri sedasama sõna sisaldavatest registreeritud märkidest. Võrreldavaid registreerimisjuhtumeid tuleb hinnata ükshaaval, võttes iseäranis arvesse kaupade või teenuste eripära, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse. Lisaks rõhutab ühtlustamisamet, et sõnamärk „Bioid” ei ole võrreldav kujutismärgiga „BioID”. Osade „Bio” ja „ID” kujutislik eraldamine, mis kajastub ka graafilises plaanis, näitab selgelt, et tegemist on ühe kaubamärgi kahe osaga. Sõnamärgi „Bioid” puhul puuduvad eraldavad osad täiesti.
47 Selles osas on kõigepealt kohane esile tuua, et otsused, mida apellatsioonikojad võtavad vastu määruse nr 40/94 alusel seoses märkide ühenduse kaubamärkidena registreerimisega, kuuluvad piiratud pädevuse ja mitte vaba kaalutlusõiguse valdkonda. Seetõttu tuleb apellatsioonikodade otsuste seaduslikkust hinnata üksnes nimetatud määruse alusel, nagu ühenduse kohtud seda on tõlgendanud, ja mitte apellatsioonikodade varasema otsustuspraktika põhjal (vt Esimese Astme Kohtu 22. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑19/04: Metso Paper Automation vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (PAPERLAB), EKL 2005, lk II‑2383, punkt 39).
48 Teiseks, kaubamärgi eristusvõimet peab hindama ühelt poolt seoses kaupade ja teenustega, mille jaoks registreerimist taotletakse, ning teiselt poolt seoses sellega, kuidas asjaomane avalikkus kaubamärki tajub.
49 Sellest tuleneb, et taotletava kaubamärgi identsus või sarnasus mõne teise ühenduse kaubamärgiga ei oma mingit tähtsust, kuivõrd nagu käesoleval juhul apellant ei ole taotletava kaubamärgi eristusvõime näitamiseks esile toonud neid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millele tugineti vastava teise kaubamärgi registreerimise taotluses.
50 Igal juhul, vastupidi apellandi väidetele, ei ole Esimese Astme Kohus sugugi keeldunud ühtlustamisameti otsustuspraktikast lähtuvate tõendite hindamisest.
51 Nii on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47 järeldanud, et varasemas otsuses esinevate faktiliste või õiguslike põhjendustega võib põhistada määruse nr 40/94 sätte rikkumisest tulenevat hagi alust. Sellegipoolest on kohus nimetatud otsuse samas punktis üheselt sedastanud, et seoses taotletava kaubamärgiga ei ole apellant tuginenud apellatsioonikodade varasemates otsustes esinevatele põhjendustele, mis kinnitavad registreerimist võimaldavate omaduste olemasolu sõna „Bio” sisaldavate teiste kaubamärkide puhul ja mis seaks kahtluse alla vaidlusaluses kohtuotsuses taotletava kaubamärgi eristusvõimele antud hinnangu.
52 Lisaks, pärast märkimist, et apellant tõi kohtuistungil esile, et ühtlustamisamet on sõnamärgi „Bioid” registreerinud trükitehnika, telekommunikatsiooni ja arvutiprogrammeerimise valdkondadesse kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks, on Esimese Astme Kohus jõudnud järeldusele, et erinevalt apellandi poolt väidetust ei ole taotletav kaubamärk ja sõnamärk „Bioid” omavahel äravahetatavad ning et asjaolu, et nimetatud sõnamärgi puhul on tähed „id” kirjutatud väiketähtedena, eristab seda semantilise sisu seisukohalt akronüümist „BioID”.
53 Lõpuks, nagu juba on märgitud käesoleva otsuse punktis 43, tuleneb EÜ artiklist 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et Esimese Astme Kohtu otsuste peale võib edasi kaevata ainult õiguslikes küsimustes. Seega on Esimese Astme Kohtul ainupädevus määratleda ja hinnata antud asjas olulisi faktilisi asjaolusid ning analüüsida tõendeid. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendeid on moonutatud, ei ole kõnealuste faktiliste asjaolude hindamine ja tõendite analüüs seega niisugune õiguslik küsimus, mis kuuluks Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele.
54 Seega, seades sellega küsimuse alla Esimese Astme Kohtu poolt registreeritud kaubamärkide sarnasusele või identsusele antud hinnangu ja koos sellega ühtlustamisameti varasemate otsuste paikapidavuse, piirdub apellant tegelikkuses Esimese Astme Kohtu poolt läbi viidud faktiliste asjaolude hindamise vaidlustamisega, ilma asjaolude moonutamises seisnevale rikkumisele tuginemata ega seda väitmata.
55 Neil põhjustel tuleb esimese väite kolmas etteheide tagasi lükata kui osaliselt põhjendamatu ja osaliselt vastuvõetamatu.
Neljas etteheide seoses keeldumisalustega
56 Esimese väite viimase etteheitena, mille apellant esimest korda esitas alles kohtuistungil, toob apellant välja, et Esimese Astme Kohus on andnud eksliku tõlgenduse nimetatud määruse artikli 7, lõike 1 punktile b, leides, et nimetatud sättes ette nähtud kaubamärgid on sellised, mida sihtgrupi vaatepunktist vaadates kasutatakse kaubanduses tavapäraselt vastavate kaupade või teenuste esitlemisel, või mille puhul on vähemalt alust põhjendatult arvata, et neid võidakse niimoodi kasutada.
57 Ühtlustamisamet väidab, et Esimese Astme Kohus ei ole teinud viga, leides, et taotletav kaubamärk võib olla tavapäraselt kasutatav. Ta väidab, et kaubamärgitaotluses ette nähtud kitsas sihtgrupp tajuks kõnealust kaubamärki kui viidet tootjale raskustega. Lisaks tõi ühtlustamisamet kohtuistungi käigus kaudselt välja selle etteheite vastuvõetavuse küsimuse, kuivõrd kõnealune etteheide ei sisaldunud apellatsioonkaebuses.
58 Antud küsimuses tuleb tõdeda, nagu on teinud ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 25, et kõnealune etteheide toodi välja, et toetada Euroopa Kohtule esitatud esimest väidet, mille kohaselt Esimese Astme Kohus on ebaõigesti tõlgendanud määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud eristusvõimeta kaubamärkide registreerimisest keeldumise absoluutset põhjust. Seetõttu ei kujuta see endast uut väidet Euroopa Kohtu kodukorra artikli 42 lõike 2 tähenduses.
59 Mis puutub kõnealuse etteheite põhjendatusesse, siis seoses sellega tuleb meenutada, et määruse nr 40/94 artikli 7 lõikes 1 toodud keeldumispõhjused on üksteisest sõltumatud ja nõuavad eraldi uurimist (vt eespool viidatud kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Erpo Möbelwerk, punkt 39). Muu hulgas tuleb neid keeldumispõhjuseid tõlgendada nende kõigi aluseks olevat üldist huvi arvestades. Kõigi keeldumispõhjuste hindamisel arvesse võetav üldine huvi võib, või isegi peab väljendama erinevaid kaalutlusi, sõltuvalt käsitlusel olevast keeldumise põhjusest (vt 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑456/01 P ja C‑457/01 P: Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I‑5080, punktid 45 ja 46, ja eespool viidatud kohtuotsus SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 25).
60 Teisalt tuleb märkida, et määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b aluseks olev üldise huvi mõiste on endastmõistetavalt vastavuses kaubamärgi peaülesandega, milleks on tagada lõpptarbijale või -kasutajale kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste teatud päritolu, mis lubaks ilma võimaliku segiajamiseta eristada kaupu või teenuseid nendest, millel on teine päritolu (vt eespool viidatud kohtuotsus SAT.1 v, Siseturu Ühtlustamise Amet, punktid 23 ja 27).
61 Seega, tuvastades, kas taotletav kaubamärk kuulub nimetatud määruse artikli 7 lõike 1 punkti b kohaldamisalasse, on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 23, 34, 41 ja 43 pidanud esmajoones oluliseks asjaolu, et nimetatud kaubamärk võib olla kaubanduses tavakasutuses.
62 Sellegipoolest tuleb asuda samale seisukohale nagu Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 36, nimelt on see tingimus asjakohane määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c puhul, kuid selle alusel ei saa tõlgendada sama sätte punkti b.
63 Järelikult on põhjendatud etteheide, mille kohaselt Esimese Astme Kohus on kasutanud tingimust, mis on asjakohane mitte nimetatud määruse artikli 7 lõike 1 punkti b, vaid sama sätte punkti c kohaldamisel.
64 Seega tuleb nõustuda apellandi esimese väitega, mis tuleneb määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b ebaõigest tõlgendamisest.
65 Ilma vajaduseta kontrollida apellatsioonkaebuse teist väidet tuleneb eeltoodust, et vaidlustatav kohtuotsus tuleb tühistada osas, milles Esimese Astme Kohus on teinud õigusliku vea, tõlgendades ebaõigesti määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b.
Põhiküsimus esimeses kohtuastmes
66 Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teisele lausele võib Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse tühistamise korral teha asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab. Tuleb märkida, et käesoleval juhul on see nii.
67 Nagu on välja toodud käesoleva otsuse punktides 27 ja 28, peab selle kindlakstegemiseks, kas kaubamärk tagab lõpptarbijale või -kasutajale kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste teatud päritolu, mis lubaks ilma võimaliku segiajamiseta eristada kaupu või teenuseid nendest, millel on teine päritolu, asja käsitlema sihtgrupi vaatepunktist.
68 Niisiis, kui vaadata, millised on kaubad ja teenused, mille jaoks on esitatud käesoleva otsuse punktis 5 kirjeldatud kaubamärgi registreerimise taotlus, on näha, et nende sihtgrupiks on keskmine, tavapäraselt informeeritud, piisavalt tähelepanelik ja arukas tarbija.
69 Taotletav kaubamärk sisaldab akronüümi „BioID” ja kujutisosi, milleks on tüpograafilised elemendid, mida nimetatud akronüüm esitab, ning kaks graafilist elementi, mis paiknevad akronüümi „BioID” järel, nimelt punkt (■) ja element (®).
70 Nagu ühtlustamisamet on seoses nimetatud akronüümiga vaidlusaluses otsuses õigesti välja toonud, saab sihtrühm kaubamärgi registreerimise taotlusega hõlmatud kaupu ja teenuseid arvestades aru, et BioID koosneb omadussõna „biomeetriline” ja nimisõna („identifitseerimine”) lühendist ja tähistab niisiis oma kogumis „biomeetrilist identifitseerimist”. Seepärast ei ole sellel kaubamärgi registreerimise taotlusega hõlmatud kaupadest ja teenustest eristamatul akronüümil sihtgrupi vaatepunktist lähtudes lõpptarbijale või -kasutajale kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste teatud päritolu tagavaid omadusi, mis lubaks ilma võimaliku segiajamiseta eristada kaupu või teenuseid nendest, millel on teine päritolu.
71 Lisaks, võttes arvesse akronüümi „BioID” esitamisel kasutud tüpograafiliste elementide tavapärasust ja igasuguste eriliselt eristavate osade puudumist, ei võimalda Arial kirjastiilis erineva jämedusega kirjutatud tähed taotletaval kaubamärgil tagada lõpptarbijale või -kasutajale kaubamärgi registreerimise taotlusega hõlmatud kaupade või teenuste teatud päritolu.
72 Ka ei ole kahel akronüümi „BioID” taha paigutatud osal, mis koosnevad punktist (■) ja elemendist (®), omadusi, mis võimaldaksid sihtgrupil ilma segi ajamata eristada kaubamärgi registreerimise taotlusega hõlmatud kaupu teistest, muu päritoluga kaupadest. Siit järeldub, et on ebatõenäoline, et kõnealused graafilised osad saaksid seoses asjaomaste kaupade ja teenustega täita kaubamärgi esmast ülesannet, nii nagu seda on kirjeldatud käesoleva otsuse punktis 25.
73 Lisaks, nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 105, moodustab akronüüm „BioID”, millel puudub eristusvõime, taotletava kaubamärgi sihtgrupil tekkivat tervikmuljet hinnates nimetatud kaubamärgi domineeriva osa.
74 Veelgi enam, nii nagu ühtlustamisamet on märkinud vaidlusaluse otsuse punktis 21, on kujutis- ja graafilised osad niivõrd pealiskaudse iseloomuga, et ei lisa taotletavale kaubamärgile kui tervikule ühtegi eristavat tunnust. Fantaasia või koostisosade omavahelise kombineerimise seisukohalt vaadeldes ei ole nimetatud osadel ühtegi aspekti, mis võimaldaks kõnealusel kaubamärgil täita oma esmast ülesannet, mis tal on seoses kaubamärgi registreerimise taotlusega hõlmatud kaupade ja teenustega.
75 Sellest järeldub, et taotletaval kaubamärgil puudub eristusvõime määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses. Neil tingimustel tuleb apellandi hagi vaidlusaluse otsuse peale jätta rahuldamata.
Kohtukulud
76 Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 122 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna ühtlustamisamet on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse mõlema astme kohtukulud välja apellandilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 5. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑91/01: BioID v. Siseturu Ühtlustamise Amet (BioID) (EKL 2002, lk II‑5159).
2. Jätta hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) teise apellatsioonikoja 20. veebruari 2001. aasta otsuse peale rahuldamata.
3. Mõista mõlema astme kohtukulud välja apellandilt.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: saksa.