KOHTUJURISTI ETTEPANEK

CHRISTINE STIX-HACKL

esitatud 12. aprillil 2005¹(1)

Kohtuasi C‑495/03

Intermodal Transports BV

versus

Staatssecretaris van Financiën

(Hoge Raad der Nederlanden’i (Madalmaad) eelotsusetaotlus)

Siseriiklikus kohtus sellisele siduvale tariifiinformatsioonile tuginemine, mille teise liikmesriigi tolliasutused on sarnase kauba kohta väljastanud kolmandale isikule – Kombineeritud nomenklatuurist erinev klassifitseerimine siseriiklikus kohtus – Ühenduse õiguse ühetaoline tõlgendamine ja kohaldamine – EÜ artikkel 234 – Siseriiklike kohtute kohustus esitada eelotsuse küsimus – Tingimused – Madalama astme kohtud ja kõrgeima astme kohtud – Otsused kohtuasjades Foto-Frost ja Cilfit – Ühtne tollitariifistik – Kombineeritud nomenklatuur – Tariifne klassifitseerimine – Rubriik 8709

Sisukord

I.     Sissejuhatus

II.   Õiguslik raamistik

A.     Kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimine

B.     Siduv tariifiinformatsioon

1.     Tolliseadustik

2.     Tolliseadustiku rakendusmäärus

III. Asjaolud ja menetlus

IV.   Vastamine eelotsuse küsimustele

A.     Esimene eelotsuse küsimus

1.     Menetlusosaliste peamised argumendid

2.     Õiguslik hinnang

a)     Sissejuhatavad märkused

i)     Ülevaade liikmesriikide kohtute eelotsusetaotluse esitamise kohustusest

ii)   Probleemide süstematiseerimine eelotsuse küsimust arvestades

b)     Kas kohtuasjast Foto-Frost tuleneb eelotsuse taotlemise kohustus?

c)     Kas kõrgeima astme kohus on kohustatud esitama eelotsusetaotluse, arvestades kohtuotsust Cilfit?

i)     Põhimõttelised märkused kohtuotsuse Cilfit kohta

ii)   Post-Cilfit?

iii) Käesoleva juhtumi eripära – automaatne eelotsusetaotluse esitamise kohustus?

iv)   Kas võrdse kohtlemise põhimõte kohustab esitama eelotsusetaotlust?

v)     Järeldused käesoleva juhtumi jaoks kohtuasja Cilfit alusel

B.     Teine eelotsuse küsimus

1.     Menetlusosaliste argumendid

2.     Hinnang

V.     Ettepanek

I.      Sissejuhatus

1.        Hoge Raad der Nederlanden’i (Madalmaade kõrgeim kohus) eelotsusetaotluse, mis esitati 21. novembri 2003. aasta otsusega ja mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 24. novembril 2003, keskne vastust nõudev küsimus on, kas liikmesriigi kohus on kohustatud esitama Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse, kui asjaomane isik klassifitseeris kauba, tuginedes kolmandale isikule teise liikmesriigi tolliasutuse poolt sarnase kauba kohta antud siduva tariifiinformatsiooni alusel toimunud klassifitseerimisele, kusjuures siseriiklik kohus leidis, et klassifitseerimine ei ole kooskõlas kaupade kombineeritud nomenklatuuriga (edaspidi „KN”), ja seepärast kavatseb ta sellest kõrvale kalduda.

2.        Lisaks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas põhikohtuasjas käsitletavad sõidukid tuleb klassifitseerida KN-i rubriiki 8709, nagu see on sätestatud nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta(2), mida on muudetud komisjoni 26. oktoobri 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 2261/98(3), I lisas.

3.        Nimetatud küsimused tõusetusid Hoge Raad der Nederlandenil kassatsioonimenetluses, kui Intermodal Transports BV, Amsterdam, Madalmaade õiguse alusel asutatud äriühing (edaspidi „Intermodal”), esitas kassatsioonikaebuse otsuse peale, millega Gerechtshof te Amsterdam jättis jõusse Madalmaade tolliasutuse tehtud ja Intermodali vaidlustatud otsuse teatavate sõidukite nimetusega „Magnum ET-120 Terminal Tractors” tolliõigusliku klassifitseerimise kohta KN-i rubriiki 8701 20 10.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimine

4.        Ühenduses klassifitseeritakse kaupu tariifi ja statistika otstarbel määrusega nr 2658/87 kehtestatud KN-i alusel, mis omakorda põhineb ülemaailmsel kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteemil(4) (edaspidi „HS”).

5.        Käesoleval juhul on määrav KN-i I lisa grupp 87, mis käsitleb „traktoreid, autosid, rattaid ja muid maismaasõidukeid, nende osi ja tarvikuid”.

6.        Nimetatud grupi märkuse 2 kohaselt tähendab „termin „traktor” sõidukit, mis on peamiselt mõeldud teise sõiduki, seadme või koorma vedamiseks või tõukamiseks, sõltumata sellest, kas tal on või ei ole, vastavalt traktori põhikasutusalale, abiseadeldised tööriistade, seemnete, väetiste või teiste kaupade veoks”.

7.        KN-i rubriik 8701 sisaldab järgmist: „traktorid (v.a rubriigi 8709 traktorid)”, hõlmates muu hulgas järgmisi alamrubriike:

8701 20 − sadulvedukid poolhaagistele:

–        8701 20 10 − − uued,

–        8701 20 90 − − kasutatud.

8.        KN-i rubriik 8709 hõlmab muu hulgas järgmisi sõidukeid: „[t]õste- ja teisaldusseadmeta iseliikuvad veokärud, mida kasutatakse tehastes, ladudes, sadamates ja lennujaamades lühikesteks kaubavedudeks […]”.

9.        Kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteemi, millel KN põhineb, selgitavad märkused (edaspidi: „HS-i selgitavad märkused”) sisaldavad rubriigi 8709 kohta muu hulgas järgmisi selgitusi:

„Põhiiseärasused [...], mis eristavad [selle rubriigi veokärusid] reeglina rubriikide 8701, 8703 ja 8704 transpordivahenditest võib kokku võtta järgnevalt:

1)      Konstruktsioon ja reeglina nende konstruktsioonilised iseärasused teevad nad sobimatuks reisijate ja kaupade veoks maanteedel ja teistel avalikel teedel.

2)      Tavaliselt nende kiirus laadituna ei ületa 30–35 km/h.

3)      Nende pöörderaadius on umbes võrdne transpordivahendi enda pikkusega.

Selle rubriigi transpordivahenditel ei ole tavaliselt kinnist juhikabiini, ruumi juhi jaoks ei ole sageli rohkem kui platvorm, millel ta seisab, juhtides transpordivahendit. Mõned tüübid võivad olla varustatud juhiistme taga oleva kaitseraamiga, metallsirmiga jne.

Selle rubriigi transpordivahendid võivad olla juhitavad kõrval liikuva juhi poolt. […]

Seda tüüpi traktorid, mida kasutatakse raudteejaama platvormidel, on konstrueeritud eelkõige transpordivahendite, näiteks väikeste haagiste, pukseerimiseks või tõukamiseks. Nad ise ei vea kaupu ja nad on tavaliselt kergemad ja väiksema võimsusega kui rubriigi 8701 traktorid. Seda tüüpi traktoreid võib ka kasutada kaidel, ladudes jne. […]”

B.      Siduv tariifiinformatsioon

10.      Niinimetatud siduva tariifiinformatsiooni andmist liikmesriigi tolliasutustes reguleerivad nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrus nr 2913/92 (EMÜ), millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik(5), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 82/97(6), (edaspidi „tolliseadustik”), ning komisjoni 2. juuli 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 2454/93(7), millega kehtestatakse tolliseadustiku rakendussätted (edaspidi: „tolliseadustiku rakendusmäärus”), mida on muudetud komisjoni 18. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 12/97(8).

1.      Tolliseadustik

11.      Tolliseadustiku artikkel 4 sätestab:

„Käesolevas seadustikus kasutatakse järgmisi mõisteid: [...]

5. otsus – tolli poolt tollialaste õigusaktide alusel tehtud ametlik toiming, millega tehakse otsus üksikjuhu suhtes ning millel on õiguslikud tagajärjed ühe või mitme määratletud või määratletava isiku jaoks; mõiste hõlmab muuhulgas ka siduva tariifiinformatsiooni artikli 12 tähenduses; [...]”

12.      Tolliseadustiku artikli 12 lõiked 1–6 näevad ette:

„1. Toll annab siduvat tariifiinformatsiooni või siduvat päritoluinformatsiooni kirjaliku taotluse alusel komiteemenetlusega kindlaksmääratud korras.

2. Siduv tariifiinformatsioon või siduv päritoluinformatsioon on tollile suhetes informatsiooni saajaga siduv ainult kauba tariifse klassifikatsiooni või kauba päritolu kindlaksmääramise osas.

[...]

4. Siduv informatsioon kehtib tariifide puhul kuus aastat ja päritolu puhul kolm aastat alates informatsiooni väljaandmise kuupäevast. Erandina artiklist 8 tühistatakse informatsioon, kui see põhineb taotlejalt saadud ebaõigel või mittetäielikul teabel.

5. Siduv informatsioon kaotab kehtivuse:

a)      tariifiinformatsiooni puhul, kui:

i)      võetakse vastu uus määrus ja informatsioon ei vasta enam selles ettenähtud nõuetele;

ii)      informatsioon ei vasta enam ühe artikli 20 lõikes 6 nimetatud nomenklatuuri tõlgendusele:

–      kas ühenduse tasandil kombineeritud nomenklatuuri selgitavate märkuste muutmise või Euroopa Ühenduste Kohtu otsuse tõttu, […]

iii)      informatsioon tunnistatakse kehtetuks või seda muudetakse kooskõlas artikliga 9, tingimusel et informatsiooni pidajale kehtetuks tunnistamisest või muutmisest teatatakse.

Alapunktides i ja ii sätestatud juhtudel kaotab siduv informatsioon kehtivuse nimetatud meetmete avaldamise kuupäeval […]

[…]”

2.      Tolliseadustiku rakendusmäärus

13.      Tolliseadustiku rakendusmääruse II jaos on täpsustatud siduva tariifiinformatsiooni õiguslikku tähendust ja selle puhul kohaldatavat menetlust.

14.      Nii sätestab artikli 9 lõige 1 juhuks, kui siduv informatsioon on vastuoluline:

„Kui siduva informatsiooni teadete vahel on vastuolud:

–        paneb komisjon omal algatusel või liikmesriigi esindaja taotlusel küsimuse arutlusele komitee järgmise kuu istungil või kui see ei õnnestu, siis sellele järgneval istungil,

–        kooskõlas komiteemenetlusega võtab komisjon võimalikult kiiresti ja hiljemalt kuue kuu jooksul esimeses taandes nimetatud istungi toimumisest alates vastu asjakohase meetme, mis tagab tollinomenklatuuri ja päritolureeglite ühtse kohaldamise.”

15.      Tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 10 lõike 1 kohaselt võib siduvale tariifiinformatsioonile tugineda ainult informatsiooni saaja. Kõnealuse artikli lõike 3 punkti a kohaselt võib siduva informatsiooni saaja kasutada siduvat informatsiooni teatava kauba puhul ainult siis, kui tariifiga seotud küsimustes on tollile tõendatud, et deklareeritud kaup vastab igakülgselt esitatud informatsioonis kirjeldatud kaubale.

16.      Lõpuks sätestab tolliseadustiku rakendusmääruse artikkel 11, et siduv tariifiinformatsioon, mida liikmesriigi toll on andnud alates 1. jaanuarist 1991, on samadel tingimustel siduv kõikide liikmesriikide pädevatele asutustele.

III. Asjaolud ja menetlus

17.      Intermodal deklareeris 1. märtsil 1999 Amsterdamis kaheksa mootorsõidukit nimetusega „Magnum ET-120 Terminal Tractors” KN-i alamrubriigi 8709 11 90 all.

18.      Kõnealuse sõidukitüübi puhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituste kohaselt tegemist neljarattalise mootorsõidukiga, mis on varustatud diiselmootoriga, mille võimsus on 132 kW 2500 pöörde juures minutis, ja automaatkäigukastiga, millel on neli käiku edaspidi liikumiseks ja üks käik tagurpidi liikumiseks. Sellel on õhkvedrustusega kinnine kabiin ja õhkvedrustusega juhiiste. Raamil on niinimetatud tõstelaud tõstekõrgusega kuni 60 cm ja maksimaalse kandevõimega 32 000 kg. Tõstelaua külge haagitakse treiler (poolhaagis).

19.      Intermodali esitatud voldikul on kõnealust sõidukit kirjeldatud järgmiselt: „Tagarattaveoga Magnum ET-120 on välja töötatud spetsiaalselt treilerite kasutamiseks logistikakeskustes ja suurtes kaubamajades. Tavalisest sügavam šassiiraam lubab kasutada ka niinimetatud mega- ehk jumbo-treilereid. Väike pöördetelg (saadaolevatest parim) teeb ka suurima ülendiga treilerite kasutamise väga hõlpsaks.”

20.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates teeb kõnealuse sõiduki eriliseks selle eriomane funktsioon seetõttu, et see on konstrueeritud ja mõeldud poolhaagiste efektiivseks transportimiseks lühikestel vahemaadel ettevõtete territooriumidel ja tootmishoonetes. Sõiduk ei ole konstrueeritud ega mõeldud kaubaveoks.

21.      Sõidukite deklareerimist kontrollinud tolliasutused jõudsid järeldusele, et sõidukid tuleb klassifitseerida mitte KN-i alamrubriiki 8709 11 90, nagu Intermodal oli eeldanud, vaid KN-i alamrubriiki 8701 20 10, ja määrasid Intermodalile uuest klassifitseerimisest tingitud kõrgema tollimaksu.

22.      Intermodal esitas otsuse vastu kaebuse Gerechtshof te Amsterdam’ile (edaspidi: „Gerechtshof”).

23.      Intermodal tugines Gerechtshofi menetluses 14. mail 1996 Soome tolliasutuse poolt kolmandale isikule, Sisu Terminal Systems Oy’le, asukoht Tampere (Soome), antud siduvale tariifiinformatsioonile, mille järgi klassifitseeriti Intermodali arvates tema deklareeritud sõidukitega vähemalt sarnased sõidukid nimetusega „Sisu-Terminaaltraktori” KN-i rubriiki 8709. Vaidlus puudub selles, et kõnealune tariifiinformatsioon oli Intermodali sõidukite deklareerimise ajal veel kehtiv.

24.      Sellegipoolest jättis Gerechtshof jõusse Madalmaade tolliasutuse otsuse klassifitseerida kõnealused sõidukid KN-i alamrubriiki 8701 20 10, viidates Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale kaupade KN-i alusel tariifse klassifitseerimise otsustavate kriteeriumide kohta. Gerechtshofi seisukoht tugines kaalutlusele, et klassifitseerimine KN-i rubriiki 8709 ei ole võimalik, kuna sõidukid ei ole konstrueeritud ega mõeldud iseseisvaks kaubaveoks ning samuti ei sobi need perroonikärude vedamiseks.

25.      Gerechtshof sedastas, et kõnealuste sõidukite klassifitseerimine KN-i alamrubriiki 8701 20 10 on nii ilmselge, et ta ei näe eelotsuse menetluse algatamiseks põhjust, ning asjaolu, et Soome tolliasutused on andnud kolmandale isikule sama liiki kauba puhul nimetatud klassifikatsioonist erineva siduva tariifiinformatsiooni, ei muuda midagi.

26.      Intermodal esitas kohtuotsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonikaebuse, mis tugineb kolmele kassatsiooni alusele.

27.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab eelotsusetaotluse määruses, et ei jää ruumi põhjendatud kahtlusele, et ühenduse õigusaktide kohaselt saab ainult siduva tariifiinformatsiooni saaja omandada sellest õigusi nende kaupade klassifitseerimiseks, mille kohta informatsioon on antud, ning seega on ekslikud kassatsioonikaebuse teine ja kolmas alus, mis esindavad teistsugust seisukohta.

28.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei ole siiski otseselt selge, mida peab liikmesriigi kohus tegema, kui asjaomane isik tugineb KN-i klassifitseerimise õigusvaidluses kolmandale isikule antud siduvale tariifiinformatsioonile ja kohus on arvamusel, et tariifiinformatsioon ei ole KN-iga kooskõlas. Kas kohus peab esitama Euroopa Ühenduste Kohtule küsimusi KN-i tõlgendamise kohta ka siis, kui tema arvates puudub põhjendatud kahtlus kõnealuse tariifiinformatsiooni ebaõigsuses? Jaatava vastuse kasuks räägib see, et siis oleks tagatud KN-i õige ja ühetaoline tõlgendamine ühenduses selliselt, et siduv tariifiinformatsioon kaotab kehtivuse, kui see ei vasta Euroopa Kohtu otsuse kohaselt enam KN-i tõlgendusele (tolliseadustiku artikli 12 lõike 5 punkti a alapunkti ii esimene taane).

29.      Lisaks arutleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas on õige tõlgendada rubriiki 8709 nii kitsalt, et selle alla ei saa klassifitseerida vaidlusaluseid sõidukeid, kuna ei ole tegemist sõidukitega, mis ise kaupa veaksid, ega ka vedukitega perroonikärude või muu taolise vedamiseks, või oleks kõnealusesse rubriiki klassifitseerimine siiski võimalik, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates võimaldavad HS-i selgitavad märkused laiemat tõlgendust, sest neis on selgitatud, et tegemist on traktoritega, mis ise kaupa ei vea, kuid mida kasutatakse teiste seadmete vedamiseks või lükkamiseks ning mida kasutatakse peale raudteejaamade ka sadamates, ladudes jne.

30.      Neil asjaoludel esitas Hoge Raad der Nederlanden Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kui siseriiklikus kohtus toimuvas kohtuvaidluses, mis käsitleb teatava kauba klassifitseerimist KN-i järgi, tugineb maksukohustuslane asjaomane isik tolliasutuse hinnangule, mis on väljendatud kolmandale isikule sarnase kauba kohta antud siduvas tariifiinformatsioonis, ja kui see kohus leiab, et nimetatud siduv tariifiinformatsioon ei ole kooskõlas KN-iga, siis kas see kohus peab esitama Euroopa Ühenduste Kohtule küsimusi KN-i tõlgendamise kohta?

2.      Kas KN-i rubriiki 8709 tuleb tõlgendada nii, et sellised sõidukid, nagu antud asjas kõne all, kuuluvad sellesse rubriiki?”

IV.    Vastamine eelotsuse küsimustele

A.      Esimene eelotsuse küsimus

31.      Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas liikmesriigi kohus on kohustatud esitama Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse KN-i tõlgendamise kohta juhul, kui asjaomane isik tugineb kolmandale isikule teise liikmesriigi tolliasutuse poolt sarnase või sama liiki (hollandikeelses originaaltekstis: soortgelijk) kauba kohta antud siduva tariifiinformatsiooni alusel toimunud klassifitseerimisele, mis liikmesriigi kohtu arvates ei ole kooskõlas KN-iga ja millest ta kavatseb seega kõrvale kalduda.

1.      Menetlusosaliste peamised argumendid

32.      Eelotsuse esimese küsimuse kohta on märkused esitanud komisjon, Madalmaade valitsus, Austria valitsus ja Intermodal. Olulisemad seisukohad saab kokku võtta järgmiselt.

33.      Komisjon ja Madalmaade valitsus viitavad EÜ artiklile 234 tuginedes sellele, et vahet tuleb teha madalama astme kohtutel, kes põhimõtteliselt võivad ise otsustada, kas taotleda eelotsust, ja kõrgeima astme kohtutel, kes on põhimõtteliselt kohustatud eelotsusetaotluse esitama.

34.      Komisjon analüüsib siduva tariifiinformatsiooni õiguslikku iseloomu tolliseadustiku rakendusmääruse alusel ja asub seisukohale, et kõnealuse akti puhul ei ole tegemist ühenduse õigusaktiga, mis kohustaks kohtuotsuse Foto-Frost(9) järgi eelotsusetaotlust esitama ka madalama astme kohut.

35.      Kõrgeima astme kohtu puhul viitavad komisjon ja Madalmaade valitsus kohtuotsusele Cilfit(10), mille kohaselt võib selline kohus loobuda Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamisest, kui ühenduse õiguse õige kohaldamine on nii ilmselge, et ei jää mingit võimalust põhjendatud kahtluseks, kuidas esitatud küsimust lahendada. Madalmaade valitsus on seisukohal, et kõnealune tingimus ei ole automaatselt täitmata siis, kui sama liiki kauba kohta on antud teistsugune tariifiinformatsioon. Asjaolude puhul, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, lähtub liikmesriigi kohus sellest, et kahtlemata ei ole tariifiinformatsioon kooskõlas KN-iga, seega puudub kõnealusel juhul eelotsusetaotluse esitamise kohustus.

36.      Ka Austria valitsus toetab seisukohta vastata eelotsuse esimesele küsimusele eitavalt. Ta põhjendab seda eelkõige haldusvõimu ja õigusemõistmise lahususega, mille kohaselt ei saa kohus olla samas asjas otsuse tegemisel seotud tolliasutuse otsusega. KN-i ühetaoline tõlgendamine on lisaks tagatud ka tolliseadustikus ette nähtud kehtetuks tunnistamise ja muude võimalustega.

37.      Komisjon väidab seevastu, et küsimust, kas on tegemist acte clair juhtumiga, tuleb kohtuasja Cilfit kohaselt hinnata rangete mõõdupuude järgi. Ta on arvamusel, et teistsuguse tariifiinformatsiooni olemasolu peab liikmesriigi kohtus tekitama kahtlusi ja järelikult tuleb eelotsusetaotluse esitamise kohustuse küsimusele vastata kõrgeima astme kohtu puhul jaatavalt.

38.      Intermodal põhjendab eelotsusetaotluse esitamise kohustust lõpetuseks tolliseadustiku artikli 12 lõike 5 punki a alapunkti ii esimese taandega, mille kohaselt kaotab siduv tariifiinformatsioon kehtivuse, kui see ei vasta Euroopa Kohtu otsuse tõttu enam KN-i tõlgendusele. Kõnealune säte koos võrdse kohtlemise põhimõttega seaks kahtluse alla kohtuotsusega Cilfit sätestatud eelotsusetaotluse esitamise kohustusest vabastavate erandite kohaldatavuse.

2.      Õiguslik hinnang

a)      Sissejuhatavad märkused

i)      Ülevaade liikmesriikide kohtute eelotsusetaotluse esitamise kohustusest

39.      Kõigi riiklike instantside, kaasa arvatud siseriiklike kohtute ülesanne on tagada nende asjaomase pädevuse piirides ühenduse õiguse järgimine ja rakendamine.(11) Just nimelt siseriiklikud kohtud peavad kaitsma üksikisikute õigusi, mis tulenevad vahetult ühenduse õigusest.(12)

40.      EÜ artiklis 234 sätestatud eelotsuse menetlusega, milles esitatakse küsimusi ühenduse õigusakti tõlgendamise või kehtivuse kohta, on EÜ asutamisleping loonud siseriiklike kohtute kui ühenduse õiguse kohaldamisega tegelevate kohtute ja Euroopa Kohtu vahelise koostöö vormi, mille eesmärk on tagada ühenduse õiguse nõuetekohane kohaldamine ja ühetaoline tõlgendamine kõikides liikmesriikides.(13)

41.      Kuigi kohtute koostöö mehhanism hõlmab ühetaolisuse tagamiseks ühenduse õiguse kohaldamisel ja tõlgendamisel detsentraliseeritud õiguskaitsesüsteemis iseenesest kõiki siseriiklikke kohtuid ühenduse õigusele eriomase kohtu mõiste tähenduses, tehakse siiski vahet ühelt poolt „liikmesriigi kohtutel” kõnealuse artikli teise lõigu tähenduses (edaspidi „madalama astme kohus”) ja teiselt poolt liikmesriigi kohtutel, mille „otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata” kõnealuse artikli kolmanda lõigu tähenduses (edaspidi „kõrgeima astme kohus”).

42.      Ainult kõrgeima astme kohtud on EÜ artikli 234 kolmanda lõigu kohaselt põhimõtteliselt kohustatud Euroopa Kohtule esitama eelotsusetaotluse, kui neil tekib küsimus ühenduse õigusakti tõlgendamise või kehtivuse kohta. Nende liikmesriigi kohtute, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, kohustus esitada eelotsusetaotlus peab eelkõige takistama ühenduse õiguse tõlgendamise või kehtivuse küsimuste jõudmist niinimetatud siseriiklikku tupikusse või nagu seda on kinnitatud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas, „et liikmesriigis kujuneb välja siseriiklik kohtupraktika, mis ei vasta ühenduse õiguse normidele.”(14)

43.      Liikmesriigi kõrgeima astme kohtu eelotsusetaotluse esitamise kohustus võib siiski kohtupraktikas sätestatud juhtudel erandkorras ära langeda, ja seda siis, kui üleskerkinud küsimus langeb sisuliselt kokku samasuguses või analoogilises asjas esitatud eelotsuse küsimusega või kui asjaomane õigusküsimus on juba Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas lahendatud(15) või nagu Euroopa Kohus on sedastanud kohtuotsuses Cilfit, kui ühenduse õiguse õige kohaldamine on niivõrd ilmselge, et ei jää ruumi põhjendatud kahtlusele(16).

44.      Madalama astme kohtud seevastu ei ole EÜ artikli 234 teise lõigu kohaselt kohustatud esitama Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi. Erand tuleneb siiski kohtuasjast Foto-Frost, mille kohaselt liikmesriigi kohtud ei ole ise pädevad ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtetust tuvastama.(17) Ühenduse õigusaktide kehtetuks tunnistamine kuulub Euroopa Kohtu ainupädevusse. See tuleneb eelkõige vajadusest tagada ühenduse õiguse ühetaoline kohaldamine, mida tuleb eriti rangelt järgida siis, kui on vaidlustatud ühenduse õigusakti kehtivus.(18)

45.      Liikmesriigi kohtud võivad siiski kontrollida ühenduse õigusakti kehtivust ja teatud juhtudel otsustada, et akt on täielikult kehtiv.(19) Selline kehtivuse kindlakstegemine ei kahjusta ühenduse õiguskorra ühetaolist kehtivust ega õiguskindluse alusnõuet.

46.      Kohtuasja Foto-Frost ei tohi mõista nii, nagu see hõlmaks ainult „formaalset kehtetuks tunnistamist”, vaid see hõlmab ka juhtumit, kus liikmesriigi kohus kavatseb ilma formaalse kehtetuks tunnistamiseta ühenduse õigusaktist kõrvale kalduda, kuna ta peab seda kehtetuks. Liikmesriigi kohus ei tohi ühenduse õigusaktist kõrvale kalduda ega seda kohaldamata jätta, kuni Euroopa Kohus ei ole eelotsuse menetluse raames kinnitanud ühenduse asjaomase õigusakti kehtetust.

47.      See tuleneb juba EÜ artiklitest 10 ja 249, nagu ka üldiselt varem nimetatud liikmesriigi kohtute kohustusest kohaldada ühenduse õigust ja tagada selle järgimine täies ulatuses.(20) Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib liikmesriigi kohus üksnes teatud kindlatel tingimustel, kui tal on tõsine kahtlus ühenduse õigusakti kehtivuse suhtes, ajutiselt peatada ühenduse õigusakti rakendamiseks vastu võetud siseriikliku õigusakti täitmise või võtta esialgseid meetmeid, mille tulemusel ühenduse kõnealust õigusakti ajutiselt ei kohaldata.(21) Täitmise peatamist „võib õigustada üksnes kehtetuse tuvastamise võimalus, mis on jäetud Euroopa Kohtu otsustada”.(22)

48.      Seega tuleb märkida, et lisaks liikmesriigi kõrgeima astme kohtutele ei tohi ka kohtud, mille otsuste peale saab siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, juhul kui nad peavad ühenduse õigusakti kehtetuks, sellest kõrvale kalduda või seda kohaldamata jätta ilma ühenduse kõnealuse õigusakti kehtivuse kohta Euroopa Kohtule küsimust esitamata.(23)

ii)    Probleemide süstematiseerimine eelotsuse küsimust arvestades

49.      Mis puudutab esimest eelotsuse küsimust, ei nähtu eelotsusetaotlusest otseselt, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus peab silmas madalama astme kohtu Gerechtshof Amsterdami menetlust või pigem kassatsioonimenetlust kõrgeima astme kohtus Hoge Raadis endas, niisiis millise siseriikliku kohtu kohta ta vastust teada tahab.

50.      Eelotsusetaotluses ja eelotsuse küsimuses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus vahet tegemata „liikmesriigi kohtule”. Kassatsioonimenetluses peab ta tegema otsuse Intermodali poolt Gerechtshofi otsuse peale esitatud kassatsioonikaebuse põhjenduse kohta, mille järgi ei oleks kõnealune kohus ilma eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole pöördumata tohtinud vaidlusalusest tariifiinformatsioonist kõrvale kalduda, mis pigem viitab vajadusele selgitada madalama astme kohtu eelotsusetaotluse esitamise kohustust. Teisalt kaalub Advocaat-Generaal eelotsusetaotlusele lisatud ettepanekutes, milliseid õiguskaitsevahendeid ja võimalusi tariifiinformatsiooni süsteem üldse pakub, et kõrvaldada lahknevast tariifiinformatsioonist põhjustatud ebavõrdne kohtlemine, mis omakorda toetab vajadust selgitada võimalikku eelotsusetaotluse esitamise kohustust igas kohtuastmes.

51.      Lõpuks võib eelotsusetaotluses ja sellele lisatud toimikus tabada viiteid nii kohtuasjale Foto-Frost kui ka kohtuasjale Cilfit, kusjuures nimetatud otsustes sõnastatud kriteeriumide menetlusõiguslik paigutumine on ilmselt ähmane. Nii ei esitanud Gerechtshof, nagu eelotsusetaotluse esitamise määruses viidatakse, eelotsusetaotlust, milles oleks viidatud KN-i kahtlusi välistavale tõlgendamisele kohtuotsuse Cilfit mõttes (seda küll madalama astme kohtuna).

52.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitused KN-i õige ja ühetaolise tõlgendamise tagamise kohta, nagu ka viide „tõlgendamise küsimusele” eelotsuse küsimuses, räägivad jällegi pigem Cilfiti olukorra poolt ja nii nähtuna selle poolt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seostab kõnealust küsimust iseendaga, kusjuures, nagu võib vihjata teine eelotsuse küsimus, ei näi eelotsusetaotluse esitanud kohus tingimata jagavat Gerechtshofi kindlust KN-i tõlgendamisel.

53.      Kokkuvõttes käsitletakse menetlusdokumentides, tuginedes Intermodali argumentidele, kõnealusest tariifiinformatsioonist kõrvalekaldumise põhiprobleemi mõnes mõttes ambivalentselt kohati „kehtetuks tunnistamise” ja tariifiinformatsiooni kohaldamata jätmise vaatevinklist, mis viitaks justkui Foto-Frosti situatsioonile ning kohati KN-i erineva tõlgendamise vaatevinklist, mis viitaks kohtuasjale Cilfit.

54.      Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule igal juhul abistav vastus, näib niisugustel asjaoludel olevat kohane käsitleda esimest eelotsuse küsimust seoses nii madalama kui kõrgeima astme kohtutega.

55.      Eespool visandlikult kirjeldatud liikmesriikide kohtute eelotsusetaotluse esitamise kohustust arvestades tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastamiseks kõigepealt uurida, kas siseriiklik kohus võib eelotsuse küsimusega Euroopa Kohtu poole pöördumata teha kolmandale isikule teise liikmesriigi tolliasutuse poolt sama liiki kauba kohta antud tariifiinformatsioonist kõrvalekalduva otsuse või on eelotsusetaotluse esitamine ka madalama astme kohtutele kohtuasja Foto-Frost tähenduses kohustuslik.

56.      Teiseks tuleb kontrollida, kas sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, kui on olemas niisugune tariifiinformatsioon, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus kirjeldab, ja liikmesriigi kohus ei nõustu selles toodud KN-i tõlgendusega, on liikmesriigi kõrgeima astme kohus kohtuasja Cilfit järgi kohustatud eelotsusetaotluse esitama või mitte.

57.      Küsimus on niisiis selles, kas kõrgeima astme kohus võib nimetatud asjaoludel lähtuda sellest, et ühenduse õiguse kohaldamine on nii ilmselge, et tekkivate küsimuste lahendamisel ei jää mingit võimalust põhjendatud kahtluseks.(24)

58.      Viimasena tugines Intermodal tertium quid’ina eelotsuse taotlemise kohustuse põhjendamiseks võrdse kohtlemise põhimõttele, vajadusel koostoimes tolliseadustiku artikli 12 lõike 5 punkti a alapunktiga ii.

b)      Kas kohtuasjast Foto-Frost tuleneb eelotsuse taotlemise kohustus?

59.      Siduva tariifiinformatsiooni puhul on tegemist liikmesriigi tolliasutuse antud õiguse üksikaktiga, millega ettevõtjale teatatakse tema taotluse alusel tariifirubriik KN-i järgi, kuhu klassifitseerida kaup, mille sisse- või väljavedu ta kavandab.(25) Euroopa Kohus on kõnealuse õigusinstituudi loomisel silmas peetud eesmärkidega seoses viidanud tõigale, et „selleks, et tagada ettevõtjatele nende tegevuses teatud õiguskindlust, lihtsustada tollipunktide tööd ja parandada ühenduse tolliõiguse kohaldamise ühetaolisust, [näis] oluline kehtestada normid, mis kohustaksid tolliasutusi andma informatsiooni, mis on haldusorganitele teatavatel täpsustatud tingimustel siduv”(26).

60.      Mis puudutab kohtuasja Foto-Frost asjakohasust, siis tuleb kõigepealt sedastada, et ainuüksi siduva tariifiinformatsiooni kohaldamisala tõttu ei ole käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus liikmesriigi kohus võiks selle kohtuotsuse järgi olla kohustatud esitama Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse. Isegi kui lähtuda sarnaselt eelotsusetaotluse esitanud kohtuga sellest, et vaidlusalune tariifiinformatsioon käsitleb vähemalt sama liiki kaupa nagu see, mille klassifitseerimisega on tegemist põhikohtuasjas, ei ole see ikkagi kohaldatav ratione personae.

61.      Tolliseadustiku artikli 12 lõikest 2 koostoimes tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 10 lõikega 1 tuleneb ühemõtteliselt, et tariifiinformatsioonile võib tugineda ainult selle saaja, see tähendab isik, kellele tolliasutused tariifiinformatsiooni on andnud. Kui liikmesriigi kohus otsustab, nagu käesoleval juhul, teistsuguse klassifikatsiooni kasuks võrreldes kolmandale isikule antud tariifiinformatsioonis väljendatuga, ei ole see tegelikult kõnealusest tariifiinformatsioonist „kõrvalekaldumine”, selle „tühistamine” ega „kehtetuks tunnistamine”, kuna see ei kehti juba ette selle kolmanda isiku puhul, kes liikmesriigi kohtus sellele tugineb.

62.      Teiseks tuleb rõhutada, et kohtuasjast Foto-Frost tulenev kohustus esitada Euroopa Kohtule kehtivuse küsimus piirdub ühenduse institutsioonide õigusaktidega.

63.      Nii EÜ artikli 234 esimese lõigu punktist b kui EÜ artikli 230 esimesest lõigust tuleneb, et Euroopa Kohtu pädevus kontrollida õiguspärasust nimetatud artiklite alusel seostub õigusakti andjaga, mitte õigusakti aluseks oleva õiguspõhimõttega. Nagu Euroopa Kohus on sedastanud, sobitub kehtivuse kontrollimist puudutav eelotsusetaotlus nagu ka EÜ artikli 230 kohane tühistamishagi ja EÜ artikli 241 kohane määruse kohaldamata jätmise taotlus seega õiguskaitsevahendite ja menetluste täielikku süsteemi, mis peab tagama ühenduse institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontrolli, mis on ühenduse kohtu ülesanne. Selles süsteemis on füüsilistel või juriidilistel isikutel, kes ei saa EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud hagi vastuvõetavuse tingimuste tõttu üldkehtivaid ühenduse õigusakte vahetult vaidlustada, võimalus olenevalt juhtumi asjaoludest nõuda ühenduse õigusaktide kehtetuks tunnistamist EÜ artikli 241 alusel ühenduse kohtult või paluda liikmesriigi kohtul, kes ei saa ise nimetatud õigusaktide kehtetust tuvastada, esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi.(27)

64.      Ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtivuse üle otsustamise pädevus kuulub niisiis eranditult Euroopa Kohtule, samas kui liikmesriigi ametiasutuse meetmete kontrollimine on liikmesriigi kohtute ülesanne, ja seda isegi siis, kui meetmed on võetud ühenduse õiguse rakendamiseks.(28)

65.      Midagi muud ei saa muide järeldada ka kohtuasjast Dzodzi(29). Nimetatud kohtuasja järgi on eelotsuse küsimused lubatud küll juhtudel, kui siseriiklikus õiguses on otseselt või kaudselt viidatud ühenduse õiguse sätetele või kui see on siseriikliku õigusega kuulutatud kohaldatavaks siseriiklikele asjaoludele.(30) Euroopa Kohus piirdub aga ka siin ühenduse õiguse viidatud sätete kontrollimisega.(31)

66.      Siduva tariifiinformatsiooni näol on tegemist siseriikliku tolliasutuse meetmega ja see ei ole, nagu komisjon on tabavalt selgitanud, ühenduse õigusakt, mille seaduslikkust peaks kontrollima Euroopa Kohus. Et õigusakti põhinemine ühenduse õigusel – menetlusõiguslikult tolliseadustikul ja tolliseadustiku rakendusmäärusel ning materiaalõiguslikult KN-il – iseloomustab seda akti kui rakenduslikku meedet, ei muuda midagi selle määratlemises liikmesriigi õigusaktina.

67.      Ka fakt, et ühenduse õigusega määratakse mitmeti kindlaks siduva tariifiinformatsiooni kehtivuse eeltingimused, ei tee sellest õigusaktist ühenduse institutsiooni õigusakti, mille kehtivuse üle peaks otsustama ainult Euroopa Kohus ja millest saaks kohtuasja Foto-Frost kohaselt kõrvale kalduda ainult selle õigusakti kehtivuse kohta tehtud eelotsuse alusel. Selle kasuks räägib ka see, et tolliseadustiku artikli 10 kohaselt tuleb siduva tariifiinformatsiooni kehtivust, välja arvatud ühenduse õigusega kehtestatud kehtivusnõuete puhul, hinnata konkreetse riigi õigusnormide alusel, niisiis näiteks asjaomases liikmesriigis kehtivate haldusmenetluse seaduste alusel.

68.      Ühenduse õigusega kehtestatud siduva tariifiinformatsiooni kehtivust käsitlevate sätete hulka kuulub ka Intermodali ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu eraldi mainitud tolliseadustiku artikli 12 lõike 5 punkti a alapunkti ii esimene taane, mille kohaselt kaotab siduv tariifiinformatsioon kehtivuse, kui see ei vasta Euroopa Kohtu otsuse tõttu enam KN-i tõlgendusele.

69.      Nagu Euroopa Kohus on sedastanud liidetud kohtuasjades C‑133/02 ja C‑134/02, tagavad siseriiklikud tolliasutused küll siduvas tariifiinformatsioonis esitatud tariifse klassifitseerimise sätete tõlgenduse õigsuse, mis leiab väljenduse kolme olukorra kirjelduses tolliseadustiku artikli 12 lõike 5 punktis a, mille puhul kaotab siduv tariifiinformatsioon kehtivuse.(32) Sellest aga, et siduva tariifiinformatsiooni kehtivus sõltub muu hulgas vastavusest Euroopa Kohtu praktikale, ei saa järeldada, et Euroopa Kohus ise oleks pädev otsustama siseriikliku tolliasutuse siduva tariifiinformatsiooni kehtivuse üle.

70.      Samuti tuleb lisada, et vajadusel saab siseriiklikus kohtus vaidlustada ühenduse õigusakti kehtivuse, millele vaidlusalune siduv tariifiinformatsioon tugineb. Sellisel juhul peab siseriiklik kohus juhul, kui ta peab siduva tariifiinformatsiooni aluseks olevat ühenduse õigusakti kehtetuks, pöörduma Euroopa Kohtu poole küsimusega ühenduse kõnealuse akti kehtivuse kohta.(33)

71.      Käesoleval juhul ei seata kahtluse alla ei KN-i, tolliseadustiku ega tolliseadustiku rakendusmääruse kehtivust.

72.      Tuginedes eelnevale tuleb seega tõdeda, et kohtuasja Foto-Frost kohaselt tohib liikmesriigi kohus kolmandale isikule teise liikmesriigi tolliasutuse poolt sama liiki kauba kohta antud tariifiinformatsioonist kõrvalekalduva otsuse teha eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse pöördumata. Niivõrd, kuivõrd esimene eelotsuse küsimus puudutab madalama astme kohut, tuleb sellele niisiis vastata eitavalt.

c)      Kas kõrgeima astme kohus on kohustatud esitama eelotsusetaotluse, arvestades kohtuotsust Cilfit?

73.      Nüüd tuleb analüüsida, kas kõrgeima astme kohus on kohtuasja Cilfit arvestades eelotsuse küsimuse aluseks olnud asjaoludel kohustatud pöörduma eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse.

74.      Tuginedes kohtuotsusele Da Costa, vabastas Euroopa Kohus kohtuotsusega Cilfit EÜ artikli 234 kolmanda lõigu tähenduses kõrgeima astme kohtud eelotsusetaotluse esitamise kohustusest lisaks juhule, kui menetluse käigus tekkiv ühenduse õiguse küsimus ei ole otsuse seisukohast oluline, ka juhtudel, kui Euroopa Kohus on asjaomast ühenduse õiguse sätet juba tõlgendanud, olenemata menetluse liigist (niinimetatud acteéclairé), või kui ühenduse õiguse õige kohaldamine on niivõrd ilmselge, et põhjendatud kahtlus ei ole võimalik (niinimetatud acte clair).

75.      Vastamaks meid siinkohal huvitavale küsimusele, kas niisugusel juhul nagu käesoleva juhtumi asjaoludel, mida iseloomustab eelkõige tõlgendamise erinevus liikmesriigi kohtus ja teise liikmesriigi ametiasutuses, võib lähtuda sellest, et kuna tegemist on acte clair’iga kohtuotsuse Cilfit tähenduses, tuleb esmalt teha mõned märkused otsuse tausta ja seal kasutusele võetud hindamiskriteeriumide kohta.

i)      Põhimõttelised märkused kohtuotsuse Cilfit kohta

76.      Selle kohtuotsuse aluseks olevas menetluses kõrgeima astme kohtus Corte suprema di cassazione väitis Itaalia tervishoiuministeerium, et vastus seal tekkinud küsimusele Euroopa Ühenduse määruse tõlgendamise kohta on nii ilmne, et välistab igasuguse tõlgendamiskahtluse võimaluse ja seetõttu eelotsusetaotluse esitamise kohustust ei ole. Corte suprema di cassazione küsis neid asjaolusid arvestades, kas ja mil määral sõltub eelotsusetaotluse esitamise kohustus EÜ artikli 234 kolmanda lõigu järgi sellest, et „tõlgendamise osas esineb põhjendatud kahtlusi”.(34)

77.      Euroopa Kohus nõustus oma otsuses põhimõtteliselt selle erandiga eelotsusetaotluse esitamise kohustusest, kuigi piiravatel tingimustel, nagu komisjon siinkohal õigesti selgitab.

78.      Erand puudutab nimelt ainult juhtumit, kui „ühenduse õiguse õige kohaldamine on nii ilmselge”, „et ei jää ruumi põhjendatud kahtlusele, kuidas lahendada üleskerkinud küsimus”.(35)

79.      „Kahtluse puudumisest” või teisisõnu „kindlusest” ühenduse õiguse õigel kohaldamisel võib liikmesriigi kõrgeima astme kohus lähtuda ikkagi ainult siis, kui ta on „veendunud, et küsimus on niisama ilmselge teiste liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu jaoks”(36).

80.      Seda, kas need eeltingimused eelotsusetaotluse esitamise kohustuse äralangemiseks on täidetud, tuleb lisaks hinnata, arvestades „ühenduse õiguse erijoon[i] ja selle tõlgendamisel tekkiva[id] erilis[i] raskus[i]”.(37)

81.      Euroopa Kohus on siinkohal esile tõstnud kolme arvessevõetavat ühenduse õiguse ja selle tõlgendamise tunnusjoont.(38)

82.      Esiteks nõuab ühenduse õigusnormi tõlgendamine eri keeleversioonide võrdlemist, mis on võrdselt autentsed. Isegi kui keeleversioonid täielikult kattuvad, tuleb teiseks arvestada, et ühenduse õiguses kasutatav terminoloogia on talle eriomane ning õigusmõistetel ei ole ühenduse õiguses ja eri liikmesriikide õiguses tingimata sama sisu. Kolmandaks tuleb ühenduse iga õigusnormi käsitada selle kontekstis ja tõlgendada ühenduse õigust kui tervikut silmas pidades, arvestades õiguse eesmärke ja arengu taset asjaomase normi kohaldamise ajal.

83.      Kohtuotsuse Cilfit ja selles kasutusele võetud kriteeriumide tõeline tähendus on algusest peale olnud eri käsitlusviiside objekt; arusaamine ulatub arvamusest, et Euroopa Kohus on selle otsusega omaks võtnud eelkõige Prantsuse õigussüsteemist tuntud acteclair teooria, arvamuseni, et ta on sellest loobunud ja tegelikult „taktikalise käiguga” kahandanud liikmesriikide kõrgeima astme kohtute mänguruumi praktiliselt olematuks.(39)

84.      Küllap on tõde ka siinkohal kusagil vahepeal ja see selgitab ka otsuse ebamäärasust selles mõttes, et otsus kinnistab eriti subtiilse kompromissi.(40)

85.      Esmalt tundub mõiste „tõlgendamine” vältimine ja selle asemel ühenduse õiguse „õigele kohaldamisele” viitamine otsuse määrava tähtsusega lõikes(41) mööndusena acte clair teooriale, vähemalt selles suhtes, et see põhineb arusaamal, et ilmselge säte ei vaja tõlgendamist (in claris non fit interpretatio) ja niisiis on selle kohaldamine võimalik ilma tõlgenduseta.(42)

86.      Ent kas Euroopa Kohus on sellele maksiimile tuginedes pidanud kohtuotsuses Cilfit silmas ainult ühenduse õigusnormide kohaldamist Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute traditsioonilise tööjaotuse tähenduses(43) või hoopis omistanud liikmesriikide kohtutele tõlgendamisküsimustes otsustamispädevuse, kuigi ainult piiratud ulatuses?(44)

87.      Nagu kohtujurist F. Capotorti oma ettepanekus kohtuasjas Cilfit on selgitanud, eeldab iga, ka „ühemõttelise” või „ilmselgena” tunduva normi kohaldamine põhimõtteliselt eelnevat tõlgendamist. Kas norm on „ilmselge”, on juba tõlgendamise tulemus, mistõttu tsiteeritud ladinakeelse põhimõtte in claris non fit interpretatio aluseks on petitioprincipii(45). Sellest tuleb siiski eristada küsimust, kas õigusnormi tõlgendamine nõuab suuremat argumentatiivset ja intellektuaalset pingutust, see tähendab on „keeruline” või „problemaatiline”, või avaneb selle tähendus vahetult ja on niiöelda päevselge, see tähendab tõlgendamine on „kerge” või „probleemitu”.

88.      Normi kohaldamine on niisiis otseselt seotud selle tõlgendamisega ja kui Euroopa Kohus räägib kohtuotsuses Cilfit „õigest kohaldamisest”, tuleb sellega seoses alati silmas pidada ka „õiget tõlgendamist”, millest tuleneb õige kohaldamine. Käsitletakse ju kohtuotsuses Cilfit just eelotsusetaotluse esitamise kohustuse ulatust EÜ artikli 234 kolmanda lõigu tähenduses seoses küsimustega ühenduse õiguse tõlgendamise kohta.(46)

89.      Euroopa Kohus ei ole seega kohtuotsuses Cilfit piiritlenud eraldusjoont tõlgendamist vajavate ühenduse õigusaktide ja tõlgendamist mittevajavate aktide vahel, vaid lubanud pigem siseriiklikel kõrgeima astme kohtutel teatud ulatuses tõlgendada ühenduse õigust „omal vastutusel”.(47)

90.      Samal ajal on kohus aga püüdnud piirata liikmesriikide kohtute kaalutlusõiguse ulatust − EÜ artikli 234 kolmandas lõigus sätestatud eelotsusetaotluse esitamise kohustuse kaudu − pidades silmas eesmärki tagada ühenduse õiguse ühetaoline tõlgendamine ja kohaldamine, ning igati takistada rangete tingimuste kehtestamisega selle võimaluse kuritarvitamist liikmesriikide kohtutes.(48)

91.      Seepärast on Euroopa Kohus esiteks käsitlenud tõlgendamiskahtlust kitsalt („niivõrd ilmselge […], et ei jää ruumi põhjendatud kahtlusele, kuidas lahendada üleskerkinud küsimus”).

92.      Nõudega, et liikmesriigi kohus võib üleskerkinud küsimuse vastuses olla kindel ainult siis, kui ta on veendunud, et tõlgendamine on niisama ilmselge ka ülejäänud liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu jaoks, püütakse luua mõningast selgust kaalutlusõiguse piirides, nagu ka nõudega arvestada ühenduse õiguse eripära ja erilisi raskusi selle tõlgendamisel. Niisiis peab liikmesriigi kohus esiteks leidma, et ühenduse õigusnormi tähendus ei tekita mingitki kahtlust mitte ainult tema enda vaatenurgast, ning teiseks otsustama, kas sätte tõlgendus on nii ilmne, et see välistab igasuguse põhjendatud kahtluse nii tema enda kui ka ülejäänud liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu jaoks, mis tähendab, et ta ei saa tugineda üksnes talle esitatud sätte sõnastusele.(49)

93.      Kas kohus on aga suutnud määratleda taolised objektiivsed piirid? Lähemal vaatlusel ilmneb, et nende nõuetega kehtestatakse liikmesriigi kõrgeima astme kohtu kaalutlusõigusele objektiivsed piirid ainult näiliselt või piiratud ulatuses.(50)

94.      Liikmesriigi kohtule jääb lõpuks ikkagi ainult tema enda otsustusvõime, ilmselt ei saa ta ise selles tegelikult veenduda, et üleskerkinud tõlgendamisküsimuse üle otsustamine on „niisama ilmselge ka teiste liikmesriikide ja Euroopa Kohtu jaoks”.

95.      Muu hulgas tõusetub lisaks küsimus, milliseid kohtuid – kõikide liikmesriikide kõiki kohtuid, ainult kõrgeima astme kohtuid, asjaomaseid erikohtuid jne – peab liikmesriigi kohus silmas pidama ja mil määral tuleks vajadusel hõlmata ka siseriiklikud haldusasutused, mida tuleb kontrollida käesoleval juhul.(51)

96.      Kuna liikmesriigi kohtul ei ole lõpuks muud mõõdupuud kui tema enda oma, peab olema lubatud küsimus, mil määral võiks kohus, kui tema jaoks on tõlgendus ilmselge, oletada, et teise kohtu või Euroopa Kohtu arusaam tekkinud tõlgendusküsimusest erineb tema omast.(52)

97.      Liikmesriigi kohus võib siiski ühenduse õiguse keeleliste iseärasuste ja selle tõlgendamisel tekkivate eriliste raskuste tõttu, mida tuleb kohtuotsuse Cilfit järgi silmas pidada, kahelda sellise kindluse olemasolus teiste kohtute või Euroopa Kohtu jaoks. Ta peab eriti arvestama, et muude keeleversioonide puhul võib tõlgendus olla teistsugune ja et isegi siis, kui muud keeleversioonid tema omaga kattuvad, ei pruugi talle endale siseriiklikust õigusest tuttavad õigusmõisted olla eri liikmesriikide õiguses ja ühenduse õiguses tingimata sama või võrreldava sisuga.

98.      Aga ka Euroopa Kohtu mainitud ühenduse õiguse (keeleliste) iseärasustega ja tõlgendamise eriliste raskustega tuleb vaid arvestada nagu caveat, ent mitte neid täies ulatuses liikmesriigi kohtus „hinnata”.

99.      Seepärast leian, et kohtuotsust Cilfit ei saa mõista nii, et liikmesriigi kohus oleks kohustatud kontrollima ühenduse õigusnormi näiteks kõigis ühenduse ametlikes keeltes(53). See paneks liikmesriikide kohtutele praktiliselt talumatu koormuse ja taandaks küsimuste, millele kohtuotsuse Cilfit kohaselt tuleb vastata „kahtlusi välistavalt”, delegeerimise liikmesriigi kõrgeima astme kohtutele – kuigi piirangutega – de facto ainult sõnades toimivaks või „taktikaliseks käiguks”.(54)

100. Seega tuleb tõdeda, et kohtuotsuse Cilfit nõudeid ei saa mõista kui liikmesriigi kõrgeima astme kohtute jaoks mõeldud skemaatiliselt kohaldatavat omalaadset otsustusjuhist, mille abil võiks tõmmata objektiivse ja selge piiri selliste tõlgendusküsimuste, mida niisugused kohtud võivad eranditult ise lahendada, ja tõlgendusküsimuste vahele, mis tuleb esitada Euroopa Kohtule. Need nõuded ei saa olla mõõdupuu, mille alusel võiks „objektiivselt” kindlaks teha, millal on ühenduse õigusnormi tähendus niivõrd ilmselge, et tõlgendamisel ei jää ruumi põhjendatud kahtlusele.(55)

101. See on tingitud sellest, et õigusnorm ei saa per se olla ühemõtteline, ilmselge või kahtlusi välistava tähendusega.(56) Normi tõlgendamine hõlmab, nagu ma seoses sellega juba eespool sedastasin, alati mõistmisprotsessi, mida ei ole võimalik „matemaatiliselt väljendada”(57) – see kehtib eriti ühenduse õiguse ja selle paljude tõlgendamismuutujate puhul, mis ise hõlmavad ühenduse õiguse dünaamilist arengut.(58) Ent just nimelt seetõttu, et objektiivselt ei ole võimalik või see on võimalik ainult piiratud ulatuses kindlaks teha, millal normi tõlgendus on niivõrd ilmselge, et ei jää ruumi põhjendatud kahtlusele(59), tuleb see ikkagi jätta selle liikmesriigi kohtu hinnata, kus niisugune küsimus üles kerkib.(60)

102. Kohtuotsuses Cilfit sõnastatud nõuded peaksid aga kohustama liikmesriikide kohtuid mitte kergekäeliselt, see tähendab mitte ainult enda vaatenurgast ja asjaomase normi sõnastusele tuginedes, lähtuma ühenduse õigusnormi „kahtlusi välistavast” tõlgendusest. Need peaksid liikmesriigi kohtule teadvustama ühenduse õiguse eripära, hoiatades nii liigselt kiirustavate ja ühekülgsete järelduste eest ning panema aluse „taotletavale veendumusele”(61). Selline „veendumus” peab olema asjatundja veendumus, kes läheneb ühenduse õiguse küsimuse uurimisele, olles kursis ühenduse õiguse peamiste joontega.(62)

ii)    Post-Cilfit?

103. Tõepoolest võiks kohtuotsust Cilfit pidada tervikuna küsitavaks. Arvestades selle kohtuotsuse kohaldamise raskusi, tunduvad mõned lühimärkused siiski asjakohased, kuigi menetlusosalised ei ole käesolevat menetlust kasutanud selleks, et kohtuotsust Cilfit põhimõtteliselt kahtluse alla seada.

104. Samavõrd keeruline ja ebamäärane, nagu on eespool käsitletud Cilfiti kriteeriumide konkreetne tähendus, on asutamislepingu alusel määratleda tõlgendusküsimuste jaoks praktilisemat või objektiivsemat „filtreerimissüsteemi”, et hinnata, millised küsimused esitada Euroopa Kohtule ja millised jätta liikmesriikide kõrgeima astme kohtute hooleks. Näiteks kohtuasjas Wiener esitatud kohtujurist F. G. Jacobsi ettepanek, et kohtuotsuses Cilfit nimetatud „tingimusi” tuleks kohaldada ainult siis, kui esitatakse üldisema kõlapinnaga küsimus ja ühetaoline tõlgendamine on tõepoolest vajalik(63), peab eelkõige silmas sedalaadi küsimusi, mis kõige tõenäolisemalt vajavad selgitamist Euroopa Kohtus; ometi tundub mulle, et küsimuse kõlapinna ja ühenduse õiguse seisukohalt ühetaolise tõlgendamise vajaduse hindamine põhjustab liikmesriikide kõrgeima astme kohtutele lisaraskusi, ähmastades veelgi nimetatud kohtute kaalutlusõiguse piire.

105. Aga isegi kui Euroopa Kohtul õnnestuks võrreldes kohtuotsusega Cilfit sõnastada selgemad kriteeriumid kõrgeima astme kohtute eelotsusetaotluse esitamise kohustuse kohta, seonduks liikmesriikide kõrgeima astme kohtutele tõlgendamisküsimuste iseseisva otsustamise võimaluse andmisega vältimatult mõningane kaalutlusõigus kuni teatava piirini, seega subjektiivne element. Liikmesriigi kohtu „kahtlusi välistava” tõlgenduse „õigsuse” tagab kindlalt alles viide Euroopa Kohtu asjaomasele otsusele (sellega kooskõlale). Selline asjaolu on seda ebamugavam pärast seda, kui kohtuotsusega Köbler sätestati, et EÜ artikli 234 kolmanda lõigu kohase eelotsusetaotluse esitamise kohustuse rikkumine on üks neist asjaoludest, millega liikmesriigi pädev kohus peab arvestama, hinnates riigivastutuse küsimust seoses kahju hüvitamisega, mis tekitati liikmesriigi kõrgeima astme kohtu ühenduse õigusega vastuolus oleva otsusega(64).

106. Pidades lõpuni silmas alati olemasolevat kaalutlusõigust, võiks ühest küljest isegi järeldada, et liikmesriigi kõrgeima astme kohtud tuleks seepärast vastutusest koguni vabastada, kuid teisest küljest oleks Cilfiti süsteemi alternatiivina praegusel või muudetud kujul mõeldav tagasi pöörduda liikmesriigi kõrgeima astme kohtute eelotsusetaotluse esitamise absoluutse kohustuse juurde.(65) Viimasel juhul, arvestades asjaolu, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 104 lõike 3 järgi võib eelotsuse küsimuse üle otsustada põhistatud määrusega lihtsustatud menetluses, on Euroopa Kohtu tasandil nüüd võimalik kasutada suuresti Da Costa ja Cilfiti kriteeriume peegeldavat „filtreerimissüsteemi”.

107. Pragmaatilisest seisukohast tuleb aga kaaluda, isegi kui see ei ole määrava tähtsusega, et ka eelotsuse küsimuste lihtsustatud käsitlemine Euroopa Kohtus dialoogis liikmesriigi kohtuga vajab menetlemiseks aega. Hoolimata kõikidest kahtlustest ja „Cilfiti süsteemi” põhimõttelisest vaieldavusest tuleb lisaks küsida, kas Euroopa Kohus saab täita 25 liikmesriigiga liidus ja ühenduse pidevalt kasvava õiguse juures oma ülesannet tagada asutamislepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel seadusest kinnipidamine, usaldamata liikmesriikide kohtute otsuste tegemise võimet sõna otseses mõttes, vähemalt teatud piirides, isegi kui selline tööjaotus võib tegelikkuses tekitada raskusi.

108. Seetõttu püüan järgnevalt analüüsida, kuidas vastata põhikohtuasjas tekkinud küsimustele Cilfiti kohtupraktika alusel.

iii) Käesoleva juhtumi eripära – automaatne eelotsusetaotluse esitamise kohustus?

109. Eelnenud selgitusi tuleb silmas pidada, kui tahta vastata käesolevas asjas tõusetunud küsimusele, kas liikmesriigi kohtus saab tekkida Cilfiti olukord, see tähendab tõlgendamine välistab kahtlused, kui teise liikmesriigi tolliasutus on siduvas tariifiinformatsioonis andnud tõlgenduse, millega kõnealune kohus ei nõustu. Komisjoni arvamuse kohaselt on vastus sellele küsimusele eitav, samas kui ülejäänud menetlusosalised lähtuvad erineva rõhuasetusega argumentide esitamisel sellest, et niisugune tariifiinformatsioon ei pea liikmesriigi kohtus automaatselt tekitama tõlgendamiskahtlusi.

110. Esmalt tuleb sedastada, et üldjuhul ei ole õige tõlgendus „ilmselge” vaid seetõttu, et ilmselt on tegemist „kahe” tõlgendusega, kuna nagu ma juba eespool selgitasin, ükski säte per se ei saa kunagi olla ühemõtteline ja selge, vaid tõlgendamisele on alati omane suurem või väiksem otsustamise või hindamise element, seega subjektiivne element.

111. Võib-olla avab liikmesriigi tolliasutuse tõlgendus tänu selles kasutatud argumentidele liikmesriigi kohtule tõepoolest uue vaatenurga ja tekitab seega kahtlusi tema pooldatud tõlgenduses. Ent teisalt, nagu on selgitanud Madalmaade valitsus, võib liikmesriigi kõrgeima astme kohtu perspektiivist olla selge, et liikmesriigi tolliasutuse tõlgendus on vale või ta on eksinud.

112. See ei kehti loomulikult mitte ainult juhul, kui liikmesriigi kohtule on esitatud liikmesriigi ametiasutuse teistsugune tõlgendus, vaid põhimõtteliselt ka liikmesriikide kohtute üksteisest erinevate tõlgenduste puhul. Siiski kehtib siinkohal kõrgeima astme kohtutele kohtuotsuse Cilfit kohaselt nõue, et kohus peab olema veendunud, et küsimus on niisama ilmselge ka teiste liikmesriikide ja Euroopa Kohtu jaoks.

113. Nagu ma eespool juba selgitasin, on siinkohal küll tegemist caveat’iga, „mõttetegevuses veendumusele jõudmisega” kõrgeima astme kohtu jaoks, mitte teguriga, mida selles kohtus tõepoolest empiiriliselt esitataks; teisalt tundub mulle „niisama ilmselge” „teiste liikmesriikide kohtute jaoks” vähemalt põhimõtteliselt vaidlustatuna, kui liikmesriigi kõrgeima astme kohtule on tegelikult esitatud sellise kohtu tõlgendus, mis on vastuolus tema enda tõlgendusega.

114. Käesoleval juhul võib see aga jääda lahtiseks. Samuti võib lahtiseks jääda küsimus, kas see kehtib teiste liikmesriikide igasuguste kohtute või ainult teatavat liiki kohtute kohta või teatud asjaoludel koguni sama liikmesriigi kohtute kohta, kuna siin on igal juhul tegemist liikmesriigi tolliasutusega.

115. Asjaolu, et on olemas sellise ametiasutuse siduv tariifiinformatsioon, milles on esitatud KN-i tõlgendus, millega liikmesriigi kõrgeima astme kohus ei nõustu, ei pea minu arvates ipso facto kõigutama kohtu veendumust, et KN-i õige tõlgendus on niisama ilmselge ka teiste liikmesriikide kohtute jaoks.

116. Siinkohal tuleb viidata ka sellele, et kohtuotsuse Cilfit resolutiivosas ei korrata enam nõuet, et kohus veenduks selles, kas küsimus on niisama ilmselge ka teiste liikmesriikide kohtute jaoks, vaid selle asemel viidatakse „kohtuotsuste lahknevuse ohu[le] ühenduses”. See oht muutub ilmselgelt aktuaalseks, kui liikmesriigi kõrgeima astme kohus kaldub kõrvale või kavatseb kõrvale kalduda tema käsutuses olevast teise liikmesriigi kohtu otsusest. Seevastu ei saa teise liikmesriigi tolliasutuse tariifiinformatsiooni puhul olla kindel, et ka näiteks selle liikmesriigi kohus toetaks tolliasutuse tõlgendust ja et seega juhul, kui teise liikmesriigi kohtu tõlgendus kaldub kõrvale sellest tõlgendusest, esineks ka kohtuotsuste lahknevuse oht. Seda võiks väljendada ka nii, et arutelus ühenduse õiguse tõlgendamise üle EÜ artikliga 234 loodud koostöö süsteemis osalevad Euroopa Kohus ja liikmeriikide kohtud, mitte siseriiklikud haldusasutused.

117. Kui sellest järelduvalt tugineb isik kõrgeima astme kohtus nagu käesoleval juhul teise liikmesriigi tolliasutuse siduvale tariifiinformatsioonile, mis ei kattu liikmesriigi kõrgeima astme kohtu poolt õigeks peetava KN-i tõlgendusega, ei ole kohus vähemalt mitte automaatselt kohustatud pöörduma KN-i tõlgendamise küsimusega Euroopa Kohtusse. Pigem peab ta ise hindama, kas KN-i õige tõlgendus on „ilmselge”. Siduvas tariifiinformatsioonis esitatud tõlgendus ja argumendid, millele see toetub, võivad seejuures kohtu jaoks „ilmselget” tõlgendust kinnitada või kõigutada, nagu muide igasugune muu kõnealuse tõlgendamisküsimusega seoses oluline informatsioon.

118. Võimude lahususe kontseptsioon, mille tõi arutelusse Austria valitsus, ei mängi käesolevas kontekstis täpsemalt võttes mingit rolli, kuna küsimus ei ole ju liikmesriigi kohtu seotuses liikmesriigi ametiasutuse arusaamaga õigusest, vaid üksnes selles, mil määral niisugune teistsugune arusaam õigusest mõjutab kohustust esitada tekkinud tõlgendamisküsimus Euroopa Kohtule sõltumatuks otsustamiseks.

119. Terviklikkuse mõttes käsitleme veel EÜ artikliga 234 reguleeritud eelotsusemenetluse ja eriti selle sätte kolmandas lõigus sätestatud eelotsusetaotluse esitamise kohustuse eesmärki tagada ühenduse õiguse ühetaoline tõlgendamine ja kohaldamine, millele mõned menetlusosalised on õigusega viidanud.

120. Selle kohta tuleb üldistavalt märkida, et täielik ühetaolisus oleks tagatud ainult siis, kui tõepoolest iga (oluline) tõlgendamisküsimus, mis tõusetub liikmesriigi kõrgeima astme kohtus, tuleks esitada Euroopa Kohtule. Aga isegi siis ei oleks süsteem perfektne, niikaua kui – nagu see on väljakujunenud kohtupraktikas – liikmesriigi kohus võib ühenduse õiguse küsimuse olulisust siseriikliku põhikohtuasja jaoks ise hinnata(66), sest ka selline hinnang eeldab omakorda teatud ettekujutust ühenduse õiguse sätte, millele näiteks üks pool tugineb, sisust ja kohaldamisalast.(67)

121. Igasugune tööjaotus Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahel ühenduse õiguskaitse raames mõjutab niisiis mõneti ühenduse õiguse tõlgendamise ja kohaldamise ühetaolisuse määra, küsimus on vaid selles, kuhu ja kuidas tõmmata piirid, juhindudes lepingust ja tuginedes kohtuasjale Cilfit.

122. Eespool esitatud põhjustel olen ma käesolevas asjas seisukohal, et teise liikmesriigi tolliasutuse siduva tariifiinformatsiooni olemasolu ei võta liikmesriigi kõrgeima astme kohtult võimalust lahendada tekkinud tõlgendamisküsimus omal vastutusel, tuginedes kohtuasjale Cilfit.

iv)    Kas võrdse kohtlemise põhimõte kohustab esitama eelotsusetaotlust?

123. Viimase argumendina märkis Intermodal, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgi tuleks KN-i sarnastel juhtudel kohaldada sarnaselt ja et liikmesriigi kohus ei tohiks mingil juhul kõrvale kalduda siduvast tariifiinformatsioonist ja jätta eelotsuse küsimuse Euroopa Kohtule esitamata, mis tagaks KN-i sarnase ja ühetaolise kohaldamise.

124. Esiteks iseloomustab õiguse üksikakte nagu siduv tariifiinformatsioon asjaolu, et põhimõtteliselt võib niisugusele õigusaktile tugineda ainult selle adressaat. Sellega ei saa muidugi välistada, et kolmanda isiku jaoks tehakse teistsugune otsus kui kõnealuses õigusaktis ja nii nähtuna esineb oht, et kolmandat isikut koheldakse tema kaupade klassifitseerimisel võrreldes teatava siduva tariifiinformatsiooni saajaga „ebavõrdselt“. Alternatiivina oleks ühenduse seadusandja võinud teha liikmesriikide tolliasutustele ülesandeks anda välja üldiselt siduv tolliinformatsioon, millele võiksid tugineda kõik isikud, kes liikmesriikide tollis asjaomaseid kaupu deklareerivad. Sellised üldkehtivad tariifiinformatsioonid sarnaneksid siiski klassifitseerimismäärusele, mille andmine kuulub komisjoni pädevusse ja mille detsentraliseerimine, see tähendab liikmesriigi tolliasutustele asjaomase pädevuse andmine, ei oleks mõistlik.

125. Siduvad tolliinformatsioonid nende praegusel kujul suurendavad vähemalt õiguskindlust ja aitavad komisjoni võetavate meetmete kaudu nagu klassifitseerimismääruse väljaandmine parandada ühenduse tolliõiguse ühetaolist kohaldamist, kuigi seda täielikult ei tagata.

126. Seetõttu ma esialgu ei lähtu sellest – ent seda küsimust ei ole sellisel kujul käesolevas asjas ka tõstatatud –, et kehtiv siduvate tolliinformatsioonide mehhanism kui selline rikuks võrdse kohtlemise põhimõtet.

127. Niivõrd, kuivõrd see süsteem võimaldab igal juhul ajutiselt ebavõrdset kohtlemist näiteks liikmesriigi tolliasutuse ja liikmesriigi kohtu erinevate tõlgenduste tõttu, ei arva ma siiski, et see võiks olla põhjus muuta liikmesriigi kõrgeima astme kohtute eelotsusetaotluse esitamise kohustuse ulatust, nagu see on sätestatud EÜ artikli 234 kolmandas lõigus ja nagu seda on tõlgendatud kohtuasjas Cilfit.(68)

v)      Järeldused käesoleva juhtumi jaoks kohtuasja Cilfit alusel

128. Kokkuvõtteks võib kohtuasja Cilfit arvestades esimese eelotsuse küsimuse kohta sedastada järgmist:

1. Kui asjaomane isik tugineb liikmesriigi kõrgeima astme kohtus toimuvas õigusvaidluses teatud kauba KN-i järgi klassifitseerimise osas liikmesriigi tolliasutuse arvamusele, mida see on väljendanud kolmandale isikule antud siduvas tariifiinformatsioonis sarnase või sama liiki kauba kohta, siis ei ole see kohus, kui ta peab õigeks kõnealusest siduvast tariifiinformatsioonist erinevat KN-i tõlgendust, automaatselt kohustatud esitama Euroopa Kohtule küsimust KN-i tõlgendamise kohta.

2. Asjaomane liikmesriigi kõrgeima astme kohus võib KN-i tõlgendamise küsimuse lahendada omal vastutusel, kui ta vaatamata liikmesriigi tolliasutuse teistsugusele arusaamale leiab, et tõlgenduse õigsus on tema jaoks ilmselge.

3. Samas peab ta aga silmas pidama ühenduse õiguse eripära ja selle tõlgendamisel tekkivaid erilisi raskusi, ning arvestades siduvas tariifiinformatsioonis sisalduvat tõlgendust ja argumente, millele see tõlgendus tugineb, jõudma veendumusele, et arvestades seda on KN-i tõlgendus niisama ilmselge ka teiste liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu jaoks.

4. Võrdse kohtlemise põhimõte ei muuda liikmesriigi kõrgeima astme kohtute poolt eelotsusetaotluse esitamise kohustuse eespool määratletud ulatust.

B.      Teine eelotsuse küsimus

129. Teise eelotsuse küsimusega soovitakse teada, kas KN-i rubriiki 8709 tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab selliste omaduste ja tunnustega sõidukeid, mis on käesolevas juhtumis käsitletavatel sõidukitel.

1.      Menetlusosaliste argumendid

130. Tarifitseerimise küsimuse kohta on arvamused esitanud komisjon, Madalmaade valitsus ja Intermodal.

131. Komisjon peab käesoleva juhtumi jaoks määravaks eelkõige rubriigi 8709 kohta antud HS-i selgituste lõiku „seda tüüpi traktoreid võib kasutada kaidel, ladudes jne”; kasutamise otstarve võib väljakujunenud kohtupraktika kohaselt olla tarifitseerimise objektiivne kriteerium. Ta viitab sellele, et vaidlusalused sõidukid on välja töötatud spetsiaalselt treilerite kasutamiseks logistikakeskustes ja suurtes kaubamajades. Madalmaade valitsus nõustub suuremas osas Gerechtshofi arvamusega ning põhikohtuasja Advocaat-Generaal’i selgitustega, mille kohaselt ei tule kõnealuseid sõidukeid klassifitseerida rubriiki 8709. Advocaat-Generaal’i selgituste kohaselt puudutab see rubriik esiteks kindlat liiki sõidukeid, mis ise kaupa veavad, ja teiseks kindlat liiki vedukeid. Kuna vaidlusaluse sõiduki tõsteplaadi otstarve on ainult ühendus poolhaagisega, ei ole tegemist kaubaveoks mõeldud sõidukitega rubriigi 8709 kohta antud HS-i selgituste tähenduses. Traktoriga selle rubriigi tähenduses ei saa jällegi tegemist olla, sest neid kasutatakse väikeste haagiste ja pakikärude vedamiseks, milleks vaidlusalused sõidukid ei sobi. Intermodal leiab, et KN-i rubriigi 8709 järgi klassifitseerimise vastu räägib ainult see, et vaidlusalused sõidukid ei ole vähem võimsamad kui vedukid, mida hõlmab rubriik 8701. Kuivõrd see erinevus aga HS-i selgituste teksti kohaselt on ainult üldine, ei takista see tegur kokkuvõtteks klassifitseerimist KN-i rubriiki 8709.

2.      Hinnang

132. Esmalt tuleb meenutada Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt tuleb õiguskindluse ja hõlpsama kontrollitavuse huvides kaupadele tollitariifide kehtestamisel otsida määravat kriteeriumi nende objektiivsetest tunnustest ja omadustest, mis on kindlaks määratud KN-i rubriikide sõnastuses ning jaotiste või kaubagruppide kohta antud selgitustes.(69)

133. Komisjoni poolt KN-i ja nõukogu poolt HS-i kohta tollialase koostöö jaoks välja töötatud selgitavad märkused aitavad seejuures oluliselt kaasa üksikute tariifirubriikide tõlgendamisele, olemata siiski õiguslikult siduvad.(70)

134. Kõigepealt tuleb sedastada, et KN-i rubriik 8701 hõlmab üldiselt „traktoreid”, mille all mõistetakse, nagu HS-i asjaomastest selgitustest nähtub, näiteks põllumajanduses kasutatavaid traktoreid, aga ka muid, näiteks tööstuslikult kasutavaid vedukeid, mis on ette nähtud mitmesuguste koormate vedamiseks ja millel võib kõige enam olla teisejärgulise tähtsusega laadimispind; lisaks võib neil olla juhikabiin ja tõsteseadeldis ühendamiseks tööriistade või koormatega.

135. Sellest tuleb eristada niinimetatud „traktoreid”, mis vastavalt KN-i rubriigi 8701 pealkirjale moodustavad omaette, traktorite üldisest kategooriast erineva kategooria KN-i rubriigis 8709, mis omakorda hõlmab mitut liiki „veokärusid”.

136. KN-i rubriiki 8709 käsitlevate HS-i selgituste kohaselt tuleb täheldada, et sellesse rubriiki kuuluvate traktorite puhul on üldiselt tegemist teatud tüüpi „väikeste” traktoritega, mida kasutatakse vabrikutes, ümberlaadimispunktides, sadamates või raudteejaamades. Need erinevad muudest vedukitest muu hulgas väikese kiiruse poolest, mis harilikult ei ületa 30–35 km/h ja neil on väike pöördetelg. Traktoritel kõnealuses tähenduses harilikult ei ole juhikabiini ja neil on endil veokäru, mida juhib jalgsi liikuv operaator.

137. Nagu Madalmaade valitsus on märkinud, käsitlevad HS-i selgitavad märkused KN-i rubriigi 8709 juurde ühelt poolt iseliikuvaid veokärusid, millel on endal laadimispind ja kuhu saab kaupa laadida, teiselt poolt selliseid traktoreid, nagu neid kasutatakse sadamates ja ümberlaadimispunktides väikeste haagiste vedamiseks. Kuna vaidlusalustel sõidukitel on eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjelduse järgi ainult tõsteplaat ühendamiseks poolhaagisega, ei ole viittüüp mitte iseliikuv veokäru, mille endaga saab kaupa vedada, vaid viimati nimetatud tüüpi traktor.

138. Käesoleval juhul omab siiski tähtsust, et seoses selliste teist tüüpi traktoritega nimetatakse HS-i selgitustes „väikeseid haagiseid” ja „pakikärusid”. Lisaks viidatakse sellele, et traktorid KN-i rubriigi 8709 tähenduses on üldiselt kergemad ja väiksema võimsusega kui KN-i rubriigi 8701 traktorid.

139. Ent käesolevas juhtumis käsitletavatel sõidukitel on muu hulgas järgmised tunnused: nagu ka Intermodal ise on märkinud, on need sama tugevad kui traktorid KN-i rubriigi 8701 tähenduses, neil on kinnine juhikabiin ja need ei ole ette nähtud – erinevalt traktoritest – väiksemate, pakikäru tüüpi haagiste transportimiseks, vaid treilerite või haagiste veoks, mis võivad olla isegi niinimetatud mega- või jumbo-treilerid.

140. Selliste tunnustega sõiduk ei vasta „väiksemate” veokärude või traktorite tüübi profiilile KN-i rubriigis 8709, mida ma eespool visandlikult HS-i selgitustele tuginedes kirjeldasin.

141. Seetõttu tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata, et KN-i rubriiki 8709 tuleb tõlgendada nii, et see ei hõlma sõidukeid, millel on kõnealuste sõidukite omadused ja tunnused.

V.      Ettepanek

142. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Siseriikliku kohtu menetluses, kus asjaomane isik tugineb teise liikmesriigi tolliasutuse poolt sarnase kauba kohta kolmandale isikule antud siduva tariifiinformatsiooni alusel tehtud klassifitseerimisele, mis siseriikliku kohtu hinnangul ei ole kooskõlas KN-iga,

–        ei ole liikmesriigi kohus, mille otsuste peale saab siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, kohustatud esitama Euroopa Kohtule eelotsuse küsimust tõlgendamise või kehtivuse kohta, kui siduva tariifiinformatsiooni puhul ei ole tegemist ühenduse institutsiooni õigusaktiga,

–        ei ole liikmesriigi kohus, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, automaatselt kohustatud esitama Euroopa Kohtule küsimust KN-i tõlgendamise kohta, kui ta peab õigeks siduvas tariifiinformatsioonis väljendatud KN-i tõlgendusest erinevat tõlgendust. Kõrgeima astme kohus võib KN-i tõlgendamisega seoses tekkinud küsimuse lahendada omal vastutusel, kui ta vaatamata liikmesriigi tolliasutuse teistsugusele seisukohale peab oma tõlgendust ilmselgeks. Sealjuures peab ta aga silmas pidama ühenduse õiguse eripära ja selle tõlgendamisega kaasnevaid eriomaseid raskusi ning võimalusel arvestama siduvas tariifiinformatsioonis sisalduvat tõlgendust ja argumente, millele see tugineb, ja jõudma veendumusele, et eeltoodut arvestades on tõlgendus niisama ilmselge ka teiste liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu jaoks.

KN-i rubriiki 8709 tuleb tõlgendada selliselt, et see ei hõlma sõidukeid, millel on kõnealuste sõidukite omadused ja tunnused.

1 – Algkeel: saksa.

2 – EÜT L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 382.

3 – Määrus, millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa (EÜT L 292, lk 1).

4 – 14. juuni 1983. aasta rahvusvahelisel konventsioonil põhinev kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteem, mille ühendus kinnitas nõukogu 7. aprilli 1987. aasta otsusega 87/369/EMÜ rahvusvahelise kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteemi konventsiooni ja selle muutmisprotokolli sõlmimise kohta (EÜT L 198, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 288).

5 – EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307.

6 – Määrus, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1997, L 17, lk 1; ELT eriväljaanne 02/08, lk 179).

7 – Määrus, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3).

8 – Määrus, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1997, L 9, lk 1; ELT eriväljaanne 02/08, lk 3).

9 – 22. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 314/85: Foto-Frost (EKL 1987, lk 4199).

10 – 6. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 283/81: Cilfit jt (EKL 1982, lk 3415).

11 – Vt mh 10. aprilli 1984. aasta otsus kohtuasjas 14/83: Von Colson ja Kamann (EKL 1984, lk 1891, punkt 26); 12. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑8/88: Saksamaa v. komisjon (EKL 1990, lk I‑2321, punkt 13), ja 13. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑453/00: Kühne & Heitz (EKL 2004, lk I‑837, punkt 20).

12 – Vt juba 5. veebruari 1963. aasta otsus kohtuasjas 26/62: Van Gend ja Loos (EKL 1963, lk 3, punkt 16).

13 – Vt mh 7. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑247/02: Sintesi (EKL 2004, lk I‑9215, punkt 21); 18. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑314/01: Siemens ja ARGE Telekom (EKL 2004, lk I‑2549, punkt 33); 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑343/90: Lourenço Dias (EKL 1992, lk I‑4673, punkt 14); 27. oktoobri 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 35/82 ja 36/82: Elestina (EKL 1982, lk 3723, punkt 8), ja 24. mai 1977. aasta otsus kohtuasjas 107/76: Hoffmann-La Roche (EKL 1977, lk 957, punkt 5).

14 – Vt mh 4. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑99/00: Lyckeskog (EKL 2002, lk I‑4839, punkt 14); 4. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑337/95: Parfums Christian Dior (EKL 1997, lk I‑6013, punkt 25), ja eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus 107/76, punkt 5.

15 – Vt 27. märtsi 1963. aasta otsus liidetud kohtuasjades 28/62–30/62: Da Costa (EKL 1963, lk 60); eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus 283/81, punkt 14, ja eespool 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus C‑337/95, punkt 29.

16 – Eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Cilfit, punktid 16 ja 21.

17 – Eespool 9. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Foto-Frost, punkt 20.

18 – Vt eespool 9. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Foto-Frost, punktid 15 ja 17.

19 – Vt eespool 9. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Foto-Frost, punkt 14.

20 – Vt eespool punkt 39.

21 – 21. veebruari 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑143/88 ja C‑92/89: Zuckerfabrik (EKL 1991, lk I‑415, punkt 33); 9. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑465/93: Atlanta Fruchthandelsgesellschaft jt (EKL 1995, lk I‑3761, punkt 30), ja 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑334/95: Krüger (EKL 1997, lk I‑4517, punkt 44).

22 – Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Zuckerfabrik, punkt 23.

23 – Seni Euroopa Kohtus selgitamata küsimus, kas ja mil määral saab kohtuotsust Cilfit kohaldada ka kehtivuse küsimustes, on praegu Euroopa Kohtu menetluses oleva kohtuasja C‑461/03: Gaston Schul Douane (ELT C 7, 19.1.2004, lk 24) esemeks. Nimetatud eelotsusemenetluses tõstatab College van Beroep voor het bedrijfsleven küsimuse, kuivõrd võib kõrgeima astme kohus jätta (ühenduse õiguse) määruse sätted kohaldamata, ilma et oleks selle määruse kehtivuse kohta esitanud eelotsuse küsimuse Euroopa Kohtule, kui Euroopa Kohus on sarnase määruse asjaomased sätted juba kehtetuks tunnistanud.

24 – Käesoleval juhul ei ole Euroopa Kohus teinud otsust sarnase iseloomuga KN-i klassifitseerimise juhtumi kohta kohtuotsuse Da Costa tähenduses, mis kõrvaldaks erandkorras kõrgeima astme kohtu kohustuse pöörduda kohtus tekkinud KN-i tõlgendamise küsimusega Euroopa Kohtu poole „sisemisel põhjusel”. Vt eespool punkt 44; 15. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused 28/62–30/62, ja eespool 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus C‑337/95, punkt 29.

25 – Vt tolliseadustik, artikli 4 punkt 5, ja artikli 12 lõige 1.

26 – 29. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑315/96: Lopex (EKL 1998, lk I‑317, punkt 19).

27 – Vt eespool 9. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Foto-Frost, punkt 16; 23. aprilli 1986. aasta otsus kohtuasjas 294/83: Les Verts v. parlament (EKL 1986, lk 1339, punkt 23); 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultures (EKL 2002, lk I‑6677, punkt 40), ja 1. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑263/02 P: Jégo-Quéré (EKL 2004, lk I‑3425, punkt 30).

28 – Vt mh 21. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑6/99: Greenpeace jt (EKL 2000, lk I‑1651, punkt 53), ja 25. oktoobri 1972. aasta otsus kohtuasjas 96/71: Hägeman v. komisjon (EKL 1972, lk 1005, punkt 9/13).

29 – 18. oktoobri 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades 297/88 ja C‑197/89: Dzodzi (EKL 1990, lk I‑3763).

30 – Vt nt ka 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑130/95: Giloy (EKL 1997, lk I‑4291), ja 7. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑306/99: BIAO (EKL 2003, lk I‑1, eelkõige punkt 87 jj).

31 – Vt nt ka eespool 29. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dzodzi, punkt 42.

32 – Vt 22. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑133/02 ja C‑134/02: Timmermans (EKL 2004, lk I‑1125, punktid 21–24).

33 – Vt nt 17. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑119/99: Hewlett Packart (EKL 2001, lk I‑3981); vt ka eespool 28. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus C‑6/99, punkt 55.

34 – Eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Cilfit, punktid 2–4.

35 – Eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Cilfit, punktid 16 ja 21.

36 – Samas.

37 – Eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Cilfit, punkt 17.

38 – Eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Cilfit, punktid 18–20.

39 – Vt ka Bebr, G., „The Rambling Ghost of „Cohn-Bendit”: Acte Clair and the Court of Justice”, Common Market Law Review, 20/1983, 439 (466 jj ja 471); Rasmussen, H., „The European Court’s Acte Clair Strategy in C.I.L.F.I.T. (or: Acte Clair, of Course! But What does it Mean?)”, EL Rev 342/1984, 342 (256 jj); Mancini, F. G. ja Keeling, D. T., „From CILFIT to ERT: the Constitutional Challenge facing the European Court”, Y.E.L., 11/1991, 1 (4).

40 – Vt Lenaerts, K. ja Arts, D., Europees Procesrecht, 2003, lk 88.

41 – Eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Cilfit, punkt 16.

42 – Vt kohtujurist F. Capotorti 13. juuli 1982. aasta ettepanek 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsusele Cilfit, punkt 4; diskussiooni kohta doktriini tähtsuse üle vt eespool 39. joonealuses märkuses viidatud Bebr, G., lk 440 jj.

43 – Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kirjeldatakse sellist tööjaotust nii, et Euroopa Kohus piirdub oluliste ühenduse õigusaktide tõlgendamisega, samas kui liikmesriigi kohtu ülesanne on kohaldada selliselt tõlgendatud norme konkreetsele juhtumile: vt mh eespool 15. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Da Costa, lk 81; 7. novembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑260/00–C‑263/00: Lohmann jt (EKL 2002, lk I‑10045, punktid 26–28); 10. mai 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑223/99 ja C‑260/99: Agorà ja Excelsior (EKL 2001, lk I‑3605, punktid 23 ja 24), ning 12. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑366/96: Louisette Cordelle (EKL 1998, lk I‑583, punkt 8).

44 – Selline ambivalentsus oli omane ilmselt juba kohtuasja Cilfit menetlusosaliste argumentidele. Osalt selgitati, et täiesti ühemõttelised ja kahtlusi välistavad sätted ei vaja tõlgendamist ja ei tekita „tõlgendamisküsimust” ning seega ei laiene neile EÜ artikli 234 kolmanda lõigu eelotsusetaotluse esitamise kohustus, osalt tunnistati, et ka ühemõttelised sätted vajavad mõningast tõlgendamist, eelotsusetaotluse esitamise kohustus puudutab aga ainult sätteid, mille tõlgendamisega on seotud kahtlused ja mis põhjustab „tõelisi ja ehtsaid probleeme”: vaata ka eespool punkt 78, ning menetlusosaliste argumendid 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses Cilfit, lk 3420 jj.

45 – 42. joonealuses märkuses viidatud kohtujurist F. Capotorti ettepanek 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsusele Cilfit, punkt 4; vt ka Pescatore, P., „Interpretation of Community Law and the Doctrine of „Acte Clair””, Legal Problems of an Enlarged European Community, 1972, lk 27 (41 ning 43 jj).

46 – Vt eespool punkt 78, ja 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Cilfit, punktid 2 ja 3.

47 – Eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Cilfit, punkt 16.

48 – Kohtuotsuse Cilfit taustaks vt ka kohtujurist A. Tizzano selgitusi 21. veebruari 2002. aasta ettepanekus 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsusele C‑99/00, punkt 56 jj.

49 – Vt 39. joonealuses märkuses viidatud Bebr, G., lk 469.

50 – Vt ka 42. joonealuses märkuses viidatud kohtujurist F. Capotorti ettepanek 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsusele Cilfit, punkt 9; samuti 45. joonealuses märkuses viidatud Pescatore, P., lk 42.

51 – Vt selle kohta tagapool punkt 116 jj.

52 – Kriitiline selle tingimuse suhtes ja arvukate näidetega Wattel, P. J., „Köbler, Cilfit and Welthgrove: We Can’t Go On Meeting Like This”, CML Rev., 2004, lk 177 (179).

53 – Vt kohtujurist F. G. Jacobsi 10. juuli 1997. aasta ettepanek 20. novembri 1997. aasta otsusele kohtuasjas C‑338/95: Wiener (EKL 1997, lk I‑6495, punkt 65), ning kohtujurist A. Tizzano ettepanek 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsusele C‑99/00, punkt 75.

54 – 39. joonealuses märkuses viidatud Rasmussen, H., lk 242.

55 – Loomulikult on iga õiguse kohaldaja kogenud, et on sätteid, mille tähendus näib vahetult selge või see on pärast tõlgendamisprotsessi selgelt soovitatav või isegi põhjendatult ainuvõimalik. Probleemiks on siiski – ja just sellel probleemil põhineb ka kohtuotsus Cilfit–, et tõlgendamisprotsessis, mille käigus kohtunik järelduseni jõuab, ei saa eirata subjektiivseid mõjusid ja seega ei saa seda ette prognoosida.

56 – Pierre Pescatore on seda artiklis „Das Vorabentscheidungsersuchen – Die Entwicklung des Systems”, 1952–2002: Fünfzigjähriges Bestehen des Gerichtshofes der Europäischen Gemeinschaften (Kolloquium über die Zusammenarbeit zwischen dem Gerichtshof ja den nationalen Gerichten), 3. detsember 2002, lk 17 (27), väljendanud nii „et normatiivses maailmas, kus me elame, ei ole miski täiesti selge, kuna kõikidele õigusmõistetele laieneb pidevas liikumises oleva süsteemi mitmetähenduslikkus”.

57 – Selle põhjus on õiguse loomuses, mis on olemuslikult seotud keelelise väljenduse võimalustega ja on ebatäiuslik nagu keel ise. Õiguslik arusaam ei ole „objektiivne arusaam” loodusteaduslikus tähenduses (kusjuures isegi loodusteaduslikus seoses tuleb seda mõistet kasutada ettevaatlikult). Õigusemõistmine ei ole seetõttu kunagi pelgalt otsuse tegemine või mehaaniline subsumptsioon, vaid sisaldab ka otsustuselementi, mille sõnastab väga ilusasti väljend „mõistab õigust” (dit pour droit). Vt ka Larenz, K. ja Canaris, C.-W., Methodenlehre der Rechtswissenschaft; 3. Aufl., 1995, lk 28 jj; Schübel-Pfister, I., Sprache und Gemeinschaftsrecht: die Auslegung der mehrsprachig verbindlichen Rechtstexte durch den Europäischen Gerichtshof, 2004, lk 112 jj.

58 – Vt 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Cilfit, punkt 20.

59 – On küll võimalik nimetada usaldusväärseid tõlgendamismeetodeid, nagu Euroopa Kohus on neid loetlenud ühenduse õiguse jaoks kohtuasjas Cilfit, ometi ei anna ka selliste meetodite kasutamine rangelt võttes ühtainsat õiget tulemust. Isegi kui eeldada, et eri hindamiskriteeriumid on erineva tähtsusega, ei saa kaalutlusõigust välistada. Tõlgendamise lähte- ja – aga selles osas ei ole juriidilised metoodikateooriad ühel meelel – lõpp-punkt on üldiselt keeleline tekst, milles õigus leiab oma väljenduse, kuid seal vahel on avar väli erinevate käidavate teedega. Kes ei taha neid tõdemusi metoodilistel või (juriidilis-)tunnetuslikel teoreetilistel põhjustel mõista, peab vähemalt möönma, et tõlgendamine, eriti ühenduse õiguse tõlgendamine, on paljude muutujatega protsess, mis võimaldab kahel kohtul isegi kõige rangemalt ühenduse õiguse eripära arvestades ja vastavaid tõlgendamismeetodeid kasutades jõuda erinevatele tulemustele.

60 – Siinkohal on näiteks Pescatore seoses acte clair teooriaga viidanud tabavalt sellele, et kui kohus on kindlaks teinud, et tegemist on „selge” sättega, on tegelikult tegemist vahendiga tõlgendamisdiskussiooni lõpetamiseks ja otsuse tegemiseks, kus kohus tegelikult lihtsalt kasutab oma tõlgendust vastavale sättele: vt 45. joonealuses märkuses viidatud Pescatore, P., lk 41.

61 – Vt ka kohtujurist A. Tizzano ettepanek 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsusele C‑99/00, punkt 75.

62 – Vt Timmermans, C. W. A., „Over de prejudiciële procedure en „acte clair””, Mok-aria: opstellen aangeboden aan prof. mr. M. R. Mok ter gelegenheid van zijn 70e verjaardag, 2002, lk 349 (354); Dauses, M. A., Vorabentscheidungsverfahren, 2. Aufl., 1995, lk 113; Holoubek, M., „Vorlageberechtigung und Vorlageverpflichtung”, Das EuGH-Verfahren in Steuersachen, 2000, lk 45 (61).

63 – 53. joonealuses märkuses viidatud kohtujurist F. G. Jacobsi ettepanek kohtuotusele C‑338/95, punkt 64.

64 – 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑224/01: Köbler (EKL 2003, lk I‑10239, punkt 55); vt ka kriitiliselt 52. joonealuses märkuses viidatud Wattel, P. J., lk 177 (178 jj).

65 – Ja seega jätta tõlgendamisküsimuste „filtreerimine” täielikult Euroopa Kohtule.

66 – Vt 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Cilfit, punkt 10; samuti mh 28. juuni 1984. aasta otsus kohtuasjas 180/83: Moser (EKL 1984, lk 2539, punkt 6); 5. oktoobri 1988. aasta otsus kohtuasjas 247/86: Alsatel (EKL 1988, lk 5987, punkt 8); 27. oktoobri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑127/92: Enderby (EKL 1993, lk I‑5535, punkt 10); 2. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑30/93: AC-ATEL Electronics (EKL 1994, lk I‑2305, punkt 19), ja 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman (EKL 1995, lk I‑4921, punkt 59).

67 – Samuti ei tohi jääda tähelepanuta, et ka kohtuotsuseid, nagu näitab just kohtuotsus Cilfit, tuleb tõlgendada – ühenduse õiguse küsimuste lahendamisel on sageli otsustavaks otsuste ülekantavus ja tähendus – ning seetõttu jääb ka acte éclairé puhul vahel siseriiklikele kohtutele laialdane kaalutlusõigus. Vt ka Kanninen, H., „La marge de manoeuvre de la juridiction suprême nationale pour procéder à un renvoi préjudiciel à la Cour de justice des Communautés européennes”, Colneric, N. jt (Hrsg.), Une communauté de droit: Festschrift für Gil Carlos Rodríguez Iglesias, 2003, lk 611 (616).

68 – Sama kehtib muide ülekantuna – võiks öelda, just nimelt – liikmesriikide madalama astme kohtute eelotsusetaotluse esitamise kohustuse kohta.

69 – Vt mh 7. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑276/00: Turbon International (EKL 2002, lk I‑1389, punkt 21), ja 43. joonealuses märkuses viidatud liidetud kohtuotsused C‑260/00–C‑263/00, punkt 30.

70 – Vt 28. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑405/97: Mövenpick Deutschland (EKL 1999, lk I‑2397, punkt 18).