1. Menetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Hüvitamisele kuuluvad kulud – Mõiste – Kulud, mille on tasunud vaidluse suhtes kolmas isik – Kaasaarvamine – Tingimused
(Üldkohtu kodukord, artikkel 91)
2. Menetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Hüvitamisele kuuluvad kulud – Mõiste – Kohtukulud, mis pooled on kandnud hagi esitamisele eelnevas staadiumis – Väljaarvamine
(Üldkohtu kodukord, artiklid 90 ja 91)
3. Menetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Arvesse võetavad asjaolud
(Üldkohtu kodukord, artikli 91 punkt b)
4. Menetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Arvesse võetavad asjaolud
(Üldkohtu kodukord, artikli 91 punkt b)
1. Üldkohtu kodukorra artiklist 91 tuleneb, et hüvitatavad kulud piirduvad ühelt poolt Üldkohtu menetlusega seotud kuludega ning teiselt poolt kuludega, mis on sel eesmärgil olnud vältimatud.
Peale selle tähistab väljend „poolte kulud” selle menetlusega seoses tekkinud kulusid, milles pooled osalesid. Nimetatud väljend ei tähista seega ainult kulusid, mida on tegelikkuses kandnud pooled. Seega on hüvitatavad Üldkohtu menetlusega seotud kulud, mis on sel eesmärgil olnud vältimatud, isegi kui need on tegelikult tasunud vaidluse suhtes kolmas isik. Teistsuguseks lahenduseks tuleb poolel, kellelt kohtukulud on välja mõistetud, õiguslikult piisavalt tõendada, et kolmanda isiku huvid lahknevad põhikohtuasja teise menetluspoole huvidest.
(vt punktid 25–27)
2. Hoolimata asjaolust, et oluline osa õigusalasest tööst tehakse enne kohtumenetluse algust, peetakse kodukorra artiklis 91 nimetatud „menetlusega” silmas üksnes Üldkohtu menetlust, jättes seejuures välja kohtumenetluse eelse menetluse. See tuleneb eelkõige sama kodukorra artiklist 90, milles puudutatakse „menetlust Üldkohtus”.
Seega tuleb tagasi lükata taotlus, millega soovitakse kohtumenetluse eelse ajavahemikuga ning eelkõige advokaatide tööga esindamisel komisjonis seonduvate kulude hüvitamist, ja taotlus, et komisjon hüvitaks kulud, mis on kantud ajavahemikul, mil ei ole koostatud ühtki menetlusdokumenti. Selle ajavahemiku jooksul ei ilmne, et nimetatud kulutused on otseselt seotud advokaadi tööga esindamisel Üldkohtus ning seega ei saa neid pidada menetlusega seotud vältimatuteks kuludeks Üldkohtu kodukorra artikli 91 tähenduses. Samuti tuleb tagasi lükata taotlus, et komisjon hüvitaks kulud, mis on seotud siseriiklikule kohtule esitatud hagi ettevalmistamisega.
(vt punktid 31–33, 35)
3. Liidu kohtul puudub õigus määrata kindlaks poolte poolt oma advokaatidele makstava esindustasu suurus, aga ta võib kindlaks määrata summa, mis tuleb kohtukulude tasumise eest vastutaval poolel hüvitada. Üldkohus ei ole kohustatud kulude suuruse määramise taotluse lahendamisel arvestama advokaatide siseriiklikke tasumäärasid ega selle kohta asjaomase poole ja tema esindajate või nõustajate vahel sõlmitud võimalikku lepingut.
Üldkohtul tuleb tasumäärasid reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel vabalt hinnata juhtumi asjaolusid, arvestades kohtuvaidluse eset ja olemust, selle olulisust liidu õiguse seisukohalt, samuti kohtuasja keerukust, esindajate või nõustajate tehtud töö mahtu kohtumenetluses ja poolte majanduslikku huvi vaidluses.
(vt punktid 37 ja 38)
4. Kohtumenetluses tehtud võimaliku töö mahu hindamisel tuleb liidu kohtul võtta arvesse kohtumenetluse kui terviku jaoks objektiivselt vältimatut vajalikku tööd.
Kui aga ühe poole advokaadid on teda asjaomasele kohtuvaidlusele eelnevate menetluste või toimingute käigus juba abistanud, tuleb samuti arvestada asjaolu, et advokaatidel on olemas teadmised vaidluse oluliste üksikasjade kohta, mis lihtsustavad nende tööd ja vähendavad kohtumenetluse ettevalmistamise jaoks vajalikku aega. Seda kaalutlust ei mõjuta põhimõtteliselt ka asjaolu, et hagejate arv on suur, kuna kõik asjaomased tehtavad toimingud on formaalsed ja standardiseeritud ega mõjuta kohtuasja õiguslikku sisu.
Lisaks sellele, kui pooltel on võimalik teha enda kaitsmine ülesandeks samal ajal mitmele nõustajale, et tagada teenuste osutamine kogenenumate advokaatide poolt, tuleb põhimõtteliselt siiski arvesse võtta kogu töötundide arvu, mis võivad kohtumenetluse tarvis olla objektiivselt vältimatud, vaatamata advokaatide arvule, kelle vahel osutatud teenuseid võidi jagada.
(vt punktid 42–44, 46)